Niisiis, teemaks kuulekus ja stuudios on saatejuht Ain Leetma ja olen kutsunud stuudiosse külaliseks Kalle Lindi. Tere tulemast. Tere. Ma esitaksin kohe võib-olla natuke ebameeldiva küsimuse. Mis puudutab kuulekust, kas inimene üldse on sunnitud kuuletuma kellelegi teisele inimesele? Tasandil inimene, inimene, kuuletumine, oi ei ole absoluutne. Seal on mitmeid tegureid, mis määratlevad kuulekuse astmekuulekuse vajaduse üldse. Kuuletumine jumalale on absoluutne. Aga kas kuulekas üldse on vajalik? Kuulekus on hädavajalik, vastasel juhul inimkond ei oleks üldse siin, kus ta praegu on olgu siis heas või halvas mõttes. Aga kui kõik kuuletuksid absoluutselt teineteisele, milline siis maailmas, tähendab, ma kordan veelkord kuuletumine tasandil inimene, inimene ei ole absoluutne. Kuulekus ütleme jumala suhtes, kui jah. Aga mis siis üldse pingutada, kui kõik inimesed kuuletuksid jumalale vastavalt sellele nendele normidele, mida jumal mäleti määrab. Kui läksin vahepeal üldse mõtet rügada? No kõigepealt jumala poolt määratud normid, ma olen üsna veendunud, et suurem osa inimesi neid ei tunne. Või kui tunneb, siis tunneb natukene väärastunud. Ja see põhjustab ju ju selle, et maailmas valitseb mitte just eriti meeldiv olukord. Ma olen kuulnud sellist asja, et õpetatakse, et iga inimese sisse on asetatud ütleme looduslik seadus või loomulik seadus, et iga inimene otsib jumalat. Ja isegi siis, kui kui me oma tegudes võime eksida siiski teeme seda sellepärast, et me näeme selles teos mingisugust head. Ja see oleks ka siis ikkagi tegelikult kuuletamine. No kõigepealt jah, inimesi on sisse kodeeritud. No ütleme, kristlikus keeles 10 käsku, iga inimene teab, mis on hea, mis on halb. Teiseks jumal on andnud inimesele mõistuse, jumala on andnud inimesele vaba tahte ja kuidas inimene oma sissekodeeritud moraalile reegleid realiseerib kas positiivset või negatiivset, vot see on nüüd juba tema tema subjektiivne asi, tähendab, kas ta kuuletub või ei, kuuletu jumalale. See on tema vaba tahte küsimus. Kui inimene jätab kuuletamata jumalale ütleme, need objektiivsed norme silmas pidades ja ta omast arust kuulates, kas siis on tegemist ikkagi mingisuguse veaga. No seda on nüüd vaja iga inimese puhul eraldi. Eraldi arutades on väga subjektiivne küsimus. Ma ei oskagi öelda päris täpselt, aga igal juhul igal juhul inimene iga inimene teab, mis on hea ja mis on halb ja kuuletumine jumalale ei tähenda ju mitte seda, et ma Loonumalt juhusliku nüüd nimetan selle jumalaks. Ja siis siis kuuletun talle, jumal on ikkagi objektiivne suurus ja, ja ta on andnud inimesele objektiivse informatsiooni, mida inimene realiseerib, hoia realiseerib. Sa rääkisid sellest, et igas inimeses on sisse kodeeritud 10 käsku inimesed, kes ütleme, ei ole kokku puutunud pühakirjaga ja kes ei ole seda kümmet käsku lugenud mismoodi nad võivad ise siis selle koodi ennas avastada või lahti kodeerida, et, et vot need 10 käsku need on olemas ja siis minu minu isiklik küsimus tekiks kohe kolmanda käsu kohta, kas see on ka sisse. Jah, ikka on, on ikka, tähendab, see on ju proovitud pühapäeva üle viiana prantsuse revolutsioon üritas seda näiteks tehasest tulnud midagi välja. Pühapäev võtame siis kahesõnana on igas inimesi sisse kodeeritud. Kas see nüüd just täpselt meie kalendripühapäev on, see on iseküsimus. Aga, aga ta on olemas, jah. Aga. Ma nüüd ikkagi vaidleks vastu, sellepärast et ma nõustun sellega, et on sisse kodeeritud need ülejäänud üheksa aga konkreetset, kolmas ma saan aru sellest, et kui inimesel on antud mõistuse vaba tahe, siis inimene on võimeline välja selgitama selle, et tapmine on halb, ilma ta loeksite pühakirjast võetud saaks selle kohta kasvõi siis ilmutuse või inimene saab aru sellest, et kui kui ta varastab kelleltki teiselt midagi, siis on halb, kasvõi puhtalt praktilise kogemuse põhjal, et