Aeg on raha, mida sa peaaegu kunagi ei näe. Seda teab Eestis iga vähegi loomingulisema tegevusega kokku puutunud inimene, aga just seepärast ei hakka meie kellelegi aega raiskama ja ütleme järgmist. Tänane saade on omal moel järelhüüet ühtse Eesti suurkogule. Mis moel? No ütleme siis niimoodi, et paneme asjad tänaste saatekülalistega pisut ajaloolises perspektiivi. Aga kuidas see kõik õieti välja kukkus? Nii meil kui neil ja mida sellest järeldama peaks, see jääb juba pärast saadet kuulajat endi välja mõelda. Mina olen Riho Lauri, sari alustab saade kultuuriga. Kui kronoloogiliselt liikuma hakata, siis esmalt oleks vaja ära kuulata üks lõik raadio ööülikooli loengust kus Jaan Kaplinski räägib esimesest maailmasõjast käintellektuaalidest. Lugesin kahte rootsikeelset raamatut. Rootsis saab veel odavalt raamatuid osta, mõnikord. Üks oli tuntud Peeter England raamat, kirjad nullpunktist ja ta enne oli saanud bernhardiini raamat filosoofide sõda ja selle peale ma olen oma jutu üles ehitanudki. England rõhutab seda, kui ränk vapustus oli esimene maailmasõda ja kuidas kõik 20. sajandi järgmised pahandused on selle otsene järg tuleb otseselt sellest natslus kui bolševism Hitler kui läänenuna esimese maailmasõja loodud mingil määral või see, et nad tegid seda, mida nad tegid. Ja esimene maailmasõda on huvitav, sellepärast et ta tõepoolest jagas Euroopa kahte leeri kahte lehte. Ja, ja selle kohta on on lihtsalt väga palju huvitavaid näiteid. Meil on raske ette kujutada, milline oli see sõjavaimustus ja sõjaend siis kui sõda, kes juuni, juuli, august, 1914 enne sõda koopas olnud suhteliselt pikk, rahulik aeg, kui jätta kõrvale niuksed perifeerse sõjad palkanitel. Muidu oli aeg rahulik ja Preisi-Prantsuse sõda. Ja tõeliselt, lausa üllatav ja peaaegu vapustav on see, kuivõrd selle sõja Ennuga läksid kaasa intellektuaalid, kirjanikud, filosoofid, teadlased, milline rahvuslus puhanud, neid valdas ja millised imelised ootused sõjast oodati ja loodeti, väga palju. Ootasid intellektuaalid, ootas lihtrahvas, lihtrahvas väga paljud, kes ka juubeldasid. Kui sõda puhkes, lootsid, et nüüd tekib mingisugune suurem ühtsuse tunne, et ühiskonna lõhestatus rikastakse, vaestaks. Kuidagiviisi paraneb, tuleb mingisugune parem aeg pärast sõda. Sõda oli, õhk oli laetud suurtest ootustest ja patriotism. Seda oli siis väga vägevasti mõlemal poolel, mis on eriti huvitav. Enne sõda oli Euroopa väga ühtne eestlane pisikese Venemaa provintsilehe ajakirjanik ruuduga Raudsep koostis rongipiletid ja hakkas sõitma mööda Euroopat, käis läbi pealinnad Varssavist. Pariisin ja kirjutas. Kõik oli väga lihtne ja teame, kuidas Tuglas rändas mööda Euroopat tähendab see mingisugune ometi niivõrd ühtne ja nii avatud Euroopa äkitselt lõhenes. Ja mis on naljakas, on see, et mõlemad pooled, see on nagu peegelpilt enam-vähem üht ja sama toodise lõhe, toimib need intellektuaalid mõlemal pool rindejoon, Kont tegelevad enam-vähem samade asjadega. Kuigi jah, vastupidises nii-öelda üks on nagu teise peegelpilt. Ja sellega lähevad kaasa inimesed, kellest seda võib-olla ei ootakski. Näiteks Toomas Malle oli üks sõjavaimustusse sattuma Sigmund Freud, vaid Froid rõõmustab, kui sõda puhkeb ja ütleb kellelegi, et esimene kord 30 aasta jooksul tunnen majanda austerlasena ärkab temas patriotism. Vabatahtlikena kippusid sõtta sellised inimesed Austrias nagu Arnold Schallenberg, Albalverg, tema õpilane Robert muusil Georg tra, küll aga Ludwig Wittgenstein, kes sõdib küllalt pikalt ja põhjalikult ja jõuab lõpuks leitnanti aukraadini. Ja näiteks Oskar Kokosk. Kunstnik müüb ära ühe oma pildi, et osta korralik raguni munder. Ja nii nagu beeta ränglunud kerge rooniaga ütleb, et maksta kätte selle eest, et nad tapsid Ferdinandi. Iroonia on selles, et sedasama troonipärija Ferdinand, kes Sarajevos tapeti, oli öelnud konkreetselt Kokoska kunsti kohta umbes niimoodi, et, et see on jäle. Ja selle poisi kondid tuleks murda, niisugust kunsti aga kookosmaksis tema eest ikkagi kätte. Suurepärane näide patriotismist. Itaalia futuristit terve kambale kippusid samuti sõjaväkke marinetti Boatsiooni, arhitekt, santellija ja paljud teised. Nad kõik ootavad midagi, futuristid just midagi imelist vapustavat, nendele kangastavad mingit põlevate linnade suurejoonelised tulevärgid, niuksed noh, mida me praegu nimetaksime hätta ningideks, millekski sellisteks. Ja muidugi hiljem nende suhtumine sõjakogemuses muutub radikaalselt, paljudel, aga algus on, on tohutu eufooria, tohutu vaimustus. Ühe ajastu intellektuaalide juurest jõuame teiseni. Eelmisel nädalal ilmus eesti keeles 20. sajandi ühe mõjukaima filosoofi Karl Popperi teos. Avatud ühiskond ja selle vaenlased Raamat nägi esimest korda ilmavalgust just teise maailmasõja ajal, mis suunas poperali filosoofiat selleks ajaks arendanud ja kes võiksid need avatud ühiskonna vaenlased siis olla? Sellest räägime nüüd. Rein ruutsoo. Alustaks vestlust defineerimisega mis kannab karbopperi teos, nime, avatud ühiskond ja selle vaenlased pisut lihtsameelsed, küsides, kas see ongi üks selline vaenlaste otsimise raamat. Raamatu peab vahest