Saade valmis koostöös Eesti luterliku tunniteenistusega. Tere taas armas raadiokuulaja, oleme siin raadio kahe stuudios. Selleks et jälle jätkata oma saatesarja otsingud ja tänases saate teemaks on alandlikkus. Selleks olen kutsunud siia raadio kahest stuudiosse Eesti Evangeelse luterliku kiriku piiskopi Einar Soone kellelegi oma mõtteid avaldada telefoni teel siis on seda võimalik teha tööpäeviti Eesti luterliku tunniteenistuse telefonil kuus 314 311. Ja kui keegi saab oma mõtteid avaldada kirja teel, siis on kõik kirjad on oodatud ja teretulnud aadressil raadio kaks, Gonsiori 21. Tere tulemast siia stuudiosse. Piiskop Einar Soone. Nagu mainitud sai, on. Tänases saates juttu alandlikkusest Ma küsiksin küsimuse, kas on üldse võimalik alandlikkust, kui sellist määratleda, kuidagi defineerida, kuidagi panna sõnadesse, mis annaks pildi inimesele, see on alandlikkus. Minu teada ei ole võimalik päris lühidalt defineerida, mis on alandlikkus. Küll aga võimalik ta lahti seletada, lahti rääkida, oma mõtteid avaldada ja päris ühtset formuleeringut on raske sellele mõistele anda. Kas on inimesi, kes üldse on püüdnud seda teha, kas on inimesi, kes on seda seletanud? Ja kindlasti läbi aegade on olnud neid inimesi, kes on oma elueesmärke igatahes leidnud ühe võimaliku vahendi, kuidas nad oma eesmärgi saavutavad läbi alandlikkuse läbi kuulekuse. Ja sellepärast võime ütelda, et alandlikkus on ka kuulekus alistumine mingile kindlale eesmärgile või mõnele kindlale autoriteedile. See võib olla inimene, see võib olla mingi eesmärk, mida ta on või mis on temale seatud ja selle järgimine, mis on tema teel nende eesmärkidel osutamiseks ka mõeldud. Kas ei ole pigem tegemist sünnite auahnusega, saavutada endale ette püstitatud eesmärke, kus inimene on valmis ohverdama midagi selle nimel, et midagi saavutada? Ma ei oska siin tuua näiteid ja mõtiskleda teiste religioonide selle teema käsitlusel. Küll aga kristluses võime näha neid nõuandeid evangeelse nõuanded, mis tõesti viitavad sellele, et alandlikkuse juures võib see omaette eesmärgiks muutuda. Selle vastandiks ongi siis juba kõrkus ja seal negatiivne. Nii et, et inimene, kes tegelikult ka valevabadusele vale alandlikkuse eeskujuna oma oma elu kõlab, siis muidugi see võib olla negatiivne. Nii et kus inimene püüab olla väga alandlik, on tegelikult ainult üks samm selleni, et inimene võib alla kõiki makanalik. Ja kindlasti, sest üks osa on see, mida näeme inimeses ja ta võib oma välises vormis püüda näidata, et ta on väga alandlik, väga kuulekas sõnakuulelik vähemustele tegelikult oma sisemuses sugugi see kõik ei pruugi nii olla ja sellepärast võib tekkida konflikt välise käitumise, välise eluvormi sisemise inimese oma minatunde vahele. Ja see konflikt võibki siis esile tuua juba käitumises muutusi, sest tegelikult see, mida inimene oma sisemuses tunneb see, kas ehitab ta elu üles või, või ka lammutab. Nii et siin on kindlasti oht sellele konfliktile ajaloos me tunneme, et ka kristlaste osa sealse usklik inimeste osas on see, et kui inimene tahab näidata ennast balandlikuna ja tegelikult ta seda ei ole, siis on karikatuur. Halvemast alandlikuna näidata on juba tegelikult mitte alandlik selles mõttes, et ma tean ühte lugu, kus tuleb kloostris üks külaline kuskilt naaberkloostrist ja küsib siis ühe, ühe grupi inimeste käest, et ma kuulsin, et tõlgid olema siin üks hästi aja alandlik non, et kestan astugu Sammeta ja siis üks astus sammu ette, ütlesin, et mina olen. Ja siis talle öelda, et see on kõike muud kui kui alandlikkus. Kõike muud kui vabadus. Et püüab olla väliselt alandlik. Kas pole mitte tegemist juba tegelikult mingil moel valitse alandusena? Ja kindlasti, sest tegelikult on alandlikkus või alandlik