Tere hommikust, valimised on märksõna, mis praegust Eesti elu tõesti väga sageli iseloomustab, aga jutusaade pole kunagi olnud poliitiline ja pole seda ka täna. Minu tänane külaline on valimistega seotud nii palju, et ta kandideerib kunstiakadeemia rektori kohale. Mina olen Margit Kilumets, tere tulemast saatesse Ivarsak. Kandidaate on kolm, aga jutusaate külaline olete teie. Ja nüüd ma teen teistsuguse algus oma saatele, kui tavaliselt ma küsin. Me pidime sina ütlema. Et ma küsin sinu käest, et miks sa arvad, miks just sina? Seda on nii palju küsitud ja seda on väga raske ühe lausega vastata. Ja ka mina küsisin praegu, et miks just sina, jutusaate külaline oled mitte Andres Tali ega Mart Kalm. Seda ma ka ei oska öelda. Aga sellepärast, et sellepärast, et nii Mart Kalmust kui Andres talist tegelikult inimesed peavad ja, ja kui ma lugesin neid kolme kandidaadi nimesid, siis ma sain aru, et sina oled täitsa mitte pahatahtlikult üldse öeldes, aga ikkagi kõige tundmatu suurus või, või ütleme siis must hobune. Nii et nüüd ma siis esitan selle järgmise küsimuse, et miks sa kandideerid. Teataval määral ma olen protestikandidaat ehk seda ma olen oma valimisprogrammis ka maininud. Mart Kalm ja Andres Tali on selles samas koolis kunstiakadeemias olnud juba aastakümneid. Ehk siis nii palju, kui mina mäletan. Ja tegelikult on meil olnud ju võimalus kandideerida ka varem, neil on võimalus olnud neid protsesse muuta või suunata. Siis kummalisel kombel pole nad seda teinud, vaid üritavad alustada nii-öelda uuesti otsast siis, kui käru on tegelikult juba kraavis, nii et nii et selles mõttes minul on aga see esmakordne võimalus ja ja ma tundsin elustaadium või mingi kogemuste selline lävi või kuidagi tee, mida mööda ma olen käinud, on juhatanud lihtsalt sellisesse punkti, et mul oli valida, mida ma teen edasi ja kuna ma olen selle kooliga seotud olnud juba juba viimased 10 või rohkemgi aastat, siis ma leidsin, et ma ikkagi hoolin tast piisavalt palju, et ise midagi arvata ja ise midagi teha. See on selline hästi hästi lühike seletus. Aga loomulikult see suhe on olnud hästi pikk, ma olen ju ise seal õppinud, olen seal isegi kaks korda olnud üliõpilane ehk siis doktorant ka, viimati 2012 sai doktorantuur lõpetatud, nii et et oma kooliajast ma mäletan, kuidas, kuidas see vastik telliski tahmunud telliskivimaja geneeris sellist ületöötamist, et noorus jäi praktiliselt elamata ja siis, kui ma oma lõputöö valmis sain, see oli aastal 1986 tuli mul solkudena peast juukseid ära ja ja ma olin kaheksa kilo maha võtnud ja ma tundsin, et ma vihkan seda maja täiega. Ma ei taha enam, ma ei taha enam seda näha ega seal olla. Ja, ja järgmised aastat majastunudki üle selle läve lihtsalt lihtsalt protesti pärast. Nii et kuidagimoodi selle kooliga on seotud teatud selline vihkamise või armastuse suhe ja need mõlemad on sellised tugevad tunded. Nii et nii et sellepärast on isegi nagu loomulik samm, et ma siis kandideerisin. Aga kuidas 10 aastat pärast seda vihkamist armastus tagasi tuli? Väga lihtsalt istudes oma üksi ühe mehe büroos arvuti taga, nagu aastaid enne seda helises telefon. Telefoni otsas oli professor Mart Kalm, kes tegi mulle ettepaneku kandideerida professori kohale ja loomulikult oli mu kõrvust tõstetud, et selline kuulsus mulle helistab. Ja mäletab keegi mind oma üksikus sellises stuudio vaikuses või ateljeevaikuses, nii et ma kandideerisin. Ma ei saanud sinna esimesel korral loomulikult mitte. Ja siis läks, kolm aastat mööda, istusin jälle oma arvuti taga, jälle helises telefon ja siis oli telefoni otsas dekaan Andres Tali, kes teatas, et nüüd ma ei pea enam kandideerima vaid ta tungivalt kutsub mind dotsendi kohale. Ja siis samamoodi olles nagu liigutatud, et keegi minu tagasihoidlikku isikut mäletab või tähele paneb, siis ma nõustusin sattusingi sinna kutsutud dotsendina ja siis läks nagu tee kuidagi rull sedasi, et ma sain professoriks, nüüd olen olnud juba 10 aastat sellel selle selle kohaga. See on nii armas, huvitav, kas emb-kumb neist täna? Mõtleb kaheda, pidin ma talle tollel päeval helistama, nüüd tuleb õõnestav siin minu jalgealust kõva nalja võtmes seda rõhku. Nagu harutama hakkan. Võib-olla isegi mõtleb, aga tegelikult tegelikult meil ei olnud sellist nii-öelda ägedat vastasseisu või. Eile või tegelikult üleeile juba oli siis see etapp, mille nimi oli rektorikandidaatide väitlus ja tõesti isegi kui keegi üritas seal teravaks minek eelkõige mina, siis ei tulnud see välja, sellepärast et kolleegid ja sõbrad on natukene liiga kuidas öelda. Armsad, selleks, et