Ahjualune tervist, mina olen Urmas Vadi ehk ahjualune ja hakkan kohe sõitma Räpinasse külla Apo ilvesele. Mehed on lollakad. Akuvad ei kasvata kanepijoove, kui peaa Soonemises mõninaist nalja tahab. Oh oleks koolis käinud, õppinud ameti. Päikeseline naised on lollaka. Vahivad seepi nelnud tuleb. Peksavad keelt, makaronid, kollakad. Oh, palun kas läinud maa sellele sõjale? Väikeste linnade naise toon. Väikeste linnade lapsed onlaljaka. Siin on nii vahva, saab joosta ja hullata. Kui kasvan suureks, ei lähe siit ära. Väikeste linnade lapsed on väikeste. Väikeste linnade mehed. Minu meelest Räpinas on kolm asja, on paberivabrik, siis on aianduskool ja Aapo Ilves, teraapia Ilves. Tere ja aitäh, et ma need asi. Asi seegi avitsika vikerraadiokuulajale oled sa sellest tuttav, et sa eelmisel maadel võitsid luule lahingusaate? Kas sa võid selle luuletuse praegu peast esitada, millega sa võitsid? Ei või sellepärast, et neid oli ikka päris mitu ja nad olid vähemalt enamuses olid spetsiaalselt selle saate jaoks tehtud, vaata, kui on selline selline formaat, kus avalikult esineda ja ja publik valib, siis minu konjunktuuritaju ja kogemustega on jube raske sellist saadet mitte võita, et ma proovisin ka, mõtlesin, et kas ma olen galantne, aga ma jään vahele selle nimelt kaotamisega, et siis ma mõtlesin, et olgu, ütles, läheb nii. Vaata ka, mida sa siis tegid selleks, et võita. Päriselt mõtlesid, et sa võidabki? No kui juba osaleda, siis, siis pigem minna täispanga peale on kunagi ei tea tegelikult mis trumbid teistel on. Kui teaks, mis juba ette, mis teised teevad, siis oleks veel eriti lihtne. Aga sa mõtlesid selle peale, et mida sa siis teed seal, et et sa võidaksid. Natuke paratamatult selline mõtlemine juba, sest vaata, ma kirjutan väga palju pop lüürikat ja ja pean pidevalt suutma mõelda üsna kaugele ette, et see haaraks võimalikult suurt publikumassi kaasa läheks neile korda, mõjuks. Eks ju tegelikult küll, et kui sa neid laulusõnu kirjutad teistele ansamblitele, siis sa paratamatult pead selle peale mõtlema, aga mul on pigem jäänud mingi selline tunne, et sa kirjutad või teed nii, nagu torust tuleb. Väga hea, kui niisugune mulje on jäänud, sest et mängleva kerguse saavutamiseks peabki palju tööd tegema. Ei tohi mingit higilõhna kuskil juures. Ja seal on hästi palju asju, millega peab arvestama. Tegelikult niisugune mõnus mõnus pedantne teadus. Et tulemus mõjuks nii, nagu ta oleks hooga torust tulnud. Aga opo veel sellest Räpinast ma tulin sulle külla ahjualusena. Ja siis ma mõtlesin, et kui kaua meie sinuga teineteist teame. Ja see vist on 97.-st aastast, kui me koos ostasime Noorte Autorite koondisesse. Autorid oleme veel mõlemad endiselt noored enam noh, nii ja naa, eks ju, et sa oled noor. Ah, mis tänapäeval pole mingit vahet, kas sa oled noor, ei ole, kuidas ei ole? Ma just olen avastanud, et noh, minu sünniaastaga inimestel on see kui nad viitsivad selle võimaluse vastu võtta, aga on võimalus esimest korda võib-olla maailma ajaloos olla elada generatsioonideüleselt mitte jääda oma põlvkonda, mingisuguse mentaliteediga 86.-sse aastasse kinni, vaid, vaid, et kogu aeg on, on praegu ja, ja ei ole vaja kivistada oma arusaamades rahulikult voolata. Viiekümneaastane inimene ööklubis Pole midagi imelikku, noh, 20 aastat tagasi veel oleks olnud imelik. Sa käid klubides? Kuule, juhtub juhtub, mõnikord ma käin kus iganes. Nojaa, aga mis ma tahtsin küsida su käest, kui ma hakkasin sellest noorusest autoritest rääkima sellest koondisest. Et ma tean, et sa oled kogu aeg Räpinas elanud on see tõsi vä? Ma olen täiesti Räpina algupärand. Ma olen Räpinas koguni sündinud kuiv Räpinas. Väikest aega maailma ajaloos oli veel oma sünnitusmaja. Seal kunagi pannakse sinna Lillak, kas punaseks värvitud Cruzdleoffka Räpinas, Tartu maantee ääres, mille ette need on ehitatud mingi kummaline lasi puuri moodi mingi toru monstrum ka. Tütarlaps tõimede juua, põrand kägises, mõnikord ka veab. Sa rääkisid sellest, et kuidas kogu aeg peaks olema mingisuguses muutumises, aga sinu välimust vaadata. Ma arvan, et et inimestele, kes APU ilvese nime kuulevad, tuleb kohe selline pilt silme ette, et on punaste juustega nüüd suured pikad juuksed ja nüüd on selle habe ka olnud kogu aeg samasugune välja näinud. No laias laastus