olemine on tegelikult seotud väga mitmete teiste mõistetega mis on samuti kristlikus elus käsitletud kui, kui inimlikud voorused. Ja siin tuleb asja näha nagu tervikuna, et alandlikkus ei saa olla omaette eesmärk ja alandlikkust hinnata ka inimene ise ei suuda. Ja sellepärast ma nimetaksin siin sellised elutahud või vormid, mis tegelikult mingil moel alandlikkusega haakuvad, need on inimese lahkus, heldus, kaskus või kasinus, samuti ka tasadus südidus ja võiksime jätkata veel veel mitmeid selliseid mõisteid esile tuues, et, et inimene oma terviklikkusest saab olla oma kasvamise või ütleme ka arenguteel täiuslikkuse poole. See, kes tegelikult on oma kohal noh, mingil moel ise määranud, aga teisalt on see, et teised võivad seda hinnata ja ja näha, kas see inimene on siis oma püüdlustes siiras ja kas ta mitte ei too esile nagu näitamiseks, et vaadake, ma olen alandlik, ma astun ühe sammu ette. Nii et, et siin on tõsiselt tarvis inimestel mõelda, et, et see ei muutuks mitte võlts. Tulles nüüd tagasi alandlikkuse teema juurde. Ja kui keegi tuleks nüüd ütleme sellise küsimusega, et mida ma pean tegema, et olla alandlik. Tähendab, mida mul on tarvis, et olla alandlik. Ma tahaksin olla alandlik, aga, aga millest alustada, kuidas, kuidas minna, kuidas toimida? No minu meelest see küsimuse esitamine ei ole päris sobilik omandlikkusest, et alandlikkus ei saa olla eesmärk omaette. Ja Ma peaksin mõtlema, et mida ma peaksin tegema, Nolla oleksin alandlik siis vaevalt sellel avandlikkuseni jõutakse. Küsimus on see, et mida me seame pikemas või kaugemas perspektiivis eesmärgiks ja alandlikkus on selle eesmärgi istutamise üks vahend. Ja kui me räägime nüüd kristlikus kontekstis alandlikkuse mõistet, siis võtame uues testamendis Kristuse nõuandesaage täiuslikuks, nõnda nagu teie taevane isa on täiuslik, see tähendab, tähendab meie eesmärk on võimalikult paremini armoneeruda kontakteeruda jumaliku täiuslikkusega. Ja Üheks selleks vahendiks, mis aitab meid lähemale jumalale, ongi see voorus, mis esiteks on inimesele oluline tema alandlikkuse või kuulekuses jumalale jumala tahtele ja tuleb siis juba selle protsessi käigus, et inimene kuulekalt alludes kassis jumala käskudele kristlikele nõuannetele, evangeelsetele, suunitlustele, siis alles algab see, kui sekundaarne, et inimene on alanud. Nii et alandlikkus ei saa olla mitte mingile lõppeesmärk, vaid alandlikkuse läbi saavutatakse mingi eesmärk. Ja mulle meenub üks kahekõne omaaegse ühe evangeelse küllalt tuntud dialoogi ja katoliku ministri vahel ja siis nad omavahel arutavad, et mis on elu eesmärk. Me teame eriti luterlikus kirikus on alates informatsioonist rõhutatud usku usu olemust, osu tähtsust ja samas kui see teolooka mainis, et tema eesmärk ongi õigeusu saavutamine siis vestluspartner aga meenutas apostel Paulust, kes gorituse kirja su ütleb, et sulle usk olla väga suur. Sa võid mägesid paigast nihutada, aga see on alles esimene aste. Ja kui inimese tegevuses puudub armastus, siis kõik osutuda tühiseks. Ta nimetas, et tema on noh, elu eesmärgiks seadnud pühaduse kasutamise. Ja selle pühaduse juures ei saa olla veel ka omaette eesmärk, et inimene selle pühaduse saavutab vaid väljendus tema kaudses mõttes, et ta saaks võimalikult täiuslikumaks võimalikult lähemale jumalale. Nii et siin tõsi, ei saa olla omaette eesmärki, vaid me peame nägema erinevaid arenguastmeid. Ja nii võimega ütelda, et kui me tahame defineerida või iseloomustada alandlikkus, siis siin on ka väga erinevates situatsioonides võimalik hinnata alandlikkus. Kas on see kloostri elanikupoolne suhtumine alandlikusse vastavalt oma päevarežiimile, vastavalt pole, või on see alandlikkus nendel inimestel, kes on seotud ühiskonnaelus, nii et