Kas mina tean, millal ma mängin? Kas leidub mõni hetk, mil ma ei mängi? Nõnda lausus 19. sajandi legendaarne inglise näitleja kuulus Shakespeari rollide looja kiin. Õigupoolest oli see nimitegelase repliik näitemängust Edmund kiin, autorid Shan pool saartel ning Aleksandr tü maavanem. Kohe kohtume näitlejaga, kes mängis Edmund kiini Pärnu Endla teatri laval anno 1995. Ühte asja, ma olen kogu aeg tahtnud küsida pool saarlasena, kuidas sinul, et Saaremaa juured on? Surnud. Pool sugu emapoolne Saaremaalt, Saarekeel on ikka olemas, on küll lennuk. Vanasti lennuki juures. Juba rääkisin tihetud-Virumaad hirmude pärast ikka Kesk-Eesti korraliku kirjakeelega, inimene on must kasvanud poolt siis kõik kolmandas vältes rääkida, teiselt poolt öödega vastata siis minu arust on tulnud. Raadiosaade hiirelõks on näitleja portree peaosaline täna Jaan Rekkor, Pärnu teatri näitleja aastast 1982. Nimetan vaid mõneta rollidest. Õuen friili tõlkijates kunstnik Toomas Haava Lutsu soos küüditaja Georg Grass, Saluri minekus. Cheinstairoun on yli saatuse heidikute kuus. Mihkel Niilas vallaku Pedajase, Epp Viljar pardi punniva potitehases vägistaja Raul Mazdrazymonäärmustes ärimees Hats Bruno komöödias Pepsi, Kusta Kõivu ja Runneli küüni täitmises, Sitsiilia kuningas Leontes Shakespeare'i talvemuinasjutus, Kaval-Ants Tammsaare põrgupõhja uues vanapaganas, Mokibarmioonitš luurav Ostrovski, Kaasa varatus, näitejuht, Wilderi meie linnakeses külalisnäitlejana, Oru Pearu Ugala lavastuses tõde ja õigus Vargamäel. Eruprofessor seremrjakov Ugala lavastuses, onu Vanja Olustvere lossis, Danny Mctonachi Inišmori leitnandiks draamateatris Martin noreeni ööpäeva ema linnateatri põrgulaval isevärki eradetektiiv härra Christoph fooru telelavastuses detektiivimäng, emmklubi, marssal ja mitmed teised. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Jutuajamine Jaan Recoriga toimus sügisel kakstuhatkolm. Ma adusin teatavat umbusku või tõrksust meie läbirääkimistes, sellepärast ma küsin, et mis laadi lõkse intervjuu andmine on? Paraku elu on näidanud, et küsimused kipuvad korduma ja mul on selline tunne, et mul ei ole midagi uut ja huvitavat öelda. Kui küsimus on muidugi hiire lõksulik, siis Vainat. Kui sa oled mikrofoniga silmitsi reede hommikul raadio kahes, kas siis see on meeldivam situatsioon, meeldivam, millest, no ütleme, sellest, kui sa praegu siin küsimustele vastad. Ja muidugi meeldivam sest ka sa iseendast rääkimine ei ole kõige meeldivam asi. Kui võrrelda seda näiteks teatrilaval olemisega kui erinevad rollid need on või mis on selle raadio eripära võib-olla, või vastupidi? No ütleme, et Ta nõuab sellist kiiret reageerimist mingid pidepunktid on maas, aga sellist valmis stsenaariumit ei ole, mistõttu tuleb olla väga ergas tõhust püüda kõike, mida siis sõbrad, kolleegid pakuvad ja seda arendada või siis nii, et ta on selline oraste peal asi kas tuleb või ei tule, alati ei tule midagi, ei ole parata. Ta on niisugune omalooming, siis ühine ideede genereerimine, need sketšid ja asjad, mis seal on. See on nagu selline sõbra lõpp, mis tavaliselt omavahel lõppedes ja, ja nalja visates tuleb ju 10 korda paremini välja, aga julgen väita. 20-l protsendil saadetest kukub sega eetris täiesti spontaanselt ja on seal ka niisugust lavastaja. Algusaastatel küll olime, püüdsime määratleda ennast, kes on mis ja umbes niimoodi need rollid on jäänud ka, et mina olen nagu taibu ja Lasson nagu toitu ja siis Sepo on nagu ülejäänud, kui sealt marakrattide maalt sealt võtta. Siin ei ole muud, kui kuulake. Ja palee raadiokuulajad, kohtume järgmisel reedel. Kas nõnda varahommikul on kerge ergas olla? Ei ole, kus ta siis on, aga, aga samas on ta igakordne väljakutse, nii et väljakutsed on lõppkokkuvõttes toredad. Et kui kähku sa ennast ikkagi lainele saad, ma olen nüüd viimasel ajal, mul on rekordan tausta viis 54. Nii et ma jõuan raadiosse kuus, null kuus ja või kuus null seitse ja siis kohe panga mikrofoni ette. Vanasti nõusid natuke vanem, nii et mul on teatud professionaalsus tekkinud. Talvel läheb vist akende puhastamisel, autoga läheb natuke rohkem aega, nii et ma pean varem tõusma hakkama. No siis peaks, küsib, et kui kaua enne etendust teatrisse? Aga see on teine asi, siis ma, ma võtan hea meelega endale poolteist kuni kaks tundi aega et lihtsalt teatri puhvetis juua kohvi ja kui on näiteks reedene päev, et ma olen juba hommikul ühe tööotsa ära teinud siis ma lähen päris kella poole kolmeks, püüab ennast juba natuke magamagi sättida. Näiteks poolteist tundi und ajan etendust. Kui õppisid ajakirjandust, kas siis oli ka niisugune sihtet just eetriajakirjanikuks või raadioajakirjanikuks saada oli siis mõttes ka mingi spetsialiseerumine? Sel ajal ei olnud, ma ei jõudnud nii kaugele, et ma oleksin nemad ennast lahterdamine. Ma läksin ikka rohkem