Aastal 1934 kuni 1939 Konstantin Pätsi diktatuuriaastad ehk teisisõnu vaikiv ajastu. Oli aeg, kus nii poliitiliste erakondade kui parlamendi tegevus oli peatatud. Ühelt poolt Eesti elu läks ülesmäge, eriti just majanduses, teiselt poolt. Vaimuelu oli range tsensuuri all. Avalikust poliitilisest elust tõrjutud endisele rahva juhile Jaan Tõnissonile olid need dramaatilised sisepagendus. Aastad. Tema Postimehes võõrandati. Ta sunniti peatoimetaja kohalt lahkuma. Tema sõnavõtte ei avaldatud. Postimehes oli olnud senini ainus režiime vastalisi vaimuga. Leht oli liiga vabameelne. Tülikas. Tõstatas küsimusi, mida teised ei küsinud. Temast tuli lahti saada, koos Tõnissoniga saadigi päris eemale, Tõnisson siiski avalikust elust ei jäänud. Tartu ülikooli juures loodi talle ühistegevuse õppejõukoht. Ühistegevus oli Tõnissoni jaoks kui üks rahva harimise viise. Ta oli veendunud, et just ühistegevuse kaudu saab inimene kodanikuks. 1938. aasta valimistel valiti Jaan Tõnisson Tartus suure häältearvuga riigivolikogusse. See oli tema suur ja lootusrikas. Tagasi tuleb poliitikasse täis hindu ja võitlusvaimu, kirjutas ta kohe pärast valimisi. Vabadus, õigusriiklus, demokraatia, kultuur, see on Tartu vaim. See ei ole mitte üksiku linna või Kolga, vaid kogu Eesti pärisosa. Eesti rahvuskultuurilises keskuses. Tartus on need aated ja püüded kõige enne ja kõige julgemalt pead tõstnud vabaduse, kultuuri ja õigusriikliku rahvavalitsus, aated jääga peatuma Tartu piiridesse. Paid hoovavad üle kogu Eesti vallutades terve rahva meelt ja mõtteid, kuni nad leiavad teostust vabas Eestis. Ilmar Tõnissoni tuntakse rohkem tema kuulsa isa tõttu ja vähem kui teadlast, ideoloogi ja poliitikut lõpetanud Tartu Ülikooli magistrikraadiga sõitis ta 1937. aasta kevadel Londonisse edasi õppima sotsiaalpsühholoogiat ja psühhotehnikat. Ta võeti Londoni ülikooli vastu filosoofiadoktori kandidaadiks sotsioloogia alal. Jaan Tõnissoni tolleaegseid mõtlemise ja veendumusi tuleb vaadata koos poja Ilmari poliitiliste seisukohtadega. Koos nende võimaliku mõjuga isale. Olulisemgi kui vaid poliitiliste vaadete jagamine oli ehk see, et isa nägi pojas oma elutöö jätkajat ja poeg tunnetustäie tõsidusega isa antud ülesannet. Eesti riigiarhiivis on olemas Jaan ja Ilmar Tõnissoni kirjavahetus ka aastaist 1000 938939. Ajast, kui Ilmar õppis Londonis. Sellest Tartu Londoni kirjavahetusest loeme katkendeid. Ilmar Tõnisson kirjutab isale. London 14. Veebruar 1938. Armastaata juba korda, neli olen ma sulle hakanud kirjutama, kuid mitte ei ole tahtnud ära saata tühiseid ridu sullegi praegust ärevat valimisvõitlust. Mul on nimelt väga vähe kirjutada oma pisitillukese toaga ja toiduga, mis ma endale valmistan, olen ma väga rahul. Töötan suure hooga oma teadusliku töö kallal. Parlamendi valimiste kohta kuulsin su väga edukast koosolekust Vanemuises kuuendal veebruaril, milledest ajalehtedel muidugi keelati kirjutada. Kas see keeld on üldiselt teatavaks saanud, see peaks olema eriti südamesse minev näruses, on nagu meie poliitilises elus üldse enam ei tee otseks ausaid inimesi ega neid, kellele jätkuks aru ja mõistust. Süüdi ei ole üksikisikud, süüdi peab olema süsteem. Ma leidsin täpse sõnastuse. Demokraatia ei ole mitte ainult teatav õiguslik nähe, mitte mingi juriidiline afäär. Demokraatia on terve rahva poliitilise mõtteviisi teatudlaadiline asetus, nagu see eeskätt avaldub tema erakondade tegevuses. Siinne ja maailma poliitika veab aeglaselt frontide selgema erinevuse suunas. Kas see ka meile kord ei hakka mõjuma? Mis puutub majanduslikku olukorda, siis kurdetakse siin tagasi minemist. Kirjuta mulle kohe esimesed read. Ootan