Tere kuulama teatri magasini kuus päeva juunis, nii võib öelda siis seitsmenda, äsja lõppenud Baltoscandali kohta Rakvere linnas esines 15 välistrupi ja 14 eesti trupi või üksikesinejate, lugesin seda praegu internetilehelt kokku ja mõnes neist siis tahame täna juttu teha. Olgu veel öeldud, et ennekõike vaatasime sõnalavastusi ja sedapuhku nagu tantsulavastused jäid Meist nägemata stuudios nagu ikka Viljari pureja maris Johannes. Kui neid nähtud lavastusi nagu hakkasime üksteise kõrvale sättima ja võrdlema ja nii-öelda kuidagi enda jaoks grupeerima, siis esimene asi, mis, nagu meelde tuli ja mille sa ise ka juba mõni aeg tagasi välja ütlesid, oli see, et tegemist on nii-öelda vene temaatika domineerimisega. Nonii, alustame siis Vene teater. Oma parimas esinduses oli nähtavasti formalnõi trupp Peterburist, teater formaalne ja oli tema nimi ja oma lugu ta reklaamis inglisekeelsena skool Forfjs. No ma ei tea, kas võib eesti keeles siis nimetada seda lollide kooliks või? No ilmselt võib, Nad kasutasid seal ka eestikeelset elementi, jutustaja poissi eesti keeles, aga üldiselt selles lavastuses ei olnud väga palju teksti rohkem mängiti õhustikuga atmosfääriga helidega. Ja aeg, kuhu meid selle lavastuse puu siis kutsuti, oli kuskil, kas 60.-te aastate alguses, 50.-te aastate lõpp ja see oli selline natuke magus, aga samas ka natuke valus aeg, nagu ikka kooliaega mõelda on, et kool oma sellise Pideva rahmeldamisega kodu oma ühisköökidega ja, ja inimesed seal sees sellised veidi pidetud sellist pilti. D see lugu meile pakkus üks märksõna, mis vist mitte ainult seda lavastust ei saada, võikski olla nostalgia, eks see ongi seesama magus valu. Selle lavastuse ajal siinsest teatripildist, minul tekkis kaks seost, üks oli Vjatšeslav kvast kovi kunagi lavastatud vana maja võib-olla selle ühiskorteri atmosfääri pärast ega mingi nostalgiatunnetuse pärast. Aga teine oli Priit Pedajase lavastused ja eriti tema kõivu lavastused, võib-olla konkreetsemalt isegi veel tagasitulek isa juurde, sest ka selles skool Fofuuls oli õngitsemise motiivi, oli üks õpetaja teisel kaldal, kellest siis selgus, et ta on surnud. Ma mõtlesin, et äkki see on minu luul, sest ma parajasti just neid kõivu mälestusraamatuid kodus lugesin. Kas see oli nüüd minu isiklik, mingi fantaasia, see seos või tundus sulle ka nii? Ei, mulle tundus ka nii, et, et see vana maja nagu ei olnudki see esimene asi, sest lavastaja käekiri ja on ikka kergem, võrreldav Pedajasega, mitte kostkoviga. See lavastaja Andrei magutsi mõnes mõttes ta teeb nagu Pedajasega sarnast tööd või vaatajanema, nagu tunnen ära, et nende käekirjas võiks olla midagi ühist. Seal ei jäeta nagu ainult sõna peale vaataja nagu mõjutamine. Väga olulised on seal kõikvõimalikud helid, noh, neid helisid tekitatakse kõikvõimalike vahenditega, siis mängiti seda väikeses saalis, aga kogu selle väikse saali nii-öelda see lavapoolne pind oli näiteks kaetud lehtedega puulehtedega ja need puulehed lõhnasid, lendlesid seal valged tüllkardinad või, või loorid lendlesid ja ja valgus tuli ootamatutest paikadest ja tegelasest olid natuke nihestatud, et nad ei olnud nagu nii üks-üheselt võetavad. Et see mäng, mis ümberringi käis, et see oli üsna totaalne mänge, tegevust oli nagu mitmel tasandil, tegevust oli ka nagu mitmes ajas. Ja need aiauperpallid, nii et, et see kõik oli noh, ikkagi väga