kirjutama nii, et sellel oleks lugejaid ja on aegu, kus kohal tuleb valida niisugusi pealkirju ja niisugusi sõnastusi, kus raamatu sisu oleks hästi avatud. See raamat on kirjutatud sisuliselt maailmasõja eel ja saan majanduse ajal. Nii, et kuna tegemist oli inimkonna ajaloos eratraagilise valikud ajaga ja ja tuleviku määramise ajaga, siis tuli ka ütelda, kuhu, kuhu auto pürib. Muide, raamatute lugemiseks inimestel ei olnud palju aega. Mida see avatud ühiskond siis Popperi käsitluses seal maailmasõdade vahel tähendas? Jälle miks ta valis sõna avatud ühiskond selles mõttes, et kui oleks valitud mingisugune suhteliselt keeruline mõistagi nagu ütleme praegu Eestis kodanikuühiskond, noh, me saame lao lõpuks, aga mõnda aega polnud sellest eriti midagi teada, mis ta tähendab ja ausalt öeldes ega siiamaani 90 protsenti inimestest ikkagi mõistab seda väga-väga iseäralikud viisil. Aga poliitikud ka umbes 90 protsenti. Aga et nüüd mõjutada avalikku arvamust ja saada kontaktlugejaga, tuli võtta, kasutada sõnad, mis on kõigele mõistetud avatud, selge, avad suletud ja ühiskond on üldiselt ka nagu, nagu mõisteta panevad kokku, siis sellega tekib kohe visioon, aha avatud ja inimesed teadsid valida bootlased, aru, millest räägitakse. Suletud ühiskonnad, suletud sõnad on vangimajad ja kõik muud, nii et ta rõhutas sõnavara, mis muutis selle raamatu atraktiivseks ja esimesest nii-öelda pealkirjast arusaadavaks. Te olete nüüd maininud seda kaks korda juba selle vestluse jooksul, et ta tahtis muuta selle raamatu arusaadavaks ja huvita lugejaid, kas õnnestus siis ja mida ta siis õieti väitis? Noh, selles mõttes, et võite palju lugejaid selleks oleks pidanud raamatu kirjutan natuke lihtsamalt, tegemist oli väga kvalifitseeritud Filosoftiga, on väga haritud inimesega aga muidugi ta oma vaateid tutvustada ka väga erinevatel viisidel ja oli, kuidas öeldakse, mõjuka mõtlejana, intellektuaalina suutis selle ideed väga-väga erinevatel viisidel lugejani viia. See raamat oli eelkõige noh ütlemise teoreetiline põhjendus. Tähendab, kui inimene tahab leida toetajaid, siis ta peab enda poole vallutama. Mitte ainult, et lugejad, tavalised lehelugejad vaid ka veenma selles, et tal on õigus, suurt osa intellektuaal ja selleks on mitte vaja ehitada kujundeid, vaid selleks on vaja ka ehitada väärikas ja veenev argumentatsioon. Ja see raamat selles mõttes oli mõeldud raamatuna eelkõige tõesti tõsiselt Aitud inimesele, kes pidi tundma nii plaatonid kui ka ja kõike muid mõtlejaid. Aga kukkuja võiks ütelda, et see raamat sellisel viisil nagu ideed jõudsid kohale ja noh, meil nemad ei saa seda nimetada seda raamatut oma vanuseks Teise maailmasõtta, et ta nagu käsitle seda raamatut peaaegu niukse osa relvana ja võitlusena selles võitluses, kus kohal enam ei olnud. Noh, kõik kõik oli kaalul, võiks ütelda, nii. Mis olid need tema põhiideed siis, mis sealt raamatust vastu vaatavad? Tema põhiidee on üsna sarnane väga mitmetele tolleaegsete liberaalide, keda me tunneme, Hayekid ja muud. Tähendab probleem on selles, et inimestel on unistusi. Aga põrgutee teatavasti on alati sillutatud heade kavatsustega. Ja paradoks on selles, et, et unistades kõige parematel viisidel võime me tekitada jumisse tule saada tulemusi, mida me väga ei tahaks. Nüüd üks, viis hakata ühiskonnas unistama, on tekitada utoopiaid ja hakata arutama, kuidas hea ühiskond välja võiks näha. Ja selle järgi tulevikus hakata kõne ehitama, utopistid olid niisugused inimesed, nendega juhtus selline õnnetu lugu, et inimesed tahavad ja saavad aru, mida nad mõtlevad ja siis hakkasin tegelema sellega, mida nimetatakse kaikaga inimeste paradiisiajamiseks. Tähendab kuivõrd inimesed ei saanud nõnda headest ideedest, arusaamatusi nad et neil on õigus ja kohustus neid inimesi selleks nii-öelda vägivallaga sundida, nagu lapsime, vahetama sunnime ka vägivallaga sööma mõnda asja või koolitunde tegema midagi taolist, sest nii on neile parem tulevik, kus nad on meil, aitäh selle eest. Ja vot niisugused utopistlik mõtteviisid algavad pealegi parematest soovidest ja ma arvan, et osa bolševike uskus tõeliselt, et on tegemist kauni ja, ja inimkonnale soovitud tulevikuga. Nii et nii kommunistid kui natsid, mõlematel oli ju kaunist tulevikuplaane, tähendab, kus elatakse suhteliselt jõukalt, kus kõigil on olemas peavari ja, ja, ja ka teatavat tüüpi vabadus, mida, mida nemad vabanduseks pidasid. Nii et niisugune põhiidee on see, et ärge planeerige või kavandage tulevikku, ärge arvake, et võite asendada oma mõtetega maailma niisuguste põhiolemust, milleks on vabadus. Ja põhiidee on väide, et mitte miski ei saa asendada kogu ühiskonna arengus iga inimese õigust ja vabadust toimida ka valesti. Nii et õigus toimida valesti, on üks tema niisugusi paradoksaalselt alusmõtteid. Ja lõpptulemusena see on ainus tee, mille kaudu me võime, kuidas öeldakse, jõuda natukene paremate elamistingimuste ja võimalik ka, et parandama tuleviku teist teed, lihtsalt ei ole. Iseenesest kõlab ju täitsa mõistlikult, muidugi sõltub see, mida selle valesti käitumise all võib mõelda. No ta mõtles selle all seda, et meil