küll, jah, selle jah, kunagi sai aastaid juukseid punaseks värvitud, aga mingil hetkel ma sain aru, et ma olen niigi näha ja ja tegelikult ma ei ole juba pikki aastaid ei ole punane, aga inimeste ajudes lon jah, siia maanides 15-sse Arvinud, mis nad on, punased või pruunid? Ja ma arvan, et see on niisugune kartulikoor ja suve lõpuks on peaaegu blondid ja talvel jälle kogub ennast halli juurde ja mõnus. See on kõik. Olen harjunud. Ma ei, ei kujuta küll ette, et et peaks kuidagi teistmoodi olema. Ja kui ma sinu juurde sisse astusin siis su ema lõikas ajalehtedest välja lugusid sinust, mis oli täiesti suurepärane vaatepilt köögilaua taga, sinu ema, täiustamas sinu arhiivi. Kui suur see arhiiv on? Vot ma ei teadnud, kui ta, milles, milles nüüd mõõta, seda ka emaile meeldib jah, arhiivi pidada ta juba sügaval nõukaajal ma mäletan, võib-olla väga väike olin kui ema lõikusse ajalehtedest välja teda huvitavaid artikleid ja süstematiseerida neide, kleeps, kaustadesse ja lehtedelt kunagi aegade aegade taga, kui sai hakatud ajalehtedele kirjutama ja ajalehed hakkasid ka minu tegemistest kirjutama, siis tekkis selline komme. Näppu jäi, siis maitsin ta nurka hunnikusse ja seal nurgas vedeles ja nüüd kui see hunnik hakkas juba ületama igasuguseid normaalseid mõõtmeid siis emailves võttis ette ja lõikab ja kleebib ja süstematiseerida. Hea selline väike ma ei ole ise eriline selja taha vahtida ja ma pidevalt ei mäleta, mis ma olen jälle teinud ja siis teinekord vaja viidata näiteks mõnele oma kirjutisele, mida netis ei ole, siis ma tean, et uttidel kuskil kaustades on jumal on olemas. Jah, ema ema teab, kus on. Nii, et tasub ema pidada. Aga sa oled kindlasti kuulnud seda küsimust või et miks sa siin Räpinas elad või et noh, minu meelest on väga lahe, et sa siin Räpinas elad. Aga mina näiteks lasen mingi aeg tagasi Tallinnas ja kui tagasi vaata, see, kus naisega koos kolisime, siis hästi paljud küsisid, et issand jumal, mida te seal Tartus tegema hakata. Et seal ei ole ju midagi, mis, mis elu seal on ja et kas sinu käest ka küsitakse, et mis elu siin on? Siin on mõnus, vot ma elan niukses eestlaste eestlase nii-öelda unelmate kodus, et ühel pool. Ja on on jõgi ja loodus ja teisel pool maja on nii-öelda kesklinn. Aga võib öelda, et Selot koos emaga. Aga siia siin on maja on nii suur, et siia mahuks neid emu mahuks veel igavene ports. Võib-olla on vaja natuke natukene väiksem hetkel nii-öelda. Suvel võiksin võiksin ma tea, poolt Kirjanike Liitu pidada, nii et ei oleks üldse häda. See oleks päris hea. Eesti Kirjanike Liidu Räpina sektsioon nad juba natukene on peaaegu Kirjanike Liidu, Räpina Kirjanike majaks võib juba nimetada küll, sest ma olen ju emailvese raamatuid kirjastanud ka juba tüki kolm ja ja tema aastane autorihüvitusfond fondi see hunnik pappi on, on juba pea sama suur kui, kui minul. Mõlemat saame juba kaks korda poes ära käia selle raha eest. See on hea, see on hea. Kummaline, ma sõitsin täna nüüd sinu juurde tartust ja kuulasin autos makki, kuulasin sinu viimast plaati viimatust viimatist või mis sa sellega öelda tahad? See, et ma mitte ainult ei loodavad, olen ka täiesti kindel, et see jääma viimaseks plaadiks. Aga praegu on viimane ikkagi, no viimati olgu ja selle plaadi nimi on ükskord, mis on siis ühest Olavi Ruitlane luuletusest pärit luuletuse nimi on siis, aga ükskord algab aega. Sama laul, mille sa oled teinud, on ka seal plaadi peal. See plaat on mõnusalt rämeda sellise pluusi hõnguga. Ja mulle tundub, et see plaat on küll selline, et ma ei tea, kui palju sa selle plaadi tegemisel või, või nende lugude kirjutamisel mõtlesid kellegi teise peale või või mõtlesid sa rohkem ikkagi enda peale või, või mis sa mõtlesid? Kui ma endale lugusid teen, siis ma ei pea absoluutselt olema nii-nii suur mõtleja, kui ma teistele paraadidel need lood, mis on lihtsalt mingi mingi ajendi peale mingisuguse mõtte või kujundi peale tulnud mida ma ei ole pidanud vägisi taga otsima, ma ei ole, absoluutselt ei ole mind huvitanud, sihtgrupp ongi huvitanud jah, et mul endal oleks neid mõnus laulda. Aga miks sa seda estraadi siis ikkagi teed? Noh, sama targalt võib küsida, et miks ma dramaturgiat või Libretotte endast, et mulle sobib lihtsalt, julgen väita, tuleb hästi välja. Ja see töö on huvitav, sest