Tänane keskkava 25 aastat purjede all pakub lugusid kõrvu singuvast, tuulest, hirmsatest, tormidest ja tüütust tuulevaikusest teistest vahtidest tormisel merel, kui sul hamba all ka kuiva kohta ei ole ja öövaikuses tähistaeva all peegelsiledat vett mööda liuglevast jahist, kui täiskuu suurelt purjelt vastu peegeldab. Jutustaja eks on 25 aastat jahiga merd sõitnud kapten Margus Zahharov ja tema tütar hele Normus, keda on jahiga merele kaasa võetud sellest ajast peale, kui ta ennast mäletab. Kapteni soovi kohaselt kõlab saates Jean-Michel šarry muusika. No mina olen Tallinnas sündinud Tallinna poiss ja kõigepealt ma tegelesin noorest peast rohkem ujumisega kui purjetamisega aga kuna võõrad maad ja kaugused olid hästi meelitavad ja kutsusid, siis ma arvasin, et kõige sobivam ja toredam oleks minna meremeheks. Ning siis, kui ma lõpetasin oma reaalkooli ära, tegin siin tippis eksamid, sain ma vabariigi suunamise Leningradi kõrgemasse merekooli ning seal hakkasin kohe huvi tundma, et kuidas nüüd saab kiiresti ja hästi merekaruks ja siis ainus tee tundus olevat läbi Jahtklubi, nii et ma leidsin õnneks hea roolimehe, kes oli nõus võtma 470 meeskonda. Väikesertaatiaalne alustasimegi kohe sedasama 1009 78. aasta sügisel. Kestist muidu pidi saama, kui te oleksite selle Leningradi merekooli ära No nüüd on selle asja nimi, akadeemias oli üks võimsamaid ja paremaid kuule sel alal minust mitte ei pidanud, ma saingi põhimõtteliselt kaks diplomit, üks on laeva jõuseadmete ekspluatatsiooniinsener ehk siis laevamehaanik, sõitsin pärast ka merd ning teine on üldse energeetikainsener, see tähendab, et kogu see maamajandus, mis on seotud veevärgiga elektriga, selle tootmisega, selle varustamisega, pluss kõik mootorid, mis on seotud kütuse ja diisliga ja eriti see on nagu minu eriala õpitud eriala. Ja ma arvan, kuna tol ajal, mil anti tunnistas, mis oli siis ülemaailmselt tunnistatud kuna muud moodilist merele ei saanud ja see haridustase oli, ütleme, väga-väga kõrge siis siiamaani ma olen väga paljude asjadega oma elus hakkama saanud, lastes mingil määral liugu selle selle hariduse najal, mis ma sealt sain. Kui kaugele ulatusid teie esimesed purje all, need jahireisid? No kõige esimene ehe elamus kurjadest on see, et me saime oma väikse svertpaadi vette ja siis hakkasid Toivo mingid äraseletamatud asjad, puri lendas, viuh ja viuh üle mu pea ja vahest ka vasta pead ja seal me olime väikse Neeva jõe keskel ning püüdsime kuhugi seilata. See oli siis päris esimene sõit mööda Neeva jõge. Järgnevalt, et sain ma juba paari aasta pärast võidu sõita praktiliselt mitmes kohas Nõukogude liidus, nagu ta oli, ma käisin Sevastoopolis võitlemas, Duab sees. Kahjuks Tallinna kanti, ma ei sattunud kuidagi võistlema, Leningradis oli mitmeid võistluseid ning siis, kui 1982. aastal hakati tee ette valmistama suurt võidusõidujaht ehk siis kiiljahti, mis läheb khati Sargyria Katiliseks aines regatt, kus Nõukogude Liidu jahid osalesid siis kuulutati välja, et kõik, kes nagu teavad purjetamisest midagi ja väga tahavad ja on nõus tegema päevas 20 tundi tööd jahi ettevalmistamisel siis nemad võivad üritada. Ning kuidagi juhtus nii, et 64-st kandidaadist juhtusin sinna meeskonda siis viimase nelja hulka ka mina. Ja siis tuligi esimene pikem purjesõit, see oli siis Leningradist tol ajal Leningradist Lissaboni välja ja tagasi siis läbi Taani väinade. Alguses sõitsime läbi Kiili kanali, sest me pidime piale ostma raadiojaama ja mingisugusegi navigatsioonisüsteemi, mida lihtsalt tol ajal jahtidel ei olnud olemaski. Kirjeldage oma esimest jahti. Esimene kiiljaht, esimene Kreisseria kaugmerepurjekas on muidugi võib-olla kõige südamelähedasem sest peale selle, et oli esimene, Me valmistasime seda ka ihu ja hingega ette tõesti, kuni 20 tundi päevas, sest see oli esiteks puujaht, see eeldab väga suurt tööd ja me saime siis ta praktiliselt puuni kõgepealt terve ja kõikvõimalikud pahtlikihid maha. Siis saime ta vee alt nii siledaks noh, umbes nagu peegel. Kui mürkvärk peale läks ja veepealne kihtsaimel värvitud, see oli kaheksa värvikihti ja ahter oli meil siis laki all, see oli viis lakki, kusjuures noh, see oli siis tehtud kõige paremini üldse, mida ma olen näinud üle mitmete aastate, mis ma nüüd purjetanud olen, et nii hästi pole ma ühtegi jahti oli ette valmistatud, näinud kui meie, siis selle jahi ettevalmistus. See oli Poola päritolu, sest nõukogude ajal oli Poola nagu spetsialiseerunud sellele Ta jahte ning seal oli välja arenenud päris hulk tublisid jahikonstruktorid. Ning