Tervist, tere. Palusin täna stuudiosse külla naise, kes on tippjuristina kujunenud hinnatud arvamusliidriks nii avalikkuse jaoks seda paljuski meedia vahendusel, aga ka professionaalide ringis presidendi õigusnõunikuna ja, ja Tartu Ülikooli professorina. Stuudios on Ülle Madise, ka mina olen saatejuht Arp Müller. Ja tõuke tänaseks kutseks andis muidugi riigikogu teisipäevane otsus nimetada Ülle Madise järgmiseks Eesti õiguskantsleriks tagantjärgi veel kord vikerraadio kaudu ka palju õnne. Suur aitäh ja suur aitäh nende heade sõnade eest. Alustame hästi kaugelt. Miks sa oled jurist, miks sa ei ole näiteks arst, geoloog või õpetaja? Minu keskkooli lõpetamine tollal siis gümnaasiumiks üldjuhul keskkool ei nimetatud, et see langes just sellele ajale, kui Eesti sai uuesti iseseisvaks ja kui tõesti Eesti praegu kehtivat põhiseadust. Ja see tundus erakordselt huvitav, kogu see temaatika ja mäletan veel päris selgesti, kuidas. Ma arvan, et üheteistkümnendas klassis, no enne 12. klassi siis vahetult. Ma mõtisklesin, et kas minna arstiteaduskonda või minna õigusteaduskonda ja ja vanavanemad olid ikka väga seda meelt, et võiks minna arstiteaduskonda. Aga ise kaldusin jah, sinnapoole, et mind huvitasid ühiskonna asjad väga. Ja niimoodi ma nende kahe suuna vahel valisin ja otsustasin õigusteaduse kasuks. Oled sa praegu mõnikord mõelnud, et huvitav, milline arst oleks. Ikka olen mõelnud, mulle meeldib lahendada konkreetseid probleeme ja ma kujutan ette, et see arsti elukutse on. On üks väga võimas elukutse ja mulle meeldib ka see, et seal tuleb ja saab kogu aeg juurde õppida, saab inimesi aidata. Aga noh, samal ajal ka tolle elukutse juures on ikka ju riskid väga suured üks valearvestuses teisele inimesele maksta elu või väga karmilt tervise. Aga igal juhul mulle siiamaani tundub, et, et arsti elukutse on väga väärt. Ja kui ma oleks selle kutse valinud, ma usun, et ma ka siis ei kahetseks ja, ja eks, eks see oli ka vahva. Tartu Ülikooli raamatukogus olid tol ajal õigusteaduse ja arstiteaduse raamatut kaunis kõrvuti, nii et et mõnigi kord maal elasin tookord siis koega. Kahjuks tegin siis tudeerisin noid raamatuid ka väga põnevil. Aga kordagi seda tehtud valikut kahetsenud tagantjärgi pole. Ei ole. Sinu isa, Tõnu Anton on riigikohtunik. Kas eriala valikul oli temalt ka mingi mõju, kas sa hakkasid juba võib-olla lapsena tema kõrvalt? Ma tea seadus raamatuid lugema vä? Seaduseraamatuid lugema ei hakanud, aga ma usun, et jah, ikka vanemad on minu valikuid toetanud, aga seda, et võib-olla mõnes peres on niimoodi, et vanemad lapsele juba õige varakult selgitavad, mis elukutset tasuks valida või mida ei tasuks meie peres, seda ei olnud. Et vanemad tõesti, nii minul kui mu vennal lubasid ikka ise otsustada, mis meeldib ja mida teha. Mõnes peres on just pigem vastupidi, et et noored protestimeelest teevad kõik risti vastupidi kui, kui vanemad. Kui isa oli edukas ärimees, siis hakkab poeemlaseks või midagi sarnast sull selliseid tendentse. Kunagi pole olnud. Ei, meil on väga kihvt pere, minu vanemad on olnud hästi head ja noh, nad olid ka väga noored siis, kui, kui meie vennaga sündisime, nii et et selles mõttes võib-olla see just ongi see, et meid tegelikult keegi sellisel viisil ei sundinud ja minu meelest meil kummalgi mingit protestivaimu ei olnud. Sellisel moel. Ja sinu suunavalikut, see, et sinu põhitöö käib põhiseadusega, sa oled muuhulgas koostanud ka põhiseaduse kommenteeritud väljaandeid on sellel mingi seos sellega, et näiteks sinu isa oli ju põhiseaduse üks koostajaid, põhiseaduse assamblee juht. Ma arvan, et otseselt niisugust seost ei olnud, sest mingit sellist jutuajamist, et hakka nüüd sellega tegelema, et see on põnev, et seda ei toimunud mitte kunagi. Aga kui meenutasin sind, oleme isegi, et kuidas ma riigiõiguse juurde lõpuks sattusin, siis, siis kui ma ülikooli läksin, siis mulle tundus, et see riigiõiguse põhiseadus, et see on ikka kõige põnevam. Ja esimesel kursusel nagu võib-olla ka paljud kursusekaaslased mäletavad ja eks, eks vist praegugi osa tudengeid selle üle kurdab, et siis justkui neid erinevaid aineid ei olnud. Nii palju nagu oleks oodanud, kohe oleks tahtnud ikkagi hakata kriminaalkoodeksi kallale näiteks. Ja siis mingil hetkel mulle tundus, et ta võib olla rahvusvaheline õigus, õige suund. Ja siis mingil hetkel tundus, et tegelikult on karistusõigus, et vot õige jura on ikkagi see, et on kuri, see on karistus, on tõendid, et mingis mõttes liikus ka nii, nagu õppejõud olid ja inimesi võlusid oma siis näidetega oma jutuga, oma lähenemisega. Ja kuskil kolmandal kursusel ma jõudsin põhiseaduse juurde tagasi. Kuidagi see nii kujunes. Ja lihtsalt oli ka see aeg, kus hakati põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni kokku panema, siis ma läksin ka justiitsministeeriumisse tööle ja mul oli au olla siis selle komisjoni juures siis nimeliseks nooreks spetsialistiks, kes reaalselt materjale kirjutas vanemate kolleegide käe all. Ma vaatasin sinu CV ka just nimelt justiitsministeeriumis olid avaliku õiguse osakonna spetsialist, hiljem juhataja, siis riigikogu põhiseaduskomisjoni nõunik, siis riigikontrolli, auditiosakonna peakontrolör ja aastast 2009 kuni praeguseni vabariigi presidendi õigusnõunik ja mõtlesin siit veel mitmeid, tõid vahele kõige selle kõrvalt sa kaitsesid oma doktorikraadi, olete teinud või jõutööd nii TTÜs kui ka Tartus, Tartu Ülikoolis. Miks ikkagi? Ma arvan, on just niimoodi läinud, sest võimalusi kindlasti oleks olnud juba palju teistsuguseid. Miks sa ei läinud