Üksik Täht Guess Uta pilvemalt san vilgatus nagu Lats kis vallatuda nukad hakast kilgates. Mina olen sinuga laenu hämariku Taival. Tere õhtust, stuudios on maris Johannes. Algab kolmas saade, mis pühendatud lõunaeesti keelele ja kultuurile. Seekord kõneleme Võru teatriateljeest, kus mängitakse Madis Kõivu uut näitemängu. Ennast ennast. Las olla. Hääle on näidendi pealkiri. Teksti on osa tavaliselt lõunaeesti keelde tõlkinud Jaak Peebo, lavastanud Taago Tubin. Tänase saate jutud on kõneldud pärast 13. novembri Ennole etendust võru näitlejatega võru keeles. Oma kohtan saates lavastuse teksti näidetel. Kui üks asjaarmastajate trupp võtab kätte Madis Kõivu näitemängu ja hakkab oma Ennolat otsima siis äratab seni uudishimu kui umbusku. Et kas ettevõtmine ehk liiga kaela murdvaks osutu. Mis muud, kui rattad alla ja võru poole veerema. Suur roosa majalahmakas keset linna, küll sa selle üles leiad, juhatab lavastaja Taago Tubin mind telefoni teel sündmuspaigale. Kuid Kandle kultuurimaja saali pääseb seekord hoopis keerulist teed pidi. Õigemini paali ei pääsegi kohe lavale sest kaamerlikumat mängupaika otsides on vaataja koos näitlejaga lavale seatud. Näitlejad on laval enne publikut varase valguses on kaks suurt nõiapada. Siis veel üks vana tammepuust riidekapp lapsepõlves ennast hästi ära peita oleks andnud üks massiivne kirjutuslaud ja paar puust pinki ja üks muusikariistnurgas. Ja nende asjade vahel liiguvad varjukujud rahutum teistest on ülikonnas mees, juuksed pealegi silutud üsna Enno moodi selles hämaras valguses. Niimoodi algab Võru teatriateljee Ennola lavastaja Taago Tubin. Temase hull noormees ongi, kes Madis Kõivu Enno müsteeriumi lavale seadnud. Võrru jõudmist on ta jõudnud lavastada nii Tartu lasteteatris kui Ugalas. Viimane töö oli seal kiviräha, helesinine vagun aga nüüd Võru teatriateljee manu. No ta ei ole nüüd esimene kokkupuude kõivu tekstidega muias ja Glenn on ka osalenu, ütlen, lavastus on, kus kolmises kasutasime kõivu tekste, toll, lavastus nimega ütskord, üts aastal ütles kond katesse ja toon, lavastus on ühendatud nagu Kats maailma Jaan Lattiku maailm ja siis kõivu. Nüüd see analüüs, jah, tool, kirjakeelne. Täpselt nii. Ja nukats maailma saevaki nagu vastanduja ühendatu ka ühtlasi siis, sest tun, lavastus on, ütlesite tekst nüüd kujult ka võrokeelne seal lavastusena loetu stuudio, Memoriaal ütlest küttest ja tunni saime nagu Edimatuse see kokkupuutekäte kõivu maailmaga. Ja siis me oleme hakanud tegema kõivu näitemängu kastrodza, olema nagu analüüsne ja mõtelnud ette, aga pantsemi nagu kalevi alla tundusi, liiga rasse ja siis kõiv teks edu Ennola originaal pealkirjaga las olla peale ja siis sai toetus ta tulnu läbi vara. Kreutzwaldi muuseumi. Järve kaevandus ütles kord, et salt nagu tekkisises side Kreutzwaldi muuseumirahvaga janud tahtsavad kirutasi kui näitemängu Kreutzwald-ist. Kreutzwaldi juubeliaasta puhus niisiis ka juba liiga lubanud, kui tähtaeg nagu kätte jõudma, siis võtteleta Kirot hoopis ennast ennast tundele nagu palju lähedasem. Ta on juba ammu tahtnud Stennost kiratada ja nii meil ongi ütel päeval siis skännata mängerlast ennast. Kas te teadete madis käibemoodi olete? Ei ole oma silmaga, Madis Kõiv on enne. Ja siis äkki saab siis olema vaikne sugulase, näitemänguga ja näo poolest. See kõivu madise näoga mees on Meinhard Uiga ainult veidi lühema ja jässakama olekuga kui kõiv ise. Ennulas on ta üksjagu ambivalentne roll täita. On see tegelane elus või surnud, on see mees või naine või vanuigi, pole soorollid enam olulised. Kavalehe järgi on ta Ennu vanaema, kes pojapojale kaarnakivist jutustab. Kes jutluse haigu kaarna pesema, Roli tuu võide lõudele Carlases mustvalgega kaiguda valge on, siis on ta kaarnakiviga valges, ristiti tammi Valguta mõisa pargin, kaarnakivi ei ole. Pead mujalt otsima, pead kõikide Võrtsjärveveere mõttes läbigelne, kõik pese läbi kaema. Ja siis