Ahjualune on tervist, mina olen Urmas Vadi. Mina lähen majas, on kokku Maarja Kangro ka üks peamine põhjus selleks on, et Maarja ilmus just äsja jutukogu, hüppa tulle. Kirjastas selle raamatu nähtamatu ahv. Väga huvitav. Maarja tere, Urmas, tavaliselt on niimoodi, et ma käin ise inimestel külas. Ahjualusena. Sa tead seda ahjualuse muidugi väga hästi näha on ja see oli lapsena üks mu lemmikmuinasjutt. Mingil ajal hakkasin iseennast ahjualusega, samastamat oli kas mulle meeldib väga palju süüa ja siis oli küll nii, et kui mina lusika kahvli oma kätte sain, siis kaos sai tühjaks ka väga kiiresti kohe. Nii et ahjualuse tegelane ja see jutt, kõik, tema motiivid ja, ja tema kired on mulle väga tuttavad. Ma ausalt öeldes mõtlesin ka, et ahjualuse teema sobib väga hästi sellepärast et ka sinu uues raamatus, mida sa hakkad kohe nüüd täna esitlema siin Tartus on söögiteema ja tegelikult võib-olla mingi ahju olulise teemaga täiesti olemas. Aga see söök on selline, et sellest jäädakse kogu aeg nagu ilma või et, et ütleme, et kui selle raamatu peategelane ennast ka ahjualune või no ta ei ole muidugi see on täiesti Vägivaldne võrdlus, aga aga et Ahjalane tavaliselt saad süüa, aga see tegelane jääb söögist paljudest muudest asjadest justkui nagu ilma Hea oleks ilmajäämine on ikka huvitavam kui kättesaamine, teinekord ma arvan, et see paneb inimesi rohkem kaasa elama. Igaühel peaks elus ikka olema neid ilmajäämise kogemusi, mida teravalt mäletatakse ja ma ei tea kättesaamise kogemusi noh ega ei oska ju teiste elude kohta niimoodi üldistusi teha või oletusi, kui milline on ilmajäämise ja kättesaamise kogemuste vahel. Et need ilmajäämised kindlasti tekitavad rohkem empaatiat, et kui peategelane või mingisugune selline tähtis tegelane kogu aeg läbi kukub, kogu aeg millestki ilma jääb, siis oskab lugeja talle midagi rohkem kaasa elada või tekivad mingisugused samastumise tunded või ka sellised enda paremana tundmise meeleolud, et näed, vähemalt nii kehvasti, mul ei ole läinud. Noh, eks see on niisugune elu enese paratamatus ka ju teinekord see, mis me oleme kätte saanud, näib meile hoopis millegi muuna kui see, mida me igatsesime. Ja noh, konkreetselt söögist ilma jäämist vist isegi on seal ka, et on üks luule kus toit valmistab pidevalt pettumuse. Pean üles tunnistama, et see pettumus toidus, see on, on täiesti tõsielul põhinev selles loos. Küll see pettumus selles, et sa korralikult süüa ei saa, võib ikka tugev olla. Vaat see toiduasi ei ole mitte ainult selles jutus, mille pealkiri on luule. Kas sa oledki siis seal festivali või noh, ütleme, et sina ei ole, aga see peategelane toit valmistab kogu aeg pettumust, ta käib seda linna peal otsimas ja kogu aeg on niisugune nagu ilmajäetuse tunne tal. Aga seal on veel näiteks selles loos, mis on sinu raamatu nimilugu, hüppa tulla sedasama moodi. Minnakse ühte mõisa esinema, luurata ja siis muusikud. Ja nad ootavad kogu aeg süüa. Ja lõpuks nad ei saagi süüa, sest et noh, neid oli unustatud. No ei jah, ja see toit on suur metafoor ju ka või terve sellest saab terveid allegooriat üles ehitada. Toitumisest. Ja see, et sa oled see, mida sa sööd. Ja seda kindlasti ja ratsutan loomulikult toiduvalmistamine, eks ole, siin, mis teos sul sellest toidust tuleb välja või ei tule? Kuivõrd inimese enese käekiri ja loomus juba sellest toidust, mida ta teeb ja mida ta sööb, välja? Paistab see kõik on niisugune täitsa täitsa omaette maailm, mis on analoogiline, võib-olla mingisugust ei kõrgemate protsessidega. Mingid tegelased juba sedapidi avanevad, mida nad söövad, mis neile meeldib süüa. Et see ei ole küll selles raamatus, aga see on üks varasem jutukogu seal, kus kus on mingid mehed, kes kummikarusid ja mingisuguseid magusaid asju või teine tahab vest midagi hästi, nii et liha süüa ja kala ja mingeid selliseid tõmmiseid asja. Ja mulle tundub, et, et juba läbi selle, et see mees tahtis siia mingit kummikarusid veetud, ta ei olegi nagu õige mees. No eks seal see ja naistegelane jah, üritas kuidagi selgeks teha, et ja ei olnud ikka niisugust piisavalt jõudu ja väge sellises inimeses, kes tahtis neid kummikarusid nätsutada ja siis need tegelased läksid veel omavahel vaidlema sel teemal, et kes armastab toorsinki ja kes armastab keedusinki. Muidugi see õnnetu mees armastas keedusinki, millest muidugi teine tegelane kohe omandi järele. Et tegu oli niisuguse, ka vaimulaadilt keegi maja pehmuga, pehmod on ju iseenesest toredad kõik, aga vahel võib juhtuda jah, et et inimesed otsivad igat võimalust teisele pehmust ette heita ja noh, toit on ju selleks, mis suurepärane moodus, kes nii pehmet keedetud toitu sööb Juuseikeks, niukene, keedetud ja lödi. Inimene