keegi võtab temalt midagi ära ja ta näeb, et see on halb ja ta ja ta saab sellest aru, et seda teistele teha on ka halb ja kõik need muud käsud, eks ole, aga nüüd arvestades ütleme neid esimeseks käske, kus jumal nõuab konkreetselt jumala tunnistamist ja tema kummardamist ja teenimiste kuulekust alla siis minu meelest mitte kuidagimoodi ei ole välja tuletada see nüüd sellega seoses, vot nüüd ma pean ühte päeva pühaks pidama. No ma ei tea, ma ei ole nüüd antropoloogia, ma ei oska öelda, aga ma ei tea küll ühtegi ühtegi kultuuri, olgu ta siis siis võsakultuur või olgu ta kõrgkultuur, kus ei ole, kus ma ei mõista, püha on võõras ja kui on püha mõiste olemas, seda püha tuleb ka kuidagi pühitseda. Kas see nüüd konkreetsem lava peal käib konkreetselt tasandil, see on iseküsimus, aga ma ei usu. Ja nüüd üldse, mis puutub jumalasse ja jumalatunnetusse kunagi misjoniloos, oli üks niisugune huvitav lugu. Usuteaduse instituudis, ajakirjad, mis murravad üsna sügavat muljet. Nimelt keegi misjonär sattus kusagil Aafrikas mingisuguste väga algelise kultuuriga rahva juurde ja hakkas neile jumalast rääkima, neil oli terve küla oli puuslikke täis ja nad ütlesid talle niukseid sõna, mida tasuks ka kõrgkultuuride rahvastel praeguseks all mõelda. Ja me tahame jumalale alluda, aga me ei tea, mida jumal tahab. Rääkides sellest, et et inimese kuuletumine teisele inimesele ei ole absoluutne, nagu sa saate alguses saidid tähendab, millised võiksid olla need olukorrad, kus inimene ei ole sunnitud kuulatama teisele inimesele. Tähendab olukord, kus ta ei ole sunnitud kuulatama, ei olegi nii oluline. Oluline on olukord, kus ta ei tohi ületada ja need on sellised olukorrad, kus asi läheb vastu inimese südametunnistust. Seal ei tohi enam kuule. Ütleksin siis raadio, kuule ära, mis asi on südametunnistus, kas südametunnistus ei ole mitte puhtalt? Tunded ei ole, kas ei ole vastupidi südametunnistus on see noh, seda on raske formuleerida siin käigu pealt, aga mõistuse ja mõistuse ja tahtekaatri planeeritud isiksus tähendab, kui inimene oma mõistust ja tahet kasutab positiivselt ehk selleks, milleks jumal nad talle on andnud ja treenib ennast nüüd jumala tahtmist täitma, vaat siis tema südametunnistus areneb täpselt samuti nagu arenevad tema muslikud käib jõusaalis. Ja vaat siis ta teab, juba tea, tähendab, viib ennast teadlikult olukorda, kus ta teab, mis on hea, mis on halb. Ja kui see muutub automaatseks. Ta ei mõtlegi selle peale, kas antud tegu on hea või halb, ta lihtsalt teab, et ta seda ka teeb. Aga juhul, kui inimene arvab, et see on hea, aga tegelikult ei ole hea tähendab, kui temal süüme, otsustus, siis ei tohi ikkagi teha isegi siis, kui tegemist on tegelikult vale ja leiab, et see oleks õige. Ainult siin tuleb muidugi see moment juurde, et ühel ilusal momendil saab kindlasti aru, et see antud otsus oli vale ja tegu oli vale. Sel juhul muidugi, kui ta kirikusse kuulub nende võrdlemisi lihtne vanematele piib ära ja, ja kahetseb ja heastab selle, mida ta valesti tegi ja siis saab oma patu lihtsalt andeks, talle antakse absolutsioon, eks ole. Et inimesed, kes noh, sellises olukorras ei ole, et nad kirikusse kuuluvad, on nemad, on muidugi näruses olukorras. Ei, aitasin psühholoogid, käitusin see palju palju levitatud arvamused, räägi kellelegi sõbrale kui tuttav, see ei aita. Aita, tal jääb ikkagi süüjatele veale. Ka konkreetsel hetkel konkreetse teo puhul kuise Anda seenega vastuolus, ta ei tohi seda teha. Tähendab talle antakse mingi negatiivne käsuga, tahab, ja see on tema süümega vastuolu, siis ta peab tegema. Aga ikkagi, mis nüüd nendest inimestest, kes kirikus ei kuula kas nendel inimestel on siis ikkagi võimalus kuuletuda jumala Ütleme, palun ladis. No mis asi on patriotism, ma ei tea kunagi, me otsisime Eestimaa peal paadunud ateist usuteaduse instituudi aegadel