tulle kotuse pääle, kus taevas ja maa kokku lähedane. Seal kõrge puu otsa ongi valge Kaarma pesa. Kus sa siis puu, otsepääset ja karvast pesad Kaarma tibi kätte saada siis seal sama puu otsa hõõruma, silmaga härra kiviga kokku, siis näed. Siis näed, mis Taiwa vetes. Siis ronid puu otsast maha ja lähed kodu poole. Sulle Tulorra, vasta, asemäe deta Marneiutu kuninga poiga. Ma ütle, sa oled ju armunute kuninga boik. Taive, sa saad sulle tervisi, siis ilmus kargemis Arravam kauno kuningapoeg seid sulle, Della oma pruudiga last, DNS minna ja kutsumine huma lossi. Ma ei lähe. Jäta hüvestaja, ütled jalgele kodu, ma olen kaarnakivi, näete, siis tule vasta, pike halli habemega vana miis iks suure heliga ja kaebas vana ime jäibemmess, vana ime, jäibemme söötškeyrafi ei avita maa, ütle külma avita. Läheme muudkui su vanaemana ja akva sünnis maa sisse, mulk Me kardame mulk ja püherdamine kulla ja hõbedased. Elamisel oma kuld ja hõbe. Aknaga kallis Skibest. Oleka põrm on tube ajal justkui jõulupuu otsast võetu kuldniit. Noh, kas, Valamis ballema alla kivi mulle, anna kivi mulle mana kõikuma, varanduse sulle vasta. Ütle. Mul hindel Cotton Pümme vana imekivi Arranna. Kes siis noid silmravitses? Siis tulevaste suur ja Pümme mõttes Amotsase liin maastul lina värtist läbi. Kahe kõik Tallinna rahvas, ikk. Kõnelase vasta suurt Siibuga siuks Ege päiv kolm inimest, herp, jää pigem kõrd. Peljake külma sibuga hakkama sa võtad suurelt vedajal ladvast kinni ja lööte kõrrega see vul pääl pooles. Linnarahval häämiil ütlase jäänumi pole kuningale pojas, mida ma sulle ubinitia bluume, anna ja pähklit saatkaksi. Ja on. Jääma maa, ütle saia ja Koton peavitama. Homerose vett pumbata topsi mihklil Rosse mõisalurmi vahti sustul kõne jalg tõsest. Havita näid. Meinhard Uiga on väga pikalt rahvateatris olnud, mida ta arvab noorte poisteotsingutest ja Madis Kõivu näitemängust. No ta on niivõrd omapärane oma isi, kujutan ette, et on päris vahva tükk vast leiule, seda oleks huvitav teada, kus ta rahvale läheb, ega me seda veel päris täpselt ei tea, aga seda me teadsime, et žüriile ja komisjonile ja festivali riigifestivalil puhtas puista rahvaste vastu võtma nii-öelda ja no muidugi, ega too ka päris õige ei ole näitlejate kuulge, sisulise niukesi palagani teatrit tuua ei peaks olema üks sisuliselt peab ka asjale ikka lähenema. Aga et noh, päris rahvatükke kaitse on vaja Võru rahvale ka seda eesti huumori tõkemisel, eesti kirjanikel on, maga ka, miks mitte teiste. Taago Tubin on Võrumaalt pärit mees, kuidas lavastaja kommenteerib oma otsinguid, et kellele ja milleks. Inemisi tundva huvi Sansa teatri järgida on viron, ei ole nii palju tuberast kolisimegi taha lavale Võru kultuurimaja kannal lavale Kun publikuga nagu üritamine, teete sõnast väikest nii-ütelda blackboxi et kuna kohti veidike üle 50 et siis saad tiks mängini, noh nüüd Ennolotmisaami mängijad on võron 10 korda, aga kui teda niimoodi klassikaliselt nagu suurensaarinuseks vastu ütles kõrdja tugi. Dekoetud saalis. Nüüdse teatriateljeed, seegi nimi on ju tegelikult nagu suhteliselt uus, et, et kas selle ateljeeks koos nüüd ka veel midagi muutuks. Ateljee nimi? Tuu pärast nüüd võetu peenutu pärast me oleme, see on imeline nagu jõudnu, et märki, justatud sõnast liikumist või muutusi niisama nagu toimunu või saaks järjest olulisem basse sõna, proove tegemine. Resultaat ei ole kuigi helid on ütelda, et muidugi tulevad kõik välja ja muidugi noh, ma Tiiu kõik dolla nimelatu resultaat oles aga tegelikult maiks Naudi pääsetud, pruur, tegemist justatel nagu stuudiotööd ja põrandal teatrimanna on samal kultuuri maamann, tegutses ka siis Võru draamastuudio, mida me Tarmoga kuune jäämi ja tahame oksteta säänest nii-ütelda uuringulisemalt teatrit, ved tegeleda, säästan tehnikatega ja mitte sellist valmis mõtelda varem valmis mõtletu asju ja resultaate välja tuumaga. Et sellestki tõsist lähenemist