siin väga palju erinevaid nüansse, erinevaid võimalusi. Rääkides alandlikkusest kui sellisest kas on, noh, me saime aru sellest, et alandlikkust ei saa defineerida alandlikkust ei saa konkreetselt sõnadesse panna, kuid seda on võimalik selgitada ja avardada seda mõistet. Kas alandlikkuse juures on olemas ka mingisuguseid astmed nagu mingisugune süsteem, kuidas seda määratleda? Ja neid on püütud süstematiseerida. Mis puudutab üldse dioloogilistesse mõistetesse. Paleele võime tuua niisuguste sõnadega, nagu on lootus või armastus ja ega seal need astmed küllaltki subjektiivselt hinnatud. Neid ei ole võimalik nii ära määrata, nagu on sportlased, kes hüppavad kaugust või kõrgust, mõõdavad ja ütlevad, ma olen sellise järgu saavutanud või ma olen Eesti meister või maailmameister. Kuidas on võimalik seda kõike hinnata? Askeetika kui ideoloogia ühe haru juures on küll nagu väljendatud seda nagu ka laial taselt, et on olemas kolm astet, on algajad kristlased. Edasijõudnud siia on juba pühendunud kristlased. Ja nüüd vastavalt sellele võime ka hinnata teatud määral mingilgi moel alandlikkuse eri astmeid. Ja siin on ka dioloogid, eriti võib-olla kloostrite süsteemis, on on püütud vaimulike juhendajate poolt hinnata oma juhendatava elustiilis, kas ta on kasvanud, kas ta on arenenud, kastan, alandlikumaks muutunud. Nii et siin on väga palju subjektiivset. Kui tänapäeva noore käest küsida mida tähendab alandlikkus, siis ma olen täitsa kindel, et enamus noortest vastaksid seda, et alandlikkus on kindlasti midagi sellist, kus peab iseennast alandama ja tihti tuleb ette olukordi, kus noolte käest kuuled seda. Ma lihtsalt ei suuda selle inimesega tonni nõmedam, nii jubedalt on nii ülbe ta üldse air patsolotsada läheb sust mööda ja ütle terettoni kõrk ja, ja nii edasi ja nii edasi, ja olukordi, kus palutakse norde midagi teha, siis arvatakse, et tegemist on iseenesealandamisega. Kas alandlikkus tähendab iseenesealandamist? Kas need kaks mõistet on võimalik ühendada võrdusmärgiga? Kindlasti ei ole päris üheselt ja, ja ilmselt tasub ka see mõte nagu lahtiseletamist. Selle mõistega alandlikkuse mõistega kaasneb väga palju negatiivset arvatakse koheselt esmajoones, mis meelde tuleb orjaaega, piitsutamist, mõnitamist, levitamist, isegi hukkamist, tapmist ja kui inimene sellele kõigele vastu ei seisa, et siis ta ongi see alandlikkus eeskuju. Pigem Me teame Kristuse poolt antud elustiilis ka, et me oleme nagu tema sõdurid, see tähendada alandlikkus võib väljenduda hoopiski millegis muus. Ja inimene ei saa ka oma elus võib-olla kõikide nende vahenditega arvestada, mis on selles maailmas olemas. Ma mõtlen siin jõuvahekorda, ma mõtlen siin neid võimalikke olukordi, kus inimene tõesti astub välja oma õiguste kaitseks. Aga samas ei tohi unustada, et, et inimene tegelikult ikkagi olles kuulekus millegi suurema eesmärgi nimel, ta võib oma pühendatud eluski astuda välja ikkagi ebaõigluse ja aususe vastu, nii et see ei tähenda enesealal vääristamist. Ja, ja võib-olla siin ikkagi tasu mõtelda sisemisele hingeolukorrale või seisundile kus ühelt poolt on see, mis väljas, näeme ja hindame, et kas tema on alandlik töötaja alluv kuigi tal sisemiselt võib-olla see on protest kõige selle korra vastu. Ja samas võime näha võib-olla tõesti sõdurite ja ohvitseride juures kus ka riigiametnike juures ta peabki seisma väärikalt oma tööl ja, ja seal. On alandlikkuse meist hoopis midagi muud. Kas on üldse võimalik määratleda teise inimese juures alandlikkust? Ma mõtlen Taanist natukene vastu vaielda selles mõttes, et kui me hakkame määratlema teise inimese juures alandlikkus, siis tegelikult tuleb esile mehe enese kõrkus. Või me võime isegi öelda, et hea küll, et sa oled ainult meie ei