alustada mingitki poriloopimist. Kuigi kuigi võib-olla noh, nii-öelda printsipiaalsuse mõttes oleks võinud keegi seda isegi teha. Ma ma korraks lähen tõsiseks, ma ei taha üldse, et see tänane saade oleks selline kunstiakadeemia probleemide lahkamine, süvitasime, jõuaks seda teha ja see ei ole ka jutusaate formaat. Aga ma olen siin istunud laua taga näiteks Jaan Elkeni ka, ma olen siin teed tehes saadet leo Rohvliniga ja me oleme ikka sellest kunstiakadeemia käekäigust rääkinud ja, ja head vanad ustavad professorid muutuvad kuidagi nukraks murelikuks, rääkimata sellest, et ma olen kõnelnud ka üliõpilastega praegu ja mõned aastad tagasi. Ütle päris ausalt, kas, kas seda vana head kunstiakadeemia, kunstiülikooli vaimsust, Erkki vaimsust, kas seda praeguses olukorras, mõeldes 10 aastat ettepoole on üldse veel on võimalik tagasi saada? Kas neid inimesi on veel üldse võimalik ühendada? On ikka aastal 2012 jaanuaris siis kui Archimedese sihtasutus teatas toetusrahade äravõtmisest, siis ma mõtlesin küll hetkeks, et nii see on nüüd lõpp. Et enam ei ole mingitki šanssi, see kool lammutatakse, jagatakse tükkideks ja nagu tollane haridusminister Jaak Aaviksoo teatas kui on olemas selliseid erialasid nagu mingi klaasi kunstri tekstiilidisain ja juhul, kui tõesti Eesti riik peaks vajama mõnda sellist kummalist spetsialisti, no see raha meil ikka, et neid välismaal koolitada. Aga, aga see ei läinud nii. Ja ma arvan, et kuigi seda vana ERKI, et ei ole tegelikult enam olemas siis on olemas mingi uus kool, mille tudengid ja mille värsked vilistlased kannavad tegelikult väga tugevad sellist patriootliku vaimsust ja ei saa öelda, et see oleks nagu kuidagimoodi halvem või nõrgem või teistsugune kui see legendides olev päratrusti ja, ja moeshow-aegne ERKI kool. Aga noortele pole see tähtis, nemad seda aega ei tea ja neil on, meil on oma asja ajada. Nii et tegelikult olles käinud paljudes Euroopa, aga väljaspool Euroopat olevates kunstikoolides siis ma ütlen, et meie kool on täiesti okei, ta on korralikul tasemel üldse mitte maha jäänud üldse mitte stagneerunud, täiesti kaasaegsel tasemel. Korraliku õppejõudude kaadriga. Keskmine Kunstikool ei ole nii nagu teinekord mõned Archimedese vahetustudengid arvavad, et nad saabuvad kuskile perifeerias Euroopa äärekese peale, kus, kus toimub mingi vedelik, vegeteerimine sageli nad on üllatanud, et see kool on nagunii-öelda rohkem aja pulsil, kui nende enda kodukool kuskil kuskil prantsuse suurlinnas või, või Saksamaa keskel. Sa oled graafilise disaini professor. Ja hetkel mulle tundub, on see üks populaarsemaid erialasid kunstiakadeemias. Kuidas nii juhtus? Seda ei oska jälle täpselt kirjeldada, aga tõenäoliselt aeg on selline selles mõttes, et graafilised disainerid on ühiskonnas nagu sellisel positsioonil tähtsamal positsioonil kui kunagi varem. Sest meie elu on läinud ju meeletult visuaalseks. Ehk siis kõik need ekraanid ja kõik need trükised ja kõik need kõik need masinad, mis meile näitavad pilti kuidagimoodi nõuavad seda eriala ja kasvõi isegi selline vana fenomen nagu raamat, kes oleks uskunud, et Eestis ilmub üle 10 raamatu päevas. Raamatupoed täituvad, keegi ju ometi neid kujundab, igal pool on olemas mingi disaineri koht, sageli teevad seda tööd nii-öelda veel kõrvaleriala inimesed või, või mitte spetsiaalse haridusega inimesed. Nii et tundub, et nagu sotsiaalne tellimus või ühiskondlik koht sellel erialal on olemas ja selle tõttu me oleme viimased viis aastat võtnud võtnud vastu vähemalt 20 tudengite ühele kursusele, mille tõttu graafilisest disainist on saanud kunstiakadeemia kõige suurem eriala ja kaasa arvatud kõige popule haarsem eriala selles mõttes, et meil on alati meeletu konkurss ehk siis veel äsja, kui oli riigi tellimus ja meil oli kaheksa riiklikult tellitud kohta siis sellele kaheksale kohale oli peaaegu alati umbes 120 tahtjat. Nii et mina omal ajal, kui ma sellesse kooli astasin, sellisesse konkursi poleks üldse julgenud sekkuda, ega ma poleks sisse saanud. See on täiesti hull, kui ühele kohale tahab umbes 20 inimest. Aga oli sul tollel ajal üldse alternatiive, mida sa veel kaalusid? Jah, ma mäletan, et ma kaalusin kõike selles mõttes, et ma olin selline ülbe provintsi poiss 18 aastat vana, maailm oli lahti, nagu ikka selles vanuses on nii et et Sa oled kõige targem just sellel hetkel maailma, sellepärast et sa oled kõik asjad korraga, sa oled ära teinud kõik, alates kirjandist, lõpetades kodulu eksamiga, sa tead kõike. Ja tõeliselt mõtlesin ma igasugustel erialadele kõikidele koolidele, kaasa