on inimene jahtub ikkagi vaata lugu, inimene lähtub oma vahetust kogemusest ja otsib ja, ja, ja ka tahab paremat, aga et nüüd valesti käitunud, muidugi selle all mõtled kuritegelikult kavatsusi, neid on muidugi õigus. Ei õigusta seda, et igal inimesel seda selle parema elu otsimisel ainukene võimalus on seda oma isiklikul teel teha teatavas raamides. Muidugi ta tunnistas nii õigusriiki kui ka kui ka niuksed vabadusi, mida me peame demokraatiatingimusteks. Neitab, pidas aluseelduseks, milleks naine peab, peab olema, printsiibid sõnastas ära. Aga edaspidi ei hakanud ta kellelegi ette kirjutama, kuidas ta täpselt tegema peab, kuidas toimima peab ja millistel viisidel on võimalik saavutada parimat elu. Reeglid peavad olema enam-vähem paigas, need üldtunnustatud väärtused, mida me tänapäevalgi peame kõikide niisuguste inimväärsete ühiskondade aluseks. Aga nüüd selle raamides inimesed toimetavad ikkagi mitte ainult lähtudes oma kaunites unistustes põhimõtetest, vaid ikkagi nendest praktilistest valikutest. Nendest võimalus ollakse ja seal kalkulatsioone läheme pankrotti, arvates, et me teeme suure raha, eks ole, või abiellume enda jaoks paremini, osutab, et me me valiti admite õige kaunitar ei ole mitte kaunise või hea majaperenaine vahetama ka mitte isegi hea ema. Nii et maailm on. Me näeme, et rikas ja selles mõttes on meil õigus teha neid vigu, mis on seotud meie noh, oma vanemate soovidega ja neid ka ise parandada, nii et läbi selle temaga toimub ühiskonna arengusse. Me säilitame tähtsama seal oma indiviidi, oma isiksuse vigade kama otsingutes ja oma subjektsuse ühiskonnapõhises alus talana. Nii et ta eeldas, et inimeses on olemas ikkagi see aluseid. Varjatud eeldus on see, et inimene lahuma loobud on hea selles mõttes, et ta kui talle seata teatavad teatavad väärtus, piirid, mida tulebki seada, ta toimetab ikkagi ikkagi nomite destruktiivset, vaid loominguliselt. Võib-olla siia, lõpetuseks üks kaheosaline küsimus, kõigepealt see, et kas Popper on selline mõtleja, kellega pigem nõustutakse või kes ärgitab ikka kõvasti vastu vaidlema ja mis üldse on Popperi tähtsust tänapäeva konteksti asetatuna. Noh, Popper põhimõtteliselt sellel tasandil, kui rääkida tema avatud ühiskonna ideest, ei seisa tekitada erilisi vastuväiteid, sest et kui on tegemist väärtuspõhise väitega mille aluseks on nii-öelda inimõiguste kaitsmine, väärikuse kaitsmine ja ja demokraatia kaitsmine, siis siin ei ole mingeid küsimusi. Teine probleem on seotud sellega kuidasmoodi ta raamatut kirjutades interpreteerib Platoni temaksi. Minu arvates noh, olen filosoofia alal, ütles ta, plaatalist teeb ta natuke suurema koletisi, kui ta oli aga mõnevõrra ase kanda teraapiline ta näitab, kuidas ka Platoni väga heade kavatsuste taga ja isegi inimeste ilusa retoorika taga võib olla väga ohtlik mõte, et peame arvestama, et plaat on heaks eeskujuks, oli egiptuse väga tugevasti muudetud Egiptusest. Nii et selles mõttes tekitab ta protestimarsi suhtes mina jaga kõikide marksist, kirjutab Marsile jõuda neid vaateid, mida ma kohe kindlasti ei olnud, aga seal on varinatud jälle eeldusi, mida kasutas ära lenin, luues selle selle põrguliku masina, mida ma hakkan kindlasti poleks arvanud, nii et ka selle nisugune paljastamine on, on oluline saavutus. Nii et selles mõttes on kaks, kaks niisugust erivoolust, üks on see, kus ma põhimõtteliselt. Me oleme nõus tema ideede väidetega, mis toetavad demokraatiat, teiselt poolt noh, nagu kõikide konkreetsete uuringutega ja mõttearendustega tekib alati küsimus, ikkagi on tõde, ja selles mõttes me oleme, olen mina täielikult Popperiaan kellelgil pole tõemonopoli toetanud ja ta ise oleks ka sellega nõus olnud, et tema ise rääkinud lõplikke tõdesid, vaid ainult oli üks nendest häältest, kes selle poole nagu püüdleb. Tema põhiidee oligi selles, et, et, et ta ärgitab mõtlema, ärgitav vaidlema ja avab nii-öelda diskussiooni suunata seda siiski teataval teataval viisil. Ja noh, kui te teate, teooria, et te teate, et tema niisugune põhi paradoksaalne väide, eks ole, ta teadusloolane on see, et teadusteooriate põhiline tõesuse kinnitas, on see, et nad on ekslikud ja ümberlükatavad. Sellega šokeerin üsna esimestel loengutel, et kõik teooriad on seda enam väärtuslikumad, mida rutem suudad lükata, aga see on no mida edukamalt ja, ja nüüd väärtus seisnebki selles ja kogu areng on võimalik tänu sellele, et teooriaid saab muuta, ajendada, parandada ja asendada teistega, vastasel juhul elaksime noh, nii-öelda suletud tõdede maailmas, kus enam oleks veel üsna igav üksele. Kuidas öeldakse loenguid pidada igavesest väärtusest ja saabuvast paradiisist, see on see, tema põhiline niisugune väärtus, säilitada nii mõtte, erksuse mõttevabadusega tegutsemise soovi. Nüüd aga pisut poliitilisest tellimusest, sellega on ikka enamasti vist nii, et tuleb välja üks soga. Aga kunst sünnib muidugi sellest hoolimata olgu soga ümberringi või mitte näiteks ka siis, kui ta on kas su loodud puhtas protestis selle tellimuse vastu, mida võib ju omamoodi öelda ka selle loo teatri suurkogu kohta. IMO mihkelsonil on aga muusikast üks hea