Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Saatekülaline on kirjanik ja ajakirja Anne tegevtoimetaja Aita Kivi. Minale Marje Lenk, head kuulamist. Kuidas elate, aita viisakas on ju alati öelda, et täna hästi. Aga nagu enamasti ma kipun selgitama pikalt-laialt, et jah, aga praegusel hetkel on aga see, et ilmus ju uus raamat, romaan, mees nende elus ja nüüd ootan, ootan niimoodi, kas ja mida keegi kuskil selle kohta ütle või arvad? Seni ei ole veel öeldud, on öelnud tuttavad inimesed ja tuttavate tuttavad ja siseretsensendid ja sellised korralikumad arvustajad. Aga neid päris ametlikke tagasi kajasid ja hetkel veel ei ole. Kas sel ajal, kui keskeprogramm eetrisse läheb, teete teie kirjatööd või hoopis magate? Ei, ma sel ajal ei maga küll peaaegu, et mitte kunagi, aga kirjatööd ei teinud ka Preis igal õhtul. Ma olen küll öine inimene oma loomult, et kuidagi kõik on siis palju rohkem paigas, mis on tähtis, mis ei ole tähtis jaoks hea on nagu võimalust süveneda oma oma mõtetesse ja sellesse, mida sa siis teed. Ja samas on hea see, et siis ka keegi enam ei helista kodus mul ei ole õnneks meilide võimalust selles mõttes töö juures. Pidev meilide peale reageerimine võtab ikkagi nii palju tähelepanu ja aega, et, et vahel jäävad ka need töötööd selliseks ööajaks teha. Kas kirjutamise ajal häirib teid ka see, kui keegi kusagil muusikat kuulab, köögis nõudega kolistab või muidu niisama toimetab ja häirib küll, ma olen ilmselt selline inimene, kes laseb ennast kergesti eksitada, mulle ilukirjandust kirjutada ongi meeldinud viimastel aastatel niimoodi, et ma sõidan kodust minema, kus mul on muidu ju küllalt võimalust olla omaette selles mõttes, et elame abikaasaga kahekesi, et siis ei ole nii, et peaks kuulma midagi, mida ei, ei taha hetkel. Aga ma olen sõitnud ja Käsmu kirjanike liidu majja loomemajja, kus mitmel puhul olen olnud just sügisel, novembris täiesti üksinda, selles majas, kus on muidu neli tuba, ei karda. Kardan küll, ei karda kummitusi, aga kardan, et võib saada Duda mõni selline inimene, kelle mõtted võib-olla ei ole paremad, kuigi õnneks tõttu sealkandis vist ei ole kuulda selliseid lugusid. Kas teil on hea uni või peate kasutama mingeid nippe, et magama jääda? Aisa kurta, et uni tuleb päris kenasti ja, ja kui ärkangi vahepeal üles öösel, siis ikka ja nii edasi magama on teil korduv unenägusid ka? No minul on, on üks selline hirmuunenägu, et ma olen armukese rollis ma olen olnud oma elus selles rollis ja muidugi olen sellest ka kirjutanud peaaegu igasse raamatusse, enamikes novellides ja see on, ma usun, suhteliselt põhjani tunnetatud roll minu poolt nii heas kui ka halvas olemuses ja, ja ma tõesti olen ärganud karjudes selle peale üles, et ma olen olles seotud inimesega, kellega ma ei tohiks seotud olla. Sest see suutmatus ennast lahti rebida ja ära minna, see on tohutult painav. Ja see on roll, mis võib-olla ei olegi nii halb, kui seda võtta kuidagi mängeldes, flirtides kergelt, aga kui sa võtad seda tõsiselt seda rolli ja seda inimest, kellega sa siis selle rolli kaudu oled seotud, siis see on ikka äärmiselt kurnav ja kui see kestab aastaid, seda ma ei soovitaks kellelegi. Kas te olete mõne psühholoogiga sel teemal rääkinud ka, et sellest tulenevast kuidagi lahti saada? No ta on õnneks niivõrd harvaesinev, et võib-olla isegi mitte aastas korra, nii et ei, ma ei ole selle eesmärgiga kõrmitte rääkinud, aga mul on õnn omada paari päris head sõbrannat, kes on psühholoogiharidusega ja siis me lihtsalt lobiseme. Ja kindlasti on see ka omamoodi psühhoteraapia mis ajendab ka iseennast mõtlema niimoodi natukene teistmoodi, kui muidu mõtleksid. Kas unenäod on teile kirjutamiseks ka ainet andnud? Mitte oluliselt? Kuigi muidugi võiks, kui, kui püüaks teha midagi sellist tegelikust elust, kaugemat ma mõtlen, et tegeliku elu all seda, et ma kirjutaksin ainult iseenda elust aga mind kuidagi paelub ka lugejana rohkem see, mis võib-olla tegelikus elus võimalik. Ehk siis selline reaalse poolne maailm. Samas ma ei naudi ka jah, lugejana kui keegi, ka maailmakuulus kirjanik on väga pikalt kirjeldanud kellegi unenägu, sest seda on lihtsalt raske jälgida. Unenägu minu meelest on suhteliselt isiklik, kas seda pole olnud, et ärkate üles ja haarate märkmikku ja panete kohe mõned read kirja, et jumala pärast, et äkki läheb meelest ära, nii asi oli see unes. Olen ühe unenäo niimoodi kirja pannud ja kui ma ei eksi, seniavaldamata lugu. Sest mulle tundus küll, et see oli nii tähenduslik, et ma mõtlesin, et võib-olla kunagi ma palun kellelgi seda lahti seletada. Sõnas muidugi vormistasime selle olena automaatselt niimoodi reagi mitte ainult unenäona, vaid ka loo sinna juurde tegin valmis, et, et selline asi kuskil seisab. Seal on muidu tavaliselt märkmik kotis, et kui mingi helge mõte tuleb, panete kirja. Märkmik on kotis, aga seal on kirjas ainult kohtumiste kellaajad ja kohad. Täiesti tavaline selles mõttes, et ka selline paberkandjal märkmik vanaaegselt. Et ma nagu eelistan seda paberi ja pliiatsi varianti nii palju kui võimalik või siis pastapliiatsi küll jah, aga kirjutasin üles kunagi, kui see rohkem rohkem oldud luulelainel siis pähe tulnud. Luuletusi riime. Seda küll, aga mis teha, miskipärast need luuletused juba hulk aega ei tule enam