kirjandust õppima, ma mõtlesin, et ajakirjandus on nagu nagu rohkem kirjandust, selgus, et ta seitsmekümnendatel, siis oli ikka rohkem poliitiline õppeaine ja saime väga, ei meeldinud. Aga kui palju see niisugune kirjutav inimene oled või fikseerinud? Ma kirjutan jah, palju parema meelega, näiteks kui ma siin praegu suuliselt vastama, vastaksin palju parema meelega kirjalikult. See annab aega mõtteid koguda ja ennast kontrollida. Lendu lastud seal on, nagu ta päevikut kätte ei pea kunagi ei ole pidanud ja ma proovisin kindlasti lapsepõlves, aga see vale paistis mulle väga kiirelt kätte. Aga luuletusi sahtlisse Mik sahtlisse siis ikka paberile ja ikka kohe ikka avaldada, ikka avaldada kohe. Nii et paar tükki olen avaldanud. Koolikud Mulle tundus see ka natuke valetamise. Ennast huvitavamaks teha, põnevad mõtted, et ei meeldinud mulle see. Näitelaval saab siis ausam olla või, või on see kaks valetamine? Põhimõtteliselt ma arvan küll, et näitelaval ja on see võimalus küll olla päris aus. Kui et vaata märksõna hiirelõks, mismoodi sa suhtud sellesse žanrissse nagu kriminull? Suhtun väga on kahju, et ei olegi praegu ühtegi korralikku krimkat kusagil või ei löö mulle ette küll, et keegi mängiks. Ma ei tea, miks ei tehta seda? Usun, et publikut seal ja ei ole ka kriminull nii näitleja vaenulik materjal. Selles mõttes seal parimatel autoritel on ikka karaktereid. Kristitest hunti võiks, on, ei ole olnud juhust. Sultsi mõnda krimkat mängida või on? Näiteks ega seda äärmused, mis kunagi oli, see vist pole päris. Hetkel kriminull seal ikka rohkem sihuke psühhoterror lausa kus piirid nagu hägustasid, kes siis lõppude lõpuks on afere, kes on? Või kuidas rollid muutuvad? Lugu sellest ei ole mänginud, võiksime mängida. Kas oleks mõni roll kohe meelepärane, kui siin sai Kristitaja Stotti nimetatada? No vaat ma ei oska üldse niimoodi rollide peale mõelda, et ma mõtlen ikka, et kas, kas lugu kannab? Mitte see, et tahaks seda või teist mängida. Niisuguseid unistas, ta pole kunagi annata ei iialgi. Ma arvan, et ega ennast ei näegi. Hindad ennast nagunii valesti ja minapilt on nagunii teine, kui kõrvalt vaatan, nii et las see vastutus jäägu ikka lavastajate kanda. Siin oli sellest psühhoterroritükist juttu. Kuidas sulle istub Sedalaadi must huumor, mis on näitemängus nimega ennišmori leitnant? Istub igal juhul, jah, ma armastan rohkem äärmuslikke nalju aga mulle istub see, mismoodi isand ojasoo asjasse suhtub, tähendab ja mulle meeldib see tema tõsidus. Kindel veendumus, et need asjad on nii, nagu ta on seda välja lugenud. See on alati sümpaatne, tavaliselt jääb lavastajatel sellest puudu, aga tal on väga julge ja väga täpne nägemus, nii et see mulle veel. Ma ei oleks sellest näitemängust iseosakond võib-olla nii tulihingelisi noorkotkaid välja lugeda. Sellel lavastusel on üks väga efektne proloog, mitte et ma seda tahaks ära rääkida, aga ma küsiksin, et kui sage muusika on mobiiltelefonihelin teatrisaalis, kui laval olla? Täitsa sage. Mida aeg edasi, seda sagedamini isegi peale seda, kui on viisakalt öeldud etenduse alguses, palun lülitage välja, siis ikka kellelegi. Heliseb telefon. Sa pead silmas? Tulistavad, laseme maha kohe. Tegelikult nagu paljud asjad on siin ilmas, on natuke virutatud nagu sõber Andrus võt. Hoia silmad lahti ja vaataja varraste varrast ta kõike varastada liivale. Kuidas mängitakse ja kõikidele parastada, noh, seda võib nii nimetada, aga tuleb kõrva taha panna, aga see konkreetne mahalaskmine on küll pärit jah kuskilt Austria teatrist. Seal oli viidud äärmusesse, et inimene tulistati ikka loosist alla saali kohe. Aga ta mõjub vähemalt, niiet kurb küll, kahju, et see ei ole meie endi väljamõeldis. Purunes, kukkus, kolak, no näed, nii see on. Aga sinna ravisega tuleb leida, kus kasutada. Sõber Andrus on liignimega vaarike, täpsustame kuulajatele. Teine hiirelõksust johtuv liin on siis Seva Hamleti šeik Spir. Shakespeari rollidega ei ole ka väga ristunud, sa teed. Ei ole kuigi sa oled mänginud ühte näitlejat, kes on mänginud Shakespeari hotellot, näiteks. Seda ma olen teinud, see oli päris äge kogemus. Hei, aga ma olen mänginud seda talvemuinasjutugagi, mul sellest jäi väga hea mälestus. Ja see oli väga keeruline ülesanne, mille, mille noor lavastaja ojasoo minule pani, tähendab seda. Üleüldse on tihtipeale nii, et see, mis välja paistab, publik tuleb saali, vaatab seda etendust nagu ühtelugu, mis on väga tore, aga tegelik näitleja ülesanne on siis seal on tihtipeale märksa keerulisem. Ja selle etendusega oligi just nii, et see näitlejaülesanne oli minu jaoks natukene nagu üle jõu käiv, aga ma nagu vaistuga usaldasin. Tiitum. Ma püüdsin seda ikkagi kuidagimoodi pihta saada. Ühel etendusel see mul ka õnnestus. Ma olen selles täiesti kindel, kahjuks Tiit seda näinud. Ülesanne tegelikult täiesti