Tere hommikust, armsad kuulajad, kes te olete ehk harjunud sellega, et jutusaate alguses tutvustatakse teile külaliste, põhjendatakse paari sõnaga, miks just tema sel korral külla on kutsutud, siis täna seni ei ole. Ma küll tutvustan teile külalist, päris pimeduses ei koba, terve saate, aga põhjuse käime välja, saate lõpus. Hoiame põnevust üleval. Saate helirežissöör on Vivika Ludvig, mina olen Margit Kilumets ja mul on hea meel öelda. Tere hommikust, Hannes Võrno. Tere hommikust. Me oleme siinsamas selle lauale, aga tegelikult neli-viis aastat tagasi istunud ja teinud ühe jutusaate. Ja nüüd ma küsingi, Hannes, kui palju sa selle nelja-viie aasta jooksul enda arvates muutunud oled? Nelja-viie aasta jooksul ma arvan, et kui see oleks lihtsalt neli-viis aastat elust, millele tagasi mõelda, siis ma arvan, et, et noh, tuleb öelda ikka jah, et eks mul on loogiliselt vanemaks jäänud ja ja võib-olla mõtlema hakanud nagu viis aastat vanem või küpsem inimene. Aga ma arvan, et viimased viis aastat, ütleme, suures piiris minu lähiminevikust või veedetud elust on on olnud küllaltki värvikad, kirevad hoopis erinevatest suundadest siit-sealt haaratud mingisugused emotsioonid, kogemused, tunded, et ma arvan, et ma olen selle viie aasta jooksul päris palju muutunud, ma võiks öelda, et see on nagu selline No ütleme nii, et ma olen nagu nagu T-särk, mis on esimest korda pesumasinast läbi käinud ja siis vaatad, et mis tast, mis sellest värvist järgi jäi, et, et see, see ülihuvitav aeg ja teenistus kaitseväes ohvitserina, missioonil käik, missiooniks ettevalmistamine. Et see kõik on sellesse sisseelamine, selles sees olemine ja sellest välja tulemine või välja tulla püüdmine, need on kõik olnud sellised. Võiks öelda, et selle viimase viie aastane siukesed Hailaidid või siis nagu eesti keeles oleks viisakas öelda. Kui ma tõlgendaks siin praegu eetris olevaid saateid, siis päev, mis muutis minu elu või tegin kannapöörde. Mis selle suure elumuutuse tegelikult ikkagi põhjustas? Millist elu ma mõtlesin kaitsejõududesse minekut? Kui ma täitsa ausalt ütlen ja miks ma peaksingi valetama, siis tegelikult oli selleks selleks põhjuseks poolt see, et ma olin iseenesest iseenesest väsinud selles mõttes iseenesest väsinud, et ma olin saanud küllaltki pikalt maitsta ma avaliku ja meedia tähelepanu küllaltki pikalt nautida või siis tunda ennast sellise vabakutselise seisuses mis tähendas seda, et minu jaoks muutus minu enda jaoks muutus minu ise, sisemine distsipliin, muutus, muutus selliseks küsitavaks. See tähendab seda, et ma, et ma tegin asju ära, ma ei hilinenud, mul ei olnud mingisuguseid probleeme töödega või töödega hakkama saamisega, aga ma väsisin ära sellest, et sellest, et ma magan hommikul kaua ja siis ärkan ülesse, siis teen, teen midagi sellist, mis on nagunii-öelda päeva täitmiseks ja siis õhtul lähed kuskile nii-öelda päev otsa, mitte midagi teinule, lähedased härrad laval või kuskil nagu oleksid mingi väga, väga oluline tegija kellelegi jaoks. Et ma lihtsalt tundsin sellel hetkel, et ma ei, ma ei taha, et mul see sisemine sisemine arhitektuur nii-öelda muutub selliseks klektiliseks niukseks plekkkatuse ja kuldsete sammastega asjaks. Ta võiks olla niisugune nagu mingi üks tervik, ma tundsin distsipliini puudust. Ja kuna ma olen väga varasest, et lapsepõlvest ja nooruspõlvest tundnud mingisugust mingisugust seletamatut kirge ja mittekirge selliste relvade vastu ja ka mitte sellist kirge niisuguste medalite ordenit vormide vastu, aga üleüldiselt niisuguse niisuguse toimiva organisatsiooni ja sellise hierarhia ja subordinatsioon jäävad niisuguste asjade vastu siis, siis tundus mulle sellel hetkel juba ikka tükk aega varem, kui ma sisuliselt algas minu jaoks see niisugune tõsine sellesse teemasse süvenemine kuskil 2004. 2005. aastal, isegi võib-olla pisut varem, ehk et 2005 oli see, kui ma tegin juba väga konkreetse sammu, kui ma läksin vabatahtlikuna vabatahtlike reservohvitseride kursustele kus kus oli võimalik, siis nii-öelda ainult kaks varianti, kas kilbiga või kilbil, ehk et kui sa oled seal hakkama saad ja tuled sealt läbi, siis on võimalik, et sa saad endale nooremohvitseripagunid ehk et siis lipniku auastme ise vaatab, mis edasi saab. Või siis, või siis teise variandina see, et ei tule toimeid ei saa hakkama, see ei meeldi meeldi süsteemile süsteem ei meeldi sulle tuletseid ära, et see ei ole selles mõttes mingisuguste kohustuste või või asjadega seotud. Aga aga ma ütlen, et meil see kursus või see seltskond, kellega me sinna läksime, olid, olid väga huvitavad ja toredad inimesed seal inimesi täiesti seinast seina selliseid prominentseid ja avalikkusele väga hästi tuntud inimesi ja ka selliseid inimesi, kes, kes pidasid enda teenistuskohustuse jaoks vajalikuks seda kursust läbida. Ja, ja need inimesed, kes seda kursust tollel hetkel meiega koos ei lõpetanud või lihtsalt nii-öelda siis ära ära eemaldusid, vajusid siis neil oli üldiselt ikkagi see, et nad