on ka. Kuigi mina ise muidugi nii ei arva, eks. No ma püüan ikka poliitkorrektne olla, kui ma iseenese nimel räägin, jah, et selles suhtes on kirjanduseks tore tore asi. Nojah, jaajaa niisukesi, karmimaid koledamaid, ideid, sood seal välja elada, viinud ka teie rauaga väljendada mingisuguseid niisuguseid mõtte uit, mida arvamusloos või kusagil jah näiteks raadiosaates ei oma nime all ikka ei taha kuidagi välja öelda. Mõtled mõne tegelase välja ja talle on ükskõik, mis ideoloogia või ilu filosoofia suhu panna. Keegi ei saa sulle hõlma hakata? Põhimõtteliselt saab ka, hakatakse ikka muidugi jaa, loomulikult tehakse neid järeldusi. Arvatakse, et autor on üks paha inimene Mulle õudselt see raamat meeldis, hüppa tulla ja seda on hästi hea lugeda. Ja ma lugesin mingi hetk ka niimoodi, et et mis siis, kui ma vahetaksin ära selle tegelase soo, ehk ma ei loe teda mitte kui naist väidet mõtlen, et ta on nagu mees. Ja siis võikski noh, väga selgelt öelda, et jah, mees on šovinistlik ja täielik Matsoo ja võib-olla isegi nagu sina enda raamatus ütled, Jerz. Aga, aga noh, samas tal on nagu kõrgemad noh, mingid kunstilised huvid või, või mingisugune kõrgem maitse, mida ta nagu tegelikult ka välja näitab. Aga et mingisugune baas olemas või see kodus süüa või leida endale kaaslast või et, et ja mingisugune käitumine mingil hetkel noh, on nagu metsalise oma lausa, et kui jah, et vahetada ära, võiks öelda, et nad on täielik nagu nagu Tõll. Ja, ja on ikka muidugi jah, mingitel hetkedel seal sellele läheb ikka väga käest ära, ei saa kohe mingil juhul pidada seda haritud, humanistliku taustaga inimese käitumiseks. Aga eks see tüll on ju ka, ei saa öelda, et kõigis peidus, aga minust ta kindlasti on peidus jah, et vaike oma selle selle Jerzy sisemise. Vaat selle kaabliga vean ikka võitlusi. Vanemaks saades muidugi vähenenud. Ta nooremas eas lõi loomulikult rohkem välja aga võib-olla see ka on andnud mulle mingisuguse nii noh, kas süstinud Paat ja ka aga vähemalt mingisuguse teadmise, et ma ei tohi ja neid samu jooni võib-olla teise inimese juures kohe hukka mõista, see on ju selge, et olud on parajasti ütleme niisuguse sättumusega inimese seest nüüd sellise käitumise, need jooned välja esile kutsunud ja sõi hakata teda süüdistama, materdama võib-olla ei ole alati kõige kõige õigem lähenemine, mis ei tähenda seda, et aeg-ajalt lihtsalt enesekaitseks ja tuleb ta paika panna või hoobiga. Anti oskas haamriga. Aga jah, noh, ühesõnaga, et kindlasti ma ei saa ja niimoodi distantsile jäädes või ütleme, nende täielikult ennast mingisugusesse teise sfääri arvates ütleme mingisuguseid liiklushuligaane arvustada jõmiliku käitumist mingisugustel hetkedel, see tekitab võib-olla mingil hetkel ka kaastunnet, et näed, on jõmmi jõmm tahab oma lolle asju ja ka neid ja siis noh, mingil hetkel isegi hakkab temast kahju niimoodi. Noh, eriti traagiline tragikoomiline stseen, minu meelest ongi elus see, kui mingisugune inimene tahab midagi jaburat ja noh, te ise ka see ei ole meeldiv inimene, siis ta kukub veel läbi ka oma oma isades ja tahtmist seal on. Ja ei ole siin nagu õilsalt kaasa ka juskui tunda. Kui inimesed ei ole veel seda raamatut lugeda, vot siis võiks jääda raske tunne, et sinu jutust justkui, et et sa tahad mingeid hinnanguid või tegeled mingite eetiliste ja moraalsete asjadega tegeleda ka, aga, aga mulle tundub, et selle selle juures ei ole sellist hinnangulist võetud, kuidas peavad inimesed elama. Ja samas mulle tundub, et sa ei tegele siin ka meelega teerimistega, et ma teen kirjanduses midagi sellist, mis nagu inimestele tekitab mingeid, väga selged, võib olla väga negatiivsed, mingeid emotsioone või noh, saad aru küll. Ja muidugi ei niisama üriteerimise nimel midagi kirja panna ja ei ole ma kunagi tahtnud. See tundub mulle kuidagi niisugune tüütu lähenemine, et püüda iga hinnaga välja mõelda nüüd midagi sellist, millest hakatakse rääkima, mis tekitaks sensatsiooni, mis kuidagi ärritaks ja kedagi. Ja niisugune uudsuse, elevuse esilekutsumine iseeneses ei, minu jaoks väärtus või teda võib võtta võib-olla mingi mängulise väärtusena, et ma usun, et on inimesi, kes kes sellega niimoodi rõõmuga mängivad, aga kunagi ei hakka ühtegi teksti isegi ühtegi lõiku kirja panema, ainult selle nimel see seal taga peab olema ikka mingisugune isiklik niisugune tundmine või vajadus mingisugusest probleemist rääkida või kui mingil viisil mingisuguseid kuidagi hõõrdumisi tekitanud nähtusi näidata. Ja mul on hea meel, kui, kui sulle ka on jäänud selline mulje, et seal sellist sihiliku erriteerimis tahet ei ole. Et, et jah, et seal ei ole seal tegemist mingi moraalitsemisega, seal ei ole tegemist mingisuguse