meeldiv kogemus. Jah, ja võib-olla selles mõttes ta oligi rohkem teadlikumalt veel festivalilavastus või selleks sobiv, et see tekstipool oli tõesti üsna teisejärguline. Alguses anti kuidagi mängureegleid kätte või see, et kaks meesnäitlejat mängivad ühte poissi ja noh, seesama ka, kuidas siis täiskasvanud mees selleks lapseks muutub, sega, seostus selle kõivu tagasitulek isa juurde lavastusega. Aga jah, see omamoodi poeetiline ja samas niisugune natuke ängistav ja hirmutav lapse hirmudega õhustik. See võttis võimust küll või võttis kaasa üsna totaalselt ja meeldivalt ja tulid meelde ka oma lapsepõlve mingid hirmud, kuidas laps tajub seda maailma, noh, et kui on keegi nii-öelda vastik naabrimutt, siis see on sulle nii vastik, et sa kohe konstrueeritki temast ühe paraja nõiamoor ja tõesti seesama nõiamoor enne imet oligan seal vene lavastusest ja kõikvõimalikud need kooliluulud ka siiski kurjad õpetajad ja need ahistavad koolipingid. Se käskimine ja kavandamine, mis siis sellest väikesest inimesest üle sõitis, seal jahiselles oli ikka väga palju sellist tuttavlikku. Poiste jaoks oli seal kahjuks unelmate õpetaja väga veetlev blond daame. Jätkame sedasama vene teemat, meil on veel mitu vene truck, p või üksikesinejad, siin aga, aga hakkame rääkima hoopis Soome loos on nimelt onu Vanja soomlaste ootamatus lavastuses ootamatus esituses. Teater, ta Cuomo ja lavastaja ja kujundaja Christian Smets. Tõesti, me oleme harjunud nüüd Mati Undi tempodega Tšehhovi vaimus. Ma arvan, et see on meile kasuks tulnud ja, ja seetõttu me ei võta enam seda Tšehhovi teistmoodi tegemist vast nii traagiliselt, aga midagi ei ole teha soomlast, onu Vanja tekitasid alguses sellist tugevat vastuseisu küll. Vaatasin kõrval olid nii-öelda vene teatraalid, nemad ei saa salata, ei kannatanud esimese vaatuse lõpuni, vaid leidsid sobiva hetke ja tõmbasid uttu juba esimese vaatuse poole pealt. Aga ise sai nagu niimoodi jälgitused, esteetikat ja, ja niimoodi vaikselt ja rahulikult kuidagi sisendatud, et ei lähe sa kuhugi ja vaatad lõpuni. Ja kui nüüd tervikmuljest rääkida, siis, siis jah, see on selline hästi selged värvidega, selline tugevate tugevate värvidega pilt, mis sellest onuvanjastele soome onuvanias nagu noh, kõigepealt silme ette tuleb. Tegelikult Tšehhovi annab tõesti teha ilmselt igasugust kujundi teatrit, sest mul tuli ka Nicroshiose onu Vanja meelde kus ka möllati küll, ütleme siis teises Spilistikas, aga väga kujundi küllaselt. Aga siin oli jah kummaline see harjumine või see, mida sa siis vaatad, kas sa vaatad vene lugu või Soome lugu ja kuidas nad ühte sulavad, sest alustati ju peaaegu šamaani trummidega ja elava muusikaga joigumine pidev joigumine saatis seda asja jah, niisuguse rituaalse rütmiga ja just niisuguse soome-ugri või selle kandi loitsima rütmiga. Ja sellega tapeti kõik vene vaatajad. Ilmselt küll jah, aga, aga siis kuidagi järk-järgult imbus Tšehhov ise ka ikkagi minu jaoks küll sinna sisse, kuigi oli väga erinevaid võtteid, oli tõesti niisugust rämedalt teatrit pedaal põhjas karjumist ja, ja niisugust sõna otseses mõttes kolistamist, mida siis vana professor Serebrjakovi kujuga tehti, kellel olid puuklotsid käte jalgade otsas ta tegi erakordselt vastikut müra. Aga samas, mis selle lavastuse põhiväärtusena jäävad mällu, on erakordselt intensiivsed ja ilusad, vaiksed hetked kui räägite igatsusest