leidnud tasemest. Aga kui ta olemas on? Ma ei tea, mina jätaksin selle jumala otsust. Aga ütleksin teile südametunnistust enam ühtegi olemas, eks ole, kui on, ja taanduda teist, ma julgen kahelda, et tal on südame nullist olemas, aga tähendab sellisel juhul siis ikkagi jumal mängib mängud. No jumal, taandatistele ei ole antud vaba tahet, ei miks mitte kaaluda ka vaba tahe ja mõistus loomulikult on, ta rakendab neid negatiivselt. Aga siis on ikkagi tegemist, ütleme, kasvõi negatiivse südametunnistusega või no selles mõttes jah, aga sealt tuleb kuris. Seal, kus ei ole jumalad seal kurat, eks ole, aga ta näeb ikkagi selles head. Julgen kahelda, sellepärast et. On ju siin valgustusajastul olnud õige palju ja ja mina ei oska küll ühtegi näidet tuua, et nad oleksid lõpetanud ka panduna protestida. Volter on siin hea näide, näiteks on neid näiteid. Jäätme tahtsid raadio kahe stuudiost, meie tänase saate alateemaks on kuulekus ja kui kuulaja soovib oma matile avaldada kirja teel siis on seda võimalik teha aadressil raadio kaks, Gonsiori 21 või siis ka telefoni teel tööpäeviti kella 10-st viieni. Eesti luterliku tunni numbril kuus 314 311. Stuudios on Leetma, saatejuht ja külaliseks on Kalle Lindi, tänaseks teemaks siis kuulekus enne muusikapausi. Nagu ma aru sain, seostus meie jutt kuulakusest vägagi palju südametunnistusega ja nagu ma aru sain, siis südametunnistus on inimese praktilise intellekti tegu, kus inimene lihtsalt hetkel, kus ta peab valima näiteks mingisuguse teo vahel mõistuse abil määrab ära, kas nüüd ma teen seda või ei tee, on see nii. Põhimõtteliselt jah, ainult siia juurde tuleb nüüd ikkagi rõhutada veel ühte asja. Nimelt südametunnistust tuleb arendada, ei ole vot inimene sünnib võib-olla mingisuguse südametunnistuse embriva endas aga täpselt samuti nagu lihaseid täpselt, samuti tuleb alandada ega südametunnistust ja sedavõrd-kuivõrd inimene on oma südametunnistust arendanud. Et selleks vastu vajaliku informatsiooni, sedavõrd ta oma süümeotsuseid võib ka usaldada. Et päris nii ei, tähendab, sydametunnis ei ole emotsionaalne probleem. Meeldib Ma teen, mulle ei meeldi, ma ei tee, vaid ta on ikkagi mõistuse ja tahte. Õige informatsiooni alusel kujundatud otsustus. Mul tekib küsimus. Inimene, kes püüab olla kuulekas, kui ta kuuletub teisele inimesele, kellele ta tegelikult kuulatud, kas teisele inimesele või oma südametunnistusele. Ta kuuletub teisele inimesele senikaua kui see ei ole vastuolus tema südametunnistusega. Ärme unustame äraga. Pauluse ütlete, et ülemad on meile jumalast seatud. Ja kes määrab ära selle, kas inimese südametunnistus on formeeritud treenitud või, või mitte. Kust maalt läheb joon, kus me saame öelda, et sinu südametunnistus on, anna andeks, liiga liiga treenimata. No tegelikult Kiriku inimesel määrab selle ära muidugi loomulikult kirikuid. Ta teab, siis on asi korras. Kui ta ei tea, siis läheb, küsib preestrilt. Mis nüüd õnnetutes ilmikutesse puutub, siis need elavad muidugi parajas kaoses. Et ausalt öeldes ma ei oskagi öelda, kelle juurde peaks küsima minema? Ma ei oska öelda, ikkagi üks ainukene tee on olemas, on tee kirikusse ja kiriku kaudu, siis saab ka vajaliku informatsiooni moraali eetika küsimustes. Ja selle alusel on võimalik südametunnistus kui ka väljaspool jumala südametunnistus ei ole. See on niuke segane, segane õpetus, pigem väljaspooljumalad südametunnistust. Kas me mõtleme jumalale siin Kristust või? Heino, loomulikult me räägime kolmainu, jumalast. Mis saab nendest, kes elasid enne Kristust, vaidleme nendest kaasaegsetest inimestest, kelle religiooniks on muhameedlased või on, ütleme, hinduism, budism. Kas nendel inimestel on südametunnistus, kas nendel on võimalik seda formeerida? On aga see on, see on kohutavalt palju raskem. Mil moel siis peaks olema raskem, kuivõrd neil puudub see informatsioon, mis