skisofreeniline. Selle joontes armukade kuningas, ta ühtaegu elab seda läbi ja ta näeb ennast kõrvalt. Etteantud teemal Jaan Rekkor improviseerid talvemuinasjutu ja inis Mori leitnandi lavastaja Tiit Ojasoo. Kui talle huvilised, kes Tallinnas, siis oli kaks etendust järjest, ma käisin esimest vaatamas, et Eesti läinud vaatama, sellepärast teiste etendust. Rekkor helistas mulle, küsis, et noh, vaatasid, sa ei vaadanud. Vaat täna tuli välja. Täna tuli välja, et oli kohe teistmoodi ja tuli välja, et ma ei näinud seda. Nii et ma ei tea. Jaan Rekkor peaks ise teadma, tegelikult vist ikkagi oli võimalik seda täita mingitel tingimustel. Jaan Rekkor on selline kõige universaalsem as eas ja vormis näitleja. Selliseid on Eestis umbes kolm tükki, keda sa võid võtta põhimõtteliselt nagu igasse tüki mängima rekoronaliselt. Või noh, vähemalt nende kahe töö puhul noh, eriti Iisraeli puhul mul sellise mulje, et talle ei meeldi eriti arutada asja ümber, et talle meeldib niimoodi, et et istutakse, räägitakse, räägitakse, räägitakse, et ta pigem eelistab tegema hakata ja siis, kui tekib mingeid küsimusi, siis nüüd arutleda rekordi puhul veel prooviperioodis on hämmastav, on tema töökus. See võib küll tunduda, et ta istub baaris, lobiseb ja mingit muud juttu, aga siiski ta praktiliselt alati esimene mees, kes oli väikses saalis seal Draamateatris üleval kohal ja kui seal alguses oli tants, mille Jüri Nael suutis nagu alati üpris keerulise teha, siis rikkari füüsiline vorm on selline, et nii mõnigi noormees jäi talle jalgu. Mis on, vaadates tema sihukest välist kuju, täitsa ootamatu. Kapsas ringi, noor Paansel, mõni näitleja, ütleme, kui midagi ei tule välja ja noh, nagu ikka aeg-ajalt ei tule midagi välja, siis palju neid, need jäävad siis ootama istuma, et ei tule välja või hakkavad Ma ei tea kedagi süüdistama ei ennast või lavastajat või kvartalit või mida iganes siis rekordid on küll olnud mitmeid selliseid hetki, et kell on juba 10 õhtul ja istume ikka keset proovisaali ja mõtleme, kuidas peab olema võimalik seda välja mõelda ja siis ongi välja mõeldud, kuidas see asi peab hakkama olema. Ma olin sisseastumiseksamitel siis lavastajatel vestlusvoor ja Pedajas küsis minu käest, et kui näiteks, et osala vastaksid Hamletit, kelle sa paneksid seal mängima seda või teist, onju. Ja siis noh, vist oli see niimoodi, mõtlesin polooniast võiks mängida rekorenn mille peale Pedasi ütles, et tema arust võiks Rekkor mängida üldse kõiki rolle. Ja mõtlesin, et ma olen taga täiesti nõus, ta võib mängida. Ei võimalik, mõtlesin Claudist ilmselt ikkagi vabandust. Et ta võiks mängida Claudius, ta võiks mängida kolooniast ma tea. Ja nagu nüüd tantsuproovide järel selgub, et ta võiks mängida ka laertestad selle viimase võitluse selgeks õppimisega ei oleks tal erilisi probleeme, mitte Hamletit. Noh, jah, miks mitte Hamletit, vaatame veel 20 aastat, siis ta nagu Eskola ja siis on talle Hamletit mängida. Mul on meeles mingi väga veider roll, mida ta ise ei pea oma loomingu karjääri just kõige säravamaks hetkeks, et see on üks telelavastus, kus ta mängis eradetektiivi ja siis üks hetk, kui ta on valmis Andres Hildile kallale minema. Tal on käes mingisugune pronksist kuju eradetektiiv või noh, see kuidagi see hääl, kuidas ta seda ütleb. Et koolis, kui ma tegin lavakõneharjutusi endamisi alati, siis siis ma tegin seda koht, seda eradetektiiv, mulle kohutavalt meeldis. Sa ütled vaistuga, usaldasid verinoort lavastajat ja tegelikult, et on see vaist sul nii välja treenitud, et sa tunned ära juba õhust kajat, keda keda lavastajast usaldada, keda mitte ju sa oled igasugustega juba töötanud selle paarikümne aasta jooksul. Ma olen paljude inimestega koos töötanud, lavastatakse neid nimetada kõiki, paraku ei ole võimalik. Nii et jah, ma vist selles mõttes tunnen lavastaja ära küll. Enamus tunnevad, aga paraku ei ole põhjust seda alati välja öelda. Ega neil aastaid nii palju ei ole. Aga kuidas sa siis tuled olukorrast välja, kui ei ole lavastaja tuleb mängida? Siis siis aitavad kiired jalad näha. Midagi kiired jalad tähendavad seda, et tuleb ikka siis ise lavastajatöö ära teha, mis seal ikka. Hämmastav on lugeda siit-sealt, päris lugupeetud kriitikute sulest ilmuvaid Sa arvustustes näiteks järgmisi sisulisi ääremärkusi, et on ju mõeldamatu. Noh, see oleks nagu tsitaadi alguses, kuigi ma ei tsiteeri täpselt sõna- saada mälu järgi, praegu on mõeldamatu, et näitleja ise omast tahtest suudab välja mõelda seda, et see või teine tegelaskuju on selline tollane ühesõnaga kriitiku jaoks on näitleja. Ja nagu oleks lavastaja väljamõeldis ellu viia. Teine tsitaadi algus, lavastaja tahtel on näitleja sunnitud tegema seda või teist. Kuulge, kulla kriitikat, need asjad ei käi nii. Tihtipeale, lavastaja ainult noogutab peale. Proovide lõppfaasis. Iselavastajaks olemine, see