Tule. Lähme, ma näitan sulle midagi, ütles Aleksandar. Me pöörasime sisse ühest harilikust raudväravast. Tähendab, harilikud on raudväravad ainult seal. Varem pole ma kuskil nii palju raudväravaid näinud. See raudvärav erines teistest ainult sellega poolest, et oli roostes. Et oli lahti. Värava, pooled olid rohu sisse kasvanud, nii teda polnud vist ammu enam kinni pandud. Ja aed oli metsik. Oli näha mullust niitmata kulu, millest uus rohi läbi kasvas. Aga selle vana kulu seest tuli välja palju lilli või enge hiliseid nartsisse. Ma arvan, need ei olnud isehakanud. Ja kõik, see polnud siiski täiesti metsik, seda oli näha. See rada oli kunagi riisutud. Okkad, jookse, raad vedelesid seal kuidagi liiga dekoratiivselt, et olla seal vedelenud aastaid. Rohtu oli kuskilt niidetud, põõsaid oli roogitud, kuigi neis leidus kuivanud oksi. Rada lookles läbi lehtinud põõsaste ja sukeldus. Just sukeldus äkki pimedasse elupuutunnelisse sisse. Ma äkki tuli väike lagendik, kus oli väga valge. Kuigi päike oli pilve taha läinud, pidi silmi kissitama. Ja see miniatuurne välu tundus vist palju suurem, kui ta oli. Me käisime justkui pikka maad justkui metsas vanaemaga metsas mustikal ei mustikad on sügisel pigem lilli korjamas, mida vanaema kevaditi tänaval müüs. Ma häbenesin seda koledasti ja vältisin igati sellel ajal seda tänavat eriti veel teistega koos olles. Jah, aga lilli korjata. Ma pidin tal aitama, sellest polnud pääsu. Sõitsime rongiga metsa, see oli õhtupoolikul pärast kooli. Päike vajus juba ja hakkas jahedamaks minema. Maa lõhnas väga tugevasti mingeid sootaimede kulu, eriti selle oja kallas, kus me üle läksime, seal oli pikk vana kulu maas ja suurvesi oli sellele natuke muda jätnud. Ja helerohelised rohuotsad hakkasid sealt ennast läbi torkama. Aga kõige üle valitsesid vanad tugevad putke varred. Sealgi olid putke varred seal lagendikul, seal raudväravaga aias. Ja kuskil vuliseb vesi. Oja truubi peale paistis alati veel päike ja vanaema jäi seal alati seisma. Hoia vulises. Vanaema ütles, kuula laulurästas muutku ega kordab ja korrutab nii kui koolmeister. Meil olid, korvid käes, need olid veel tühjad. Aga me seisime seal. Vanaema oleks nagu sinililled unustanud. Ega nende korjamine nii lihtne polnudki. Kimpudesse läks neid kole palju. Vanaema õpetas, pane keskele pikemalt äärtesse lühemalt, siis tuleb ilus ümmargune. Aga oja truubi läks kõik meelest ära. Ma ei tahtnud metsa tulla ja sinililli korjata on vastik. Pärast läks jälle oja truup meelest ära. Kui me kuusikust välja raiesmiku le jõudsime. Seal oli äkki väga valge. Raiesmikke ei olnud suur, sinna läks väike porine tee, nii et kummikud pidid jalas olema. Me ei näinud seal kunagi ühtegi inimest. Nii et ma mõtlesin, et see raiesmikke on vanaema oma nagu tema tuba või nii tema koht niidessennile ütles minu koht. Et ta läheb, toob sealt omast kohast, seal hakkavad varem õitsema vastu päikest, siis teistel veel ei ole. Sinna minek oli vanaema salakohta minek. Seal oli väga soe. Vanaema ütles alati, kui me metsast välja päikese kätte astusime. Vaata ette, tussi otsa ei astu. Küll see nüüd juba välja on pugenud ennast soojendama. Nii et uss elas seal ka, aga teda ma kunagi ei näinud. Ainult vanaema oli teda näinud. Ma ei rääkinud neist käikudest kunagi kellelegi, sest