Tere tänane saade portreteerib ajakirjanik Markus Järvit ühte kahest sihtasutuse perekonna ja traditsiooni tsioonide kaitseks eestvedajat, kes üleeile, kolmapäeval võttis Kadrioru lossi suures saalis vastu Aadu Luukase, tänavuse missioonipreemia ja Markus Järvi on meie tänases otsesaates tere, tervist ja väga palju õnne selle suure preemia puhul. Suur tänu. Mina olen Kaja Kärner. Tuletame nüüd kiirelt meelde, et seda preemiat antakse välja aastast 2007. Esimene laureaat oli Tallinna lastehaigla toetusfond, 2008. aasta laureaat oli professor David Vseviov 2009. aastal Tallinna vanalinna hariduskolleegiumi asutaja ja juht Kersti Nigesen ja sihtasutus Metsaülikool. 2010. aastal said laureaatideks liikumispuudega laste toetusfond ja Eesti võrkpalliliit 2011. aastal professor Marju Lauristin ja teoloog Toomas Paul 12 2012. aastal oli laureaat Tartu Ülikooli Narva kolledži juht Katri Raik ja 2013. aastal Eesti meestelaulu selts. Väga väärikas seltskond, kõik nagu ühiskonna lipulaevad. Teise vist ei lootnudki seda auhinda saada. Kohe kindlasti mitte, et me ei lootnud isegi nominendiks saada, et kui see uudis tuli juba, siis me olime väga-väga-väga üllatunud. Aga veel suurem oli uudis siis, kui meile see preemia tõesti kätte anti. Jah, Indrek või Aadu Luukase fond ja selle sihtasutuse nõukogu on teinud väga julge otsuse kindlasti Eesti ühiskonnas. Kuidas te hindate seda tunnustust teie sihtasutusele? Jah, see on kindlasti preemia meie sihtasutusele, aga ta on midagi muud ka veel, ta on tunnustus ja preemia nendele väga paljudele inimestele Eesti vabariigis, kes valutavad südant Eesti olukorra pärast, kes valutavad südant pereväärtuste pärast ja ta on tunnustus tegelikult kahele kolmandikule. Viimaste arvamusküsitluste valguses tehtud nii-öelda arvamusküsitlustele tuginedes võin öelda, et kahele kolmandikule Eesti Eesti inimestest, kes nüüd siin viimases viimases kooseluseaduse menetluse protsessi käigus olid ju väga selgelt pereväärtuste kaitsmise poolt Üks varasemaid laureaate siis Toomas Paul, kuidas selle preemia sai, ta teatas avalikkusele, et ta annetab kogu selle preemiaraha diakooniahaigla piitsile, et seal oma elu viimaseid päevi veetvatel haigetel ja Surjeter oleksid need viimased päevad palju kergemad mida sihtasutus pere ja traditsioonide kaitseks on mõelnud preemiarahaga teha. No eelkõige oleme mõelnud investeerida selle meie enda sihtasutuse arenguks, et meil on endal plaanis mitmeid projekte, mida ette võtta, ja Peab tunnistama, et see on kindlasti tänuväärne preemia meile, et saame ka selle raha toel ette võtta mitmeid üritusi nagu näiteks miks mitte kooli õpikute väljaandmist, mis räägivad perekonna tähtsusest tõepoolest, tuginedes tulitsionaalsetele väärtustele. Ja oleme siin mõelnud ka seda, et peaks hakkama üha rohkem ja rohkem arendama oma meediategevust, et et luua Eestis selline tõsiseltvõetav meedium, sinna on veel väga, väga palju teel, aga see nõuab kindlasti suurt investeeringut ja eks siis vaatame, kuidas sellega läheb. Sihtasutuse plaanidest me jõuame ehk veel rääkida, aga räägime nüüd teist, Markus Järvi, te olete pärit sellest kuulsast Järvide muusikute dünastiast ja teie vanemad on muusikud ja te olete ise koolipõlves muusikat õppinud. Teie käest on kindlasti kümneid kordi küsitud, et miks teist ei ole saanud muusikut dirigenti näiteks? No mul on ise selleks väga lihtne seletus, eelkõige ma olen laisk ja teiseks ma olen andetu. Et kui need omadused kokku panna, siis muusiku karjääriredelil üles pürgimiseks ei ole see hea kombinatsioon. Aga tõepoolest jah, et minust muusikut ei saanud ja hakkasin tegelema pigem filosoofiaga, dioloogiaga. Olen küll jah, õppinud muusikat klaverimängu nii Eestis, muusikakeskkoolis kui ka Soomes Oulu konservatooriumis aga tõepoolest, ega seda, mida ei ole, ega ikka ei ole ka. Aga pärast gümnaasiumide siiski ei mõelnud, Eestisse tagasi tulles te olite vahepeal koos vanematega elasite Soomes. Ei mõelnud minna muusikaakadeemiasse, vaid valisite Eesti humanitaarinstituudi. Jah, ma valisin Eesti humanitaarinstituudi, sest ma olin väga huvitatud ja olen siiamaani huvitatud filosoofiast ja siis tundus mulle toona kõige parem erialavalik. Täna ma mõtlen, et julgustan tegelikult kõiki noori inimesi, kes oma karjäärivalikuid teevad mingi õppima midagi kasulikku millest nii-öelda on ühiskonnale ühiskonnale tulu ja teie enda pere eelarvele ja täpselt samamoodi, et liiga paljud inimesed teevad tänapäeval karjäärivalikutes selliseid otsuseid, mis, mida nad hiljem võib-olla kahetsevad, et noh, mina kindlasti ei kahetse seda, et ma filosoofiat olen õppinud. Et