arvatud isegi muusikaakadeemiale, sellepärast et ma olin seitse aastat lasteaia muusikakoolis klaverit õppinud. Aga Tartu langes ära sellepärast, et ma olin just käinud. Ma arvan, et selle nimi oli kirjanduse olümpiaad ja elanud sellises armsas kohas, mille nimi oli Tartu hotell, mis praegugi on alles, ainult et ülesklopitud. Siis oli ta tõeline urgas ja ma sain sealt sügelised. Ja, ja selline nii-öelda upsakas. No mis oli kommunismi aja sellise rasvakihi ja täidega kaetud, ei ahvatlenud mind üldse. Järele jäi Tallinn. Kui te olete, kuna mina enam-vähem samal ajal õppisin Tartus käies oma sõpradel külas ühikas, siis kõik küsisid morgid, miks sa ei saa ühiselamus elada, aga ma ütlen ausalt, seal olid lutikad ja kuna ma olen lutikatele allergiline, siis ma oleksin näinud välja lihtsalt iga päev koolis nagu õhupall, et see ei tulnud sellepärast kõne alla. Et su jutul on uba sees. Aga kunstiakadeemia eksamid olid aastal 1980, kõige esimesed, mis suvel pihta hakkasin, ma tulin otse heinateolt. Saabusin liinibussiga, täpselt viis minutit enne dokumentide sisseandmisel puu. Järgmisel päeval algasid eksamid, laenasin kokku paberid, pliiatsid ja pintslid ja värvid, sest mul ei olnud ühtegi nii-öelda asja. Ja kuidagimoodi ma need eksamid ka läbi kobistasin, astudes arhitektuuri erialale, selle vedas sedasama provintsi poisi tarkuses oli see, et ülejäänud on kõik ju mingit punumise ja heegeldamise erialad, mis nagu sellisele matsu mehele ei sobi. Ja ühtegi maja vaatamata ma ei olnud ühtegi maja vaadanud, aga otsustasime, et arhitektuur on minu ala. Sain kirjandi, viie, matemaatika viie füüsika viie keskkooli hinne oli viis joonistamiste eest, ma sain kaks kahte, ühe, kolme ja ühe, nelja kahe kaheksal, eks ole juba automaatne väljakukkumine ja siiamaani ma ei tea, kui on olev elus Velze professor, kes ühe minu kahe kolmeks venitas, tehes lihtsalt pastakaga nii-öelda sellest kahest, kahele saba taha, et sellest sai kolm tema siis on minu elu päästa, sellepärast et selle tõttu ma sain ka viimasena sisse kõige väiksemate pallidega. Aga vastasel juhul oleks mind oodanud afganistani sõjaväli mis oleks suhteliselt loogiline olnud, sellepärast et et minu toimikusse oli juba kirjutatud vastus, nii dessant, mis tähendas õhudessanti, just oli alanud Afganistani sõda, just minu pinginaaber oli sealt tinakirstus tagasi tulnud, nii et tegelikult järjest minu minusuguseid füüsilises vormis õige pikkusega eesti mehi saadeti sinna igavesele värbamisega. Noh, näiteks praegune skulptor Simson seakülast, tollane Aivar Simson oli sellise õnnetu saatusega, et tema ei saanud skulptuuri sisse. Järgmised kaks aastat pidigi ta veetma Afganistanis, aga temal oli õnne, et ta ei tulnud sealt tinakirstus tagasi. Hea küll, tagasi psüühiliselt sandistatuna ja see on ime, et ta on kuidagimoodi oma elu suutnud nagu järje peale saada, aga see ei olnud kindlasti lihtne. Ja temast on saanud ka vaata Eesti üks andekamaid skulptorid, hoolimata sellest, et ta sisse ei saanud kunagi akadeemiasse ta sai ja pärast seda mõtlesin told olemas tulekutega tollel hetkel mitu ja aga kas seda kõike kuulates on mul alust arvata, et Sa oled õnnesärgis sündinud, kuidagi on see positiivne saatus sind läbi elu vedanud. Ja kohe see teine küsimus ka, et kas sul on olnud selliseid aegu, mida sa väga meenutada ei taha? Tõenäoliselt olen ma selles mõttes fatalist, et kui ma isegi olen teinud mingeid samme millegi saavutamiseks, siis on need olnud kas alateadlikud või siis seotud nagu minu selle nii-öelda loodusliku loomusega sest tagantjärele mõeldes on ikkagi kõik, mis mu elus on juhtunud, juhtunud kuidagi niimoodi, et uksed avanevad siis, kui nad avanevad või tee rullib ennast lahti siis, kui ta rullib. Et et, et ma ei saa öelda, et oleks noh loomulikult ma olen tööd teinud. Ei, ei ole niimoodi, et lolli vann lebas ahju peal ja ahi sõitis ise, eks ole, aga kõik need uksed kuidagi, mis on lahti läinud, on avanenud, avanenud jah niimoodi, et ma pole nagu prõmm minut sinna, nii et selles mõttes võib-olla ma isegi olen õnnesärgis sündinud. Öeldakse, et elus on kaks kõige tähtsamat valikut, üks on erialavalik ja teine on elukaaslase valik. Kas teine läks täkkesse? Nii ja naa. Ei, ma olen siiamaani abielus ja, ja mul on neli last ja kolm lapselast. No mis see nii ja naa, siis tähendab On olnud paremaid ja halvemaid aegu, muidugi. Selge, aga, aga võib-olla pole see õige koht meid hakata nii-öelda lahti lahti lappama. Ja ei peagi üldse, aga sinu lapsed on juba suured. Kas mõni neist on kunstiakadeemia üliõpilane