Tere õhtust, tänase saate pealkiri on luulevalgus Jõgeval. Kuid lisame veel kaks märksõna, sonett ja aastaajad ja kuulame kõigepealt Kersti Kreismanni esituses mõned Marie Underi sonetid. See helge suvepäev läheb uhkelt looja. Osahelbeid heidab aia teile kui punast viina üle käte meile, kes valgel trepil istume ja sooja ning ühetavat õhtut tervitame. Vaimustav ning veetlev oli eile kaunid päevad kaunimaile öile. Nad õitsenud vastu armsam, kunistame kaasmaitse ja eks olnud ka meie päev täis valget õitsemist punast pillamist. Nüüd käime üle magus valuhoog ja nagu peenralt tõusev lõhnavoog toob ööle oma ohvrit andumist. Me süda vaikses õnnes härdaks läheb. Ah, igast aknast seina. Sissemmeri kui see virvendas ja sädeles kõik vesi, eks olnud päiksekullast nõrguv käsi ta üle paisanud sätendavaid teri. Mu virgundu meeled nautimisel päri, jõid seda sära puhtamat kui mesivarahommikul, kui kaste pesi mu sooje jalgu. Hõisahtas Movery. Siin roosatasid vanad õunapuud, seal lillatasid laiad kartul, põllud, maad, lõbustasid lillehulga möllud ning sängi. Jumul naersid kirsid suhu. Kui ühetavad võitlusvalmid, suud ja sirel lõhn mind meelitas, teab, kuhu. Mis silmitseb nii lapsikult mu nägu, naiivselt minu elutarka suud? Ah pääle suudluste seal palju muud iroonia ja pette kurblik segu. Oh ei, ma pole enam omajagu. Ma murel kihlatud oma tema pruut, päevad-ööd, nii kurvad, kohustrud, mu hing on lukus. Pole minu tegu, sa naera, nukrus oma noorest vaatest ei tuksuda või koosne vere löök. Nii hõiskel Sulda alles õnneaatest. Sa tantsi, neiu parve valges keerus ning ülepääsul kur rõõmulee mis minus kustumas, kui tuli peerus. Oh, ära kummuta mu poole huuli mu kaelale, see taandub sinu eest. Eks tõuse juba kirbet maiku meest mu suul, kus pleekinud mai ja küpseb juuli kui aimaks õhus juba sügistuuli enam torma läbi tulest, veest, mu tantsusamm, see pageb sinu eest enam veeretama õnne kuldset kuuli. Haara ihaldame kurba kätt. Seal nukrus keelab armusuudlust kanda ja sõprus soojas ruumis ja anda see harjunud peski mõju silmale, et sa rõõmuhõisked Laota kergeid hõlmu. Las harutan, ma üksi oma sõlmi. Kõlasid Marie Underi soneti ja nüüd kohe lisandub Underi nimele Ernst Enno nimi sest laulul, mida kohe kuulete, on oma koht ja oma õigustus siin saates nimelt Jõgeva luulepäevadel, kuhu ma teid mõttes kohe kaasa kutsun, on see laul juhtmotiiviks. Ja neid siis kõige tähtsam nimi. Betti Alver. Novembrikuul siis kui on meie suure luuletaja klassiku Betti Alveri sünniaastapäev on üks sündmus Jõgeval tema kodupaigas, mis neid juba puudutab ikka kohe sadu ja sadu ja sadu inimesi Eestis, sest siin on seitse korda läbi viidud Betti Alveri luulepäevad. See on koolinoorte, kes luulega ja teatriga tegelevad igatsetud ja oodatud sündmus ja nagu võib arvata. On neid, kes käivad seal mitu aastat järjest ära, siis tulevad jälle uued ja uued noored. Ja on hoolimata ajakirjanduse, suhteliselt leigest huvist selle väga ilusa asja vastu on siiski kumu levinud suust suhu. Et need jõgevapäevad on üks vaimne, eriline ja tore õhkkond. Ja. Meie oleme stuudios praegu Kersti Kreismanni, ka mina olen selle saate toimetaja Mari Tarand, õieti ma ei mäletagi, kuidas minul selle Jõgeva gümnaasiumiga suhted tekkisid. Et ma sinna sattusin ja selle suure luuleürituse sõbraks jäin. Aga Kersti Kreismann, sina oled draamateatri esindajana ja näitekunstnike esindajana mitu korda olnud žüriis. Ja oled ka neid, kes, kes teavad, kui öeldakse, et noh, kas läheme Jõgevale, et siis vastus on ikka. Võidule videole minna iga kord, kui need jõgevapäevad lõpevad, siis need, kes seal juhtuvad