see on tulnud mulle ainult kasuks ja rikastanud minu maailmapilti. Aga noh, ega nagu vanasti nõukogude ajal öeldi, Beethoveni partituuri patta ei pane ja ega, ega siis Heideggeri Nietzsche teosega ka niimoodi ära ei, ei ela. Üldiselt. Kas teid huvitab rohkem filosoofia ajalugu, mis on pikk ja, ja väga huvitav või, või teid huvitab rohkem see 21. sajandi alguse filosoofiline? Aitäh. Ma pean tunnistama, et kindlasti mind huvitab filosoofia ajalooline ja just nimelt ütleme siis metafüüsiline mõte. Platon, Aristoteles ja kõik kogu see filosoofiline tervik või kompendiumis siirdub edasi keskaega. Et seda ollakse Eestis väga vähe tudeerinud sügavuti ja seda tuntakse väga vähe, et ometi me võime öelda väga selgelt, et keskaja filosoofia pole mitte midagi muud kui selline kristlikus vormis antiikfilosoofia ja väga originaal ses vormis antiikfilosoofia. Et see on, see on väga-väga suur, suure suur uurimisvaldkond, millega ma loomulikult aktiivselt uurimisega ei tegele praegu aga, aga loomulikult on see väga, väga väga, väga meeldiv asi. Kui te lõpetasite humanitaarinstituudi, mis te tegite järgmise täieliku niisuguse pöörde või käänaku, te läksite room õppima, kust see idee tuli? See idee tuli sellest, et ma tahtsin saada eelkõige katoliku preestriks ja õppisin seal filosoofiat ja teoloogiat viis aastat Roomas. Idee tuli ühest sellisest väga huvitavast käänakust, jällegi, et ma käisin palverännakul, kui ma olin veel humanitaarinstituudi üliõpilane, meil oli lihtsalt seljakott seljas, hea sõbraga ja umbes 500 krooni tollases vääringus taskus ja hakkasime Ungarist siis palatoni järve äärest lihtsalt jala minema. Niimoodi täielikult, andes ennast jumaliku ettehoolduse hoolde. Ja peab tunnistama tõesti, et see vaimne kogemus, mis, mis eelne eelkõige erinevate erinevate Itaalia kloostrite, Dahlia ilukultuurikultuurist, minule edasi kandus, oli, oli see, et ma tahtsin kuidagi ise ka pühenduda millelegi millelegi suuremale. Veel mõtlesin tõepoolest viis aastat Roomas. Ja kui ma lõpuks sealt välja tulin, oli mul ikkagi selgus, et preestri kutset ma ei taha pidada, et ütlesin, piiskop Monsanto Sordaanile selgelt ära, et minust preestrit ei saa ja kui peale seda, kui ma olin oma otsuse teinud mõtlesin, et siis tuleb ilmselt hakata perekonda looma. Ja nii oligi, nii juhtuski. Kuidas teie vanemad selle pöörde üle elasid, kas nad toetasid teid? Ma ei mõtle mitte rahaliselt, aga nagu vaimselt. No peab ütlema, et ega jah olgu vanemad katoliiklased või mitte, aga ega poja eelkõige ainukese või esikpoja preestriks hakkamine ei ole mingisugune eriline rõõmupidu, ilmselt kellelegi ta alati mõeldakse, tahetakse lapselapsi ja, ja veel järeltulevaid põlvi ja, ja eks see oli ilmselt probleemiks ka minu emale ja isale. Aga aga jah, ma olin oma valikus toona väga kindel, aga selge. Ja ütlesin, et te võite seda menti olla, ka mina lähen teen oma. Käitun oma valikule kooskõlaliselt. Te ei ole kunagi oma valikut kahetsenud minna, rooma. Ei, absoluutselt mitte, absoluutselt mitte, ma võin öelda, et kõik, mis ma praegu olen kõik hea, mis minus on, pärineb väga paljuski sellest ajast. Vatikani periood on selles mõttes huvitav, et kas see oli teie esimene kokkupuude raadiotööga? Jah, oli küll, et mulle tuli soomekeelsete Vatikani raadiosaadete autor ja toimetaja minu juurde ja küsis, et, et jah, et ma olen kuulnud, et nüüd on selline eesti poiss siin Roomas praegu, et kas ei saaks eestikeelseid saateid skandinaavia programmiga koostöös teha. Ja ma andsin oma nõusoleku ja töötasin tõepoolest neli aastat või siis Vatikani eestikeelse saate peal iga pühapäeval tegin väikese ülevaate sellest, mis Vatikanis vahepeal nädala aja jooksul oli, oli juhtunud. Kes teie kuulajad olid? No vot seda ei tea eriti kui päris ausalt. Et eks mingisugused raadioamatöörid seda saadet kuskilt kuulasid ka. Aga Vatikan oli ka juba internetiajastusse astunud ammugi ja interneti vahendusel sai siis seda kuulata, et ilmselt noorem põlvkond katoliiklasi Eestis võis seda selle vahendusel jälgida. Kellele ta oma mantli pärandasite kude Roomast Eestisse tagasi tulite? Kahjuks mitte. Et, et seal praegu ei ole kedagi, kes neid raadiosaateid teeb, et jällegi äärmiselt auväärne oli seal Vatikani raadios neid saateid teha, isa Vello Salo, ei keegi muu eesti kultuuri ja ka vaimuliku mõtte selline grand old man oli seal 40.