pähe, iseenesest vähemalt mitte. Teil on küllaltki harvaesinev nimi, aita. Kes selle nimedele pani, eks ikka ema pani noole nüüd konsulteerinud paari nime kaimuga, et nende saatus kipubki olema üsna palju teisi inimesi aidata. Ma ei julgeks seda küll päriselt enda kohta nii-öelda, aga võib-olla, et kohusetunne, et võiks küll vähem olla, aga ma ei tea, kas nimede seotud pseudonüümi ei ole kunagi kirjutamisel kasutanud ainult ajakirja lugude puhul. Kas see on teatud mõttes ka kaitsekilp? Ma arvan küll, et on, sest kui ma püüan ise võrrelda neid lugusid, mis ma olen kirjutanud oma nime all ja üksikuid lugusid, neid ei ole nii massiliselt, et ei tasu otsida mis ma olen ühe kindla varjunime all kirjutanud, siis neis on teatav stiiline erinevus olemas. Mida see siis annab? Ma ei ole nagu seda tüüpi inimene, kes kardaks midagi välja öelda oma nime all, ma usun. Aga julgust olla mänglevam, kergem, võib-olla minu puhul sedapidi, te olete oma loomingus kasutanud väga palju selliseid nimesid, mida pole keegi varem isegi kuulnud. Kas see on mõnes mõttes ka kaitsekilp? Seda nii raske seletada, et, et kus need nimed on tulnud võib-olla sellest, et kui roosaga katsetama hakkasin, siis iga nimedega, onju, mis sa välja mõtled ikka tuleb meelde mõni tuttav, konkreetne inimene ja eriti võib-olla alguses algajana on see hirm, et äkki see inimene nüüd kuidagi arvab, et ma kirjutan temast, äkki ta hakkab otsima seal mingit sarnasust, mis on muidugi jabur mõte, sest ütleme, annesid Eevasid Juhan, neid on ju tuhandeid Eestis. Aga miskipärast lihtsalt tulid sellised nimed, nagu nad tulid, kastile jäävad nimed kergesti meelde, meie üldse üldse kohe ei jää ja ei ole kunagi jäänud juba keskkoolitüdrukuna kohvikus käies, teised said minu arvel nalja, et utsitas mind lähenema või õigemini vaatama kõrvallauas istuvat meest, et et tema vaatab sind ka ja siis pärast tuli välja, et see oli üks kuulus poplaulja, keda kõik televaatajad loomulikult oleks pidanud nägupidi tundma, aga mina, kes ma eriti ei ole kunagi televiisorit armastanud. Ja lisaks ka kuidagi süvene ilmselt siis piisavalt nägudesse. Et mul oli jah, õnnetus teda mitte ära tunda, et see oli päris lõbus. Kui palju teil oma luuletusi peas on? Peas on peas, on, ma ei oska öelda, ega ma ei püüa neid meenutada niimoodi vahel mingis seoses hakkab otsast midagi hargnema ja siis tulebki see STOP märk, et ei ole kõik meeles. Jõulud on ukse ees. Kas jõuluvanale loete oma loomingut või vaatate kusagilt mujalt midagi? Nii ja naa, aga ega ma eriti ei armasta jõuluvana ees seista, ükskõik siis kus kodus või külas. Millised hetked tulevad meelde lapsepõlve jõuludest? Seal oli ikkagi see aeg, et ametlikult olid ju näärivanad ja, ja näärid, aga mida ma olen ka oma romaanis jumalakäpp natukene kujutanud seda aega meenutades, kuidas siis vanatädi kuulas soome pealt neid jõululaule ja tema parteile, sest abikaasa siis ütles, et kus, kus, kus naabrit kuulavad ja keera vaiksemaks ja samal ajal rajal siiski ta läks, sõitis oma punase jalaga lumisesse metsa ja tõi naisele selle igatsetud väikse kuuse siis ikka õigel päeval tuppa, et et noh, see on ilmselt üsna tüüpiline tollel ajal, et ühest küljest oldi seotud mingi ametliku joonega ja teisest küljest tehti ikka mida, mida siis taheti hapukapsaid ja piparkooke ja nii edasi ka nagu olid kirja kirjutasite ka näärikonnale. Ei. Aga mida te viskasite, mida te tahtsite kõige rohkem kingituseks saada? Mulle meeldis saada igasugust pudi-padi. Kuna minu sünnipäev on ju suhteliselt vähe aega enne jõule, siis võib-olla sellepärast ei ole ka need jõulukingitused meeles, et et omas ained kõik nagu sünnipäevaks juba kätte ja tihtipeale sain need kätte veel veel mitu päeva varem, sest ma hakkasin ise norima ema käest, et mis ma siis kingiks saan ja kas ei saaks juba midagi näha ja ema siis ikka otsis välja mõne pisiasja, ma olen nagu kuidagi eriti meeles, mingi, see võis olla hambapesuriistade komplekt, kus siis oli igasuguseid värvilisi totsikuid ja ja harija seebikarp ja ja mul on nagu meeles sellised õun, rahalised värvid, et mul oli selle kingitusele kohutavalt hea meel. Mida Aita Kivi ootab aastal 2003 jõuluvanast. Ootaks tegelikult võimalust sõita kuskile sugu ja see tänavune aasta see kuidagi on olnud nii pime november kui satub kätte või satub ette mõni viimse hetke reis, mis toob Ma nagu soodsamalt kohale, õigemini võimaldab ise sinna sõita, et siis läheks koos koos mehega jah, nüüd ma tean, et te olete suur maalija ja suur õmbleja. Kas vahel olete jõulukotiga oma kätetööd pannud suur maali ja see kõlab nüüd nii suurelt, et ma kohe rohkem selle peale ma käisin kunstiklassis küll. Raivo Järvi oli mu klassivend ja muidugi see 11 aastat, pluss siis kursused kunstiülikooli või tähendab ERKI tolleaegse nimega ja peda juures ja kus käidud. Need on andnud selle oskuse midagi, kui hetk tuleb siis teha praegu kunstnikust abikaasa kõrval ka suvel, kui tema võtab pastellid ja läheb loodusesse joonistama, eks ma siis ka midagi teen. Ei ole neid ka kinkinud mõne pildi mõnele heale tuttavale kes nüüd paneb see seina peale, kes ei pane, see on kuidas keegi tahab, aga, aga päris jõulukingina ma eimiskipärast ei ole küll nagu söandanud kinkida oma pilte, et see kuidagi võib-olla liiga isiklik. Kuidas