põnevusega tuleva laupäeva valimisi. Sinu Ilmar. Jaan Tõnisson kirjutab pojale Tartus 24. veebruaril 1938. aastal. Armas Ilmar, sinu kiri näitab, missuguse huviga sina jälginud minu valimisvõitlust. Sinul on seks põhjust, sest kaalul ei ole mitte üksi minu poliitilise tegevuse saatus, vaid tähtsal määral koguni demokraatia vastasrinna tulevik. Valitsuse ringkond ei ole rahvarinde nime all esitanud mitte ainult ühe tugeva kandidaadi vaika suured abinõud suurtest rahadest kuni poliitilise võimuni liikuma pannud. Vastaskandidaadi propagandajuhiks on nüüdse Tartu Eesti majaomanikud seltsi esimees, kes oma hoolimatuse võitlusvõtete poolest tuntud. Nendel on kasutada Sakala ja Postimees. Meile on kõik lehed kinni. Vastaskandidaadi propaganda on mobiliseerinud suure kaadri värvikandjaid, kes algusest saadik kõik majad läbi korjanud. Viimastel päevadel on veel autodega kõik tänavad läbi sõidetud. Kihutuskirjanduse on neil välja saadetud hulk lendlehti. Meie omalt poolt saatsime ainult ühe suurema kaheksaleheküljelise lendlehe, minu Jaan Tõnissoni eluloo ja põhilausetega ning minu kandidatuuri esitajate lühikese üleskutsega. See on ka kõik, mis mees tahab, on võinud teha. Ometi on meie meeleolu meie valimisringkonnas suurepärane. Tähtsat osa selle saavutamisel on etendanud põhjalik selgitustöö, mida meie staab oma kaastöölistega majast majja on teinud, sest see ei olnud mitte tasu pärast, vaid sisemine vaade. Eriti vanad mehed, enamasti pensionärid, olid algusest saadik täis tuld majast, majja, korterist korterisse selgitati parlamendivalimiste, eriti aga minu kandidatuuri tähendust meie poliitilise arengu seisukohalt. Otsustava tähendusega oli aga nähtavasti üldine rahva psühholoogiline moment. Inimeste meeled ja mõtted on vaikiva oleku ja kogu valitseva režiimi mõjul küpsenud hinge oluline pinge on tõusnud tarvilikule kõrgusele. Nii on siis minu esimene kõne pühapäeval, kuuendal veebruaril kujunenud otse poliitiliseks sündmuseks. Esimest korda nelja ja poole aasta järel kuulsid inimesed vaba sõnavabadusest demokraatiast õiguslikust korrast millest seni ainult omavahel mõistamisi või anekdootide kaudu saadud pooli sõnu kõnelda. Tunti nagu sisemist vabadust. Kevadised veed pääsid valla. Isegi endised vastased, nagu üks sotsialistlik daam ütlevad, et see kõne olnud parem kui ükski minu vanemaid kihutuskõnesid, sõbrad ja tuttavad olid lausa vaimustuses. Isiklikult arvan aga, et minu mõju ja tähendus oli erakordne just poliitilise ja rahvapsühholoogilise momendi tõttu. Kõnes leidus julgeid ja avalikku väljendust väga palju sellest, mis tumeda aindusena, igatsusena või lootusena oli pesitsenud inimeste hinges. Ilma seda suudeti ehk söandati välja ütelda või selgesti endale mõteldagi. Praegu ei tea, kas kõne stenogramm on juba sinule saadetud, kui mitte, siis läkitan. Sina võid näha, et minu sõnad iseenesest veel midagi erilist ei tähenda. Selles vaimus ja veel julgemini olen ma veel varemailgi ajul kõnelnud. Mis aga eriline oli see, et mina nüüd oma peenete ja vaadetega välja tulin. Hoolimata kõigist valitsuse ja politseiprefektuuri hoiatustest. Rahvahulk saatis mind kastani Viljandi ja tööstuse tänavaid pidi koju, kus veel viimseid elagu ja. Kirjeldan kõike seda meelega ligemalt et sina näeksid, kuidas jumala veskid jahvatavad pikkamööda. Täna ongi kirjutamiseks aega. Peale paraadil käimist jätsin Ülikooli rektoraadi korraldatud aktusele minemata. Sinudada. Ka nüüd maikuu ja päevatunde ära ma. Loobunud onu. Seal paagaadinga. On? Tari siin on, ma ei saa la ja moore. Ilmar Tõnisson kiri isale, London 26, veebruar 1938. Armastaata südamlik õnnesoov suurepärase võidu puhul. Et sa