määratlenud ka teised määratlevad ka ikkagi ütleme selline mingisugune soov panna inimesed kuskile lahtrisse seal, kus, kus maalt läheb see piir, kus me saame öelda, et vot see inimene, need on alandlikes inimene ei ole alandlik. Ja ma kohe arvasingi, et kui ma seda küsimust kuulen mismoodi me võime hinnata, ega seda ei saagi hinnata, nii nagu seda mõistet iseennast ei saa ka täielikult jaa, absoluutselt defineerida. Seda ei olegi võimalik hinnata ja võib-olla absoluutsel skaalal kunagi jaa, jaa, igavikus seda ka tehakse. Aga inimestena me loomulikult ei saa, ei saa iseenda kohta seda ära määratleda, mis kategoorias, mis klassis just parasjagu oleme. Ja seda ei saa teha ka teiste osas ja siin ongi oht tegelikult näpuga näitamisele. See on see, mis on Varysory ellusuhtumine. Küsimus on selles, et varisel oleks midagi halvasti oma elu korraldanud. Ta püüdis väga täpselt järgida kehtivat korda. Aga küsimus oli, oli tema hinnangus selle näpuga näitamisel teisele mehele ütled, et jumal tänatud, et mina selline ei ole. Ja sealt tuleb esile see konflikt alandlikkuse kõrkuse vahel. Aga siin ei ole siis mitte üldse nagu mingi vastuolu, et ometigi määratlema ja me ei saa määratleda, millised, millised on need vahendid siis või kriteeriumid siiski? Ühelt poolt täited võimatu, teiselt poolt. Siiski me peame seda tegema sellepärast et me puutume kokku inimestega siiski liigitamine nii, ehk nii mingi mingit moodi. Üldsegi, võib-olla ta püüaks olla kõrgil või. No siin ilmselt tuleb lähtuda konkreetsest kaasusest ja mina nimetaksin nii moraali, ideoloogilist hinnangu skaalat kui ka võib-olla askeetika ja eilse vabadusega seotud asju. Nii nagu on kunstide seas muusika see on muusika omaette ja ühel on kõrva kuulata, teisel ei ole, ühel on lauluhääl, teisel ei ole ja sellepärast on hingehoidjad või pihiisad ka väga erinevad. Ja sellepärast võime ka väga erinevalt hinnata neid astmeid, kui nii. Persetki line nimetada võime hinnata väga erinevalt ja see on, kui spordis on treener, kes määrab ära, kas treening on jõukohane, et ei pinguta, aga et ta ei oleks ka liiga lutt. Samamoodi ka vaimulik juhendaja peaks tegelikult mingilgi moel suutma hinnata. Ja nüüd ma nimetaksin seda dünaamikat, et mitte hinnata hetkeolukorras vaid nägema liikumist, inimese arengut. Ja see ongi, mis võib olla oluline. Mõte on treeneri saga ütelda ühekordselt kolmeks või viieks aastaks ette, et sa nüüd treeni selliselt, käitu nii ja, ja sinu koormus peab just selline olema. Ja ka vaimuliku juhendaja juures peaks nägema dünaamikat, et Läheme juures võib-olla juba juba väga hea ja alandlik märk teise juures võib-olla see ei pruugi nii ollagi. Ja see oleneb ka nendest elureeglitest, kas inimene on kloostrielu, reeglite, järgija, erinevate kloostrite elureeglitest ja mis on tõesti normatiivik seatud, mis on eesmärgiks seatud, et seda elu elada ja, ja siis vastavalt sellele on võimalik siiski mingil moel mitte absoluutselt, aga mingil moel hinnata, aga see on juba väga professionaalne lähenemine ja see on hinge võib-olla kõige sügavamates soppides ka ka läbivaatamine ja mis on väga ohtlik ja sellepärast, kui ei ole head vaimulike juhendajate tihisa, siis tõesti sõnatu. Kui tuleks mõni inimene sellise küsimusega väga konkreetne kohe tuumale pihta, üldse ei jookse ümber nurgaaega ja mingit vahtu. Kas alandlikkus on tähtis? Väga raske küsimus ja tavaliselt nii ongi, et religioossete teemade juures tahetakse saadant ühest vastust. Aga siin on oluline see, et ikkagi mõiste tuleb lahti seletada. Ja sellepärast võime vastata. Ühelt poolt ei ole ta eesmärk omaette, teiselt poolt siiski on väga tähtis Ja mis, mis külje pealt ei olegi tähtis, ütleme näiteks humanitaarkinni mõtet, et alandlikkus