Jätkame huvitaja saates nüüd järgmisel teemal ja me läheme edasi meditsiiniajaloorubriigiga meil Tartusse stuudios ken kalling, kes on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor ja eelmisel korral oli meil juttu vaimuhaigete ja ka raskete puuetega inimeste hukka kamisest Natsi-Saksamaal ja seda, mismoodi arstid sellega seotud olid. Aga kas ka Eestis midagi sellist sarnast juhtus? Jah, see on hea küsimus, sest selle nihukese üldise tolleaegse loogikaga Kohaselt oleks oleks siis pidanud ka Eesti vaimuhaigeid tabama saksa või natsiokupatsiooni ajal selline kurb saatus. Et siis see nii-öelda eutanaasia jutumärkides oleks pidanud, oleks pidanud ka siia jõudma. Aga kuidagi läks nii, et ei, ei jõudnud lihtsalt Saksa riikama nende okupeeritud aladel Ida-Euroopas päris palju praktiseeris ka siis ka siis nende puuetega inimeste ja, ja vaimuhaigete hävitamist. Mis iganes see ettekääne siis oli mingi rassi rassipoliitika jogeeniline või noh, sageli pigem ikkagi vabastati ressursse, haiglaid, sõjamasina haavatute jaoks. Pärast sõda näiteks NSV Liidu aladel siis väidetavalt kui, et umbes 20000 vaimuhaiget hukati siis, siis siis natside poolt. Aga Eestis Eestis jah, mitte. Mis on siis selles mõttes oli eriti huvitav, et näiteks Lätis teadaolevalt 2000 inimest vaimuhaiglates siis siis niimoodi teadlikult hävitati. Ja tehti seda päris kiiresti, et kui, kui Saksa väed sisse tulid, siis juba 41. aasta aasta lõpuks. Kas need esimesed raportid, mis siis, mis siis laekuvad, ütlevad, et Lätis on see, see hukatute arv oli selleks ajaks juba päris suur üle 1000? Väidetakse ka, et Leedus on vaimuhaigeid hukatud ja Valgevenes aga aga Eesti kohta siis jah, on see number on null. Aga kas on ka võimalik, et me ei tea lihtsalt sellest midagi? Ja vot siis oligi küsimus, et kunagi siin jällegi mõne aasta eest 50 aasta eest natukene tundub, et päris lai maailmaprojekt lükati käima, keskus tundus, et oli Kanadas vähemalt minul, minul paluti siis sealt ühe ülikooli poolt uurida seda asja siin Eestis ja, ja siis ma võtsin need asjad paberid ette ja kätte. Ja tulemus, kuhu mina jõudsin, oli, oli sarnane, ühesõnaga et Eestis Eestis selliseid juhtumeid, kus oleks nagu teadlikult vaimuhaigeid hävitatud, et näidet ei tulnud, pigem nagu vastupidi, et mitte selles mõttes vastupidi, et vaimuhaigete saatus oleks Saksamaal kerge või siin ka Eestis olnud okupatsiooni ajal kerge, et lähtuvalt sellest sõjaolukorrast näljast haigustest, toidu puudustest nende ratsioone vähendati, suremus oli väga kõrge, kroonilised haiged sõja ajal ikkagi enamuses surid. Aga niisugust otsest mahalaskmist näiteks nagu Lätis seda ei olnud. Ja seda sai ka just mis puudutab vaimuhaiglaid, et neid oli Eestis neli tükki. Ja sõja alguses võib arvata, et vaimuhaiglates oli seal võib-olla kuskil natukene üle 1000 patsiendi nende nelja vaimuhaigla peale kokku. Jah, suremusnäitajad tõusevad, see on fakt, aga nad olid hakanud tõusma juba siis nõukogude aastal, et ilmselt see nälg jõudis juba siis selle esimese nõukogud aastaga vaimuhaiglatesse või varastamine või mis iganes halvem hügieen. Suremusnäitajad läksid üles juba enne, kui sakslased siia jõudsid. Ja sakslaste siin olles need numbrid veelgi kasvavad, nii et noh, nagu öeldud, okupatsiooni lõpuks oli ikkagi väga vähe kroonilisi vaimuhaiged haiglates alles jäänud. Aga jah, see nende saatus vähemalt ei olnud meenutatav või meenutan seda, mis juhtus Lätis. Ühesõnaga, testis on mingitel perioodidel näiteks jämejala vaimuhaigla ühel hetkel suletakse tehakse sinna, tahetakse teha rindevõitlejate selline taastumiskeskus. Ja tavaliselt nende muu maailma ja Saksamaa lugude põhjal. Just see on see niisugune ohtlik moment oli. Üldiselt, kui, kui need vaimuhaigeid hukati, siis sageli see selline formaalne ettekääne oli nende kolimine ühest haiglast teise. Et inimesed, inimesed pandi transpordile, viidi kuhugile ära, öeldi, et viiakse teise haiglasse, tegelikult ei viidud, hävitati. Ja selliseid olukordi, kus Eestis ka pannakse vaimuhaiged transpordile hakatakse neid kuhugile viima, et veid oli siin korduvalt. Ühel hetkel, kas siis Saaremaal pilgu, see vaimuhaigla kolitakse ära sealt piirkonnast. Aga, aga alati on selle transpordikulg nagu jälgitav ja, ja on selge, kui inimesed tuuakse ära jämejalast plaanis on viia nad Tartusse, siis nad Tartusse jõuavad jõuavad ka Saaremaalt Tallinnasse. Nii et selles mõttes, mis puudutab neid nii-öelda psühhiaatriahaiglaid võib, võib öelda, et, et see on ka Eesti Eesti meditsiini, ütleme niimoodi, südametunnistus on puhas, raskem on, raskem on rääkida madalama taseme institutsioonidest, hooldekodudest ja