õmblustööga on, õmblustöö on ikkagi rohkem jäänud sinna vene aega. Ma ei tea, kas midagi sellest oskusest peab ju olema äppudes alles. Aga kui ei ole enam vajadust, siis ei ole vist ka nii palju viitsimist, kuigi aeg-ajalt vaadates kauplustes ringi ikkagi, mida ja mis hinnaga pakutakse ja vaadates kangapoodides ringi, et milline valik on. Siis tekib kiusatus küll, et võtta, teha midagi ise valmis. Et ilmselt lihtsalt huvi pärast, kas või tuleks aeg võtta vahel, millisest perest pärit olete. Kas teil on ka õdesid-vendi ja mul on üks õde ja neli venda ja nad on kõik selles mõttes pool poolõde ja poolvennad, et nad on siis ema, kui abiellus uuesti, siis juba selle uue uue mehe lapsed. Ja see mees lapsendas ka mind, nii et tegelikult liiva nime ma sain nagu tema käest ja varases lapsepõlves elasimegi rohkem vanaema ja emaga siis kolmekesi. Et nagu oma pärisisaga ma ei ole niimoodi silmitsi seisnud, kuigi on olnud neid võimalusi hiljem ja, ja mõned telefonikõned, aga ei ole ka tundnud ma sellist kindlat, teadmiste tahtmist, et et me nüüd kokku saama, et see tundub nagu mõttetu. Võib olla ja võib-olla see, et ma ikkagi kuigi palju keskmisest rohkem olen sel teemal mõelnud, ajendas mind ka sellise süžeega raamatut kirjutama, nagu nüüd see viimane on, mis nende elus ja kus siis tütar tuleb oma ema otsima, keda ta ei ole 20 aastat näinud. Kelle laps ta siis rohkem oli ema laps või vanaema laps, kellel teie jaoks rohkem aega oli? Ma usun, et selles mõttes, kellel rohkem aega oli, olin ma vanaema laps ja ja hiljem veel kogunema vanema õelaps, kuna see kunstikallakuga klass Mulla tänava koolis 40 kuuendas eeldas seda, et tuli minna hommikul vara, teised esimese teise kolmanda klassi lapsed läksid õhtupoolsesse vahetusse, meie läksime koos suurtega enne kaheksat kooli ja mustamäelt sõit, et kui sa mustamägi oli üks selline uus rajoon ja trollid olid trolle vist ei olnudki alguses bussid olid puupüsti täis. Et see oleks olnud väga-väga raske ja siis ma kuidagi jäine, jäine, jäin sinna koolile lähemale nagu vanatädi perre mõneti kasulapseks, et see on selline. Samas loomulikult käisin ma pidevalt ka ema juures nädala sees ja nädalavahetusel, et et see on selline tänapäeval vist väga paljudele lastele omane pailaps või oli teiega probleeme ka? Ma kardan, et ma olin ele Arufay laps. Nagu ma mainisin, siin juba kohusetunne, et võiks olla vähem. Et oli seda kohusetunnet kooli asjades ikka ikka niipalju, et noh, minu jaoks ei olnud vist isegi keskkoolis veel nagu mõeldav see, et ma ei tee ära mingisuguseid koduseid ülesandeid, et ikka ma tegin need ära, hästi, ruttu siis mulle süda rahule. Et ma olen vaba. Eks see oli mingeid probleeme ka, aga võib-olla algklassides pigem pigem sedapidi, et teised narrivad või kiusavad või ei taha koolis käia, ei taha enam kooli minna. Ja noh, keskkoolis juba siis olid natuke selliseid vallatumaid mõtted, aga midagi väga hullu ei tule meelde. Te olite keskkoolis väga tugev matemaatikas, füüsikas ja keemias, aga kuidas teil kirjanduse ja kirjanditega lood olid? Noh, see oli selline, et see ei olnudki nagu õppeaine, et see oli selline tore võimalusi, kui sai kirjandi kirjutada. Ma ei mäleta, et ma oleks olnud nüüd mingi absoluutne liider seal emakeele tundides või või minu kirjandeid oleks alati ette loetud, tuli seda vahel ette, aga loeti teiste omi ka ja see oli lihtsalt tore aine. Millal teist luuletaja välja lõi? Me läksime pinginaabriga meie emakeele õpetajale koju, oli üks väike segadus ei lahku istuma panna ja see tundus niivõrd kohutav, et võimalus, et ma istun oma pinginaabriga koos, et me kohe leidsime, et me ei saa minna koju, me peame minema õpetaja juurde koju ja selgitama ära selle segaduse põhjuse. Et siis ta saab kindlasti aru, jätab meid kokku. Ja siis me sõitsime rongiga linnast välja, õpetaja elas linnast väljas, oli selline ka võib-olla november kuskil nelja ajal selline hämarduv õhtu ja varane lumi ja siis seal rongid Hamburgis. Ma mäletan, et äkki oli mingi luuletus, mõtlesin pinginaabrile, et ma kirjutasin vist mõtlesin ühe luuletuse ja siis me lugesime seda vastastikku niimoodi, et mis sealt veel teha saaks. Sellistele kõige esimene. Millal esimene luuletus avaldati. Esimene luuletus võis olla 82 83, kuskil niimoodi nõukogude naises. Oli see armastusest? Ei, see oli loodusluuletus. Keskkoolis olles pidasite plaanika kunstiinstituuti minna, miks see arhitektuur teid nii huvitas? Arhitektuur tundus lihtsalt selline mõistlik kompromiss joonistamisoskusel ja matemaatikaoskuse vahel. See ei kuidagi oleks olnud loogiline ja samal ajal moodsam, tollel ajal tundus disaini õppida või ruumikujundust. Need peibutasid ka, aga ma olen alati olnud sellise kuskilt otsast äärmiselt praktilise mõtlemisega, et ma koobidasin arvet, et ma ei saa kõiki neid kunstiaineid ju nii heade hinnete peale tehtud, neid eksameid ainult neljad viied lõite põnnama, jah, ja et matemaatika ma saan C5 joonestamine ehk tuleb kolm, aga sinna ma saaksin sisse. Aga ikkagi läinud sisseastumiseksamitele ja valisite hoopis teistsuguse eriala matemaatik. Ja, ja põhjus oli, no see ei ole pragmaatiline, põhjus oli, oli põhjuseks Tartu noormees, kes siis oli juba olnud kaks viimast keskkooli klassi. Oluline, et et mõte jooksis kogu aeg seda rada, et