näide. Immo Mihkelson, ma palusin sind, et sa mõtleksid mõnede näidete peale muusikas, kus mingid konkreetselt heliloojad on poliitikast mõjustatuna loonud mingeid teoseid. No see on läbi ajaloo on seda ju väga palju olnud, et poliitiline tellimus on tellinud nii-öelda kunsti. Ainukene probleem, ei, häda on ju selles, et, et kuna kunsti ja poliitika on eri ajamõõtmetes, siis. Meil ei ole meeles enam need teosed ja see kunst, sellepärast et poliitika on lühike ja kunst on pikk. Ja meie kõik teame ja nõukogude aega ja näiteks üle kogu maailma räägitakse poliitikast mõjutatud muusikaga kohta midagi küsitakse, räägitakse või kirjutatakse siis Šostakovitši on kohe esimene huulil. Et kuidas see kõik Stalini ajal surve käis ja mismoodi tema sellele reageeris ja kuidas ta oma muusikasse seda kõike pani. Aga tegelikult, et siin, Eestis meil kohapeal kõige lihtsam ongi see Nõukogude aja näide, sellepärast et et see oli just see aeg, kus kunsti loojatel muusikutel eriti just sealhulgas oli see poliitiline surve ja tellimus väga selge ja konkreetne. Ning näiteks, kui neid vanu dokumente sirvida, vaadata milliseid poliitilise hõnguga teosed kirjutasid eesti heliloojad näiteks 50.-te aastate lõpus, siis heliloojate liit raportit keeris Moskvasse. Meil on selles suurepärase tähtpäeva tähistamiseks need ja need ja need teosed. Kui te vaatate seda nimekirja, siis üllatusega näete, et sellised silmnähtavalt punaseid teoseid, mis pealkirja järgi võiksid sellised olla on näiteks paarikümne lisas nimekirjas vaid üksikud. Ning 10 aastat edasi vaatate samasugust raportit või nimekirja, siis on ainult üksikud teosed, millele võib-olla ei saa omistada sellist punast hõngu. Vaat sedamoodi see aeg muutus, kui kirjanduses. On ju selge, et sõna tähendused on küllaltki konkreetsed, siis muusikahelidega on ju hoopis teistmoodi. Et pealkiri võib-olla üks ja, ja heli selle taga on hoopis teine. Näiteks kui rääkida poliitilisest otsusest tingitud muusikast, siis tegelikult hoopis vastunäide on mul kõige kuidagi selgem või kuidagi parem tuua. Näiteks üks selline seik Eesti muusika ajaloost 60.-test vähe uuritud ajast kui oli üks niisugune teos, mida kangesti püüti unustada mis oli just nagu poliitilise hõnguga, aga tegelikult ei olnud ka, oli hoopis negatiivse vastmärgiga, see oli Arvo Pärdi orkestriteost neuroloog. Ta kirjutas selle 60. aastal lähteoli kolmanda kursuse tudeng ja nagu tema õpetaja Eller ütles, et see oli proovitöö, ta proovis, kuidas orkestrile kirjutamine välja tuleb ja ta proovis kirjutada ka totaka foonilises vormis seda teost. Ning tulemus oli, et kui ta selle heliloojate liidus 60. sügisel välja tõi kuulamiseks siis läksid partei mehed väga ärevile, esialgu püüti seda materdada, miks nad ärevusse läksid, seda kahel põhjusel, sellepärast. Esiteks todega foon ja oli tollases Nõukogude liidus Lääne farmalistliku muusikakultuuri ilming mida Nõukogude helilooja mitte kuidagi ei pidanud oma muusikalises vormis kasutama. Seda esiteks praegu kuulata seda muusikat, siis nii mõnigi spetsialist öelda näoga, kus sind dekafoonia on, tegelikult seda väga ei olnudki seal. Ning teiseks oli see teos küllaltki traagilise iseloomuga, seda ka pealkirja järgi, ehkki selle pealkirja kohta Valter Ojakäär mäletab, et tema ise pani selle. Sellel ei olnud alguses pealkirja sellel teosel ja kuna tollal kirjutati palju kaleviliivast tragöödiast nendest sõjaaegsetest hukkamisest ja nendes sündmustes haudu kaevata lahti siis soovitas Valter Ojakäär noorel heliloojal pühendada see Kalevi-Liiva sündmustele ja saab panna pealkirjaks nekroloog. Aga traagilise tooniga muusika ei olnud samuti teretulnud. Selle kohta olidki need ideoloogilised poliitilised käsulauad, milline umbes peaks muusika olema. Aga väga raske oli neid käsulaudu täita, sellepärast et see teos just nagu vastas nendele tingimustele. Ta oli ju teataval moel ka patriootiline, eks ole, kui me räägime. Ta taunis neid traagilisi sündmusi. Ta oli vormilt uuenduslik tollal väga mitte ainult heliloojatelt, vaid ka teiste kultuurivaldkondade esindajatelt. Neilt nõuti, et teos, mille nad looksid, olles kaasaegne. Ja nüüd selle kaasaegse tõlgendamise osas läksid natukene arvamused lahku ja teosalinud musternäide sellest, et et see ei olnud, see õige, kaasaegsesse, ei sobinud. Selle võis nagu maha tõmmata, et see oli hoiatuseks teistele, et ärge teised niimodi tehke. Et traagika ja siis taunitud vorm olid need kaks asja, mis ei kõlvanud. Ta kirjutatud tollel ajal muide, võidelda ju väga aktiivselt ka luules vabavärsi vastu. Nii mõnedki eesti luuletajaid hammasrataste vahele jäänud, et püüti selle pärast taga kiusata ja kunstis oli abstraktsionism, noortel kunstnikel see, mida nad ei pidanud puudutama mitte kuidagi. Ja see totaka foonia oli täpselt selles samas laines. Aga huvitaval kombel oli niimoodi, et kui eesti abstraktne maalikunsti ja vabatants eriti ei jõudnud kuhugi sisse muusika seesama teose näide, jõudis vägagi kaugele sest isegi ähvardas nagu Nõukogude Liidu piiridest välja minna, nagu näiteks helila liidi auster. Paar aastat pärast selle teose valmimist erinevate