olema žüriis, kes on parajasti saanud ja kes on selle maigu suhu saanud, siis teevad haleda näo, et kas järgmine kord ka tuli. Nii et asi on kaugel sellest, et näiteks sinna paluma, kui vähegi teatrist võimalik on ja teatri juhtkond alati sellel on vastu tulnud, et me sinna oleme saanud. Kes seal korra on käinud, minul jäi sellest sinu jutust kõrva see meedia vähene tähelepanu ja tegelikult Mul on sellest hirmus kahju. See on selline asi, see, need Jõgeva luulepäevad. Ma olen sellele palju mõelnud ja mitte ainult mina, vaid kõik, kes näpuotsaga puudutanud või ninaga nuusutanud, seda õhkkonda seal olnud. Need on kõik sellest positiivsest laegus niivõrd nakatunud ja ja vaimustunud, et see ei lähe lihtsalt üle, seda on väga raske kirjeldada. Ma võiksin banaalseid lauset tuua ülivõrdes, et kui tore ja vahva see kõik on, aga kõik, kes sinna on sattunud, nende päevadesse NX jäänud ja mul on meelde jäänud, on üks teine üritus samamoodi, kuhu ma olen ka alati püüdnud minna, kui ma saan, see on analoogiline. Need on nagu toreda asja kaks poolust, see on veel miniteatrite festival koolinoorte oma paremal, mida organiseerib Saaremaa ühisgümnaasium, varasemal ajal olime me lihtsalt zürii, aga nüüd on meil au, auväärsed meid nimetatud Akadeemiaks. Nii et akadeemia kohtumistel nende juhendajatega koolilaste juhendajatega kunagi keegi juhendaja ütles. Ja ma ei mäleta, kas see oli nüüd Saaremaapäevadel või oli see Jõgevapäevadele, et terve aasta õppeaasta valmistutakse selle tähe all, et saada sinna Jõgevale või siis näiteks ka Saaremaale, et et see on niivõrd populaarne koolinoorte hulgas. Et nüüd on tekkinud igasuguseid probleeme, kuni sinnamaani, et kes on juba kooli lõpetanud, need ei taha ka sellest kõrvale jääda, nad tulevad niisama fänn klubina või siis teevad oma neid eeskavasid ja kuidas on need siis ära lükkad ja siis on see nüüd päevade paisunud järjest suuremaks vähemaks, et ei mahu nende ajaraamidesse ära. Ja see on niivõrd tore, et nendel on tekkinud omad sõprusringid ja oma sõpruskoolid. Liigutav on näha neid kohtumisi, kus need koolilapsed kokku saavad jälle aastas korra ja kui, kui veel rääkida sellest õhkkonnast saalis, see on hämmastav, et missuguse tähelepanuga ja delikaatsusega jälgitakse, kuulatakse, seal on ka mõned kavad, mis on nagu uustulnukad ja päris ei taba ära selle saali suurust näiteks ei kosta või on natukene kuidagi nagu natuke abitult esialgu veel esinevad ja kui toredasti plaksutatakse neile vaikselt seda kõike kuulatakse. Seal ei ole kunagi nii-öelda välja vilistada. Anna väga-väga taktitundeline, kuidagi antakse märku, jah, publik on eriline, on küll, see on täiesti nii. Kui nii sageli kuuleb praegu igasuguseid etteheiteid noortele, et just noorte niisugune ükskõik üksus meie kohe päris suurt sõnadega öeldud ükskõik meie riigi, meie maa, meie elu kõige vastu on see, mis masendust tekitav, et noored on halvad ja noortel on suured ohud ja pahandused ja narkomaania ja nii edasi ja nii edasi. Aga, aga meie näeme seal midagi hoopis muud säravat vaimsust ja püüet kultuuri järele. Ja muidugi õpetajate ja noorte niisugust loomingulist koostööd näitab, et kui koolis on õpetaja, kes suudab noori niimoodi kaasa tõmmata ja siis siis on ju selle õpetaja ja laste vahel ka usaldus ja, ja ta saab neid. Neid igati mõjutada, nii nagu on vaja, ma ei saa siin seda lihtsalt rääkimata jätta, see küll juhus. Aga nii on juhtunud, et sinu õde Kersti on üks õpetajaid, kes aastaid seda asja teeb ja Saaremaal. On küll ja ta on Saaremaa ühisgümnaasiumi kirjandusõpetaja ja ma mäletan aastaid tagasi, kus ta esimest