tunnetest, kurbusest, elu tühja jooksust, niisiis. Nii Vanja ja Jelena kui astrovia, Jelena ja astroviija, Sonja dialoogid või kahekesi olemised olid ikkagi väga ilusad ja väga täpse ja puhta partneritunnetusega. Selles mõttes lavastus järk-järgult võlus täiesti ära. Mingil hetkel ma mõtlesin, et võib-olla sellest, et see vaikus on nii võluv, et selleks tegi oma tööga seenev lärm ja müra selle asja juures, et siis sa järsku nagu oskasid hinnata selliseid pooltoone, mis seal siiski ka olemas olid ja kujunditena näiteks mängiti väga palju elava tulega siis küünla leekidega ja väga palju ka veega. Ja see, kuidas see oli jälle süsteemi viidud, kuidas küünlaleegid võisid olla need kurvad sügise roosid, onu Vanja kimbus või, või lihtsalt hääbuv elu see vesi siis ütleme ka viin viinapudelites ja just nendel pudelitele Jelena hakkas musitseerima öösel, kui ta vana tige mees selle ära keelas ja siis sinasõprust juues need naised niimoodi kelmikalt 11 veega pritsisid ja niisugused hetked joonistuvad väga teravalt, et praegu veel piltidena silme ette. Vaat see on mis sedalaadi lavastus, mille puhul, et sa sel hetkel, kui sa seal kohal oled, võib-olla sa isegi nagu ei naudi seda täiel rinnal või sa pead kogu aeg nagu analüüsima, ütleme, et selle peterburi, trupi hullude kool või lollide kool seal oli niimoodi, et ma seda hetke siiski nagu nautisin ja ma nii-öelda elasin täies sõõmus selles hetkes. Siinsele Tšehhoviga oli see, et selle nii-öelda selle siin ja praegu praegu hetkega olima suurtes raskustes, aga vat siis, kui noh, takkajärgi nagu see asi hakkab uuesti kerima või nagu filmilint, et siis jah, leiad nagu seletusi. See ongi nii, et kui nüüd oleks valida üks lavastus kogu sellest Baltoscandal ist, mida vaataks uuesti, vaat siis mina võtaks selle onu Vanja ja see oli hästi kummaline hetk seal spordikirikus Rakvere linnas seda mängiti pärast buss viis publiku sealt minema ja näitlejad juba tegutsesid seal uste ees, onu Vanja tuli ühe kivianumaga kivi ämbriga pärast, ma sain aru, et seal sees kasvas puu ja see puu oli tegelikult tema ema lavastuses ja sisse astrov tuli, istus sinna kõnnitee servale ja vaatas täpselt sellise väsinud pilguga kaugusesse, nagu kohe tuleksid hobused ja viiksid ta järgmise haige juurde. Ja siis mulle tundus, et ma ei taha sellest maailmast väljuda, et see maailm kuidagi kestab salapäraselt edasi. See on ka ilus seletus, aga, aga lähme, aeg läheb edasi, lähme vaatame neid järgmiseid vene truppe gaasis pakkusid sellise huvitava esmakohtumise. Tüdrukud Venemaalt. Nimi oli sellel trupi teater paabu, vaatame paberitest, kus maalt nad siis oli, Tšeljabinskis olid nad pärit. Ja need, see eitede teater, mis eided, nad olid, noored tüdrukud. See eitede teater tegi lugu, mis põhineb soldatite kirjadel, noh sõjavägi ja, ja vene rahvas, kes neid suudaks lahuta ja need olid siis kirjad, mida oli kirjutatud emadele, naistele, kallimatele, siis sõjaväest. Ja teisalt need tüdrukud ei olnud mitte ainult nende nii-öelda selle naiste rollis seal, vaid nad väga võluvalt kehastusid ka sõduriteks. Et kõik, eks ole, võtsid niimodi maika ja trussikute väel olid nagu pool sootud olendid ja siis nad natuke keerisid seda, ütleme neid sõjaväekaristusi, et üks küüris hambaharjaga põrandat ja teine seda ma nagu ei teadnudki, et hoidis tikutoosi niimoodi ainult lõuaga kinni, see on ka ilmselt üks niisugune trahv siis, aga siis tehti ju veel teatrit niimoodi, mitte nukuteatrit, aga näppudega justkui tehti tanke ja, ja lahinguid ja niimoodi väikese laua peal või kasti peal üldse oli hästi minimalistlik lavastus. Aga jah, ta kuidagi vangistas ja need kirjad ei olnud ju kaugest minevikust, need olid 90.