üldse ei ole tähtis. Me võime ütelda just selle külje pealt, et kui ta muutub omaette eesmärgiks, nagu me juba siin mitu korda olen seda maininud siis ta võib olla negatiivne, see võib viia välja kõrkusele endast lugupidamisele enda inetlemisele, et vaata, kui väga ma olen. Ja sellepärast on ta negatiivne ja, ja pigem mitte ta ei ole siis tähtis, vaid, vaid teda ei tohikski siis olla. Nüüd teine küsimus on, on kui me näeme Tõrmas positiivset külge ja siin ma tooksin sisse selle mõiste, mis on seotud suhtlemisega, tähendab, alandlikkus on millegi suhtes ja kui inimesed käituvad, siis nad käituvad kellelegiga või millegiga. Ja, ja see on suhtumise küsimus. Et alandlikkus on seotud ääretult palju suhtumisega. Nüüd toome siin võib-olla näitan näiteks koduses elus me ütleme, kas mees ja naine on võrdsed või peab üks nüüd alluma teisele, missugused on mehe või missuguse naise tööülesanded, olgu see siis majapidamistöödes või lastekasvatusel ja, ja mis iganes. Nii et siin algab suhtumisest. Ja ma toon siia selle paralleeli, kohex. Et kui on tegemist armastusega, mis tegelikult peaks ka olema inimeste suhtlemise kõige kõrgemaks väljendusvormiks, see tähendab armastust teenimas kontekstis siis see tähendab, et inimene võib ja mitte ainult nüüd vaikselt kuulata ja võib-olla perekonnatülide vältimiseks alluda näiteks ämmale või äiale või abikaasale siis see ei ole veel ka alandlikkus, see on lihtsalt võib-olla teatud astme kuulekus, kus tehakse tööd ära ja siis öeldakse, see mees on nii tossikene ja, ja kuulekas ja, ja võib-olla pärast nainegi ütleb, et see polegi õige mees. Nii et, et siin võib tekkida jällegi väärib aga see, et kas ta on vajalik, on küll, sest kui me näeme, mõni inimene tuleb. Ta tuleb ruumi siis enim on kohe ruumi täis. Ta on nii suur, mitte füüsiliselt suur, vaid ta tuleb sisse, ilma et ta vaataks, mis seal ees on, vaid ta tuleb sisse oma minaga, oma seisukohtadega, tal on oma programm, tal on oma võib-olla kiiruse rütmi juures vaja midagi hästi kiirelt otsusta kellelegagi rääkida, ta ei vaata üldse situatsiooni. Ja see on ka üks alanduse või alandlikkuse märk. Egas inimene arvestab kellegi teisega, kas ta kuulab? Kas ta suudab ennast panna teise inimese olukorda ja, ja selles mõttes hakkabki suhtlemisest peale, nii et, et ma arvan, et alandlikkus suhtlemises on küll ääretult oluline. Kirik õpetab, et alandlikkus on voor ja räägitakse erinevatest voorustest jumalik voorus Klootus, jumalikud, voorused, usk, lootus, armastus ja inimlikest voorustest õpetab ka kirik. Öeldakse, et alandlikkus on voorus, mis eeldab kõiki teisi, tähendab, mis eelneb kõikidele teistele voorustele. Ja kui mõnel kristlasena püüan olla alandlik, sellepärast et minu usk nõuab seda. Ma püüan elada igati püha elu selleks, et ise saada pühaks võimalikult lähedale jumalale oma lõppeesmärgina. See on üks asi. Teine asi on see, kui ma ei ole kristlane. Ja ma püüan olla plekk, mitte sellepärast, et nemad õpetad, kirik mitte sellepärast, et sellised on minu selline usk vaid sellepärast, et ma lihtsalt tahan olla alandlik. Aga mida see mulle annab? No juba ilmselt mitmes kord mainima seda, et see ei saa olla jällegi ikkagi omaette elustiil vaid küsimus on, miks inimene tahab olla alandlik. Võib olla sellepärast näiteks kuskil asutuses kontoris inimene töötab, ta on alandlik ja kuulekas oma ülemusele, sest emad, kaugem eesmärk on saada järgmisel kuul rohkem töötasu, võib-olla tõusta ametiredelil karjääri tehes. See on tema eesmärki selle saavutamiseks. Ta püüab teha hea näha, püüab olla väga lojaalne ja kuulekas, ta isegi töökas ja kõik, kõik see, mis kaasneb tegelikult võib-olla ka vooruste loetelus ei sa midagi sellele inimesele ette heita. Ta on seadnud endale