tähendab siis ikkagi oma rollile vastamist näitlejale. Ma ei, ma ei, teiegi tähendab selles mõttes vahet, ma ei oska vastata sellele, et kas ma lavastan oma rolli veel avastama nüüd tervet tükki ja ma tegelikult tajun. Ja paljud näitlejad tajuvad tükirütme hoovusi. Ja sellest tulenevalt tehakse siis mugandumised või kohandumised selle põhjal tegelikult luuaksegi roll. Aga mitte et roll, nagu oleks nüüd mingi eraldiseisev, mille siis lavastaja sobitab nagu oma skeemi või ei ole, see asi ei ole nii. Aga päris lavastama ei ole tahtnud hakata jutu kiuse. Kell, mis need vead on ja ma ei usu, et ma ise suudaksin neid karisid vältida ja lasteaed on kõige keerulisem amet maailmas. See nõuab ühelt poolt ülimat ratsionaalsust, teiselt poolt ülimat emotsionaalsus. Sellist natuuri lihtsalt ei esine kuigi sageli. Neid kahte hüvitada ongi võimatu tegelikult mistõttu neid kohe on, mistõttu ei sobi nii palju viriseda. Siin on nagu on. Mis ennennetoorisenegaarsem? Ma arvan, et alguses perioodi alguses nagu nagu sobilik, on Eike ratsionaalne ja siis, kui ühel hetkel saad ennast vabaks lasta, siis võib see emotsionaalsus pinnalt see roll ka valmide lõpuks, esialgu sa mõtlete nagu enda jaoks valmis, aga kas ta ei haaku teistega? Kakkusin endaga veidi mõelda, et on selline või, või mitte selline, aga kuidas sinu endaga ei haaku siis, sest mõtlemist ei ole. Kasuna. Lõpuks pead sa ikkagi nagu ise Ale. Selles mõttes oled sa alati ise. Ta peab lõpuni jõuluvana, võib mängida või jänest võib-olla, aga ma arvan, et Noormets Tügi isegi jänest mängida, kui sinuga ei haaku. Räägime nüüd mõnest väetrollist või, või endale olulisest rollist või. On sul niisuguseid, mida sa kannad hinges? Sa enne ütlesid näiteks, et see Edmund kiin oli niisugune, mida meeldis teha. Miinimumi veel siis tõesti suur, traagiline, romantiline näitleja ja Mu lemmiksari lapsepõlves oli seiklusjutte maalt ja merelt. Mida ma hakkasin lugema vistliku kolmandast kast peale. Jõudsin sellele sarjale teha vist mitu ringi peale. Midagi ei ole teha. Mulle meeldivad suured traagilised, romantilised tunded ja need nagu õilistavad veetud, romantilised inimesed, ausad ja kiinis seda kõike olina. Võimsalt. Avatari Dictic tuli pikk, väsitav. Nii palju rääkida oli. Aga mis sa küsisid? Mu käest ma küsisin meelepäraste rollide või lemmikrollide kohta. Ja siis ise seltsing ini ette, aga äkki sa ütled veel kedagi? Vat ta ei too ja ei taha neid välja siin ühtegi, et see on nüüd nagu tagantjärgi kiino eriti sümpaatne, sellepärast teda ei pea enam mängima. Seda, mida kõike praegusel hetkel mängima. Kõige parem päev on ikka see päev, kui etenduse ära jääb. Seda ma olen enne ka kuulnud sinu suust paletti nagu hämmeldunud täitlejaga käib kogu aeg kaasas, see täitleja tahab hirmsasti tööd teha ja peab palju tööd olema ja mulle meeldis. Teatris ja hirmsasti mu tegelik varjatud unistus on olla teatris helirežissöör, see tähendab seal helipuldis istuda. Ja mulle meeldib päev läbi teatris toimetada, inimesed küsivad tihtipeale, mis asja sa tõlgendad siin hommikul kell pool 10 kell 10, mina käin, teadis lävi, maja, kohvi, seal mulle meeldib teads. Küllaltki proovi vahel veel rohkem. Sihuke igipõline koolilaps ikka. Aga siis kõhtu peab etendusest räägime, see on, see on ka tore, aga muidu on toredam. Aga mis sa siis teed selle rõõmuga, kui etendus ära ja vot sellega midagi peale hakata sulle rõõmu ja see on küll õige. Küll tõsi ja küsime siis nii, et mis su meelistegevused väljaspool seda, teatrimaja on? Sama nokitsemine, kõbid. Aga mida oskad hästi? Mina kõike, mida ette võtan, absoluutselt kõike oskan suurepäraselt, aga ma olen nii kuradi laisk, ma ei viitsi mitte teha. Aga mida ma oskan ma way organiseerida, oskan väga hästi ehitustegevust näiteks. Ja ei, mulle meeldib nokitseda. Talumajas Ma ise ei tee midagi, aga mulle meeldib natuke Teeenno, värvin või hüppan või. Aga mulle meeldib välja mõelda jälle, mida sina annaks teha. Kui tegemiseks läheb, siis teised teevad rohkem, aga mulle meeldib vaadata, mis sest asjast teha, saab välja mõelda, seda küsida teiste käest, mis nemad arvavad, kuidas siin võiks olla see kõik, arvestades siis luua mingist vanast asjast midagi täiesti uut. Restaureerimine siis nii-öelda, aga suurtes mastaapides ei viitsi restaureerida pudrunuia? Ma tahan restaureerida ikka talumaja teatrijuhiks ei taha, aga ma ei taha, kuigi ma ei ütle, et ma ei ole selle peale mõelnud, et võiks, et ma teeksin midagi teistmoodi. Aga seal tuleb natukene jõhkraid otseseid liiga palju vastu võtta, vist olla sellist meeldiks. Vaenlasi saab palju ja ükski inimene ei ole elu lõpuni teatrijuht. Ma arvan, et pärast on palju raskem elada. Näidendis Edmund kiin juhtus nii, et keset hotello monoloogi väljus kirglik näitleja kiin oma rollist ja hakkas publikuga õiendama. Kuidas aga näitleja