ka olnud või on? Jah, vanuselt teine tütar Lee sokk lõpetas just 2013 kunstiakadeemia tekstiilidisaini erialal ja on üks vähestest nendest, kellele nii-öelda riik on kindlustanud töö kogu aeg. Ta töötab Estonia teatris tekstiilikunstnikuna. Et noh, kui kui Muusikaakadeemia lõpetanud või, või avaliku halduse lõpetanud või mis iganes neil on, neil on alati loodud õpetajakohti, ametnike kohti, orkestrantide kohti, näitlejate kohti, siis kunstiakadeemia lõpetajatele praktiliselt selliseid kohti ei ole. Nad peavad ise oma selle karjääri looma ennast kehtestama, leidma oma koha ühiskonnas. Nii et minu tütar Lee on üks väheseid tõesti, kes töötab nagu nii-öelda palgalisele kohale, saab küll hästi väikest palka, aga vähemalt ta ütleb, et seal on huvitav. Kas temaga lõpetas akadeemiat nii nagu sina kunagi, et juuksed kukkusid salkudena peast ära ja tegi ööde kaupa tööd või on lapsed ikkagi muutunud, tänapäeval mina enam väga palju selliseid ei tunne, kes oleks nõus nii õppima, et süda pahaks läheb ja 10 aastat ei taha enam akadeemia ust lahti teha? No eks tollel ajal oli ka see tehnoloogiline tase niimoodi, et praegu ju on olemas igasugused abivahendid. Tollel ajal oli niimoodi, et fotolabor oli ainukene mingigi abivahend, mis aitas seal kuidagimoodi kuidagimoodi neid projekte mingilgi määral kuidagi mehhaniseerida või natukene produtseerimise aidata. Aga üldiselt olid ikkagi sina see, see masin, kes kõik need asjad valmis tegija, kui sa tahtsid kohusetundlikult teha, siis, siis see füüsilise töö maht oli lihtsalt meeletult suur. Et kui sa ei tahtnud üle nurga teha, siis läkski niimoodi, et sa olidki öö läbi üleval ja tegid oma joonestustööd. Arhitektuuritudengid olid samamoodi praegu need, kes arhikaadis oma jooniseid teevad. Ei kujuta ette, kui, kui palju magamata öid tähendas mingi lõpu lõpuprojekti valmimine veel 20 aastat tagasi. Tänapäeval ma arvan, et tehakse ka palju tööd, aga kuidagimoodi noh, mina näiteks koolis olen üritanud väga jälgiv olla, et see maht ei muutuks liiga suureks, et see töö, mida sa alguses armastada ei muutuks sellesama vihkamise ja tüdimuse ja depressiooni allikaks. Ma küsin tudengite käest, kuidas teile tundub see koormus minu tolleaegne kateedri juhataja, kellele sai mitu korda öeldud, palun võtame kuskilt maalt mahtu vähemaks, kuulad selle ära, pööras selja ja ei öelnud midagi. Nii et noh selles mõttes. Ma ei saa talle olla tänulik, sest tõesti see, see töömaht viis selleni, et sa hakkasid seda eriala lõpuks vihkama. Et olla õiglane, mis teised lapsed teevad? Kõige vanem tütar suvili, see on Tallinna Kadrioru, Saksa gümnaasiumis saksa ja inglise keele õpetaja osaliselt. Ta täidab õppealajuhataja kohuseid. Ja kõige noorem tütar õpib praegu tehnikakõrgkoolis logistikat ja kasvatab oma kahte last. Ja noorem poeg on sai just 14, õpib inglise kolledžis, nii et koolipoiss seal. Kui palju sul on elu jooksul olnud iseendale etteheiteid, et sul ei ole piisavalt aega oma laste jaoks, et sa teed liiga palju tööd või elad niisama mõnusat elu või oled sa olnud ikkagi suhteliselt ideaalne? Ei saa, kui sa ennast kõrvalt vaatad, täitsa ausalt. Kui ma kooli lõpetasin, siis oli mul juba üks laps sündinud, nii et tegelikult sain ma vabakutseliseks kunstnikuks, kes töötas kodus ehk siis oma keldriateljees. Nii et tegelikult ma olin päris palju laste jaoks olemas. Jälle sai tööd tehtud kuidagi niimoodi poole ööni ja või oli vaja ikkagi neid hoida, siis ma arvan, et ma olin keskmisest rohkem lastega seotud. Aga siiski nad vanemaks said. Ma pidin üheksakümnendatel aastatel noh, nagu see enesekehtestamise periood oli jälle liiga palju tööd vihtuma, ma arvan, et mitte mina, ainult, vaid paljud inimesed 90.-te 90.-te keskel töötasid üle, töötasid ennast poolsurnuks. Siis küll. Kui lapsed olid juba teismelised, siis nad heitsid ette, et mind on liiga vähe. Või siis kui aastal see oli 2003, kui ma esimest korda sain oma kursusekunstiakadeemias, ehk siis, kui ma olin dotsendiks kutsutud, siis ütlesid tütred mulle metsa enam üldse ei armasta, seal on ainult sinu üliõpilased. Valus. Aga sa oled nendega laulnud ka koos, eks ole, te olete hästi musikaalsed kuidagi, mul on mingi mälestus sellest. Ma näinud neid laulmas koos. No see oli see mingi telesaade, aga tüüpiliselt on ikkagi nemad laulnud oma koorides ja ansamblites ja mina sellist perega belli meil ei ole kunagi olnud. Ma olen küll muusikaga palju tegelenud selles mõttes, et et 25 aastat oma elust olen ma laulnud erinevates koorides, ehk siis nooruses siis kui ma olin noor ja tehnikaülikooli