-test aastatest. Nii et see kõik oli kuidagi värske, Haabi ajaliselt lähedane ja ja tõesti see seesama sõduriks või, või justkui meheks kehastumine, nii et jääb alles haavatavusi õrnus, naiselik, kus heas mõttes, see tegi selle Loovel hapramaks ja ilusamaks minu meelest? Jah, ja ta tegi ka kogu selle sõja veel totramaks, et kui sellised ülbitsemised, jajajaa sellised sõjaväejutud on meeste endi vahel, noh see on niuke, normaalne ja loomulik, kui järsku seda räägivad noored naised, noored tüdrukud, siis see on niivõrd pea peale pööratud kogu see maailm, kraapis ikkagi hinge, see lugu väga sügavalt ja siis oli meil vene truppidest võimistu. Sest nüüd on meil üks mees siin mana tuttav Baltoscandal-il ja selle mehe nimi oli Jevgeni Kriscovets. Eelmine kord rääkis ta meile ka ühte sõjaväelugu sõjaväelugu sellest, kuidas ta sõjaväes koera sai. Aga nüüd oli ta siis jõudnud Baltoscandal ile teisse monoetendusega, Annabreemjanna ta veel ise mängis sõnadega kasarna vremennaja Adnavremenna, et kumb see õige on ja noh, juba nii-öelda variatsioonid anti juba alguses kätte, et kumb, kumb see õige on, võtke ise, kumba tahate, aga seekord siis Kriscovetsiga oli niimoodi, et see lavastus vast ei olnud nii kombeks akne kui see koera söömise lugu võib-olla oligi siis ega meil juba tuttavamaks saanud ja ja näitlejavahendid olid siis nagu mingil määral juba nagu ära nähtud või milles asi oli, see üllatusmoment tõesti, ilmselt tuleb kasuks ja siin see lavastus no üks poolteist tundi ta vist see oli siis taas tema enda nii kirjutatud kui lavastatud, kui ette kantud ja siin tekkis küll see mõte, et oleks tahtnud kedagi, kes oleks natukene kärpinud või natukene kõrvalt juhiseid andnud. Aga tegelikult ikkagi oli väga toredaid liine ja naljakaid seiku selle pika jutu sees ja Krisco vets on niisugune südamliku auraga või niisugune julgeb olla lapselik, natukene mängida, seda näha seda last iseendas ja, ja lõpus ta ju kuidagi ise niimoodi jonnakalt resümeeris ka, et selle oleks äkki pidanud tegema lühidalt, löövalt, efektselt, ühe lausega ja hästi atraktiivse pildiga, aga mina ei tahtnud, mina tahtsin seda jutustada, niimoodi käänulised ja pikalt ja siirus jällegi ostis ära. Kui sellised rahvusvahelised festivalid siis on teatud temaatikat, mis on nagu kindlad, et kui see mängib nagu sellisele rahvuslikule omapärale, et siis siis on see huvi. Ja kui ka see rahvuslik omapära on seotud selle teatud temaatikaga, näiteks sõjaväetemaatika on ikkagi selline noh, mida, mida mul on siit huvitav vaadata, sest meil ei räägita nii palju sõjaväest ja meie sõjavägi on hoopis teistsugune, kui see on Vene sõjavägi. Et see on nagu mingisugune oma mingi kindel tüüp nagu muinasjutt või et vaat, kui seda hakatakse rääkima, siis ma kohe kuulan seda. Kriscovets rääkis võib-olla nüüd rohkem nagu sellist üldinimliku maid, teemasid, et seal ei olnud enam noh, nii sügavalt seda vene teemat sees ja vaat siis tekkis võib-olla see küsimuse tagada, võib-olla oleks võinud lühemalt sedagi kind aga, aga ikkagi nii, nii siis need tüdrukud