Tartus normaalsetes oludes õiglastes võrdsetes võistlustingimustes ning igasugust võltsimist vältima erapooletu kontrolli puhul suure ülekaaluga igat vastast oleksid võitnud. Selles ma ei kahtle, et su võit, aga valitsuse ringkondade takistuste kiuste nii suur neli ühele tuleb. Kahtlemata on see üllatavalt suur võit eeskätt sinu ja su ustavate sõprade pingutuse tagajärg. Kuid kas ei tähenda ka seda, et Eesti rahval saab mõõt täis ülekohtust vägivallast, korruptsioonist ja valetamisest? Kas korda ometi on pind küps õiguse aususe taastamiseks Toompeal? Need muidugi on naiivsed küsimused. Siinsed sündmused kahjuks kinnitavad minu välispoliitilist pessimismi. Peaminister Chamberlain-il ja teistel ta ligematel kaastöölistel on sügav põlgus väikeste ja nõrkade riikide vastu. Neile eksisteerivad ainult briti huvid ja neid afekteerivad tugevad riigid. Sellepärast on nende ainus huvi viimastega vahekorrad jalule seada, sest sõda nad ei taha. Briti huvid tähendavad meile ainult mitte sõda. Ja kõige vähem oleks nad valmis võitlema mingite abstraktsete printsiipide nagu õiglus või kollektiivse julgeoleku eest. Ja sama vähe väiksemate riikide eest, kui need just ei ole oma hoone ukse piitadeks nagu Belgia või Holland, Eventuaalselt ka Prantsusmaa. Suure põnevusega ootan nüüd ligemaid teateid sinu valimistulemuste kohta. Loodan, et sellise usaldus tagapõhjaga sul Parlamendis on võimalik palju ära teha. Sinu Ilmar. Jaan Tõnisson kirjutab pojale Tartus 30. märtsil 1938. aastal. Armas Ilmar, sinu suured kavatsused korteri üürimise asjus häirivad aga mind. Sina arvestad liiga suurte summadega ja võid niimoodi hätta jääda, kui sa kalli korteri endale aastaks võtad. Informeerin sind selle pärast otsekohe tõelikust olukorrast, et sa teaksid õieti hinnata olukorda. Isiklikult arvan, et sina peaksid ümber vaatama, kas sina ei saaks väikest ühetoalist korterit, köögiga ja vanniga paariks kuuks. Suvel tuleksid koju. Ühtlasi peab olema selge, et kui sina seal tahad mööblit ta korteri võtta siis sina pead mööblit ainult minimaalsel määral muretsema. Luksusest ei tohi juttugi olla. Noortele inimestele ei ole ka rohkem vajagi kui magamisaselaud ja paar tooli. Kui mina Postimehe väljaandjana toimetajana aastaid omas majas ühe elutoaga leppisin ja eeskojas magada toredasti tundsin siis võib ka stipendiaat tulevase teadlase positsiooni arvel veel vähemaga läbi ajada. Mõistlikud tuttavad oskavad seda vajalikult hinnata. Mis puutub sinul Mer Voosesse siis ei tohi sina üksilduse tundele alla vanduda. Mõtle, et see on ju ainult ajuti nõnda. Pealegi mitte eksiili olustikus, mis meie päevil ka võimata ei ole. Ei teeks paha, kui sa vahetevahel läheksid saatkonda saadiga koduasjust kõnelda. See mõjub hästi sinu dada. Ilmar Tõnissoni kiri isale London 16. Märts 1938. Armastavat vaata südamlikku tänu sinu armsate kirjade, telefonikõne ja viie naela lubamise eest. Mul on tõesti raha lõpukorral, kuigi mitte nii katastroofiliselt, et ma sellepärast kirjutamata oleks jätnud. Kuigi ma nüüd õige palju kodus olen olnud, ei ole ma siiski ühtegi seminari vahele jätnud. Käisin Austria koosoleku puhul alamkojas ja kuulsin Churchilli vahvat kõnet. Viimased sündmused on lõpuks ometi hakanud inglasi üles raputama. Seltskonnas on aga tekkinud sõjameeleolu näiteks jutus, kuidas mulle Aino Kallas, kelle juures ma täna empress klubis teel olin, et tänasel suurel Vumens, Impiirija, Leaks, Lanchil isegi lauakõnedes on rõhutatud, et praegu on olukord, nagu 1914. jäid inglise naised on valmis ohvreid kandma sama vaimustusega kui tookord. Karta on ainult et vahepeal kuni seltskonna meeleolu sunnib Chamberlain kindlale