Jaan Rekkor on mõne hoopis muu rolli raamides nii-öelda hotelloks muundunud. Tõestisündinud lugusid pajatab Recory kursuseõde ja kauaaegne lavapartner Laine Mägi. Ta on hästi hea partner ja ta kuidagi oskab aidata ja ma kardan kohe teda. Aga see on selline minu jaoks hea kartus, et ta kuidagi hoiab mind nagu ärksana või sellise kontrolli all. Et ma ei saa ennast kuidagi lõdvaks lasta, kui ma temaga koostööd. Ja ta on hästi improvisatsiooniline daamid on alati kokku lepitud, aga see, kuidas ühel hetkel sellel õhtul sünnib, vot see on see, mille pärast nagu tasubki mängida, nüüd ma ei ole ammu mänginud temaga, tema rollid on läinud selliseks jõuliseks ja väga impulsiivsed, eks. Et, et hästi põnev oleks praegu temaga jälle koos mängida. Muidugi. Aga ma mäletan neid, kui me veel Pärnus olin, siis Jaanika rääkis, et ta nagu ei taha enam tihti ei jõua ja ei jaksa ja ei jaksa ja et pole ikka mingi näitleja, see hakkab niiviisi iseennast sööma, eksju. Ja siis meil oli üks tükk, mängisime pepsitüki pealkiri ja temal oli seal see ninaärimees. Mina olin selline liiderlikkus naisterahvas ja mõtle, üks kord tuleb siis lavale niiviisi, mina olin kogu aeg laval, ma ei teadnud seda. Saabub see nii-öelda miljonäri mees neegrina. Kuidagi öelda, et ta ei taha mängida, ta teeb kõik selleks, et nii-öelda enda elu seal laval huvitavamaks muuta ja seda ei saa lubada kõik näitlejad, eks ju. Ja ma arvan, et ei saa ka vist kõigi partneritega seda ka nagu lubada. Aga väli oli nagu sellesse. Mina püüdsin, siis õmmeldi kokkuvõte mängida, et mitte midagi pole juhtunud ja Kogage haigume siis mingi lähedane stseen oli laua kuidagi ta pani käed mulle ümber, mulle lahtine, selgeks taga, kleidil nagu lahti ja siis mõtlesin aga robuudugevatega selga, eks kõik ta oli ära Mäkerdanud ennast ja Jaan oli härrasvahel hästi vihal ütles, et sa teadsid, sa teadsid, keegi rääkis sulle ette, mõtlesin, ma ei teadnud, mõtlesin, aga mul oli ainuke relv sinu. Et ma ei tea üldse välja, ehk et sa oled täna teist või. Nii, et eks neid seiku, selliseid improvisatsioonilised lükkeid on teisigi olnud, aga aga see näitab mu meelest seda näitlejaverd. Minu meelest on jaan küll selline näitleja, kes võiks. Praegu, aga on Anno kätte ainult helist huvitavaid rulli teha. Ühe looma võin veel rääkida, mis on jube kihvt lugu, mis selle tüki nimi oli, see issand issand, see tammearu lavastas meil äärmused, äärmused küll see oli huvitav. Meil ja selle pusimine, see prooviperiood küll mulle meeldis seda teha ja ta oli nii raske teemalt, eks. Aga hästi suure rõõmuga muheles, seda tegime, seda ei saagi teistmoodi teha, sest muidu oleks ajudele hakanud. Aga kõik need otsimised ja see lõpp oli hästi ilusti säetud, niimoodi, et kõik nagu lõppes, ei kuhugi, eks see küsimus jäi nagu õhku sinna. Ja see, Meie mis on stseen, oli ka niimoodi, et ma talutasin selle pimeda mehe nüüd keda jaan, siis mängis ühe diivani otsa peale, ise läksin vaikselt nagu teise diivani otsa peale, siis vaatasime kuidagi niimoodi ja ja siis ta sinna nagu lõppes ja ma ei tea, mitmes etendusse võis olla, mõtled ja hüppasime lutse, ta kägistas mu ära seal lõpus ja siis oli haudvaikus, see oli nii õudne. Ja muidugi ajas mind naerma ja samas ma jõudsin mõelda, et ega siin ei saagi midagi muud. Kui selline suur mees kägistab, siis ma peangi ära surema ju praegu siis tegingi oh. Ja varustasid, lasin ennast ära kägistada ja lõpuks läks valgus kamas valgust, oli ka hämmingus kindlas Tois mutena. Ja mõtle, see oli selline etendusse siis kui valgussaali läks, muidu saime ikk aplausi, aga pärast seda etendust ei plaksutanud küll keegi. No niimoodi, ma ei kujuta ette, et keegi teine partneri tuleks kägist. Aga mõtlen, me olime selleks ajaks mänginud nii palju, et küllap ta teadis, et minuga võib selliseid trikke teha. Ja pärast ma küsisin, mida sa teed niiviisi, tohid hea laval. Siis ma tahtsin teadet, et mind lihtsalt huvitas nagu, kuidas võib nii loll, eks see tüdruk siis keda ma mängisin, nii loll olla, ta jääb tõesti poole meetri kaugusele sellest mõrtsukast ja laseb ta, et ei saa nii rumal olla. Ei saa. Aga ma pean ütlema, et see, mis edasi me mängisime seda tükki veel siis ma kunagi ei jäänud enam nii rahulikult istuma, ma täitsin lavastaja ülesanne, et ma istusin, mis on see, mis seal, kus ma pidin olema, aga mul oli kogu aeg kontroll peal ja nii et tegelikult tänu partnerile. Tegelikult ma lõpetasin tüki varem ära, kui oleks tohtinud. Nii et tal oli õigus. Lõpuks oli tal ju õigus. Eks ta nii sünnib, nii et meil läks prooviperiood veel etendustega edasi. Kuidagi ei muutunud ka liikuvaks näitlejaks, viimasel ajal väga mitmes linnas on rolle siin Tallinnas ja Ugalas, Olustveres ja. Ma arvan, et see on meie kõigi tulevik et ega ei julge pead anda, kui kaua see selline riiklik teatrisüsteem püsib. Annaks