ma häbenesin, et vanaema lilli müüb. Nagu me oleksime need kõige vaesemad. Aga kui Tõnis oli igav, seal oli tihtipeale igav, kui just mõnda lugu ei jutustatud. Siis ma mõtlesin ennast sinna raiesmikule. See oli väga lihtne. Päike paistis klassiaknast sisse. Ma põrnitses kriiditolmujoon tahvli ees, õigemini päikesejoont, mis kriiditolmu nähtavaks muutis. Ja olingi seal raiesmikul. Uss tuli mulle vastu. Ta oli suur ja kuldroheline nagu maipõrnikad ja tal oli kroon peas. Ma ütlesin tere. Sest vanaema õpetas ikka, et parem teretada, kui teretamata jätta. Kus küsis, mida ma tahan, et ta võib mu soovi täita. Aga tihkuma ruttu. Mul ei tulnud midagi pähe. Mida ma peaksin tahtma? Päike paistis vasaku põse peale, mul oli soe ja Rambe ja uss helkis kuldselt. Ma ei tahtnud midagi. Kui just, et see oleks juba läbi, et oleks juba aastate pärast, pool oleks läbi, ma oleksin sealt väljas pääsenud. Kus kadus? Kleidi tolmujuga lõigati läbi, sest õpetaja läks tahvli ette ja hakkas kriidi kirjuksudes sinna numbreid kirjutama. Kava punktid. Esimene teine, kolmas, neljas, viies kuues. Uss oli mu soovi täitnud. Me seisime seal lagendikul. Märkasin, et seisime, et Aleksander vaatab mind, muigab. Ma ütlesin. Mulle tuli lihtsalt meelde. Aga see on nüüd möödas. Me astusime üle lagendiku. Sealpool olid õunapuud, vanad sõlmelised õisi täis. Kedagi polnud näha, isegi maja ei paistnud kuskilt. Aga ma kuulsin mingit helinat õieti. Ma olin seda kogu aeg kuulnud. Aga nüüd ma sain aru, et see polnudki tolle lagendiku helin, vaid miski pidi seda tekitama. Miski pidi seda mängima. Nootides oli mingi harmoonia, see pidi olema üks instrument, ainult et kuidas ei ole, et keegi mängib seda nii kergelt, nii korrapäratult. Aga samal ajal nagu järele aimates tervet aeda seda vett, mis kuskil voolas ja neid vanu metsistunud õunapuid meile muist õisi oli lahti. Aga muist alles nupus punaste otstega geneid kirsiõielehti. Märkasin, et me seisime suure Kirsipuu õielehed, sajavad meile iga tuule hoogaselt pähe seda kauget, autode müra. Tõesti, see aeg pidi olema suur. Me oleme rännanud kaugele mööda looklevaid rada, sest autode mürin tänaval oli jäänud nii kaugele. Igatahes, see, kes mängis seda instrumenti mängis nagu tervet seda aeda, tervet seda päeva. Ma küsisin. Kuuled, mis see on? Mis see, mis heliseb. Ah need, need on tuulekellad? Tule vaata. Ta võttis mul käest kinni ja viis mu ühe õunapuu juurde. Selle oksa küljes rippus mingi pikkade torude kimp. Torud läikesid tuhnilt. Nad olid riputatud puust ratta külge, mis rippus nööri otsas. Ja nende keskelt rippus alla teine nöör, mille küljes oli veel üks puust ratas ja allotsas väike puust laba. Kui tuul puhus. Aga tuult peaaegu polnudki. Sisselaba liikus ja ratas puudutas mõnda torudest. Need helisesid, väga lihtne. Aga ma ei saanud lahti sellest varem tekkinud tundest, et keegi mängib mingit viit, millest võib isegi aru saada. Ainult tuleks kauem kuulata. Nagu üksmeel, raadiokäik kestaks terve päeva. Kui saaks selle algusest lõpuni ära kuulata. Nii et algus vahepeal meelest ära ei läheks. Kui saaks selle ühe korraga ära kuulata, siis siis oleks kõik selge. Niipea, kui ma tuulekella poole ei vaadanud, oli mul tunne, et keegi mängib teda. Tõstsin silmad. Seal oligi keegi. Ta vaatas mind, hakkas naerma.