seisukohale asuma on Saksamaa ja Itaalia selleks ajaks väga suuresti oma seisukohta kindlustanud. Diktaatorite selja taga on nii suur jõud, et kaalud ähvardavad inglise ja prantsuse kahjuks vajuda. Tuleb arvestada, et sõjapidamises diktaatorid mobiliseerivalt sajaprotsendiliselt oma käsutuses olevaid jõude, kuna demokraatlikud valitsused seda ilmselt ei tee enne, kui nad on saanud hirmsa õppetunni. Ja kas siis pole hilja? Panen sellesse ümbrikusse professor kruuki intervjuu, kus ta kirjutab, et sõda on paratamatu. Lähen ühes proua Kallasega tuleval või ületuleval nädalal tema juurde külla. Doktor kruuk on nimelt British Vorin Office'i ajalooline ekspert pole aga seotud diplomaatiliste vaikimiskohustus. Jaan Tõnisson Tartus teisel aprillil 1938. aastal. Armas Ilmar eila käisin Tallinnas doktor Hurti härra Puhki pool, et selgitada, kas sina võiksid Ülikooli stipendiumile Kaubandus-Tööstuskojalt lisa saada. Mõlemile seletasin, et sina oled ülikoolilt stipendiumi saanud kaheksaks kuuks. See on aga ära jaotatud 12 kuu peale. Tänaseks aastaks ei jätku sellest stipendiumist, kui sina tahaksid semestri vaheaegadel Londonisse jääda, et seal psühhotehnika natsionaliseerimist alal praktiseerimise võimalusi ära kasutada. Sellepärast oleks väga tähtis, et Kaubandus-Tööstuskoda omalt poolt lisasumma maksaks. Härra Hurt ütles, tööstuskojal praegu vabu summasid ei ole. Neid saab aga vististi mobiliseerida, kui koja juhatus asja pooldab. Tema toetab omalt poolt. Seepärast oleks tarvis, et sina Kaubandus-Tööstuskoja juhatusele saadaks kirja selgitaksid. Kui kaua sinul Londoni Ülikooli filosoofiadoktori saavutamiseks vaja läheks, et tööga lõpule jõuda? Mina omalt poolt tähendasin, et Londoni Ülikooli filosoofiadoktorisaamiseks nõutakse kaks õppeaastat pidevalt TÖÖD Londonis alates möödunud 1937. aasta sügissemestrist, siis vähemalt 1939. aasta sügisse ministrini. Eks sina ise kaalu, kuidas sina oma soovi väljendaksid. Et ülikoolimehed, sest häiritud ei oleks. Sinu dada past Crypton. Tallinnast ei ole poliitilistes asjades midagi kindlat kuulda. Ilmar Tõnisson kiri koju. Armas memm ja taat. Käesoleva nädala sündmused on nii vapustanud, et ei ole tihanud teile sellises meeleolus kirjevi kirjutada. Registreerimispaberite sisseandmisel selgus, et mul tuleb enne aprilli lõppu veel maksta ligi 21 naela eksamitasu ülikoolile. Olin siiani arvanud, et eksami tasun juba õppemaksuga tasutud. Kirjutan täna Tartu ülikoolile ja peale selle veel isiklikult dekaan Markile, et nad mulle määraksid doktorveerimis kulude katteks lisastipendiumi 30 naela peale doktoroveerimist on veel kulusid ka väitekirja paljundusel. Loodan, et ülikool ses asjas vastu tuleb. Jaan Tõnisson pojale Tartus 27. mail 1938. aastal. Armas Ilmar, nüüd teate otsekohe, kui suur on sinu raha puudujääk, siis katsume selle ära õiendada. Ära nüüd vigurda, vaid kirjuta täitut. Loodan, et saad tööd teha, saad, see on pääsi. Olen rõõmus sinult, materiaalsed mured ära võtta, saan rahulikult töötada, saaksid. Ilmar Tõnisson, kiri isale. Armastata nüüd ei ole ligi nädal enam teateid tulnud ja olen väga rahutu sinu tervise pärast. Kui sul juba parem on, ole palun väga ettevaatlik. Võib-olla saab mammi õige otsekohe kirjutada, kuidas sinu ja tema käsi käib ning mis te teete. Eile õhtul tuli mammi poolt saadetud leivapakk väga palju tänu oli väga hea muidu veidi juba kõva. Tulevikus palun saata pakikese teele laupäeval või reedel, siis on nad nädala alguses või hiljemalt keskel siin. Kui te midagi söögipoolist saadate, siis peale leiva on piparkoogid eriti teretulnud. Tuleks aga saata plekk-karbis ja et neid rohkem oleks, paluks panna vähemaid