selle jahiga sõideti hiljem ka üle ookeani ja see on sama tüüp, jah, nagu meil siin Kalev Jahtklubis on Kalev tüübinjon, draako väga elamiskõlblik, väga merekindel, väga hea alus ning isegi saime päris head kohad sellega, nii et meie suur vaevanägemine ja töö tegemine ei olnud asjata. Mis sellest 1982. aasta regatist teil veel meeles on, sest see oli kõige esimene. Ma arvan, et need mälestused võiksid olla kõige eredamad. Khati Sargi regatt on selline, mis noorel inimesel tekitab tahes või tahtmata hästi suured, eredad mälestused, sest kujutage ette, et üle maailma erinevatest riikidest siis oli esindatud kuskil 44 riiki koguneb kokku alla 25 aastaseid noori, kuskil kaks-kolm 1000 ning siis nad proovivad õppida purjetamist ja võistelda omavahel merereisil, mis ei kesta mitte pool päeva või päev või kaks ja ja kus kallas üldse ei paista, vaid kesta nädal aega. Ning tuleb hakkama saada kõigi töödega jahis ja samas igas sadamas püüda tuttavaks, saada kõigi nende kahe-kolme 1002. noorega. Rääkida, suhelda, käia, tantsimas, käia, muuseumis, käia ekskursioonil, käia näitusel, teha piltlikke ja barbi, kiusid võistelda spordivõistlustel. Ning loomulikult sellisesse möllu sattumine tollest ajast oli oli väga-väga ere mälestus, aga ütlen ühe noormehe sõnadega, kes 96. aastal juba siis, kui ma olin kapten, sõitis minu jahis. See oli siis juba merekooli lõpetanud, poiss, kes sai minu poolt inglise stipendiumiga uuesti kaasa purjetatud. Siis tema ütles, et Mul on tunne, et khati Sargis poleks käinud, siis mul polekski nagu elus midagi olnud. Seal on väga suur tunnustus. Jah, sest kati Zorgi loojat on seda võidusõitu mõelnud kahel tasemel. Esiteks see on loomulikult võidusõitja suur pikkama võidusõit, kus saab katsetada, mida keegi suudab, kuidas purjetatakse, kuidas inimesed hakkama saavad kuid teiselt poolt on kindel nõudmine olnud kõik need aastad, pooled meeskonnad peavad olema alla 25 aasta vanad ja sadamatest peab olema korraldatud hästi palju üritusi, mis need kõik noored siis kokku viivad, et nad saaksid omavahel suhelda, sõbruneda ja nõnda heita positiivse väljakutse endale ja sellele, mida nad suudavad, sest kõik need spordivõistlused sadamates alates lihtsast köievedamisest kuni noh, mida ma olen mänginud palliga kolmemeetrise läbimõõduga palliga jalgpalli ja ja nüüd viimasel ajal on väga populaarseks läinud linnaorienteerumine, kus me oleme siin Soomes viimati suusatanud keset kruusaväljakut ja nii edasi, et noh, neid võistlusi on väga palju erinevaid, aga eesmärk on, et oleks lõbus, et oleks võimalus ennast näidata, proovile panna ning ka tunda rõõmu nii-öelda positiivsetest. Mis väärtustest te käisite 82. aastal esimest korda nüüdseks, kui mitu korda sellel kati Sargi regatil olete käinud? Nüüdseks ma olen käinud 10 korda sellel regatil esimest korda, noh, ütleme nii, et ma olin nagu alguses junga, kuigi mu kohustus oli, et ma oleks ka vastutus tav kogu mehhaanilise osa eest ja ka purjede töö oli meil kahed kesi jagatud ühe teise noormehega. Nagu ma lõpetasin, mereakadeemia tulin Tallinnasse, siis öeldi, et otatud tööle sa jõuad veel minna, aga vot meil on jah, tormilind, mine nüüd ja hakka purjetama, nii et ma peale kõrgkooli sattusin uuesti purjeka peale. Ja siis me valmistasime ette juba eesti jahi ning küllaltki edukalt sõitsime ta esimeseks jälle mitmes regatis, nii et siis ma osalesin juba nii-öelda kapteni abi staatuses Regottidel ning esimest korda sattusin, ma kattis argile juba kaptenina 92. aastal, ehk siis 10 aastatel seda. Ja ütlen, et võib-olla see oligi aegadel 89, ma sain juba kapteniks, aga, aga ma sain sõita ka meeskonnas on näha, milline üks õige kapten peaks nagu välja nägema, et meeskonnal oleks lihtsam ja parem temaga sõita. Ja kahel korral on teil õnnestunud see Garfizarki regatka võit. Aitäh kaptenina jah, kolmel korral isegi, sest kahel korral Santiivil ja ükskord oli ka tormilinnul juba 97. aastal. Sisentiiv ei ole Eestile kuuluv laev. Miks te peate võtma laeva võõra lipu Altelt minna niisugusega regatile sõitma? No suurele kati jaht Peab olema väga merekindel vastavalt ette valmistatud ja juba ehitamisel ette nähtud selliseks, et ta saaks sõita suurtner. Ning vanasti oli väga lihtne, olid klubidel laevad, sama tormilind kuulus mere laevandusele ja merelaevandus varustas teda ja ja ütleme, meie asi oli tööd teha ja asju kokku panna, aga laevandus siiski suutis leida raha, et osta peale uusi purjeid ja uusi, pelisid totsi, kõike, mida vajab. Siis tänapäeval on nii, et praktiliselt