liidu kongressi kõnetoolist rääkis olevat ähvardanud Moskva professor Marja juudina selle teose võtta Pariisi kaasa ja seal näidata kõigile ja marja juudina, kui keegi ei tea, juhtumisi tema oli see kange ta Moskva Ülikooli klaveriprofessor kes omal ajal isegi Stalinile ninanipsu tegi, näiteks tõstalingult talle meeldinud Beethoveni esitust ja ja tahtis teada, kes see on, ja kuulised keegi juudina saatis talle raha ja judinaid saatnud talle siis selle kirjakese tagasi, et tänan teid väga selle toetuse eest. Saatsin selle raha kloostrile, et nad teie patuse hinge ja teie pattude eest palvetasid. Selline oli see marja juudina kes ähvardas selle Pärdi teose nagu väljapoole viia. Ning selle asja koomiline külg oli selles, et et loomulikult tollal teised Eesti heliloojad ei julgenud seda toda Cafooniad puudutada, aga millegipärast paar aastat hiljem need ideoloogilised tuuled muutusid. Otsustati pöörata rohkem tähelepanu hoopis noorte vaimse palge eest võitlemisele ja jäeti need nii-öelda kõrvalised nähtused nagu selline totaka foonia rahule. Umbes 65. aasta paiku üritati seda teost juba Eestis esitada ja 66. aastal jõudis esiettekandele Eestis Moskvas oli seda mängitud Roman Matsuri dirigeerimisel juba 61. aastal ning täiesti nagu naljanumber oli see, et kui 1969. aastal helilajate liidult paluti esitada Riias toimuvale sõjalis-patriootiliste teoste konkursile mõni teos siis oli tõsimeeli see negro, läheb üks nendest, mida nad välja pakkusid, et seda võiks mängida kui sõjalist patriootilist musternäiteteost. Noh, see oli üks näide lihtsalt sellest, kuidas poliitilised tõmbetuuled on teost mõjutanud. Aga kui täna selle peale mõelda näiteks Paavo Järvi on seda salvestanud üheksakümnendatel plaadile. Seda aeg-ajalt ikka mängitakse siin ja seal maailma nurgas. Aga praktiliselt mitte keegi ei tea ega mäleta selle teosega seotud mingisugune skandaalihõnguline poliitik, selline afäär. Ja see tegelikult tõestab veel kord seda, et et see kunst ja poliitika, nad liiguvad ikka väga erinevates ajamõõtmetes. Nii et see kunst, mis võis olla mingil hetkel poliitiline või muusika või kirjandusega natukene teistmoodi, seal on need sõnade tähendused konkreetsemad. Aga muusika puhul on küll nii, et see poliitiline aspekt ununeb üsna kiiresti. Kui kunstiväärtus on, siis see jääb. Ja need asjad ikkagi käivad omasoodu. Kunst on muidugi lillemaalid ja muidu kaunid pildid ja üldse võib ju öelda, et kõik on kunst. Täpselt nagu võib alati öelda, et kõik on poliitikast läbi imbunud või et see või teine või kolmas asi, et see on kõik üks poliitiline tellimus. Püüa siis sellises maailmas orienteeruda. Meie alati ei suudagi, sellepärast kutsusime endale nüüd appi Peeter linnapi. Peter linnap, kas teie võite tuua mõne näitekunstiajaloost, kus mõni kunstnik väga konkreetse poliitilise või ühiskondliku sündmuse ajel on hakanud tegema kunsti? Oi, neid on õige palju. Võtame me enda rahvuskultuurist näite, siis on kõigile arusaadav, eks ole, 19 rahvuslik liikumine, poliitiline fotolavastus, mille tegi Reinhold sahker Kunderi ja, ja kes see teine mees seal iganes olid, lõikavad kääridega katki Paistu pastori kõne teksti näiteks niisugune sündmus kohe, kuni siis ütleme tänapäevast juhtumit enne välja nagu kuldsõdur või mõni muu niisugune, neid on igas riigis päris palju, päris rohkesti. Nii et jah, on selline seos kindlasti olemas. Aga noh, ma mõtlen, et see on pigem, mida te praegu rääkisite, selline protest, aga, aga ütleme midagi sellist, kus inimene noh, tões ja usus on hakanud looma noh, on saanud mingisuguse nagu poliitilise valgustuse osaliseks Poliitilise valgustuse osaliseks siis me peame silmas neid kunstnikke, kes töötavad riigi huvides riigi poolt palgatuna, ehk siis on gaseeritud kunstnike alates Nendest maalijatest, kes maalisid oma Metzeemidele kuni sotsialistlike akadeemiliste maalid ja ma ei näe selles selles pooluses nagu probleemi, aga huvitav just see ikkagi nihkega reageerimine on huvitav muutub mitte lihtsalt valgustus, et oi, et poliitikalini, et ja nii positiivne, et me peaks seda kuidagi kaasa tõukamat, noh selle näiteks võiks luua hoopis loomeinkubaatori, kus kunstnikest püütakse teha disainereid ja panna nad nii-öelda autotöösturite ka koostööle, mis seal noh, iseenesest võrdlemisi absurdne. Peter linna oskate tuua mõne vastupidise näite, kus noh, ütleme, ühiskond, poliitika on muutunud tänu kunstile. Siin on ka terve suurem spekter selles mõttes alates, mida me peame siis. Ühiskond on natuke liiga lai mõiste, kunst on ka natuke liiga lai mõiste, et lepime kokku, et me hedonistlik kunsti siin silmas ei pea. Ei pea silmas sellist kunstnik kunsti, mis soodustab inimeste ilu, et nii-öelda või, või kordab selle klišeesid või pean silmas ikkagi uurivat kunsti, mis toodab uut informatsiooni. Kui ühiskonnasfääride hulka arvata näiteks militaarseid tegevused siis seal eksisteerib sõjasaladuse mõiste, näiteks ja pildiline kujutamine on korduvalt kutsunud esile niisugusi naljakaid asju, et päris asjad pärast pildid peale saamist kaovad ära füüsiliste asjade maailmast. Võtame kas või meie enda lähiajaloost