Tšeljabinskis kui, kui Kriscovets kuulusid ikkagi selle festivali nagu plusspoolde saime mõelda ka selle peale, et näed, tegelikult Eestis on monoetendusi või, või noh, niisuguse väikese koosseisuga lugusid ikka väga vähe, et küll tahaks ka vahel näha mõnda mõnda näitlejat silmast silma ja vaadata, millega ta hakkama saab. Ja sellised väga tugevad näitlejad tegelikult on tulnud meile ka alati Inglismaalt eelmistest festivalidest Geon meeles tarku vanu mehi, kes pajatavad sulle mõnd mõnd lugu ja seetõttu oli ka üks inglise näitlejal Georges til loon. Oli see mees, kelle juurde sa läksid nagu kõrgendatud ootustega? No ilmselt tõesti seda külvasse seasse pipar, eelmised festivalid, kes Adolf Hitleri lugu väga karismaatilised jutustas. Ja nüüd selle Dillooni loo puhul oli reklaamitud, et ta räägib näitleja lugu või seda näitleja raskest elust, ühesõnaga aga sättisime siis ennast esiritta istuma, et saada jällegi igas mängunüansist aimu. Lava oli täiesti tühi, ainult see valgussõõr mustal laval tuli siis sinna, see tumedas riides Ja hakkas niisuguses üsna forsseeritud laadis kohe ägedalt peale valju häälega niisuguse jõulise kehatehnikaga, mulle tulid meelde mingid lavakate loomaetüüdi tema kehatehnika puhul. Aga see kõik kestis ja kestis. Alguses tundus, et võib-olla on huvitav, et tulid seal märksõna Shakespeare, Tennessee Williams ja mida see Harrise näitlejaks pürgija siis pidi katsetel esitama, et äkki hakatakse mingeid katkendeid ka näitama, mida kõik juba teavad sisu poolest. Aga see läks niisuguseks näitleja halamiseks või nutulauluks selle üle, et kuidas agendid tööd ei anna ja kui raske see elu kõik on. Ja siis kuni selle viimase agendini välja, kes kunagi alt ei vea, see oli suurem, nii et ta siis läks rongi alla nagu Anna Karenina. Aga see kõik kokku jättis üsna ühetoonilise mulje, nii et ei olnud isegi erilist huvi enam kuulata ega vaadata. Jah, ja siis ma tundsin käed, mind ei huvita ühegi näitleja elu tahan midagi muud kui sellist väga spetsiifilist. Noh, lõpuks rääkida ka sellest, kuidas me teeme raadiosaateid siin väga detailselt, aga ma arvan, et noh, keda see ikka nii väga huvitab ja seal oli veel üks asi, mis oli nagu ikkagi suuremat sorti pettumus selle George'i puhul tegelikult noh, elus oli ta selline tumedate nööpsilmadega nii-öelda meeldiv noormees, aga kui ta tuli lavale, siis ta oli nagu endale mingisuguse raami ekraani või või maski ette tõmmanud, niimoodi, et temast ei saanud nagu noh, üldse ei saanud temaga mitte mingit kontakti ja siis, kui ta monoetenduses ikka sa pead ju suhtlema, eks ole. Aga siis ta selleks suhtlemispartneriks valis endale kindlasti selle noh, selle musta seina või musta radiaatori, kelle poole ta siis pöördus oma järjekordse viha valanguga ja siis tekkis küsimus, et kas see on juba nagu Ameerika näitleja ei tohi publiku poole isegi noh, nagu pilku heita, et, et see on umbes ahju publiku ahistamine, aga aga niimoodi ta seal oma selle musta radiaatoriga ahistas publikut veelgi rohkem, sest kogu aeg ei lõppenud, ei lõppenud ära ja vaat mis veel ikkagi, et kui sa teed monoetendust siis sul päevad vist ikkagi olema mingisugused liikumised, et sa ei saa alustada vaidlete ühtemoodi, et ju sa pead siis kas alustama vaiksemalt ja lõpetama siis kuidagi forsseeritumas või vastupidi, alustanud väga forsseeritult ja siis kuidagi muutunud muutumas