võib-olla ärapanemisega on, aga noh, mitte nagu isikutele, vaid pigem just nimelt mingitele suhtumistele mingitele rulli mudelitele, mingisugustele mõttemaailmadele, et, et see on küll asi, millega sa kindlasti nagu tegeled. Ja tegelen, noh, aga ma ei taha, et see ärapanemine mingisugustele hoiakutele oleks nüüd selline plakatlik asi väga ühesuunaline, see tunduks ka kuidagi nagu liiga liiga lihtne lahendus või või noh, mitte mitte vist usutav, isegi kuigi elusse võib ju vahel tõepoolest nii olla, et keegi on äärmiselt puhas, ütleme, mingisuguse konservatiivse hoiaku esindaja ja tõepoolest kõik käib nagu konstellatsioonis sellega kogu tema tegutsemine, see, milline ta välja näeb ja nii edasi, aga aga kirjandusesse tunduks liiga groteskne või üldse igasuguses noh, mingisuguses kujutavas kunstis kindlasti selline üles tiliseeritus toimib, aga, aga mul on tunne, et kirjandusest noh, on teine žanr, eks ole, siis ta peaks olema mingisugune senini selgelt huumori valda jääv žanre kui, kui nüüd viia need tüübid, kes mingisuguseid maailmavaateid või mingisuguseid suhtumisi esindavad puhtasse vormi ja esitada neid kuidagi väga üksüheselt. Ja ma olen kuidagi püüdnud sinnapoole, et nii-öelda minu enda poolt heaks kiidetud suhtumisi esindavad inimesed hõlmaksid eneses ikkagi selliseid ebameeldivaid jooni samamoodi või et nad siia oleksid piisavalt sellised vastuolulised. Et ei jääks seda muljet, et tegu on nüüd selles mõttes halvas mõttes mingi idee romaaniga, ütleme ideoloogiliselt. Ma ju tegelikult ikkagi jutustatud Lugu jah, no ma püüan ikka lugu jutustada jah. Kuigi kindlasti loo jutustamise taga on loomulikult need mingisugused soovid näidata mingisuguste ideede suhtumiste kokkupõrkeid ja ja seda, kas need konfliktid on viljakad või ei olegi ja nad ongi lahendamatud. Aga jah, et noh, ma, see on minu jaoks hästi tähtis, ma arvan, sinu enda jaoks ka toida seda peale balansis kuidagi kogu aeg, et see jutustamine ei muutuks ka lihtsalt selliseks jahumiseks või noh, ütleme pidevaks nagu edasi ketramiseks, et mingi lugu ketrab, ketrab ketrab ja siis sa nagu sellest. Ma ei saa aru, et mis, et kas noh, lihtsalt ongi nüüd niimoodi, et mingit lõnga keritakse sulle see vist mulle endale ka ikkagi ütleme väga ei istu siis ma püüan nagu vabavaid leida mingit balanssi selle vahel, et, et ei läheks ka esse istlikuks arvutamiseks see asi ära, aga et ta ei läheks ka lihtsalt mingisuguseks jutu mõistmiseks. Sa tood need asjad esile, et ühel hetkel ongi minu sees ka nähtamatu ahv või et ühel hetkel ma ei suuda kõike tolereerida või hetked, mis mulle endale hästi meelde jäänud, sellepärast et enda minapilt hakkab kuidagi murenema selle taustal sellepärast. Seda kindlasti jah, see mina, murenemine see ongi võib-olla noh, üks niisugune tausta küsimus kõigis nendes lugudes kogu aeg, et seda inimene üritab kuidagi seda enese teadvust kokku panna või sellest mingisugust sidusat mina või identiteeti tekitada ka, aga see ei tule kuidagi välja või isegi kui ta mingi pildi on saanud valmis, siis see kogu aeg rebeneb jälle mingisugusest küljest ta käitub nii nagu tema Tõi sellised idealiseeritud tõekspidamised seda ei lubaks. Ja kindlasti on see noh, üllatusmoment. Aga need on pigem nagu selline tunnistamise moment, rohkem isegi pala haigeks inimene on iseendaga ju üsna pikalt tuttav, eks ole. Ja kõige kõige tihedamalt ja siis noh, ma ei teagi, kui palju näiteks mind on, on tegelikult mingisugune niisugune ja ebameeldiv reareaktsiooni see enese juures üllatanud on, aga noh, pigem on nii, et kas, kas ma tahan selle Aivo alla suruda või siis ma tunnistan seda, et jah, tõepoolest seekord ma käitusin nii ja minu motiivid olid alatud, et sageli on, on küll nii, et vaatab ringi, kuidas ümbruskond on selle ära registreerinud, kui ei ole, siis mõtled, et oh, no näete, siis ma ei peagi seda kellelegi välja ütlema, et tegelikult ma olen ma olen seesama alatu, nähtamatu ahvena nagu mõni avalikult hukkamõistetu, aga noh, lihtsalt mul praegu vedanud, see ei paistnud välja. Vot vot sellega tuleb meelde kohe sinu jutt sellest hüppa tulla raamatust. Atropos koopel Minerva. Atropose jopel Meriva jah, see ooper merivahelisi, kes automudel päris kindel mudel. Täpselt vastab sinu sellele jutule väga heaks näiteks on see, et tõesti seal on inimene, kes, kes on siis väljaloositud mingi tšeki alusel, et on üks 10-st, kes võib võita uue ooperi ja loomulikult see inimene tahab seda samastada. Talle tundub kogu see selline väljaloosimine ja mingisugune loosimise üritus madal ja nõme. Ta laenab enda sõbrannalt mingisuguse veidra projeti, ostab päikeseprillid, etendas silmi varjata ja siis lõpuks ongi see loosimine ja ta