-test aastatest alates neid saateid tegemas ja teine periood siis Vatikani teise kirikukogu ajal eestikeelseid saateid tegemas, et tõepoolest ainult müts maha isa Vello Salo ees. Kui te tulite 2007 Eestisse, siis tee teist sai õpetaja. Jah, ma olin vanalinna hariduskolleegiumis, alguses õpetasin seal nii kultuurilugu ingliskeelt ja ma ei mäletagi, mida ma täitsa lõpetasin, igatahes filosoofiat ka. Et hiljem üha rohkem ja rohkem võtsin seda koormust seal kool koomale. Ja siis te hakkasite tegema raadio- ja telesaateid. Ja et klassikaraadios olen nüüd tänaseks olnud juba. Kas sa nüüd seitse aastat juba, et kui ma nüüd hiljuti hiljuti mõtlesin selle peale, et tõesti juba seitse aastat klassikahommikut teinud, üles ärganud, et see on saanud nagu minu elustiiliks, et tulla vähemalt paar korda nädalas siia suviti seda saadet ei ole, aga jaa panna panna nii-öelda masinat tööle ja, ja ise rahulikult jälgida, mis siis eetrisse tuleb ja kuidas päike tõuseb. Ja siis te teete delta saadet, mis on argipäeviti? Kuidas te valite oma teemad, kuidas te valite esinejad? No eelkõige oleme oma esinejaid valinud saatesse quo vadis, mis eelmisel hooajal oli eetris ja klassikaraadiosse diskussioonisaade ja ma pean tunnistama, et muidugi see oli tohutu privileeg seda saadet, et teha see aasta jagu, sai räägitud väga erinevatel teemadel, aga kindlasti osundatud ühiskondlikele valupunktidele. Ei, ei, ma ei rääkinud kooselu seadusest seal saates mitte kordagi ega ei maininud kogu seda protsessi aktuaalne eelmisel hooajal, ta oli ikkagi aktuaalne ka kuigivõrd, aga noh mul on vähemalt see nii-öelda väga selge eetiline arusaam, et, et kui ma olen ise seondunud selle vastu, siis ma ei hakka vähemalt seda aktiivselt oma saates käsitlema küll, aga me rääkisime väga paljudest teistest asjadest, et et loomulikult oli seal noh, päevapoliitilist teemat, aga ka kultuuripoliitilist üks minu jaoks nagu lahedamaid kohtumisi oli Kaur Kenderi ka klassikaraadio esimest korda kasutas sellist asja nagu p hääle sellepärast et sai seal ropendatud selles saates kohe kõvasti ja, aga, aga fakt oli see, et, et tähendab selguse mõttes olgu öeldud, et mina ei ropendanud. Oli ei, keegi ei kahtlusta teid selles. Aga aga olgu siis, jääte, te kohtumine oli ja väga mõnus, et esimest korda ma nägin sellist olukorda, kus ma võin mehega, kes on täiesti erinevatel positsioonidel, totaalselt erineval maailma nägemusel kuidagi nagu arendada diskussiooni ja, ja del väga kummalistel sügavatel tasanditel. Me isegi mõistame teineteist. See oli üks, üks, üks hea hea näide sellisest nii-öelda positiivsest diskussiooni kogemusest, mis mul selle saate jooksul oli. Panid jah, kultuuriinimesed käisid ka seal rääkimas, kui siin oli see sirbi teema, siis sai, sai erinevate loomeliitude esindajatega kohtutud ja selline Matka sattusin seda, Kaur Kender iga tehtud saadet kuulama ja, ja minu meelest seal oli niisugune. Foonil oli niisugune äärmide pinge kahe väga vastandlikku maailmanägemuse vahel. Kuidas te pinget taluti üldse elus? Sihtasutuses on seda pinget ka ette tulnud, et mulle tundub, et ma talun pinget päris hästi, kui ausalt öelda. Mulle kohati täitsa meeldib pinges elada. Et kui seda pinget ei ole, siis tekib kohe kohati isegi teatav igavus. Aga, aga pinge on hea, see paneb tööle. See on ka, seda on ka raske taluda, peab tunnistama. See võtab topelt või trippelt energiaid, aga aga kokkuvõttes on, on, on hea tunne olla pingel. Kas te olete õppinud ka näiteks koolis õpetajana diskussiooni pidama ehk vaidlema niisugusel tasandil, kus kumbki poolteist isiklikult ei solva? Jah, te peate ilmselt silmas retoorika kunsti? Ei, ma ei ole õppinud sellist asja spetsiifiliselt, et jah, ma olen tegelikult üldse võib-olla raadiotööks väga halvasti ette valmistatud, aga, aga igal juhul igal juhul, nagu räägitud, on mõne inimesega ja ja kohati täitsa vähemalt minule meeldinud rääkida nende inimestega küll. Kuidas te tajute oma kuulajat võtame siis siin klassikaraadios, kui palju te mõtlete saadet tehes intervjuud läbi viies selle? Teil on kümneid ja kümneid ja kümneid tuhandeid kuulajaid, et kas see kuulaja istub kuidagi mõttes teil siinsamas stuudiolaua ääres või, või te räägite ainult selle inimesega või nende inimestega, kes on ümberstuudiolaua reaalselt olemas? Jah. Eks see ole selline omaette küsimus, et, et kuidas, nagu kuulaja haarata sellesse tervikusse, et kuskil taustal ta loomulikult tiksub kogu aeg, et kui meil siingi praegu oleme otsestuudios meie mikrofonid, siis me peame arvestama sellega, et meid kuulatakse, eks ju. Ja see kuulaja on mingisuguseid lineaarses vormis väga selgelt olemas, aga fakt on see, et eriti kui otsesaateid teha, siis tuleb ikkagi vaadata inimesele silma, kõneleda temaga, üritada aru saada sellest et mida ta mõtleb ja otsesaade on minu jaoks üks, üks parimaid asju üldse, sellepärast et seal tekib