jumal, et püsiks kauem, aga põhimõtteliselt ma arvan, et see ei ole võimatu, et 15 20 aasta pärast kõik näitlejad vabakutselise, nii et päris vabakutseline oma ei ole, aga aga võtan rõõmuga kõik tööd vastu. Sellel ajal on vist kriips peal, et noh, et see on mingi staatuse küsimus, et mis teatri näitleja saleda. Draamateatri näitleja, noh siis pole enam elus kuskile püüelda. Kuidas sulle niisugune keskkonnateater või kuidas seda nimetada meeldib, ütleme, seesama Olustvere lossis mängida või vargamäel mängida või Emajõe ääres või Reiu jõe ääres või kuskil, kus see paik annab ka väga olulise mündi juurde. Tegelikult on see võimas kogemus, et kui nagu tükk on, tead, et piirini või noh, juba niimoodi nagu proovitud, tehtud siis nagu omavahelised suhted hakkavad välja kujunema Maulustele pinnalt praegu räägin. Ja siis äkki paigutatakse sind veel täiesti teise ruumi, mis on absoluutselt õige ruum, millel ta kohe ära selgub, et ta ongi nagu veel üks tegelane ja kõige olulisem tegelemine, sa pead hakkama selle ruumiga oma suhet otsima. Ja lõpuks selgub võib-olla, et see ongi kõige olulisem suhe seal kõige põnevam. Nii et mulle see väga ja tundub, et see meeldib publiku vaeva. Sest et kõige vähem minevam kaup on ju praegugi ikkagi suure saali etendused, sest kõik need etendused, mis on viidud kusagile muudesse kohtadesse, need on palju põnevamad ja loomulikult, et see siin, mille me ise pudelist nagu vist välja lasksime, ma ei taha küll öelda, et me ainuisikuliselt punni seda tegime, aga lasime sellel ajal sumbusid, hakkas, et võib-olla me olime esimesed Kaaga. Et publik istub seal ikka praktiliselt hingamise kaugusel. See sobib publikuga hästi. Nii et ma ei tea, mis saab teatri suurtest saalidest. Viltune ühelt poolt küljest on väga masendav, teiselt poolt küljest ta endale Olustvere teatasid telefon piltele väga hea, jah. Sest sa võid kindel olla Olustveres või saueaugul või siis isegi küüni saalis Pärnus. Ja eriti linnateatris. Muidugi on inimesed publikus, kes on tulnud teatris, aga suures saalis paraku mõtlen suureks saaliks nimetan kõiki suuri saale. On 50 protsenti on, kes on tulnud teatrisse, 30 protsenti on sattunud teatrisse ja 20 protsenti ei saa üldse aru, kus nad on. Pärast tuleb neid ka ette sellepärast. Meil satuvad komistavad vahel teatrisse, soomlased ei saa üldse aru, aga tihtipeale nad ei saagi aru. Siis veel läheb neil ka pudeli ümber veel. See oli päris üllatav linnaksetas. Viis minutit on algusest läinud magunenud. Viie minutiga niimoodi magama. Näed super. Pärast tuttava publikust soomlane jäi magama. Meie linnak on ka ju eriti niisugune vaikne ja sordiini all aastas viie minutiga, ühesõnaga Linnateater ei peaks endale suurt saali ehitama. Ei? Ei, mitte mingil juhul. Mitte mingil juhul. Linna lähedal on praegu küll suurepärases seisus. Te kuulete portreesaadet hiirelõks. Nüüd teeme juttu. Jaan Rekkor ei kokkupuutest kuuldemängudega. Nii vähe ju tehas ja neid ma pole, polnud vahepeal mitukümmend aastat, ma tahtsin juba isegi öelda, 50 aastat, aga aga. Aga nüüd sai hästi tehtud. Kunagi aastaid tagasi ma olin koolipoissi Sist viimasele kursusele või eelviimasel vä mis mulle väga meeldis selle töö juures, Jüri Karindi oli siis samunegi režissöör ja, ja meil oli Velda otsusega oli kahe inimese kuuldemäng, oli? Ei noh, aega ei olnud jälle proovida, lugeda ei olnud aega ja siis saime raadiomajas kokku. Te kuulda oli midagi tund, 10 minutit pikk, umbes niukene. Selleks selle salvestusega aega tund 30. Jüri Karindi ütles. Tehtud, ma olen alati öelnud õiged inimesed õigetesse rollidesse ja töö saab kiirelt tehtud. Tõepoolest, Jaalne Recory neli kuuldemängurolli sündisid 1979 kuni 81 mil noormees õppis lavakunstikateedri kümnendas lennus. Kuulakem, seda nooruki ohtu häält. Gennadi Mamlin, kui isa-ema on kaugel. Roll Vasja šarssimenoon Megree revolveralal, legrans. Sülvern 15 aastane kapten, tik sänd. Anatoolia leksin saati aadress. Sergei režissöörid Jüri Karindi ja Tanel Lään. Partnerid Velda otsus, Tõnu Aav, Helle-Reet, Helenurm, Salme Reek, Laine Mägi. Mida püha siis kummalise haigusega, mis teil alles eile ilmsiks tuli? Sinu arvates siis ma olen haige. Seda haigust nimetatakse isiksuse kahestumiseks. Isiksuse kahest harvaesinev haiguslood on, et olete sellest kuulnud. Jäi midagi, psühhiaatrina ei fantastika vallast. Inimene võib üheaegselt viibida kahes punktis, näiteks hotellis ja seal selle soovis. Miks töö, meie lehtlas veetsite luga, küsige, kust te selle võtted? Kell kuus hommikul nägi teid meie piirkonnavolinik piirkonnavolinik, mingi mõttetus, ta läks kalale. Teie küsisite temalt kellaaega, see ei olnud mina, milleks mul kellaaega küsida, kui mul endal kell käe peal unise peaga küsivad kõik kellaaega, teie magasite pingi peale tema arvates teid üles? No aga miks ma pidin pingi peal