kaasaegsel inimesel või kaasaksin, kiriku inimesel on aga latentsed, see informatsioon on neis olemas ja ega jumal ei nõua iialgi inimesed rohkem, kui tal on võimalik saada. Jumal ei nõua näiteks ütleme noh, Eestimaa kodanikud, kus kirikukellad igale poole kõlavad midagi sõnast, kui ütleme seal mingit Kesk-Aafrika metslased, kellel, kes pole elus kiriku kella kuulu, rääkimata kirikunägemisest ikkagi olemasoleva informatsiooni tasandil. Inimene peab endast kujut kujundama isiksuse inimese suure tähega sise. Ühesõnaga, mets on Aafrikast, kellel puudub igasugune kokkupuude kristlusega Kristuse õpetusega, sellega õpetusega, mida edastab kirik. Ja kelle arvates. On täiesti loomulik see, et ta koksab iga päev näiteks 10 aborigeeni maha ja, ja see on täitsa normaalne. Ilma et ta tõesti tahaks seda teha, sellepärast et nad sellest Josalveda nüüd tahab kohe seda halva enda pärast sellel lätlasel Aafrikast või ütleme kus iganes džunglist on ka võimalust saadamiseks. Ja noh, lihtsalt mõõdupuu on teine niisama ajas peas koksama ei lähe mitte keegi mitte kedagi päris selge. Ja noh, kui me nüüd inimsöömise juurde tuleme, siis see on ju lihtsalt, ega naljapärast vist, ma ei tea, et oleks nüüd mõned mõned aafrika suguvõsad teisi ära söönud, see oli religioosne, aktsioni, väärastunud religioosne, Actagaliste, religioosne. See näitab lihtsalt seda, et ilma kirikuta ikkagi, et ta väljaspool kirikut ei saa olla pühakut, eks ole, pärast mul kirikut lisa seega olla ka eetilis moraal, sett, religioosset eeskuju ja kõik see terve see komplekt, mis inimest. No tõepoolest inimese kristlikus mõttes kujundab, see komplekt on võimalik ikkagi anud kirikus. Mingisugune osa sellest on igas inimeses sees olemas ja noh, kui ta selle realiseerib, siis mina jätan asja jumala hoolde, mina ei otsusta selle üle. Kas kuulekus on voorus ja, ja kui, siis kas ta on suurim. Suurim voorus ta kindlasti ei ole, aga voorus on ta igal juhul mil moel. Vaat nüüd me peame konkreetselt küsima, kellele kuulub. Ütleme kuulekus kaasinimesele kuulekus jumala. Kuulekuse ülemusele igal juhul voorus juhul kui tegemist on jälle Moraalse moraalse kuulekuse, eks ole, bioloogiliselt normidest lähtuva kuulekusega. No kuulekas jumalale on igal juhul voorus, sellest ei saagi rääkida, et see ei oleks. Ma ei oskagi teistmoodi mõelda. Kas on üldse olemas sellist asja nagu ütleme, mitte moraalne kuulekus? On küll. Kui inimene. Teades teades, et see, mida ta teeb, on halb, ikkagi teeb ja vabandamine stalli kuuletega. Anzini ja juurde tuvadki mõni oja, noh, kas või see viimane viimane maailmasõda seal kuuletusega vabandati ennast ühelt poolt välja ja teiselt poolt välja ja, ja tegelikult tehti ebamoraalseid tegusid. No kasvõi see massi massimõrvad, eks ole. Aga vähemalt saksa poole, et ma ei tea ühtegi näidet, et sõdurid, kes oleks keeldunud tädi suute maha laskmast, oleks karistatud. Ja mis Nürnbergi protsessil selline eetika ei, ei suudetud lihtsalt. Probleem seisnes lihtsalt selles, et inimesel on mugavam kuuletuda, kui ei öelda, sageli. Seal võib olla mitmeid tegureid, võib olla hirm, võib olla kasuahnus seal võib-olla iga päev igasuguseid ebamoraalseid tegureid, mis inimeste Mis inimmida inimene nendele ette toob, selleks, et välja vabandada oma sigadusi Ma tuleksin tagasi selle küsimuse juurde kuulekus mis hakkab väga paljuski südametunnistusega, et nagu ma aru saan, inimene enne kui ta kuuletub teisele inimesele või kuuletub jumalale, siis tal ikkagi peab olema selge pilt sellest, millele ta kuuletub või konkreetselt, mille järgi ta siis nüüd teeb täpselt, ja see on seesama siis need, mille jaoks inimesele on antud mõistus, eks ole, ja vaba tahe tahan seda teha või mitte täpselt, kas ma valin jumala otsese või mitte täpselt. Ja kas saab rääkida südametunnistuse juures erinevatest asjadest, ütleme näiteks, kui