Jüri liimi, kes tegeles siis ka teatud niisuguse omavolilise luuramisega, kui soovite, kes pildistas üles Viimsi kandis ühe kosmosesideaparaadi, kui ma ei eksi satelliidisidevahendi ja siis pärast selle pildi avaldamist. Objekt mõne päeva jooksul kadus füüsiliste asjade maailmast väga lihtne näide. Põhimõtteliselt midagi sellist, kus siis kunstnik saab midagi konkreetset ära teha, ta pildistab või joonistab midagi. Jah tähendab, kunstil ei ole põhimõtteliselt, kui ta piirab ennast oma institutsionaalse masinavärgiga ehk siis teiste sõnadega näitab ennast kunstigaleriides ja nii edasi. Tal ei ole võrdseid võimalusi parlamendi liikmed ka võrreldes, sest et ta ei osale sellel maastikul, kus seadusi vastu võetakse, otseselt või neid muudetakse või hääletusele pannakse, et seetõttu me ei saa kunstilt lõuda. Hea kui selline asi on, aga meisadalt otseselt nõuda samasugust kiiret efekti, nagu seaduse vastuvõtmine poliitikute poolt saame loota ja saame rõõmustada selle üle, kui ta teadvustab probleeme, mille suhtes me oleme kaotanud lootuse juba näiteks seesama, viimane nüüd siis suhkogu või ühine tõesti või mis, mis ta iganes on parasjagu, see probleemi teadvustamine on iseenesest juba juba esimene samm kuhugi suunas. Sellest võõrandumisest, kuhu meil oleme poliitikas jõudnud, et meist ei sõltu enam midagi, et ongi terve seltskond keskpäraseid, inimesi, kuidas öeldakse selles saatetekstis kes ei paista millegagi silma, kes on loonud see, kes meie raha eest siis teevad, mis neile pähe tuleb. Et selle asja teadvustamine sellises suures mastaabis on iseenesest väärtus omaette võida võib-olla alguseks millelegi suuremale. Kas praegune kunst kunstielu on kuidagi politiseerunud? Praegune kunsti kunstielu on, jah, jäi, võib veel öelda sellele küsimusele vastuseks ühelt poolt mulle tundub, et ei ole väga suuri lootusi, et kunsti abil otseselt ja kiirelt midagi muuta saaks, eks ole, selle kohta käib hästi lauset. Kui te tahate elus midagi muuta, siis kasutage püstolit, mitte fotoaparaati, kui te tahate midagi muud teha, siis kasutage kaamer. Ühelt poolt nii, teiselt poolt on see poliitiline kunst muutunud või muutumas moeteemaks, millel ei olegi pluss midagi muuta, vaid, mis lihtsalt püüab resonantsi või noh, ühte lainesse saada. No praegu hetkel moes olevatele lastega ja kutsuda esile siis niisugust tähelepanu ja üheks paremaks kanaliks selle jaoks kipub olema poliitikast poliitika, on midagi niisugust, Macro poliitika, mis läheb meile kõigile korda ja mille kaudu siis kunstnik saab endale siis selle tuntuse. Paraku, aga ta ei ole väga, väga relvastatud kunst, selles mõttes, et seda viimast on ikka suhteliselt vähe ja üksikud head näited muidugi on, aga, aga mitte väga palju koguseliselt, jah. Jaan Ruus, kes seal kanis praegu filmifestivalil ja on peaaegu kaotanud oma hääle aga ta ise lisas, et mitte mõistuse. Tema saatis meile nüüd poliitika ja filmiteemadel kirja. Tulin just itaalia filmi Draco iila, itaalia värised linastuselt. See Sabiinangu santi uurimuslik satiiriline dokumentaal näitab ilmekalt, kuidas Itaalia peaminister Silvio Berlusconi kasutas ära maavärinat 2009. aasta aprillis mis hävitas vana Aquila linna. Maavärin tappis 300 inimest, hävitas paljud kunstiväärtused, jättis enamuse linna elanikest peavarjuta. Berlusconi kasutas olukorda ja rakendas linna taastamise enesereklaami teenistusse. Praegu on linnake endiselt välja surnud ja seda valvavad sõdurid, kuid just Berlusconi sünnipäevaks põliskolmandik kannatanutest uutesse korteritesse. Ülejäänud elavad endiselt nagu zombid. Film tõestab faktiga, kuidas ja miks Berlusconi on oma osa paternalismiga võitnud Itaalia valijaskonna enamuse. Näeme tema eriti TVd paganda vägistavate jõudu, võimu osavat manipuleerimist, aga ka kodanike poliitilist impotentsus. Ka festivali avafilm, Ridley Scotti uhke eepiline ajalooline seiklusfilm Robin Hood, mis ka Eestis kohe kinodesse tuleb. Ja mis selgitab, miks see, kuidas Robinho uudist sai. See Robin Hood, mida meie teame, on otseselt seotud konkreetse poliitikaga, see näitab prantsuse kuningale sissetungi Inglismaale ja selle tagasilöömist kuningas Johni poolt. Mis oleks poliitilisemat, kui prantsuse inglise sõda ja arutelud kuulsa kodanikuvabaduse seaduse magna kartalibraato üle, paigaldan tiitritega dokumenteeritud ja prantslased räägivad prantsuse keelt. Muidugi toimub see 12. sajandi algul ja inglaste prantslaste vastastikune invasioon ei häiri enam inglasi ei prantslasi. Nikita Mihhail Ko tõukab oma konkursifilmis Päikesest rammestatud kaks, mis ka meil praegu linastub Stalini nägupidi tordi sisse ja näitab KKT õelat jälkust. Kanni festival on poliitikaga tihedalt seotud, nagu on seda ka kogu prantsuse kultuurielu. Aga arvan, mõtlevate soovisite midagi ka Eesti kohta ja kinoseosest konkreetsemate poliitiliste liikumistega. See nõuaks muidugi väikeste uurimust ja seda, et saaksin kasutada oma materjale Tallinnas. Muidugi, vene ajal oli meil lubatud üks poliitiline liikumine, see oli kompartei ainus legaalselt lubatud liikumine. Seepärast ka. Kui Peeter Tooma laulis, põgene, vaba laps, oli