ei saanud selle kursuse ülesannetega hakkama, vaid sellega, et see oli lihtsalt nende põhitööd väga tõsiselt segavat, see kursus ei olnud mingi noh need, kes asjadest ei tea, on tavaliselt kõige kõvemad kommenteerijad ja asjast väga hästi ülevaadet omavad sellised targad ja näägutavad. Et ma julgen küll seda siinkohal välja öelda, et ükski nendest reservohvitseride kursustest, mis on Eesti kaitsevägi lahingukoolis läbi viinud, ei ole mingisugune prominentide piknik metsas, nagu sellest on tihtipeale siin ja seal nagu virisetud või et seal on mingisugune parketi ohvitserid, eriala kursus. Et see on, see on rühmaülema kursus, mille instruktorid on kaitseväe lahingukooli väga suurte kogemustega allohvitserid, kes teevad sellest kursusest nendele nii-öelda padelevi prominentidele suhteliselt selgeks, et mis asi see täpselt on ja ja noh, avalikkus teab, et sellest kursusest on läbi käinud väga palju väga palju avalikkusele tuntud selliseid toredaid mehi ja nende meeste kirg ütleme siis kodumaa kaitse või riigikaitse üldse sõjanduse, nende teemade vastu ei ole niisugune pelk poos või niisugune noh, mingi tahtmine millegiga silma paista, sest need inimesed paistavad oma oma eriala tööl niikuinii silma ja on selles mõttes igavad isiksused, et et pigem pigem oleks õigem aeg või nagu mõistlik õppida õppida neid inimesi, kes seda oma vabast tahtest oma vabal ajal omaenda rahade ja ressurssidega tahavad teha, et oleks et mul oleks selge, kui midagi peaks olema minult riigil vaja, et siis ma oskaksin oma ülesandeid täitma, just on see nagu noh, see on lihtsalt nagu Ühe kutse või kuidagi see peaks nagu niimoodi olema, et muidu ta on lihtsalt niisugune noh, ootan, et riik teeks, aga noh, riik, see olemegi meie mitte nagu Lui 14, kes ütles, et riik, see olen mina. Sa ma usun, oskaksid väga hästi põhjendada, mida sa kõike seal kaitseväes oldud aja jooksul oled võitnud. Aga mida sa oled kaotanud? Ma olen kaotanud, see on selline huvitav küsimus ehk et. Võib-olla ma olen, võib-olla ma olen heas mõttes kaotanud jah, see on selline heas mõttes kaotamine, et et kaitsevägi on süsteem, mille, mille sisemuses või mille sellises organis funktsioneerida olles pead sa arvestama sellega, et sa ise tahad võib-olla olla mingi silm või nina. Aga sinu koht on kuskil kuskil saba juures või, või kuskil käppade kohal, et et täitsa, et tihtipeale võib-olla mõistad ja saad aru, et, et mul on kas mingisugused kogemused või et ma oskan hinnata oma oma võimalikku panust, mida ma tahaksin anda selliselt, et ma saaksin nagu teha seda. Aga sinu koht ja sinu aegruumis paiknemise ülesanne on olla parasjagu hoopis teises kohas ja see on käskudega paika pandud ja lihtsalt nii on. Et kui siin tuua paralleel, et siis noh, ma ei kujuta, ettevõtte arstid on selles mõttes nagu natuke paremas seisus, võib-olla nemad saavad ülikoolist tudeerides juba ju valida, millist organit nad nii-öelda näppima tahavad hakata, kus nad tahavad täpsemalt olla, et, et kas ma õpin südamearstiks, õpin närviarstiks õpin üldsegi ja kelleks iganes siis kaitseväes on see, et et Kaitsevägi koolitab oma personali oma inimesi. Ja üldiselt on see, et selles süsteemis on minu meelest väga eluterve niisugune arusaam või selline asi, mille nimi on rotatsioon, ehk et inimesi liigutataksegi ühest kohast teise, et ei tekiks sellist olukorda, et, et mingisugused toolid on mingisuguste taga palgete poolt paarkümmend aastat soojendatud ja lihtsalt ongi üks inimene, kes nii-öelda valdab kogu seda valdkonda. Et see ei ole, see ei ole organisatsioonile, ma arvan, et see ei ole Eesti riigile ja seal ühelegi riigile ega ühelegi armeele hea, kui kui jäävad nii-öelda inimesed kolletuma, pensionit, ootama mingisugusesse, ametisse positsioonile, kus tegelikult nii-öelda maailm selle ümber selle riigi ümber jaga selle tara taga nii-öelda piltlikult öeldes muutub selliste kiirete sammudega. Et et jah, et see võib osutuda organisatsioonile ohtlikuks ja samamoodi ka selle inimese enda töövõimel, et selles suhtes ma olen jah, võib-olla kaotanud sellise optimismi või mitte optimismi, ma olen kaotanud sellise lapsiku pildi süsteemist, et ma vot ühte asja ma jube hästi jagan, et ma tahaksin seda asja seal teha. Et selles suhtes kaitsevägi on seda heas mõttes teinud, aga ma arvan väga paljudega, et inimestel on ettekujutus ja aru saama, mida nad tahaksid teha ja mida nad enda meelest oskavad teha. Aga süsteem näeb nii ette, et see rotatsioon ja inimeste liigutamine on selle organisatsiooni huvidest tähtsamad. Kas sa oma eelmisest elust siis mitte kaitseväelasena ka midagi taga igatsema hakkasid, kui ma mõtlen nüüd seda kuulsuse kullasära et kas natuke oli kahju ka, et sa ei ole enam ekraanil, et sa ei ole enam näiteks parimate meessaatejuhtide top kolmes, kus sa ju täitsa mitu korda oled figureerinud. Aga ausalt. Kui ma sellele tagasi mõtlen või mida ma, millest ma nagu jah, millest nagu ühel hetkel puudus tunda või, või siis tegelikult on see, et