inimese südametunnistus on väga. Ma nüüd ei tea öelda, kas see on õige sõna, ütleme, ta on väga laisk, ta on väga võib-olla scropuloosnevas inimene tõesti ei tea, et ta närvis, kas ma nüüd teen õigesti või valesti, mühki tähendab igas asjas viga. Mida nüüd sellises inimese puhul öelda, kas ta peab kuuletuma või, või kuidas selline. Seonsgopulaarsusendas rubloosus on üpris üks moraaliteoloogia moraali teoloogiat, termin populaarsus on tegelikult väga sageli lihtsalt haigus. Ja seal peab nüüd vaimulik otsustama, kas tegemist on lihtsalt noh, ütleme pidevalt pidevalt kõhklustes oleva inimesega või kas tegemist on haisuga haige muidugi tuleks rataste juurde, eks ole. Siin on pilt selge, scropulaarse inimese puhul tavaliselt antakse lihtsalt nõu, et tee mida iganes. Supolhoosne inimene on sellises sellises endis tavaliselt, et tal on kaks, kaks valikut, mõlemad õiged, muuseas. Ja kumba teha? Noh, ütleme ta jõuab vabadusplatsile välja, ikka läheb mööda Narva maanteed mööda Estonia puiesteed ja nüüd ta seisab, eks ole, kusagil seal seal Tammsaare kuju juures. Me peame tegelema ja seisab Tammsaare kuju juures ja ei suuda otsustada, kumba teed pidi minna, mõlemad on õiged. Natuke pikem lihtsalt. Sellisel juhul tõepoolest selliseid inimesele tuleks anda nõu, ükskõik kumba teed pidi, sa lähed, mine andmine jumala pärast seisma. Talvine aeg külmud äraks. Aga sellisel oliin kuulataks siiski oma südametunnistuse. Ja sellepärast, et noh, mõlemad mõlemad otsused on õiged, tema häda ei seisa mitte selles, et on vale otsuse teinud tema juurde selleks, et üldse otsusteni Taas siitsamast raadio stuudiost tänase saate teemaks on kuulekus. Ja kui raadiokuulajal on soovi oma mõtteid avaldada kirja teel siis on seda võimalust teha aadressil raadio kaks, Gonsiori 21 või siis ka helistada tööpäeviti kella 10-st viieni Eesti luterliku tunni numbril kuus, 314 311, niisiis teemaks kuulekus. Stuudios on saatejuht Ain Leetma ja Kalle Lindi. Temaga kuulekus käib kindlasti kaasas, ütleme vastandpool, milleks ütleme siis tavalisi inimlikke termineid kasutades, mina kasutaksin sõna, mitte kuulekus. Ja rääkida sellest, et kuulekus on vajalik kuulekus on oluline ka inimese juures, kui see on ütleme, kooskõlas sisalduda absoluutsete moraalsete tõdedega. Ja kuulekus on voorus, nagu me oleme aru saanud eelnevast jutust kas mitte kuulakusest rääkides, kas mitte kuulekas. Ükskõik kumba ma ütlen, mõlemad on raske taastada, aga tavaolukorras mitte kuulekus oma oma legitiinsetele ülematele, ükskõik kes need seal olla. Lihtsalt sellepärast, et inimene ei ole nõus kuulatama oma ülemusele Kui ta nagu ülemisel on õigus nõuda seda, mida ta nõuab ja alluv ei kuulata, siis sabat ja tavaliselt seda karistatakse väga kiiresti, väga karmid balandamisega. Kas on olemasolukord, kus see ei ole patuks? Mitte kuulekas? Loomulikult on, loomulikult on. Kui kui ülema korraldus ei ole legitiimne, siis sellel helistati, tarvitse kuuletuda. Näiteks kui neid elamus ütleksid, ütlesid raadiomaja loomulikult pilte 10.-lt loomulikult mitte sellepärast, et see käib vastu käske sa ei tohi tappa. Ei ennustata. Loomulikult hüppa. Ja juhul, kui. Ütleme Alamäe kuulata oma ülemusele, asjadest, mis on legitiimsed, kas mittekuuletumine meite kuulekus on suurimad? Oh ei, ei, ei ei ole surnud. Ilmselt mitte. Tähendab kui üks moment, kui see mitte kuuletumise aluseks on kõrkus. Kõrkus on suurem patt ja siis ta muidugi on suurimalt, aga see on ainult üks võimalus, mitte Kuretamisel, eks ole. Sel juhul. Tänapäeva ühiskonnas väga palju, ütleme sellist, kuidas nüüd öelda kaika vedamist ühiskonna ja kiriku vahel ja väga raske on tuua, ütleme ühiskonda, kus kirik ja, ja ühiskond funktsioneeriks väga, väga harmooniliselt koos. Kas kristlased on üldse sunnitud kuulatama imik võimule? Loomulikult on nendes asjades, kus imik võimul