magama, kui mul on suurepärane tuba, hotell, tädi Aino ei oska valetada. Ja sina endiselt kogu teenistus ära ja isa muretses kogu aeg, et elu paremaks läheks. Mõnikord me pidime isegi ilma gaasi ja elektrit tuleb ja. Isa on mul tark. Tal on palju huvitavaid ideid. Näiteks see oli mõni aasta tagasi. Mäletan hästi. Ta käis ministeeriumide vahet ja pakkus välja ühe maroko sadama moderniseerimise projekti. Talle ainult lubati ja lubati. Lubad. Kui projekt oleks vastu võetud, oleksime sinna sõitnud ja väga rikkaks saanud. Ülemused käisid seda kõõl. Nad pidasid isa hulluks, et ta sinna sadamat tahtis ehitada. Nüüd aga teevad ameeriklased seda ikkagi. Ahju küll. Jaotasime. Maa. Siin ei paista olevat ühtegi sadamat, ühtegi Jeesujad Karin ees ja nende väheste purjedega, mis meil alles on. Kõva tuulega, kannab meid otse silla. Too välja, ma pean randa kinni sõitma, ohverdama laeva päästrodei tegid muidugi kõik, mis sinu võimuses. Kõik siis tegutses kõigil. Hanna, Hercules, sina hoolitsed trooveldani eest, Jack võtta ka enda hoolde. Ja hääletage kümmekond. Lainetesse valastel rasva. Käbi kuuma vett on purssivad. Kas sa selleks, et seda teada saada, tulidki seitsmendalt korruselt alla esimesele? No mis siis, ma tulin ju liftiga. Eile tahtsid sa teada, kas meie televiisor töötab, kas lagi ei jookse läbi ja mis geomeetrias üles anti? Lae kohta ma ei testinud, parem asuta teadete büroo seal seitsmendal korrusel naaberkorteris. Terje palusime insuliini pakkuda, hoi, mitte nüüd koolis istud kodus, istud seal ja seal on piinlik, sina seisad, aga tema istub. Noh, olgu, ma istun natukeseks. Kolmeks minutiks. Oled sõna andnud, pea seda, nagu ütleb meie klassijuhataja. Ma vilistan, aeg on läbi, saistlusid kolmeks minutiks. Oih, ma ei pannud tähelegi tulist vett, meil tuleb jääkülma dušiga. Edaspidi pöörduge teid huvitavates küsimustes oma kõrvalkorterisse seitsmendal korrusel, seal mõeldaks nägemine. Aga räägi sellest uuematest ka natukese Madis Kõiv suisa. Suisa suisa köid. Noh, eks ma teda pelgan väheke seda selles mõttes, et mis jäi, noh, mis ma teda veel ka seda, et kui inimene teda kuulama hakkavad, siin on nagu see nagu see asi, et siin ma saan sulle ühe vastuse raha anda, miks ma sulle taas ühtegi luuletustega raamatut ei loe? Et see on see asi, et luuletust minu meelest ette kanda, ma olen seda kogu aeg ei ole üldse võimalik, see on niivõrd intiimne asi, et seda inimene on siin selle kirjutatud tekstiga omavahel, ta loeb seda edasi-tagasi edasi-tagasi alles siis sa võid luuletusest arusaadav see, kui keegi mulle seda etlev. Mina ei suuda sealt küll ühtegi mõtet välja noppida ja võib-olla ma olen lihtsalt lollini. Tässa väike kõhklus on mul kak, Kõivuga. Ta on ka selline küllaltki müstiline lugu. Sealt võib jääda see iva esimese korraga kättesaamatuks, minule jäi see lugedes küll õige lobki, segane muidugi ma ahmisin teda kiiresti. Ma tahtsin läbi saada. Aga nagu jällegi paralleelluuletusega, loeb teist korda läbi saad juba aru, ahah, siin ta on see, see, see ja siis, kui seda kolmandat korda läbi loed, siis ta oli minu jaoks ülimalt lihtne ja selge. Ilusa mõttega lugu. Aga ma pidin selleks kolm korda läbi lugema. Katkenud Madis Kõivu kuuldemängust üks teine lugu, mille esietendus aastal 2004 režissöör Tamur Tohver, peaosades Jaan Rekkor ja Liina Olmaruga. Kul, mida? Minu arust unistad? Ma ei tea, ma ei kuulnud. Tahtsid minuga kemmerguid kaasa tulla? Ei kuulunud, ei? Mind ikka kuuled. Ma kuulan, mida sa räägid. Ma räägin tõsiselt. Sa võid minna, ma ei saa sind keelata isegi siis, kui ma sellest ära sure. Aga parem ma. Suren siis juba mõtlen. Ja minu ema juurde sõidule. Kuidas ma saaksin seal olla? Kuude kaupa aastate kaupa, võib-olla sinu tagakambris kinni? Sajab mu ise ära, sina ei kannata seda välja ja mina ka ei kannata. Ja kui sa sünnitad ja kui ma sünnitan, siis on sul kaks last, mina ja see, kes sünnib mõlemad abitud tagakambris, kyll. Nii et selle saaterubriigi kirjandus minutit näitaja valikul sa jätad ära teod jahma otsa. Niimoodi, ma siis nüüd võtan ühe raamatu, kuidas, mis sa mõtled, et ma lihtsalt laiskusest? Ei, ma mõtlesin sügavalt, millise raamatu ma siis võtan välja ja eelistan. Seega ma mõtlesin, et ma loen selle telefoniraamatut. Lausevarade on huvitav, nähes lõpeb huvi ära, nii et see tort, ma ei loe mitte midagi, kui sul endal ei ole kuskilt. Aga kui ma võtan kotist välja selle põrgupõhja uue vanapagana, ütlen, et loe seda inimese loen sulle inimese elektrimonoloogi. Ta mulle, sest seal on ta natuke teistmoodi, ma vaatan kohe. Ma alustan, siis olete te valmis? Ma ei saa alustada. Sa ise tead, jube lugu, aga mul on prillipuudus. Adeima sirutan käe välja, ma ei kanna prille. Aga ja mul on vaja tegelikult turil. Kõik kordus, kõik käis ringi, vana varane inimene, õndsus, põrgu, vanapagan, inimene, õndsus, põrgu. Mõtet