Tere, kuidas ära tunda udutamist keelekasutuses sellise küsimuse püstitamine tänases saates minu nimi on Piret Kriivan ja keelesaates on täna Tallinna Ülikooli professor Reili Argus, tere. Tere. Sõnaraamatust leidsin ma, mida udutama kõik võib tähendada, esiteks tähendab ta udune, lähema või uduseks minema, teiseks tähendab uduseks tegema kolmandaks uduvihma sadama ja neljandaks uduselt väljenduma, udujuttu ajama. Ja see on see, mis meid tegelikult keelesaates muidugi huvitab, et misse udutamine keeleteaduses on. Eks ametliku terminina ju ei ole, aga inimesed ikka räägivad udutamisest ja iga inimene mitte ainult keeleteadlane tunneb ära, kui tekst on udune. Et on mitu, mitu, mitu. Märki, mille järgi seda ära saab tunda ja, ja üks on kindlasti see, et tekst on lihtsalt liiga pikk. Ütleme, kui meil on palju teksti, siis tavalisel inimesel tekib kohese tunnet ototot pida, seal nüüd tahetakse mida nad seal sosserdavad. Ja, ja kui meil on hästi pikk lause, siis tihtipeale ongi see, et ega me ei saagi temast, saad aru. Ma loen nalja pärast ühe lause, mis ma leidsin veebist täiesti asjalikku tekstist. Kuulaja võib proovida, et kas ta saab aru kohe ühtmoodi ja kas tal on meeles algus siis kui mina jõuan lõppu hoiatan ette, lausa päris pikk. Nii, lepinguosalised teevad koostööd eesmärgiga konsolideerida riiklike ja regionaalsete asutuste institutsionaalsete funktsionaalset võimekust regionaalarengu ja maakasutuse planeerimisel, sealhulgas parendades, vertikaalset ja horisontaalset suhtlemist riigi ja kohalike avalike asutuste vahel arendades kohalike avalike asutuste võimekust edendada piiriülest koostööd vastavalt regulatsioonidele ja praktikale, vahendades teadmisi, informatsiooni, parimaid praktikaid regionaalarengupoliitikates, edendades kohalike kogukondade majandusliku heaolu ning ühtlasi regioonide arengut. Keegi megi kuskil mingisugust koostööd tingimata ikkagi õudus, aga ka rohkem, kes, mida täpselt, mitte midagi. Nii et kui inimene kohtub sellise lausega, siis esimene reaktsioon, mis tal tihtipeale tekib, ongi see, et see on üks udu. Pikk lause on üks tunnus. Teine tunnus on kindlasti see, et kui me ei leia lausest tegijat et kui kuuled ja ei saa aru täpselt, kes teeb et see on üks, üks võimalus teha, teha kogu mõtte udusemaks, näiteks et võib juhtuda, et lauses ei olegi tegijat. Räägitakse sellest, mida tuleb teha, mida peab tegema mida on vaja teha. Ja, ja kui ei ole nimetatud, kes peab tegema, siis on pärast ju väga kerge öelda, et kui tehtud ei ole, et vot ei teagi, ei olnudki öeldud, kes peab tegema? Ja see on praegu enne valimisi just hea kõrva taha panna, et kui poliitik räägib umbmääraselt, et tuleb teha, siis peaks tema käest küsima, et kes peab tegema. Nimelt näiteks leidsin sellise lauset seoses koolikompleksi renoveerimisega tuleb edaspidi teha koos seisvudesse muudatusi ütleb üks kohaliku omavalitsuse ametnik. Aga kogu tekstist selgunud, kes neid muudatusi ikkagi siis lõpuks teeb. Ja eelmise, ei eelmises ega järgmises lauses seda infot ei ole. Näiteks lauset rohkem tuleb edaspidi teha tööd Tartu valla ja Tartu linnaraamatukogu tutvustamisega. Täpselt sama lugu kogu tekstis ei olnud infot, et kes nüüd peab ikkagi tutvustama, et kas raamatukogutöötajad või keegi teine. Et selline lause peaks kuulajal tekitama sellise häiresignaali, et, et autot. Et läheme nüüd sinna algusesse tagasi vaatama, et kes, kes täpselt et rääkija ise ka võib-olla ei tea, kes peab tegema ja meil on kõigil väga kerge