on, õigus kulutus nõuda. Loomulikult on näiteks seadusele loomulikult. Et ilmik võim on täiesti õigustatud, ütleme sundima kuulatama kristlasi nendele seadustele, mis, mida on ütleme siis Eesti vabariigi valitsus ja isegi siis, kui see seadus on, ütleme, nõme. No ma julgen kahelda, et Eesti vabariigis on nüüd laus, nõmedaid, seadusi, siin on seadusandluse natuke teised hädad küljes. Aga loomulikult on jah. Ja kas võiks olla ka vastupidi, et ühiskond peaks kuuletuma kirikule? Rohkem kui ilmalikule võimule ja usu ja moraaliküsimustes ja usu ja moraaliküsimused ei kuulu lihtsalt ilmaliku võimu valdkonda. Et kirik on siis ainukene kompetentse institutsioon selle kätte, Need on antud. Tähendab see ainult seda muidugi loomulikult ainult juhul kui nüüd ütleme kiriku seisukoha ja ilmaliku seisukoha vahel on antagonistlikud vastuolud. No näiteks päris kindasti kristlane vähemalt ei tohiks. No see ei ole veel lausa kuuletumine, aga, aga ei mäng, võime annab, eks ole, võimaluse ja meil isegi võrdlemisi kergesti abielule taas abielluda muud taolisi asju, kuivõrd see on vastuolus kuvandi kasukest, Kristjan, ja te ei pea seda käsku täitma. Kas kuuletumine, mitu käsku ja ei ole, et sa pead abielu lahutama? Paraku ühiskonna moraalne hoiak on see, et eriti eriti eriti asjalik mees on see, kes on kuus seltsinaist läbi abiellunud. Rääkimata loeme kõmulehti, polegi midagi otsida. Seda käsku ei pea just nagu teksti täitma. Aga aga siin tekib tegelikult küllaltki raske olukord kogu maailmas minu meelest üldse sellepärast et tihtipeale ühiskond ei kuuletu moraalsetes küsimustes kirikule. Kas võtame, ütleme, seksuaalteemad, abielu? Part jah. Aga, aga probleem, noh kristlase jaoks seisab probleem ikkagi selles, et süvakui see asi nii on, aga mis mina pean seda tegema? Peab, keegi ei sunni mind aborti tegema, eks ole keegi ei sunni mind narkootikumi võtma või midagi muud taolist. Abielulood on ka, keegi sunnib. Tuleks nüüd ühe sellise hilisema sündmuse juurde mis küllaltki hiljuti aset leidis ja tulles nüüd kuulekuse juurde, ma tahaksin puudutada seda olulised teemad, mis leidis aset kurk, sest nad ei taha kedagi solvata, kellelegi haiget teha, aga milline on sinu nägemus sellest, kas seal oli tegemist, ütleme, mingi pimeda kuuletamisega? No minul puuduvad andmed, aga nii palju, kui ma lehest olen, lehtedest olen lugenud, situatsioon oli selline, et see oli meeste ühine otsus. Muide, tegemist oli väeosaga, eks ole, seda kannustab seal meeste ühine otsus, kedagi ei sunnitud. Tähendab suli, meeste vaba tahte otsus. Otsustusmehed tegid selle ära, see lõppes õnnetult. Ma ei tea, kui palju seal süüdon, noh eelinformatsioonile igasugustel muudel asjadel, see asi on segane, jääbki vist segaseks, nagu, nagu Estonia hukk. Aga selge on see, et tegemist oli meeste ühise otsusega, tegemist oli, oli eri osaga, tegemist oli ka komandörile allumisega ja selles osas ei saa meestele mitte mingisugust etteheidete. Ja ütleme siis need noored inimesed, kes sealt eluga pääsesid. Et nende puhul on väga liialdatud enesekriitikat, nemad oleksid, Sa oled süüdi, mina, julgeksin öelda kangelaselt Endel kangelased ja julged inimesed ja. Mis oleks üldse kuulekuse, sisin mõtte? Kuulekuse sisin, sihim mõte, ma ei tea, seda, on jälle väga raske väga raske. Nii ühe lausega kokku võtta, see on noh kindlasti mitukümmend head lehekülge. Mararheoloogilis näiteks ka üks kuulekuse mõte. Ja võib-olla üks olulisemaid kuulekuse mõtteid on see, et kuuletuda suudab ainult inimene kellel on olemas eneseväärikus. Alaväärsuskompleksidega inimene ei suuda iialgi kuuletuda. Tähendab, kuuletuda suudab ainult isiksus. Ja see on vähemalt üks oluline väärtus, kurtnud. Ma tuleksin nüüd tagasi ikkagi selle küsimusega et kuulekus kui näiteks inimene tuleb sinu juurde ja küsib sinuga, eestlased, mida te kuulekus mulle annab. Mida