meil ju ühiskondlike ja klubijaht ei eksisteeri, eksisteerivad erajahid ja, ja ütleme nii, et suurel tõsisel võidusõidul see pinge ja koormus, mis langeb ja hiljem on päris suur ning ei leidu vist palju inimesi, kes on nõus andma oma jahi väga rasketeks katsumusteks merel, sest võidusõit on võidusõit, seal püütakse ikka maksimum välja pigistada. Ning õnneks on minu suhtes asi olnud positiivne, ütleme selle rootsi jahiga omanikud, keda ma tunnen, ja. Me oleme leidnud võimaluse, et see jaht enamus aega on siin Eestis ja sõidab tšarterit, ehk siis viib inimesi purjetama lõbuks ja õpetab neile purjetamist. Ning siis, kui mul on võimalus ja ma suudan seda mingil määral ikkagi kinni maksta, siis ma saan sellega minna kaugematele regattidele. Kuidas selle Rootsi laevaga nüüd on, millega te viimati tänavu suvel Carti Sarkel käisite, kas see on regatiks nii valmisid astute laevapäev enne starti või te peate ikkagi tohutult vaeva nägema sellega, enne, kui, kui välja lähete. Ütleme nii, et jaht on meres ja meres loksutab ja tuul käib peale. Nii et mida rohkem sa purjetajad, seda rohkem see alus kulub. Aga samas on jahid tehtud nii, et kui sa oled hoolas ja teed tööd, siis ta on vägagi merekõlblik. Aga mida ma tahan öelda, et jahiettevalmistus algab siis, kui kevadel lähevad ilmad vähegi soojemaks ja käib praktiliselt kuni hooaja lõpuni, ehk siis tööd jahis jätkub alati, mida vanem on jaht, seda rohkem seda tööd. Ning ideaalses korras nähtavasti ei ole vist ühtegi jahti, sest noh, parim näide on, et Ameerikaga, kus on jahid, maksavad miljardeid läks mast puruks, inimestel nii-öelda esimesel võidusõidul. Ehk siis juhtub kõike ja meri ei, ei salli seda, et midagi oleks ripakil või ära, nii et jah, tormiks paariks on väga kindel asi ja seda tehakse alati ja pidevalt mitte ainult oma toidu ja riideasjade laialipaigutamist, lootika vaadatakse üle, et asjad vastu peaksid ja midagi puruks läks. Müüd rubriigist vana merekaru jutustab, mida teiega kõike on jahi peal juhtunud. Nende 25 aasta juurde. Imelik on öelda, aga kunagi 84. aastal tormilinnuga siis sõites meil juhtus väike äpardus, meil kukkus rool ära, Põhjameres, ehk siis sõitsime, sõitsime ja siis enam järsku sõita ei saanud. Ei tahaks pajatada, kuidas see konkreetselt juhtus ja kuidas ma kaalusin vahepeal võimalustes ujuvale roolile järgi hüpata, kuna ma ujun päris hästi ja ja mis seal ikka, kuna ma siis nägin, et me praktiliselt triivima hoopis teises suunas ja vaata palju kiiremini selles tormis, aga veetemperatuur oli, mis ta oli, aga rool oli tähtis päästa. Siis tegime avariirooli ja umbes nädala pärast olime Šotimaa rannikul. Siis sai kapten sellise uhke tiitli nagu maastermariinar Sii Dragon. Ehk siis tõeline meremees, et ta suutis laeva välja tuua ja veel Phys sihtsadamasse jõuda. Ja siis juhtus sama tiitel mulle ainult selle eest, et jällegi Põhjameres, mis on küllaltki karvane ja tormine. Juhtus nii, et võidusõidu ajal juba Santiivil läks mul vöör Stakist lahti ja ja mass tahtis pikali kukkuda, aga kuidagi juhtus, et Ma olin ise roolis ja ja sain selle asja ära päästetud, nii et ka nelja päeva pärast me edukalt jõudsime ikkagi sadamasse. Kuigi noh, need esimesed paar tundi, kui me püüdsime seda staaki koos purjedega ja lõikasime tükkhaaval maha sealt, et noh, need kõige lõbusamad ei olnud ja pärast edasi purjetada veel tormis paar päeva, et ohuga, et mõisteid iga hetk alla kukkuda ei olnud just kõige meeldivam, aga aga noh, on juhtunud ja, ja tegelikult ma ise arvan, et üks kõige raskemaid katsumusi oli mul 95. aastal, kui meil oli pärituuletorm. Ja mul oli Eesti ja shoti segameeskond ning tuul oli kuni 44 meetrit sekundis, tõesti, tuul oli väga karm. Mul oli raadiojaam kogu aeg avariikanalil vastuvõtul, sest noh, ilm oli väga jube ja me sõitsime väga keerulisel alal, kus oli hästi palju naftapuurauke ja tihe laevaliiklus ja samas kui on selline suur tugev äiksetorm, siis nähtavus vahest kaob väga ära. Ja me sõitsime võidus, tähendab, pressisime jälle nii kiiresti, kui saime. Ning raadios kostus, kuidas üks jaht uppus, kutsus abi ja kuidas talle abi lubati, 40 minuti pärast öeldi helikoptereid sihukese ilmaga, lenda, abi tuleb kolme tunni pärast, viimased signaalid olid, et ja kusjuures me ei kuulnud, ei kaldu päästetalitust kõhus Kaardi ega jahte. Me kuulsime laeva, kes püüdis neid omavahel siis kokku viia. Ehk siis noh, side on side ja otsesidet on vahest raske saavutada. Vaat siis see oli üks, üks, ma arvan, üks meeldejäävamaid raadio näitemänguga