sisse viie sendi ümmargused. Jaan Tõnisson kirjutab pojale Tartus kolmandal juunil 1938. aastal. Armas Ilmar, nähtavasti teed sinna rahaasjadest mingi traagilise küsimuse, mille otsas oma närve pingutad. Või puudub sinul vajalik Pieteetliku usaldus oma vanemate vastu, kes siin nähtavasti asjata on lasknud infrihhaid areneda ja oma teed käia. Sina oled küllalt intelligent, et asju ja olusid vajalikust perspektiivist vaadata. Kui meie, mina ja ema ütleme, et rahaasjad õiendame, siis tuleb sinul seda vajalikult hinnata, mitte aga poseerida ega vigurdada. Ja kui mina sind ka uisapäisa talituse pärast natuke läbi võtaksin, ei tohiks sinul ometi meeldigi tulla varju otsima hakata oma isikualaväärsuse tagant. Olesa magister või filosoofiadoktor meile oled sa ikka meie oma poiss kelle saatus meil südamel. Teeb ta mõne rumaluse saata, sarjata, aga temal tohiks oma kogemuste järel olla selge et teda üksi ei jäeta. Kus vaja, nõu. See aga kohustab Pieteetlikult usaldusele. Pealegi oled sina küllalt tegelenud psühhoanalüüsiprobleemidega et kord vastavat meetodit ka oma isikliku olukorra suhtes kasutamisele võtta. Kui sina oma depressiooni põhjuse enesele selgeks teed siis peaksid asjadest jagu saama epite koturni ja maskiga endale ja teistele imponeerida katsuda. Niisiis istung pühade ajal kohe maha ja kirjuta meile sõbralik seletus. Katsuma aega täiesti hingest ära kasutada doktorikraadi saamiseks. Aga väikeste asjade pärast ära lase mitte tujul langeda. Sinu tada. Ilmar Tõnisson kiri. Isale. Armastata nüüd on kõik korras. Eile õhtust saadik töötasin oma töö kallal. Mul on tuleva neljapäeval professor Kinsbergile töö ülevaade esitada. Jaan Tõnisson kirjutab pojale. Armas Ilmar. Praegu tulen Tallinnast kus kolmapäevast saadik tuli hommikust õhtuni üldkoosolekutel kui ka komisjonides saali sõtkuda, ilma, et sealt muud oleks välja tulnud. Kui Eenpalu all töötava valitsuse valelikke keskpärasusi koguni juriidilisi küsimusi, otsustatakse seal isegi nende omade meeste vastuväidete kiuste liidrite näpunäidete järele. Ilma et ükski asjalik kaalutlus ligidusse pääseks. Kuid huumorit ei tohi siiski kaotada. Kord sunnib vähemalt väline olustik mis nüüd tuntavalt halvemaks läinud, neid tuimi käsutusaluseid asjade tõelikust tunnistama. Nüüd kommentaar. Kirjavahetus katkes 1938. aasta mais. Või õigemini, kirju pole sellest aastast rohkem säilinud. Jätkub aasta hiljem kevadel 1939. Ilmar oli nüüd sõitnud Londonis koos oma abikaasa Amandaga, kes oli just lõpetanud Tartu Ülikooli kunstiteadlasena ja soovis end Londonis kunstimuuseumides täiendada. Sellest kevadest on säilinud vaid Ilmari kirjad. Isale. Ilmar Tõnissoni kiri isale London veebruar 1939. Armastaata söögipakid, avasime eila ja täname toredate asjade eest veel kord. Kõik on hästi säilinud peale singi ja see sai ära visatud. Eile õhtust saadik töötasin oma töö kallal. Mul on tarvis tuleva neljapäeval professor Kinsbergile töö ülevaade esitada. Siin on praegu ka õige rahutu meeleolu. Kuidas on lood kodus? Kõigepealt, kuidas jäi lugu professoriga, kas ülikool lõpuks nõustus? Kuidas läksid riigikogus eelarvevaidlused, kas hariduspoliitika pärast oli diskussioon? Kas on midagi uudist välispoliitika alal? Kommentaariks 1939. aasta kevadel samal ajal, kui Ilmar elas maailmas toimuvale kaasa Londonis kogusin informatsiooni, arutles isaga diplomaatilisi võitluse taktikaid. Toimusid inglise, prantsuse, vene kolmepoolsed läbirääkimised kus arutati balti riikide julgeoleku tagamist. Lääneriigid olid nõus andma Baltikumi Nõukogude Liidu huvisfääri. Kartes Nõukogude Liidu agressiooni, lükkasid balti riikide valitsused Nõukogude Liidu kaitse