millal tuleb see reede õhtu, kui ma lähen ema juurde, emal telefon, seal, kus mina elasin, ei olnud. Et siis ta mulle helistab ja omakorda siis läks Tartu kaugekõnepunkti ja pidas sõna ja niimoodi kaks aastat, et igal reedel olid meil siis sellised telefoniseansid ja üle paarinädalane, siis kohtusime kas Tallinnas või Tartus ja kõik see tundus niivõrd oluline ja niivõrd ilus, et noh, see, mis eriala siis õppida, et see oli teisejärguline, tähtis oli, et olla viimaks ometi koos ja tegin kiire arvestused matemaatikasse, ma saan ju kahtlemata sisse. Kuidas te praegu matemaatikas olete, järeleaitamistunde saaksite anda, õpilastele sõltub ilmselt klassi õpilastele, et on ette tulnud, et kuskil külas käies, kui sõbrannade lapsed olid veel väiksemad, et midagi tuli meenutada, aga aga ma kardan, et ma kukkusin. Kukkusin küll läbi kuuma ilma ettevalmistuseta, läheksin kuskile matemaatikale midagi tõestama. Poja ülesandeid ikka olete teinud? Ei, eriti ei teinud tema ja tema oli nagu selline, et ta ei armastanud nii põhjalikult kodus ette valmistada, matemaatika, tal üldse oli suhteliselt nõrk koht, kuni siis eksamiteni, kus ta siis kätte võttisi natuke õppis ja noh, siis ta seeksane kohe neljani, et ju tal mingi geneetiline eeldus ka on. Teie elu Tartusse kauaks ei jäänud, sest et see oluline noormees lõpetas epa ära ja siis oli suunamine ja oli valida, et jälle, kas olla veel siis neli aastat lahus, et tema on kuskil, läheb maale tööle ja mina elan Tartus ühiselamus või siis tulebki Tallinna tööle ja mina tulen ka Tallinna tagasi ja muidugi ma valisin selle viimase variandi ja abiellusime Tallinnas. Läksite te TPIsse ehitust õppima? Ei, seal oli veel vahepeal oli üks ökonoomika või tähendab majandusteaduskondadesse sisse, aga pool aastat olin seal ja siis siis kui oligi selge, et on on jälle vaja valida, kas jääda akadeemilisele puhkusele kevadest või siis püüda lapse kõrvalt edasi õppida, et siis ma nagu valisin kaugõppe ja ühtlasi läksin siis ehituse erialale, tööstus tsiviilehitus. Vaadates gramme, et seal on päris palju samu aineid, mis siis oleks olnud arhitektuuris? Ma lõpetasin jah, sellise üsnagi raske eriala ja läksite nõmmele elamuekspluatatsioonivalitsusse tööle? No sinna ma läksin tööle tegelikult varem. Sinna ma läksin tööle, võib-olla mul oli kaks, kaks või kolm kursust veel kaks, kaks vist oli lõpetamisest puudu. Kuus aastat tuli seda eriala kaugõppes õppida ja läksin mitte eriala pärast, vaid sellepärast, et korteris jah, võimalus saada päris selline väike oma elamine nagu tollel ajal öeldi, et mitteametlikult, aga noh, lihtsalt kasutada mingit mingit nii-öelda varipinda. Ma olin, kas kapitaalremondiosakond ja ma käisin paberitega linna elamuvalitsuse ja nende asutuste vahet. Ja teda ei mäletagi, seal täpselt tegin, aga huvitav oli see, et mul oli võimalus vaadata lõpmatutes kogustes eestiaegseid, majade plaane, need olid need villad, mis siis olid kunagistest omanikelt ära võetud, kus elasid hoopis uued inimesed sees. Aga mina ei näinud seda, tegelikkus tähendab, seda ma nägin ka, vahel sai ka nii-öelda objektil käidud, aga ja ma tõeliselt nautisin neid ettekujutusi, mis tekkisid siis, kui ma vaatasin neid plaane, neid lõikeid ja neid, neid vaateid, mis nendest majadest tulid. Ja Nõmme kui elurajoon on ikkagi kuidagi äärmiselt lähedane, mul olnud ei aita, kuulute nende inimeste hulka, kes on oma elus väga palju kolinud kolimisest, olete ka oma raamatutes kirjutanud ja kirjutajatega oma viimases romaanis mees nende elus. Kuidas Nende kolimistega siis on, mis on sundinud teid selliseid otsustavaid samme ikka ja jälle Te võtma ka ajakirjas Anne järgmises numbris jaanuarinumbris kirjutan kolima, sest see on lihtsalt selline naljakas kokkusattumus, et on meil uute alguste number. Aga no põhjuseid on olnud ju erinevaid. Alati on tundunud, et on väga kitsas, alati on ruumi liiga vähe olnud, siis oli see kolimine oma esimesse uude korterisse, mida sai pikisilmi oodatud vist kaheksa aastat järjekorras oldud, siis see oli Lasnamäe keskkond. Ma usun, et kõik inimesed, kes on varem nõmmel elanud, tunnevad sinna sattudes teatavat šoki ja sisseigatsetud nõmmele tagasi. Õnnestus vahetus paari aastaga ära teha siis hakkas puudu selle soojast veest ja kesküttest ja nii edasi ja nii edasi, et vahel on tulnud kogukolide vahel lahku kolida. Ja miks ma seda mainisin, et ma just kirjutasin oma mõtted kokku sel teemal üsna hiljuti alles ja ka selles raamatus vist on väike mõtisklus sees et koolides ja mõnes mõttes inimene põgeneb iseenda eest nende pingete eest, mis temas on nende lahendamata olukordade eest. Sest et see on ju kõige lihtsam mõelda, süüdi on mingi koht, mingi vale akna vaade, halvad naabrid läbi, kostuvad seinad, väiksed toad ja tarvitseb ainult korraldada see asi ära, leida endale meelepärane uus koht ja kõik on parem, kõik on lihtsam, sa oled ise rõõmsam, sa oled õnnelikum. Et nii ma usun, paljud mõtlevad ja mina mõtlesin ka nii mõnedki korrad ei olnudki muud põhjust, kui võib-olla võimalus alustada uues kohas uute elu- ja kurb tõde on ju see, et tegelikult, kui sa oled need praktilised probleemid ära lahendanud, teinud mingi remondi, hankinud uusi asju ja mis siin seovad mingiks võib olla ligi aastaks siis võid sa jälle tunnetada, et