võidusõit, tee, sest kui sa lähed üle 16 18 sõlme, pärituules teade, et iga hetk võib sul endal puri Rebeleda, sest tuul on nii tugev. Ja kuuled, kuidas üks jaht upub ja kutsub päästmist ja päästmine ikka veel ei tule. Šoti meeskond on juba täiesti närvis, et noh, mis nüüd meist saab, kas me ikka jõuame kuhugi? See oli ikka väga-väga meeldejääv ütlemine. Margus Zahharov veelgi mulle, mis sunnib inimest minema merele 44 meetri sekundis tuule kiiruse, äikese ja tormiga, mis teie otsinud sadamas varju. Kui see aastame, startisime Ventspilsi juures võidusõidule ning tuul oli paisunud päris tugevaks ning peale starti vajus peale poor äiksepagi, kus meie tuuleriistataks näitama üle 30 meetri sekundis, kusjuures kalda lähedal, nii et laine oli väga terav ja valusalt peksis ning veel tõmbas puruks just ühe purje ühe soodi suutan umbes näpu jämedune paks köis, mis pidi nagu kõvasti vastu pidama, aga läks nagu plaks ja läinud. Ning ma küsisin meeskonnalt, et mis nüüd on, nüüd me peame tund aega inimeste üles tõstma masti, et saada uuesti kuidagi purjed ülesse. Kas me jätkame vaime? Läheme tormivarju, sest mitu jaht oli juba läinud tormivarju siis mis meeskond arvas? Lähme edasi, ma pean ütlema kuulajale selgituseks, et Margus Zahharovi kõrval istub siin saates tema tütar Helen ormus ja Teid on nimetatud Arabellaksest, te olete tõeline kapteni tütar. Kuidas seal Ventspilsi juures see asi siis oli? No ilm oli väga tormine ja meil läks purje ülestõmbav fall läks puruks, see tähendas, et kui me tahame jätkata, siis meil on vaja kindlalt purje, mis üles läheb, aga meil kuna pall oli juba masti topis, siis ei saanud me ühtegi purje üles tõmmata ja ainuke võimalus jätkata oli fall sealt ülevalt ära tuua. Ja kuna meeskond ühiselt otsustas, et lähme ikkagi edasi ja teeme selle asja läbi, siis oli vaesem fall sealt lihtsalt ära tuua ja edasi võistelda. Ja siis te läksite sinna üles, mitu meetrit see kõrge on? No mast on peaaegu 18 meetrit kõrge ja tänulainele siis oli niimoodi, et kuigi ma olin kõvasti vürst Auni külge kinnitatud oli ikkagi niimoodi, et ma tegin suuri tiire ümber vöö staagi ja peksis päris kõvasti, aga saime hakkama ja tulemused olid ka päris toredad peal. Seda kõike. Küsimus on lihtsalt selles, et kuna meil läks ülesmehhanism, mis tõstab üles esipurje, siis me pidime selle kuidagi alla tooma ja, ja muud purjemail polnud parajasti üles panna, niiet metriivisime kalda poole. Kolme meetri laine loksutas meid küljelt küljele, see tähendab, et inimene, kes oli mastist 17 meetri kõrgusel, veepinnast nägi, siis endal ainult harva jahti. Enamus nägi ta merd ühelt või teiselt poolt. Midagi pole parata, vahest tulevad need juhused ette ja, ja mul oli rõõm kuulda, et vastuseks teie küsimusele, et miks siis inimesed tahavad, kiusas neid ikka midagi võlub ja meelitab sinna merele, et kui, kui mu meeskond arvas ka sellises situatsioonis ei, me läheme ja seilame edasi ja purjetame. Sest, sest noh, väikse pavid on sellised, et tulevad peale ja vahest on väga, väga raske neist läbi saada. Aga peale igat tormi tuleb ju ilus ilm ja ja meil siin mõned pildid kaasas, kus kogu tormisest ilmast on meil vist ainult kolm pilti, see tähendab, et on kaks väga segast udust pilti ja siis on nihuke punane kuu, mis on taeva taustal peale seda järgmised pildid on jube hästi ilusad, kus on enamus inimesi juba teki peal pikali peaaegu et bikiinides ja päevitavad päike on ilus ja, ja selle ilu pärast võib-olla minnaksegi. Ma selle Ventspilsi juurde tulen ikkagi tagasi. Kas seitsmeteistkümnest meeskonnaliikmest ei olnud mitte kedagi sinna üles masti saata peale oma lapse? Kaasa seitsmel siis kaheksa tähendab 17 oli kogu reisi jooksul vahetus, see tähendab teatud sadamatele, vahetuvad inimesed. Aga mida kapten hindama, kapten peab hindama mitut asja, esiteks, kas inimene on suuteline aru saama, mis ta peab tegema ka siis, kui loksutab, ja siis kui ta täpselt ei tea, kus on taevas ja kus ja, ja kus on tal mingi kehaosa. Teiseks, kas inimesel on piisavalt jõudu. Ja kolmandaks, et mida ta ette võtab, kui midagi läheb valesti ja hinnates kõiki neid, et asju siis loomulikult ma arvasin, et kõige paremini sobiksin mina. Aga ma miskipärast arvasin samas, et ka mina pean jääma sinna alla asju korraldama. Nii et siis ma tõstsin järgmise, kes minu arust, sest ta oli piisavalt ette valmistatud selleks, et saada hakkama ja mitte sattuda paanikasse, kui midagi merel võib ikka midagi kuidagi valesti minna. Kui midagi läheb valesti või mitte, nii nagu oli plaanitud, mis oleks