selline teatav surin ja see kuulaja või publiku olemasolu tervikuna üldse annabki sellise kuidas öelda sellele surinale veel nagu särtsu juurde. Et jah, kuule, on kindlasti kohal seal. Sunnib ennast kokku võtma, sealt midagi ei saa tagasi võtta ega teiseks keerata. Räägime nüüd Markus Järvi, sellest, kuidas te liitusite sihtasutusega perekonna ja traditsiooni kaitseks ja, ja millega see MTÜ varasematel aegadel tegeles. Ma ei liitunud sellega, vaid ma olin üks asutajaliikmetest Varro Vooglaid, mina ja Toomas vooglaid asutasime sel aastal 2011 ja eesmärgiks oli väga selgelt kaitsta Eesti traditsiooni Euroopa kultuuritraditsiooni väga selgelt nii-öelda lammutamis püüdluste eest, mis meie kultuuris esile on kerkinud. Tulla avaliku arvamuse platsile platoole välja ja tuua sinna hääl, mida meie hinnangul vähemalt eelnevalt seal olnud ei ole. Mulle tundub, et mingil varasemal aastal, kas see võis olla 2011 või 2012, ma olen leidnud oma postkastist värinal linnas mingi sarnase nimega sihtasutuse pöördumise, mis oli ka perekonna kaitseks, aga sellel ei olnud mingit pistmist kooseluseaduseelnõuga. Kas see oli meie üks kampaania, muuseas me Tallinna linnas üritasime võidelda permi maffia ja kõikide muude maffiata poolt hallatud prostitutsioonivõrguga ehk siis kogu Tallinna linna vanalinna tänavad seal oleva nii-öelda stripi klubindusega ja noh, ühelt poolt on selge, et kui seaduskuulekad, kodanikud Inimõiguste keskuses Kari Käsper või keegi muu võivad sind küll laimata ja sõimata ja nimetada nii ühe kui teise nimega siis ilmselt nende meestega polnud mingisugust võimalust konstruktiivses või isegi mitte ebakonstruktiivses dialoogi astuda. Et see oli tagantjärgi mõeldes päris ohtlik ettevõtmine, aga see luhtus meile tundub, et inimestele ei lähe korda Tallinna vanalinna selline kultuuriline pärand. Et sellele petitsioonile väga palju allkirju ei tulnud ja väga paljud kritiseerisid meid selle ettevõtmise eest, see on väga kahju, sellepärast et mina pean seda võib-olla üheks ka väga oluliseks asjaks, et meie kultuuriruum oleks sellisest otsesest nii-öelda keha müümi skulptuurist vaba, et ei et ei oleks seda igal pool lastele, vanalinna tänavatel näha, et vanalinna minu jaoks selline kultuuri mälestis, see on Unesco kultuurimälestis, eks ju. Aga kui me vaatame ja käime ringi praegu vanalinnas, siis üha rohkem ja rohkem tuleb sealt. Hüppab Meile näkku stripiklubide reklaam ja mina küll ei taha perekonnainimesena käia seal ringi sellises kohas, kus, kus lihtsalt, mis on nagu väga-väga madalal viisil toob sellise noh, ütleme siis otse välja, prostitutsiooni. Meie igapäevasesse ruumis oleks umbes sama sama vastik kui Estonia teatrisaalis või Estonia kontserdisaalis hakatakse tegelema näiteks ma ei tea striptiisiga, et see on õige koht selleks, et kui kui te soovite, siis tegelege sellega kuskil mujal, aga ärge tooge seda nagu eesti kultuuri ühte absoluutsesse keskmesse. Kas te korraldasite ka mingi piketi või, või see oli mingi kõnekoosolek, mis rääkis just nimelt selle vanalinna ehk 125. kvartali eest ja nimel? Ja, ja me tegime seda ka, et meil oli tõesti Viru tänaval Xage pikett, et ja peab küll tunnistama, et üks klubi, mis seal Viru tänaval oli vahetult ennem seda pikett tee lõpetas oma tegevuse, et ma nüüd ei tea, kas see on otseselt seotud meie tegevusega või mitte, aga teatavasti nimelt meedia huvi oli ka selles osas suhteliselt suur ja ma ei näe muidugi, et Eesti vabariigis jällegi ka selle teemaga väga palju tegeletakse. Et et ma ei näe seda, et tõepoolest võetakse tõsise vaatluse alla, et mis meie linnaruumi reostab ja mis ei reosta. Kooseluseaduseelnõu menetlemise aegsest suurest kõnekoosolekust seal Toompeal lossi platsil, sellest saab muuseas täna täpselt kaks kuud, see toimus viiendal oktoobri pühapäeval, ma olin, olin ise kohal. Kas ühesõnaga teie MTÜ-d sihtasutus oli nende varasemate väikeste kogemuste najal saanud nii palju selja sirgeks ajada, et hakkasite organiseerima maakondade kaupa. Tõenäoliselt oli seal mitmest maakonnast, oli oli koguduste liikmeid lihtsalt kui see koosolek algas, siis ma kuulsin, mismoodi korraldajad tervitasid, et kas siin on hiiu, aga siin on Saaremaa, Läänemaa, Pärnumaa ja igast lossiplatsi nurgast. Lossi plats oli siis rahvast täis, kostis reipaid ja hüüdeid. Et kui palju siin olid kogemust, niisuguseid asju korraldada, tegeleda turvameestega meditsiini abiga, kuidas leida kõnelejaid, kuidas leida muusikuid? Mitte mingit kogemust null kogemas. Vaatamata sellele pean tunnistama, et see õnnestus väga hästi, tegu oli ühe kõige suurema meeleavaldusega riigikogu esisel