akadeemilises meeskooris, siis kui ma olin juba vanem Nüüd olen ma teinekord käinud kehaks, ehk siis abijõuks Kiviõli kammerkooris see poolkuu ehk siis leidnud leidnud tagasitee noorusradadele, sellepärast et klassiõed ja klassivennad laulavad seal kooris ja nad kutsusid, et teinekord on. Teinekord on selliseid kohti, kus basse on puudu ja siis näiteks laulupeol käisin ma nendega koos ja see on nii tore seltskond, et nendega on tore koos musitseerida. Pass, see kõlab hästi pigem bariton ja tahtsid parem olla, kui tegelikult oled. Aga miks Tartu muusika peale viisin, sest meil on kombeks pühapäeva hommikuti ikkagi kuulajatele pakkuda ka mõnda selle inimese lemmiklugu, kes külaliseks on ja ka sinul on plaadid kaasas. Üks mida me nüüd kuulama hakkame, on Queen, on see niisugune muusikaline mõjutaja läbi elu või on see lugu 39, mis nüüd kõlama hakkab, kuidagi eriti tähtis? No seda konkreetset lugu, ma mäletan, seitsmendas klassis ma teadsin lõpuni peast aga, aga kogu see plaat takso, taksotorni mon vaid aitab õppe oli ikkagi jah, selline epohhiloov. Õigemini meil oli selline sõprade seltskond ja üks neist, kelle nimi oli Aivar haav, liikus dollastes ringkondades, kust sai uut muusikat, kommunismi ajal oli see tõeline tase välja võluda. Genesise või pink Floydi või Jessi. Just ilmunud, loete niimoodi, et sa said neid kuulata paar kuud hiljem, kui nad läänes olid välja tulnud ja kuidagimoodi tal õnnestus neid vahetada ja kuidagi osta-müüa niimoodi, et meil on alati värske muusika olemas ja see oli nagu omaette maailm, mis selles, mis selles Nõukogude hallis argipäevas avanes, ehk see oli, see oli selline teisene sfäär, mis avanes nende tollaste rockisauruste kaudu. Ja siiamaani noorus põlvede muusika inimestel tavaliselt on, on ju mõju avaldanud niimoodi, et et nad ei suudagi sellest väljuda või lahti saada ja tõenäoliselt ka mind on see jess insener, sisepink, Floydi, Queeni tiib, Bly Led Zeppelini selline nagu fluidum ikkagi noores põlves piisavalt ära teinud, et ma nagu leian, et see on see maailm, mida ma ikkagi tahaksin veel kuidagi tagasi või ma tahaksin, ma tahaksin seal käia selleks, et võib-olla mitte niivõrd enam selle muusikalise elamuse pärast, vaid selle sellesama pärast, et ise olla veel noor ja tunda seda tahmase tahmase tööstuslinna külmade talveõhtute lõhna või siis sellist puusuuskade haisu, Vi heina, heinateo lõhna, mida sai noores põlves kogu kogu aeg tuli heina teha ja heina teha ja siis sõita autokastis need tuul vihiseb nii et midagi kuidagimoodi see muusikal toob nagu sellesama ajastu tunda ja selle tõttu on ta väga emotsionaalne minu jaoks kuulama Queen. Me kuulasime Queen'i, lool oli pealkirjas 39, tuletan siis kuulajatele meelde, et täna hommikul jutusaates Margit Kilumets minu külaliseks graafilise disaini professor ja üks kandidaat kunstiakadeemia rektori kohale. Ivarsak. No näed välja niisugune, et sulle meeldib vabas õhus käia, miks ma seda ütlen, sest sa oled hoolimata sellisest talvisest õudsas päikesevaegusest ikka kuidagi väga jumekas. Ma arvan, et sa ei käi Egiptuses ega Türgis basseini servas peesitavad, vaid sa teed midagi muud. Mulle meeldib seal käia tegelikult ehk siis ehk siis, kui on võimalust, ma ei ütle ära egiptuse basseinis Herald veesitamisest, sellepärast et see talvine madalrõhkkond, mida vanemaks sa saad, seda raskem on kuidagimoodi seda välja kannatada noores põlves. Sa oled nii nende asjadega nii-öelda, sa oled hõivatud, sa oled konveieril, sa oled asjade sees vanemast põlvest kuidagimoodi. See nii-öelda see ilmastik või voolab sust rohkem läbi õudsalt nagu meil tänagi on selline massiivne madalrõhkkond sellest sellest välja rabelda on päris päris päris keeruline. Aga jah, ma armastan tegelikult vabas õhus toimetada. Näiteks meeldib mul suvilas ehitada selline hobiehitaja, eks. Et on, kaon suveks ära ja klopsin seal garaazist tuba teha või teise teise järjekordse puukuuri või siis teisele teisele korrusele uue trepi või midagi sellist. Ja viimasel ajal. Imeline on vist saanud, et. Suvi, suvila värava tagamets, mitte keegi pole seal varem neid seeni ära korjanud. Nüüd ma teen seda niimoodi, et iga päev 20 minutiga korjanud ära värskelt värskelt värskelt kasvanud seened ja ja väga tore on neid sisse teha. Tegin küll, ei söö neid kümneid purke. Ütlenud ära marineerida. Seal 15 kilomeetrit Tallinnas Murastes. Ja loomulikult loomulikult selline kõva saunataja, ehk siis saun koos selle veetünniga on ka üks üks selliseid kohti, kus, mis mulle meeldib, et ta mul suvilas on ja ma üritan igatpidi seda toimivana