kõrged eesmärgi midagi saavutada ja selle saavutamiseks ta kasutabki alandlikkuse tee vormi. Aga ehk kui me räägime nüüd jällegi kristlikus tähenduses, siis ongi küsimus, et mida Cristiano eesmärgiks ja nii et, et võib-olla siinse kraadi vahe võimse nüansivahe on, on, on olemas. Ma paneks selle siis niimoodi. Ma tahan lihtsalt olla hea inimene. Ja ma üldse ei usu jumalat. Ja ma lihtsalt anala hea ja selle nimel ma olen nõus olema alandlik. Kas see annab mulle ka midagi, kui isegi siis, kui ma ei usu jumalat isegi siis, kui ma ei usu mingit kõrgemat jõudu, kes on mind loonud, kes on teinud, kellele ma pean alla, see on, see on mina ise, tähendab, mina olen see hea, mina teen seda head. Mina tahan olla hea. Minul tuleb see soov ja tahe ja selle saavutamiseks ma lihtsalt olen alandlik, kas aga kas me saavutame selle, läheb midagi yli siis ma ehitan jumalat. Ja siin ongi võib-olla kogu see teravik. Küsimus on, mida inimene suudab saavutada, ma arvan siiski, et, et väga paljud inimesed on sellega päri, et inimene tahabki olla hea inimene, korralik, töökas, viisakas suhtlemises taan saanud hea hariduse, oskab käituda ja kõik, see on meeldiv, et inimeses on midagi head meeldivat seltskonnas või, või on ta siis oma tööülesannetes. Nüüd on aga võib-olla oluline see, et kas inimene suudab seda teha siis tegelikult ikkagi inimesel on oma eesmärk seatud ja ma arvan, et ilma absoluudi tahteta ta siiski seda. Ja siin tulevadki sisse need nagu jumalikud abi või armuvahendeid, ühesõnaga voorused, mis on seotud juba usuga, mis on seotud lootuse armastusega, et kogu see inimesi, elu ei ole mitte ainult meie omad teha. Ja, ja mitte ainult meie oma eesmärgid ei ole need kõige kõrgemad ja, ja sellepärast humanismi ajal inimesed just toonitasidki seda, et miks mitte olla lihtsalt hea inimene või miks mitte teha selline ühiskonnakord. Me teame seda lähiminevikus küll neid loosungeid, kus tahetigi ka hästikorrastatud riigis või ühiskonnas elu kauniks teha asun saavutamata. Ja siin ma nimetaksingi just neid teisi vahendeid, mis tegelikult kristlasena on omane, mis aitavad tal saavutada kuulekust või alandlikkust mida kristlased lustlikud ei ole ja need on Sacromentaalse jõuga, need on juba sellise jõuga, mis, mis inimest tõesti aitavad tal ka kannatada, võib-olla ülekohut, mõnikord olla realist selles maailmas näha, mida inimene saab muuta, mida ta ei saa muuta. Nii et see on jällegi kompleksne küsimus. Nii et päris üheselt ei saa ütelda, et, et see oleks halb, kui inimene soovib omast jõust, aga paraku ta lihtsalt ei jõua, tal ei ole seda energiat, ta väsib ilma jumalata, ta ei saavuta seda ei eesmärgina ega vahendeid. Mul oli kunagi üks selline juhtum, kus ma ajasin juttu ühe katoliku preestriga. Ta nimi on isa Matteus ja kuidagi jutus, siis ma ütlesin, Tallegg aavisamatus, te olete niivõrd alandlik. Mille peale ta ütles, et aga see on mu loomus, tähendab ta. On küll jah, aga ma lihtsalt püüan seda kultiveerida. Kas alandlikkus on midagi sellist, mis on inimesele loomulik? Mingil moel ma arvan, et on mingil moel, see oleneb väga palju kodusest kasvatusest. Ma mõtlen iseloomust. Mõni inimene lihtsalt on vaiksem, tagasihoidlikum. Ja ma arvan, et see on väga palju seotud selle inimese sisemise hinge ja ja eluolukorraga, aga mis on talle ka kingitud. Nii et võime ütelda, et, et seda võib tõesti ka arendada või teadlikult jälgides suunata, aga mingil moel on ta inimeses olemas. Me jõudsime oma jutuga need pere juurde puutudes kokku erinevate süsteemidega inimühiskonnas. Me võime rääkida alandlikkusest vaimuliku juures, mis on kindlasti väga oluline alandlikkusest perekonnaelus. Millised oleksid, ütleme, tavalised juhtnöörid, sellised midagi praktilist inimesele, mida