öelda, et peab tegema. Ja üks võimalus on see, et me lükkame tegija lihtsalt tagaplaanile. Et me esitame ta küll lauses, aga esitame sellises positsioonis, kus ta ei ole aktiivne tegija, enam. Et no näiteks kõikvõimalikud poolt-konstruktsioonid. Kui öeldakse, et et see, see mingi dokument näiteks saadetakse sekretäri poolt, et siis see on ka omamoodi udune lause lihtsalt sellepärast et me anname esialgu kuulajale või lugejale infot, et saadetakse just umbisikuline. Ja siis pärast seda ütleme ikka sekretäri kaera seal lause lõpus. Ja, ja see ongi selline malmis, sekretäri, selle tegija taandab teisele positsioonile, et ta ei ole enam aktiivne tegutseja selles lauses vaid ta on olemas küll jah, temast räägitakse, aga ta ei ole esiplaanil. Või kasvõi selline tähendusnihe, mis juhtub poolt. Malliga on näiteks see, et kui me võrdleme lauseid, raamatukogu ruumi kasutamine oli ülemate poolt ära keelatud, see on üks selline ka tundlikust tekstist pärit lause jutt oli omal ajal Kuperjanovi pataljonis juhtunud mingist probleemist kus ülemad ei lubanud tavalistel sõdurpoistel vabal ajal raamatukogu ruumis olla. Ja õiguskantsler leidis, et see on vale. Ja sellist teemat käsitlevas tekstis oli just nimelt see poolt konstruktsiooniga lauset, raamatukogu ruumi kasutamine oli ülemate poolt ära keelatud. Kui me nüüd teeksime sellest lause aktiivse loovused, ülemad olid raamatukogu ruumi kasutamise ära keelanud siis me näeme, kuidas tähendas, natuke muutub. Et esimesel juhul on tegemist sellega raamatukogu ruum justkui on teate keskmes räägime raamatukoguruumist. Et muuseas mainime jah, et ülemad on selle kasutamise ära keelanud. Aga teises lauses, kus me ütleme, otsesed ülemad olid keelanud seal Me toome ülemad aktiivseks tegijaks. Ja ülemad on justkui rohkem süüdi. Nii et selle On see poolt malli malli mehhanism, et ta taandab need tegijad kuidagi tagaplaanile, vähem tähtsaks, võib-olla vahel on vaja, et nad ei olegi nagu päris tegijad, jah, et nad on muuseas mainitud kuskil. Ja siis seal üks üks moodus, kuidas teha aktiivsest ja ja sisukamalt lausest. Vähem sisukas on viimase aja mood, mille puhul väidetakse, et see on ka inglise keele mõjutustega mood. Aga see on siis olema tegusõna ja Veevitav vormi kooskasutamine näiteks et miski on, ütleme, nähtus, turvatunnet kahjustav. Mitte et nähtus kahjustab turvatunnet. Või näiteks leidsin lauset fondi finantsaruannete avalikustamine on keeruline ja kindlasti kellegi huvisid riivav. Et mis sellel siis viga on, et võiks, ju, võiks ju keelekorraldajatele, kas seda, seda malli taunivad öelda, et aga miks ei võiks olla põhimõtteliselt mingis kontekstis kindlasti võib küll. Aga mõnes teises kontekstis võiks mõelda sellele, et kui me kasutame aktiivse lause asemel seisundi lauset see olema tegusõnaga seisund ütleb, et mingi asi on mingisugune. Ma ei ütle, et see mingi asi või ese või inimene teeb midagi. Ja selles lauses, kus me ütleme, et ta on mingisugune selles lauses me kindlasti oleme palju passiivsemad seisukohad. Me arvame, et see, kui see mingi asi selline on, et küllap see on tema olemuses. Aga mitte, et see asi ise teed midagi, mis osalus, justkui inimese osalus on väiksem. Sellisel juhul näiteks keelamine on riigi mainet kahjustav. Kui võrrelda seda lausega keelamine kahjustab riigi mainet, siis teine variant on kindlasti otsesem ütleb modi alasti tõe välja. Esimene on selline pisut udusem ja võib-olla peidab seda karmust. Mis ei tähenda, et seda grammatilist vormi mõnes