seda saabki, sellest saab puudust tunda, noh, see, kes on seda maitsnud, et kui sa oled, kui sa oled kordki elus midagi head maitsnud, siis sa tahad seda veel või sa ei taha seda enam mitte kunagi. Ja ma ütlen, et selle, selle tele ja ka raadiotööga on üks niisugune kummaline lugu, et, et inimesed, kes on sellega veidikenegi kokku puutunud, need teavad ja saavad aru, millest ma räägin. Ja need, kes ei ole kokku puutunud, võib-olla nende jaoks tundub see veidi kummaline. Aga, aga see on iseenesest ilmselge, et üks saade, olgu see raadios või televisioonis on lugu, mida räägib üks inimene ekraanil võiks inimene siis raadioeetris, aga tegelikult on selle taga alati väga palju inimesi veel, keda saate kuulajad või siis ka vaated üldse ei näe. Ja, ja kui ma ütlen täiesti ausalt, siis siis ma hakkasin esimese asjana mitte puudust tundma, aga ma kuidagi tajusin, et et see oli tegelikult tore ja see, mis oli, mis oli väga tore, mida ma väga nautisin, oli isegi mitte see, et mingi enese edevuse rahuldamine või või mingisuguse kirgliku sõnumitooja oreool ümber hoidmine, vaid pigem see, et tiim, kellega sa igal mingisugusele kokkulepitud päeval kokku lepitud kokku saad, sa näed, et seal on niisuguste niisuguste töö teksadega poisid, kes veavad kaableid ja need, kes dekoraatorid, kes panevad selle stuudio üles, siis on helitehnikud ja siis on valgustajaid ja siis tuleb režissöör, kes küsib, et kuule, kuidas me seda teeme, kas ma seda külalist võtan siit-sealt ta, kas me seda, et vot see niisugune sellest tiimist tunned sa puudust, ma arvan, see tekitab umbes niisuguse tunde nagu, nagu vanal laeva kaptenile ta tunneb selle kägisema laeva ja selle mööda laeva ringi lohistavate meremeeste niisugust, seda tiimitöö on see, mis tekitab sellise erilise erilise asja, et, et seal on. Ta on natukene isegi nagu militaarsüsteem, sellepärast et sa tead, et sa pead neid inimesi no vähemalt 90 protsenti usaldama, et need inimesed on õigel ajal õiges kohas ja teevad oma tööd väga hästi ära, et et selles suhtes jah, et hinnatava ja väga ilusa meeskonnaga koostegemine on, on üks suur asi, millest sa ühel hetkel hakkad puudust tundma, kui sa seda ei tee. Et ma arvan, et see on nagu minu vaatenurk sellele. Sa oled oma kunagi õpitud erialast. Ükskõik, kas me vaatame nüüd tele ja raadiotööd, võime vaatame nii-öelda meelelahutaja tööd, võime, vaatame tööd. Teabeohvitser või teavitusohvitser, kuidas õige on? Teavitus teavitusohvitserina kaitsejõududes. Sa oled väga kaugel sellest, mida sa kunagi õppisid. Kas sa, nüüd, kui sa läheksid ülikooli, õpiks midagi muud? Kui ma täna mõtlen oma elu peale tagasi, siis ma tõenäoliselt jah, kui mul oleks praegu 15 õpiks kaheksandas üheksandas klassis nagu mu noorem poeg, siis ma tean kohe kindlalt, et ma läheksin. Ma läheksin kas Georg Otsa muusikakooli, et õppida intensiivselt innukalt IGA PÄEV ropult harjutades. On ta pilli? Näiteks, mis pilliga? Tead, ma olen täiesti ausalt, tunnistan seda, et, et ma, ma tahaksin trummi osata mängida, sest et mul on olnud võimalus üsna palju olla lava taga ja näha, näha muusikakollektiive mängimas ja esinemas nii rokkbände kui ka kui ka selliseid klassikalise muusika. Ja ma minus on mingi selline minu, mind, mind paelub miski selles selles trummimängus, et see, kuidas need mehed seda teevad, et see tundub pealtnäha lihtsalt selline, et tal on kaks pulka ja ta lihtsalt teeb nendega midagi, ta kuhugi lööb aeg-ajalt. Aga aga kui see ära tema tahad, eks just, ja kui see ära kaob sealt tagant, siis sa tajud, et see muusika kaotab nagu mingisuguseid tükki või nagu, nagu kooriku või noh, ta on selline. Et, et ma arvan, et ma võib-olla jah, kui ma oleks täna 15 Ma läheks õpiks otsa koolis, ma ei tea, koorijuhtimist või muusikateooriat ja trummi näiteks või siis hoopis teistpidi. Ma arvan, et ma läheksin, võib olla väga suure rõõmuga õppima mõnesse väga korraliku kutsekeskkooli või kutsekooli ja õpiksin kas elektrikuks või õpiksin torumeheks või õpiksin selliseid just nimelt elektriehitus või siis või siis kanalisatsiooni ja mingi torusüsteemi tõid sellepärast et kartke, ma ütlen seda, kartke igasuguseid ärijuhid ja advokaadid, et ühel päeval on see, et, et teie kallihinnaline, mingisugune advokaadi tund võib osutuda mitte nii sissetoovaks, et tellida üks mees, kes oskab elektrit. Nii, aga kui sinu poeg näiteks seesama kes praegu õpib kaheksandas klassis, tuleb koju ja ütleb isa Hannes, ma lähen nüüd sinna või teise kutsekooli õppima. Torutöid tegelikult kui sa vaatad südame põhja, ei hakka talle rääkima, et oi, pojake, kuule ikka kõrgharidus ja intelligentsed inimesed ja ei hakka tõesti või et kas see pole selline jutt, mida sa räägid, nii kui sa iseendale tagasi vaatad, aga kui see juhtub sinu oma peres, ütles, et tegelikult ikkagi nii ei käitu. Ei, ma julgen seda öelda, et ma kindlasti ei ütle talle. Tei ei kuule, vaata sest asi on selles, et minu meelest on keskharidus, on üks niisugune kummaline asi, et