mitte mingit ei olnud ju mõned tantsusammud jah, tegijaga sellist usaldust kontrastide vastu ei olnud ja see tundus jah niisugune väga külm ja kale ja tehniline inglise teater nüüd võrreldes selle vene avarama probleemistikuga ja palju südamlikumad sellega, mis oli varem tehtud, aga siis oli veel üks inglise asi. Nii et kui eelmist nimetati seda, George nimetas oma lugu tooksoux, kui ta seal üksi rääkis, meie võiksime seda monoloogiks nimetada, siis oli veel üks, teine shows oli Piipz võrd, vahva sõna, piip. Nii et noh, see tähendab siis, et midagi piiluda tuleks selle piip show ajal, arvata võib. Ja see oli siis see lavastus, millega see festivali etenduste arv rekordiliseks kasvasetanti vähemalt 240 etendust ja igaüks kestis neli minutit ja mis siis eriti peibutab oli, et see oli see Piipsu ühele ainsale vaatajale korraga. No mis võiks veel uhkem olla, et, et sind privaatselt teenindatakse ja see tegelikult oli ka ette väikeseid niisuguseid kihutuskõnesid või huvitavaid reklaame olnud, et see ikka kruvis ootuse väga üles. Ja, ja see noh, siin üksinda siis teenindatakse tegelikult seal lipsas sõna sisse seal isegi päris tore sõna sel puhul, et kuidas siis see teenindamine olis ukse taha moodustus järjekord, kõik panid siis ennast nagu järjekorras kirja ja noh, siis iga viie minuti tagant, siis sai nagu uus vaatama siis üksi inglise onu oli ukse taga, kes siis nagu järjekorda seal siis kureeris. Ja siis no kuna oli öeldud, et it's ju film, siis hakkasin mina kohe mõtlema, et noh, mulle sealt nüüd mingit filmi näidatakse ja siis sa lähed sellisesse kabiini, noh, mis on selline mustpisik, kui sul on seal tool ja siis on sul seal selline pisike. No mis meenutab juba võib-olla kuskilt mingitest pornotööstusest võib-olla mingisuguseid kabiinikesi, kus siis härrasmehed käivad piilumas mida iganes, no ajalehed sellises olukorras ja mõtled, et mida sulle seal näidatakse ja ei olegi film, hoopis mingisugune tüüp süütab närviliselt sigaretti, teine tüüp hakkab siis seal kuskil teise nurga all natuke ringi tõmblema, siis vahepeal näidatakse veel fooniks mingisuguseid suurlinna nagu panoraami. Aga siis veel mängitakse valgusega niimoodi, et see üks tüüp on kuidagi peeglist ja teine on siis nagu otse ja siis on meil niimoodi, et et vahepeal tõmmatakse sulle endale ka vesi peale, tõmmatakse nagu nende poolt tumedaks ja siis lastakse nagu kogu valgus sulle, nii et võib arvata, et need tüübid siis vaatavad. Aga aga, aga iseenesest oli ju tore, et noh, et kolm onu nagu pingutasid, reguleeris järjekordne kaks tükki rapsisid seal minu minu pärast, aga aga siis ma jälle mõtlesin juba selle näitleja rollis ma küll olla ei taha, et et jumal jumal, mitukümmend kardab päevas tõmba seda sigaretti seal. See oli sihuke. No ta oli niuke lõbus vahepala meie teatripäeval. Nojah, ilmselt see oligi kõige suurem üllatus, et filmis ikkagi on sinu ees elavad näitlejad ja siis tõesti järsku vaadatakse ka sulle silma või otsa. Et noh, veidi veidi ärev või kaitseb, tunne oli, aga mina kujutasin ette tegelikult, et veel rohkem hakatakse minuga manipuleerima, võib mind pildi sisse viima, aga see oli ikkagi puhtalt oma kujutlusvõime osa, kui palju sa sinna läksid ja mis sa seal nägid ja isegi ümber jutustada väga palju ei oska ja ei, seda küll, aga noh, samas mulle meeldib ka siiski eesti publikes ei lobisenud üksteisele