sinu sisemised mingid painajad või pinged on sind kätte saanud. Et õige oleks muidugi see, et asuda kohe nende pingete kallale, mitte petta iseennast, et probleem muus naabritega on teil vedanud. Ei saa kurta, eks on olnud ka selliseid kummalisi inimesi nii heas kui halvas mõttes, aga aga üldiselt küll on vedanud, jah, te olete ühest oli tädist isegi luuletuse kirjutanud, siin on mul üks ajalehe väljalõige 1988. aastal on täis kirjutatud üks artikkel. Need on naabrinaist, mismoodi ta mind vaatab, mäletate seda luuletust? Jah, aga seal taga ei olnud küll prototüübina ükski naabrinaine, et seal oli, võib-olla ajendas mind seda kirjutama üks üks kolleeg, kes oli selline 15 20 laastavat minust vanem ja kuidagi vot mulle tundus niimoodi, ta suhtus äärmiselt halvasti minusse. Ma seda suhtumist üle elades siis ju siis pinge, tookord sai sellisel Volme väljund selles teismelistele mõeldud luulekogusse kirjutatud luuletuse kus te olete kõige õnnelikum olnud, millises paigas neid paiku on ikka rohkem kui üks, aga hästi kummaline ongi, et mida vanemaks saada, seda sagedamini. Tundub, et õnnetunne seostub raamatutega kas siis raamatu kirjutamisega ja see on ka äärmiselt õnnestav või siis sagedamini loomulikult raamatutel lugemisega, aga sinna juurde siis peavad käima sellised tingimused, et ta on suvi. Nüüd sa oled kuskil vaikses maakohas, kus ei kosta mitte midagi muud kui ainult need looduse helid. Samas sa oled turvalises kohas keset metsa, ilmselt oleks natuke kõhe kõhuli olla ja puu all raamatut lugeda. Ja sa tead, et sul on lähedane inimene, kuskil seal teeb oma tegemisi nii ööde kaugusel jääd sulle ei ole vaja vähemalt sellel õhtul mitte sõita linna tagasi. Et see kõik kokku tekitab sellise õnnetunde, mida ei saagi talvel eriti kogeda, sest ei ole päikest, ei saa puu all pikali raamatut lugeda. Küsitakse, kuidas te ajakirjandustööle sattusite, kuidas te Rahva häälde sattusite? Läbi juhuse läbi hiljuti keelde ja kirjandusse paluti kirjutada Rudolf Primmelist mälestusi ja sinna panin ka selle juhtkirja, et tema oli kuidagi minu elus selline inimene. Ta sattus mingisuguse tõuke mulle andma õigel hetkel, õigemini tema kaudu. Ma sattusin õigel hetkel õigete inimestega kokku, kui ma alustasin ajakirjandusmajja sisse, kus ma käisin väga harva iseendast. See on kokku Rudolf Remmeliga fuajees, kes oli just saanud Lembit Ratasega kokku, kes otsis endale siis uut reporterit kultuuriosakonda. Ja ma mõtlesin, et miks mitte, et et kui nemad julgevad mind võtta, ma ei olnud ju tegelikult töötanud päris ajakirjaniku ja ma olin ainult kaastavaid teinud noorusesse ja nõukogude naise. Et kui nemad julgevad, siis julgen minagi proovida. Ja nemad julgesid ja ma jäin kaheksa aastat olin kultuuriajakirjanik, siis mäletan, esimene ülesanne vist oli mingi raamatukogutöötajate seminar, mis kestis, kui ma ei eksi, kaks päeva maitsesin seal saali taga nurgas, kirjutasin kõigist ettekannetest olulise üles ja kui ma siis need oluliste asjade seast olen veel olulisemad välja sõelad ja teinud valmis selle loo sisse, sai ikkagi neli lehekülge pikk, andsin selle ära ja siis selgus, et tegelikult mahub sisse, noh tollel ajal olid siiski masinal trükitud leheküljed, et võib-olla kolmveerand lehekülge ainult ja vahetan seda paanikat, mis mind täitis, et noh, kuidas see võimalik on, et see oli ju nii tähtis sündmus, et inimesed on seda ette valmistunud. Võib-olla kuude viisi oma ettekandeid, kõik on kirjutanud nädalate viisi ja nüüd mina lähen sinna ja et mis annab mulle selle õigused, ma tõmban maha, eks ole, kelle teksti maa maha, kelle sõnum võima maha tõmban, mida ma siis edasi annan, kust ma tean ja kuidas mani ruttu suudan otsustada, et mis see kõige tähtsam on, vot see oli nagu hirmutav selle töö juures, aga eks muidugi üsna ruttu tekkis selline julgus või peaks ütlema jultumust, sest mis ajakirjaniku töö siis suuresti muud on Päevalehes, kui sa pead just nimelt kiirelt otsustama, mida, kuidas, milline tsitaat. Rahva hääles töötamise ajal avaldati ka teie esimene novellikogu ja see oli vist üheksa avameelset naist. Jah, kas luuletuste kirjutamine ei pakkunud enam huvi, hakkasite novelle kirjutama? Seda on raske öelda luuletusi. Ma kirjutasin alguses ka ainult iseenda jaoks ja kirjutasin neid aastaid iseenda jaoks, siis kui oli raske. Mitte siis, kui oli lõbus ja tore. Hiljem, kui ma hakkasin neid näitama, üks esimesi hindajaid oligi sama Rudolf Rimmel nooruse kirjandusklubis. Ja siis ka tulid need trükiproovid seal ajakirjast, et siis tekkis ka ajend nagu põhjendused need kirjutada rohkem ja rohkem ja rohkem ja mitte ainult siis, kui on kerge või raske, vaid lihtsalt nagu harjutamise mõttes. Hiljem, kui oli paar luulekogu avaldanud, siis kuidagi see pind nagu rauges ja neid lihtsalt ei tekkinud enam nii. Vahel harva mõni üksik ja siis sattus jälle üks oluline inimene, kellele ma sattusin rääkima küll jah, paari lugu oma elust, milles ütles, et kuule, aga see on ju novell, täiesti valmis, novell, mine koju, pane kirja, mis sa ootad ja läksin koju, panin kirja, kirjutasin paar korda läbi ümber ja siis näitasin ja noh, nii need kogunes ja, ja siis kuidagi tekkis selline julgus, et paneks siis õige selle esimese kogu kokku. See oli veel see aeg, kui ikkagi oli kolm