see ei ole üldse lihtne, seal on tõesti väga palju, millega peab arvestama ja kas või konkreetse solisti vokaalsete võimetega tema natuuriga sihtgrupiga, ideaalis peab see kõlama niimoodi, nagu ta oleks selle ise kirjutanud, kui ta oleks selle peale tulnud ja tal on, oleks kindlasti mugav laulda. Et absoluutselt kõik, kõik kogu tekst läks lauldavuse printsiibile, ehitatud, et inimene kuuleks kõik sõnad välja takistada ta sakslane kaasa laulda suhteliselt teisekuulamisega juba. Ja see on huvitav keemia. Opo see, et sa ütled, et sul tuleb see hästi välja seda kuidagi hea kuulda. Et sa oled järelikult endaga rahul. Et sa arvad endast hästi. Ma ei ole endaga rahul, vaid ma olen endas kindel, mis seal on. On ta siis, kui endaga rahul oled, siis ei viitsigi enam midagi teha, võib-olla mul on niisugune mulje jäänud, et noh, siis sügan istunud loorberitel ja sügan kõhtu. Aga minul on see kõik jätkuvalt huvitav. Kui see ei oleks enam huvitav, kui see oleks nii-öelda valmis minu jaoks, siis ma liiguks, kui mingile muule alale hakkaks, läheks maalima tagasi. Aga ikkagi see plaat, see aga ükskord, et ma kuulasin seda, ootas, kui ma sinu juurde siia Räpinasse sõitsin selle plaadi, kas eelviimane lugu on väikeste linnade mehed, on lollakad? Ja ma olen seda lugu ennegi kuulnud, seda lugu on enne isegi kui seda Katri polnud teises esituses või seades kuulata, aga seal on selline, kohe algab see laul sellega, et väikeste linnade mehed on lollakad, noh on need ei oska laulda, aga et nad joovad viina ja ei kasvata kanepit siis mõtlesin, et no nii imelik, et mis, miks, mis nagu miks, miks peaks täpid kasvatavad, kus sul see mõte üldse tuli? Nüüd ma sõitsin siia linna sisse. Ja Räpina tunnuslause on hea kodukoht. Ego on kanep, kanepi nagu õis, niiske, poolik kanepi, mitte õis, vaid leht veebileht. Ja siis ma mõtlesingi, et, et jah, et sa näed kõike nagu asetus õigele kohale, et sa oledki siin Räpinas, eks ju, hea kodu koht, sellepärast sa oled siin. Ja, ja kanep on ka siin, eks siin kasvatatakse Apitia lauladki, et väikeste linnade mehed on lollakad, kui nad joovad viina ja kasvata kanepit. Kasvatati kanepit ja see hea kodukoha Räpina logo on Leonhard Lapini tehtud, kes on Räpina Räpinast pärit. Ja nii-öelda logo võib võtta ka tegelikult kui, kui noh, peenrast võrsavat mingit taimekest või, või midagi, mis on topitud mustanahalise tagumikku või. Aga aga Leonard ütles, et ta tõesti tegelikult pidaski silmas kanepilehte, sest huvitav, ma just mõtlesin, et ma olen õudselt vaimukas, sa oled lihtsalt täiesti õigel teel. Sest kunagi siin kasvatati kultuur kanepit väga palju natukene maad juba taamal kasvatati rohkem linaga Räpinas olevat kanepi kasvatamine olnud. Ja noh, seda, seda kanepit, mida siin kasvatati, seda ilmselt suidlataks ainult väga, väga rumal masohhism. Midagi ei juhtuks, et sa oled suitsetanud seda. No ma ei ole seda suitsetanud. Sellel plaadil viimane lugu on ära sae pekki laulu endale, ida läheb edasi, et ära sae pekki, millel istud, parem. Räägi temaga, see on absurdi haiku haiku valemi järgi kirjutatud. Kuigi ei vihja aastaajale, no ei ole selles mõttes klassikalise haikuga, tal ei ole midagi ühist. Sõnaga vis mu viimatine luulekogu kogumik algab ka sellesama tekstiga ja noh, eestlasele ta kultuuriteadlikule eestlasele isegi kes mäletab seda Mart Juure preemia aegu ja usinad pekisaagimist tuleb seal ilmselt mingi metatekst kokku küll, aga see on ka, olen seda ka Soomes esitanud soome keeles. Ale saha Ihra Jolla istud, vaan, puhus end ka nii ja nad laulavad ilusti, kaasasestakse, on tehtud selles ajudesse kleepiga süsteemiga, laul on, see, sellega on väga mõnus, on ka kontserte lõpetada, sest et kui nagu kõik lood on otsas ja, ja siis nad ikka veel millegipärast tahavad lisalugu, siis esiteks nad laulavad ise seda ära, sae pekki piisavalt tükk aega pärast minu lahkumist veel kaasaja tagasi kutsuvad, siis ma ütlen lihtsalt ära ja siis nad laulavad veel edasi ja saavad koju ja ajukahjustust kahjustada. Stiilis laul, mis tegelikult rütmiliselt ei ole väga kerge üldse inimesel ilma saateta meelde jätta. See on ka sellepärast tegelikult kontserdi viimane laul enamasti, et et ma kasutan kolm erinevat häälestust, aga reeglina mul ei ole laval kolm erinevat pilli ja, ja siis see on nagu kõige