see poliitiline üleskutse, sest iga eestlane tundis seda kuuldes, et me pole vabad või libahundi. Tiinat võttis vaataja vastu kui mitte ainult tammearu lähedal metsas hulkuvad libahunti vaid ka kui noort inimest, kes arvab teisiti. Tiina oli rahva jaoks dissident, tõsi küll, allegoorilise võtmes. Vene ajal lõi truud lavastajaid otseseid poliitilisi legende. Grusiin jaureeli tõi filmis Berliini langemine Jossif Stalini võidetud Berliini lennukil. Nagu jumalad taevast valges frentsis, astub ta mööda trappi alla. Kas 1924. aastani detsembrimäss Tallinnas oli poliitika kahtlemata. Asko Kase lavastatud detsembrikuumus võtab endale ülesande see kauge sündmus noortele ära seletada. Ta teeb seda, kuid sobiks oma illustratiivsuses rohkem ajaloo õpiku tasuta lisaks tiivi diil kui suurde esindusliku kinno. Kaljo Kiisa Surma hinda küsi surnutelt püüdis sama sündmuse järelmõjusid kunstiliselt mõtestada. Kunst võis öelda vahel palju kuid mitte otse. Mati Unt stsenaristina andis oma parima, aga paljudes asjades polnud siis võimalik tõde välja öelda. 1988. aastal fosforiidisõja ajal olid Peeter Toominga tehtud filmid ja Ringvaated Virumaa kaitseks asjakohased ja löövad. Andres Söödi draakoni aasta ja hobuse aasta olid poliitilise murranguaastate ja sündmuste adekvaatne vaatleja kujundlik kroonika. Tänini Leo Ilvese dokumentaalväljak näitas vabaduse ehk võidu väljaku kroonikat läbi aegade. Sellele platsile koondas alati võimu enesenäitamine. Hilisemast meenub Toivo Aare eestlased Kremlis Eesti saadikute rühmast Rahvasaadikute kongressil Moskvas. Ja muidugi Andres Maimiku Welcome to Estonia tehtud koos Juhan Ulfsaki, Rain Tolk ja Ken tsooniga 2002. aastal. Siin käiakse näiteks Keskerakonna valimispeol, jälitatakse surmakuju maskis Edgar Savisaart ning uuritakse valimisjaoskonnas tehtavat propagandat ka muud. Kuid äkki polnud siis veel õige aeg, et need pila, teravused, mitte andina, vaid lõikavate probleemidena ühiskonna teadvusse oleksid jõudnud. Autorid võtsid endale õuenarri rolli, see on väga vajalik ja õieti oleksid nad pidanud jätkama oma ühiskonnakriitikat ja, ja isegi samas vormis. Aga ei saa ju loojatele ette kirjutada, et tehke nüüd veel. Ja ehk alles paar kuud tagasi valminud Jaan Goldbergi mälestusfilm rahva vabadus. See on ülevaatefilm kodanikekomitee ja Eesti kongressi liikumisest. Esimese aprilli sirbis on oma arvustuse Olev Remsu pealkirjastanud poiševistlik poliithalt tuura. Ütlen otse välja, rahva vabadus on tõeline. Mis on häbiks nii tegijatele kui finantseerijatele. Rensul on ka, on õigus seda öelda, sest on ise kuulunud ERSP ridadesse. Aga peale selle filmi pole otseselt mõne konkreetse poliitilise liikumise teenistusse Eesti Genialistid minu teada astunud. Võib olema neid märganud, et kuigi ameeriklaste sti laulva revolutsiooni taga saab näha ka nõuandjaid valdavalt väliseestlaste Eesti komitee liikmete hulgast on film siiski ääretult ülevaatlik ja teeb head poliitharidustööd nii Eesti noorte kui kõigi välismaalaste hulgas. Lugupidamisega Jaan Ruuskann. Tundub, et kõik inimesed käisid ühtse Eesti suurkogul vähemalt peaaegu kõik. Aga kus oli siis näitleja ja lavastaja Andri Luup, mida tema siis tegi? Kas ta on ehk apoliitiline? Viies mai 2010, kolmapäev. Ma ei ole kunagi päevikut pidanud, olen proovinud, ükspäev tegin alguse ära ning siis sain aru, et ma ei tea, aga kellele ma seda kirjutan. Kohe hakkavad sisse tulema sellised pidulikud pöördumised lugeja poole. Kohe algab kaugenemine tõest. Ilukirjandus tuli meelde vanaisa, tema nimi oli Ferdinand. Ta kirjutas iga päev seda kohta üles selle päeva näitajad ehk parameetrid. Kui palju sooja, kui palju külma, kas pilvitas või 100., kes külla tuli, mis juhtus. Ja nii tekkis tal aastate jooksul võrdlusmoment. Järgmise aasta samal päeval võis võtta välja eelmise aasta päeviku ja võrrelda kahte, aga omavahel. Vanaisa oli meie suguvõsas suur eeskuju. Tal oli kolm klassi haridust, aga kõik teda austasid ja tema armastas ja austas kõiki. Ma nimetaks seda hingetarkuseks või sisemiseks kultuuriks. Väärikuse küsimus, lahmimise vastand. Paljudel blogijatel on see minu meelest puudu. Vanaisaga kuulasime vanasti koos suure raadio ees Päevakaja kui Ameerika häält. See oli suur igapäevane sündmus hämaras ruumis ja raadiolampide salapärases valguses. Ma kirjutan siinsete raadiopäevikut ja samal ajal mõtlen, miks ma ei keeldunud sellest eksperimendist. Aga olin tellija Urmasele emotsionaalselt võlgu. Ma ei ole päeviku inimene. Kaasajal pole enam privaatsust. Ma ütlen seda, et kui ilmub paks raamat ajaloolase sulest, siis sagedasti kipub see olema 1000 aastat vana, intiimne armukiri ära trükituna ühe surnud kirjaniku armukiri surnud lauljale. Ajaloolane on läinud kollaseks, talle meeldivad eraelu, pikantset seigad, ajalehtede puhul kollast taunitakse, aga ajaloo puhul ei panda tähele. Hiljuti sain aru, et õnneks on kõik head asjad elus nähtamatud. Kõik, mida ma armastan, on nähtamatu. Ma ei saa seda puudutada reaalselt ja see on suurepärane. Üheski reaalses asjas inimeses, mängus või nähtuses ei armastama tegelikult niivõrd tema nähtavat kuju kuivõrd