ma saan sellest? Siis ma istuks endaga kõigepealt natuke rohkem koos võid natuke pikemalt koos, kus te, saateaeg meil siin sinuga koos istuda võimaldab. Aga tõenäoliselt me jõuaksime ikkagi sinna sinna juurde sinna juurde välja. Et kuulekus annab mul kõigepealt annan poliisid sisse, see, see on nüüd asja üks, küll ma siin vahepeal jõudsin, jõudsime natukene asja iseendaga arutleda. Teine asi, vot kuulekus hoiab meid ära ennatlikest otsustustest ka Jumalale allumise, kuule kuule, Jumalale allumise kuulekus seisneb ju kõigepealt selles, et me võtame vastu jumala poolt antud informatsiooni. Ja ei hakka kohe karjuma. Mulle ei meeldi, eks ole. Vaid võtame siin informatsiooni läbi seedime ta raha, liigume edasi ja ega ei ole halb, kui inimene alustab sellest. Lihtsalt noh, ma tahan teada uudishimust. Ja ma mäletan, kui ma usuteaduse instituuti läksin, siis nüüd loodetavasti jumala juures, puhkate Khan Viljar küsis mu niukaat, miks te siia tulete? Mõtlesin ausalt ära, et uudishimust. Ma arvasin, et ma pean midagi eriti uhket, ütlesite, läks naerma oma muhedat naeru jäts, oh ei, teie ole siin esimene ega viimane. Ja nii ta oli. Noh. Sai loengut kuulata, et meil oli väga hea raamatukogu meetrite kaupa dioloogilisid kinodest läbi loetud ja just nimelt nimetame seda, kuuleks neid või mitte, aga selle selle hoiakuga, et ma ei hakka karjuma, vaid ma teen oma kõigepealt asja selgeks. Ei, ma jõuan alati karjuda. Kuulekus, eks. Nii et ikkagi see iniminimese isiksuse kujundamise üks oluline tegur on kuulekus. Kas kuulekuse juures võib-olla ka ütleme negatiivseid jooni, kus inimene näiteks ülikuulekas, kus tõesti mootor juba natukene forsseerida? No see on vist meditsiiniline küsimus rohkem selles nagu. Kui rääkida need kirikusiseselt, jätame praegu, ütleme, tavaühiskonna ilmikaga välja, räägime vaimuliku ennast. Kuivõrd oluline on vaimuliku jaoks kuulekus ja kas üldse on oluline, äärmiselt oluline ja? Toruna ärme unustame ära ühte asja. Kui me üldse kuulekuses räägime, tähendab, see maailm on hierarhiline, maailm on vertikaalne, mitte horisontaalne, seda igal tasandil kirikus, eriti sõjaliselt, eriti, aga noh, mujal maailmas horisontaalsed süsteemid ei toimi siin maailmas. Ainult vertikaalsed süsteemid toimivad. Olgu siis äris, olgu siis noh, sõjaväes olgu kirikus olgu kus iganes, seal, kus kõik on võrdsed, seal ei ole üldse võrdseid. Ja kas ütleme, kuulekus vaimulikkonna enda hulgas peaks peegelduma ka ühiskonda? Jah, aga sellisel juhul siis enamus Eestimaa inimesi võivad öeldud, andke andeks, sellisel juhul ma südamerahuga kiriku ukse jalaga kinni paugutada ja välja astuda. Ma ei julgeks nagu öelda Toomal konkreetseid näiteid. Ma võin öelda, et ma ei näe vaimulikkonna hulgas, ma ei oska nüüd öelda konkreetselt Eestimaa katoliku kiriku kohta, aga luterliku kiriku kohta, kus siis tihti ütleme, seesama inimlik nõrkus, eks ole, inimlike ütleme just nimelt nõrkus sunnib vaimuliku, mitte kuulatama teisele sellist, ütleme tühja tööd ja vaimunärimist on suhteliselt palju. Vot see oli nüüd väga, väga, väga provokatiivne küsimus. Ma vastaks, ei hakka küsimusele vastama, ma tooksin ainult ühe iidse kiriklikkude. Kui saatsid kirikut, siis vaata Peetrust, ladina keeles on viibi petusubjekt seal, kus on peetud kirik. Aga nüüd ma panen kolm punkti. No ma siis tulen sellest kolmest punktist ise edasi ja, ja küsin siis Rooma paavsti kohta. Et see on, ütleme siis katoliku kirikupea ja, ja see on nüüd siis kirikus, ütleme, vaimulikkond kuuletub konkreetselt ühel inimesel. Kas sinu arvates on see viga näiteks mõnedes teistes kirikutes, selline pea puudub? Ja loomulikult, ma kordan veel kord, see maailm on hierarhiline maania seal, kus puudub pea, seal on keha, peatu. Mida te peatu, keha, see on ju ilmselge. Aga Rovičipelda küll veel ja agaramad aastal lihtsalt inimene ühtepidi