madalama häälestusega laul. Et see ongi nagu selline, nagu sa ütlesid, väga tabavalt, et absurdi haiku seal plaadi peal on ka selliseid tekste kus sa räägidki, et Eesti on paar, kus on halb elada ja olla olla ja paljud inimesed on halvasti mingis mõttes täiesti nagu selliseid sotsiaalseid teemasid. Sealne hooliv sotsiaalne, must huumor asjadest laulda asjadest, mis ei peaks niimoodi olema. Ja selles samas laulus väikeste linnade mehed on lollakad, seal on lapsed, kes siis räägi noh, tegelikult see on ka selline. Väikese koha loogika on seal täiesti olemas, on selline väga lüüriline küll kuidagi tõstab seda mingi väikese linna mingit olekut, aga, aga samas on see aparaat nagu kibe. Et ühtepidi tundub, et, et ahah, et sa nagu nagu esitad mingisuguse väga selge seisukoha. Teistpidi tundub, et see on noh, lihtsalt mingi ja mäng, mis ei pruugigi mitte midagi nagu tähendada. Et mis luule sinu jaoks Apo on, et kas ta on sinu jaoks mingisugune seisukoht, mida sa väljendad või ta on ikkagi midagi muud. Luule on nii suur asi, et seda nüüd paari lausega kokku võtta. Hommikul vara, väga keeruline. Ei ole ju vara. Kell on, varsti on üks. Mõtlesingi, et vara. Et siis mul on praegu talvine režiim, mis tähendab, et ma minu unerežiim käitub täiesti prognoosimatult, et vahepeal ta läheb nii-öelda keskaegse süsteemi peale neli tundi unda, kuus ärkvel ja neli, neli und ja nii edasi, mis absoluutselt ei jagu 24-ga kuskilt pidi. Ärkad öösel üles ja siis mingi aeg juhtub jah. Eile märkasin hommikul kell kaheksa juba üles. Täna suutsin venitada mingi poole 11-ni välja, tegelikult aga korralik režiim, minu puhul oleks mingi kella neljani öösel üleval ja siis 12-ni päeval und. Talviti mul läheb sassi. No ma ei teagi, tähendab, et mis ma ise nagu vastaks sinu asemel sellele küsimusele, et, et kas see luule on mingisugune seisukoht või on ta puhtalt mingisugune mäng või, või et, et milline see tasakaal seal sinu jaoks on? Võikski tasakaal võikski olla muidugi, tulla on väga tehniline ala tegelikult ju. Meie õpetaja Kivisildnik ütleb ka sedasama õpetaja Kivisildnik noki aegadest muidugi. Ja, ja tal on endal õigus, ma soovitan teda kuulata ja lugeda mõttega. Ja võtma hüppan korraks sinna Libretode ja top tekstide juurde tagasi, et see on võib-olla mõne mõnevõrra kas vähemalt sama tehniline õi isegi hilisem. Sest et seal on raamid, raamid, mille sees mille sees peab askeldama luulele, ei ole luulel luules on asi vabam tegelikult enda jaoks eristud ka seda, et mis on luuletuse, mis seal looludekst. Loomulikult Stahlis need asjad kattuvad, aga seda juhtub väga harva, on niuksed poeta, kes kes on vähemalt mingisuguses mingil ajal kirjutanud täiesti mitteteadlikult ilmselt väga lauldavaid tekste, kas või noh, kasvõi Kaplinski, Runnel, Paul-Eerik Rummo, noh, neil on niukseid teoseid või hetki, mil, mil väga lauldavat kraami tulnud ja mis tekstid võib-olla ongi kõik juba lauludeks jõudnud. Kuigi nad ei ole lauludeks tehtud. Ja teisalt on ka on ka vaks vahet. No juba kas või selle luule lahingu jaoks kirjutades ma pidin pidin arvestama ikkagi sellega, et ma pean selle ise ette lugevalt, seal peab olema mulle mugav Etelda kõigele muule lisaks. Et spetsiaalselt kirjutatud etlemisele on jälle midagi natukene, muudkui kui selline vaba vaba lugemisluule. Muide, mulle ei meeldi üldse tegelikult luuletusi oma luuletusi ette lugeda. Vot, see on küll huvitav kuulda, sest mulle tundub, et et peamiselt noh, ma olen sinu tekste lugenud, aga aga ma olen siin ka väga palju laulmas kuulnud, aga, aga ka lugemas kuulnud enda tekste ja ma tean, et sa ikkagi teed seda väga palju või oled teinud vähemalt et see tuleb küll üllatusena. Ma olen teinud, ma alguses ütlesin, et hea meelega ja kogu see naki naki Campolid olid suured etlejad ja ringirändajad ja lõbusad ja lärmakad ja just sellise näoga rahva poole poeedid. Aga mingil hetkel mulle hakkas tunduma, et luuletuse kujunemine ühelt poolt on on publikule liiga kaugele vastu tulemine, tegelikult võiks inimesed ise lugeda. Ja teisalt on see nagu pooltooteesitlus, et kui ma olen juba võimeline tegema sinna viisiga, et siis ma pakun täiskomplekti täisteenust, et anna mulle kitarr kõhu peale ja kõik on kõik, on väga mõnus, aga paneme nüüd niisama lugema, siis mõni mõnusalt ennast ei tunne. No