korda nagu püüdis midagi abitult ja väga arglikult niimoodi alustada ja mul on suur rõõm, et ta on järjest nagu tublim ja, ja professionaalsem kui need üldse rääkida vastuseks sündmusele. Ma mõtlen, et mul on ka tunne, et ma nagu puhkan seal mingi tore talvepuhkus alati seal Jõgeval ja siis teinekord jälle kevade puhkus Saaremaal, Kuressaares. Aga jääb selline tunne tõepoolest noh, tõesti eriti siin Tallinnas selline mulje, et noored on, nagu nad on, mis sa ütlesid ja siis lähed sinna ja sa satud nagu teise maailma, et see noorte maailm tegelikult siinsamas väiksel Eestimaal on positiivne ja palju suurem kui, kui see noh, niisugune ettekujutuse maa sportest või et, et see on hämmastav. Ma olen mõelnud ka veel seda, et küll oleks kasulik. Ma võin praegu üle kuu peale näiteks konkreetselt siis Jõgeva teistel õpetajatel ma ei ole, pole nagu aega seal väga jälgida, kes seal saalis täpselt on peale laste ja juhendajate ja samamoodi siis ka Saaremaal, aga mul on küll kuri kahtlus, et miskipärast või no lihtsalt see on niisugune mugavusest või ma ei tea huvipuudusest minu meelest peaks küll nüüd need teised õpetajad ükskõik mis aineõpetajad ka kõike seda näeksid, ma arvan, et nad nüüd avastada võiksid oma õpilastes hoopis teised inimesed ja ma arvan, et nende selliseks pedagoogitöös oleks sellest suurt kasu. Positiivne kasu sellest, kui nad näeksid oma õpilasi sellistes olukordades niimoodi selgete lahtiste noh, kuidas öelda poeetilistena kodanikena ja nii edasi ja nii edasi. Aga ma ei oleks muidu hakanud sellest meedia lõigusest üldse rääkima, aga näiteks iga kord, kui ma seal olen olnud, kuigi ma olen ju raadio patrioot ja ja seda nüüd lindistada, mida nemad seal lugesid ja seda saab kallis kuulajaga varsti aru, et, et meie ei saanud väikse mikrofoniga joosta mööda lava, nende liikuvad laulvate ja ja lugevate inimeste vahel, et seda niimoodi kvaliteetselt lindile tuua, seda oleks pidanud täiuslikult võtma. Televisioon, oleks see koht, võib-olla see tunne ja see kogupilt, et saaks elavaks, saaks natukenegi teistele tajutavaks. Ma mäletan näiteks, nendel on ju iga kord üks teema natuke kuulajaile, kes kindlasti ei ole seal olnud. On olnud näiteks kuna seal Betti Alveri nimega seotud on olnud Betti Alveri enda loomingust antud ette see teema, millega siis koolitrupid tulevad sinna võistlema ja, ja mõõtma 11 on olnud arbujate koguarvu ette grupiloomingust. Siis oli üks sügispäev, oli Juhan Viidingu luulele pühendatud. Möödunud aastal oli vene luule arvatavasti viitega ka Puškini lehkele aasta lähenes ja Alver Puškin seotud jälle. Ja nüüd seekord oli õige huvitav teema ja ausalt öeldes, kui Leanne saage Jõgeva kirjandusõpetaja, kes selle asja algataja hingan mulle ütles, et sel aastal on meil sonett, et siis ma lausa päris kohkusin. Ja see on küll hämmastav, hirmus kahju, et televisioon on, ei ole neid etendusi üles võtnud, selles võib kindel olla, et ma olen saanud alati seal on ebaühtlane, see tase võib olla, aga ma olen salusel täielikke kunstielamusi täiesti pisarateni liigutavad. Ja, ja ehmatavad, et kuidas on võimalik, nii, nii fantaasiarikkalt ma neid lavastusi üles ehitada ja, ja tõesti-tõesti see sonett, no mina ei tea, müts maha, kuidas on võimalik, tähendab, Taijo kisub selliseks etlemised, eks sedagi oli, aga seal oli ka täiesti tõsiseltvõetavaid uhkeid lavastusi, kusjuures sonett ei olnud seal kuhugi kadunud. Muidugi võib tuua näiteks toreda elamuse üks vana kindel käia on Varstu, Mõniste noorteteatri kõgoga koga ja tema oli teinud ühe äärmiselt uhke lavastuse selles mõttes, et sonett oli seal küll olemas, aga