vanadekodudest siin kindlasti Eestist, see on ka kirja pandud erinevate koduloolaste poolt, ütleme nii, et ka siin Eestis levisid need Saksamaal kurikuulsaks saanud nii-öelda linnalegendid. Et vanadekodudes ja hooldekodudes inimesi surmatakse hukatakse, antakse neile magusat suppi või mida iganes, kuidas seda, mis see feminism selle, selle ja selle kohta oli. Nii et kas Eestis levisid need kuulujutud näiteks Sindi Sindi hooldekodu kohta on on seal kohapealkirja pandud, et kohalik rahvas rääkis äärmiselt kõrgest suremusest ja kahtlustati, et et võib-olla siis eks ole, selle hooldekodu personal kuidagi aitab kaasa sellele. Aga nende hooldekodude ja nende selliste institutsioonide materjali kahjuks nagu ei ole õnnestunud arhiividest leida nii et nende nende koha pealt ma ei oska vanduda, et seal inimesi hävitatud, aga psühhiaatriahaiglate puhul jah, et see on, see on selge, et seda, seda ei juhtunud, aga suremus, suremus kindlasti tõusis. Ja miks see nii oli, kas või võrreldes Lätiga jällegi kuna suhteliselt keeruline küsimus sellele võib-olla nagu lõplikku vastust ei saagi. Tundub, et siin mingit niisugust, erinevalt näiteks Leedust, kus, kus just katoliku kirik ja, ja võib-olla siis, kui sellised religioossed arstid ikkagi väga selgelt astusid sellele sihukesele sakslaste hävitamisprogrammile vastu. Ja 42. aastal, siis ka siin teeriikides lõpetatakse ära võib-olla just tänu leedukad, vaat niisugusele vastuseisule taga konkreetsele Eestis Eestis sellist konkreetset vastuseisuga nagu märgata ei ole, aga noh, eesti jällegi Lätiga olid ju, eks ole, niuksed küllaltki ikkagi autonoomsed üksused autonoomia määr oli küllaltki suur. Nii et võib-olla siis jäeti, jäeti need asjad nagu siia kohapeal otsustada, aga, aga vot siin tekibki see küsimus, et miks eestlased ja kus sa sõid ühtmoodi ja lätlased teistmoodi. Püüdes vastata küsimusele, miks see nii on, siis ega ma väga täpselt ei oskagi öelda, et üks võimalus on see, et lihtsalt neid hävitushävituskomandosid siin Eestis ei olnud piisavalt või neid ei olnudki Eestis, et need teadaolevalt päris palju nendest Lätti hukkamistest viisid läbi ka tegelikult Leedus Valgevenes asunud hävitusüksused. Aga teine asi on ikkagi jah, teine küsimus on selline. Kohalike arstide kohaliku personali suhtumine, et see tõesti on pärast sõda, oli Läti kohta on vihjeid tehtud, et et ikkagi mingi mingi selline sealse psühhiaatria mõtteviis nagu võiks ka seletada seda, et Lätis Lätis need asjad juhtusid ja mis siis meie teistmoodi olema, et mine võta kinni, et võib-olla seesama eugeenika Jevgeni diskussioon, et Eestis oli tänu sellele eugeenika seltsile sellele neil teemadel nii palju räägiti, oli võib-olla tekkinud niukene immuunsus kogu selle küsimuse suhtes, et need asjad olid läbi räägitud, juhtivad psühhiaatrid olid oma seisukoha võtnud. Ja noh, selle kohta on ka veel sõjaeelsest Eestist iseseisvast Eestist näiteid, et tõepoolest korra kerkib esile, ma olen jällegi näinud ühte dokumenti kuskil arhiivis, et sotsiaalministeerium pöördub Eesti psühhiaatrite poole küsimusega, et kas mitte ei oleks mõttekas väga raske puudega inimesi hukata. Siis siis eesti professorite vastus on, et pigem mitte Eestis tundub, et on aeg olnud nende asjade peale mõelda ja, ja ühel hetkel, kui see asi siis Hitleri vägede siiasaabumisega aktuaalseks läheb, siis suudetakse nagu sellele kogu sellele temaatikale nagu immuunne olla ja vastu pidada. Mis ei tähenda, et nende haigete saatus sõjal oleks kerge olnud, sest sest need saksa määrusid ja kogu see saksa loogika, et näiteks toimus oli niukene, selge vahet tegemine erinevate haiguste rühmade ja haigete vahel. Ja kõige madalamad, madalam tähelepanu, kõige kõige kõige madalam seal hool, kõige vähem energiat toita. Et see oli määratud siis ja vaimuhaigetele. Ja, ja neid määrusi täideti ja selle tõttu siis jah, nälg, nälg nendes haiglates ilmselt oli suur. Aga samas jällegi on ka selle kohta dokumente, et ikkagi kohalik süsteem, omavalitsus ega haiglad, haiglate juhtkonnad emad püüdsid, püüdsid siiski seda olukorda päästa. Võeti vastu kõikvõimalikke määrusi, et noh, näiteks, et personal ei sööks ära haigete toituses sihukene, madalama taseme personali toitlustamine. Ühest köögist haigetega väga levinud. Ja ikkagi sõjaoludes siis päris kiiresti need vaimuhaiglad ka kohanevad sellega, et et hakatakse looma selliseid abitööstusi või põllumajandusnoh, eeskätt jutt käib toidust, eks ole siis põllumajanduslike üksusi. Et need inimesed, kes seal haiglates on, et nad jääksid, jääksid ellu. Aitäh nende meenutuste eest. Ken kalling. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.