löödab raskendatiimine majas. Teatri on kohtumine tundmatuga alati, et too pead olema on ja no Inemise omad do tiib väelases nagu kaasa kutsutu, ma loodan, et neil on huvitatud tiitkev. Aga muidugi meil artiteldangaat sai nüüd rahast arvuletajat, et et meil on küll huvitav, Tiidan. Aga kui kööki kaema tulevad, siis on üks jama, eks me olemegi üritanud santsest rahvateatri kontekstist ma mõtlen, et uut sõna nagu halvamaigulised, et nagu välja rabeleda, kaad mõtestada oma tegevust rohkem piil kui kudud. Suur ütleme siis kutseline teater, et me peame oma tegevust veel rohkem mõtestamata, on kui me tahame midagi saiale või noh, midagi säänest, mis hinemistiks kõnetas ja teatripead tulema oma väljendus Vorman originaalselt eeldasi siis, sest tõesti muudu nagu ruumivalikut ja tõsttehnikat säärast noh, teistmoodi lähenemist. Et publik tules ikka olema, sellepärast et lihtsalt nüüd tavalist tükki publik ei tule rahvateatri harrastusteatrist, et kaevad sa pead tegema mõnestki sõnast, noh, tõesti niisugune Rehepappi ei tegime kodus esijuba, hull olüsaana eriline natu tuimus või siis Läti piiri olen varamu serva peal vahtluse roosan metsanädalal ja enam-vähem suusaliku kaema tulla, pidi ette võtma juba pisikese, on see küllalt pikka reisi, jäta sinna saaja. Ja too kõik, tegite siis ainest juba huvi ja tanud olema, meil läks väga hästi. Ta ei ole küllalt suur ja publikut, Vallo Toom, nagu mu meelest nagu sana Miyaos ideaalne rahvatükk. Ta intiimsus on kahe et tuu pärast, et et üks nagu me oleme tegelane nüüd viimastel aastatel väga oluliste teemadega nagu nänn, laastusin, et ja mängulaadi valikum kaalusena väga aus mäng, et väga nagu tõeline Toomlikku taotlusetusele säänest muudu välja tules, sest sa pead olema ta publik nagu lähkemalt, põlved. Ühtpidi isane, community, tunne alasse, ühtekuuluvus, ühtekuuluvustunne. Com juunity tunne on üks äraütlemata võrupärane sõna küll, aga mis mul lagedama naisel siin mägede poegade keskel muud üle jääb, kui kõike uskuda, mis mulle kõneldakse. Üks asi on kindel ja imetlemist väärt. Võru teatriateljee b kuulub nii seitsmeteistkümne aastane koolipoiss kui taat, kel vanust üle 70. Ernst Enno ema rollis astub üles helideidla. Üks jube kuri mutt on see Enno ema, tema minijaks ei hakkaks küll ilma peal. Lavastuses on stseen, kus mamma tuleb oma poega õpetama ja kus Enno ta jõuga kappi surub minema. Siit ei tohi teiste elu mürgitada. Kirglikult mängitud. Vestlusringis on helideidla üksjagu jääda olemisega. Tigedus on Ennolasse jäänud kaua vanad olijad on Võrus teatrit teinud. Helideidleja Meinhard Uiga. Oma üks üsna noorena Viilguma neliuelli, siis kutsuti siia, siis oli meil too vana lavastaja, kadunud Adelmann. Aga siia Taago alla, ma ei tea, kaljumistav süüdwielki tuliveri kaljude videomütsi ja. Otsi üles video siis kui kauri põldu välja osatäitjat ja siis suvel Lütskelt kalju helistad, sülai kommijad, tule läbi. Et on vaja, ma muidugi väga pilk, see, et ma ei mõista selleta kolliks, väga kõva tegija juba. Veidi killugawiski muidugi, aga siis ta ka ju nii alt üles süle ja ütel, et kõlbas küll. Sai siis tuli Rehepapp ja nüüd see ise ei tee siis toda ei tee. See meeldis mulle väga, et Taago misseti võttudega ärka ja ei Lynnita yks tükk tuleb ruttu välja. Ökoisuga tuled siia, Tiiete midagi, yks tule katsel, et ei ole mõttetu ajaraiskamine, noh, et tuled kodust välja, käitleja käikija lõpus ei, tulebki lava pääl. Emaseks vahe siia sisse, mis jäi enne ütlemata, mis on meil päris kiiduväärt, et Taago teatris on niisugune õhkkond nii hea õhkkond, niisugune kodune. Siin me oleme, üks pere praktiliselt niisugune kokku kasvanud juba selle lühikese ajaga. Noormees ja väga heade närvidega, et viitsis meiega jännata ja kunagi ei saa pahadsesse. Ma vist üle 65.