platsil võib-olla iseseisvusajal üldse. Et see õnnestus ootamatult hästi. Aga ei, kogemus oli null, et hüppasime nagu ikka jälle pea ees külma vette ja vaatasime, kas oskame ujuda või mitte. Aga vastates sellele küsimusele, mis puudutab erinevaid maakondi, siis jaa, loomulikult. Meie esiteks eesmärk on luua kodanikuliikumist ja see peab olema üle-eestiline. Ja me tahame, et inimesed erinevatest maakondadest moodustaksid ka erinevaid üksusi ja et seal toimiksid aktiivsed inimesed, kes oleks võimelised mobiliseerima ka sealt näiteks nagu juhtuski inimesi kodanik meeleavaldusele Tallinnasse ja, ja nii nii juhtused. Tänu nendele kümnetele inimestele ja loomulikult sadadele tuhandetele inimestele kümned Need, kes siis organiseerisid, aga loomulikult oli seal ka väga palju teisi, kes kes aitasid neid ja tänu kõikidele Nendele kohaletulijatele. Kes, kes tõesti näitasid üles head kodaniku tava Eesti vabariigis. Noh, mis kogu seda asja võib-olla ruttan siin küsimusest, et teil oli, teil oli võib-olla küsimus varuks selles mis mind võib-olla kõige rohkem selle asja juures kindlasti hämmastas, oli meedia suhtumine sellesse meeleavaldusse. Et siinsamas ERR-is olid uudislood, mida isegi ERR-i eetika nõunik Tarmu Tammerki nimetas naeruväärselt ja piinlikult kallutatuks. Mitte ühelegi korraldajale sõna ei antud ja noh, olukord, kus perekonnad tulid välja oma lastega, kus juhtus mõningaid kahetsusväärseid intsidente, aga seda väga paljuski tänu sellele provotseeriti väljaspool näiteks näitleja Henrik Kalmet käis ringi seal keskaegses rüüs ja jagas meile ja mitte meile siis, aga noh, meie toetajatele mingisuguseid Pi tagasi õhupalle ja nii edasi, et me olime korduvalt öelnud, et palun, palun ärge provotseerida sellist asja, me ei taha mingisuguseid probleeme siin. Ja noh, loomulikult suutis meedia mingisuguse intsidendi sealsele luua, aga üldtervik kajastus meediapildis oli küll, peab tunnistama, ikkagi väga-väga kallutatud ja siinsamas ERR-i stuudioski kommenteerisid seda mitmed-mitmed. Noh, kommentaatorid siis, kelleks esimene oli Marju Lauristin, kes rääkis meile sellest, kuidas seal valitses mõistuse väline raevihkamine, vihakõne, massilise viha üles surumine. Ta võrdles seda keskaegse protsessiga, nimetas seda psühhoterrori õhkkonnaks laste kaasamiseks sallimatuse ristikäiku ja lõppeks loomulikult see soovitakse suisa inimesi ära tappa. Et noh, et siin ma jätan selle kommentaari nii-öelda enda mahla lihtsalt, et mul ei olegi nagu midagi seerida. Noh, Alari Rammo oli üks nendest kommentaatoritest, kes rääkis sellest, kuidas kõikjal lokkas toores vägivald, paljud nutt, Sid muuseas veel inimeste käitumise muutmiseks peab üks, kaks põlvkonda ära surema, oli Alari Rammo selline lõppjäreldus, et tõesti, et noh, et siin ei aita nagu kuidagi enam midagi teha ja, ja ja noh, et selliseid kommentaare kuuldes tekkis küll küsimus, et huvitav, et mis meil nüüd on, et mis, mis on, mina ise olin seal kohal, ma ise olin korraldajamise tegelesin just nimelt turvameestega ja, ja meil oli enda poolt palgatud mitte ainult turvafirma, vaid ka tõesti nagu aktiivsed kodanikud, kes ise nii-öelda turvasid seda ja mitmed sellised nii-öelda Provokatiivse plakatid käskisime maha võtta ja et mitte provotseerida kedagi. Ja need plakatid tulid meie pooldajatelt. Nii et et selline olukord seal meeleavaldusel valitses nad. Te olete ju ise kohal seal, et ma olin, kuidas oli, kas oli? Pisaraid ei näinud. Laste kaasamine sallimatuse ristikäiku, inimeste õhk nii-öelda õhkeid kedagi maha tapma. Ma näen, et see on teile ikka väga sügavalt hinge läinud, kõik need solvangud Jah, ma pean tunnistama, et mitte-solvangud ei ole hinge läinud, vaid selline nii-öelda ideoloogiline aparatuur meedia näol, mis üritab väga selgelt, et niimoodi igasugust kodanikualgatust, mis neile ei meeldi sõna kõige otsesemas mõttes väga nii-öelda noh, kuidas öelda, alatute vahenditega maha teha, et noh, siin sai räägitud, eks ju, isa Vello Salo ost. Et noh, isa, Vello Salo oli muuseas esimene mees, kes sellel meeleavaldusel välja tuli ja ta tahtis ise sinna tulla ja ta ütles, et ma tahan lugeda Viisna puuluuletust, teate, poisid. Ja siis tuli sinna vana soomepoiss niimoodi mikrofoni. Ta hakkas lugema Visnapuu luuletust, eks ju, selle luuletuse veel nagu välja printinud siin, et ma võib-olla oleks esimese nii-öelda fraasi sellest. Ma olen kisendanud kinnise suuga, kuhu, kuhu sa lähed, kuhu sina ise sa minu kodumaa, kuhu lähed võõraja, muuga sina, kõrt. Nii ütleb siis isa Vello Salo selle mikrofoni ääres, eks ju, vihkaja vägivallaõhutaja ma ei tea, eks ju noh inimeste tap peaõhutaja ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. No kuhu me oleme Eesti vabariigis selle asjaga jõudnud, eks ju, et meil on selline selline olukord, kus me tuleme kokku, avaldame soliidselt meelt, et pereväärtuste kaitseks ja sellised kommentaarid tulevad välja, et mina olen siin lihtsalt mitte midagi muud kui ainult valelik, kus on valelik nii-öelda käitumine nende inimeste poolt ja tegelikult võib-olla läheksid natukene edasi, et kui peale seda protsessi räägiti väga palju sellest, et mis me siis oleme pinud sellest asjast küsiti see küsimus ja ma üritaksin omalt poolt võib-olla vastata sellele, et jah, et mis, mis me siis tõepoolest oleme õppinud sellest asjast ja mina arvan, et me oleme õppinud seda, et Eesti vabariigis väga olulistes küsimustes ei ole debatti, poliitilist, ühiskondlikku diskussiooni ja kui keegi räägib poliitilise ühiskondlikust diskussioonist, siis ei olda valmis ära kuulama seda teist poolt. Ja noh, siin tekib tõepoolest küsimus, et, et et kui meil on sellised kommentaarid, mis ütlevad, et kaks kolmandikku eesti rahva positsioonist on täiesti nii-öelda viha õhutamisest tulvil olev nii-öelda ühiskondlik reaktsioon mida ta tegelikult ei ole. Ma võin julgelt väita, et ta ei ole. Vastupidi, me kaitseme seda, mis on elementaarne, mis on ühiskonna kõige elementaarsem asi, perekonna mõiste on mehe ja naise vaheline liit ja nende järglaste tervik. Kumbki pool kaitseb lihtsalt oma seisu just, aga, aga, aga sellises olukorras, kui ühte ühiskonna poolt nimetatakse süstemaatiliselt vihkajaks vihaõhutajaks kõigeks muuks on diskussioon võimatu tekkima. Sellepärast et me näeme teiselt poolt ainult sildistamist. Me läheme teiselt poolt ainult seda, kuidas väga suurt osa ühiskonnas nimetatakse vihkajatakse, et meie oleme siin eesrindel loomulikult me oleme juba arvestanud sellega, et meid nii-öelda tümitama hakatakse. Aga väga paljud kodanikud on seal, kes praegu häält ei tee. Neid nimetatakse vihkajataks. Sestap see preemia, kui me nüüd sellest preemiast räägime, on minu jaoks just nimelt tunnustus ka neile kodanikul neile neile kodanikele. Et see on tunnustus neile. Et te olete õigel teel ja, ja pidage vastu. Pidage vastu. Pereväärtuste kaitsel. Kas elu on ebaõiglane, Markus Järvi ja kui on, siis kuidas sellest peaks üle saama? Kui elu on ebaõiglane, siis selle ebaõigluse põhjus on inimesed tavaliselt, et see, mis tuleb meile vastu noh, see lihtsalt on, eks ju. Aga aga kui me näeme ebaõiglust ühiskonnas siis tavaliselt põhjustatud inimeste poolt inimeste poolt, kes seda teevad, kas tahtlikult või tahtmatult vahepeal me oleme ebaõiglased, võib-olla me oleme kõik ebaõiglased. Aga selle poole peaks püüdlema, et seda sellist süstemaatilist ebaõiglust ühiskonnas mille üheks juureks on kindlasti sõna kõige otsesemas mõttes valetamine, argpükslik ja kaasajooksmine. Et seda ebaõiglust vähendada. Kas te nüüd kõik need solvangud ja isiklikud rünnakud, mis teile ja teie sihtasutusele tänavu on saanud osaks, kas te panete need naguniisuguseid, koorma või seljakoti aasta lõpus maha ja alustate uut aastat puhtalt lehelt? Ega me neid tegelikult noh, tahaks loota, et eks me oleme kõik inimesed ja, ja alati igasugune rünnak ja solvang mõjub mingit viis, eks ju. Aga ma tahaks loota, et ega me neid sinna seljakoti väga palju kogunud ei ole neid, seda mingisugust kibestumist või mingit muud asja, et pigem meil nagu endal sihtasutuses meestega on selline rõõmus õhkkond ja, ja nii mõnigi kord suudame väga hästi naerda ka iseenda üle. Ja kui keegi kuskil midagi sõimab, siis saab ka sellest mõnusat naeru ja nalja. Et pole siin häda midagi, et me üritame ikkagi säilitada sellise väga terve õhkkonna sihtasutuses ja terve õhkkonna meieni meie enda hinges. Aga see on eelkõige tänu meie enda perekondadele, kes on väga tõsiselt nii-öelda ju ka olnud mõjutatud selle poolt, kasvõi selle sellepärast, et vahetevahel nagu seda tööd tehes. Mul on tekkinud tunne, et noh, et ma kaitsesin küll Eesti nii-öelda perekond ja ka kas ma enda perekonda ka kaitsen, et et noh, õhtul hilja, tulen koju ja, ja, ja hommikul vara lähen. Et see on kindlasti küsimus, aga, aga hea, et mida öelda jah, ei, ei, ei, ei taha koguda seda, seda kuidagimoodi endasse, seda asja. Räägime saate lõpukolmandikul sellest, mis asi on üldse tänapäeval traditsioon, kui, kui see sõna sisaldub teie sihtasutuse nimel perekonna ja traditsiooni kaitseks, siis kui me mõtleme niisuguste asjade peale, et tänapäeval haridus on kooli gümnaasiumis ja kõrgkoolides niisugune, mis peaks andma inimesele võimaluse töötada võimalikult paljudel erialadel. Kui