tööle näiteks prokuröriks, nagu näiteks sinu kursuseõde Lavly Lepp? Miks ei läinud poliitikasse nagu kursusevend? Urmas Reinsalu, miks sa ei ole hakanud vandeadvokaadiks nagu näiteks kursusevend Indrek Sirk? See on hästi tore, et sa oled minu väga vahvalt kursuselt nii palju inimesi üles leidnud ja meil tegelikult tõesti väga tugev kursus ja neid inimesi, kes on praegu õigusteadlastena siis õigusteaduse tippametites, et neid on tegelikult veel palju rohkem, et meie kursuselt on tulnud suur hulk praegusi, väga mõjukaid prokuröre, advokaate, ametnike, kohtunike ja tõesti Urmasesse poliitik. Jah, meil korruselt üks suur hulk inimesi läks prokuratuuri, kui seda hakati siis mehitama uute inimestega ühel hetkel, kui, kui karistusõiguses hakkasid reformid toimuma. Aga selleks hetkeks oli minul karistusõiguse huvi üle läinud ja oli kuidagi see huvi uuesti kaldunud Eesti poliitilise ajaloo poole okupatsioonieelse põhiseaduse ja siis sellega seotud vabaduste ja näiteks tollaste presidendivalimiste ja niisuguste küsimuste juurde ja siis korraga tekkis ka võimalus minna justiitsministeeriumisse avaliku õiguse osakonda asuda nende probleemide kallal reaalselt tööle. Ja mäletan, et minu proovitööks oli tollane politseiseaduse eelnõu ja siis ma mäletan, et ma suure hoolega kirjutasin seda kuidasmoodi. Politsei ei tohi põhiõigusi piirata näiteks sellisel viisil, et et väga umbmäärase sätte alusel igal hetkel võib inimeselt näiteks võtta tema auto kasutusse, ehk siis öeldi, et astu sina oma autost ja mul on seda vaja. Või siis vastupidi, et tule kaasa, Lähme pätte püüdma. Et noh, selles stiilis kirjutasin viis lehekülge analüüsi, olin ise selle üle puhke- ja jäädi rahule ja nii ma sattusin sinna tööle. Ja siis kuidagi kõik kulges juba iseenesest. Pakkumisi tuli. Piinale tolku ülikoolis just kindlasti neid pakkumisi tuli robinal. Vandeadvokaat teenib palju rohkem kui ministeeriumi spetsialist. Miks ei liikunud hoopis tulu samal suunal näiteks? Kadi tööga oli selline lugu, et kui ma käisin ja siin ma tahaksin tegelikult tänada mitmeid oma õppejõude ja eriti laul naaritsat kalle Meruskit, jaa jaa, EKi hard papsi, kes oli meil Saksamaalt külalisõppejõud ja organiseeris paljudele meie kursuse inimestele ka mõnedele vanematele võimaluse töötada praktika ja Saksamaal. Ja nii ma siis kaks suve töötasin Saksamaa linnavalitsuses ja sattusin seal kokku ühel vastuvõtul, osa inimesi olid meil siis saksa advokaadibüroodes. Ühe vana saksa advokaadiga. Ja siis ma rääkisin talle õhinal, et vot meie Eestisse asjast niimoodi aru, et et advokaat hea advokaat on see, kes teeb ühte kahestada, kas räägib musta valgeks üle pildi niivõrd segaseks intellektile reaalselt. Et kohtunik ei ole võimeline otsustama või kulub nii palju aega, et seda otsust ei olegi võimalik teha? Väga äge. Ära kaotas mõneks ajaks kõnevõime. Siis ta ütles, et noor laps nii ei ole. Et teada, et advokaaditöös on ikkagi see, et sa pead kohe ette ära hindama. Et milline on selle kaebuse perspektiiv. Ja kuitahes tulus see sulle endale ei ole see asi ette võtta kui perspektiivitu sa pead seda ütleme oma kliendile. Ja siis ma mõtlesin korraga, et, aga domineeriv lähenemine tollal vähemalt ei olnud selline, et noh, pigem oli see nagu nagu vanas tuntud juristi anekdoodis, et et kolm põlvkonda juriste teenindab ühte perekonda, eks ole, väga-väga keerulises probleemis ja siis korraga üks siis perekonna noorem juristist liige töö oma isa käest üle ja ütles, et kuule, et see probleem on ju kahe tunniga lahendatav ja isa ütleb, et sa oled rumal inimene. Kust sa arvad, et sa nüüd edaspidi teenid, siis? Noh, minule tundus Doravet, et see advokaadi töö võib-olla ei võimalda seda, mis minu jaoks oli kõige olulisem, et et püüelda selle objektiivselt õige või noh, minu meelest õige lahenduse poole. Teinekord tuleb paratamatult selleks, et konkurentsis püsida oma kliendile öelda, et et noh, kas kohtunik et tegelikult minu nõu oli õige ja sinul on õigusega, vat kohtunik oli korrumpeerunud, väga kahju. Või siis inimesele noh, ajada puru silma, et tal on näiteks mingisuguses asjas võidulootust, kui tegelikult ei ole. Ma arvan, et täna need asjad hästi oluliselt muutunud, aga tollal millegipärast mulle selline mulje jäi. Ja nii ma siis advokaaditööst eemale hoidsin. Samas mitmed minu kursusekaaslased on väga edukad, väga head õigusnõustajad ja nemad kindlasti niisugustes eetilistes küsimustes hiilib vastu. Niisiis, sulle on tähtsam õigusest õiglus, õiglus on tähtsam. Sa oled maailmaparandaja. Kardan küll vanemaks saamisega, nisugune, kirglik maailma parandamise soov võib-olla jääb alles, aga hakkab mahutama rohkem nendesse raamidesse, mis on ette antud. Põhimõtteliselt küll jah. Ja et kui on valida, et kas, kas püüelda selle poole, mis minu meelest on õige või saada palju raha, et siis ma ikka valiks selle tee, et, et mis on minu meelest õige? Enamik juriste tegutseb varjus. Nad ei esine avalikkuse ees, nad ei vea iganädalast raadiosaadet, nad ei avalda regulaarselt arvamusartikleid. Aga sina kõike seda teed, mis hetkel ja mis ajendil sa hakkasid Eesti elu korraldamises avalikult kaasa rääkima? Minu esimene ajalehe artikkel ilmus muid teisel kursusel ja see puudutas presidendi otsevalimisi. Ja jällegi tuleb meelde, et mingisuguse tollal tehti veel ju hinnetekandeid tehti käsitsi ja mingisuguse kande hilinemise tõttu ma ei saanud stipendiumi. Ja oli selline õnnis aeg umbes aastal 94, ma arvan, kus, kus tegelikult üks poole külje suurune arvamusartikkel. Mäletan, et tõi mulle sisse