-st aastast saadik, ma vist tuli küll esinast Pakma, sest ma ei näe seda Võru teatri, tolle naise tegevusteni hulga koolipõlvest saadik näitemängud, et need egan koolingus käeks iial näitemänguga. Siin need siis asjade seis Adel, mõnel juhul siin juba rahvateater tookord olema on ja, ja nii ta läts. Muutus, tuli kindlasti koostaagoga. Sest Argo teater on tema enda nägu seal kaksteistmoodi, teatri, mis enne olla. Mulle muidugi Milstu vana teater ka nii-öelda konservatiivne klassikaline. Nii nagu teda ikka võruni ja on kogu aeg olnud, et nüüd on uus stiile uus haige, sain omamoodi väljakutse ja omamoodi huvitav needbam. Liidan praegu seda uut joont ka küllaltki, kuigi ma esioleva vana vana Näitemänguhuviline ja no ma muidugi tola ütled, rahvale pead kaiks tükk minema, nii et päris nii teoreetilises ei saa minna kitsale publikule võidžixi žüriile või komisjonile mängid, rahvast on kaitsva saali tuua, need mahusuda punakas vastagemas andsid tüki gayksmis paberisaali tuua. Aga praegused, ütleme raske iseloomuga sellise ja, ja kindlasti suur väljakutse ja, ja ta muidugi seal väga palju saavutanud sel teel ja tal on tulevik suur. Aga ma muidugi ei taha võrus, päristu, traditsiooniline ütleme teatriga ära kaussi vaja midagi, noh, rahvale ka niidetamis, mis rahvast, saal, idu. Veel on Ennola lavastuses kaks Essteetiliteraati kurja kaarnad, kriitikut kes kirglikult teevad oma jõhkrat hävitustööd poeedi hinge kallal. Need, Essteedid, Literaadid on lavastuses väga vastikud tegelased, mitte mingid peenekoelised teooria, härrad ikka sellised robustsed tüübid, kes raamatust lehti välja rebivad ja inimese lausa surnuks sõtkuvad. Just sellisena võikski üks looja oma kriitikut ette kujutada kujundikeeles 20 aastane agu trolla, Võru ilmakuulsa kunstniku Navitrolla vend mängib ühte neist Literaatidest, kuidas tema ise teatrisse sattus? Omavanustega saa igal pool mujal ka olla, aga ongi nii muudetud? Ei ole, ongi nii hea nagu ütleme, Meinhard, et me oleme kütt, pere ja hoiame kokku ja arvestami, ütlesite, kaid tuli siia kalju kaudu, et mage räimel on koolil siis kalju, teisal Mäelistki tükk Kaljo Liiver. Ja ma ütlen, et ma tahan ka tulla, aga siis tulid kõik kodus oma töös ja siis ütleme niimoodi tehesset, miks keegi hüppas alt ja siis ma sain, siis hüppas keegi Rehepapist alt ja siis ma sai siia, et nii maas ja saan, teie sõbrad on seda lugu vaatamas käinud, hineb vähempix kõik märke õunaga. Miilise näidet, aga rohkem nagu ei olekski midagi. Ei, no Enno ees ola ju ma nägin, kuumus ka sinu roll oli koos. Noh jah, aga ma ei ole ainukene, kes seal mängsyjadudelini vähed. Üksindus on Enno teema kuid Madis Kõiv on Enno peale halastanud lubanud ka ühe sõbradale seltsi. Tõsi, näidendis on neid sõpru isegi rohkem, aga lava peale on mahtunud ainult Jankel. Selline kirevas rüüs hing, teisest ilmast mängib teda seitsmeteistkümne aastane koolipoiss Glendilt. Mida ta arvab Võru teatrivaatajast? Panid ei, Tiiet, vanuse ei ole vil tähembeke vees ja eks ma homme kuules kõruse, bumenza nalja see oli siis, kui tuli see Tago siia Võrru ja siis teni tuu esimese tükid uitskordütse siis nagu ese soovitasi Dumul väheke perekonna viima vahet, madal näitlejassura Tullu ja ma kolin esimesel või teisel klassil, siis tegi Timägediaatrit seal ta nagu on tulu siis ei soovita siia siis nii ta tuli, nii ta Lätis puldil ta nii ei ole, et nüüd segas siduda koodi tüüdja iga õpetaja, noh, ega ma ei teagi, kas käivaid tahad vaatama. Et oh, ma saali kae ja igale munka ei kõnele ka klassijuhatajad kirjanduse õpetaja tuleva ja ütles, et häälia Mildisikse, mis Hoodiks, ütle nüüd siin koolis, kus ma nüüdki sääriks teedesse rääkida, uut teatrit ka. Aga vasarige. Üks sõber Jankel nimeks kõneleb meiega. Seal Mutso tak on koheline suurel laiba Peeve nii suure nagu ta mõisa ait. Nii Väikelaevnikud, kõrts seal akva mere peal ümbre laine oma, nii korde nagu Uno Lõhmuse tan akna all. Kaugel, kaugel on kodo, Jeruusalemm, vanaisa kävee, seal suur laiv veida kaanoni maal, Jeruusalemm jäi vil suure kõrbe