teises kontekstis kasutada ei võiks ikkagi keele rikkust? Just nimelt nii, et seal, kus tahamegi väljendada seisundit, seal on ta igal juhul oma koha peal. Muidugi saab veel kaudsust udusust väljendada sellega, et et me kasutame spetsiaalseid vorme, mis eesti keeles on olemas siis kaudne kõneviis just. Meil on selline tore kaudne kõneviis, mida mitte igas keeles ei ole olemas ja väidetakse, et ainult neljandikus maailma keeltes on selline grammatika nähtus nagu kaudne kõneviis. Selline omamoodi rikkus. Mõnes keeles on jälle see teate vahendamine kohustuslik, et mõnes keeles on seda vahendatust rohkem vaja näidata kui näiteks eesti keeles ütleme türgi keeles. Ja igal juhul öelda, kas info, mida sa räägid, on pärit sinult endalt või kelleltki teiselt. Kas oled kuulnud seda kellegi teise käest või? Sa ise tead, et nii on vastav tunnusdir, mis tuleb siis panna tegusõna lõppu ja, ja, ja sellega saab selgeks, kas sa oled ise info valdaja või sa oled kuskilt kuulnud eesti keeles, sellist otsese teatelaadi vahendata on enesestmõistetav. Aga seda, kui me oleme kuskilt kuulnud, seda me mõnikord vahendama küll sedasama kaudse kõneviisiga vahel on teisi vahendeid ka näiteks pidava farm pidi olema. Või siis isegi ta tegevusnimi. Aga neil kõigil on natukene oma tähendus ütleme selle kaudu. See kõneviisi kõigepealt ma tuletan võib-olla kuulajatele meelde ka ja iseendale ka, kui palju erinevaid vorme on kaudse kõneviisi paradigmas näiteks sõna- elama elavat ei elavat elatavat ei elatavat olevat elanud, ei olevat elanud elanuvat vaat elanud ei elanuvat olevat elatud, ei olevat, elatud polevat elatud. Nii et tegelikult väga palju võimalusi ja ka seda enam me vist võime neid valesti kasutada, mõnikord. Kindlasti selle Vatvormi ja kaudse kõneviisi juures ongi see keerukas, et ühelt poolt on see tohutu rikkus, et meil on selline võimalus grammatika abil edasi anda, nii palju eri tähendasid. Teisalt see vatvorm ei väljend eesti keeles mitte ainult kaudsust. Tal on ka väheke suhtumist. Nii et, et mõnikord on meil selliseid lauseid, kus Vatvormiga ei öelda mitte ainult seda, et ma olen kuskilt kuulnud vaid antakse enda suhtumist, et ma ikka päris kindel ei ole, et see nii on. Et kui ma. Ma näiteks loen siin ühe lause, mis on meediatekstist kuskilt pärit näiteks ametlikest raportitest, erinevad teooriad Estonia huku kohta ja väited, mis tõestavat, et valitsused varjavad tõde, elavad rahvasuus oma elu ning on äärmiselt visalt kaduma. Ja selles lauses ei ole mõeldud seda, et et lugejat informeerida, et need Estonia hukku teooriad on kelleltki kuuldud, vaid pigem antakse seda edasi, et ühesõnaga, ajakirjanik arvab, et teooriatel ei ole erilist usaldusväärsust. Või siis näiteks natukene uuem näide. Reede õhtul väitis Venemaa Föderaalse julgeolekuteenistuse avalike suhete keskus, et Eesti kaitsepolitsei ametnik peeti kinni Pihkva oblastis kus ta olevat viinud läbi salajast operatsiooni. Et seal on ka näha, et vat on selles lauses, kus teave on kaudsest allikast küll jah, sealt julgeolekuteenistuse avalike suhete keskusest aga selles on see suhtumine ka, et et see fakt ise ei ole väga tõenäoline. See, et ta ikkagi seda salajast operatsiooni läbi viis, et olevat viinud läbi salajast operatsiooni, ajakirjanik justkui ise ei ole päris kindel ei usugi. Ligidalt ei olnudki just nimelt just nimelt. Ja need teised, mis kaudse kõneviisiga kõrvuti käivad pidama tegusõna ja ja da-tegevusnimi vahel. Mõnes kohas on ka sellised huvitava huvitava