siseretsensenti, et ei saanud päris nii nagu praegu võib-olla et igaüks avaldab tekste nii, nagu ta nad on teinud, kui tal, kui tal on võimalust ise välja anda, siis igaüks võib ju välja anda ükskõik mida, tehti kärpika kärpeid ma nii väga ei mäleta, aga ma mäletan, et see oli hästi pinev, et üks oli hästi pooldav retsensioon, üks oli Taavi ja kolmas oli siis selline retsensent, kes noh, sisuliselt ta soovitas selle asja edasi lükata, sest ta loetles hulga selliseid puudusi, mis nagu kohest avaldamist segavad, aga siis ma tegutsesin väga taktikaliselt, et et ma kõrvaldasin kõik need puudused hästi ruttu tema näpunäidete, okei, ja siis viisin selle käsikirja uuesti tagasi ja kirjutasin kirjalikult vastud retsensendile ja kirjastajal, et nii ja nii, need on nüüd kõrvaldatud ja siis leiti, et jah, et avaldame siis selle, kui te praegu 12 aastat hiljem loed oma esimest novellikogu kas on midagi iseendale ette heita, kas tahaksite midagi parandada? Kui oleks võimalik? Ma lihtsalt ei ole seda lugenud. Tõesti? Ei, ma ei loe kunagi neid asju, mis on valmis, ma ela kunagi ajakirja ja ajalehelugusid üle pärast seda, kui nad ilmunud. Aga ma lugesin hiljuti ühe ühe novelli läbi selle küll teisest novellikogust ja siis ma olin muidugi täiesti üllatatud, aga kusjuures ma olin meeldivalt üllatatud, et kas tõesti mina olen sellise asja kirjutanud, et see kõlab nüüd nii, et tõstab ise oma sabaga. Aga see tekst oli, see ei olnud küll mitte midagi sellist omast, et sa kohe tunned ära, et jah, ta oli ikkagi ajaga muutunud üsna üsna võõraks. Kas teie jaoks on solvav, kui teie loomingu kohta öeldakse, et ahned on, naistekad sõltub, sõltub, kui öeldakse, tähendab suuliselt, siis sõltub ütlejasti hääletoonist ja kui seda tehakse kirjalikult, siis sõltub sama moodi, et, et kuidas seda tehakse, et kui keegi vaevub põhjendama, miks see on halb, miks on see minu lugu halb või miks on see üldse naiste kana või miks naistekas, kui selline on halb tema jaoks ja kui on tunda, et on siiski lugenud selle minu teksti olgu siis romaani või mille iganes põhjalikult läbi, et siis ei ole solvav. Aga kui see on selline eelarvamuslik suhtumine, et ah kõik, mis on seotud naistega, et see on selle, seda ei saagi tõsiselt võtta või mis naiste tihtipeale kohata ka sellist suhtumist ka siin ja praegu isegi naiste loomingut ei võeta nii väga tõsiselt nagu võtaks meeste loomingut. Ja kui naine käsitleb teatud teemasid, siis ta saab külge mingisugusegi märgi mida näiteks samu teemasid võib-olla veel põhjalikumalt käsitlev mees külge ei saa. Et selline fenomen on küll olemas, seda naiste asjaajamist ju ei saa kuidagi häbeneda, kui ma ise töötan ka naisteajakirjas ja ja ei tee seda mitte ainult raha pärast, vaid vaid mõned teemad olnud kuidagi omased ja olulised. Kas kirjutamine on aidanud teil iseendas rohkem selgusele jõuda? Jah, ma arvan küll, et on ja ma olen seda soovitanud mitmele inimesele, kes on oma oma eluga kuidagi kimpus, et või ei saa mõnest inimesest nii-öelda lahti, kellest ta tahaks lahti saada mõnest keerulisest suhtest isegi aru või ei saa selles suhteliselt vabaks, et kirjuta, kirjutas enda jaoks üles, sa ei pea ju seda kellelegi näitama või kuskile avaldamiseks viimat. See on sinu lugu sinu enda jaoks kirjutades on kindlasti ka nii, et tulevad meelde need asjad, mis on tegelikult meelest läinud. Mälu tuleb nagu tagasi kirjutades võib olla, kui sa hakkad kirjutama millestki, mis on tegelikult olnud ja püüad seda teha täiesti täpselt nii, nagu see tegelikult oli siis tuleb sinna teksti väga palju neid asju, mida tegelikult ei ole olnud. Miks nad tulevad ja kuidas nad tulevad, seda ma ei tea, aga, aga ma olen seda tähele pannud ja selle tõttu ma olen ka mõnele inimesele öelnud, kes on imestunud, et kuidas sa söandad kirjutada oma elust, et vot see detail, et sinuga oli ju ka nii ja nüüd sa kirjutasid selle eest ja kas sul ei ole nagu imelik või et siis ma olengi öelnud, et aga proovi-proovi ise hakka kirjutama ja vaata, kas tuleb nii nagu oli või läheb kuskile vasakule ära, et tegelikult see tulemus ei ole 100 protsenti, et ju kunagi päris elu. Raamatu algus on ilmselt kõige raskem, kui esimene lause on kindlalt paigas, hakkab minema. Teie uus romaan algab sõnadega kergendus, mis mind läbi on kindlasti nähtav ja ma pean tunnistama küll, et see lause sinna algusesse pandud üsna lõpus. Sest esialgne, millega ma alustasin täpselt muide aasta tagasi novembri keskel Käsmus oli see Eesti toll lasi mu läbi hüüumärk ja siis hakkas kõik seesama nagu siis praegu on seal raamatus hargnema sündmused. Ma kirjutasin seda raamatut tegelikult seitse korda läbi ja ma ei tea, mida arvavad kriitikud, mida arvavad lugejad, aga noh, minu jaoks ei olnud see küll sugugi mitte kergelt sündinud raamat, kuigi kuigi see teema võib jälle mõnele tunduda kerged mees, ema elusi, mees tütre elus, et aga läbi kirjutades vot selliseid asju küll, ma mõtlesin põhjalikult, et mis on, kus ja miks ta on. Ja siis tundus ka see alguslause mulle eksitav, et lugeja raamatupoes vaatab esimest lauset ja mõtleb, et see on mingi spiooniromaan või või mis iganes narkoprobleemid, et üle piiri toomine. Ja, ja sellepärast ma muutsin selle esimese lausena, aga muidugi ka väga palju teisi lauseid. Te olete kurtnud, et eesti keeles