ta saaksid raadiosaadet kuulates kaasa võtta. Tola, alandlik oma elus, ütleme, perekonnaelus, inimene, kes elab tavalist perekonna eru, pühendab oma elu jumalale selleks, et saada tehaks. Tähendab, millised oleks juhtnöörid igapäevases elus. Kui keegi tuleb vastu. Ma ütlen talle, et kao ära või need endale kenasti ära. Enne oli siin juba juttu suhtlemisest, kas on veel midagi, mis oleks väga oluline? No, ma arvan, siin on väga palju seotud tõesti lastetoaga see tähendab kasvatusega, see tähendab viisakusega, mida on võimalik õppida. Ja mulle meenub üks lugu, see oli aastaid tagasi, kui üks abielupaar tähistas oma kuldpulmapäeva. Ja kui siis küsiti nende käest, et teil on olnud ju kindlasti elus paremaid päevi ja halvemaid päevi. Kindlasti on olnud ka eriarvamusi lahkmeelt, võib-olla viidugi. Aga kuidas oleme suutnud koos elada ja ma arvan, see oleks tänapäeva inimestele küll üks õpetlik lugu. Kui Nad vastasid. Me oleme järginud ühtegi peeglit ja me ei ole ühelgi õhtul heitnud magama ilma, et neil oleks ära leppinud. Ja siis oli veel üks küsimus, et kumb oli alustaja, kumb sirutas esimese kähe. Et kas siis, kui juba kell 12 kukub ja veel vaatame, kas tema on see esimene, kes palub lepitust või pean ma ise tegema ja võib-olla siin ja see üks nüansse Laanlikkuses, et et me siiski tunnistame ka oma vigu näitama, et me oleme nõrgad. Ja kui me oleme midagi valesti teinud, et me võime siis tõesti sõidutada, leppida kui kellelegi haiget teinud. Ja see ei ole mitte enese võib olla vääristamine, vaid pigem see näitabki inimese suurust. Ta on võimeline ennast analüüsides ütlema, et ma olen eksinud ja oleks hea, kui neid inimesi oleks lihtsalt rohkem ka igapäevases elus kodus, tööl, tänaval, kus, et sageli me valulik lävi on madal ja, ja me ärrituna. Me oleme pahased ja tigedad väikesegi torke peale. Rääkimata siis, kui, kui on mingisuguse suuremate kannatustega tegemist ja siin on küll nüüd võib-olla eeskuju võimalik võtta pakutest noome võib-olla ütleme ja keskajal kuskil kaugel maal ja võõrad inimesed, võõrad kombed ja tavad. Aga, aga me näeme neid, neid inimesi ka jänese ümber, kes tegelikult suudavad järelikult palju ja suudavad ka alla kõlata sellise raske pala, kui sa pead minema ja ütlen, et, et näed, anna andeks, lepin ära. Me jõudsime jutuga pühakute juurde. Pühakud on inimesed, kes on suutnud oma elu ta eesmärgi välja elada võib-olla paremini kui teised inimesed. Ja kindlasti enamus raadiokuulajatest peab sellest pühakud, nagu Püha Augustinus. Püha Augustinus ise on öelnud, et kui sa tahad olla suur, siis alusta sellest, et sa oled alandlik. Ja kui sa tahad ehitada võimsaid konstruktsioone, siis tee kõigepealt kindlaks, et selle konstruktsiooni vundamendiks on alandlikkus. Oluline on alandlikkus kirikus, vaimuliku teemas. Ääretult tähtis ja ma tooksin siit teise näite nimelt Püha Franciscuse elust, kui ta oma kaasvendadega ehitas kabeli, no tal oli vaenlase ja vastaseid ja kui see kabelbandidel põlema kutsuti kohale ja, ja siis ta istus maha ja ütles, et mida mina olen teinud valesti, et nad panid mu kabeli põlema. Võib-olla tasuks järelemõtlemist? Võib-olla, ütleme igapäevases elus, kui keegi meil on midagi halvasti ütelnud või teinud siis me võib-olla ka küsinud, aga mida meie oleme teinud, et meil on põhjustanud? Me oleme kuskile ette jäänud ja muidugi siin võib olla jällegi mitmesuguseid võimalikke motiive. Võib-olla keegi tahabki neid eest ära kõrvaldada ja sellepärast ka kristus kõrvaldati tegelikult tee pealt eest ära, soli segav. Kuigi ta oli alandlikkuse eeskuju ja nii ka pühakute elulugudes, oleme tihti, et, et nad on ta märtrina surnud. Tähendab, kellelegil on ta ette jäänud. Aga see on see sisemine hoiak, et inimene võib