tähendus maiguga, et näiteks see pidi olema mall. Tema väljendab rohkem seda kaudsust puhast kaudsust, mitte niivõrd suhtumist. Näiteks lause, et siinsamas helist veres pidi olema vanamees, kes oli niisugune pops või kalapüüdja. Ühest jutustan see lause, pärit, et see pidi olema seal täiesti neutraalne kõneleja pole ise kursis, ta tähendab ise täpselt ei tea, aga ta kellegi käest kuulis. Aga see olla vorm on selgelt viimasel ajal saanud natuke negatiivse tähendusmaigu. Näiteks teda olla nähtud ühe tütarlapsega kahel õhtul. Et see on ju selge see, et kõneleja mitte ei ütle seda, et keegi nägi, vaid ta väljendab oma suhtumist, et ega see väga hea ei olnud. Või näiteks, et Siim Kallas olla öelnud peaministri kohta, idioot, see oli kuskilt delfist üks lause. Või siis näiteks, et Putin olla Porošenkole öelnud. Ja tsitaat, mida ta olla öelnud, et need on kõik sellised näited, kus on tugev sellise suhtumise suhtumise suhtumine tunda. Sealt on näha, et kõneleja kõneleja on endal selline negatiivne suhtumisest ja selle kohta, mida siis keegi kellelegi ütles, ehk siis udutades, siis väljendatakse sageli oma suhtumist, hinnang tegelikult selle tõeväärtusele, et ma ütlen, et ma seda kuskilt kellegi käest kuulsin, aga samas ega ma ise päris täpselt nii arv. Aga see on natukene ka vastutusest eemale viilimine. Pisut jah, muidugi oleks selgem, kui, kui inimene ütles, et ütleks otse, et minu arvates nii ei ole, aga ega ma alati ei taha ja alati pole kasulik. See vatvorm on muidugi kaudse kõneviisiga hästi huvitav selles mõttes, et et kui ta algselt ilmselt tähendas puhtalt rohkem puhtamalt siiski vahendatust, siis nüüd võib öelda, et, et selles tähenduses on ka pisukene suhtumise küsimus tugevnenud või kuidagi natukene natuke rohkem kasutavad inimesed seda ilmselt udutamiseks. Et kui me poolteist aastat tagasi tegime ühe katse keele katse siis me vaatasime, kas inimesed kasutavad seda vat vormi mingi teabe hägustamiseks või nad kasutavad seda vorm isegi lausa vale hindamiseks. Meil oli üle 190 vastaja, me esitasime neile neli eri situatsioonisituatsioonid olid umbes sellised, et inimesel paluti kujutada ette olukorda. Ta käib ühes lasteaias, veendub, et seal on väga ilus maja, hea personal, kõik on suurepärane. Ta tahab oma lapse sinna lasteaeda panna. Aga vot järgmisel aastal võetakse sinna rühma ainult üks-kaks last. Järgmisel päeval kohtub ta mänguväljakul kas oma tuttavaga või sõbraga ja ta küsib, et kuidas see lasteaed oli. Ja siis paluti inimestel vastata, et kuidas te vastate. Andsime neli võimalust. Kas inimene ütleb tõde kindlas kõneviisis, jah, see on jalastajad. Ta valetab. Ütleb ja see on halb Lasteaed. Ta ütleb tõde. Ta hägustab seda, see olevat hea lasteaed, justkui ta ise ei tea täpselt, või siis valetab ja hägustab, ütlevad see ei ole vat hea lasteaeda. Ja siis vaatasime, kuidas inimesed vastavad, olenevalt situatsioonist, et kahel juhul oli nii, et lasteaed võttis vastu rohkem kui üks-kaks last ja kahel juhul võttis ta ainult üks-kaks last, ühesõnaga ressurssi oli piiratult. Kahel juhul oli tegemist oma tuttavaga, kellele tuli siis kas tõtt-öelda või valetada ja kahel juhul oli tegemist võõraga. Ja sealt katsest selgus hästi selgelt see, et et kui inimeste vahel on kaugem suhe, kui nad ei ole päris sõbrad, siis kasutatakse pigem Vatvormi. Ja siis valetatakse ka suurema tõenäosusega kuigi õnneks õnneks eestlased palju ei valeta. 