oli jätkata. Sest ei allunud hästi, inimese loogikale. Ometi polnud päris mõttetusest, võib siiski kujutel, et nagu põrgust ei saa aimu anda inimkeelel samuti saaga põrguline mõelda. Kuidas see just kõik on, ei tea, aga küllap see juba kuidagi on. Ja et vististi tõepoolest midagi on, tõendab kõige paremini see, et Jürka vastab küsimustele nii lihtsalt, selgelt ja lühidalt kuigi sagedasti arusaamatult ja ebatäpselt. Aga ta teeb seda nõnda, ehk sellepärast, et tema tunneb peale siinse maailma veel midagi muud. On ehk midagi selletaolist, nagu on elektri ja inimesega. Sellele on reoutraad kõvaese elektrile. Aga auk õhus, õhk omakorda on inimesele nii jumalik jook, et kui ta seda suuremal hulgal kool näeb, siis nimetab ta seda taevaks. Kuna ta aga elektril on kõva kui kalju, mida peab suure raginaga purustama, kui ta tahab temast läbi pääseda. Ja milleks elektri õieti nii hirmsa raginaga õhku purustab, kes teab sedagi. Kas seal pole ehk niisama selge ja arusaadav otstarve nagu kaljude purustamisel inimese poolt. Ainult et inimene ei saa elektripurustustöö eesmärgist aru ja elekter ei mõista inimesest midagi, kui see näeb vaeva kaljude purustamisega. Ja nii nad elavad kahekesi kõrvuti, just elavad. Sest kes suudaks tõestada, et elekter pole samuti elav olevus nagu inimenegi? Me kasutame elektrit taaga, elekter meid ei kasuta. Kust me seda teame? Võib-olla on just elekter see, mis ajab meid kõike seda tegema, mida me tõeliselt teeme. Võib-olla ei taha ükski inimene sõda, aga elekter sunnib peale, sest talle meeldib mängida inimesega laser teda vaest looma, uurida iseend ja muid asju, laseb etada, ehitada suuri maju ja sildu laseb teha masinaid, mööblit, pilte ja kujusid, raamatuid ja helisid ning järgmisel silmapilgul laseb kõik purustada. Kogu meie 1000 aastane töö, vaev langeb nagu lastepappmajakene kokku võib-olla ainult selle pärast, et me ei mõista elektrit pidades teda jumal teab milleks, kuna aga tema on elav olend, kes heidab inimesega selle enesemerest suure ja targa rumalat nalja sest ta võib-olla peab meid samuti eluta looduseks nagu meie tedagi. Ja see polekski niiväga pentsik. Sest kui heita pilk inimese ajaloole, vaadeldes rahvaste ja kultuuride tõusu ning mõõna, eksis tärkamise enesteski tundmus, et inimene talitab samuti nagu tuul ja vesi, mis kuhja mägesid ja uuristab orge või nagu kuumuse, külm, mis paisutab ja purustab, ilma et oskaks öelda, miks või milleks. Aga mis oleks kui inimese tegevust vaatleks, selline võimas ja igavene olend nagu elekter, kes põhjavalgusel ratsutades ei tunne mitte ainult inimese saamiste sündi vaid ka kogu maakera kihte ja koopaid, ilma et tal tarvitseks uurimisteks visata ainustki labidatäit, mulda. Sellise olendi silmis oleks inimene arutum, kui rohutirts võid, kui tuul tuli ja vesi. Sest võib aru saada, kui purustatakse, aina purustatakse või kui ehitatakse, aina ehitatakse. Aga on võimata mõista olendit, kes täna ehitab ja homme purustab ning tunahomme jällegi uuesti sedasama ehitab. See, kes nõnda toimib, on arutu nagu looduski tema ümber või kui tal oleks aru siis peaks olema midagi vahelduva elektrivoolutaolist. Seda on küll väga raske lugeda praegu esiteks, et nagu ma ütlesin, prille ei ole. Ja teiseks jookseb paralleelselt siit, et mul see monoloog lavastusest kus on see tekst, siis tükk maad lühendatud ja mulle tundub, et kuna ta on nii minu omaks saanud, siis mulle tundub see lühendatud variant palju paremana kontsentreerituma foormisse. Mis teha? See on Tammsaare, aga lugemise käigus mul tuli meelde üks lugu, hoopis tuntud. Ma ei hakka tema nime nimetama, aga üks korruffee, kes luges krimkat järjejutuna ja no ütleme niimoodi, et kusagil neljapäeval esmaspäev, aasta oli lugenud seda neljapäeval äkki ta sai lugemise käigus aru, et kurat mõrvar Anopist ei näeme. Kui te halja algusest peale lugenud ja see oli, see oli tajutav. Ta oli algusest peale nagu lugenud kellegi teise mõrvariks. Ja siis äkki ja vastu reedet tuli üllatusstuudios. Ja siis veel minu kolleeg palus tingimata küsida. Ühinen selle küsimusega, sa oled öelnud ükskord aastaid tagasi, et ei taha enam minna kõhnaks ja kauneid armastajaid mängida. Aga kuidas sa oled läinud kõhnaks jälle, või? Miks sa nii hea välja näed? Veel maalast tuli. No miks mul kadus söögiisu vahepeal ära? Ma ei ole midagi teinud, siis ma olen. Vannun teile, ausalt, ma luban teile, ma olen märtsikuuks jälle 105 kilo, nii et naksub. Juba olen kolm kilo tagasi, et nad ei ole midagi, aga söömine on ometigi üks mõnus tegevusi. Eriti eriti palju söömine. Nii et jah, aga see oli see suvi, see oli see jube prooviperiood, mis võtsime söögiisu ära. Nii esines hiirelõksus näitleja Jaan Rekkor. Saate kokku seadjad Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje tänavat tähelepanu eest jälle kuulmiseni.