hoida. Aga vanasti oli kõva matkamees, et mina mäletan kuidagi, et Erki, sellised noh, sinu tüübi poisid käisid alati kõrbematkadel koos Tartu Ülikooli bioloogidega ja mingid sellised kambad tekkisid suuskadega kuskil Sajaanides ja et see oli selline tavaline üliõpilasargipäev, olid sina ikka ka üks neist. Mina üks neist ei olnud sellepärast, et miskipärast miskipärast Nõukogude avarused mind ei kutsunud. Madis viskas, ma olin piisavalt esteet või mis iganes, aga kogu see kogu see teadmine nendest peldikuoludest ja olematust toidulauast ja mingitest. Tolmustest nendest bussijaamadest ja see nagu ei erutanud mind üldse. Aga nüüd ma tõesti armastan sellepärast et ma ikka mul on seljakott olemas ja ja näiteks asjasse ma hea meelega lähen seljakotiga ja teen seal jalgsi ringi. Kõige rohkem, mis ma olen teinud, on selle Himaalaja üks tüüp matkadest küll annab Burna ringi. Seljakott seljas kahe nädalaga, et see on vägev. Kas see on natukene selline enese proovilepanek ka just füüsilises mõttes, et kas ma suudan. Ma tean, et sellel samal Annaburna retkel on inimesi, kes on oma seljakotist isegi märkmiku ja pastapliiatsi välja visanud, et kergem oleks. Ei olnud nii raske, kui ma arvasin, selles mõttes, et nagu füüsilist füüsilist ülepinget mina ei kurtnud, osad inimesed küll väsisid seal päriselt ära ja tegelikult noh, vanematel on seal niimoodi, et kuna see Nepaali Nepaali inimene nii odav, siis nad saavad lubada endale kandjaid nii et nemad lähevad lõbusalt helistades oma käimiskeppidega ja siis tuleb pisikene Paallane seljakotiga, mis on suurem kui ta ise. Mina käin siin oma seljakoti meil meeleldi lõpuni välja. Ainult et siis ma sain teada, et ma kardan kõrgust. Mis tähendab seda, et noh, mingid sellised järsakud, kus vastu tuli eestliga haavan, kes noh, sellised nagu astmikut, eks ole, mäe külje peal siis ma ikka kirja margina Liimusin sinna kalju seina külge öösel, mil korraga tonksaks, sellepärast et ma ei suutnud alla ka vaadata nendesse kõristikesse, aga see oli ka üllatada, see ei olnud tõesti raske, nii et see on, kui sa oled normaalses vormis ehk siis teinekord jooksed ja suusatad, siis ei ole see siis ei ole selline matk nagu seal tüüpiline, mitte kõige hullem, see, kus Alar Sikk käib, eks ole, Džomolungma vallutamine, sellised tavalised matkad on tavalisele, sellise füüsilise vormiga inimesele täiesti täiesti sobivad. Sa oled tänase saate jooksul öelnud päris mitu korda nooruspõlve, siis oled öelnud vanaduspõlv ka, kus sa sellel nooruse vanaduse trajektooril parasjagu asud. No ma olen 53 aastat vana, mis tähendab seda, et tegelikult on vist mingi murdepunkt toimunud ja ma arvan, et et igale inimesele on see kuskil erinevas kohas. Ja tüüpiliselt peale 40 viiendat eluaastat vist sa hakkad järele mõtlema sellele, kui vana sa nüüd parajasti oled ja, ja mis sul on tehtud ja mis on tegemata? Ta veel. Aga see on ka ääretult erinev, sellepärast et minu arust mõnele inimesele sobib olla 20 aastat vana. Ja selles vanuses on ta oma parimas vormis ja särab nagu briljant ja siis mingil hetkel mingil hetkel kaob ta orbiidilt ja, ja ei saa enam võib-olla iialgi iialgi nagu seda sedasama sära või seda nii-öelda oma elementi tagasi. Mõnel inimene sobib, mõnele sobib olla näiteks 50 aastat vana ja ma kujutan ette, et vähemalt ma näen, et mõnele inimesele sobib olla 80 aastat vana ja kuidas ma neid kadestan, näiteks Vello Salo, Pirita kloostris oma toas oma raamatute keskel täiesti iseenda peremees, vaimselt ergas, terav nagu siluett saab tegeleda sellega, mis talle meeldib ja lõpuks on ta jõudnud. Ta on saanud 80 aastat vana ja lõpuks saanud sellise staadiumi, et ta on iseenda peremees. Ta on oma aja peremees, oma tahtmiste ja oma, selle huvide ja soodumuste valitseja, et tal ei ole enam mingit rabelemist kuskile kellegi teise, millegi muu millegi nii-öelda argise nimel. Nii et see on ääretult erinev, kuidas olla noor ja kuidas selle vana. Kumb sina siis oled, sa tahaksid ka olla asjadest vaba nagu Vello Salo kunagi siis, kui sa oled 80. Ja ma tahaksin olla samasugune kaheksakümneaastaselt aga vist on minu puhul niimoodi, et et praegu sobib mulle olla, noh, kui ma oma eluteele tagasi vaatan, siis 50 sobib mulle olla rohkem kui 20, sellepärast, et sellepärast, et olla rumal ja oma komplekside puntras. Jaa, jaa, ja neid harutada ja kogu aeg nii-öelda noh, nii nagu kana takus, eks ole. Et siis siis minu puhul on parem olla 50, kui 25. Kui me juba sinu personaalküsimust siin arutame terve selle tänase saate jooksul, siis minu laua peal on kaks raamatut, mis