12 protsenti vastustest olid sellised, kus lihtsalt valetati kaudses või otseses mõttes. Aga kindlalt oli näha ka see, et kui ressurssi piiratult siis kiputi kasutama otsese tõese vastuse asemel seda Patvormini kindla kõneviisi asemel kaudselt. See olevat hea lasteaed. Ometi oli ju kirjelduses öeldud, et sa käisid kohapeal, sa veendusid, et see on hea lasteaed. Ikka vastab inimene, et see olevat. Et ilmselt see mõte on selles, et ega ma päris täpselt ei tea, et aga uuri kelleltki järele justkui lükkab selle teab natuke kaugemale, kahtlasemaks ennast sellega kuidagi kaitstus. Ja kui vaatasime, mida inimesed kommenteerisid, meile oli avatud ka kommentaari aken viis oma vastust selgitada, põhjendada siis tihtipeale oli sealt näha sellise enda enda Reaalse näo puhtaks pesemist. Umbes nii, et ega ma täpselt ju ei tea, mu laps ei ole seal veel käinud, kas see ikka on hea lasteaed. Ühesõnaga sellised väited, mille puhul oli selge, et inimene ei taha valetada aga tõe rääkimine ei ole talle kasulik sel hetkel. Ja, ja kui me vaatasime inimeste tausta, siis selgus selline huvitav tõsiasi, et need, kes kindlas kõneviisis tõtt rääkisid, jah, see on hea lasteaiad, nende hulgas olid ülekaalus vanemad inimesed. Enamasti naised, see 12 protsenti, kes valetas, nende hulgas olid ülekaalus mehed. Ülejäänud grupp oli huvitav selles mõttes huvitav, et vat vormi kasutajate hulgas need, kes ütlesid tõde atvormiga, nende hulgas olid ülekaalus noored naised ja mida haritumad, mida rohkem keelt oskasid, seda suurema tõenäosusega kasutasid nad just Avatvorm. See on nii. Sellest järeldasime, et ilmselt on see udutamine õpitav. Hariduse küsimus. Me lihtsalt ei oska. Alguses ja pärast koolis õpime. Nii, et ei saa öelda, et see kuidagi moodi halb oleks. Ellujäämiseks ilmselt vajalik oskus. Et kuidas siis Vargamäe Andres ütles, kui ta poisi kooli saatis hobusevargaks saatis kooli õppima. Just udutamine ei ole keeleteaduslik termin, aga sellel nähtusel ikkagi on oma nimi ka ka teadlastele. Iga päris täpselt ei ole. Et vahendatuse kohta öeldakse jah, et Nevidentsiaalsus. Aga teate, vahendamine ei ole alati udutamine. Siis ülemäära keerulise kange ja halva sõnastuse kohta öeldakse, et see on kantse liit. Kaitseliit ei ole päris selline selge ja korralik keeleteaduslik termin. Ja selle kantseliidi taga võib olla terve hulk omavahel põimunud nähtusi, võõrmõjud, psüühilise, see sellised arusaamad, sellised tunded, et ma pean rääkima nii, nagu minult oodatakse, äkki nii on päris. Nagu minu tuttav ütleb, et ta ei saa korteriühistusse ju ometi kirjutada, et minu naaber lärmab pärast ühtteist peab kirjutama, minu naaber teostab öörahu rikkumist ja siis on see kiri, millel talle vastatakse, mis on päris ja see ei ole udutamine, kui niimoodi kirjutada ei ole otse udutamine, aga see on selline ülemäära peenutsemine. Ja, ja neid vahendeid on, on palju, nii et sellest üht katvat udutamise terminit tõepoolest ei ole. Udutamist võib samamoodi näha ka sõnavara tasandil. Et kui meil on hästi palju üle arusid sõnu sõnavahtu, siis see tekitab loomulikult lugejas tunde, et midagi on sinna sisse peidetud või midagi tahetakse hägustada. Ja see sõna Ta on tihti selline kas liiga laia sõna või liiga laia tähendusega sõna või moesõnad tänapäeva moe saanud praktilised parimad praktikad, poliitikat täna kompetentsid ja nii edasi, nii edasi, mille puhul me mõtleme, et mis see siis täpselt tähendab. Nii et selliseid väga väga laia tähendusega üle kasutatud sõnad on samamoodi puudutamine. Ja ilmselt on need vahendid igas keeles olemas. Aga kui