see on nagu see nagu tervis ta peab olema, sa pead olema terve. Sa pead olema elujõuline, sa pead olema rõõmsameelne. Sul peab olema mingisugune selline nii-öelda põhiharidus. Et ma ei usu, et meie kutseõppeasutused või eriala asutused ei suudaks anda noortele inimestele adekvaatset või täiesti korralikku põhiharidust või keskharidust. Aga lisaks sellele, et inimesed õpivad midagi tegema, nad oskavad oma kätega midagi teha. Ja siis, kui tundub, et oma kätega midagi teha oskamise juurde võiks kuuluda veel niisugused teadmised kas majanduse ökonoomikast, finantsides õiguslikust ruumist millestki muust, siis jah, palun, ülikool, aga see, et ma olen kohanud küll ja küll noori inimesi, kes, kes õpivad alles koolis, kes juba seitsmendas-kaheksandas klassis ütlevad, et ei, ma lähen ikka kindlasti keskkooli, ma lähen kindlasti ülikooli, sest et ma ei hakka ju kunagi Rimis kassapidajaks. Ja siis Magola nagu mõelnud umbes, et kas kasvatuslik pool tuleb kodust või see tuleb nagu noorte enda keskelt kuskilt ringist. Et mis selles siis nagu halb on või mis selles nagu niisugused veidrat on, et sa isegi ei tea, mida sa üldse teha tahad, sul pole isegi õrna rõõmu sellest, mida sa üldse nagu elult ootad. Sa tead, et sa iga, igatahes vot seda sa kindlasti ei taha. Aga ma arvan, et sellised nii-öelda teatud mõttes niisugused Siukseid tõusik matslikes perekondades või sellistes sellistes keskkondades kasvavad inimesed, kes peavad niisugust nii-öelda mõnda tööd kuidagi alaväärseks või mustaks või ebainimlikuks või nagu midagi kuidagi ühiskonnakihtidega mitte sobituvaks. Siis siis ma, ma julgen küll oletada, et et kui võtta kätte ja hakata uurima mistahes eduka ja arenenud lääneriigi ütleme siis nende pumpside käest või kuidas neid nimetatakse noored, eks ju. Et kui sa võtad mingisugune 10 pumpsi ette küsinud nende käest, et mida nad teinud on, siis üldjuhul on nii, et nendest 10-st võib-olla kaks või kolm on sellised Logardide joodikud, noh, kes on lihtsalt elu hammasrataste vahele jäänud, aga enamasti mingi seitse, kaheksa neist on üldjuhul mingisuguse väga kõrgelt trepilt kukkunud, kas mingisugused endised muide, ärimehed, et väga kõrged ametnikud või siis lihtsalt mingisugused väga andekad kunstnikud, muusikud, matemaatikud, reaalainete inimesed need sess ses osas? Ma arvan, et inimene, kui ta midagi teha oskab, siis ta siis ta teab, mida ta teha tahab, et et kui sa tahad ärijuht olla, siis ma ei tea, õppinud kingsepaks oska kingi parandada ja siis mine õpi selgeks, kuidas teha äri ja usu, sa saad endale kõige edukama kingsepatöökoja või kingaäri. Aga kui sa lihtsalt mõtled, et no ma ei tea, ma või ma lõpetan keskkooli ära, eks ma siis vaatan, ma olen ülikooli õpimajandust ja siis olengi selline nagu siin, noh nagu me teame, siin ka meie ühiskonnas on küllaltki palju inimesi, kes, kes nii-öelda sobivad justkui igasse ametisse. Täna juhin piima kombinaati, homme juhin taksoparki, siis olen minister natukene aega, siis olla ministri nõunik, siis olen diplomaat, siis olen see ja teine, kolmas, aga kus on, kus on kompetents mida sa tegelikult teha oskad ja mida sa tegelikult teha tahad? Aga mida sa poisid üldse teevad ja mida nad teha tahaksid, mille peale nad andekad on? Vahel on nendele peale vaadates selline tunne, et kas nad üldse ongi minu pojad minule minu naise lapsed jah, et et nad kuskilt kuskilt teiselt planeedilt ei, nad on iga enam iga ema-isa kiidab oma oma lapsi ja ja teeb seda, teeb seda põhjusega, mina ütlen seda, et nad on mul, nad on mul noh, elementaarne, et nad on mulle väga armsad ja väga kallid, aga teiseks on see, et nad mulle nad on mulle õpetaja eest. Ehk et ma jagan oma poistele igasugust igasugused nii-öelda isalikku tarkust, nii palju, kui ma seda suudan ja oskan ja kui selleks õigeid hetki on. Ja öelnud, et üks olulisemaid asju siin elus on see, et inimesed peavad lihtsalt aru saama ja leppima. Et meist nooremad on meist tunduvalt targemad. Nad oskavad meist väga paljusid asju palju paremini teha, palju kiiremini teha, palju rutem mõista. Ainukene, mis meil on neist parem või mida meil on rohkem, on seda elukogemus. Ja kogu lugu ja see on see, mida tuleks nagu erinevate põlvkondade vahel sidustada, asja ajades kuidagiviisi nii teha. Et kumbki poole tunneks ennast nagu ebamugavalt ei tunneks ennast ebamugavalt, sellepärast et noh, ma ei tea, isa ja ema ei pea õpetama viieteist- aastasele lapsele, kuidas taskurahaga ümber käia, see peaks olema juba natukene paremini selgeks saadud või 15 aastane poiss või tüdruk ei peaks ei peaks oma vanemad teleõpetama mingisuguse moodsa, moodsa ühiskonna kultuuriasju, mis on võib-olla kitsalt ainult ühe mingi kooli, mingisuguse õpilaste rühmituse või mingi klanni arusaamad üldse mingitest maailma asjadest. Et need on asjad. Ei ole kunagi põhjust niimoodi vaielda või luua selliseid põlvkondadevahelisi konflikte, milles üks ütleb, et noh, need noored on pätistunud või ei saa aru. Ja noored ja teised