see on nagu klassikaline küsimus, aga samas on salati huvitav küsimus, et kumb ennem on, kas tekst või viis. Arvatavasti kui sa kirjutad nagu spetsiaalsed sõnu kellelegi, siis on see viis enne olemas. Aga kuidas sul endal näiteks nende lugude puhul, mis selle plaadi peal on? Huvitavat žanriti ongi reeglina niipidi, et kui sinna popi poole peale kirjutada siis harilikult saadetakse ja viisijuppe aitäh. Ja kohati on päris suuri probleeme, sest muusikute mõtlemine hakkab üha rohkem minema nii-öelda inglise keelseks. Aga inglise ja eesti keeles inimene tekitab heli väga erinevate süsteemidega. See peegeldub ka nootide kasutuses. Et üha rohkem tuleb sellist sellist hülgamist eestindada, mille eestindamine on problemaatiline, sest et meil ei ole nii palju pikkade täishäälikutega sõnu tõtt-öelda ja eesti keelt peab laulma ikkagi lahtise suuga. Inglise keelt võib kurgupõhjast läbi peanaha ini sõdaga. Jajah, kno käega lauljatega on ka selline jama mõne soliskiga olnud niimoodi, et ei saagi teda üldse eesti keeles laulma, sest et ta harjunud sellega ja ta ise ei saa sellest isegi aru inglisekeelse laulmisega ennast ära rikkunud ja ei ole võimeline tegelikult eesti keeles laulma, kõlab nagu mingi kohutav. Noh, kui niimoodi alati väliseestlane, siis sakslane nõndaks, aga kui nii-öelda kodueestlane kõlab nii jubedalt, too näide. Ma ei taha, ma ei taha midagi, ei taha tuua näidet sellepärast, et inimesed väga armastavad neid soliste, tegelikult kuulevad nende inglisekeelseid laule ja neil on neil on hea, et ma ei oska konkreetset näidet Sulle koheselt peast vuristada. Ma peaksin siis 15 minti kõvakettal sorima? Jah, sest et ma kirjutan ka nii palju ka seda estraadi tegelikult juba, et. Ma olen õppinud selle, kui ka valmis saab, siis. Noh, kõigepealt tänan väga jube olukord. Kui sul kummitab peas laul, mida, mida võib-olla ei ole kuulnud isegi veel selle esitaja ja see on parem, on see võimalikult ruttu ära unustada. Kunagi poole aasta pärast lähed raadiost mööda ja ja siis vaatad mingi sihuke, oh, keegi on mingi väga hea ja lauldavad eksi teinud. Lahe aa kurat ise tegin. Mõnikord mõtled ikka tükk aega, et, et kes, kes ja kuidas. Aga noh, jutt selles, unustan need ära, sa võtad ikka tükitööd, seda siis järelikult. Ütle välja. Ma intrigeerin. Nojah, tulevad uued asjad peale ja parem on paremal suuta unustada. Noh, mõnikord on nii hea hea meel, et need ei lähegi tegelikult ikka meelest ära. Singer Vingeri viimatise plaadi pooled tekstid sain teha ja ja see on võib-olla kõige südamelähedasem ka senisest senisest popmuusika sõnastaja väärist. Pöördun su küsimuse mingisuguse eelmise küsimuse juurde tagasi, millest ma pikalt juba latrans, räägi, räägi, et popmuusikal tulevad enamasti kõigepealt viisijupid, millele tuleb siis sõnad peale mõnikord suisa ikka peaaegu vägistada, aga noh, seda ei tohi kuulda olla muidugi. Aga ma lähen tehnikale väga palju. Koorimuusikatekste ja libreto Sid Bretoskvale väga palju ei ole teinud, aga mõnedel on teinud nendel puhkudel reeglina on mul õnne, tuleb teha kõigepealt tekst. Ja kõige rohkem olen ma sel alal teinud Priit Pajusaarega koostööd. Üldiselt võib-olla keegi mäletab, et kunagi tegime maailma esimese võrokeelse nii-öelda eurolaulu. Ja rohkem võib-olla ei teagi. Tegelikult me oleme teinud selle 10 aasta jooksul Priiduga väga palju koostööd veel ja just nimelt koorimuusika vallas ja, ja viimati oli suisa ooper meile. Ja mul on, temaga on väga hea kostet teha, sest et ma tunnendama adunud muusikalist mõtlemist, sandada kirjutada teksti, milles kõik vokaalide liikumised ja juba eeldavad eeldada. Ta saab põhimõtteliselt mu tekstist rebasele viisi kätte, mis ta peab sinna tekstile tegema. Või mingeid ümbertegemisi on meil ülivähe. Et siis, kui ma endale kirjutan laule siis mul harilikult tulevad nii viis kui sõnad sünkroonis. Kuigi mul on ka on ka igasuguseid viisijuppe ja mingisuguseid sõna kujundeid on korjatud kuhugi mälusoppi või kõvaketastele, mis pole võib-olla veel kokku saanud. Mul on trehvanud ju ka niimoodi, et ma olen teinud näiteks mingi kasutanud mingi teatrietenduse lauludeks või võimlitaks koori lauludeks. Viisijuppe, mille ma olen teinud juba, kui ma olin 17 või 18. Ja lihtsalt polnud siis mingi ligi tasand, nendega mitte midagi peale hakata, polnud