Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Inimestel kujuneb olulisemad asjadega isiklik suhe, näiteks töömehel oma truu tööriistaga. Nad mõtlevad asjadele hinge sisse. Noh, oli vanasti ka hakkab olukord muutuma vastupidises suunas, kui uus tehnoloogia muutub üha personaalsemaks. Igasuguseid seadmed on hakanud oma isandat üha paremini tundma ja mõistma. Kui viimaste aastate moodne mõte räägib asjade internetist, siis uuem nägemus jätab minu internetist inglise keeles siis internähtapmi. Nähtuse sisuks on omaniku kohta kogutavate andmete kuhjumine. Asjade interneti eelduseks on püürlus kõik eluks vajalikud objektid õpetada andmeid vahetama. Nii muudetakse andmeid koguvaks sidet pidavaks igapäevases kasutuses olev koduelektroonika kuni autoriiete ja isegi WC sisustuseni. Ajastu mantron, andmete kogumine. See oli ja on tehniline probleem, mida suudetakse üha paremini lahendada. Töödega seisame juba küsimuses. Mida andmetega peale hakata tähendab, et uus probleeme ei ole tehnoloogia suutlikkuses vaid selle mõttekuses. Mõttekus aga on seotud peremehe vajadustega. Järelikult peab tehnoloogia teda hästi tundma. Ja just seetõttu muutub tehnoloogia inimeste uurivaks isiklikuks ja intiimseks. Uue tehnoloogilise laine puhul. Torkavad silma püüdlused anda inimesele nõu, mida süüa, kuidas treenida, kuidas lapsi kasvatada või mis modi paremini magada. Ja neid uusi teemasid tuleb iga päevaga juurde. Arusaadavalt tahab selline tehnolooge omanikuga kaasas käia. Pange siis nüüd tähele, kuidas lähiajal hakkab osa tehnoloogiat tema ümber randme. Mõni poeb riietesse. Ja suur hulk koguneb telefoni mõnedega, tükivad isegi naha alla. Ja kõik see muudab, kuidas kasutame internetti ja see omakorda hakkab kujundama internetti ennast. Põgusa ülevaatajana võime ju meenutada, kui esimest korda internetiga kokku puutusime, oli see peamiselt infoparaade ühendamise keskkond. Siis püüti inimesi ühendada seejärel teenis inform kliendisuhte vahendaja rolli ja üsna hiljuti räägiti juba beebist kaks punkt null, milles interneti sisu sünnib inimeste loomest. Aga see muutust peagi lõputuks pildivooks, mida sõpradele näidata. Ja nüüd teame siis internetti pigem sotsiaalsete mõttekatkete põrgustikuna. Järgmine epo sarnaneb tõenäoliselt juba kehabelised närvisüsteemiga sest ega need personaalsed seadmed üksi hakkama ei saa. Selleks jagavad kombineerivad. Teesivad nad meilt kogutud andmeid ülejäänud personaalsete assistentide käest saaduga ja võimalik, et muutuvad siis targemaks kui inimene. Nagu näiteks oskus hinnata inimese iseloomuomadusi, Suurbritannias Cambridge'i ülikoolis psühholoogiat õppinud jõe voo ja arvuti. Pinud Michalkus inski vaatasid üle-eelmisel aastal ulmefilmi Söör, milles filmi kangelane armub arvuti operatsioonisüsteemi sest see mõistis vaest meest paremini kui keegi teine. See tähendab, et paremini kui keegi teine inimene ja noored teadlased siis otsustasidki kontrollida, kas filmi sisuks olnud juhtide võiks olla juba realiseerunud. Pikemalt katse sisusse süüvimata võib tõdeda, et pelgalt Facebook'i laikide omistamise mustri alusel õnnestus neil päris hästi oletada nimetu indiviidi sugu. Rassiline kuuluvus, poliitilised eelistused ja isegi seksuaalne orientatsioon. Kui uurijad palusid tuhandetel inimestel hinnata, kuidas võiks Nende sõber vastata 100-le elusfääri asjaolusid pärivale küsimusele selgus, et ka siin piisas Likide omistamise mustrianalisest. Tarkvara tundis keskelt. 15 protsendi võrra võõrast inimest paremini kui tema reaalsed sõbrad. Väikese infoga seest suures hulgas andmed. Haldamisel oleneb seadmetest, kehvemad samas oskama analüüsida teistsuguseid vihjeid sõnade taga peituvat mõtest intonatsioonist kuni näolmeteni mida on jällegi masinatele raske mõista. Tõenäoliselt meie võime vahemalt inimelu mõõtu perioodi sees enam ei arene. Aga masinate oma pole veel õieti alustanudki. Tõenäoliselt jätame keskkonda piiratud informatiivsusega jälgi ja ka masinate puhul tuleb lõpuks inimese vajaduste mõistmisel kunagi piir ette. Ja siis tekib huvitav küsimus. Kui me siis koos selle nutika seadmega kunagi tulevikus vaatame ühte ja sama inimest, kas me siis näeme ka teda ühe ja samana?