noh, sisuliselt sama palju raha, kui oleks olnud see stipendium, aga noh, jällegi mitte see ei olnud oluline vaid, vaid oluline oli see, et ma kuulasin ühte, arvan, et kus minu meelest räägiti presidendi otsevalimistest hirmus rumalat juttu ja siis haarasin sule ja panin teise kursuse alguses kuskil selle loo kirja, et miks presidendi otsevalimine ei ole siis see hõbekuul, mis võtab, võtab igasuguse kurja maha. Ja tegelikult sama juttu sa oled ju rääkinud läbi aastate praeguseni välja. Jah, sellepärast, et see paraku niimoodi ongi ja see on nüüd üks koht, kus, kus vahel inimesed mõtlevad, et kui saaks presidendi valida otse ja kui presidendiks saaks see inimene, kes teeb asju õigesti ehk siis ainult nii, nagu mina tahan. Et, et siis on kõik korras. Seda suhtumist tuleb ilmselt muuta, sellepärast et, et inimesed peavad üha enam õppima nägema seda, et teised inimesed on sinu kõrval, need on teistsugused. On mingid raamid, mida me 11 austama üksteise õigusi austama on teatud teod, mida on keelatud toime panna õigusega. Aga et huvid ja maailmavaated on inimestel täiesti erinevad ja kohe südamest ükse ühest ja samast asjast ühtemoodi aru. Ja teine saab teistmoodi aru. Nii et, et selle kõigega tuleb harjuda ja olukord, kus on ühe inimese kätte koondunud väga palju võimu on minu arvates ohtlik. Aga veel kord tagasi selle avaliku debati juurde. Minu meelest Eestis avalikus debatis on liiga vähe inimesi, kes sisuliselt tunnevad teemat kes väitlevad televisioonis, ajalehes, raadios, sisukalt ja arukalt ja sina oled üks Nendest arvukatest inimestest ja, ja väga hea, et sa selles debatis oled osalenud, aga paljud ei osale, aga mis just sind on ikkagi ajendanud? Enamasti on kutsutud rääkima nendel teemadel, mida ma tunnen, kus mul on üsna selge seisukoht ja see ei ole mitte mine huvidest lähtuv seisukoht, vaid pigem erialast lähtuvaid, noh, kasvõi seesama presidendi valimise ja tema pädevuse küsimus. Jah, ma olen läbi aastate seda püüdnud seletada, et presidendi otsevalimine on väga hea mõte, kui tal on olemas võimuvolitused. Et kui ta tõesti saab kehtestada seadusi, kui ta tõesti saab määrata eelarvet, siis on see põhjendatud, siis on sellel inimesel rahvale lubada ja see inimene vastutab rahva ees. Paraku on nõnda, et need otse valitud presidendid ei kipu olema teab mis populaarsed lõppastmes Boraliseerivad ühiskonda võib-olla rohkem. Aga ma ei kritiseeri neid süsteeme, kus see nii on. Aga samal ajal on teised süsteemid, kuhu kuulub eesti, mis on seal täiesti mõistlike sellistel teemadel, kui kutsutakse äkki mõned praegugi tõstatatud teema. Ma kohe tahan asuda kirglikult seletama, nii et et seal see põhjus olnud, et tegelikult niisugune avalik tähelepanu, mis sellega kaasneb. Et seda ma ei otsi, et, et see võib-olla isegi pigem nii väga ei meeldi, aga aga mulle meeldib minu meelest õige asja eest võidelda. Sul on päris pikalt juba olnud oma raadiosaade ka Kuku raadios, mis asi on, on parem ajada raadiosaate kaudu, kui näiteks kusagil nõustudes õigusloomet. No see raadiosaade on olnud üks hästi huvitav väljakutse ka ise enamasti väikese juriidilise nüansiga erinevaid elu teemasid läbi mõelda ja tuua kokku inimesi, kes kes võib-olla väga sageli raadioeetrisse ei satu, et see on niisuguse mitte professionaalsus, juhi eelis ja natuke võib-olla nurgatagusega saate eelis ja samas on selline toonud hästi palju toredaid kuulajaid, kes kirjutavad või võiturul või linna peal juurde astuvad ja saate teema üles võtavad. Nii et siin on nagu jah, mitu asja ja mul on hästi meeldinud see, et on olnud võimalus erinevaid teemasid põhjalikult läbi mõelda. Et see saate tegemine, see, et mulle Kuku raadios seda võimalust pakkus, et seal mulle tõesti palju rõõmu teinud. See on tegelikult Eestis harukordne vist kui ma hakkan niimoodi käigult meenutama. Väga nauditav on kuulda, kui juristiharidusega inimene teeb saadet. Aga ta teeb seda saadet nõnda, nagu sina seda teed, et see on kuulatav ka mittejuristidele. Samamoodi võiks olla mõni tore põllumees, võiks põllumeeste saadet teha, võis küll, v mõni tore mehaanik võiks mingit mehaanika saadet teha. Arstid teevad ka vahel saateid ja minule hästi meeldib, kui inimesed räägivad oma erialast ja võib-olla oma eriala prisma läbi teistest erialadest. Jällegi noh, see saab olla ikkagi nii-öelda nišitoode, et mina siin kiidaks pigem näiteks sind ja ja siin vikerraadio ja kuku raadio professionaalseid saatejuhte, et, et see on ikka vahva, mida oskab see, kes on seda asja õppinud. Mõlemad peaks olema. Tänan väga. Sa oled loomult selline väga aval inimene, suhtleja inimene. On sul mõnikord sulle kätte maksnud või, või on selle peale mõnikord viltu vaadatud? Mõnes ringkonnas? Et sa oled võib-olla viinud mõne arutelu, mis kellegi arvates võiks käia nii-öelda tsunfti sees. Oled sa selle arutelu viinud näiteks kusagile meedia veergudele? No niisugust asja pole mulle nüüd näkku ütlema küll mitte keegi ei tulnud, sellepärast et kõik teavad, et ma olen tulihingeline demokraatia avatuse pooldaja, kuigi see kõlab liialt pidulikult, aga, aga tõesti, ma arvan, et niimoodi on ühiskonnale tervikuna. Ja sellepärast võib-olla seda etteheidet ei tule keegi tegema, et loomulikult on mõistlikud piirid avalikul teemadel käsitlemisel, et need piirid on ikkagi inimeste eraeluga seotud ja need piirid on seotud loomulikult riigisaladuse julgeoleku ja muude selliste teemadega. Asja teine külg on see, et ma kardan, et mitte keegi ei saa oma elu elada niiviisi tahta kõikidele meeldida, et öeldakse ju, et et ega vilets