veel jõudnud ise sellele tasemele. Et ära tunda, et sellest drillerduselt annab näiteks kaanoni kokku keevitada. Sihuke loome on pikk ja pidev ja iial ei või teada, kuna midagi tarvis läheb. Rasa efektiivne. Sa parem räägi temaga ära, saed, äkki. Sa parem räägi temaga ära, sae pekki, lillelised, parem räägi temaga ära, sae pekki. Samara räägi temaga. EKi tädist täitsa parem räägi temaga ära saebecki, lilledest. Jätkame vestlust Aapo Ilvesega. Sa mörised mõnusalt selle plaadi peal sa teed kurguhäält, kus sa seda õppisid? Tavaliselt mingit Tõvalased ja kas seal mingi tiibeti mungad või kes mürisevad niimoodi? Sa mölised ka? Väga tihti on küsitud, et kus ma seda õppisin ja ma alati olen vastanud täiesti siiralt, et saunas. Tegelikult see kunagi 90.-te alguses ma kohtusin Põhja-Soomes saamihoiuga ja sain väga tugeva laengu. Ja kui ma sellest oma reisist toonasest reisist ühes raadiosaates rääkisime, siis siis toimetaja millegipärast, kuna tal saami joigu ju näiteid ei olnud, siis panin taustaks tiibeti erina, siis ma kuulsin ta ütelda seda esimest korda, seda kurgulaulu ja hakkasin, hakkasin proovima ise täitsa. Ja käima ta käima, ta läks. Et ma teen nii jah, nii madalat kui ka kui ka kõrget mitmehäälselt. Korraga olen ainult kohtunud mangušiga ansamblist Huunhurtu käis loengut ja õpituba tegemas Viljandis. Aga kuna ma tookord ise pidin tegema ajakirjaniku ja jälitama Lenna kuurmaad, siis ma jõudsin sinna juurde loengu lõpuks täpselt selleks hetkeks, kui ta ütles, et nüüd võib keegi tulla Ta ja ja proovida kurgulaulu teha ja siis ma ütlen, mis tal valesti on ja siis mul tekkis kohe huvi, et mis mul siis valesti on ja läksin sinna ette, värisesin siis mon, kus kuulas ja katsus mu kõhtu, et kas kõik ikka vibreerib kaasa ja siis küsis publikult, et miks ta minu kutsusite. Ütle siia. Kuidas sa selle saunas selgeks said, selle selle kurguhääle tegemise. Saunas sa oled üksi üksi, näiteks saunas? Leiliruumis on väga kui väga kuumela muidugi seal on hea, sobiv, sobiv akustika või siis akustika puudumine või kuidas parasjagu on. Ja siis muudkui proovid lihtsalt jah. Mul on tegelikult niimoodi, et tosin aastat tagasi juhtu siukseks sess millest ma ei taha siinkohal pikemalt rääkida, aga aga noh, ma suutsin enda väga väga ära lõhkuda. Füüsilises mõttes olin, käisin nii-öelda kaugel ära ja pärast seda läks mul, kui ma jälle rääkida ja häälte Hasu ütlesin, siis on mingisugused piirid olid kadunud ja siis läks kurgulaul oluliselt paremaks, sügavamaks ja igasugune pingutus kadus ära. Ja see, kui keegi hakkab sellist laulustiili proovima. Tegelikult netis on väga palju juba tänaseks üleval õpetusi ja, ja ka teoreetilist juttu. Ja üks lihtne soovitus on see, et iga kord, kui kui asi läheb kuidagi väga pingutuse peale või kui on valus või hakkab köhima, siis järelikult sa teed midagi valesti. Et tegelikult on hästi pihtasaamise ja sisemise vabaduse värk, et need hääled kätte saada. No vot sa ütlesid see eksess, sa ütlesid, et sa ei taha sellest rääkida, aga ma tean ka, et, et seal tõesti juhtus mõned aastad tagasi üks selline õnnetus. Ja mõtlesin, et ma ikkagi küsin, et kas midagi muutus peale seda tähendab, et see tõesti nagu olid täitsa jõudis, küsisid, et mis tast üldse saab, on ja kas üldse saab Aapo ilvesest midagi? Aga et, et kas, kas seal toimusid peale seda mingi mingi muutus või no okei, see kõlab väga esoteeriliselt, aga siiski tähendab. Vastan üldsegi mitte esoteerilised, et toimus küll, isegi kui need teha mingit lihtsat statistikat siis pärast seda alles nagu olekski hakanud alles toimuma. Aga mis see siis on, et kas nagu tundsid seda, et vaat et elu väike ühel hetkel ära lõppeda tulebki nagu kuidagi seda päeva haarata või, või mis, mis see oli, see äratundmine? Mitte mingisugust äratundmist, lihtsalt mingisugused nii-öelda tõkked kadusid ära. Kõik läks oluliselt vabamaks sügavamaks, ilmselt muutun kidakeelseks. Ei oska. Okei, las ta jääda, ütle parem seda, kes on alla. Pugatšova seire on skandaali kunstnik. Mõtles selle tegelaskuju, mõtles välja. Vahur Afanasjev, hea sõber. Ja kontsert see on, on selline, et alla Pugatšova on, on imekaunis Ida-Viru tütarlaps. Nii ilusat ta ise ennast kunagi ei ilmuta, ei näita. Ja tema kujutab maailma oma oma kunstiteostes. Mida saab näha veebiaadressil