inimene, kes võib samamoodi olla ekslik loomulikult ja paavsti ilmeksimatuse ei tähenda sugugi seda, et paavst on kõikides asjades kõikides asjades ilmeksimatu. Ei, ta on ilmeksimatu ainult ühel juhul, kui ta, eks kaotada, see tähendab ametlikult. Ja vabalt otsustab usu või moraaliküsimustes muidugi mitte mitte halba paavst on olnud küll küll. Paavst on ka inimene, selles mõttes, aga juhul kui ta oma apostliku meelevalda rakendades ekskaateda usu või moraaliküsimustes otsustuse teel siis on see defiede otsus ja ei kuulu vaidlustamisele. Kogu inimese elu on tegelikult seotud udu ja moraaliga. Kindral, minu meelest inimese igapäevane elu ongi moraali bioloogilisest iga-aastane hea ja halva vahel õige vale vahel, et see, mis ma nüüd teen, kas on hea või kuri või see, mis ma teen, on õige või vale eks ole, järelikult siis võiks öelda, et paavst otsustab absoluutselt kogu elusalt. Tähendab paavst otsustab siiski selliste asjade üle, mis on niivõrd aktuaalseks muutunud, et nende osas tuleb vastu võtta siduv otsus. Tule aga nüüd puutub terve elu moraaliteoloogia, julgen kahelda, sest see eeldaks seda, et kõik inimesed on moraalideoloogilis vähemalt keskastme tasemele, aga paraku ma kardan, et suurem osa inimesi pole moraali teoloogiat kaasagi näinud. Ei, selles mõttes, et mida ma mõtlen, moraalideoloogial on see, et iga päev me siiski otsustame hea ja kurja vahel ja seda küll, jah, kas me seda endale teadvustame, et me elame moraalideoloogiliselt või miljon me iga päev, kas teeme häid asju, võidame halbu asju. Teeme mõlemaid. Et see ikkagi puudutab arheolooge. Ja selles mõttes küll ainult, et siin noh, ütleme teisiti inimesed ei teadvusta, mida nad, et, et nad, et nad seda teevad ja Eesti häda tegelikult noh, see ei ole ilmselt Eesti häda, aga mis ainult Eesti häda, aga mis teised teised maad, aegusi, oma asju. Eesti häda on see, et me ei ole endale selgeks teinud moraalipõhireegleid. Räägi minust palju moraalist, me räägime veel rohkem eetikast üldse endale selgeks tegemata asi üldse päeval kaugel. Aga me ei ole teinud endale selleks moraalipõhireegleid ja tänu sellele me vaidleme sageli asjadest, millest me lihtsalt midagi tea. Aga mida siis teha, et ütleme, selgeks saada keskmisel inimesel noh, mis seal ikka teha on, mina sana öelda, mine kirikusse, küsi järgi. Ja kui kirikust inimene ei saa, seda saab, saab, saab, ikka saab. Nii et Eestimaa inimesed, kellel on tarvis saada nõu Ja kui tal on, tähendab, kui tal on seda nõu, aga niukseid tavaküsimustes ei ole, see on, see on ikkagi ekstreemolukord, kus me moraadideoloogia reegleid peame hakkama rakendama. Aga, aga noh, igapäevases elus ta ei tee, selliseid teab ta võib teha, andestate, võtate. Aga surmapattu ei ole niisama lihtne surmapatusituatsioonis midagi muudame kogu kirikule. Või kahtluse puhul, et tegemist on tulnud. Kas kuulekuse tee on tee otsusele? Jumalale kuuletumine tee jah, ja inimesel kuuletamise te sedavõrd, kui see on samal ajal jumalale kuuletumist idee ja siis kuulekus on kantslaseks inimesele sel juhul ja kui ta ikkagi täidab oma kohuseid jumala ja inimeste ees kuulekalt, siis on tal head võimalused vendadeks. Need olid meie sellised väikesed, lühikesed pelgalt mõtted teemal kuulekus. Kindlasti ei mahtunud sellesse saatesse palju milles võib-olla oleks võinud rääkida, millest võib-olla isegi oleks pidanud rääkima aga selle jaoks olemas raadiokuulaja, kui sul on millegi vastu huvi, tahad teha kriitikat või avaldada arvamusi siis on seda sul võimalust teha kirja teel aadressil raadio kaks, Gonsiori 21 või siis päeviti kella 10-st viieni telefoni teel. Eesti luterlik tund, mille numbriks on siis kuus, 314 311. Need olid tänased mõtted teemal kuulekus. Stuudios olid saatejuht Ain Leetma ja Kalle Lindi. Palju tänu tulemast ja päästaks. Saade valmis koostöös Eesti luterliku tunniteenistusega.