traditsioon, kui kui töökoht on muutunud projektipõhiseks teinud vaat selle projekti lõpuni, siis lähen vaatan missugusele projektile ma järgmiseks pihta saanud ja kuidas ma sellesse sobin, kui kui on võimalik sugu vahetada operatsiooniga, kui on võimalik nahavärvi vahetada operatsiooniga, kui kui ma ühel päeval üksteisel päeval teine, siis mis asi tänapäeval üldse on traditsioon? Ja Me põrkume siin väga tõsiste küsimuste juurde tõepoolest, et esiteks, ma arvan, on see küsimus sellest, kas väärtused kultuuris viitavad tõdedele, mis on iseenesest muutumatud või on kõik siin kultuuris lihtsalt ajast ja hetkest sõltuv ehk siis nii-öelda metafüüsilise maailmapildi ja relativistlikke maailmapildi vaheline väga suur erinevus tuleb siin välja ja noh, meie oleme kindlasti sellel positsioonil, et on olemas mingisuguseid baastõdesid, mida ei saa ühiskondlikult ümber defineerida, sest nad lihtsalt on tõed, Nad lihtsalt on antud meile endale inimloomuses, tõdedena ja ühiskonnale ei ole mitte mingisugust võimalust neid ümber defineerida. Üks mõiste on loomulikult perekond. Et perekond on olnud ja peab jääma mehest, naisest, mehe, naise abielul põhinevaks ja nende järglastele avatud ja neid hoidvaks ühenduseks. Ja seda ei ole mõistlik muuta. Ja, ja me oleme veendunud selles, et no esiteks, me elame ideaalide maailmas, eks ju et ühiskonnas on alati olemas mingisugused ideaalid ja kui me neid ideaale hakkame ümber defineerima, neid, kuhu poole me peaksime püüdlema või kuhu poole mõistlik püüelda, eks ju siis hakkab ühiskond väga tõsiselt nii-öelda. Et kui siin oli diskussioon sellest, et okei, et võtame kooseluseaduse vastu, aga mis siis, eks ju, et keda sa nüüd puudu, eks ju, et noh, et kuidas ta Sinurritsionaalset abielu abielu võib kuidagi mõjutada, ega ta kohe niimoodi ei mõju, Ta käis niisugune, ega me ei ole mingid idioodid, eks ju, et noh, et, et kedagi ei noh, see muidugi paneb väga tõsiselt, ma tahaks korra riigikogu poole pöörduda, et seal oli mitmed inimesed, kes kes argumenteerisid nagu näiteks Barbi Pilvre väga tõsiselt nii-öelda stroomen argumendi vastu, et et, et kui nüüd kooseluseadus vastu võetakse, et ega siis kedagi ei sunnita ju homoseksuaalid. Ma ei ole kunagi kuulnud mitte ühtegi sellist argumenti, et keegi oleks kartnud, et kui kooseluseadus vastu võetakse, siis ta peab järgmisel päeval riiklikult nii-öelda registreerima oma homoseksuaalse suhte ja, ja nii edasi, et noh, et see on täielik rumalus, ütleme nii. Ei, loomulikult, ta ei mõjuta niimoodi otseselt selgelt järgmisel päeval ta ei sunni kedagi homoseksuaalseks hakkama, eks ju. Aga mida ta teeb, on, on see, et ta hakkab mõjutama kultuuri. Tan sisend, kultuuriruumi ja kultuur on see, kus me kõik kujume, kultuur on see ollus, see eeter, kus me kõik ole ja, ja kultuurist oleme oma põhilised väärtused, ka kultuuri muutmine ei toimu üleloomulikult, aga, aga juba mitme aasta ja 10 aasta ja, ja tänapäeval, et muutused on väga-väga kiired tulema, 10 aasta raames toimub juba võivad toimuda väga olulised kultuurilised muudatused ja neid vältida. Aga just nimelt saame küll, miks ei saa? Me oleme ju ühiskond, mis koosneb inimestest. Me oleme ju demokraat, kõik ühiskond, me peaksime ise olema võimelised otsustama, mida me siin ühiskonnas teeme. Miks ei saa muuta? Ma ei ole üldse determinism selles osas, et kõne, kui me. Kui me tõesti neid ideaalid, mis meie kultuuris on ümber defineerime, siis see, mida me õpetame oma lastele 10 või 20 aasta pärast, on juba midagi hoopis muud. See pole Sakkuvad mõtlema meie lapsed ja meie meie lapselapsed, on midagi hoopis muud. Et see on see tasand, kus sihtasutus tegelikult liigub. Me oleme teadvustanud, et me oleme väga vastandlike kultuurimõjude poolt nii-öelda tõesti mõjutatud ühiskonnas. Ja kui see mõjutus on ainult ühepoolne, ehk siis selline euroop papa vasakliberaalne siis vähemalt mitmekülgsuse huvides võiks seal olla ka teine traditsioone väärtustav arvamus ja siin on, annaks väga viljakat debatti pidada, kui teist poolt ei nimetatakse lihtsalt mingisuguste siltidega üritada suruda nii-öelda ühiskondliku perifeeriasse ega lasta sõna võtta. Aga tuleneb võib-olla ma tahtsin kommenteerida natukene veel seda traditsiooni mõistet, et traditsioon iseenesest mitte midagi ei ole, traditsioon on ainult tühi kest. On ju olemas ainult tõed, tõde on see msn, tõde. Ta lihtsalt peabki olema nii. Traditsioon, kas kannab seda tõde või ei kanna. Ja meie hinnangul näiteks Eesti traditsioone ja Euroopa kultuuritraditsioon kannab väga olulisi tõdesid inimesest siis räägib meile inimesest, kes meie oleme, kuidas me peaksime elama