on sinu kirjutatud. Üks kannab pealkirja Eesti kirikud ja teine kannab pealkirja Läti mõisad. Millal see raamatute kirjutamine, just selliste raamatute kirjutamine sinu ellu tuli? See on selline reisijuhtide sarja esimene tuli välja aastal 2002 ja selle nimi oli eestimõisad. Seda ma kahjuks ei saa enam tuua, sest noh, mul endal on ainult üks räbaldunud eksemplar, see on täiesti kadunud, nii et noh, ma ei leia ka antikvariaatides seda enam, et aga see tuli sellest, et meil mingil eluhetkel sõlmus, sõprade seltskond, kellega me käisime välismaal arhitektuuri vaatamas ja siis me leidsime, et me võiksime ka kodus tiiru peale teha. Ehk me hakkasime sõitma mööda Eestit. Ja meil oli selline väikebuss, kus siis olid arhitektuuri ja koduloolised raamatud, Nad täitsid istmeid, olid seal bussis vahel maas ja siis, kui keegi nägi mingit mõisavi, mingit ehitist, siis ta hüüdis. Kuulge, ma otsin, mis see on ja siis läks lappamine lahti ja siis ma sain aru, et tegelikult tegelikult ma tahaksin sellist raamatut, kus ma saaksin kerge vaevaga leida selle info üles, et me ei peaks enam kaasas vedama kahte kotitäit kotitäit, arhitektuuriajalooraamatuid ja siis ma mõtlesin, et tuleb ise teha selline. Ja eestimõisad oligi esimene 2004 ilmus inglisekeelne tõlge, 2007 Läti mõisad ja nüüd 2014. Pärast kümneaastast pusimist sain ma valmis siis selle, Eesti kirikute, pastoraatide kloostrit ja kabelite raamatu. Kõik nad on tõelise spetsialisti jaoks pealiskaudsed, aga minusuguse huvilise jaoks ammendavad ja ma olen rõõmuga leidnud, et Eestis on olemas teatud kontingent inimesi, kellel on samasuguseid raamatuid vaja, nii et nii et teinekord saabuvad mu meilboksi. Sellised tänu meilid tundmatutelt inimestelt ja ma olen väga rõõmsad, kui mulle selliseid vihjeid saadetakse, et on tõesti olemas inimesi, kellel seda raamatut on vaja. Kes ütleb, et see on kasulik ja ja hea teekaaslane. Kui palju see üldse sellist avalikku kiitust vajab igaüks, me tahame, et meile hästi öelda, kas ma saan aru, isegi see on tore, kui kui naabritädi sind patsutab, ütled, ütleb, et sa oled minu koeraga kena, aga, aga kui palju sulle on oluline näiteks see praeguses perioodis, kui on olukord ikkagi pingeline, eks seal akadeemias, et inimesed tulevad või saadavad sulle sõnumeid või toetavad sind sellel teel. Loomulikult on see tore ja ma hindan igat ühte, kes seda teeb ja see nii armas selles mõttes, et et eks ma katsu ise ka olla vähem enesekeskne ja inimesi rohkem märgata ja neile meile hästi öeldaja. Aga samal hetkel jälle sellesama vanuse või küpsusega on saabunud selline selline staadium, et ega ma olen piisavalt iseteadev või selles mõttes, et noh oskan ennast asetada mingisse konteksti ja ennast hinnata, et ei ole enam selline isaduse ja plähmimise ajastu nagu teismelisena või nooruses, kus sa tahtsid olla teistega võrdne või, või nii-öelda seda tunnustust pälvida igal võimalikul moel, eks ole, kas siis kooli nurga taga suitsu tehes või siis Mis tahes sellises noh, nii-öelda tollases kõlas nii-öelda esirinnas alles, nii et praegu ma arvan, et ma hindan ennast ise adekvaatselt ja ja see ei olegi nii väga oluline. No kui ma olin doktoritööga lõpusirgele jõudnud, siis ma tundsin küll mingil hetkel, kui ma olin saanud kolm negatiivset retsensiooni. Et see on, see on liig. Sest noh, doktorantuuris oled sa nii või teisiti ei jõudnud nagu sellisele tasemele, et sul ei ole enam kollektiivis, oled jumala üksinda sinu uurimisteema on juba läinud niikaugele ära, et on olemas ainult mingi kollegiaalne tasand maailmas on veel mõned inimesed, kes tegutsevad nii-öelda sellel sellel alal täpselt sama süvitsi kui sina. Nii et sul on olemas nagu selline nii-öelda mõtteline mõtteline kaaskond, keda sa iialgi ei kohta. Aga sul ei ole nagu tuge enam sellest kollektiivist nagu mingi klass või töökollektiivi sõbrad, sellepärast et sa oled ammu nagu ära lennanud sellelt tasemelt ja siis, kui sa saad kolm negatiivset retsensiooni, ise on küll tunne, et noh, et see kuus aastat tööd, mis ma nüüd tegin seal no maha visatud, sellepärast et tõesti üksnes retsensiooni Teet ütles, et alustab otsast peale, siis sellest doktoritööst võib asja saada. Siis nõudis sellist nagu sellist noh, selgroogu, et et teatud isegi sellist ignorantse oma väärtuse tunnetamise, et ma ikkagi ajasin selle lõpuni. Jumal tänatud, oli mul õigus, sellepärast et et doktoritöö kaitsmine läks hästi, sain isegi cum laude. Ja pärast sai raamat, mis ma doktoritöö raames valmis tegin, sai maailma raamatute konkursi lekk pest püksude Leipzigi raamatumessil