Ta vahetevahel ikka käib. Sügisel hakkas käima ja nüüd käibki. Ta räägib jumalast. Ma ei tea, kas ta räägib mulle. Ta silmad on ilusad, tühjad ja suured. 900 kogu aeg mõnda peeglit, mida mina ei näe. Aga ta teab, et ma ei aja teda ära. Kui ta koputab, siis ma lasen ta sisse. Ta ei käi liiga tihti ja teisi ta pole kaasa toonud. Taaniel ütleb Nende kohta, usklikud ja Viktor oskab nende üle peenemalt tervitada. Veronika Ta ütleb, et nad pole ju normaalsed. Poiss tuleb alati hommikul, kui päike on Tänaku tagant välja ilmunud ja hakkab jää peale paistma. Sel ajal teisi ei käi. Seal kella. Ajal on veel väga külm, ma tean. Aga poisil ei paista külm olevat. Tal palged roosatavad ja ta ei kisu pead õlgade vahele, nagu inimesed külmaga kisuvad. Ma nägin aknast, kui ta tuli. See loom, tänav, mis lõpeb jõe ääres ja siin palju rahvast ei käi. Ta ei paista midagi, märkavad. Pakkusin talle kohvi ja tegin võileibu. Ta sõi kiiresti ja alandlikult, nagu koerad söövad. Kass kardab teda. Ma pole kunagi ta nime küsinud ja ta ise pole öelnud ka. Aga võib-olla ütles ja mul läks meelest ära. Täna ta ütles, kui oli kohvi ära joonud, ta tegi sulle hästi magusaks ja huuled puhtaks lipsanud. Mõtle oma surmad on nii peale. Ma ütlesin, et ma ei saa selle peale mõelda, sest ma ei näe seda. Siis ta ütles. Vaata iseenda sisse. Surm on sinu sees. Aga kui sa usud, siis sa pärit võidu surma üle. Ma ütlesin, et minu sees pole midagi ja et kõik, mis ma näen, on väljaspool. Ma ise olen ka väljaspool. Muidugi ma tean, et ma suren, ega ma pole hull. Aga mis see aitab, kui ma seda ikkagi näha, isa. Poiss rääkis veel tükk aega, ilmata oleks märganud, et ma ei kuula. Ma vaatasin, kuidas ta räägib, ta põsed lõid veel rohkem õhetama. Ta tõusis püsti. Tal on ilus keha ja ta meenutab mulle mingit nukku, millega ma nagu oleksin kunagi mänginud. Aga nii palju kui ma mäletan, oli mul lapsepõlves ainult üks inetu portselanpeaga ja vatti täis topitud ihuga nukk, keda ma ei sallinud. Kui poiss oli ära läinud, siis ma koristasin natuke. Päike paistis sisse ja tolm oli hästi näha. Ta oli nagu ikka paar plussi purjelauanurgale jätnud. Kui tuli all on, siis ma viskan nad ahju. Hakatuseks nad ei kõlba. Paks kriitpaberpoiss ei jää kunagi liiga kauaks. Ta ütleb. Jumal õnnistagu sind ja läheb. Tal on väike seljakott sealt ta võtabki oma raamatukese. Ta ei räägi kunagi, mis ta teeb või millest ta mõtleb. See on hea, sest mina ei pea ka rääkima, mis ma teen või mõtlen. Ma ei tee ega mõtle ju midagi, mis kõneainet võiks pakkuda. Pärast ma käisin poes. Väljas oli väga valge, valgus hakkas silmadele eriti jõe kohal, sillal. Lumi kriuksub ja inimesed ajasid aur välja. Ma olen alati üllatunud, kui ma lähen poodi ja näen nii palju inimesi. Kõik nad lähevad kuhugi. Kes mind vaatab, arvab, et mina lähen ka kuhugi. Poiss ütles, et surm on valgus. Ma ikkagi ei oska sellest mõelda. Ühes kohas on jõe jää lumest puhtaks roogitud ja alati mõni laps uisutab seal. Täna oli ainult üks punase jopega laps. Ta keerles aeglaselt natuke vankudes ühe koha peal lühikesed käed laiali aetud. Ma tahaksin, et mul oleksid uisud ja ma oskaksin uisutada. Jõgi oleks kogu pikkuses lumest paljas, nii et ma võiksin kihutada uiskudel piki jõge selle käänaku taha, kuhu päike juba ammu kodus. Praegu on väljas pime ja veel edasi. Ma oleksin seda nagu unes näinud, kuidas pajud minust mööda tuhisevad, nagu oleks paistnud jää, nagu oleks kuu varjudes triibuline olnud ja ma oleksin nagu läbinud triipude tuhisenud. Ja eespool oleks miski mind nagu ohustanud. Seal oleks nagu väga pime olnud.