vanad lobjaka täna ei oska kaasa mõelda, et tegelikult ongi see, et saame ühest asjast aru, meie vanemate inimestena vaatame endast nooremaid kui meist targemaid ja paremaid. Aga vaadake teie meid kui kogemusega inimesi ja see, mida me tahame teile öelda, ei ole see mitte õpetus vaid see on see, et me tahame teile öelda neid asju, mida me ise oleme valesti teinud. Ärge teie seda tehke, kuigi inimesed nagunii teevad ja tahavad ise proovida. Aga kumb neist see oli, kes sul aitas muusikat valida saada seda? See oli minu noorem poeg Luukas, kes, kes on meil mõlemal poistel on Taev abiga ülihea muusikamaitse ja Luukas on eriti hea muusikamaitsega, et meil nagu mõlemal on väga hea muusikamaitsega minu oma, ühtib siis Lukamaga. Ja ma palusin Lukele, et ma lähen vikerraadio jutusaatesse külaliseks, et aita mul otsida või kaasa võtta mingit sellist muusikat, mida sobib laste pühapäeva hommikul vikerraadio eetris, raadiokuulajatele ja jutusaate püsikuulajatele, et ja siis me kuulasime erinevat muusikat erinevate plaatide pealt ja erinevatelt saitidelt ja ja siis see valik sai selline. Nii et kuulame lugu Luukas Võrno valikul, see pealkiri ka oskad öelda esitajad vä? See peaks olema üks väga populaarne, väga populaarne artist hetkel ja tema seal, vot vot kuidas ma ütlen, et et seletada ära, mis asi see on või mis lugu see on, siis sa paned vaataja niisukesse. Vabandust, jah, sa paned kuulaja ühte niisukesse kindlasse korvi, et näed, siin on sinu seened, hakka puhastama. Et ma tahaksin jätta selles mõttes nagu artistile, ütleme loo lõpus käis, esitas, aga las kuulajad kuulavad ise ära, mis asi on? Mis see siis oli, mida me kuulasime, igal juhul ei olnud see nii üüber, moodne, et ma oleksin kuidagi halvasti ennast tundnud. Ei, kindlasti mitte, minu meelest on see muusika kohta vist ei saagi öelda kunagi moodne, sest muusika on niisugune. Kuis ma ütlen, ma olen seda. Ma olen muusikat kuulates alati mõelnud seda, kui ma kuulen midagi sellist, mis mulle ei meeldi või häirib siis ma alati mõtlen, et, et kas tõesti on olnud selline situatsioon, et keegi läheb kuskile bändiproovisaali, ütleb mehed, mul on jube hea mõte, istub klaveri taha ja mängib mingi asja etet, vot võiks sellist lugu teha. Et noh, kas talle siis keegi bändikaaslastest umbes ei võiks öelda, et kuule sorry, täielik jura, et me ei tee seda lugu kunagi, unusta see jamps. Aga ju siis on olemas mingisugused inimesed, kes omavahel kokku saades leiavad kõik koos, et see, mis meile võib-olla tundub, kuulates jura on nende, kas siis neid inimesi on kaks, kolm, neli, viis, eks ole, nende meelest on see üliäge, nad hakkavad seda täiendama, hakkavad seda voolima, teevad sellest mingisuguseid teose valmis, see võib olla mis iganes, mingi klassikaline suurvorm või siis mingi nüüdismuusikavormi, siis täitsa popmuusika, kantri või, või mida iganes. Noh, kui me võtame seda Eesti muusikaauhindade muusikaauhindade asja, eks ju, siis Curly Strings kes põhimõtteliselt tegi faktiliselt igas kategoorias nii-öelda puhta tõeks seda võib kas armastada või vihata, aga sa ei saa öelda, et selliste ansamblite sellist muusikat pole olemas. Ta sobib igasse kategooriasse ja ta sobib väga erinevatele inimestele, täpselt nii ongi, ja ma arvan, et see Mac DeMarco, keda me kuulsime Mac DeMarco et see on täna just täpselt see, et ta on, et ta võib-olla on juba noorte jaoks nagunii-öelda möödanik. Ta on juba selline asi, mida noored enam ei kuulatud olnud, nüüd lõpuks jõuti siis ka vikerraadiosse sellega. Aga ma ei tea, ma ei oska öelda, sest et see mood on niisugune asi, mille kohta nagu ta võiks öelda, et riiet, riietus moe puhul on ju tore öeldud või toredasti öeldud, et et naeruväärsed on ainult need, kes käivad sedamoodi esimesena. Või need, kes käivad seda veel kõige viimastena. Et seal vahepeal vahepealsel ajal tundub see kõigile mood nagu esimesed nii-öelda pioneerid ja siis need kõige viimased, kes ikka veel sellest moest välja ei rabele. Need on naeruväärsed, et ma arvan, muusikaga on samamoodi. Me jätkame siit nüüd jutusaadet, Margit Kilumets ja Hannes Võrno on täna stuudios ja mul tuli üks asi meelde. Ma pean võla õiendama, me rääkisime sellest, et sa oled oma erialast väga kaugele läinud, aga ma ei öelnud mitte kunagi, et tegelikult kool, mille sa oled lõpetanud, on kunstiakadeemia. Siis kunagi oli ta kunstiinstituut. Ta oli kunstiinstituut, siis ta oli Tallinna kunstiülikool ja kui mina lõpetasin selle kooli, siis ta nimi oligi Tallinna kunstiülikool. Aga see oli lihtsalt korraks tagasivaatena. Ma tegin paar nädalat tagasi intervjuud ühe suhteliselt kõrge riigiametnikuga. Kes on, ma arvan, umbes niisama vana kui sina, ema kuidagi ütlesin intervjuu käigus, et teie olete ju keskealine. Ja ta pahandas mu peale südamest ta isegi, ma võiksin öelda, hüppas kaks meetrit tooli peal ja ütles, kuidas ma olen keskealine, kui ma olen noor ja siis me leppisime kokku, et, et, et, et ta siis on noor, aga kuidas sina ennast