Pugatšova kamm, näitab seal maailma, heegeldab maailma täpselt nii, nagu tema sellest aru saab, näeb, et, et Pugatšova idee mitte kunagi nalja ja ei mõnita kunagi mitte kedagi, vaid ta lihtsalt, täpselt nii talle tundubki, nagu, nagu ta seal blogis kujutab ja tema nii-öelda maaletoojad või, või eestkõnelejad ja vahendajad oleme siis lõviosas. Suur Afanasjev, mina ja Kaupo Meijel. Nagu sellised ilmutas, et kes siis võtavad, võtavad füüsilise kuju. Me oleme meediumid jah, et et seal blogis blogis kõik need taiesed mis on reeglina gaasid või ja puga kontseptsioon on ka see, et ei tohi minna üleliia palju aega nende taieste loomiseks, et reaktsioon ja peab olema kõigele, mis ta, mis ta näeb ja kuuleb ja kuidas ta adub, eks reaktsioon peab olema hästi kiire, spontaanne. No täna hommikul vaatasin, seal oli üks kas eile või üleeile üles pandud üks. Üks eks pilt, nad ongi pildid ja siis seal on mingi teksti juurde pandud või on täiesti nõus, et kollaaž. Ja seal oli üks naine, kes kas avastas või hakkas aevastama ja siis oli tema nagu see hääl, mis talt tast välja tuli, oli džihaad nagu Atši, aga siis džihaad. Jah, see mina ei teagi, mis, mis puga tol hetkel mida ta tundis või mõtles. Vahur Afanasjev oli, oli see meedium, et jah, ma rõhutan, et seal blogis on ikkagi kõik taiesed, on, on puga puga taiesed mitte ei ole noh näiteks mina või meiel teinud või. Aga ei ole üldse mõtet või vaja karta, puga on nii lahke, lahke kunstnik, et kõik saavad. Mulle tundub ka, et seal on, see teemade ring on nii laialt ära kaetud, et seal nagu noh, absoluutselt kõik teemad või noh, sellised päevakajalised noh, eks üks viimaseid asju, mis ka Facebookis ringla selliseta pühapilt, kus kolm pühakut on siis teki all kutsuvad veel kedagi juurde, et noh, siis selle kooseluseadusele ikkagi vihje Tont seda teab, millele see vihje on, aga aga puga sa ise ei tea, tähendab Pugatšova punasega puga puga teab, et kui ta tahab minu kaudu vahendada teadmist, et täpselt blogist vaatama. Aga üks, üks natuke hirmutav värkan, sale Pugada on küll, et et ta kurivaim kipub olema väga tihti prohvetlik täiesti prognoosimatutes asjades prohvetlik. Näiteks pidas puga vajalikuks disainida T-särgi pildid särgist mille peale on kirillitsas kirjutatud estonski Špion joonistatud märklaud. Ja see juhtus märtsikuus, ühesõnaga tugevalt enne Eston Kohveri röövimist. Ja noh, riburadapidi jälle mõnikord Pugada mingisuguse pildi, millel esmapilgul ei olegi mingit mingit tähendus, mingi täiesti absurdne pilt. Ja siis mõne kuu pärast see tähendus tekib sinna taha, natukene ajab külmajudinad, pealegi. Minu meelest on see kogu see blogi või see, mida see alla Pugatšovat teeb, see on väga-väga vaimukas ja naljakas ja kuidagi mõnusalt süüdimatu ka. Täitsa rämeda alla vahepeal vajalik on, jah. Kuna sina oled üks ilmutuse edasikandjatest, eks ju, siis midagi sellest Sinuliku. Et vaata, kui me ennem rääkisime sellest, et ära sae pekki, millel istud, sa parem räägi temaga. Et seal on midagi sõnastatud, see, see mängulisus või absurd või või selline asi on olemas. Mis on nende nende piltide juures, on, et salongi taas või keegi kleepinud midagi peale. Seal on toimunud mingisugune nihestatus, keegi justkui nagu me kõik oleme lapsepõlves ajalehtedele, inimestele kuusid, mingeid vuntse või jumal teab prille habemeid ette joonistanud, et et see on minu meelest üks osa sellest mängust, oled sa nõus? Opellus? Jah? Ütle veel midagi. See oli, see oli nii pikk küsimused ja nii pikk seletus oli selle küsimuse enda sees, et mul tuli hoopis meelde kui minul ja Villu Tammel 98. aastal koos tuli luule vihikutena välja. Kauksi Ülle esitles Tallinnas musta laega inimeste majas meediaraamatuid ja siis ta küsis Villu Tamme käest. Aga eriti pika aja ja seletava küsimuse. Villu loll toona olid veel rohelised juuksed ja minul olid punased need toriks pärast ütlesime kohtavaskija päeval ka villu kuulasse seda pikka küsimust ja vangutas oma rohelist pead. Vastased. Oh oi mis see küsimus oli. Aga tead, ma tegelikult tahtsin küsida selle suure kirjanduse kohta. Vaata, sa oled ka kuulnud neid jutte sellest, et oodatakse suurt romaani, mida kuidagi ei ole ja ja, ja siis sellist suurt tõsiseltvõetavast kirjandust, mida sina ilmselgelt nagu idee või teed või kas sa nagu mõtled ka