pakkumise tagasi. Kevadel 1939. aastal sõlmis Eesti mittekallaletungi lepingu hoopis Saksamaaga mida käsitleti lääneriikide poolt kui koostöölepingut Hitleriga. See Eesti valitsuse käik oli Jaan ja Ilmar Tõnissoni arvates ääretult vale ja hukutav. Nende veendumus oli, et kui üldse kellegagi ohtlikest suur naabritest liituda siis nõukogudevenega sest liitumine Saksamaaga tooks kaasa eesti rahva täieliku hävingu. Ilmar Tõnissoni kiri isale London märts 1939. Armastaatia kirjutan õhtusel ajal sulle paar rida informatsiooniks, kuna välispoliitika tuleval nädalal ähvardab võtta meile väga tõsise pöörde. Mis puutub saksa agressiooni pakti, siis seda võetakse küll õla kehitusega kuid mitte tõsiselt meie suhtes. Kuni pakt sisuliselt ei lähe kaugemale meie paktist Venemaaga. Oleme praegu väike kivike suure masina rataste vahel ja kui masin käima läheb, siis hõõrutakse ka meie õigustatud objektsioonid puruks. Sellepärast tuleks meil otsekohe vabatahtlikult teha järeleandmine venele. Astun aga siin vajalikke samme tööloa saamiseks, et kui sõda puhkeb, siis mõni aeg saab ehk siin tööd teha. Mis sa sellest arvad? Ootan kirjade ärasaatmisega SINU vastuseni. Postskripte arvestades väga tõsiste sündmuste võimalust, oleks vahest põhjust meelde tuletada ka sõpradele edasi öelda, et Ameerika raha vääring näib sõja puhkedes ainukesena kindlaks jäävat. 1939. aasta kevadel ei piirdunud Jaan Tõnisson mitte ainult enam hoiatustega valitsusringkondadele Eestit ähvardava ohu teemal. Paid püüdis ka ise opositsioonijuhina midagi ära teha välise toetuse leidmiseks. Kuna ta pidas Berliini aktsioone ohtlikeks, sõitis ta Helsingisse, et kirjanik Hella vooli vaja abil luua isiklik kontakt Moskvaga. Vooli joogi oli Tartus olnud Tõnissoni nooruspõlve hea tuttav. Jaan Tõnissonil oli teada Hellavooli sidemed Moskvaga. Kuid et tegemist oli nõukogude luureagendiga, kelle varjunimeks oli poeet kelle sidepidajaks oli Nõukogude Liidu Helsingi saatkonna teine sekretär Boriss Jartsev. Seda ta ei teadnud. Ilmar Tõnissoni kiri isale London 11. Aprill 1939. Kahtlemata sa tead ise, kui tõsine on olukord. Tundub aga, et Toompeal seda kaugeltki veel küllaldaselt ei hinnata. Igatahes on meie diplomaatiline tegevus skandaalselt ebaküllaldane. Kuulen Prantsusmaalt, et seal optimistid ootavad sõda hiljemalt augustis. Siin öeldakse ametlikes ringkondades, et sõda juba sel nädalalgi ei ole võimatu. Teiselt poolt kuulen, et meid tõsiselt kahtlustatakse väga suures aukartusest Saksamaa ees ja arvestatakse Meie juhtkonda potentsiaalsete Berliinlaste hulka. Kuna militaarset sündmused on nii kohutavalt kiired, et nende ajal enam mitte mingeid diplomaatilisi käike ei ole võimalik teha siis on igatahes eelöeldu ja muu põhjal, millest ma ei saa kirjutada praegu viimane aeg teha vajalikud poliitilised sammud. Meie ees on kaks võimalust ja kaks väljavaadet. Väljavaated on, kas võidavad teljeriigid, Berliin, Rooma, Tokio või antaant. Pariis, London, Moskva. Selge on, et meil kõige parem oleks olla neutraalne. Kui pikemaks erapooletuse väljavaadet ei ole, siis tuleb muidugi valida üks kahest võimalusest, kas liituda Moskvaga või Berliiniga. Otsus tuleb teha. Kordan veelkord. Olukord on nii tõsine, et enam ei või kaotada päevagi. Praktiliselt kujutan ette samme. Nii. Sa pead kokku kutsuma opositsiooni üldkoosoleku, kus otsustatakse valitsusele esitada välispoliitika põhjal sisepoliitiline ultimaatum. Kui Toompea kavatseb Moskva poolele hoida, siis tal tuleb opositsioon valitsuse diplomaatiliste töösse kaasa tõmmata. Kui aga valitsus otsustab Berliiniga liitu astuda siis tuleb opositsioonil avalikult deklareerida, et tema on