ja, ja. Traditsiooni tuleb läbi valgustada loomuseaduse ja tõega. Kui mul on traditsioone, ma ei tea, inimesi süüa, siis seal olid, seal tuleb ära muuta. See ei ole hea traditsioon. Traditsioon on iseenesest ainult nii-öelda väline vorm. Aga selle selle sees peab olema või selle sees peab tuksuma seda, mida me nimetame loomu seaduseks. Südameni, mida me nimetame tegelikult ühishüveks või hüveks tervikuna. E-mõtlema praegu Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimese köite peale, et missugused olid tookord põhimõtted, milliste traditsioonide kohaselt oma elu korraldati, see kõik on muutunud 100 aasta jooksul ja ma arvan, et kui muutuvad traditsioonid ehk elukorraldus traditsioonide põhjal siis teisenevad ka tõed. Teil on lihtsalt selline kultuuri relativistlikke nägemus, see on tänapäeval väga-väga üldine, loomulikult kui me võtame selle aluseks, et mingisugused tõed kuna need nad juurdu mitte kuskil siis nad muutuvad ja muidugi muutuvadki, kui nad ei ole tõed, mis on tõed tervikuna, ehk siis nad ei nad ei, nad ei ole juurdunud olemises endas võiksin mõelda, nad ei ole oleva enda tõed. Et. Meie hinnangul just nimelt inimloomus on üks selline asi, et inimloomus, mis on meile antud, selles olevas on teatavad tõed, mida me peame lihtsalt vaatama, need on antud sinna. See on see vana hea Sartre, nii-öelda humanism. Eksistentsiaal, ism on humanism, et meil on kaks erinevat mudelit. Üks on selline traditsionaalne mudel ja teine on nüüd eksistentsiaalne mudel. Esimeses olemus eelneb olemisele ja teises vastupidi, ehk siis olemine eelneb olemusele. Et meie usume kindlalt seda, et on olemas mingisugused tõed, mingisugune olemus, mis on olnud, kuid juba eelnevalt meile, mida, millesse me peame vaatama, mida me ei pea välja mõtlema ja mida kultuur võib küll suunata. Tõsi aga mida ei saa kultuur mitte kunagi kõige sügavamatel tasanditel muuta täiesti nii-öelda teiseks. Kas te võite välja tuua mõned põhitõed, mida teie vanemad teie lõpetasite imetleda, mida te tahate oma lastele õpetada nii et nad saaksid elus hakkama? 50 60 80 aasta pärast? Jah mõned põhitõed, mida minu vanemad mulle õpetasid, on kindlasti see, et tuleb olla sirge, selgne tuleb olla aus, aus iseenda vastu, eelkõige. Tuleb olla julge. Ühiskonnas tuleb tõepoolest julgeda teha seda, mida sa pead õigeks ja tuleb austada seda, mis on antud või seda, mida meest leiame. Need on olulised asjad, mida ma kindlasti perekonnast olen õppinud ja, ja ja need on asjad ka, mida ma tahan edasi anda ja oma lastele. Ja, ja üks on väga selge ka see, et, et Pean oma vanemaid väga tänama selle poolest, et nad on andnud mulle sellise kultuurse keskkonna, kus kuhu sündida, et meie kodu oli alati täis muusikat. Jaa, jaa, jaa. Mäletan neid vestlusi isaga, ma ei tea, Šostakovitši, Prokofjevi teemal või või, või või kasvõi, ma ei tea, Anton Hansen Tammsaare või Dostojevski teemal, et, et me täna neid vanemaid, et nad andnud mulle selle kultuuritunne kütuse ja, ja see on tohutu, tohutu anud. Kui palju te praegu veel kuulate muusikat siis, kui te ei pea seda töö pärast. Kuulama kuulan muusikat ikka, et mul on mingid lemmikautorid, keda oma, keda ma kuulan. Et ja kui ma tahan kuidagi ennast välja lülitada, siis ma panen-panen peale, kas tõepoolest kas kuskilt keskajalt pärineva muusika või miks mitte kuskil mõne Šostakovitši sümfoonia või midagi muud, eks see sõltu meeleolust, aga, aga aga tõepoolest, see viib kuidagi ära või see annab võimaluse olla kuskil mujal. Te olete valinud tänase intervjuu lõppu ühe pala Vox Clamantis ja 2012. välja aastal välja antud plaadilt ja see on Ave Maria palve. Miks te valisite justele? Ja seal on Ave Maria palve, sellepärast et katoliku kirikus, kuhu muuseas kuulune ja millesse kuulumist saladust ei tee on pühendumine jumalaemale. Neitsi Maarjale olnud alati läbi aastasadade väga olulisel kohal. Ja tegelikult on see pühendumine ka meile sihtasutuses väga olulisel kohal. Me oleme kõik katoliiklased ja pühendama oma töö eelkõige Neitsi Maarja auks tegelikult ja Vox Clamantis, mille töös mul muuseas on olnud ka rõõm osaleda kahe-kolme aasta vältel on lülitanud suurepärase plaadi nimega fiili ja siia on ja sealt tõepoolest siis gregooriuse ohvertooriume Gregoriaani koraal ohvertoorium, batooriumi palvet valetatakse siis, kui on armulauaandide ettevalmistamine pühal missal. Aga tõepoolest siis Vox Clamantis ja Jaan-Eik Tulve terrigeerimas. Ave Maria on üks palve ka, mis on katoliku maailmas võib-olla kõige olulisemal kohal. Palju tänu pika intervjuu eest Markus Järvi ja et ikka jätkuks julgust oma tõdede eest seista, aitäh teile.