võinud valesti minna, kuna mul oli juba kogemus korra Põhjamerelt selline, et kui meil läks puri puruks ja Fallid üles ära ja ma tõstsin inimeste üles, sest mööda veer staakisest mööda masti saanud tõsta ei oleks kätte saanud seda asja siis väga suure hooga, inimene pöörleb ümber selle telje, kujutage ette, et teid pannakse toolise tuul pannakse parajasti kord ühele, kord teisele poole vurruna keerlema, hakatakse seda tooli üles tõstma, kusjuures veel kõigutadesse siia-sinna. Siis noh, üks võimalused, täitsa kaotatu tasakaalu, kukud välja pootsmanni toolist, noh, mis muidugi on peaaegu võimatu, aga ikkagi iga asi võib juhtuda. Või siis otse kuhugi kinni nööri ots või siis see asi, mida sa alla pead tõmbama, Ma ei taha tulla või mida iganes, see tähendab, et tal selle noh, nagu ma ütlesin, et ilm oli nii karm, et 16 millimeetrise otsa tegi plaksti puruks, kusjuures see oli päris uus. Et siis me pidime viimase salarelva 20 millimeetrise nööri otsa panema purje külge, et see siis peaks. Nii et kõik võib juhtuda ja me tõstsime teda ju sellesama nööriga, mis juba üks oli katkenud. Aga ma arvan, et ma tegin õige valiku ja ja kõik läkski nii, nagu oli mõeldud. Helen arvus, kas te mäletate, kui väike te olite, kui teid esimest korda merele viidi? Ma arvan, et siis ma olin veel ema kõhus, kui ma esimest korda merel käisid. Aga niisugust esimest, mida te mäletate, kui ma olin enam-vähem kolme aastane, siis oli mul selline tore komme, et ma jäin alati igasuguste otsade sisse kinni. Ja ükskord ühe purjemanöövri pautimise ajal oli nii, et olin jälle otsade sees, seal kuidagi susherdasin ja kuna pautimisele on niimoodi, et üks ots lastakse lahti, teine võetakse väga kiiresti peale siis oli moodsadest niimoodi kõrgele üles lennanud ja õnneks täpselt isa käte vahele langenud, aga jah, igasugust nalja juhtub direti tõeliselt õnnesärgis sündinud. Millal te saite aru, et purjetamine ongi teie elu? Ma pole kunagi selles kahelnud, kes millal te hakkasite käima niimoodi teadlikult isa kõrval merel? Ma usun, et umbes aastast 2000 nii et siis umbes kolm aastat tagasi, siis te olite 12 12 ja kuidas tema tulevikku näete? See on väga raske küsimus, sellepärast et, et ühte ma tean, meremeheks ma ei saa, sellepärast reaalsus on see, et naised merel läbi ei löö. Aga kindlasti tahan jätta purjetamise suureks osaks oma elust, mis võlub teid selle juures? Raske on vastata sellepärast, et on nii vähe asju, missi võlu on kõik need sadam, olustikud, näiteks kati särgi võib näiteks tuua, et seal on niivõrd suured hunnikud noori inimesi, kes kõik tunnevad rõõmu ja mõnu sellest, et nad on kooslad purjetavad, nad tegelevad millegi niivõrd ilusa ja vapustav, aga kuigi jah, on tõesti suured tormid, ohtlikud lained, mis võib veel olla magamatus ja ka vahetevahel kehv söök, sellepärast kaks kuud konservide peal võib natuke raskeks muutuda. On siiski nii palju ilusaid asju, kui on vaht lõppenud ja sa lihtsalt istud kokpitis, rööpad, kakaod, vaatad, kuidas päike loojub ja sul on lihtsalt niisugune totaalne vabaduse tunne. Ja küllap nende hetkede pärast, sest need, kui need ise läbi teha, siis on alati selline tunne, et sa tahad seda veel tagasi ja tahad seda veel ja veel ja veel. Ja sa mitte ei saa aru, miks ta küll lõppema peab. Mis lõpetab jahihooaja jää, et ei taha jahile liiga teha ja jää sees on jaht ikkagi halb hoida, korpust saab viga, mürkvärv tuleb maha ja siis Oktodka vesi kasvad sinna peale tulema, mis kahjustab jahi keret. Et on vaja siis jaht veest välja tõsta ja uuesti ette valmistama hakata järgmiseks hooajaks, mis on kõige jahedam bee temperatuur, kui te veel tahate minna jahiga merele? Me oleme siin paar aastat, oleme käinud ka detsembris jahiga merel, küsimus on rohkem just selles eas, et kui jää hakkab segama ja siis ei ole vast kõige parem sõita. Aga mu enda kogemus on, et kunagi me purjetasime Tallinnast tormilinnuga Jeltsinit, see on Poolas kui Tallinna laht oli praktiliselt jääs. See oli 13, et ja väljas oli temperatuur kuskil mingi miinus 15 kraadi. Nii et, et väga hea, just see purjetamine ei olnud. Laevad jäätuvad aeglaselt, mäletan ma vanast ilmateatest niisugust lauset. See on nüüd eriline, eriline probleem, millega meie tegelikult tänapäeval vähe kokku puutuma, et et jahion hästi suur, raske kiil meil kaheks tonni, näiteks ta kiilub, et nüüd selleks, et jaht põhimõtteliselt ümber ei läheks, hästi kõrgel mastis saaks purjeid hoida. Aga vaat see jää sinder, see jääte, tuleb külgeni purjele ku mastile ja vastavalt tõstab selle