ja mägede taade vana asja kõmpsega, tühen kõrbel, kus muud ei ole kui Liivia lee, Võnnu ja päim muudkui kõrvutia, kõrvut ja näe, oli nii korge, et pilvini hõkva ja seal ütte mäe pääl seal oligi Jeruusalemm ja kullatise templi müürik. Kui messias tuleb läeva kõik Iisraeli Ladze, Jeruusalemma ja ehitased ulina vahtsust üles, kostu mässas, tule, Messias, Tulat Aivast dast korgest, tule ja löö kõiki maailma rahvit ja Iisraeli Ladze läeva Jeruusalemma tagasi. Ja siis võti, kummaline, hindamanud taivahe. Ja siis saat jummal tuld ja tõrva alla ja kõik Tõsu rahva sabaotsa Tuomioja viimatisel päeval viimasel päeval jah. Ja siis mass jummal kõge halvast kätte, mis ta rahvale deti anoilegi halbadel nääviva iisraeli mehest kinni hoita. Näidega taivahe, aga kui ei ütlegi Iisraeli meest, lähkun, kui kõik on Jeruusalemma, olen. Ei, Tiia saava vast hukka Oloy naisralli Ladza ta hirmus. Täna kõneleme Võru teatriateljees, 28. oktoobril esietendunud Madis Kõivu näitemängu järgi sündinud lavastusest Ennola lavastaja Taago Tubin. Kõhevalt Beatics ta lugu minu hinnast nagu puudutama Toomeks igal pool kumadi, nii siin- või siis andsin Tõsan teatrinud Dumanegi kiiks, mu hindaja oskas nagu osal mana tulema kuskilt. Ja siis, kui nüüd siin detajatete, siis tul materjali peab tulema, nagu ma nägi Klaka selle laadi ja muidugi keelega ka, mis siin kõnelemi oleme, et ja muidugi ma üritaks arvestada nende inimestega ka, kellega ma ole kuulnud ja tahad, et nii omana viimatuse materjali nagu onu ja et objektiks olema muias, nagu teatri mõtlen ka huvitav ja saime teatri, mis mulle hindale meeldusted. Ennola trupis on kõik peale peaosalise asjaarmastajad, kuidas nad oma tööd korraldavad. Noh, ta ei võta palju edu pärast, et me hakkame juba tükk haigu enne etenduse väljatulekut hakkame proove tegema. Tuuaamis ta võt, et too ei ole raisku le naid kui Dettassis vast näda tiks mingi kuus, seitse tunni. Aga, aga kõik pääle tüve misekstid mulle sobis, nii kahetunnine proov, pikem ei ole enam päris. Viimasel ajal tegi mõnikord neli tundiga proovi siis ma vahepeal vili, sigar ja mis ei ole midagi, aga muidu proovidel võidkatš kolm-neli korda käel nädal Lynnedoojule probleeme. Kevadel alustasime ja ka siis suvel vahepeal puhkasime natukene taga, on see võimaluse veidi puhata ka ja siis augustil vista lusti uuesti või et ega me väga pikalt ei ole, Willitan tiks teris Kippelt len ja alustame ikka niimoodi, et stseenide kaupa. Ja siis pärast Balti kokku talguliks ei ole mõtet kõiki kokku ajada, siis tuleb midagi välja. Varem nii paari-kolmekaupa alustada ja no esimest Kerda loeme nii siin kui esimest korda kõik kokku saame, siis antaks meile võõras tekst kätte ja toda piltlikult lugema hakkama. Aga ega see tekst jah, ega ta päris raske, sellepärast et seal on natukene toda valga keelt või viljandi keelt, vaid on ka veidi erinev võru keelest. Seal do kiik ja, ja mis seal on, kiik sai antus, kellelegi tuli isegi mulle võõrasse, olgu kiitma Tiiedad lõunaeesti keelt. Enn Stennad mängib Tarmo Tagamets, ta on lõpetanud Viljandi kultuurikolledžit näitlejana. Koos Taago Tubin aga veavad nad ka Võru Gümnaasiumi õpilaste draamastuudiot. Tarmo Tagamets on karmi olekuga, esmapilgul isegi ootamatunatuur poeeti mängima. Aga oma olekuga lavalda veenab mind, et just selline see Enno olema peab. Ei kübetki hapramiga õrnem. Kuidas Tarmo Tagametsale istub töö võru poolprofessionaalses trupis? Kuidas ta iseennast Ennona tunneb? Improvisatsiooni võimalus selles tükis on nullilähedane, kuna tuu esitas, ei lähe minu meelest kuivuga kokku. Et sa hakkad improviseerimine teksti põhjal või tahan veel sellesama Ennola puhul minu võru keel mulle taga meeldust, uued inimesed tahvadetada seda tööd Tomdi ja ei võeta lõdvalt võetakse hingega ja vaimustusega seda hobisid, ütleme. Veel kord Taago Tubin, aga teatriateljeest. Miki kunagi mõtlemine mäe otsainiga lõppetimi keskkooli