on liiga vähe erootiliselt erutavaid sõnu, ühed tunduvad roppudena teised meditsiinilist Ena. Võib arvata, et olete oma raamatutes erootiliste kohtade kirjeldamisega väga palju vaeva näinud? Ei, ma ei ole nendega näinud küll väga palju vaeva, aga need on tulnud. Tunned küll võrdlemisi niimoodi loomulikult ilma et ma oleks pidanud pingutama ja mõtlema, et kuidas midagi, ma arvan, see tsitaat on äkki seoses Tartu kirjandus päevadel peetud ettekandega. Et siis ma muidugi keskendusin sellele teemale, kus oli siis ropud sõnad eesti kirjanduses ja kas eesti kirjanikud on ropud ja muud taolised leemid üleval, et minu jaoks on selle teemaga seoses sõnade tähendus sedavõrd oluline, et, et ma ei saa nimetada asju nende rahvapäraste intiimseid piirkondi rahvapäraste terminitega kuidagi kuivõrd ma tõesti lugesin neid esmakordselt teadvustasin nende tähenduse enda jaoks teismelisena kuskil bussijaama tualettruumis ei ole õige öelda, peldikus on jälle natuke kole sõnaga, tegelikult olid need putkad, sellised ropud ja ja täissoditud igasuguseid rõvedaid pilte ja siis ka tekste ja see olukord, buss ootas ja ma ei olnud seal mitte tekste lugemas. See oli kuidagi nii paine, kõik see, kõik see miljöö, et noh, ma ei saa mitte midagi parata, aga ma ise ei saa neid sõnu idukirjanduses kasutada tähistamaks kirge konkreetse inimese vastu või ikkagi läbi armastuse sündinud akti, et see on nagu minu jaoks eksitab tulite teleseriaali kired, stsenarist, hiline aeg, see teie jaoks oli üsna töine aeg selles mõttes, et päev peaaegu tuli kirjutada teatav maht teksti ja samas see oli hästi õpetlik, et see õpetas võtma oma teksti kirjutamist natukene, vähem tõsiselt kui ma olin harjunud seda tegema sest ei olnud ju võimalik lihvida seda, seda teksti, mida nagunii keegi sõna-sõnalt pähegi ei õppinud ja tõsta seal ümber noh, lauseehituse pärast sõnu või, või nii edasi. Tähtis oli teha huvitavalt ja kiiresti ja ja õpetas dialoogi tegema dialoogi, kirjutama, otsest kõnet ratas ka kujutama paremini ette, et erinevatel tegelastel on erinev kõnepruuk ja mingisugused väljendid ja mõtlema on mitte ainult läbi ühe isiku, ehk siis läbi peategelase, vaid mõtlema läbi erinevate inimtüüpide, kellest ju mitte kõik ei ole kunagi autorile meelepärast. Kui pakkumine tuleks, võtaksite vastu uue seriaali kirjutamiseks. No ilmselt võtaksin, aga pakkumist ei ole tehtud? Ei ole tehtud, te kuulute Eesti akadeemilisse Seksoloogia seltsi. Kuidas kirjanik niisugusesse seltskonda sattus? Sinna meid kutsuti, põhjendus oli siis selline. Seltskonnas võiks olla ka üks ajakirjanik, keda saab usaldada, kes on neid teemasid käsitlenud siis ajakirjanduses ja ja noh, minu puhul ilukirjanduses ja selle tõttu võib-olla eeldate, et mul on mingi keskmisest sügavam huvi siis selle selle valdkonna vastu ja seal on äärmiselt huvitavad inimesed koos oma ala spetsialistid valdavalt psühholoogid, psühhoterapeudid ja see on äärmiselt meeldiv võimalus. Nii palju kui ma jõuan nendele üritustele, et et ma saan alati kasutada töiselt ära neid kohtumisi. Ehk siis paluda mingit väikest kommentaari või siis on mul kontaktid olemas. Seoses ajakirja lugudega, vaatame, kuulete, küsimusi veel? Te olete kolmandat korda abielus, kas olete läinud kohe ühes suhtles teise või olete ka üksinda elanud, nii-öelda oma elu elanud? Olen elanud küll üksinda, kui saab nimetada üksinda elamiseks koos lapsega elamist. Ja ei miskit lapsega kahekesi on päris päris tore, aga mina just tunds ongi niimoodi, et laps hakkas juba suureks saama ja ja oma elu elama ta keskkooli lõpusirgel, et et erendus nagu silme ees võimalus jääda päris üksi ja seda ma natuke kartsin. Mida te olete oma abikaasadest õppinud? Värske väga kiiresti vastata ühelt ühte teiselt teist. Tagantjärele võib ka alati juurde õppida, meenutades neid inimesi, kellega sa enam kokku ei puutu, ehkki oma esimese abikaasaga ja lapse isaga noh, kuigivõrd me käime läbi perekonniti, nii et meil ei ole sellist vaenu või või eemalehoidmist. Et ma arvan, et kõik kogemused ju kuluvad ära ja õpetavad, et kui sa ei, ei võta just sellist hoiakut omaks, et et sa näed kõiges negatiivset ja ainult nutad, Jahastad, et miks ma seda tegin. Ma ei ütle, et ma olen nüüd loomult täiesti optimist, aga ma vähemalt püüan, kuidas te iseloomustaksite lühidalt oma praegust abikaasat, praegune abikaasa on mati tärk see oli siis ka selle minu viimase raamatukunstiakadeemia. Meie õppejõud õpetab joonistamist. Ja põhiliselt ta on Ongi tegutsenud raamatuillustraatorina ja kujundajana siis üle mingi 250 raamatu vist elu jooksul teinud ilusamaks. Kuidas ma inimesena teda iseloomustaks siin ta on aeg-ajalt nagu enamik mehi ootamatute pööretega vaheldav vihastuda, mingi asja peale peale ta tavaliselt ei vihasta, aga suuremas osas, kui need esimesed sellised teineteise kompamise aastat on möödas, et noh, ma ei taha ära sõnuda, et tuua, et me nagu haakuma päris kenasti. Kas te olete niisugune pea ees vettehüppaja nii-öelda riski ja inimene, või peate enne, kui midagi suurt ettevõtete pikalt aru pidama ja ka teistelt nõu küsima võttes pean üle ülearu palju aru, aga aga teisalt kasvõi seesama ajakirjandusse minek, tollane esimene kolleeg ütles mulle mitu korda, et kui ma kimpus olin natuke oma lugude tähtaegadega, aga et