raskuse nii kõrgele, et jaht läheb tagurpidi. Vot see on selle jääoht ja noh, tänapäeval nüüd sellistes oludes ei purjetajad, jää lausa hakkaks külili tõmbama jahti. Ja, aga vanasti oli jah, selleks eraldi nagu meremehe tööd tuli tronis masti ja kopsis seda jääd maha, et jumala pärast nüüd see raskus ei läheks nii kõrgele. Ümber keeraks. Te vahepeal mainisite, et teil oli kord meeskonnas paashatlast. Kui te olete mitmest rahvusest meremeestega merd sõitnud, siis keda te kõige kõrgemalt hindama? No mina ei oska rahvuse järgi eriti kedagi hinnata, see tähendab kõige segasumma suvila oli mul ükskord purjetasime siinsamas Balti merel siis meil räägiti jahis viite keelt ja, ja kaheksast meeskonnaliikmest oli eri riikidest kuus. Aga meri on see, kes nagu näitab, mis inimene väärt ta on ja, ja ma võin öelda, et et on olemas, olen mina näinud tublisid, et tegijaid nii nihukesest, pehmest riigist nagu Rootsi, kus vaata näppu lõikamine juba mõne haiglasse võib viia kui ka inimesi ka meie oma kõrvalt, kes päris hästi hakkama ei saa. Aga ma arvan, et merele just lähevadki inimesed panna ennast proovile. Ja siis, kui see proovilepanek õnnestub ja nad näevad, mida nad suudavad. Ja siis nad tahavad veel ja veel, sest mingi sõltuvus võib tekkida vist sellest purjetamist. Kui te tänavuse kati saaki regatile mineku meeskonda hakkasite kokku panema, siis kuidas see valik toimus? Sellisele võidusõidule minekul on üks osavõistlused üleminekust, on see, et sa püüad kuidagi ots otsaga kokku tulla, ehk siis missugune on olnud ka šotlasi ja rootslasi ja soomlasi ja inglasi ja norrakaid ja venelasi ja ja keda veel sakslasi meeskonnas sellepärast, et kui jaht valmistab Regotiks, teatab Ta nii palju kui saab. Vaat mina lähen regatile, koht kaasa sõitmiseks maksab nii palju, tähendab sa maksud oma toidu eest selle varustuse eest, mis on kaasas ja need kohad on vabadus, tähendab mina arvestasin, et ma võtan see aasta kaasa oma tütre etteheidetele, mis asi on kati sark. Siis ta palus, et ka tema parim sõbranna ja klassiõde olid väga-väga huvitatud, et kaasa sõita. Ning siis ma tegin ka kokkulepe Eesti mereakadeemia, kust ma võitsin kaks kadetti, sest ma arvan, et iga tõeline meremees peab ära nägema selle, mis on purjekas, mis on purjetamine, mis on kati, seal kirjutati. Ning ülejäänud kohad komplekteeritud just nii, et Ta oli välja pakutud, et koht maksab nii palju. Nii et meil see aasta oli, esimesel võidusõidul oli meeskonnas üks tütarlaps Saksamaalt ja üks poiss oli või noorhärra oli Poolast. Mis juhtus, et esikohast ilma jäite ja teiseks tulite. Hiljem võib öelda, et mis juhtus. Ma läksin liiga aeglaselt mast ja ma ei saanud sellega piisavalt hästi hakkama. Tegelikult oli asi selles, et kui tormas ja tuult oli piisavalt palju, siis me olime praktiliselt kogu aeg esimesed, aga aga päris rüügeni, ehk siis Saksamaa juurde jõudmisel väsis tuul ära. Ning siis oli see ühelt poolt see rõõmus asi, et panime aina suuremaid ja suuremaid purjeid üles. Aga lõpuks suliste tuult on nii vähe, et me vaevalt vaevalt liikusime. Ja, ja siis kahjuks jah, natukene lasime need, kes olid juba finiseerinud, ehk siis suuremad jahid jõudes natuke kiiremini edasi tugeva tuulega, kui meie see vahe nendega kasvas natuke liiga suureks ning kahjuks päris esikohta ei saanud. Aga no mis teha, esimestel ikka läheb paremini. Esimeste lööb, mis on purjetajale suurem õnnetus, kas torm või tuulevaikus? No mina ise ütleksin nii, et kõige suurem õnnetus on see, kui, kui meeskonnas ei ole klappi tegelikult. Aga, ja kui seda on, siis on nii torm kui tuulevaikus kõigest saab üle. Muidugi närvesööv on tuulevaikus, sest kui tormis sai ikkagi aru, et sa sõidad kuhugi poole siis tuulevaikus on vahest nii etet, jaht keerab ahtri, ehk siis oma tagumise osa sinnapoole, kus sa liikuda tahad. Ja siis sa mõtled, et kuidas ometi saan vähemalt õigele poolegi suunduda. Aga jah, ma arvan, et meeskond kui on meeskond hea, siis ei ole midagi karta, ei rula vaikustega torm. Mul on kahju, et ma isa kuulajale näidata neid väga ilusaid ja huvitavaid pilte, mida Margus Zahharovi ja hele Normus siia saatesse kaasa toonud. Üks on võimsam kui teine. Aga Helen, teie käest, ma tahtsin küsida, et teie olete oma elus jahi vähemalt ühe korra tormist välja toonud, nii nagu ma site küllike roovälja artiklist olen lugenud, kuidas see käis lihtsalt kuulata kapteni käsk, kui ja töötada koos meeskonnaga, see on kõige tähtsam, et oleks meeskonnatöös klapp, siis kõik meeskonnaliikmed toetavad 11 ja lõpuks jõutakse ühise