Moskva poolt. Selle deklaratsiooni tähtsus peitub tulevikus, nimelt kui sõda on läbi ja käsil uus piiride fikseerimine. Kui valitsus paneb oma eksistentsi Berliini peale ja juhul kui Hitler kaotab, siis on ka opositsioon midagi teinud Eesti iseseisvuse heaks. Teiseks kui opositsiooni üldkoosolekud ei ole võimalik pidada, siis tuleks sinul endal üksinda sellise ultimaatumiga esineda. Kolmandaks, kui valitsus ultimaatumi vastu võtab, siis tuleks kohe ülemaaliselt organiseerida rahvusliku ühtluse rinne, mis k organiseeruks juhuks, kui maa satub võõra okupatsiooni alla. Kohe tuleks vähemalt sinul ja piibul ja väljamaal oleval Pustal diplomaatiliselt rakenduda eriti otsida efektiivset ühtlust Soome ja Skandinaaviaga ja muretseda relvastuskrediiti Prantsusmaalt ja britist. Neljandaks, kui valitsus ultimaatumi vastu ei võta, siis tuleb opositsiooni sinu seisukoht, et rahvas tahab liituda antaantiga Moskva London Pariis otsekohe teatavaks teha briti sharn Tafäärile ja Vene saadikule. Teatage mulle siia, hoolitsen ise ka selle leviku eest kogu maa mobiliseerida. Muidugi järgnevad drastilised survevahendid. Parem oleks, kui sa viibimata läheksid Soome, sealt saad sa praegu rohkem teada. Minu arusaamise järele on meil praegu sama olukord, mis 1900 seitsmeteistkümnenda aasta suvel sügisel tegutseda tuleb otsekohe. Vastasel korral on vististi meie iseseisvuse laul igaveseks läbi. Palun sind tungivalt, kui valitsus ultimaatumiga ei nõustu, asu Soome, sest sel puhul on varem või hiljem kindel, et sind Eestis vangistatakse kas oma lühinägelikkuse poolt või, aga vaenlaste poolt. Hakka kirjutama artikleid Soome ja Skandinaavialehtedele. Sinu vabadus on tähtis. Loodan südamest, et meie valitsus nõustub. Ka see tähendab pingutust. Aga praegu kolmandat võimalust ei ole, mis meid õigustaks Eesti ajaloo ees. Valiku peab tegema sinu, Ilmar. 1939. aastal suvel sõitis Ilmar Eestisse tagasi doktoritöö kaitsmiseks Londoni ülikoolis stipendiumist enam ei jätkunud. Asus Tartu Ülikoolis õppejõu kohta taotlema, jälgis ning püüdis ka mõjutada koos isaga aktiivselt poliitilisi sündmusi Eestis. Nõukogude Liit ja Saksamaa sõlmisid 23. augustil 1939. aastal mittekallaletungi pakti niinimetatud Molotov-Ribbentropi pakti mille salaprotokollis jagati Baltikum ja Ida-Euroopa. 24. septembril esitas Vene välisasjade rahvakomissar Molotov Eesti välisministrile Selterile ultimaatumi et sõlmida Nõukogude liidu ja Eesti vahel vastastikuse abistamise pakt, mille järgi rajatakse Eestis nõukogude sõjaväebaasid. Vene väed. Ligi 160000 meest oli koondunud piirile. Eesti sõjavägi seisis lahinguvalmis. Soome ja Läti ütlesid Eestile välisabist ära. Eesti oli üksinda mitu korda tugevama vaenlase rünnaku ootel. Sellises olukorras leidsid Toompeale kogunenud rahva juhid üksmeelselt, et rahva püsimajäämiseks tuleb alistuda Moskva nõudmistele ja ratifitseerida Moskvaga sõlmitud. Teisel oktoobril 1939. aastal toimus riigivolikogu ja riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjonide ühine koosolek kus kõne all oli Moskvas sõlmitud NSV Liidu ja Eesti vabariigi vastastikuse abistamislepingu ratifitseerimine. Sõna võttis sel koosolekul opositsiooni esindajana Jaan Tõnisson ning tema veendumus oli samuti kui vabariigi valitsuse oma. Et Vene nõudmisi tuleb täita, et ära hoida eesti rahva häving. Ilmselt oli see kõnekoos poja Ilmariga ette valmistatud. Selles on selgelt tuntavad Ilmari optimistlikud vaated vene küsimusele. Jaan Tõnisson kõneles sellel koosolekul. Kõik koosolijad on vastanud sellele küsimusele jaatavalt. Mina toetan ka seda. Loodame, et vene saab noobel olema ja laseb meie delegatsiooni terves koosseisus