ka ei ole, et vaenlaste read teab, mis hõredad oleks. Ma vaatan veel sinust CVd sellepärast et see lihtsalt on pikk ja huvitav tav. Ma loen, et lisaks oma põhitööle aastast 2013 oled ametnik kui eetikanõukogu liige aastast 2012 Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna žürii esimees aastast 2012 rahvusringhäälingu ühiskondliku nõukoja liige aastast 2010 Gret sõltumatu ekspert aastast 2010 Eesti kunstiakadeemia kuratooriumi liige aastast 2010 õiguse õppekavadel minekuhindamise komisjoni liige ja nüüd vist veel ka Eesti koostöökogu nõukogu liige ja midagi kindlasti veel mainimata ka mida kõik need vabatahtlikult võetud kohustused kaunis eri eluvaldkondades sinu jaoks pakuvad. Kõigepealt niipalju, et ametivande andmise ajaks tuleb enamikust neist kohustustest loobuda. Sest et õiguskantsleri tegevuses on oma tegevuspiirangud ja see on ka mõistlik, tuleb keskenduda sellele tööle ja ei tohi tekkida huvide konflikte. Enamik nendest töödest võtab suhteliselt vähe füüsilist aega koosolekutel osalemiseks, pealegi on võimalik kasutada Skype'i tänapäeval, mida muide päris agaralt tehakse, selleks, et saada üks, üks seltskond laua taha. Olekud toimuvad õnneks harva ja on päris päris tõhusalt läbi viidud rohkem seal tarvis süvenemist näiteks ametniku eetikakomisjoni liikmeks summa, nõustusin ma selle tõttu, et uue ametniku eetikakoodeksi koostamine oli minu arvates erakordselt huvitav ülesanne. Ja see on olnud põnev ja ma ise loodan, et mul on õnnestunud ka ka oma rolliselt täita seda, mida minult on oodatud, et eks me oleme seal ka mõelnud välja selliseid võimalike huvide, konflikti asusi ja kogu asja eesmärk ongi see, et avalik teenistus oleks professionaalne, ta ollakse erapooletu, et korruptsiooni ja huvide konfliktide juhtumid oleksid tõesti ära hoitud ja et olla ametnikele abiks, sest tihtipeale on selliseid olukordi, kus ametnik ise ei oska otsustada, näiteks sõber, kes peab mingisugust voodi, teeb ettepaneku, et tahaksid sa ehk meie reklaamis osaleda. Ja, ja siis nüüd ametnik ei tea, et kas ettepanekute vastu lükata tagasi sellistes küsimustes tuleb inimestele anda nõu ja on ka üksikjuhtumite lahendamine, nii et see on selles mõttes hästi huvitav. Aga näiteks kunstiakadeemia kunstiakadeemia kuratoorium, samuti koguneb kausid kaunikesti harva, noh seal on vast minust olnud rohkem kasu. Siis Tartu maanteekrundiga seotud õiguslike vaidluste käsitlemisel, et seal ma olen katsunud siis seletada, et mis on meie perspektiivid ja toetanud hästi seda uue maja poole suundumist. Mäletan õigesti kunstiakadeemia lõpuks selle vaidluse naaberprouaga võitis, aga noh, me teame aeglasem. Ei no seal loomulikult ei saanud olla õigusnõustaja konkreetses kaasuses, pigem oli minu roll teistele kuratooriumi liikmetele selgitada, et mis seis on, kuidas seda seisu mõista ja mis suunas võib-olla tasuks selle seisu pealt edasi minna? Nüüd koostöökogus on? On jällegi noh, minu erialane kompetents vast see, mille pärast sinna kutsuti. Et seal on nõukogus inimesed eri elualadelt ja tõesti, see kooslus on erakordselt võimas. Praegusel hetkel käib suur töö inimarengu aruande ettevalmistamisel ja, ja siin võrdlemisi hiljuti näidati siis seda riigipidamise kava ehk siis tõesti sõltumatult teadusanalüüsil põhinevaid soovitusi, et kuidas panna riik paremini toimima nii, et inimestel oleks oleks otseselt parem ja et need muudatused oleks võimalik ka nelja aastaga ellu viia. Et sellistel teemadel on ka nõukogu liikmena võimalik. Loodan või vähemalt püüan seda siis aidata tulemusteni jõudmisel. Mida sa ise pead oma senise elutööelu juures asjaks mille üle sa oled uhke ja õnnelik, et vohh selline asi sai ära tehtud, et maailm on nüüd tänu minule parem paik. No kas nüüd ainult minule, sellepärast et ma olen ikka töötanud alati teiste inimestega koos ja ja minu meelest Eestis on palju väga võimekaid inimesi, kes on võimelised tegema tõesti suuri asju, et ainult võtta bürokraatlikud raamid maha, ainult võimalda inimestel oma teadmised ja kirg töösse panna heas usus, heas tahtes ja tulemus võib olla suurepärane. Nii et koos koos erinevate meeskondadega on mitut asja saanud tehtud, et näiteks Eesti ühinemine Euroopa Liiduga ilma põhiseaduse täiendamise seaduse ja rahvahääletuseta tegelikult ei oleks olnud objektiivselt võimalik, et selle üle võib palju polemiseerida, kas oleks tulnud põhiseadust läbivalt muuta või kirjutada uus põhiseadus või fakt, on see käes viimane hetk Euroopa Liiduga ühinemiseks põhiseaduslikult ette valmistada, siis mitte ühtegi kõlblikku eelnõu ei olnud mitte ühtainust. Ja siis tuli see põhiseaduse täiendamise seadus, mida mina pean üheks kõige paremaks seaduseks üldse. Sest seal lühike, see on arusaadav sõnaus, ütleb täpselt ära, kes ja kus selle kirjutas, siis meie meeskond, silo? No mitte mina üksi, mina pigem tegelesin selle läbirääkimisega huvigruppide ja fraktsioonidega Riigikogus. Aga aga jah, et see ekspertiimi mingis mõttes võib-olla noh, koordineerisin või ma ei tea, tänapäeval kasutatakse sõna liider veest vedajaid no võib-olla jah, et selles mõttes ma olen sellega seotud küll. Aga ühesõnaga. Mulle meeldis see rahvahääletus, mulle meeldis see küsimus, et lõpuks muidugi küsimus, mille riigikogu sõnastas, et ja noh, ma olen kritiseerinud. Et see küsimus sai poliitilise kompromissi tõttu kaheosaline ja kergelt naeru tarne. Aga põhiseaduse vastane ta ka ei olnud. Aga kas akt ise lihtne selge, et rahvas, kes tuli valimiskastide juurde kaks kolmandikku poolt, üks kolmandikule vastu langetas otsuse, et