välja, seda seal ta pidi olema see üllatusmoment, et et kõik, kes olid seal selles putkas seal piilukambris ära käinud, tulid niukses, võõraste nägudega välja, ei jutustanud nagu teistele ümber ja pärast seda, kui sa sealt putkast olid välja tulnud, siis sa pidid veel kirjutama oma Moušeniga sellisesse korraliku kontoriraamatusse, nii et kõik on fikseeritud. Aga nüüd ma arvan, et saate lõpuosas peaksime ka pisut aega pühendama siis Eesti truppidele, et praegu Kablutasime läbi, siis need välistrupid jäi märkimata võib-olla veel, mida me nägime Se tsirkuseprojekt Rootsist, mis siis oli vast laiemale publikule mõeldud ja, ja pakkus siis etendusi nii, nii lossimägedes kui kui ka siis spordikirikus. Jah, see tsirkus, Sirköör tegelikult pooleldi tsirkusekool, nii et need olid küllalt noored tegijad ja seal õues siis tehti niisuguseid lennutrikke, aga sees oli niisugune löörilisem klounaad. Ja selle sisemise lavastusega seostub see mõte, et alati on festivalipublikut väga heaks kiidetud ja alati on hea olnud selle publiku sees olla, aga nüüd ma ei tea, kas siis selleks. Laupäeva õhtuks oli see publik nii väsinud, et ei tekkinud vaheaplause, mida oli näha, et need klounid ootasid nii et oli lõpuaplaus oli küll vägev, aga niisuguse stiili juurde kuulub alati ka vahele plaksutamine või tegijate edasi aitamine, aga tundus, et keegi ei võtnud seda enda vedada ja see oli väike tõrvatilk, väike etteheide publikule, mille hulgas ise ka olin. Kui juba sai resümmeeritud, et saate alguses mainitud, et vene teema oli sedapuhku meie jaoks nagu kilbile tõstetud, siis. Peab mainima äraga kahte eesti teatrit. Vene teemaleht vene keeles. Üks oli Eesti näitlejate esituses erak ja kuue varbaline Peleevini lugu ja teine oli Anna Karenina kaks Vene Draamateatri esituses. Nojah, ma kujutlen, et see Moskvaski pärjatud Pelevin ilmselt sobis hästi selle festivali konteksti. Aga Anna Karenina kahte oli reklaamitud, kui uue aja uut klassikat oleks siiski näidend selle esmalavastus Eesti Vene draamateatril, lavastaja Vladimiri epifantsev Moskvast ja see tekitas niisuguseid ootusi küll, aga ootustele päriselt ei vastanud see kolmetunnine üsna pikaldane, üsna tume, ma mõtlen tumedalavaga tuules lehvivate hallide kardinatega ja väga ohtra lavasuitsuga ja väga pikkade pildi vahetustega. Niisugune rõhutatud sügavamõtteline, pateetiline teater. Idee oli siis selles, et Anna Karenina ei saa rongiõnnetuses surmavaid, jääb ellu, kaotades ühe silma ühe käe ja ühe jala siis mingid müstilised proteesid pannakse talle ja puänt siis või noh, kogu see näidend siis sihib nagu sellele, kuidas maailm muutub kui arenevat telegraafi ja rongiliiklus ja lõpuks tuleb veel kino. Nii et see kujuteldav rong tapab siis Anna Karenina uuesti ja üldse kogu maailm, mandobjon, kõlvatu ja paheline. Aga ehk oleks saanud seda kuidagi lühemalt ja lööbamalt nii kirjutada, kui lavastada tundus mulle vaatamise põhjal ja kuigi oli häid näitlejatöid, tee vana Kareenin Sis, Jevgeni Kaitšuki mängitud, siis. Mul tekkis tunne, et ma parem vaataks seda Tolstoi vana head Anna Karenina, et see uus nihkeline asi vanamoodsas vormis ei andnud mulle niisugust uue aja uut klassikat paraku kätte eesti truppe oli kokku 14, siis kui nüüd draamapoole pealt või sõnalavastus poole pealt vaadata, siis märgiks ära kaks üks on siis Ugalas tulnud Shopping and Fucking ja, ja teine on