ei saagi seda autot. Aga mis selle juures on veel väga naljakas on see, et ta noh, kogu selle varjamise ja, ja justkui kõigest selle ürituse juures kõrval olemisest on naljakas see, et ta võtab endale ka varjunime ütleb, et on atropos, ma hakkasin mõtlema, et kes atropas on saatusejumalanna, kes lõikab seda saatuse, lõi lõnga kassi. Et see on ka minu meelest meeletult tabava, eks ju, et saatusejumalanna kes on kindel, et ta saab uue Ohupeli, jääb ise ilma ja lolliks ja pärast on ausalt öeldes kahjuga sõbrannale välja teha, et et kuidagi selline. Ja ega see ilmestab minu meelest hästi seda just nimelt seda juttu, et, et kas ma nagu tunnistan seda või võivad lükkangugi vaiba alla. See ilmselgelt nagu lükkas kõike kõike vaiba alla. Muidugi selle loo puhul ma pean kõigepealt ütlema, et selle idee ma sain tegelikult oma õelt Kirkelt. Raamatu raamatu kaane peal täna on ka, sest tegelikult Kirke, kes on teinud ka raamatu illustratsioonid Ühes mitut asja siin mitu korda üle ja oli mul põhimõtteliselt selliseks referent lugejaks või toimetajaks, kriitik üks. Ühesõnaga eetika tuleks niimoodi, et asi oleks eelretsenseeritud ja selle viimase pikema jutustuse puhul ta luges päris erinevaid versioone ja andis mulle ka nõu, kuidas ära lõpetada, et mul olid vahepeal seal väga sellised grandioossed ja grotesksed drastilised pöörded välja mõeldud sinna lõppu, aga tema leidis, et see antud kontekstis nagu ei toimi või et läheb muidu liiga paljude vürtside ühte patta viskamiseks. Ja siis tänu temale, sest lõpp sai selline, nagu ta sai praegu. Raamatu peategelane või peategelased on nagu imelikud või selles selles suhtes, et ma hakkasin mõtlema, et, et vot neid kammitseb Se sootsiumis surve ja kultuurinormide eetikanormide mingisugune paine. Tihti nad tunnevad nagu tähtsust või kaastunnet täiesti nagu vales kohas või valede asjade suhtes, et nad tunnevad mingis mõttes nad on isegi fetišistid, et nad tunnevad mingitele asjadele ja väikestele loomadele rohkem kaasa kui inimestele. Humanist sa küll ei ole. Oi ma isegi arvan, et olen jah, vaata tegelikult. Ja oi ka see fetišism on täitsa õige märkus selle asja juures. Esimese loo pealkiri on mitte lihtsalt haamer, vaid armas haamer. Nojah, see oli üks laenatud haamer ja ta oli niisugune väga kallis tööriist, mida ei tohtinud mingil juhul ära rikkuda ega ära kaotada. Ja noh, tegelikult nende väikeste asjade väikeste loomade taga on ju ka inimeste lood, fetiš ongi ju asendaja seal ta asendab suurt ihaobjekti või mingisugust kire või tunde kiindumuse objekte ja sageli need väikesed asjad tegelikult tuletavad midagi meelde. Vahel ongi niimoodi, et mõne inimese kingitus ühel hetkel sai, sa ei raatsi seda ära visata, isegi kui selle inimesega on juba no ammu suhted kuidagi katkenud või et on, on teie vahel mingisuguseid konflikte ette tulnud ja puha, aga aga siis see asjakene, see tuletab kuidagi tõmbaks temast nagu tema ekstraheeritud temast kõik need laiemalt ja küljed välja, siis sa ikka vaatad, et noh, see niisugune mälestusese see inimene mõtles ja tundis ja andis mulle selle, kuidas me siis selle nüüd minema viska. Selles mõttes see, noh, fetišism, kaastunne asjade suhtes. Ta on nagu mingisugune puude suhtlemine inimestega ka ikka nii et lasen. Igal asjal oli oma väike narr, tugevdada oma lugu. Aga just nimelt inimestega suhtes nagu lonkab. Oi jaa, seda küll. Jah, just, et üks-ühele on teinekord väga raske seal. Ikka. Mõtle, kui igav oleks niisugune lugu, kus kõik sujub hästi, kõik on väga õnnelikud. Iga aus ettevõtmine läheb kenasti. Kõik armastavad 11 konfliktid saavad juba eos lahendatud. Ei tea küll, kas niisugune asi välja võiks siia. Ei tea jah mitte kuhugi, arvatavasti, aga, aga sul on see kuidagi väga läbiv. Tõesti, inimestega on nagu mingisugune imelik nagu noh, ütleme ikka mingite mees mees tegelastega, kes pigem selle naispeategelase eest, kes need ihad valdad siis nagu jooksevad ära. See on ju ka eluline küsimus, et käoahel lihaobjektid seest ära jooksevad ja võib-olla nii kaua ongi iha objektid, kuni nad suudavad eest ära joosta või vähemalt seda pinget hoida asja juures. Tead, mul tuli endale lihtsalt üks seos, et kunagi mul oli, kas see oli hästi vana ja haige ja siis ma käisin taga peaaegu iga nädal loomaarsti juures ja see oli hästi huvitav. Annelinnas tartlasena loomust arstid kes inimestega tundub, et absoluutselt suhtlemine on nagu midagi väga raskete, pigem mühatavad. Mis nad tegid suitsu seal kogu aeg ja kõik nägi natukene nagu urgas välja. Aga see, kuidas natuke loomadega läbi said ja kuidas nad neid arstisid, see oli täiesti imeline, et võib-olla see nüüd üle konstrueeritud, eks ju, et ma peaks nagu, nagu üle