Eesti vabariik Eesti põhiseaduse aluspõhimõtete piirini täidab Euroopa Liidu õigust. Et muuhulgas täidab ka neid otsuseid, mis Euroopa liidus võetakse vastu hoolimata Eesti vastuseisust, neid otsuseid on vähe. Aga neid on. Ja see on üks väga selge otsus ja minu meelest on see Eestit väga hästi teeninud. Mul on uhke, rahul ja samamoodi. Et me siis pisut teise tiimiga töötasime välja elektroonilise hääletuse juriidilise lahenduse. Et just siis sai elektrooniline hääletus kümneaastaseks. Ja ma arvan, et see on kihvt, et sellesama lähenemise, näiteks hääletamise salajasuse privaatsuse aspektile on, on ka väga paljud teised teadlased teistes riikides üle võtnud ja ka Eesti riigikohus heaks kiitnud, nii et ma arvan, et jälle on põhjust rõõmus olla ja avaliku õiguse reform sai ka ära tehtud, nii et et niisuguseid väiksemaid ja suuremaid asju on. Ja lõpuks muidugi põhiseaduse kommentaar 2012, et et õnnestus suure, väga tööka tiimiga saavutada olukord, kus on tasuta rahvale veebis kättesaadav ja lisaks, et seal on ka lingid Inimõiguste kohtu ja Eesti riigikohtuotsustele, nii et et sa ei pea piirduma pelga teatega, et näiteks Euroopa Inimõiguste kohus käsitleb perekonna mõistet nii vaid sa saad ise järele vaadata ja sageli ka eesti keeles. Et mis siis on inimestel konventsiooni artikkel kaheksa tähendus. Et kas perekond põhineb ainult abielul või see võib tähistada ka mingeid muid kooslusi, nii et et minu meelest see on ka kihvt ja paljud inimesed ikkagi seda veebilehte külastavad tudengitele väga hea õppematerjal ja igaühele, kes põhiseaduse vastu huvi tunneb. Põhiseadus, teete reklaami? Kas sa oled juba tänases saates ära öelnud, mis on sinu lemmikseadus, on see juba kõlanud? Nende äsja nimetatute seas? Ise julgen arvata, et ma tunnen ennast kõige paremini põhiseadust ja seda põhiseaduse täiendamise seadust ka. Aga üldiselt ma arvan, et hea seadus on see, millest selle seaduse adressaat, ehk siis see inimene, kelle kohta see seadus käibki, seda seadust rakendama või täitma peab. Millest tema aru saab. Aga kui panna sõna lemmikseadus ümber jutumärgid et mis, võib-olla kõige kurioossem seadus. Millega sa oled kokku puutunud? On, neid on tulnud vabariigi presidenti nõustades jah, siis mitu korda presidendilt tagasi saata ja siis on olnud ka minu ülesanne kirjutada, et milles selle seaduse viga seisneb? Lõppastmes on olnud ka selliseid seadusi, kus ühel ja samal seadusel on kaks erinevat jõustumiskuupäeva, see juhtus liiklusseadusega, nii et kui tõlgendada ühtepidi, siis oleks jõustunud esimesel jaanuaril, teistpidi, siis esimesel juulil. Et noh, samas on muidugi tee äärmiselt huvitav probleem, et mis juhtub siis, kui kui vaikselt seda liiklusseadust justkui ühel päeval olemas ei olegi, et noh, tõenäoliselt käib liiklus edasi nii nagu seni, ainult et ei ole võimalik võimalikke õnnetusi menetleda. Ja muidugi kui juhtub see, mis juhtus kaitseseaduses siis avalikus kohas alkoholi pruukimisega seotud sätetega, et kui tekib mingi vale kommunikatsioon, et noh, siis võib küll tekkida täielik korralagedus. Aga jah, et selliseid näiteid on, on olnud ja ka neid näiteid kahjuks, kus seadus on täiesti aru saadamatu ja kus ka seaduse koostajad ei ole suutnud vastata vaata nädala jooksul küsimustele. Et kuidas teie arvates näiteks ettevõtja konkreetselt seda kohustust täidab. Ja lihtsalt mõned väga konkreetsed küsimused ja siis tuleb vastuseid, ei tea, küllap loksub ise paika. Aga nemad ei saa vastata, eriti, kui, kui valesti tegemisest ähvardab karistus. Tihti öeldakse, et küllap kohtupraktika loksutab paika. Jah, aga kui see kohtupraktika käib inimeste arvelt, inimeste närvide, rahakoti ja inimeste elu arvelt, et siis päris nii suhtuda ei saa? Minul on oma lemmikseaduses, ma isegi ei tea, kas panna jutumärgid sellele sõnale ümber või mitte. Aga igatahes seadus, mille nimi on seaduste arusaadavuse tagamise seaduse mäletan kadunud Uno Mereste ajas seda asja täpsemalt küll eelnõu jah, mille algatas riigikogus koos 14 teise saadikuga, reformierakondlane akadeemik Uno Mereste aastal 1999 ja ma tsiteeriks kuulata peale selle seaduste arusaadavuse tagamise eelnõu esimest paragrahvi. Seadus loetakse arusaadavaks, kui selle mõttest võib vajaliku süvenemise korral aru saada eesti keelt vabalt valdav vähemalt põhiharidusega inimene kes ei ole õigusloome, õigusteaduse ega ka selle kitsama eriala spetsialist, mida seadus käsitleb. Tsitaadi lõpp. Mina olin toona algaja ajakirjanik ja, ja mulle pakkus eelnõu mitmeks aastaks materjali intervjuudeks ja teemakäsitluseks. Kuni see eelnõu lõpuks siis vastu võtmata riigikogu koosseisu töö lõppedes menetlusest välja langes. Aga mis sina sellest toonasest katsest arvad, milline minu arvates üldse on päeval Eestis olukord seaduste arusaadavusega? Seda seadust mäletan ka mina väga hästi, sellepärast et ka minuga tehti tollal intervjuusid ja küsiti selle seaduse kohta arvamuste vist kuskil internetiavarustes. Keegi on juskui tsiteerinud, seda leidnud on veel minu üks tollane seisukoht ülevalgi et pahatihti väga keerulised seadused on tehtud selliseks mitte sellepärast, et teisiti vaid sellepärast, et see toob kellelegi lihtsalt pikaajaliselt raha sisse. Aga see ei ole päriselt õigusriik, kus inimene, kes ise seda seadust kirjutanud ei ole tegelikult ei tea, kuidas seda tuleks rakendada, ega ei oska ennustada, milline võiks olla kohtupraktika. Praegu mulle tundub küll, et et saab lihtsamalt. Et samas mulle ei meeldi kritiseerida niiviisi abstraktselt, et mulle tegelikult meeldib teha. Ja ma