tunned? Mina ei ole sellise väljendi suhtes nagu keskeakriis kunagi aru saanud. Ma ei olnud kriis, mõtlesin lihtsalt keskealine. Keskiga ja alati seotakse mingisuguse kriisiga millegipärast et minu meelest on see keskiga mitte isegi nii-öelda aeg või periood, kuhu inimene bioloogiliselt jõuab vaid pigem on see niisugune vaimne seisund ja vaimne seisund. Minu jaoks on seletatav sellega et ma vaatan oma suguvõsa, suguvõsa või sugupuud ja, ja vaadates oma oma esivanemate peale, kes on juba meie hulgast läinud, et ma umbes tean, milline mul siin niisugune geneetiline varamu on, et kui vanaks meie suguvõsas inimesed on elanud ja kuna ma tean, et seal keegi üle 180 või 100 aasta või isegi üle 90 aasta pole elanud, siis ma tean täiesti loogiliselt, et kui mul suguvõsas on inimesed suures piiris sellise 70 piirimail lahkunud, siis on täiesti arusaadav, et kui ma olen 30 viieaastane või natukene üle 30, et siis ma olengi jõudnud keskkohta. Et see ongi see koht, kust edasi läheb nii-öelda noh, läheb sinnapoole, läheb järgmiste elude, läheb uute, uute avastuste ja teiste maailmade poole, see on väga okei. Et ma ei pea selle pärast tundma, et mul midagi tegemata midagi pooleli või kuskil midagi öelda vaja veel. Ei, see ei ole üldse see, vaid see on see, et ma saan aru, et ahah, selge et siiamaani ma nii-öelda kogusin kive nüüd mul on mõistlik vaadata, mis ma nende kividega edasi teen, sellepärast et keskiga või selle keskija ümber seonduv ja selle ümber niisugune sellise olevas abina mätsitav niisugune hirm surma või tuleviku või vananemise ees on minu meelest väga naeruväärne, see näitab, et inimesed ei ole võib-olla vaimselt väga küpsed või nad on, on hirmul millegi eest, mida nad on siis kas valesti teinud, kasvatanud valesti lapsi või elanud koos vale elukaaslasega või valinud endale vale eriala või, või mida iganes. Et see keskiga selles mõttes on üks väga mõistlik aeg maha istumiseks. Ja see on nii nagu noh, ütleme nii nagu inimesed, kes sõidavad Tallinnast Tartusse, käivad Kükita grillis kohvi joomas. Miks? Sellepärast et. Ma ei ole kindel, et seal oleks maailma kõige halvem või maailma kõige parem kohvi või et see oleks maailma kõige ilusam kohvik üldse, mis, mis on inimesed tahavad seal peatuda, sest nad tahavad näha, aga kes siin veel selga sirutavad ja mis siin nagu veel on ja võib-olla tahakski võib-olla ampsukese mingisugust saia või salatit või mingisuguse kohvi või energiajoogipakist sigarette osta või, või šokolaadi. Ja ma arvan, et see keskiga on samasugune koht, et sa jõuad sinna sellel trassil nii-öelda mingisugune elust järgmisesse ellu. Ja sa sellel trassil tahad ühel hetkel aru saada, et nii, kus ma siis nüüd olen, et tagasipööret ei tehta selle koha peal, sest mul on pigem mõistlikum edasi minna? Me just rääkisime, et kas ka sellest saatest võetakse selliseid lausekatkeid ja pannakse üles portaalidesse, kujutad ette, Hannes Võrno minu keskiga on nagu hetk kükita grillis. See ma arvan, tuleb ära ja ma arvan, et neid vahutavate suudega anonüümseid anonüümseid kõike teada, et need saavad sealt saagide päris mitu oksad last andku minna tuld. Aga tegelikult see, see koht või õigupoolest see, kuhu ma jõuda tahtsin, on hoopis tõsisem. Ma tegelikult tahtsin rääkida sellest, et sellel aastal see kaotsi teha oma väga hea sõbra. Eelmisel jah, et ka see on sellise keskikka jõudmise märk. Kas pole, et, et mõnikord sa pead valmis olema selleks ma ei usu, et 20 aastased ja kolmekümneaastased inimesed väga selle peale mõtlevad, et on mõned olulised inimesed nende elus, kes, kes kaovad, kuidas sa sellega toime tulid. Tarmo surmaga. Kuidas ma ütlen, sellega on nagu ma olen sellest rääkinud sõber Peetriga ja, ja ma ei, ei oskaks selle kohta võib-olla paremini öelda, kui, kui just nii nagu Peeter ütles. Et see on hästi hästi kummaline või, või selline hästi keeruline, kuidas inimesele antakse, antakse mingisugused valikud mingisugustest olukordadest välja tulemiseks või pääsemiseks. Et inimene ise võtab mingisugusest valikust kinni või mingisugusest võimalusest. Aga üldjuhul on nii, et nad on ikkagi minu hinnangul kuskile kas ette määratud või kui keegi seda asja keegi seda asja juhib. Ja ka mõelda sellele, et et noh, väga paljud inimesed ja ma arvan, et raadiokuulajate hulgas on neid ja ilmselt sa isegi oled mõelnud, et et kui see hetk peaks kätte jõudma, et kuidas see võiks nagu olla noh ja siis tavaliselt kõik ju räägivad sellest, et nii tore on, et sa lähed õhtul magama ja siis hommikul lavastatakse, et näe, jäigi unne. Et see on selline ilus tuul on rahulik ja ja oletatavasti võiks olla veel kuskil kõrges vanuses, et ongi niisugune, lähed õhtul näed ühe ilusa unenäo siis lähed hommikul valge öösärgiga vaikselt niimoodi kohvikusse nimega taevas. Aga aga on ka selliseid asju, kus, kus nii-öelda need ära võtmised või ära kutsumised või, või siis või siis siit siit teise ilma minemised on, on niisugused, kes võib-olla nagu tunduvad ebaõiglaselt