lahenduseni. Margus Zahharov, kuidas käib jahitormist väljatoomine? Väljatoomine tormist on natuke keeruline väljend selles mõttes, et kui sa sõidad võidu siis sa teadet, et no nagu me otsustasime meeskonnaga, et me sõidame lõpuni siis olid kõigepealt kaptenina kursi, mis on kõige soodsam selleks, et ikkagi võimalikult hea koht saada. Ja teiseks siis käid ja vaatad, et sul midagi enam siis puruks ei läheks ja ei järgi annaks. Ning lihtsalt, kuna noh, alati on olemas probleeme inimestel nii merehaigusega kui ka väsimusega siis vastavalt, et inimese võimetele, kes väsib varem, ära sa pead suutmata välja vahetada ja veel üks kindel reegel, et et jaht jõuab alati sihtsadamasse siis ja saavutab hästi palju võidusõidus siis kui on jahis kaks asja, hästi korraldatud söömine ja magamine tähendab, kui need on olemas ja kui sa suudad inimesed õigel ajal välja vahetada, siis on võimalik loota mingisugustele tulemustele. Ja kuna Helen oli rohkem ette valmistatud, siis tema koormuse ehk siis vahis olemise kohustus olid natuke suurem, võib-olla kui teistel, sest mõned inimesed olid üldse esimest korda elus purjeka peale esimest kordan üldse kaugemal, kui Tallinna lahti esimest korda üldse nägemas lainet ja neid oli meil siis tulles esimeses võidusõidus lausa kolm naisterahvast, kes elu sees polnud üldse tormi näinudki siis loomulikult, eks need, kes olid tublimad ja rohkem ette valmistatud, pidid nagu rohkem tegema. Kui kõrged on kõige kõrgemad lained, mida ta oma purjetaja elus üldse olete näinud? No ma arvan, et need on Atlandi ookeani lained, sest meil oli siis 22 meetrit oli laine ja miks ma tean, et meil oli sama kõrge oli mask raadioantenniga ja kui kõrval oli raudlaev, millega me pidasime sidet sisuka vees ja kui me laine vahel olime ehk siis lainevahelises vaos, siis meil raadioside katkes, ehk siis läbilaine raadisi ei toim. Nii et meil raadioühendus mõõtis meie lainekõrguse raga ookeanilaine on ta niuke hästi suur nagu, nagu muna Mägi-ütleme, nii et, et see ei ole midagi keerulist, palju raskemad on vahest niuksed, kaldaäärsed, lained, mis kipuvad murduma ja nii edasi. Tega laine suurus alati ei ole, ei ole see kõige halvem asi. Kõige hullem on, kui on hästi palju laineid, erinevalt poolt, see tähendab, et see aasta me sõitsime ka väga naljakalt, et et meil oli taganttuulelaine ja tuul oli juba vastu keeranud, ehk siis tuul muutis ära, nii et me põhimõtteliselt püüdsime klisseerida ja vahest lasime liugu laine peal, mis tegelikult oli tuulega risti vastu. Ja, ja kui nüüd tuul puhub järjest päris kõvasti, mitmest suunast ja tekib selline lainetes segadus. Vot see on üks kõige viletsamaid variante. Mitu korda teil jaht ümber on läinud elus? Mul jah teile kunagi ümber läinud, tähendab, kiiljaht on nagu mõeldudki selleks, et ümber ei läheks. Küll ükskord meil juhtus nii, et kuigi meri on suur, siis ikka trehvab, et jahid lähevad üksteisele väga lähedale. Ja siis oli üks belgia jaht, kes pidi nagu reeglite järgi meil teed andma. Kuna veel meil spinnakeri ka sõitmas Põhjameres ja tuult oli piisavalt, et siis muutsin oma saksa, inglise, norra meeskonnale, et nüüd siis kõigepealt uurige raadio teel, et mida nad siis kavatsevad teha. Raadio teeme, sidet ei saanud siis, kui juba olime nii-öelda hääle kaugusel, karjusime, et mis te nüüd teete, et kas te annate meile teed või anna. Meil kapten magab. Ma ei tea, mis teha. Mille peale siis mina mõtlesin, noh, meil ei ole muud võimalust, et me peame nüüd minema taganttuulest külgtuulde, aga see tähendas seda, et jaht võib päris külili kreeni minna. Ja selleks, et seda ei juhtuks, peaks nagu suute järgi andma. Ehk siis meeskond pidi nüüd ilusti ja täpselt täitma teatud manöövri tegemised. Ning kuna ma küll seletasin mitu korda ära sest inglise keel oli meil siis nagu ametlik keel jahis. Et mida teha ja kuidas teha, kuid ometi vist see väga ei jõudnud inimestele, nii et kui me nüüd mina roolis keerasin ennast rohkem külgtuulde, siis me olime nii külili, et, et ütleme, et kajut oli praktilised vee all. Või veepiiril ja kuna siis tegelikult tuli jaht lasta lihtsalt Soote natukene Brassi järgi lasta, siis sekundi pärast olime jälle püsti, aga aga jah, väga külili olime siis küll. Katsetasime ära, et jaht ikka väga merekindel. Helen, mida teevad purjetajad siis, kui on talv ja kui ei saa merele minna üritavad ennast vormis hoida igasuguste muude huvitavate asjadega, nagu näiteks minu puhul näiteks ma suusatannia sõidan lauda, kargan ringi igal pool, tegelen kõigega, mis võimalik. Korrastan