üldiselt olen seisukohal, et kui sa, kui sa juba kritiseerid täiskasvanud inimesena, et siis pigem selles vormis, et kuidas saaks. Aga on see hea või halb, et toonase seadus vastu võtmata jäi. Ma tean, et juristid väga teravalt kritiseerisid seda eelnõud ja seetõttu see ka menetlusest välja langes. Aga millises maailmas me siis elaks, kui see seadus oleks saanud vastu võetud? Kardan siin küll kõiki kuulajaid ja head saatejuhti kurvastada, kardan, et umbes samasuguses. Sest asi on ju selles, et juba põhiseadusest endast tuleb õigusselguse põhimõte. Et meil on siin väike, dünaamiline, demokraatlik õigusriik kus kellelegi ei tohi olla liiga palju võimu, inimeste õigused peavad olema tagatud samamoodi vabadused on ka omad kohustused ja nendest õigustest, vabadustest ja kohustustest peab inimene aru saama. Et põhimõtteliselt tuleb juba põhiseadusest ja see, miks niisugust õigusselgust ja seaduste arusaadavust nagu see võiks olla ei ole saavutatud või alati saavutada. Noh, ma arvan, et küsimus ei ole selles, et ei ole seadust, mis seda täpsustaks, milline on arusaadav seadus, et pigem võib-olla nõnda, et pahatihti tõlgitakse teistest keeltest normid neid siis eesti elule sobitamata või, või vastupidi, see ka minu meelest õigem, et kõigepealt tuleb endale Eesti elu teha selgeks ja siis selle kujundamiseks sõnastada normid, mis on tõesti inimestele, kes peavad asjast aru saama, arusaadavad. Nii et jah, ma kardan, et ükskõik millise seadusega sai püüa sundida tegema arusaadavaid seadusi, see väga suurt tulemust ei anna, tulemust annab see, kui, kui riigikogu riigikogu komisjonid senisest veelgi enam nõuavad selgust ja võib-olla isegi kui nad seda õigeks peavad, küsivad vahel, et miks toodud niisugune väga mahukas normistik mille rakendamist ei osata täpselt selgitada ja mille vajalikkus on kahelda. Võtame konkreetse näite, kas tavainimene, kes võtab riigi teatajast internetis lahti liiklusseaduse kuna tal on liikluskeerises tekkinud mingi küsimus või kui korteriomanik, kellel on korteriühistus tekkinud ühistu juhatusega, mingi vaidlus tahab selgust ja tahab leida korteriühistute mittetulundusühingute seadusest vastust oma küsimusele, kas ta saab praegu sellega iseseisvalt hakkama või peab pöörduma professionaalse juristi poole ja, ja peab maksma. Kas igapäevaselt vajalikud seadused on tavakasutaja jaoks meil praktiliselt loetavad ja arusaadavad? Liiklusseadusega on võib-olla lihtsam, eriti nendele, kes on suhteliselt hiljuti liikluseksamit teinud, siin on ka selgitavaid materjale päris palju ja ja nende raamatupoes müügil ja tegelikult olen seal mõnikord isegi sirvinud lihtsalt ka huvi pärast veed mõnda reeglit kasutada ja, ja pean ütlema, et nendes õppematerjalides on asi selgem kui liiklusseaduses, ehkki see on minu eriala ja noh, mina loomulikult, kui ma ette võtan, et siis ma ikka ikka sain aru, kellel on eesõigus või kes oli teatud situatsioonis süüdi. Aga see eeldab ka teiste elualade inimestelt, nii et et jah, ma arvan, et ka liiklusseadus on on väga erinevate tõlgendusvõimalustega ja samas on tema adressaatide ring äärmiselt lai, aga ta on üks seadus, mida õpetatakse inimestele, kes liikluses osalevad autojuhina, autoroolis õpetatakse selgeks ja lastele õpetatakse see nendele vajaliku ulatusega koolis. Aga kui nüüd võtta näiteks hakkama saamine üürisuhetes või muudes elulistes olukordades, siis ma kardan küll, et inimene lõpetab gümnaasiumi ära. Ta on 18. Ja tegelikult, et ta ei ole saanud lihtsasti mõningaid põhitõdesid, et näiteks mis on praegu minu õigused ja kohustused. Et tulen täisealine, tahan üürida korterit, tahan sõlmida töölepingut, sünnib laps, tahan abielluda või mul on elukaaslane ja nii edasi, et, et ma loodan, et ehk on praegu asi parem, aga näiteks mõne aasta eest kindlasti. Paljudes koolides seda kodanikuõpetuse tunnis ei õpetatud ja samal ajal seda eeldada, et inimene võtab ette perekonnaseaduse pärimisseaduse, võlaõigusseaduse ja hakkab siis sealt näpuga rida ajama. 18 lastele me kõik mäletame, millised me siis olime, eks ole, pool elu tagasi ei hakka. Ja tegelikult see võiks olla, et see on sama oluline kui kui liiklusseadus. Aga räägime nüüd sinu tulevasest tööst, sa asud tööle, mis kuupäevast? Seda praegu ette ei tea, ametivanne antakse uue riigikogu ees ja see, millal uus riigikogu kokku astub, sõltub valimiskaebuste hulgast ilmselt märtsi lõpp. Kuidas sa sõnastaksid raadiokuulajatele populaarteaduslikult lahti, õiguskantsler ei rolli oma uue töö sisu. Enne ka ainuke on õiguskantsleri ülesanne valvata põhiseaduslikkuse järele, et seadused oleksid kooskõlas põhiseadusega, samamoodi valitsuse määrused ja muud õigusnormid ja teised. Kas aastast 99 on õiguskantsleri ülesanne vaadeldava seaduste rakendumist nii kaebuste ja pöördumiste alusel kui ka omal initsiatiivil ja see on siis ombudsmani roll. Nii et kõige laiemas tähenduses põhiseaduse ja põhiõiguste järgmise järelevalve on see töö sisu nüüd konkreetsemad näited lisandunud funktsioonidest, lasteombudsman nüüd viimastel aastatel siis ka julma, inimväärikust alandava kohtlemise vastase konventsiooni alusel ennetusasutus, et see puudutab kinnipidamiskohti, aga ka näiteks psühhiaatriahaiglaid ja hooldekodusid. Ja nüüd kõige viimane volituste laiendus, mis minu meelest jällegi eriti et siis hiljutiste terrorismiga seotud sündmuste valguses on väga oluline, on siis jälitustegevuse teatud toimingute ja eelkõige sisekontrolli süsteemide kontroll. Õiguskantsler on sõltumatu põhiseaduslik institutsioon. Ja, ja ma arvan, et see on