koroonat nüüd tuledeta, eks Natoloog piduja deta kunagi kui kutseline teatri võrra, nii nagu ta kunagi olgi. Aga noh, aeg on nii palju muutunud ja nüüd tundus küll seavariant nagu optimaalne, et tahad või ju nimetada nagu poolprofessionaalses teatris. Et viimase aasta mul on niimoodi, et sa oled nagu lavastus grupises säärast loomingulist juhtgrupi tuud või siis nimetada koosnes professionaalidest ja mäng jaamas siis valdavalt amatöörid. Aga noh, vahe on nii, nii õhkõrnad ma korda ka need Tarmo salluvat ole, ei ütlegi, kes suhtusid kuigi nüüd niimoodi, et mitt on too pärast, et on, on sana klubi omni hääl lihtsalt kuun olla. Kujun oleme muidugi aga tudule tollest, et on huvitav nagu teatrite ja tegelased hobiga, nii kui tuules töö. Et on nagu väga hea siin. Lektserdu nõid, ime diak, jummal ei ole seal, kus seaduda otsit. Jumala Homsiin ja ballelt siin. Kui sa tast aru saad, saad sa muustki või olla ellastki. Olgu pääle pimedust, niisama vähe mõist kui sa. Kas sa tahad minna uma Ellaga paari pandava, ei taha minule Ellaga pahari pantu ja nii on ja nii jääs ja tal ei ole midagi kõnelda. Tansamal. Need on nüüd mu kodu, aga Tambesajalgolmi tuugor tellimi enne kui ta võõride kätte lets. Do ammu kaunu Kodoja Tuudma Takania jää, müüte lugu, taat, kodu ei ole enam peataadi saamine pelu ilmand tagasi. Ja ei tohigi saia. Ta peadki kättesaamatuks jääma. Ta on nüüd mul siin Muugaunud Kodoja jummal, mõtle surma peale, boik, mõtle ta tunni pääle, kui sa astud jumala palge ette ja su käest küsida imel mõtle surma pääle, no peaaegu muud ei teegi, kui mõtles surma pääle ja kaunud kodu pääle ja jumala pääle surma peale. Ja kõik müts. Elo kaunud Kodoja surm. Üks teater teeb ühe kandi kahtlemata elamisväärsemaks aga pärime nüüd asjaosaliste endi käest nende päritolu kohta. Glen kelp, Taago Tubin, Tarmo Tagamets, Agu trolla, helideidlaja, Meinhard Uiga. Vale Sõmerpalust ja valaine Sõmerpalus Tanel Lavín lohistasid siinsamas lähedal omme võro Vercule male Haanist ja siis kannu külas, siis ole Berit. Tegelikult ma olen kaiks Navilt ole, et ma ei olegi nagu kannast mul vanaema kannust pärit, et jah, yks võra. Ma ole otsalt, on vana loosi vald ja vanepagamas säält verest, nii et ega ta väga kaugele võrast ei jäätiks, ütles Võromaa. Kõik. Minul ainult oma orava vald, need neurokilo orava vallast, veri. Mul on emapoolse vanaisakarulast vanaema dast võro küla Alt õppima talust ja siis isapoolse omava vanaema varjust ja vanaisa Alatskivilt. Need võiks, eks lõunast juure. Aga no ma ei tea nüüd, kas nüüd täpselt mu kiilberitame, eks tõusena, eks kah segu ja muidugi ta ongi segu võtet ja seal on mitmekesisus, on nagu ongi ta keeleväärtus ka või elu jõudveta ühendas, hindas nii palju erinevaid murdit, imepoolne suguvõsa Valgamaalt Sangaste kandist ja Esa tuulam Võrumaalt Varstu vald, praegune. Siis sealt Pulsa külast ta küll ese kõneles, kõneles ja vanaimejaga esivasta e-kirjakeele Marvatoom tõttu tänapäeva viga, et no latsi jopatav algusest peale büroogelen kõnelema või vähemalt tõmmu esaja ime käed soppa. Ei ole ka isa-ema viga, vaid ka kool, eks ole, kui sa käisid kuule, et kas see võru keel, mida sa ikkagi ju nuusutanud oled ja, ja selle sees ikkagi ka olnud selles keskkonnas, kas see annab ka mingisugused teistsuguse mündi või kas on mingid jutud, näiteks, mida saab rääkida ainult võru keeles ja mingid jutud, mis eeldavad kirjakeelt. Oled sa niimoodi mõelnud? Ausalt öeldes ei ole ma Arumäe tuulevastase polenta inimese Ediivne. Noh, palju vanainimesi ei saagi väga hästi dast kirjakeelest arvu, et siis proovid, näide, kaik sära, keelen kõnelda kui näiteks võro inimesi oma ja, ja võro keeles kõneldes. Aga no näites, kui nikkuti tuleti praegu juttu ajama, et ega tee leivast väega meelduslikumata võro keele välja võtta, et kas saatke kest arvu tankil ongi nii ja mina raadi taha, noh siis on ka, aga muidugi, palju on seansi kylemisi