lugema, et nad midagi väita, aga mulle tundub vahel nagu sinu lugude puhul kaetud väiksemad objektid või mingid mõtted või need, mis inimese kõrval on mingid asjad või et saavad nagu olulisemaks, kui see inimese endaga suhtlus. Inimene on nii suur kompleks, seal on vist see see probleem, et asja juurde sa võid mõelda tema neid kõige paremaid jooni, eks ole, sai asja asja, tahtmised ja oleku ja iseloomu konstrueerinud enese jaoks ise, aga inimene on niisugune suur elus erinevate impulsside erinevate ihade, erinevate tõekspidamiste kogum ja temaga suhted näost näkku ta kogu aeg muutub kogu aeg käin midagi uut välja. Ikkagi kõik nagu väga probleemivabalt tõketeta kulgeda, noh muidugi sageli kulgeb. Ma arvan, et elus kulgeb kindlasti palju palju kenamini sujuvamalt. See kõik, et ma ikka püüan, püüan vältida. Just need konflitsamad olukorrad olid just mingisugused niukesed hõõrdumisel. Kõik see, mis on, on elus ilusat ja sujuvad, seda kirjanduseks panna, selleks isegi ei ole, nagu seda on motivatsiooni või ma ei tea, ikkagi. Jah, läksid kuidagi hakkama hoopis teistmoodi, mingit naivism. Ja ma ei tea, mis see, mis see siis võiks olla, noh, võib-olla mingit liigi fantaasiakirjandus või siis ainult sellisest mängu soovistriks pole midagi niisugust kirja panna. Kuunsult jah, jah, ma, mul on ka selline tunne, et minu jaoks ikka sageli just mingisugune tõrke tekkimine on kuskil, see on ikka see põhiline motivaator alati kui mingisugune asi tekitab häire või noh, eriti kui mingi asi on väga vihale jõudnud ajada, et see on suurepärane inspiratsiooniallikas ikka viha, viha käivitab kütav ilusti. Ja ütleme, mingisugused repliigid, dialoogid, mis on mulle meelde jäänud, mis on mind häirinud, et need võib-olla isegi on, on saanud üheks põhjuseks, miks ma üldse olen kirjutama hakanud. Mingid dialoogid jäävad mulle suhteliselt hästi meelde. Ja siis siis mul on kuidagi tunne, et nad on nagu niivõrd mahlakad, et neid peab ära kasutama, ei saa neid ka niisama lasta kuhugi unustusse, hämarusse vajuda, on need on ikkagi nii ehedad. Samas, kui mõni asi on omal niimoodi ka hinge peale jäänud, mõni märkus või mõni mõni selline sõnavahetused, siis mis on, on asi, mida, mida muidugi tuleks kasutada, tuleksite teistele ka välja panna? Jätkame jutuajamist Maarja kongroga. Aga Maria, kui palju sul või kus seal üldse tekivad? Ise juba nimetasid seda sõna inspiratsioon, et et kas need on mingit enamjaolt sul mingid elulised hetked, millest see lugu või mõte hakkab hargnema või siis on hoopis mingisugune. Või on midagi muud? No enamasti vist ikka elulised hetkel, ma arvan, isegi kui tegu on tellimustööga, siis. Ma pean otsima mõne elulise hetke, mis ja mis käivitaks selleks selleks, et üldse seda tellimust kuidagiviisi talutavalt täita, et midagi niisugust, milles sellist elulisus tähendab ka elus uskunud tekst tuleb rohkem elus siis kui, kui sul on mingisugune vajadus seda kirja panna, võid sa tunned, et see on nüüd mingisugune probleem hetk olnud, mida ei saa niisama jätta või mille, mille juurde tuleks tagasi pöörduda. Kui seda ei ole, siis ikka head nahka ei tule ka, ma arvan, et see paistab läbi teistele, kes ma ise tunnen teinekord, et mõni tekst lihtsalt ei tööta, läheb, hakkab kohe mingi koha pealt nahkseks kiskuma ja siis on ikkagi on ja kuidagi keerulistele radadele tagasi juhtida ristidega niisama konstruid ei no võib-olla lihtsalt ei oska teha, võin, ma olen juba seda rada pidi läinud, et ei ole seda, seda oskust endas niivõrd arendanud, et kuskil mingisuguseid konstruktsioone põimida, millega tegelikult nagu niisugust otsest vaimset ja emotsionaalset sidet ei ole. Ühesõnaga, mis ei ole ennast kuidagi kõigutanud või ei häirinud. Aga sa kunagi ei ole kirjutanud sellist lugu, et jah, et mati merekaru oli vanasti meremees ja käis palju merel ja nüüd on talunik ja et tal on kolm naist seal ja noh, mingit sellist nagu noh, mis jääb täiesti sinust sinu enda kogemusest tõesti kõrvale või lihtsalt nagu Vesta mingit juttu. Lapsena sai vesteldud küll ja lapsena sai pidevalt välja mõeldud igasuguseid tegelasi, ükskõik mis elualal. Oi, ma mäletan kriminaalseid lugusid, võta oma õe Kirkega, meil oli niisugune komme, et eriti enne magama jäämist või vahel meie muidugi enne kooli olnudki magama, jäime väga hilja magama. Kuna elasime ühes toas, siis me hakkasime õhtuti niimoodi rääkima, et üks oli üks tegelane, teine oli teine tegelane, siis tekkisid kolmas, neljas, viies, kuues tegelane. Me jagasime need tegelaskujud omavahel ära ja siis rääkisime niimoodi eri nõeltega ja arendasime neid lugusid edasi. Ja noh, seal oli küll, seal oli muidugi palju. No tollal olid miilitsad, eks ole, mitte