pronksmedali. Nii et ka see arvustus, mis ütles, et see raamat on halvasti kujundatud ja see tuleks nagunii-öelda ümber teha hoopis teistsuguseks raamatuks. Et, et ka selle, selle ma suutsin alla neelata ja teha ikkagi nii, nagu ma tahtsin. Nii et selles mõttes on selle tunnustuse ja mittetunnustamisega sellises vanuses, nii et et kui sa, kui sa veel, siis nagu endas kindel ei ole siis on juba hilja vist kuskile kuskile ennast nagu veel nii-öelda kindlustama või harima või julgustama minna. Mis selle doktoritöö teema muide olime nüüd oleks häbi, kui me seda ei ütleks. Jah, see oli teema tüpograafia ajaloost, tüpograafia, siis teadus või eriala, kirja tähtedest ja kirjade kujundamisest ja nende väljanägemisest ehk siis kirjatüübid. Ja konkreetse raamatu nimi oli pagunitsept, tüpograafia ülevaatlik ajalugu. Ilmus aastal 2011. Ja ja on siiamaani õpperaamatuna kasutusele. Kas sul veel, muide, eksisteerib niisugune asi nagu käekiri? Ma tean, et Ameerikas lastele koolis enam ei õpetatagi käekirja, sest neid on lihtsam klahve vajutada ja see, et sa oskad kirja tähtis ei olegi enam üldse oluline. See on nüüd probleem, mis tegelikult on Eesti ühiskonnas ka üles kerkinud, viimati just mingi kuu aega tagasi saabus, saabus uudised, Soomes hakatakse lastele koolis nõudma seda, et nad oskasid klahvidele vajutada, mitte enam kirjutada. Aga mina olen selle teemaga nii palju tegelenud, et ükskord ma kirjutasin sirpi artikli sellel teemal küll vastu kajaks Jürgen Strandbergi artiklile, kes ka väitis seda, et kirjatehnika on ajast ja arust. Ma arvan, et Eesti kirjatehnika on ajast ja arust, ehk siis tsaariaegne käekiri mida meil siiamaani õpetatakse, kõik need kronksulised, kronksulised tähed, mida lapsed maalivad, keeleots suust väljas ja ei saa iialgi nii ilusaks, nagu õpetaja tahvlile ette teeb. Et võib-olla see on ajast ja arust, statisti käekirja peaks reformima. Ja ma olen tudengitega katseid teinud, mis suunas seda reformida. Ja esimesed tulemused võtavad seda, et tuleks loobuda nagu seotud kirjatähtedest ehk siis nende mehaanilisest ühendamisest niimoodi, et sa kõik need kokkuvead. See on tulnud sellest ajast veel aastal 1950, siis kui tuli sulgega seda tindipotti olid sellised raudsuled siis ei tohtinud seda paberi pealt üles tõsta, kuna võis tulla see tindiplekk ja teine võimalused loopisid seda paberit, kui sa kogu aeg uuesti alustasid. Praegu seda probleemi enam ei ole. Tähtede sisu sidumine, mehhaaniline sidumine ajab väikse lapse randme krampi ajab ka tegelikult suure inimese randme krampi, kui sa üritad seda teha nii, et Eesti käekirja tuleks reformida selles suunas, et alustada nii-öelda iga tähe eraldi kirjutamist, õpetada väikestele lastele ka seda nii-öelda eraldi kirjutamist. Maailmas on selliseid maid, kes seda juba tehakse, Prantsusmaa näiteks. Ja see nagu aitab võib-olla lahti saada ka sellest meeletust harjutamisest. Aga käekirjast kindlasti tule loobuda, sellepärast et pigem liiguvad needsamad nutiseadmed ja tahvlid selles suunas, et sa saaksid tilkagi kiiresti kirjutada neid sõnu seal ekraanil ja siis teatud see sensor loeb nad kokkutähtedeks, mis ilmuda ekraanile. Nii et sa peaksid üha rohkem ja kiiremini hakkama neid klahve vajutama, nii et ma ei usu, et see soome otsas laste kirjatehnika õpetamise loobumisest on mingi õige ja hea otsus. Vaata kui palju asju sul on veel teha eesti käekirjareform, tomat, leedu mõisad, näiteks siis kui juhtub ime ja sinust saab kunstiakadeemia rektor, siis, siis pead sa olema järgmised viis aastat rakkes ilma igasuguse halastuseta. Ma arvan, et need on saade selles mõttes otsakorral, et me kõiki sinu plaan plaane ette lugeda ei jõua, aga suur aitäh saatesse tulemast. Graafilise disaini professor Ivar sakk ja seda saadet Ta jääb lõpetama ka üks sinu suuri lemmikuid, seal pink Floyd kaks saatesõna mahub veel. Jah, pink Floydi taks, Aidowne moon, plaat, mida me kuulasime väsimatult jaa, loomulikult tollased, need vinüülplaadid juba oma nende nii-öelda albumitena, mis käisid lahti, poltisid sinu ees selliseid tundmatuid pildi, maastikke, oli seal siis kasvõi selline Jessi pool unelmate kuuma vastik või siis Led Zeppelini hiigelZeppelin juba see oli nagu see sõnum teisest paremast tundmatust maailmast. Kunagi Andres Langemets oli vist see, kes ütles vabas Euroopas, et Nõukogude Liit kukkuski sellepärast, et ta keelustas rokkmuusika ja meil selle tõttu noored lahkusid sellest mõttelisest ruumist. Nii et ma arvan, et tal on õigus. Aitäh Ivar sakk kõigile kuulajatele ilusat ilusat pühapäeva ja me kuulame.