väga õige koht, kust seda tööd teha, et ehk siis valvata selle järele, et inimesi kuulatakse pealt, jälgitakse varjatult ikkagi õiguspäraselt seda kõike loomulikult kohus teeb prokuratuur, mina olen väga kaugel sellest, et uskuda, et Eestis, kaitsepolitseiamet või, või politsei rikuks massiliselt teadlikud seaduste põhiõigusi. Minu teada see nii ei ole. Aga samas ma ütlen ka seda, et kui On palju inimesi organisatsioonis, kui on laiad volitused, alati on kuritarvituste oht volitusi oluliselt kitsendada praeguses olukorras ei ole minu arvates võimalikke ilmselt meist mitte keegi ei soovi, et et meie omastest kellelegi ka juhtuks, see ta satub niisuguse terroristliku rünnaku ohvriks. Et siis me ilmselt ikkagi tahame, et on politseil ka ja teistel kes on selleks seatud võimalik infot koguda, aga samal ajal tahame, et niisugune varjatud jälgimine oleks põhiõigusi austav. Ja ma arvan, et siin just selle kontrollisüsteemi loomisega saab päris palju ära teha. Kuivõrd sa saad õiguskantslerina ise oma tegevussuundi sõnastada ja oma ametit nii-öelda sisustada ajaloost me teame, et õiguskantslerid ja nende tõlgendused oma rollist meil Eestis on olnud erinevad Eerik-Juhan Truuväli, Allar Jõks, Indrek Teder. Kõik on oma tööd teinud veidi isesuguse aktsendiga. See on loomulik, sest aeg on olnud erinev, inimesed on olnud erinevad ja tõenäoliselt ka ühiskonna niukesed kõige põletavamad probleemid on olnud erinevad. Kui küsimus on, et kes õiguskantsleri ametkonnast määrab tegevuse prioriteeti dieedid ja kes on eestkõneleja, siis loomulikult õiguskantsler. See on ainuisikuline põhiseaduslik institutsioon, põhiseaduses on pealkiri, õiguskantsler, näiteks riigikontrolli puhul ei ole riigikontrolör vaid riigikontroll. Ja see on täiesti loomulik, et, et selle asutuse eestkõneleja ja juht on õiguskantsler. Aga siin ma tahan rõhutada, et see on päris suur ja mõjukas asutus. Umbkaudu 50 inimest töötab seal, kõik pole täiskohaga ja need inimesed on kõrge kvalifikatsiooniga, on selge tööjaotus. Nii et see töö, mida tehakse, on päris mahukas. Loomulikult õiguskantsler ise ei saa igas detailis osaleda. Aga vaieldamatult noh, see see, kes lõpliku otsuse teeb, on õiguskantsler, nii et et need võimalused otsustada, ma arvan, päris avarad ja vastutus, rikud. Mis saavad siis olema sinu aktsendid õiguskantslerina? Seda on praegusel hetkel vara öelda ja ma ise olen mõelnud küll nõnda, et tegelikult tuleb tegeleda kõikide valdkondadega, ilmselt igas valdkonnas kujuneb mingi teema, mis on antud hetkel kõige olulisem ja seda on praegu raske ennustada. Aga, aga tegeleda tuleb kõigega põhiseaduslikkuse järelevalvega valitsuse istungil riigikogu istungil sõna võtta, vajadusel kohtusse pöörduda. Moody siis ombudsmani ülesanded, seesama lasteombudsman, et kasvõi kõik need probleemid, mis seonduvad sõltuvushäirete käitumishäiretega, lastega, kelle rehabilitatsioon võib-olla ei ole sellel tasemel, mis ta võiks olla tänasel päeval. Nii et, et ma arvan, et kõigi nendega tuleb tegeleda ja sellepärast ma niisugust nii-öelda ühte oma teemat ei tahaks küll lasta kujuneda. Allar Jõks muutus kiiresti poliitikutele ebameeldivaks, sest ta sekkus poliitikute arvates liialt poliitika tegemisse. Kas ja kuidas sina seda ohtu plaanide vältida? Et ma näeksin erilist ohtu, et kui esitate argumenteeritud selgeid seisukohti, siis ega siin ei saa konflikti karta ja demokraatlikus ühiskonnas on teatud vastasseisud vältimatud ja neid on ka minu senises karjääris olnud küllalt, et lihtsalt, et võib-olla küsimus on natukene stiilis, kus ja kuidas siis mingeid ettepanekuid teha või mingeid muudatusi taotleda. Aga noh, ma ütlen veel kord, et väga palju sõltub konkreetsetest isikutest ja minu jaoks on alati oluline eesmärk see, et need asjad saavad korda. Need seadused on põhiseadusega kooskõlas, põhiõigused on järgitud, selleks tuleb valida parimad vahendid ja kui juhtub, et on vältimatu lõppastmes, siis ka teatud avalik konflikt, siis no mis teha, eks neid on ennegi olnud. Mis sa arvad mõttest, kas õiguskantsler peaks ehk üle võtma ka soovoliniku ülesanded? Riigikogu põhiseaduskomisjoni juht Rait Maruste on selle ettepaneku välja käinud. Et õiguskantsleri pädevuse põhiseadusega alusel määrab riigikogu ja noh, ma arvan, et on kolm võimalust, et asjad nii nagu nad on praegu võimalik, on see dubleerimine, mis praegusel hetkel on, et, et see on ka õiguskantsleri ülesanne, et viia siis need ülesanded õiguskantsleri juurest soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku juurde. Et või siis vastupidi, et tuua sealt siis tervikuna see funktsioon selle õiguskantsleri juurde. Kõikidel kolmel lahendusel on omad plussid, omad miinused. Mis sa arvad praegusest olukorrast soolise võrdõiguslikkuse vallas just sellest vaatepunktist, et kas ja kui palju riik sellega tegeleb? Ma ei ole sellesse väga süvenenud detailselt, nii et ma ma hea meelega nii-öelda puusalt ei tulistaks. Et no eks ole üks valdkond, kus, kus probleeme on ikka rohkem kui lahendusi. Kas sina ise oled pidanud naisena rohkem pingutada, et jõuda oma karjääris just sellele positsioonile, kus sa praegu oled, kas sinu omadustega sinu teadmistega mehel oleks olnud lihtsam? Nad ei oska seda öelda, no teadlasena siis peaks olema see test kuidagi võimalik, ma ei tea. Ja ma ei taha siin kindlasti kellelegi haiget teha, kes on oma elus diskrimineerimist kogenud, et ma arvan, et neid juhtumeid on. Et minul siis on ehk läinud lihtsalt õnnelikult, et minul ei ole seda probleemi olnud või vähemalt ma ei ole seda