kasutatakse näiteks väga palju võõrkeelseid sõnu, tänapäeval kasutatakse palju inglise keelseid väljendeid, kas see ei ole kaudutamine, lihtsalt eputamine? Mõnikord ma arvan küll, et see on pigem eputamine, võib-olla vahel on laiskus, vahel inimesele tundub, et ei ole olemas eestikeelset vastet, ma ise olen koolitustel päris tihti kohanud spetsialiste, kes ütlevad, et oi, et, aga ei, seda ei saa ju eesti keeles öelda. Ega me võtame siis kahekesi lahti mingeid väga tavalise elektroonilise sõnastiku kas või ÕS-i või seletava sõnaraamatu, siis me enamasti leiame selle eestikeelse vastaselt kohe. Lihtsalt inimene ei ole taibanud vaadata. Vahel, kui ta vaatab ja saab aru, et jah, tõesti ongi, ongi olemas eestikeelne sõna ja täiesti sama hea kui inglise keel ei ole tal häda midagi kolm korda kasutada, siis harjud ära ka. Et aga lihtsalt tihtipeale tuleb see laiskusest või siis mingisugune suhtumine, et et eesti keeles ei saa öelda nii täpselt kui mõnes teises keeles. Tegelikult me teame, et eriti hästi teavad tõlkijad, et oma keeles saab vahele öelda ikka väga täpselt ja nii täpselt, et valus hakkab vahel. Kas see naine, ma toon ühe näite, hiljuti panin tähele, kas oli mingis keele foorumis vist kus tõusis küsimuseks see, et miks tänapäeval on moodi läinud jätku head õhtu jätku, head päeva jätku head öö jätku ei öelda küll, et miks ei võiks lihtsalt öelda head õhtut. Head päeva, et see on lihtsalt ebatäpne, see jõle udutamine. Ei, see loodutamine seal lihtsalt moesõna. Et vahel on nii, et mõni asi läheb moodi, ei tea, miks hakkab levima nähtused levivat tänapäeval palju kiiremini, kui nad vanasti levisid ühest arvutist 1000-sse, sealt edasi kopi, paavst järgmisesse 1000-sse. Jätku on ka ilmselt lihtsalt lihtsalt moesõna võimalik, et tal on ka võõrkeelseid vasteid, millest on tulnud, ma hetkel ei oska öelda, aga nii nagu meil on viimasel ajal moes ilte-lõpulised sõnad jätkuvalt eelnevalt järgnevalt koheselt mis tegelikult võiks ju asendada oma lihtsa vastega kohe enne pärast ja nii edasi. Miks öelda igapäevaselt, kui saab öelda iga päev ja nii edasi ja nii edasi. Aga miks nad nii moes on, ei oska mina öelda. Aga kui palju praegu nüüd enne märtsikuud siin tähelepanu pöörata sellele udutamisele, kui palju sellest probleemi teha avalikus kõneruumis? Eks selline paras kriitilisus tuleb ju alati kasuks, mitte ainult enne valimisi, aga nüüd eriti et õnneks. Õnneks mulle tundub, et sel korral ei ole nii palju uduseid, loosungeid kui mõni aasta tagasi eelmistel valimistel. Neid on pisut vähem küll meil on palju rohkem pilte, aga, aga võib-olla uduseid laused on pisut vähem. Muidugi, eks neid valimisloosungeid, kui hakata mõtlema nende peale natukene rohkem, ega neist küll aru ei saa, et et kuhu minnakse edasi ja nii edasi, nii edasi, et selline paras kriitilisus on, on alati kasuks. Kui me mõtleme täpsete lause sisu peal, et kes ikkagi teeb ja mida teeb, mida mingisuguse loosungiga öelda tahetakse. Muidugi, tavaliselt on kurb tõsiasi see, et ega ütle ja ka päris täpselt ei tea, mida ta selle ühe või teise lausega tahab öelda. Ja uduga, nii nagu toimetajad tihti ütlevad, et kraabid selle udulausest maha ja alles ei jää midagi. Et see on kõige kurvem. Et nii paljastub see tihtipeale mõtet lauses üldse ei ole. Nii et enne valimisi ikkagi tuleb kuulata poliitikuid ka selle kõrvaga. Just aitäh Tallinna Ülikooli professor Reili Argus, mina saate toimetaja Piret Kriivan, soovin jõudu udutamist ära tunda ja ütlen lihtsalt head aega.