politseinikud. Miilitsaid oli, seal oli, oli kurjategijaid, oli inimsööja, Töid oli halvale teele keeranud arste. Iga no ained tegid inimkatseid muidugi. Ja siis sai ka vesteldud niimoodi tundide kaupa, mäletan Meil oli mitu-mitu niisugust mängu või mängumaailma, kus need asjad toimusid siis see kõik nagu kuidagi inspireeris niivõrd, et noh, ei tahtnudki üldse mitte midagi muud ei viitsinud teha ja see oli täiesti õudne, kui pidi magama minema, pidi kooli minema, sest need lood kiskusid lõpuks New York põnevaks. Mõned olid väga ulmelised ka. Ja et noh, see fantaseerimine ja väljamõtlemine ei ole mulle üldse võõras, aga aga mul on tunne Ei noh, ega see ei ole ju sinu nendest lugudestki kuhugi kadunud, mida sa praegu kirjutad, et see seal on ilmselgelt selline fantaasiaelement kogu aeg sees või et, et see ei ole ju noh, seda on küll tunda, et ta ei ole nagu üks-ühele sinu mingi reisikiri. No ei, seda kindlasti jah, mitte et ma ei, no sel samal põhjusel, millest sa enne räägitud, et saab väljendada, seal on palju eeliseid drastilisemaid ja veidramaid seisukohti mingisuguste väljamõeldud tegelaste suu läbi, kui nüüd oma isikunime all, ma olengi tahtnud kirjutada neid mingisuguse, sellise isikliku vestenami. No ma olen küll ka kultuuri ajakirjanduses mõned reisikirjad avaldanud päris oma nime all, aga siis sa pead ikka väga vaeva nägema selle tooni valimisega. No siis sa jääd ju väga selgelt realistlikuks või, või et sa nii ongi asjad või et sa ei hakka seal fantaseerima hakada. Ei hakka, no loomulikult mitte ja isegi seesama festival, millel nüüd põhineb selle uue raamatu viimane lugu, on sellest ma kirjutasin sirbis sellise realistliku reisikirja või õieti see oli mõeldud hoiatus kirjanud. Selle pealkiri oli, ettevaatust festival, seda ma siiralt ka mõtlesin. No see oli päris jube tegelikult teema või et, et see festival kuskil Rumeenias, kus kaks inimest, abielupaar, sest teeb endale lihtsalt raha. Kogu see kirjandus, mis seal siis ette loetakse, on selline, et peategelane, kes on isekad, luuletaja põgeneb nendelt luulelugemistel, et põhimõtteliselt selline eurosop suurelt osalt ikkagi on, et noh, see on ka üks teema, et, et mingisugune noh, mingisugune kõrge ja madalkirjandusena, see, see jookseb sul lugudest kogu aeg läbi või mitte kogu aeg, aga ikkagi jookseb. Ja jookseb kindlasti ja ja seal on jällegi muidugi see küsimus, et ei tohi muutuda liiga mustvalgeks ja niisugustest asjadest rääkides tõi võib ju juhtuda seda ka, et et kehval luuletajal on äkki mõni ere välgatus, võidame mingis muus aspektis väga tubli inimene. Tahagi kas või kehv luuletaja võib ju olla väga sellise valgustatud ilmapildiga inimene, seegi ei ole välistatud, et ta lihtsalt on kuidagi läinud vale rada pidi enda jaoks mõnes asjas, et võib-olla oleks võinud midagi muud tegema hakata. Jah, see kõrge madala vahen oma ise olen muidugi ja ma olen ka siuke varas, no vaheline nendes asjades ka mitte mitte nüüd ütleme kõrge madalažanri vahetegemisel, aga hea ja halva noh, ükskõik mis kraaniga tegu on, et eks ma tollane üsna räigelt kriitiline. Aga jah, noh, kui sa selle juba kirja panen, siis, siis ei tohi nii mustvalge olla kui võib-olla jutu sees, eks ole, oma sõpradele veidi, võid ju otse südamelt ära rääkida. Aga te olete, aga mulle tundub, et, et see peategelane või peategelased, et need on ka tihti snoobid, et neil on nagu selline parem maitse kui mingi keskmine maitse või ta nõnda ikkagi täiestis Novistlikud või on enda katusest ja sellest, mida nad siis loevad või vaatavad või kuulavad, ikkagi väga teadlikud, nad on väga teadlikud tegelased seal ja selle juures. Aga selle kõrval tulebki just nimelt see, millest ma alustasin enda seda küsimist, sinu käest tulevadki käiku, need justkui madalad sellised baas, vajadused nagu söök ja mingi seksuaalne rahulolu ja mingid sellised asjad, nii et ühel hetkel, et kõik need asjad kuidagi kukuvad kokku, jääbki ainult see niisugune ahte järgi. See on juba eos kokku kukkunud ju, ega see on ka ainult niisugune üks ehitis seal kõrval, see teine on täiesti, võib olla vundamendid Ta mingi koha pealt jah, et see igaüks, kes end ükskõik mis vallas maitse poolest mingisuguste tõekspidamiste poolest paremaks pead kui teised mõnes mõttes nagu esitab kohe teistele väljakutse ja, ja ta nagu paneb ennast kohe nagu sellega ütleme siis sellesse rolli, et ja ta on see, kes, kes tuleb kukutada ja noh, niikuinii elu seda teeb mingisugusel hetkel selles mõttes see ja kõik on, ongi niisugune väga-väga tinglik see eneseväärtuses teadlik olemine, et ma loodan, et mul on ikkagi õnnestunud tekitada ka noh, niisugust teist plaani nendest tegelastest nad samas ka nagu vaidlustavad