liiga vara noore inimese puhul või mis iganes. Et. Minu meelest on lihtsalt see, et on olemas üks niisugune asi nagu see suremise pardovi, see, see, see kulg, et kuidas üks inimene, kuidas üks inimene füüsiliselt sureb, ma mõtlen, et ma ei mõtle seda vaimu poolt, aga aga üks niisuguse füüsilise keha füüsilise keha eksistentsi lõpeb, milline on, on tegelikult üks ja see sama protsess ja mõnel puhul, kui see on kas mingisuguse katastroofi või mingisuguse asjaga seotud, siis see üks ja väga kindel protsess, mis inimesega toimub, võib toimuda sekundi või kahe või kolme jooksul. Mõnikord võib see toimuda väga pikkade aastate jooksul, et see on, see sõltub sellest ja mis nagu mis mu hea sõbra Tarmo puhul on see, et et ma võiks öelda, et see, et see nii-öelda see suremise pardovi suremise kunst oli tema kui kunstniku jaoks korralikude pintslitõmmetega maalitud ja ta tegi sellest mitte sellise hädaõnnetusest nagu noh, ma julgen küll öelda, et pärast, pärast Armot räägitakse nendest asjadest hoopis avalikumalt ja meeste tervisest ja kõigest muust taeva tänu selle abiga. Aga aga see, see niisugune suremise kunst on, on, on, on see, mida jah, mõni teeb seda väga pikalt, maalib nii-öelda väga pikalt seda oma minemist, Tarmo oli selle, selle ränga haiguse tõttu oli see minemine suhteliselt niisugune pikk, et me Peetriga rääkisin. Peeter ütles minu meelest täitsa kenasti, et naljakas, et vahepeal on mingisugune start, Tarmo oli mingeid südamejamad, kui ta kukkus seal kuskil kokku. Et noh, võiks ju olla nii, et noh, et kui peab minema, siis lõpeb, süda lõpetab töö ära ja ongi kõik. Siis antakse uus võimalus. Ja siis see uus võimalus annab selle uue võimaluse ja siis tuleb see pikk ja pikk ja vaevaline niisugune. Ma kogesin seda oma isaga, kes samamoodi eelmisel aastal üle-eelmisel aastal läks Tarmo ka samamoodi, et selle, selle, selle haigusega või selle niisuguse saatusega on, ongi nii et ongi nii, et ongi nii. Ja minu meelest ma käisin ühes raadiosaates Neeva Püssa raadiosaates raadio kahes ja siis Eeva küsis ühe küsimuse, mis mulle, mis mulle meeldis, ta küsis väga otse, ta arvas, et see küsimus kuidagi nagu võib-olla on liiga keeruline või liiga raske. Aga ta küsis väga ilusasti ja ta ütles, et mida ma sellest arvan, et et tegelikult selle nii-öelda selle V tähega haiguse puhul on kõige parem see, et inimene saab väga pikalt ette valmistada selleks, mis tuleb. Et tal on rahulikult aega sellega sellega nii-öelda tegeleda, toimetada ja valmistada ennast ennast õnnelikuks ja uueks leidmiseks. Sul on kindlasti palju sõpru. Kas sul on olnud piisavalt aega nendega olla? Ma mõtlen nüüd just selle Tarmo teema lõpetuseks, et kas sa oled seda sõpradega olemise aega õppinud kuidagi teistmoodi hindama? Ma arvan, et ma arvan, et ei ole, ega siis inimene ju ei, ei ole niisugune, et ta oskaks ühel hetkel pärast mingit sündmust kuidagi teistmoodi elama hakata, eks ta ikka on selline nagu nagu me kõik, et, et vahest tuleb keegi sõber meelde siis helistatud, et kuule, sorry, näed, ma ei ole sulle mingisugune aasta aega või mitu nädalat pole helistanud ja kuidas üldse läheb. Kuule, läheb täitsa hästi, aga võiks siis millalgi kokku saada, istuda ja arutada ja rääkida juttu, väga hästi, sobib, millal sulle sobib? Vaata mul ja siis tuleb see Aga mina enam muidu ei ütle selliseid asju, et võiks kokku saada, sellepärast et kui ma näen ette, et seda tegelikult nagunii ei juhtu, siis mulle tundub, et see on selline tühi sõnade loopimine ja ütlen parem, et sa tead, et me nagunii kokku ei saa lähema kolme kuu jooksul. Et näiteks mina olen seda õppinud. Ja aga ma olen seda küll seda tuld teinud nagu ennem hakkasin rääkima sellest jõulukaartide saatmise teemast, et kohustuslikus korras mingeid asju ma ei tee seda sellepärast. Aga seda ma olen küll paaril korral teinud, kui ma, kui ma kuulen raadiost või televiisorist, näen või loen ajalehest või kust iganes. Et mul tuleb lihtsalt keegi, keegi inimene, kes teeb midagi toredat, kas mõni näitleja mõnes teatritükis või mõni muusik mõnes mõnes muusika ettekandes siis ma olen harjunud või mulle meeldib seda, et ma, et ma saadan inimesele sõnumi või, või, või siis kuskil mingis Facebookis ütlengi, et kuule, sa oled ikka väga andekas, oled ikka väga lahe. Mul on nii hea meel sinuga samal ajal elada ja, ja näha seda, mida sa teed, et need on nagu suurepärased asjad. Ja, ja see on nagu see asi, mida nagu noh, siis ma vähemalt tean ühes asjas käe südamele panna öelda, et ma mitte kunagi ei pea olema see mees, kes ütleb, et näe, nii palju jäi ütlemata, vaata, kus oleks tahtnud seda või teist või kolmandat, siis tulebki eluajal öelda inimestele, kellega sa koos elad. Et ma ei kannata seda, kui öeldakse mõne andeka inimese kohta, et vot see on tulevane Georg Ots või see on tulevane marja kallas või seal tulevane Tarmo Leinatamm. Armastage ja hoidke neid, kes on praegu meie keskel, öelge neile, et sa oled pagana andekas, sa oled väga kihvt inimene, sa