noh, miks te siis hüppasite pea ees tundmatusse vette. Et ju siis kõrvalt vaadates tundus täiesti üllatav, et ma seda julgesin teha, nii et nii ühtpidi kui teistpidi, kes on esimene, kes teie käsikirja loeb kõige värskem raamatu käsikirja näitasingi abikaasale kõigepealt ja siis näitasingi oma pojale ja siis näitasin mõnele inimesele, kes on asjatundja kirjanduse alal ja kõikide kommentaare võtsin kuulda, küsitakse, kui oleks võimalik veel midagi õppida, mida õpiksite. Ma olen ise mõelnud, et psühholoogiat oleks võinud minna õppima ja praegu on ju igasugused sellised lühemad või pikemad kursused, näiteks psühhodraama peale olen mõelnud, aga ei ole nagu ette näinud sellist vaba aega, et ma ei ole julgenud, õigemini ta seda vaba aega, sest siiamaani ma olen selle rakendanud siis kirjutamise peale. Kas kirjanik Aita Kivi saab lugejatelt ka palju kirju? Ei saa öelda, et palju saaks vahel mõni kirjutab, saadab mõne meili. Enamasti on ikkagi need meilid seotud tööga, aga Henricus ja paberile kirjutatud minule kui kirjanikule. Selliseid kirju võib-olla pool aastat tagasi oli üks kiri näiteks, aga et ei saa sageli kohtumisõhtutel käite, käin jah, ikka paar korda aastas on kutsutud, valdavalt on need sellised Tallinnast kaugemal asuvad kohad väikesed raamatukogud ja need on äärmiselt meeldivad südamlikud kohtumised. Ja kui sa sinna sõidad ja ja siis sa tunnetad seda, et need inimesed, kes on kokku tulnud, neid ei ole võib-olla nii väga palju. Tserungi ju ei võimaldaks. Need on võib-olla neli, 50 inimest, nad kõik on su raamatut läbi lugenud, neil on nii palju konkreetseid küsimusi. Nad ei ole võib-olla isegi alati suutnud osta seda raamatut, nad on olnud raamatukogus järjekorras et seda lugeda ja siis on küll selline hea tunne, et ikkagi on mingi põhjus või õigustus ka siis teiste jaoks, et miks, miks ma neid raamatuid olen kirjutanud, sest vahel esimese reaktsioonina märki kriitika puhul tunned, et noh, miks, miks ma siis seda ometi teen? Küsitakse, kas teie luuletusi on ka viisistatud? On küll, üks pealkiri oli vist kui ma ei eksi, ma tahaks olla väike tüdruk veel ja siis kõige rohkem lauldud on see ära möödu must lähedalt, kui ma ei eksi, isegi fiks vist tegi seda lugu kunagi ja üks Rapla ansambel, kas ise laulate ka ei laula, kahjuks ühtki pilli ei mängi, ei mängi kadestatega kedagi või midagi. Mingiks hetkeks võib ju läbi käia selline sähvatused. Et vot kuidas, kuidas temal nii palju paremini läheb või see teine saavutab midagi kergemini või tal on niivõrd tohutult kergem tänu sellele, et ma olen mõelnud näiteks naiste puhul, et et need naised, kes oskavad mehi ära kasutada kui kerge mõnes mõttes neil on, aga, aga ma ei arva. Ma oleks ise nii andetu, et ma ei oleks osanud ühtegi meest ära kasutada, et ma lihtsalt põhimõtteliselt ei ole tahtnud seda teha, nii et noh, siis ma ei saa ju kadestada neid, kes oskavad seda, mida ma tegelikult ise ei taha. Miljonäri naine võiks ju olla? Ei, ma ei, ma ei ole sellest kunagi unistanud, keegi küsib, kui te võidaksid lotoga miljoni, mille peale raha kulutaksite, ma arvan küll, et miljoni eest muidugi maja ei saa tänapäeval, aga kuidagi see elukoht ja arhitektuuri ja ja selle ruumi mõju ja sellised küsimused on minu jaoks nagunii põnevad. Et ma aeg-ajalt autoga sõites või kuskil, kui on võimalik unistada. Ma unistan mingist uuest suhtest või kaugema reisist, vaid siis ma mõnikord mõtlen, et kus kohas ma tahaksin elada, ma kujutan ette mingisuguseid ruume, mingit miljööd, mingit ümbrust. Aga ei, miks mitte ka ma ei tahakski, et see maja oleks Tallinna linnas, et, et võib-olla kuskil natuke vaiksemas kohas olekski toredam elada ainult raske tööl käia. Kas raamatute kirjutamisega võib rikkaks saada? Eestis kindlasti ja praegusel ajal küll mitte, et võib-olla vanasti vene ajal olid need tiraažid nii suured. Et kuuldavasti siis ühe romaani eest inimene sai mitme aasta palgaga keskmise palgaga võrreldava summa aga praegu, kui sul läheb väga hästi, siis võib-olla saad nelja-viie võib-olla äärmisel juhul kuue kuu keskmise palgaga võrreldava summa, ühe romaani honorari, vastav arv, kuid siis saaks keskmise palga niimoodi tasemel elada. Kui mõtlete tagasi, kas kahetsete ka midagi? Oh paljusid asju, aga see ongi jälle suhtumise küsimused. Et kui sa tahad seista ja vaadata ainult minevikku ja kahetseda, siis on ju alati võimalik seda teha, aga pigem võib-olla noh, püüda siis tulevikus neid vigu vältida. Muidugi, nii banaalne tõde, aga, aga mingis eas paratamatult hakata märkama, et et need ei olegi ainult banaalsed ütlemised, vaid see ongi tegelikult nii. Millal järgmine romaan tuleb? Praegu ma ei, selle peale ei, ei tahagi mõelda, ma loodan, et midagi ja kunagi tuleb. Aga võib-olla ma vahepeal kirjutan mõned novelli ideed nagu novellideks valmis suu sõnu, aita öelge üks number, palun ühest kuueni. Üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Kuus aitäh. Persona saate külaline oli kirjanik, jah, ajakirja Anne tegevtoimetaja Aita Kivi. Saadet juhtis Marje Lenk. Persona saate auhinna saab Kersti Kaiver, kes küsis aita kivilt, mida ta veel õppida tahaks auhinnavõit kohale, ELS Ekspress. Nüüd aga laul, ära möödu must lähedalt sõnad aita kivilt muusika Peeter Kersilt. Laulu esitab Peeter Kirss koos ansambliga Fix.