jahti ka muidugi, sest see on väga tähtis osa. Et järgmiseks hooajaks valmis saada, on siiski ka talvel vaja jah, ikka suur töö ära teha. Kas see tähendab, et see sant if on ka talvel teie käsutuses? No meil on kokkulepe selline, et me peame jahi nii-öelda eest maksma ja ka jahti korras pidama ja hoidma, et noh, see tähendab, et kogu jahitehniline huul on praegu Millal siis Margus Zahharov, tee asutate oma klubi ja ostate klubile isikliku jahi? Kui päris aus olla, siis selleks, et nagu ma ütlesin, khati Sargi üks soov on anda noortele selline positiivne väljund ja võimalus ennast proovile panna siis vastavalt on ka maailmas ja Euroopa liidus mitu projekti juba tehtud, kus noortel on antud võimalus päris algusest peale seda teha, ehk siis on leitud raha on leitud kohad, kus valmis ehitada mingi konkreetne jaht ja siis sellega sõitma hakata. Nii et ma olen natukene sel teel, et võib-olla mõelda ka juba Euroopa Liidu abiga ja Euroopa liidus olles sellele, et järsku meie kui tõesti ikkagi mereriik leiame sellise võimaluse noortele, kes aina rohkem ja rohkem jäävad meil ka töötuks kahjuks. Et nad saaksid konkreetse kogemuse laevaehituses ja siis ka meresõidust, sest, sest vaatamata sellele, et miskipärast tulenevalt nähtavasti meremehe raskest elust on meil praegu vähenemas konkurents mereakadeemiasse sisseastumisel on meremehe elukutse üks perspektiivikamaid, ma arvan, Eesti noortele. Sest noh, see tabab ikka nii hea sissetuleku kui ka ikkagi väga-väga huvitava ja vaheldusrikka töö. Merel on 1000 tuju. Majakõrguste lainete ja tormis katkevate purjetrasside kõrval pakub ta palju muudki romantikat, näiteks. Päike tõuseb merel ja, ja kui ilusad on päikseloojangud, kui võrratu on tähistaeva all purjetada kui mahedas tuules jaht liigub nagu mingi nõiaväel edasi. Ja, ja tähed säravad pea kohal ja vaikselt sahiseb vesi ümber jahi. Ja on aega vaadata nii tähistaevasse kui enda sisse ja ja mõelda selles suures avaruses sellest, et kuidas see elu on ja, ja mida sa ise suudad ja ja mida sa selles elus otsid või teed. Nii et minu arvates on ka eksmeremaagia selles, et see piiramatu avarus lase, fantaasial laseb hingel vabalt lennata ja see on see, mida ka paljud otsivad seda meremere täieliku vabaduse tunnet. Helen, mida teie mõtlete, kui te öisel merel seilava purjeka kaane peale seal oletaja vaatate tähistaevast ja, ja kuulate, kuidas meri vaikselt loksub? No viimati selline väga ilus merel olek öösel täiesti selges taevas oli niimoodi, et teel võidusõidu starti siis Tormise võidusõidu starti ja sel hetkel oli niimoodi, et absoluutselt ei osanud ette isegi ujutada, kuivõrd, et raske võib see tulev nädal olla. Aga väga ilus oli ja kuna kooli täiskuu siis ta peegeldas pulli pealt nii palju valgust, et isegi ei tundnud seda tegelikku pimedust. Kuigi tavalistel öödel, kui oleks pilves olnud, oleks täiesti taskulampe vaja olnud. Siis oli hämar küll, aga väga ilus. Ja väga uhke oli müüdud teistest jahtidest, kes samuti seilasid stardi poole ja kogu soolemine ja see on niivõrd eriline ja, ja ilus. Ja näiteks, kui on mõni tuttav, jahtis öösel mööda sõites, saab ikka jälle nalja hüütud, teistele ja tervitussõnad ja, ja tegelikult see on niivõrd lahe, südame teeb soojaks niisugune asi. Ja üldse kati särk on selle pärast väga-väga-väga vinge asi, et. Ta ühendab väga paljud noored. Et sellel aastal oli minu arust isegi üle 6000 noore, kes erinevate võidusõitude jooksul koos purjetasid? Jaa, jaa, sadamates, suurtel pidudel ja ja kogu see elu ja olu seal on niivõrd erinev ja, ja ligimeelitav. Et sinna tahaks alati tagasi ja, ja kõik, kellega mina olen suhelnud, on alati rääkinud, et kats ärkan tõsiselt, midagi väga uhket ja huvitavate sinna tahaks saati tagasi. Kas nendelt kohtumistelt jäi ka mõni püsivam kontakt, jäi küll püsivam kontakt ja nende meeskondadega, kellega sai seal suheldud, on ikka tänu internetile väga hea suhelda siiamaani kas siis MSNi kaudu või lihtsalt emaile saates, aga, ja on täiesti olemas kontakt ja suheldakse päris aktiivselt. Mis mõtted purjede all seilates tulevad milliseid ületamatuna tunduvaid raskusi ja enese äravõitmist ning regattide ajal, kes lipuehtes võõrasse sadamasse sissesõitmist mida kõike purjetaja elus ette tuleb, sellest rääkisid 25 aastase seilamis kogemusega jahtkapten Margus Zahharov ja tema tänavu suvel rahvusvahelisel kati saak Toolships reisil esimese regati kogemuse saanud tütar, hele Normus. Raadi poolt tegid saate Kaja Kärner ja muusikaline kujundaja Anna-Maria Currel. Rahulikku und.