mingit sisemist särinat või olemust. Eile öösel magasin halvasti. Ärkasin krõbina peale, avasin akna, seal üks must kogu askeldas alguses ei näinudki teda. Tänavavalgustuse oli linnavõim välja lülitanud täiesti pime, olin poolpaljana maja aknal, keegi muukis autot. Tekkis spontaanne soov takistada teda midagi lõhkumast. Hõikasin talle miskipärast õrnalt, kullake, mis sa teed? Mine minema. Ta ehmatas väga, hakkas kiirelt eemaldades rääkima, urisema summutatult nagu loom ja kadus. Aga ta oli täpselt looma moodi, kes öösel aralt korjust rebib ja kogemata valgusvihku satub. Pärast mõtlesin, et oleks võinud küsida, kas tal on abi vaja. See oleks olnud vaimukam. Siis kui silm selgemalt seletama hakkas, vaatasin. Vaatasin, et see auto, mida ta oli muukinud, oli väga kole. Reklaam auto suure energiajoogitünniga katusel. Selle auto oleks võinud tegemata jätta. Kas sama kehtib ka selle inimese kohta, kes seda autot muukis, kas selle inimesi oleks võinud tegemata jätta? Ilmselt on seda vara öelda ja õnneks ei ole see minu otsustada või küsida. Neljapäev, kuues mai ei ole minust päevikupidajad, ei suuda. Seitsmes mai. Lähen kahe sõbraga maale, maa töö. Sain kätte oma vanaisa vanad päevikud. Kirjaoskus oli tema jaoks ilmselt omamoodi nauding, vanaisa pani kirja oma aastapalga 41 tööaasta jooksul, kulud kuude kaupa lastekoolitusele ja nii edasi. Joonistas üles mootoroller tuula elektriskeemi oma lastelaste jaoks, pani kirja vana Moskvitši läbisõidud oma CV kirjutas ümber Ameerikasse põgenenud sugulaste kirjavahetuse. Saan alles nüüd aru, mida tähendab tegelikult kirjaoskus. Kui suur asi see on. Aga peamine on vanaisa puhul muidugi faktid ja sündmused kogu päeva kohta, enamasti kolm-neli lauset. Loen ette päevad, kus käekirjast aru saan, näiteks aastast 1992 on asjapäevik, neljas mai 92 selge pluss üks kuni miinus kuus. Päeval kaheksa kuni 14 käisime vannis, soojendasime pliidil vett. Viies mai 92 kerge pilvitus miinus üks kuni pluss neli päeval kaheksa kuni 14 kraadi. Ema käis Selma juures, mina käisin otsimas rahavahetuse kohta. Seitsmes mai 92 pilves kerge vihm öösel pluss kuus päeval kaheksa kuni 14 selgust. Tõstsin tomati ja kurgipotid rõdule, et välisõhku saada. Kaheksas mai 92 pluss seitse päeval 10 kuni 14 sellisest. Käisin linnas. Küll on hinnad, keskküte lõpp. Üheksas mai 92 rünk pilvitus pluss kaks miinus kuus öösel. Päeval 10 kuni 12 100. vihma, oli ka äikest. Ühe kinga kontsale uus kumbanna. 10. mai 92 kerge pilvitus, miinus kaks pluss neli päeval kaheksa kuni 12 kraadi emade pirukaid pidurooga külalised võtsime pool pudelit viina. Nüüd loen ette mõned minu enda faktid möödunud nädalast samas stiilis. Kaheksas mai 2010 kraavid on vett täis, keldris oli vesi, kummiku ääreni ujusid konnapojad ja triittonid, parandasime sõpradega pump, Bahia katust. Üheksas mai 2010, emadepäev ja võidupüha korjasin karjamaal nartsisse. Pildistasin ema vastu tema tahtmist, aga sain kaks head pilti. Selgus minu jaoks suursündmus niinimetatud taaskohtumine iseendaga. Selgus, et ma enne valetasin. Valikut pidanud üle ühe päeva. 1981 olin vanaisaga maal. Olin siis üheksaaastane. Loenete päevik, A 81 17 juuni SUP vihik, ajaleht, leib 0,78 kopikat 18 juunikoor mune, piima, saia, suitsuliha 3,65 19 juuni saia, piima, vorstikoort või 4,95 17 juuni vanaisa tegi uue värava. 18 juuni saatsin anti hommikusele rongile, vanaisa tegi redelit sel ajal vanaisa käis poes. 19 juuni vanaisa käis poes. Meie olime õues, vanaisa lõikus elupuuoksi. Kogu lugu. See on kõige pikem päevik, mida ma kunagi olen pidanud kolm päeva, see on minu rekord. Mulle kuluks rutiin tegelikult iga päev väga ära, mu mälu on katastroofiline. Minu probleem on aga praegu selline, et ma ei pea päevikut tagantjärgi, vaid ette. Kirjutan sündmused oma märkmikku. Helista sellele, tee seda, too toda. Ja enamasti ma ei jõua seda teha. Mingi kiirus on peal kogu aeg. Minu märkmik ongi minu blogi, niinimetatud kultuur ongi kiire praegu raamatut lühemaks filmid tempokamaks, tavaline lause on, keegi ei viitsi sul seda kuulata siin, nii kaua. Ma olen selle mõtteviisi vastu, püüan aeglasemalt. Praegu tekkis mõte, et mida see varas oma blogisse pärast kirjutas. Kerge pilvitus, karge kuupaiste pluss kuus, lähen tööle. Must kostüüm ja pearet objekt valitud koled, Systerniga autolukk ei anna järele. Keegi paljalt teise korruse aknal teen sääred. Õnneks hoiab linnavalitsuse elektri arvelt kokku hea pime töötada. Lõpetuseks. Eile juhtus selline asi, et käisid kaks süütu näoga päti meie väiketeatris olukorda kaardistamas. Helistasin pärast sõbrale, et teda õue kutsuda. Tema läheb naabrivalve korras kuhugi patrullima ja hakkasin mõtlema, et see, see on. Kohe, kui tekib mingigi omand, ilmub välja ka varas ja sama on ilmselt ka kultuuriga, et kohe, kui tekib mingi idee ilmub välja ka varas. Tänane saade on lõppenud. Liivika Ludvig, Urmas Vadi ja Riho Lauri Saar panevad oma pillid kotti aga ikka selleks, et juba nädala pärast tagasi olla tänase saate valmimisele kaasaaitamise eest ka suur tänu Jaan Tootsile ja raadioülikoolile. Tänaseks kõik Kuulmiseni nädala aja pärast.