Viljandis tunud Andrejevi. Meie elu päevad alustaks šopingule fakinguga nii-öelda siis. Kuna eelnevalt rääkisime inglise teatrist, siis shopping ja faking sobib siin jutu jätkuks suurepäraselt inglise kuumi nimi, dramaturgia taevas, markareiven Hill ja nähtud juba polaroidide lavastus Von Krahlis ja polaroidide lavastus Von Krahlis tekitas sellist huvi ja, ja noh tõesti väikest põnevust, et millega on Ugala hakkama saanud, kusjuures lavastaja kisama Ingomar Vihmar. Aga võib-olla seekord, kes kahjuks, et need polaroid said varem nähtud, see on ka tegelikult hiljem kirjutatud näidend, shopping ja faking, konsereivel hili kuulus läbimurdenäidend. Aga see ei käivitunud nii löövalt efektselt ja ei olnud nii huvitav, kui need polaroidid olid. Võib-olla oli ka ruum vale, sest Ugalas seda suvelavastust mängitakse lossivaremetes seal kirsimäe aidas kusagil, aga siin korralikus akadeemilises teatrisaalis ja see tekitas juba esimese lõhe, teine moment, mis tuli mõttesse, et äkki revenhili puhul on see siiski küll tema läbilööginäidend, aga juba võib-olla aegunud tänapäeva elutempo ja kiirus on selline, mis nõuab aina uut, aina uut, et see oli niimoodi pealiskaudselt kiirelt kirjutatud ja noh, ta ei rääkinud enam ta šokeerinud enam, et see kõik oli juba olnud, et milleks veel härrased seda sama vaatust korrata ja teine asi, mis nagu Von Krahli polaroidide puhul oli selline noh, ikkagi väga stiilne nagu näitleja tunne. Et noh, nad olid nagu õiges elemendis. Ugala näitlejad tegid hästi oma tööd ega ei saa öelda, et, et me neid oleks olnud halb vaadata. Aga samasse lavastuse tempo oli kuidagi müstiliselt aeglane, nagu oleks mingit soome-ugri joigu seal vahepeal laastud kogu aeg. Aga noh, kui tegemist on sellise kaasaegse niuhti kiire looga, siis milleks sellised noh, tempo mahavõtmised ja, ja milleks selline pikkuse venitamine, kas tunne on, et inimene äkki ei saa aru, mis toimub, et siis ta peab arutama sõbraga seal muusikapausi vahele üksteisele ümber jutustama, mis toimus või no ma ei tea, igatahes mingisugune nagu ebakõla selles värgis oli ja, ja see ei olnud just kõige parem asi, et jälle toimib see mudel, et vene teema. Selle inglise teema mängis üle sellepärast et Viljandi kultuurikolledži tudengite esitatud meie elupäevad siis Andrejev, näidend Katri Kaasik-Aaslav lavastuses tuli kuidagi hoopis lähemale. Oli cadempokam, oli väga ilusasti vene lauludega rütmi paika pandud ja muidugi noored värsked osatäitjad ja lähedane teema, üliõpilaste elu, boheeemmlus, seal armumine. No muidugi oli Andrejjevilga drastilisemaid teemasid, mida ehk ei ole kogenud noored veel või ei saagi õnneks kogema. Aga see kuidagi jälle puudutas hoopis rohkem kui see rõive neli homode lugu, nii nagu Andrejjevi tegelased, noored poeemid seal laval, nii sarnane oli ju ka tegelikult Baltoscandali publik. Nii et tegemist on festivaliga, mis mängib ikkagi noorele vaatajale ja ütleme, et siis selle noore vaataja arvukus on ikkagi Baltoscandali plusspool. Aga selleks korraks me oma teatrijuttu täna lõpetame, rääkisime möödunud nädalal Rakveres toimunud rahvusvahelisest seitsmendast juba teatrifestivalist. Aitäh kuulamast, ütlevad täna Pille-Riin Purje ja maris Johannes ja olgu veel teadmiseks, et järgmisest nädalast hakkavad meie saated olema pool tundi hiljem algusega 19, null viis ja niimoodi kogu juuli ja augustikuu kuulmiseni.