oled jube head muusikat või sa oled nii hea näitleja, et no tule taevas appi. Et mulle meeldib seda teha, et ma lähen inimese juurde otse ütlema. Ma kohtusin elus esimest korda niimoodi silmast silma ühes sellises hästi toredas mingis kalamaja kohvikus nimega tops. Kohtusin Evelin Võigemastiga ja siis ma ütlesin talle, et tead, ma olen näinud oma elus oma mingisuguse paarikümne või 30 aasta pikkuse teatrisõbrakarjääri jooksul. No ma arvan, mingisuguseid nelja-viite-kuute Hamleti etendust võib-olla minu jaoks nagu kõigi Ophelia Ophelia üldse on Evelin Võigemast. Sest ta tegi seda lihtsalt nii hästi, et mulle tundus, et kui isake Shakespeari seda etendust kirjutas, et siis ta lihtsalt pidigi, nagu nii palju aega andma tuleks niisugune Ophelia. Nii nagu tegi seda Evelin Võigemast ja mulle see väga meeldis ja ma läksin, ütlesin talle. Ja siis ma nägin, et talle nagu läks, see võib olla korda või tal oli hea meel, et keegi nagunii ütles. Ja see on selline siiras asi, et me peaksime neid oma oma loomeinimesi või loovinimesi nagu väga armastama. Mulle mulle väga meeldis ühes vikerraadio hommikusaates kunagi kunagi hommikusaates, kus inimesed helistasid, rääkisid nagu ikka tavaliselt mingisugustest uus aasta soovidest asjadest ja mul on sellest ajast meeles üks väga tore tore lõik, kuidas üks üks vanem härrasmees helistas kusagilt Eestimaa nurgast. Ta ütles, et teate, et me peaks nagu head soovi teadeks soovitakse kõik see muu, aga, aga, aga armastame oma näitlejaid sellepärast, et nemad teevad meiega siis rõõmu, kui nad meid nutma panevad. Ja minu meelest oli see väga hästi öeldud, et head Eesti inimesed, hoidke oma näitlejaid, hoidkem oma näitlejaid ja hoidkem oma kultuuri ja kunstiinimesed, nad on väga armsad ja väga õrnad. Täna on pühapäev kui sul oleks piiramatult vaba aega, mida sul ei ole, sest sul on hoopis mingi kontsertõhtul, oleme aru saanud, mingi kontsert, aga memory 2015 kontserte, aga kui sul oleks vaba õhtu, siis kuidas sa seda pühapäeval veedad? No siis ma mõtleks, kui palju mul raha on. See on selline tavaline klassi palju jah, et kui on piisavalt aega, piisavalt raha, siis ma arvan, et inimene mõtleb, et ma ei kujutagi ette. Aga. Ma arvan, et ma et ma suure tõenäosusega pühapäeva hommiku tahaksin veeta Ta mõnel missal ja kuulata mõnda väga huvitavat jutlust. Ja kuna ma olen ise toomkirikuga seotud ja ma tean, et meil on seal kohe varsti kohe varsti kogudusele uue õpetaja valimised, siis meil hakkavad need olema pühapäeviti sellised erinevad õpetajad, kes käivad jutlusi pidamas. Ja ma arvan, et ma, et ma küll plaanitsen, jah, nendes nendes pühapäevahommikutest leida niisuguse niisuguse toreda toreda äratundmised, kes võiks olla näiteks järgmised 15 20 ma ei tea kui palju iganes aastaid minu nii-öelda koguduse õpetaja ja sellise õpetaja otsimine või sellise mentori leidmine, mis iganes moel on alati selline inimese jaoks niuke minu meelest nagu kuidagi vaimselt hästi tervendav ja niisugune tore asi, et, et jah, et mul mul oleks palju vaba aega ja palju raha, siis ma läheks kirikusse, kuulaks missat ja annetaks suure summa. Kuule ja tegid sujuvalt õhtust hommiku, aga hea küll, ma küsisingi lõhtuga õhtu kohta, aga nüüd siis see koht, mida ma olen kuulajale lubanud, peaaegu et juba 45 minutit ja pole ikka öelnud, et miks sa täna saates külas oled. Aga Hannes Võrno on sellepärast täna jutusaate külaline, et temast saab jutusaate uus saatejuht. Nii on. Ja ta ütles selle kohta nii armsasti, kui ma selle ettepaneku talle tegin, mõned ajad tagasi, et see on väga šikk ettepanek, nii et armsad kuulajad. Ma loodan, et me veedame koos toredaid pühapäevi ühel pühapäeval mina ja siis jälle järgmisel püha päeval juba esimesel veebruarikuu pühapäeval on siin minu asemel saatejuhi rollis Hannes Võrno. Ja ma luban, et minu esimese jutusaate külaline on kindlasti vikerraadio kuulaja. Jaa, aga seda sa pead siis ennem kontrollima, sest võib ka juhtuda ju, et ei ole. No ma ei tea see, kes vikerraadiot ei kuula üldse mitte midagi. Tore, igal juhul oleme me veetnud koos väga mõnusa tunni ja seda saadet jääb lõpetama veel üks lugu, mille tegelikult on valinud välja sinu Luukas ja, ja see on ka niisugune. Ma ei oskagi öelda lugu, mis, mis tegelikult natuke meid ühendab, sellepärast et me ei hakka rääkima, miks see lugu sulle minuga seoses meelde tuli ja jätame selle õhku, võib-olla sa saad kunagi hiljem seda rahvale seletada. Aga see on, see on ka midagi niisugust, mida vot sellest samast vikerraadio eetrist väga sagedasti ei kõla. Jah, ehk et see on artist, kelle nimi on Wulfak ja lugu kannab pealkirja üks, kuus, üks, kaks või siis 1612, kuidas iganes ajaloolased või numeroloogia seda võtta tahavad. Et jah, see on selline minu meelest niisugune pühapäeva hommikune kulgemise muusika ja, ja loodan, et kuulajad saavad aru, miks see lugu mulle meeldib. Ilusat pühapäeva teile kõikidele ja järgmisel korral siis kohtute juba Hannes Võrno ja tema külalisega.