Peaaegu suvikool pidi varsti läbi saama. Aedades õitsesid pojengid. Igatahes pojengid seostuvad Külliga rasked ja abitud, hooldusid maani. Vanaema ehitas neile tugesid. Siis nad koondusid üle tugeda. Suured ererohelised läikivad põrnikad ronisid mööda nende õisi ja närisid neid. Nad ei saanud põrnikate vastu midagi teha ega selle vastu, et nad vastu mulda kooldusid. Et vihm nad lõksu vajutas. Vanaema pani mind maipõrnikat korjama. Ma panin maipõrnika teerajale maha ja astusin talle peale. See oli vastik. Neil oli kõva koorik, pärast pidi Taali rohu seest puhastama. Igatahes oli see minu meelest üks täiskasvanute välja mõeldud mäng, et lapsed on süütud. Üks vale. Ma olin sellega nõus, et tuleb valetada. Muidu oleks ju liiga hirmus. Ma valetasin kaasa. See oli nii lihtne. Ma olin hea õpilane, ma teadsin alati, mida tuleb vastata. Mitte nii nagu Külli, kes tuupis pähe ja vuristas maha. Ega nii nagu Aivi ja ene, kes teda kiusasid ja kellele teised ette ütlesid. Sest kõik pugesid nende ees, sest kõik kartsid neid. Siis nad kordasid valesti järele ja keegi ei julgenud naerda. Ei, mina ei olnud nii rumal, ma ei tuupinud midagi pähe, sest ma tabasin süsteemi juba ette ära. Ma sain aru, kuidas tuleb valetada, et oleks kõige mõjusam. Kui selle ära tabasid, siis oli koolis väga lihtne. Seal tuli tegelikult väga vähe õppida. Kes ei tabanud, need katsusid lihtsalt üksikuid valesid meelde jätta või järele korrata või maha kirjutada. Minu meelest see oli kole, keeruline ja raske tee. Palju lihtsam oli võtta see kõik korraga. Kusjuures tuli jätta mulje, et sa ei saa sellest aru, et sa võtad tükikaupa lapse kombel. Sest korraga taibata ei tohtinud. See oleks kogu kooli kahtluse alla seadnud, aga seda ma ei tahtnud. Sest lõppude lõpuks oli kool sellisena päris mugav. Ma sain viisi ja kiita. Ma toetasin igati süsteemi. Ma valetasin isegi siis, kui kedagi kuulmasega nägemas ei olnud. Sest ma aimasin kuidagi tumedalt, et nii suurt valet tuleb ise uskuma hakata. Muidu ta litsub su puruks nagu minul sandaal maipõrnika. Alati kui ma maipõrnika puruks litsusin, kujutasin ma ette, kuidas taevast tuleb üks tohutu suur jalg. Ma arvutasin mõttes, kui suur ta peaks olema, et vahekord oleks sama. Ma olin matemaatikas ja loogikas tugev ja litsub minu puruks. Kui ma näiteks jäätist söön, mille ma olen ostnud pudelite viimisest salaja kõrvale pandud raha eest. Niisiis ma aitasin igati kaasa, et vale välja ei paistaks. Ma tegin, et ma olen süütu, rumal ja õnnelik sest lapsepõlv pidi olema õnnelik. Ma eksisin aias lillepeenarde vahel ja viskasin palli õhku, sest nii tegid lapsed emakeele lugemiku pildi peal. Mul oli ainult kahju, et mul polnud sellist kirjut palli, sest õnneliku lapsepõlvepall pidi minu meelest olema punase kollase rohelise vöödiline. Mul oli pleekinud punane kummipall, natuke tõstis juba ka. Ja muru polnud ilus, ühtlane, vaid laiguti kulunud. Siin järve ääres golfi platsidele on selline muru nagu emakeele lugemiku õnneliku lapsepõlve pildil. Täitsa selline, ma olen seda mitu korda himukalt vaadanud, et oleks veel see pall ka. Siis ma olin veendunud, et päris sellist nagu pildi peal pole niikuinii kuskil. Aga tuleb teha, nagu oleks. Ma vedasin põlvikud ilusti üles, et nad poleks lontis ja viskasin palli õhku ja püüdsin kinni. Ma isegi kilkasin rõõmsalt. See kõlas eriti võikalt. Ja ise mõtlesin süngelt selle maja suuruse jala peale, mis tuleb kaevasti, astub Murr raginal sodiks. Aga kui vanaema ütles, et mis sa killud ja kargad siin, mine parem porgandeid rohima, siis ma olin südamepõhjani solvunud. Et vanaema oli nii rumal ja tahumatu, et ta ei saa saanud aru, et ma tegin õnneliku lapsepõlve. Tema oleks pidanud ka pildile tulema lahkelt naeratama, käed ruudulised. Põlle all nagu vanaema pildi peal. Aga ta ei tundnud nooti, oli liiga vähe koolis käinud ainult kolm talve.