asja arutamisele. Ma ei saa aga rahul olla sellega, et väliskomisjonid annavad volitusi lepingu sõlmimiseks ilma et määraks selle ulatuse. Kui kaugele tahetakse minna vastastikusel abistamisel. Arvan, et meie saame oma hoiakut siis õieti seada, kui meie kõik teame. Meie ei tohi olla paanilises kartuses ja sellepärast kohe lepingut sõlmida. Nõukogude Vene aktsioon on palju sügavam. Kui see aga nii on, siis meie ei tohi kõike anda, mida meilt nõutakse. Praegu nõuab Nõukogude Vene seda mida tal on vaja oma julgeolekuks. Püüame talle seda siis anda, nii palju, kui see võimalik on. Püüan agaga kaubelda nii palju, kui suudame. Venel ei ole praegu vallutamise tahet. Praegu peame olema valvel, et kommunistliku revolutsiooni edasi ei viida. Rahulepingu sõlmimisel Tartus oleksime võinud rohkem nõuda. Olime siis delikaatsed. Ja vast see on nüüd kasuks. Selle alusel rajasime oma lepingu. Saksasõbralikkus on meile aga palju maksma läinud. Läbirääkimistel venega. Tuleb luua usaldusvahekord. Et pakti teostamisel ei oleks raskusi. Meie peame siin arutama ka küsimusi, kuidas jäävad meie vahekorrad teistega. Siin ei pruugi põrmugi olla kurje algus. Kui venel on julgeolekut, siis on meil lojaalsed vahekorrad venega. Saksa ei mängi praegu balti riikide saatuse määramisel kuigi suurt osa. Britil on kindlasti sõja lõpul palju öelda Baltikumi kohta vene ei taha konflikti Britiga. See on selge. Ka meie peame aega võitma ja leidma teisi võimalusi õige hoiaku leidmiseks. Meie ei tohi luua olukorda, kus öeldakse, et oleme saksa sõbralikud. Tulevikus on sellel suur tähtsus. Venega. Kokkulepe on praegu vähem hädaohtlikum kui saksa sõbralikkus. Umbusku Moskvasse ei ole vaja kaasa võtta. Eesti vabariigi ja Nõukogude liidu vahel sõlmiti vastastikune abistamispakt. Ja Nõukogude Liidu vägede toomine Eesti baasidesse algas 18. oktoobril 1939. aastal. Eestis elavad sakslased lahkusid siit jäädavalt. Jaan Tõnisson samal sügisel käisin president pätsiga rääkimas. Leppisime kokku meie edaspidise poliitika põhiküsimustes. Esiteks tuleb püüda säilitada Eesti vabariigi kui iseseisva riigi kõige põhilisemad tunnused. Ja kas või ainult sümbolid, kui muud säilitada võimalik ei ole. Sellepärast on ka Konstantin Päts otsustanud aga presidendi kohale niikaua kui tal võimalik on. Täita iseseisva riigi riigipea ülesandeid. Tuleb teha kõik võimalik eesti rahva füüsiliseks päästmiseks ja säilitamiseks. Ja kolmandaks tuleb leida võimalusi meie välisesinduste tugevdamiseks ja leida võimalusi võimalikult nooremate inimeste välismaale pääsemiseks. 11. oktoobril oli ajalehtedes vapustav teade. Eile õhtul, 10. oktoobril 1939 kell seitse tulistas tus oma kodus Tööstuse tänav üheksa Aama Tõnisson oma meest Ilmar Tõnissoni mitme lasuga revolvrist. Lasud olid surmavad. Ilmar Tõnisson professori Jaan Tõnissoni vanem poeg ja noorema põlve intelligentsi keskel üldtuntud kuju. Liina Tõnisson teatas oma teost otsekohe politsei võimudele, kelle poolt võeti vahi alla ja mindi sündmuskohale. Laskmise põhjuste kohta keeldus Ama Tõnisson seletusi andmast. Kommentaar. NKVD arreteeris Jaan Tõnissoni Tartus 12. detsembri õhtul 1940. aastal. Tallinna vallutamise järel augustis 1941 leiti Tallinna vanglast Tõnissonile kuulunud kohver milles oli osa tema isiklikke asju. Kuhu viidi Jaan Tõnisson. Tallinna vanglast? Ei tea. Kõik jäljed on kadunud. Mõtet on võimatu väevõimuga surmata. Langeb üks tema kandjast, astub teine asemele. Mõtted elavad edasi ja neil on suur tulevik. Meie valime jälle uued mehed. Olime nii kaua kui viimaks mõtte võidame. Needlasi Jüri Vilms 25. veebruaril 1918. aastal. Päev pärast Eesti vabariigi väljakuulutamist.