põhja poolt, kes ei saa võro keelest kõigest arvu etiks, palju sõna ja arusaamatut, siis pead tikski kõnelema eesti keelel. Ma arvan nii, aga mina arvan jälle nii, et kui oled Võrumaa ehk siis võiks ikkagi omas keeles kõnelda? Nojah, võib-olla praegusel ajal juba rohkem taga, kui ma noorem Polli, siis ma küll häbenesin, ma võrast ole ma küll sulgu Põhja-Eesti inemistega võro keele on ka nii-öelda selle tiga küllaltki viltu, kaeti omal ajal Tallinna nõkse, siis mas julgusel kunagi võro keeles kõnelda. Nad häired võib olla küll, aga siin omal maal Losiiniks kõnelik jah, aga loiks noore truuse kõikikski rägelen kõnelda, et ega üks küllaltki selline häbiasi oli, nii haige oli, et võrast oled, aga nüüd ma küll ei häbene, inetu nüüd ma küll kõnel rohkem pommiks praegu nagu üldse proovitu, nagu taastadal kiili nii seto kiilt ku võro kiilt ja kõkke säänest. Et nüüd on nagu endaga julgust rohkem tulnud. Nüüd olete isikliku uhked mõista, eks mitut keelt. Hästi hea on seda kuulata ja ma arvan, et ei saa hästi hea kõnelda. Aga kuidas seda keelt lugeda? Vaata lugeda võimatu peaaegu, sest kui on neid, vaata neid võrulehti ja vaat mis ma leian seal igas teises lauses sõnu, mis ei ole võru sõna, see on kas siis setuvusena segatakse ära võru murre setu murdega. Et mulle ei meeldi võrukeelset lugeda juba sellepärast, et ta ei ole õige võru keel. Võib-olla lepitu need kirjamärgid ka nii muidu kokku imelikult, et. Rasse väega rasse väga palju on kasutatud kuusid ja Y ja X ja ja väga raske lugeda. Kuidas te oma teksti ette valmistada, siin on teil ju Rehepapp oli? Olles lõunaeesti keeles ja nüüd, kuidas te oma teksti kirjutate? Aga teksti pantsemi esivõru keelde ringi kirjutasite ta ess kiruta kirjanolliks kirja teelen ja Õpalt sealt loetja automaatselt läteqvalt võro keele peale üle. Need tehti, raamat oli ikkagi eestikeelne, mitte võrokeelne. Säält Tekvalt loetja kõrvaga tõlgit, võrokilde. Viimast teksti talle kirjakeel, aga ma kirjutasin ridade vahele võrukeelse teksti endale suupärasem kohe, nii nagu ikka, ilma puudeta ikka nii nagu kirjutasin, nii nagu me kõnele ei kasuta mingisugust kuusidega neid vigureid, ma arvan, ei mõisteta lihtsalt võro kelm kiratada tähestikku arstidesse, aga lihtsalt ei mõisteta, kirjutada sõna Beatolama nukis kiratavat, las kõigepealt koppa tuusellis, siis kirjuta. Mulle ka ei meeldi lugeda. Et mida ma lugesin sho aasta raamata tuuel nagu viimane, mis ma luges ja seal juba nakas tulemas sellist võrokilt, mida anud lugeda. Jah, ma ka ise väga hästi aru, et ta võiks jah, Grase lugeda maisakastust kuuvärgist aru, et mis astud, vaja on monokoole nännu, et kuu vanasti seal mingi väike kuradi veidi sääne ülakoma või sääne asi mis ta kuus on, isegi põhja eestinemisele, sa kirjutad nii, et noh, et kuued siis tasaarvu tropid, mis tuleb, teete ja uro enemisele ma ei tea, oleks vast parem kurss. Kuu täht, udu ei olla hoopis hääldades ka kuigi tõist muudu, aga muidugi võid uue häda ka olla, et esiks või oled, ei mõista lugeda aknalauale. Et aga noh, nugis nagu Kirotased. Ma võin omavahel kokkulepped, ütles kodusest mõni sõna erinevalt kirjutada, nii ajalehed kui raamat on ja loetas vil kolmandat, muudelt puhast võro kiilt ei olnudki olema või, või nüüd nakas nagu kujunema jah, et mani Humumagil ja Antsla on Tõnagil, kuigi ta on kõik võraga puhas, sellist vrakilt nagu ei olek, mis tehase Mõigematuses võltsija. Veel üks teema, keel ja identiteet. Mida asjaosalised ise selle kohta kostavad. Oleme endiselt Võru teatriateljee tegijate jutul. Kuidas sulle tundub, kas sellest samast võru liikumisest, mis on siiski väga jõuline, kui võrrelda kõiki teisi Lõuna-Eesti kanti, siis võru lööbika igalt poolt üle kas sellest on nagu tulu ka kuini võrukese silmaga kaeda? Monti ja Moldovast siin Võrumaal on tulu ja võru keelt kõneleva inimesena ümber, aga mujal Eestis vaevalt nüüd kedagi huvitas väga esindajat. Sa pead