selle üleoleku alusel ei jäta, nad ei, ei ole sellest nagunii kaljukindlalt veendunud, et noh, nüüd nii ongi vaid et see on lihtsalt see on üks niisugune tendents, mis inimestel on kas rohkem või vähem arenenud, et mõni inimene lihtsalt läheb seda teed, et ta ongi pilud, võib olla selliseid arvamusi, et ah, see on siin kõnts, mis ei kõlba kuskile, samas, olles teadlik sellest, et tegelikult kõntsa seis on, võib olla täiesti väärtuslikke tükikesi ja et noh, see, mida mina toodang, võib ka aga sama hästi kõnts olla, aga, aga lihtsalt noh, sõltub sellest ka, kui impulsiivne keegi on. Mõnel tuleb see nagu kerge või niisugune arvamusavaldusi ütleme, mingi automaatkäik läheb sisse kohe selle koha pealt, et ah, see ongi siin jama, mis parajasti toimub. Loodan, et, et see niisugune enese üleoleku asi, et, et see on juba eos markeeritud, kuidas ta hakkab läbi kukkuma, et need ei ole mingid moraalilood, et näe, oli üks inimene, ta oli jube ülbe ja pärast ta ikkagi ei saanud seda, mis ta Ega sellest me juba rääkisime, et need ei ole, sa ei ole mingisugune moralist või sa jätavadki nagu need otsad otsad lahti või noh, heas mõttes ambivalents, eks ole selline jah, et tee nii väradi. Ja just Elo elu õpetus, ka see ei julge endale seda ambitsiooni võtta tangi elama, õpetada, näidata, kuidas. Ega vist ei taha küll jah, no kui siis mingitel muudel eesmärkidel, et nalja saada. Tead, ma mõtlesin, et viimase asjana küsida su käest midagi hästi, hästi suurt või hakkasin mõtlema üleüldse selle peale, mida sa kirjutad. Kõigi nende lugude taust või kust nad välja kasvavad on ikkagi väga. Noh, kas materialistlik on võib-olla liiga nüri öelda, aga pigem teaduslik. Aga minu meelest ei ole jumalat või sellist mõõdet. Või, või on No kui siis jumal, ongi see materiaalne maailm selles suhtes sul on muidugi täiesti õigus, et see maailmapilt on mõnes mõttes niisugune kaine räitsionalistlik mingi tajumatu vaimne mõõde või mingisugune niisugune üleloomulikkuse mõõde kindlasti sealt puudub või vähemalt mu mu plaanis. Ja ütleme ja need peategelased kindlasti nende maailmasse puudub nemad, nemad seda ei taju, nendel ei ole mingisuguseid selliseid põhjendamatuid mingisuguseid luule või uitmõtteid või aru saada Tarmo või mingisuguseid visioone, et vaat nüüd talle kangastus see ja kuigi keegi teine seda ei näinud, siis ta hakkas sellesse uskuma, mitte ta justkui tajub midagi, mis on, ütleme, meie meeltega tajutav ei ole see selline mõõde sealt jah, puudub olen isegi hakanud kadestama neid kirjanikke, kellel see on olemas, et vot, kui ma lugesin seda sinu viimast novellikogus, ma vaatasin, et et seal on nagu ikkagi tegelastel üsna tõeline, mingisuguseid irratsionaalsed tajud ja mingisugused irratsionaalsed impulsid, millest nad lähtuvad või, või noh, mis neid nagu kõige rohkem panevad üht või teistpidi tegutsema, et siis ma vaatasin, et mul on ikka väga selline maalähedane on ikka tõesti tajutav analüüsitav maailm, see, kus, kus kõik see toimuma, et see on nagu meile tuntud elemendid, riikidevahelised kokkupõrked seal toimuvad ja sellest tulevad ka kõik need konfliktid ja sündmused noh, iseenesest väike sentimendist reaalsus või imestamine, et, et noh, kas või teised inimesed on niisugused, nagu nad on. Ja võib-olla see kire moment, kirg teiste suhtes, et see võib-olla annab selle mingi teise mõõtme ka, et siis. Lähme sa alguses ütlesid tegelikult minu meelest see on väga tabav, et, et see materiaalne maailm selles peitubki jumala. Minu enda jaoks on muidugi nii ongi ja et see, et üldse miski on, see ongi jumalik või see ongi see ütleme, niisugune imestama panev aspekt kogu aeg, et noh, kuidas ikkagi asjad on nii nagu on või see kas või kuidas teine inimene on see, kes ta on, see, see on iseenesest eriti niisugune imetlust ja imestust tekitav asi, et noh minu meelest ei lähe üldse vastuollu see, et inimese käitumise võib tema ajukeemiaga ära seletada ja teda võiks armastada ja imetleda seal juur, asotsiaal. Mina näiteks näe seal mingisugust niisugust suurt vastuolu, et nüüd viime selle kõik tagasi mingisugusele serotoniinisüsteemi funktsioneerimise lävi, sellele, kuidas kellelegi ensüümid reguleerivad neurotransmitterite tööd, inimene samavõrd imetlusväärseks ka siis, kui me teda kuidagi biokeemiliselt ära seletame. Mul tuli veel üks mõte, mis ma tahtsin su käest küsida, et selles loos hüppa tulla kus siis minnaksegi ühte sellisesse Snobistlikusse pesasse mõisa selle see grupp või noh, muusikud ja siis luuletaja, kes on selle jutu peategelane siis vaatavad seda mõise, karvustavad seda. Ja see peategelane ütleb ühel hetkel seal mõisas, et tal on eestlase geneetiline viha mõisa vastu. Mis asi see eestlase