võib enese jaoks teadvustada. Ta on püüdnud elada väärikalt ja olla kuulekas ja alandlik, kõige kõrgema käsule. Siit tuleb see võib-olla vahekorra nüanss välja, mille kohta siin just alles äsja meil pühapäevane tekst oli. Teise jumala vahekord tuleb anda keisrile kui palju, kui palju jumalale ja ja vot siin nendes nüanssi asjades võib-olla tasuks tõesti mõtelda, et missugune on meie püüdlus, et me seda alandlikkuse kõige esmaste, kõige tähtsamat vooruseastet vundamendile võiksime seada. Nii et alandlikkuse üks vorm väljendab ka selles, et kui me tabame ära mingi halva situatsiooni kuku süüdistama maailma vaid see hea võrdlus Franciscus enda elust, et mina olen mina nüüd siis valesti teinud. Ja no andku siin meile meile jumala tarkust, et me teeme vahet, mida muuta ja, ja mida me ei saa muuta. Kui me räägime kuritegevuses maailmas, mis on kasvanud ja, ja see on päris kohutav, kui me neid andmeid vaatame ja mõtleme, kui palju on inimestes kurja, kui palju on ühiskonnas kurja ja, ja küsimus on, mida saame meie teha, kas me lihtsalt vaatame pealt, oleme alandlik ja laseme nendel kurjuse jõududel valitseda. See on umbes sama, kui me oleme kümnekesi baas ja, ja rahaskaav vastab ütelda, et tark annab järele. Üheksa tark annavad järele ja üx terroriseerib. See on siis alandlikkuse eesmärk ja, ja tõesti, me laseme ülekohtul või rumalusele valitseda. Ma arvan, et see ei ole nii, vaid me saame välja ütelda oma seisuga, küsimus on ainult selles, mida saame meie teha, et muuta midagi. Alandlikkuse tee on tee lunastusele. No kindlasti on, kui me mõtleme Kristuse teele, siis see oli kannatuse tee, see oli ohverdamise tee selle lunastuse tee. Ja see oli surma tee. Samas mis annabki tegelikult kristlasele jusele alandlikkuse juures ka jõudu, mitte ainult. Me vaatame sealpoolsusesse igavesse ellu ja, ja laseme siin ennast peksta ja mõnitada ja ja võib-olla tee pealt ära koristada ei saa oma missioonid teostada mitte see, vaid, vaid seal alandlikkuse kaudu ka vastavate väärikate vahendite tarvitamisel tegelikult käimegi lunastuse teed. Ja sellepärast me seostamegi ühelt poolt, kui me ütleme, et Kristuse tee oli kannatusele, samas tuli ka võidutee. Et see annabki selle triumfeeriv hoiaku teades, et, et nii nagu apostel võib ka rõhutada, et, et kui meil on ka mahalitsutud ja surutud ja, ja manitatud ometi. Me oleme võitjad, see annabki ilmselt sellele alandlikkusega omaette nüanssi eesmärgi, et see ei ole veel veel lõpp, see ei ole veel viimne staadium või viimne lahendust. Nii et arvas raadiokuulaja rääkides alandlikkusest, räägime me nii ehk nii ka iseendast. Kas me oleme alandlikud või mitte, seda peame välja selgitama siiski ka selles ühiskonnas ja alandlikkusega, see on tee lunastusele ja ta ei ole üldse raskele, ta näib kohutavalt raskena. Aga tegelikult see tee läheb järjest laiemaks ja laiemaks, koormamine kanname, lähevad järjest kergemaks. Tasub mõelda. Alandlikkus ei ole midagi võimatut. Ja alandlikkusega võti seisnebki selles, et me mõtleme enne, kui me tegutseme. Võtame hetkeks aja maha, enne kui purskama viha kellelegi näkku. Ja mõtleme, kas tasub. Kas on hea. Kas mina tahaksin, et mulle tehakse. Need olid tänase saate mõtted balandlikkusest. Kindlasti on mõtteid rohkem, millest ei jõudnud rääkida selles saates aitäh piiskop Einar Soone stuudiosse tulemise eest ja oma mõtete avaldamise eest. Järgmisel nädalal on meie saate teemaks kuulekus, nii et Raivo, armas raadiokuulaja ker taas nädala pärast lahti. Ja kui sul on soov ja oma mõtteid avaldada kirja teel, siis on seda võimalik teha aadressil raadio kaks, Gonsiori 21 või siis telefoni teel tööpäeviti kella 10-st viieni numbril kuus 314. Saade valmis koostöös Eesti luterliku tunniteenistusega.