ikka yks hiinast nagu eestlases ütlen, et ainuüksi varrukas mul hääl miil olla, aga kas ta nüüd tähtsam mingi muu muu kodus. Kuna pole vabakutseline näitleja, siis mul on vaja Eestit ja Euroopat paigalam toiks, Kimmel on väga oluline tõttu Euroopasse minna, tuleks sinust eestlasest bitav Joioossed, eestlane olla, tuleb kõigepealt võrakas olla. Nagu väärikuse küsimus. Tinemisel peetiks olevana nägi, identiteet kastatud tunnistas või tunnistaga, kui tal olemas on ja ta tundis ennast hästi tunda nahal või tun identiteedil siis talle jõudu kimmel. Ma arvan nii. Ja paikkonnale, noh nüüd õnnestus nagu viimasel ajal nakatus arvuga saamatud, too identiteet on oluline. Soorid tulenes ju tollest liikumisest, et, et nüüd nii. Nüüd, mis on, oleme nagu harinu võro keelt kõnelema ja teatrit kadeemi võrokeelena varambodil aastatel kui vil tal rahvateatrit ega vastes ole ühtegi võrokeelset tüki, noh tol nagu häbiasi, et tõstmi, varand, paju, kõnelevokaat, koolinalju, suur jama tuldust, et kui keegi ütel kogema ta vragilise sõna sihuke jutu sisse, ma olin niisamuti taha, et sina, Sances, maakas peetes nüüd on nagu murdunu ja on Võru instituudi tegevus on ka, eks suures Gabis käivitas oma küla, arvad, et pead näiteks tun keeran tegema, mis keelt on kõneldas kõgeniga õiget ja ja ta tulemus või olla ka siis nagu paaniliselt ette tuua nagu eesmärk kõmik, eks, ütles setu. Edu sõna peate olema nagu tegevus, line häste tegevus, line sõna, pead kandma tegevust ja võra, keelen antud, isegi nagu ma mõtlen, lihtsankidetasest võrokeelne sõna ongi nagu juba a priori tegevuslikkub. Rehepapi tegemine ja siis kauri põllul kah kõiki tekstimees kõneleb muidugi võru keelel osa halliks eesti keelel, kaks EM siis kolmas, sest tamm nagu ikkagi vilu, kodukoha kiil ja koter, ma muidugi kai kõnele võru keelel perekond kõnele siks eesti keelt, miks, aga ma ei tee ja nii on rassaalusest lastele Beatics eesti keele selgeks õpetama mitte võru keele kõige enne. No nüüd vist juba pressitas rohkem võru keele peale koolinesidki ka muulatsema juba nii suur, et toda ainet koolini õpetada. Ja hullem seal võro kiil, päris kodune värk, Need, mõlemad mängiga, võro keeles on palju parem kui kirja keelen maisi tunneni moodi võt päris sekkuma kiilonde võrodil näitemängud. Algkodune keel mul ka niimoodi, et kirjakeel omavahel sõpradega räägime küll võro keelend, aga näitemängu tegemise pannud, aga mulle väga sobilik Dam niigist ujum. Kuiškotan kõneles Nimudu lätt loomulikuma. Kuidas noore mehe mängida, lava peal on võru keeles perse veski lihtsalt kui kirjakeele Kiiega stoni muias loomulik Commo. Vanema loobuka võro keelt ei kõnele. Vana imekõnele Muka, võro keelt ta tõesti, aga ta kõneles Uraagita, siis sealt ma too obsegi. Paduti bet küsime, ütleme materjalivaliku poole pealt sus võisiks deta noid asju, millel laastuklapp olem on ta võro keele ja meelelaadiga tuut pita tuleks edasi kaotsi, sõnast teatrit ka vormilisel mõtlen, et mis oleks huvitav ja kaasaeglases, et kõnetasid nagu nagu kaasaegset imemist nii siin kui ka laiem poolt, et ei ole nüüd eesmärgiks ainult siinset imemist kõnetada näiteks üks läbi teatri kinemist, olgu hulka ta siis eesti imemine või võra inimene või olgu ta siis kuskilt cavem poolt, et sellest huvitavat teatrit tahtsid. Täna käisime Võrus kaemas sealse teatriateljee tegemisi ja Taago Tubina lavastust Ennola, mis sündinud Madis Kõivu näidendi põhjal. Saates kasutatud testi näited on üles võtnud Madis Eiche Võrus, Kandle kultuurimaja helistuudios. Etendusi selles vestlusringis ajasime võru asja ja teatriasja koos teatriateljee näitlejate Tarmo Tagametsa, Meinhard Uiga, Heli Teidla, Glen Kelby ja Agu trolle ning Taago Tubin, aga saates kasutatud muusika on samuti pärit Hennole lavastusest. Aitäh lõunaeesti keele ja kultuuriprogrammile, kes meid toetab. Saate tegid valmis helirežissöör Külli tülija, toimetaja maris Johannes kuulmiseni.