geneetiline vihand? Tegelikult seda ütleb üks teine tegelane sellele peategelasele, ma ei mäleta, kas oli see jutt on, eks ole ja omistab peategelasele sellise suhtumisest, peategelane on hirmsasti juba jõudnud neid baltisakslasi ja baltisaksa imetlust kiruda, aga noh, ma ka võimendasin, ütleme mingisuguseid seisukohti, mis ma võib-olla osaliselt oma vanavanematelt minu. Aga ega ma nüüd mingi baltisaksa kultuuriimetaja olgem ausad ka ei ole kunagi olnud see ja mõisakultuuri niisugune üles haipimine, ega see on suhteliselt naljakas mulle tundunud küll kogu aeg ja Meie noh, ma ei taha üldse pisendada baltisakslaste teeneid, aga sellegipoolest, et mina ei ole see inimene, kes hakkaks neid uurima ja, ja, ja lugema nende teoseid ainult sellepärast, et nemad olid meie baltisakslased siin. Minu vanaema ja vanaisa kuulusid mõlemad sellesse põlvkonda, kes olid lähedalt lapsepõlvest mõisnike kokku puutunud, nende üle irvitanud, igasuguseid trikke nendega teinud või nende ja neid kuidagi lohku tõmmanud ja ja samas Ka neil oligi suusatatud kuidagi niimoodi, et mingisugusele Berta preilile pidi iga hommik tere ütlema ja tegelikult olid nad öelnud ühe ropu väljendi Berdav preili, kes pidi vist ütlema tere hommikust, Berdav, preili, aga nemad ütlesid hoopis midagi muud. No ei, no ütlesin, kärbsed, Ferdav veini või midagi niisugust, see oli minu vanaisa perekond ja nemad olid need, kes tegid läbi selle eestist eestindamise laine, et minu vanaema muutis oma nime, mis oli helmiine ära Helmeseks sesse helmiine tunnustele liiga saksik. Vanaisa oma nime küll eesnime ei muutnud, Feeliks, aga Dali? Palun tugevasti, võtab veli oma nimeks. Siiski, aga on ka perekonna nimel tunkel muutis ta tunglaks. Tuleb ja noh, kuna ma ikkagi midagi ei saa teha selliseid varased lapsepõlvekogemus, et mingisuguse sättumuse säravad, nii et ma oskan täiesti sellist pinnast ette kujutada, kus tekib niisugune mõisa vihane Velik, ikkagi oleks täiesti võimalik seda niimoodi üles kütta. Ja, ja siis kui ma näen neid uusi, uus mõis aadlike ja siis see tundub nagu väga, väga niisugune naljakas ja kistud kultuur, teine karm selle Ma nagu kirjutasin jah, ütleme niisuguse suhtumise pead, samal ajal ma lugesin sinna kõrvale ja Thomas Bernhardi, kes on alati minu jaoks üks niisugune inspiratsiooniallikas või ütleme, üks autor, kelle juurde ma siis pöördun, kui ma mul on tunne, et ma ei oska enam üldse kirjutada, ei oska õiget tooni leida, siis kui me võtame nii Thomas Bernhardi asi ette ja sealt neid tema vihaseid või sapi seid iraade lugeda, et siis ta ikkagi kahe annab selle õige energialaksu, et isegi kirjutama hakata. Tuleb kindlasti jah, ma olen ikka üritanud leida neid patareisid endale. Minu meelest sellega võikski jutuajamise lõpetada, kuigi võiks veel edasi rääkida, aga mul on sulle palve, äkki loed ühe lõigu vanast jutust raamatust hüppa tulla. Veel verinoore ja kergesti ärrituva võrdõigus lasena värske nõukogude välispassi omanikuna. Kaugeltki veel mitte, luuletajana oli ta käinud oma esimesel Lääne-Euroopa reisil ja Saksamaal olid kontserdid muutkui olnud lossides ja seal oli ta esimest korda ebameeldivustundega adunud. Et ilma vägivalla ja ebaõiglus, et ta poleks need baroksed kaunistused ilmselt kunagi niisuguseks taandunud ega laed nii kõrgeks kasvanud. Kosmosedekoor tekitasid juba kunstiraamatutes piinlikust ja olid lahedad. Ilma nendeta oleks olnud kaine ja üle. Niisamuti oli ta noorusliku saateismis kahtlustanud, et kui ei oleks jumala kujutlust või selle mälestust kaoks linnade arhitektuuripildist mingi pinge. Nüüd me oleme siin, meil on suured paleed, mis muuseumid. Me analüüsime vaimulike häälitsusi, oleme nagu halvast unest märganud, aga see uni, Vägivaldne uni, millest see teised on surnud. Kas me peame sellele tänulikud olema? Ühel lossi vastuvõtul oli ta hammustanud räigelt saepurumaitselist dekoratiivbanaani. Koera hoonlased, mõtles ta koeraga hoonlased, kellegi käes on ikkagi selle maailmatükid, kellel väiksem, kellel suurem. Ja siis need, kes püüavad koeraga onlasi. Ta ei ole teha. Ja pisku 1000 eurose kuusissetulekuga inimesed tõmbavad nüüd kah oma töö hakate jalgade ümber, mustad siidsukad ja lähevad mõisa. Ja maailma kuldsetes kõrgele. Rohelistes muuseumides jaksavad nüüd kah käia, kui vahepeal kokku hoiavad. Ja pärast kujutlevad nad, et neil on nüüd kah peaaegu sea nägu peas peaaegu koera, Koonlase oma. Me tahame, et arvataks, et meil läheb hästi uhuu, meil läheb hästi-hästi, läheb meil. Isand orja, dialektika ikka ei toimi paraku, ütles luuletaja. Vaene heegel, panime mööda. Samas ahju olulise saatekülaliseks oli Maarja Kangro. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.