selliste asjade peale, et vaata, kui sa sellist oled selle alla Pugatšova nagu ilmutus või selline noh, tema füüsiline käsi või või et nad siis sa siis sa ei saa suurt romaani kirjutada, et kas sa mõtled selle suure romaani peale? Mulle meeldib pigem andekas minimalism ja ja ma olen ta vajaduspõhine kirjutaja, tihti majandusmuidugi, võib-olla ka täiesti sisemine vajadus, mis ongi kõige ideaalsem. Ja mul hetkel puudub vajadus kirjutada hästi suurt romaani. Aga ütleme, et see suur, eks see suur ongi seotud selle nii-öelda tõsiseltvõetavuse ega ka sellise mastaapsusega, et et ma nüüd olen nagu siin väga noh, ütleme, võtame, toome selle, selle võrdlused. Jaan Kross või, või Mülleri Sass on ju, et noh, et mõlemad on väga head tüübid aga, aga tavaliselt erinevad või noh, just selle mastaabi või selle isegi nagu selle ambitsiooni poolest Misasja, kas see on aga, aga lahedalt muidugi, kõlab kokku. Just just lugesin Mülleri karu põnne, üks päev, aga vat krossi lugenud ükspäev Hašeki religiooni kriitilisi novelle lugesin ka hiljuti maksate ei ole juba viimastel aegadel tarbinud ka suurt romaani, et ma ei ole sa suure romaani laine peal praegu. Okei, selge, mis ma ikka sind kiusamises, aga no inimestelt mõnikord olen küsinud sellist asja, et kust nad raha saavad. Vaata, kuna sa oled ikkagi luuletaja või kirjutad laulusõnu või muusika. Siis ma kujutan ette, et ikkagi inimesed mõtlevad, mis sa siin, kuidas sa nagu elad siin, eks ju. Tänagi ärkasid kell 11 on ju teised inimestel on pool päeva juba selja taga siin olles nagu ärkad, on ju. Et noh, mult endalt küsitakse selliseid samasid asju, aga noh, mul on ka vabandas, et ma töötan nagu raadios, võiksid nad sinuga juttu. Aga et kus sina raha saad? Pangaautomaadist kes sinna viib, mingid rahavedajad viivad, aga tegelikult on mulle õudselt meeldib töö eest raha saada. Õnneks õnneks meil autori autorite ühing töötab väga hästi ja minu teoseid õnneks avalikult esitatakse. Üsna palju. See põhimõtteliselt eladki sellest. Nojah, vaata näiteks, ma siin olin mõnda aega, aga see oli 14 kuud. Töötasin rahvusooperile. Tegin selle aja jooksul kantaadi libreto, muusikali libreto ja dramaturgia ja ooperi libreto, dramaturgia ja siis ma tõesti pigem selle aja jooksul. Ärkasin hommikul kell seitse üles ja hakkasin tööle. Mis täna tahab ava ees, kes siin kirjutavad inimesed vee peal hoiavad, paraku ongi dramaturgia ja, ja siis laulutekstid on jäänud mulle selline mulje, enesenäitajad. Ja sul on seljas ka Estonia teatri dressipluus, must dressipluus ja selja peal on kiri Aapo. Sellesse saiti nagu lisaks. See jah, sa unustasid, unustasid nentida, et see nii-öelda dressipluus ja Aapo on tikitud kuldse niidiga seal mul ei olnud näinud ennem pime koridoris näinud see on mul jah, nii-öelda vana vana tööriietus, et Aivar Mäe lasi kinkida mulle selle riietuseseme ilmselt ilmselt sellepärast, et ta näeks, kus ma olen kogu aeg, aga tegelikult ma käisin muidugi selle 14 kuu jooksul Estonias. Ma arvan, et ma töötasin siin enda kodus. Seniseid riietusesemed kingiti seal peale tegelikult peale ooperi esietendust veel mulle, heliloojale, lavastajale ja kunstnikule ja sellega oli selline naljakas lugu, et kõigil oli opo selja peal hehe noh, selleks on muidugi eriti naljakas lugu, aga minul oli Apo Oja, Andres Puustusmaal oli Andres Ingrid Proosi Tali, Ingrid Priit Pajusaarele oli Pajusaar. Mõtlesin kuidas see inimene, kes noh, vaata, Priit oleks igal juhul odavam tikkida või? Pajusaar. Mõtlesin, kuidas see mehhanism, kuidas nüüd niimoodi läks, pluss veel see, et pajusaar on ikkagi piisavalt pikk sõna, et nagu pea napilt mahub ära sinna selja peale. Inimene, kes noh, kellelgi selle mõtte peale tuli või kes seda tellima pidises. Andres. Pajusaar noh mõnikord ei tule meelde, eks. Väga naljakas. Lõpetuseks küsin midagi väga lakooniliselt, kas elu on rock n roll? Sel korral käis Ahjualune külas Aapo Ilvesel. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni. Ja Neymari Meeli Eviski Emajõkke jäänud kõigest poole. Unikaalne lisa Nõmme linnaosa presidendi Islandi külla kaks korda päevas seksuaalkäitumise. Ta elas valemi mullusega õnnel saiale juustu välja. Kõik liiki torkab suitse Marlboro ootama, korda, aga ükskord algava raskiteesi saab, ta saab raehärra Alalaval Jõgeval. Aega.