tajunud või ma olen võtnudki asja nii, et inimene on inimene just nii, nagu ta on, et oma oma kõikide omadustega just sellest soost ja just sellest trassist ja just just nii tark, pikk, paks või peenike, nagu ta parasjagu on ja nii tuleb elada ja omaenda parimaks versiooniks püüda saada. Ja minul on ka võib-olla siis tõesti hästi läinud ülemustega. Et ei Paul Varul või Märt Rask justiitsministrina ega ega praegu president Toomas Hendrik Ilves tee inimestel soopõhist vahetega ei, ei diskrimineeri kedagi, sellepärast et ta on siis mees või naine või vanem või noorem. Riigikogus tsiteeriti sinu ametisse astumise hääletusele eelnenud arutelul Albert uustundi kes on öelnud talle väga meeldivad inimesed, kellel amet astumist ei muuda. Sina oled üks nendest inimestest. No ma loodan küll inimest muudatud aeg, ma loodan, et paremaks. Sul tegelikult alati on olnud oma arvamus valimiste valitsemisviisi, erakondade rahastamise, riigi korralduse suhtes, aga aga õiguskantsleri ametis, kas sa pead hakkama oma arvamust nii-öelda vaka all hoidma, muidu võib-olla mõni hakkab süüdistama, et just nimelt õiguskantsler siin sekkub poliitikasse või mida iganes. Ma ei usu, et arvamust peab hakkama vaka all hoidma, et jällegi on seesama küsimus stiilis ja kohas ja nii palju, kui minul kogemust on olnud, siis uskuge või mitte, aga enamik neid poliitikuid ja ametnikke, kellega olen kokku puutunud, tahavad head nõu. Ja sellest pigem tänulikud, et mitte ükski täiskasvanud inimene tõenäoliselt ei taha seda, et teda avalikult kritiseeritakse või sunnitakse teda avalikult ennast kaitsma, et noh, see inimestele ei meeldi. Mõnikord tuleb seda teha. Aga vahel see vii lõplikult tulemuseni ja teen, mina küll ei arva, et peaks peaks loobuma põhistatud seisukohavõttudest, mis on suunatud sellele, et probleemid ära lahendada. No kasvõi näiteks raadiokuulajatele sellist soovitust võid praegu valimiste eel anda, et millele peaks tähelepanu pöörama valimiskampaaniat ja erakondade lubadusi ja programme. Jälgedes. Õiglusele sest et õigluse väljamõõtmine algab just nimelt valimistel ja küsimus sellest, kas üks või teine maksumäär, on õiglane, kas üks või teine vanemahüvitise või lastetoetuse suurus on õiglane. See ongi praegusel hetkel valijate kätes, nii et minu arvates tuleb need küsimused välja selekteerida ja siis teha oma valikud lähtudes just sellest, et see oleks minu soovitus. Ja samamoodi ka näiteks kohaliku omavalitsuse reform, küsimus sellest, et milline on ühe asumi kogukonna õigus omaenda elu kaasajal korraldada ja kas kohaliku omavalitsus sellisena, nagu ta meil praegu on saab säilida, peab säilima, kuidas ta korraldada. Et praegu on see hetk, kus minu arvates igaüks, kel vähegi mahti ja huvi, võiks need õigluse ja omaenda küsimused, mis tuleb ühiselt otsustada, läbi mõelda ja otsida vastuseid kandidaatidelt, erakondadelt. Uues ametis olles, kas sa professorina Tartu Ülikoolis jätkad? Kui siis päris väikese koormusega Uues ametis Facebookis enam ei saa postitusi teha. Aga ma ei tea praegu ka peaaegu ühtegi, et ma aeg-ajalt postitan näiteks mõne huvitava artikli aga pigem ma loen seda, mida teised kirjutavad, palju huvitavam. Kuidas sa oma akusid laed, kui sa ei tegele oma põhitööga või mõne vabatahtlikult võetud lisakohustusega, mis sa siis teed? Mida sa viimati lugesid, anna kuulajatele mõni raamatu soovitus. Ma väga loodan, et eesti keelde tõlgitakse, kui ei ole juba tõlgitud, ma tean, et kaks raamatut olevat tõlgitud ja mina olen näinud ühte ehk siis kirjanduse Nobeli preemia võitja Patrick mudiano, tema raamat, kadunud nooruse kohvik, mina lugesin seda saksa keeles täiesti juhuslikult, ostsin Saksamaalt üks aasta tagasi, minule väga meeldis. Siis praegu loen sellist ingliskeelset raamatut nagu päris huvitav. Kuigi see nüüd on juba ka aasta või kaks vana. Aga veelgi põnevam on öelda seda, mis ma kavatsen lugema hakata, sest tegelikult armastan eesti keeles lugeda. Jan Kaus, ma olen elus, ma sain just sellekohase soovituse, Peeter Helmelt, nii et nüüd, kui nädalavahetusel aega tekib, lähen raamatupoodi don ära, mis sul elus kõige rohkem meeldib? Anna lõpetuseks kuulajatele üks muusika soovitas ka. Ja soovitan võiksid olla ka, mis jääb meie tänast saadet lõpetama. Teadsin seda ette, et selles piduliku nimetusega saates tuleb valida üks muusikapala ja väga hea ajend oli kuulata õige palju erinevaid lugusid läbi ja siis mõtlesin, et huvitav, et kas meenutada sedasama Köniks Vinteri aega, et need, kes olid selles mahajäetud Reini-äärses hotellis, kuhu meid praktikaks majutati, mäletavad, kuidas me seal õhtud otsa vaatasime Reini peal liikuvaid laevu, mis igaüks oli oma Saksamaa töökohast koju tulnud, kuulasime vennaskonda ja naabruskonnas kõik miskipärast arvasid, et me oleme lätlased ja kuulsime Pealt saksakeelseid vestlusi tulnud lätlased kuulavad imelikku muusikat. Ja siis on igasugu muid asju, kuulasin ansamblit Tataja ja mitmeid selliseid vanu toredaid ülikooliaegseid lugusid, mis midagi meelde tõid. Aga lõpuks otsustasin, et kuulaks Siiri Sisaski kuu lõhna. Enn Vetemaa sõnadest inspireeritud Siiri on ise kirjutanud ja ja minu meelest on see ilus. Kuulame Ülle Madise, aitäh tulemast stuudiosse. Ma soovin sulle palju edu uues ametis. Suur aitäh ja mina olin saatejuht Arp Müller, lõpetama jääb Siiri Sisask. Haju keedee Sa kem nendest. Ta. Ai kirees ribi see linnadest. Põua särajal silisel. Ega Sosperutab kuulõhna. Eks. Õitseva lille Kaarnedel põldudel kivide ees, eks Scedi on madalad süng, hallid pilved voolava ning res kuulu.