ta oli põimitud ja pealkiri oli ka toredal aasta punkt, ajad punkt. Ja tema oli põiminud sinna sisse siis lutsu kõik kevadest alates samamoodi aasta nagu oli ka ülesanne antud. Ja mis oli hämmastav, Nad ei kasutanud ühtegi sõna selles lavastuses. Selles tähendamis puutus sellesse Lutsu materjali ja kõik oli täiesti selgelt loetav, see oli vapustav etendus kogu Lutsu siis kevad, suvi, sügis välja mängitud ja mitte hetkekski tekkinud kahtlus, et keegi millestki aru ei saanud ja seal oli nii vapustav fantaasialende. Sonett on ju siiski noh, klassikaline suhteliselt pidulik vorm, sageli ka natukene noh, kas eleegiline või väga mõttetihe ja sageli ka tan vormi nimel ta mingil määral konstrueeritud. Mul on selles mõttes raske, aga kui palju oli leitud niisugust, nendes meie oma soneti loomingust eesti oma soneti loomingust, kui ei puudunud ka Petrarca jaa jaa. Seczpir, aga leitud niiskeid son ette, mida andis tõlgendada nii nooruslikult ja, ja isegi humoorikalt, vot näiteks see üks, mis kool seda tegi, seda pargi lugu. Sügisene parkali seal. Nii Saaremaa ühisgümnaasiumi, Rita Ilvese riivitud juustust jaja. Kevadel kuulutatakse välja see järgmise sügise Alveri luulepäevade teema ja siis hakkavad õpetajad ja õpilased ja loovad ühendused mõtlema selle pääle. Ja suvel korraldatakse rännal nende kooliteatrite suvelaager kus suur osa neid samu inimesi on jälle, kes on seotud nii selle Saaremaa kui Jõgevaga ja oled sa ka nendel päevadel käinud õpetamas ja aitamas. Ma tean, et Draamateatri need truud toetajad ikka käivad. Seal on jah tublimad ja pedagoogilise vaistuga näitlejad on seal juba olnud, õpetajad küll ja seal on ka oma oma õpetajate ja juhendajate kaader juba väljakujunenud, see on siis Peipsi ääres rannal üks imeilus koht, kus neil on traditsiooniliselt selline suveõppelaager, puhkuse ja täiendkoolituse. Haagen Ma väga kriitiliselt suhtun oma pedagoogiliste võimetesse. Eelmine aasta suure hädaga oli nõus nii-öelda külaliseks minema, sinna olin siis nagu lastele seal küsida ja näidata. Aga see aasta siis ma juba andsin alla esimest korda elus ma olin ka pedagoogi rollis ja tõesti see kolm päeva olid väga armsad lapsed. Ja ma närveerisin nii kohutavalt, aga kokkuvõttes oli see nii, et ma olin kolm päeva siis nagu õpetaja olnud ja pärast seda mudelit pisarad silmis küll lahkuminek ja ma ei saa aru, või tähendab, imetlen õpetajaid ja mõtlen, kui suur kaotus või selline kurbus või noh, On lahkumine oma õpilastest, kui sa oled nendega aastaid koos, kui mul juba kolme päeva pool oli niimoodi, et ma olen millestki väga silma jäänud, mu lapsed laiali sõitsid ja neid oli muidugi imearmas oma lapsele näha, siis peaaegu kõik olid nad ikka uuesti eval koos, kellega ma suvel koos olin, see on ka väga toredasti läbi viidud, on vanem ja hilisem või vanem ja noorem grupp rannal. Ja need on jagatud siis juhendajate vahele ära väga demokraatlikult loosi teel ja siis on võimalus siis nende loosidega küll ka vahetada, aga nii ei saa, tormavad mingi lemmiku juurde ja siis mõni juhendaja lausa teeksin ta Peipsi äärde nukrutsema ja seal on siis igav moodi, seal on liikumist ja seal on flamenko ja ja hääleseadet ja muidu juttu ja, ja filosofeerimist ja puhkamist pidutsemis. Ja siis viimane päev, siis esinetakse, siis iga grupp tuleb oma kavaga välja, mis on ka tore niisugune ülevaatus jälle, kus ei panda Vingerit ega, ega ei anta. Aurahasid midagi vä? Mina imetlen siiralt ja ma ei jõua ära kiita ja imetleda vahendajaid, kuidas nad arglikud alustavad ja kuidas nende professionaalsuse enesekindlus suureneb ja kuidas vaim lehvima hakkab ja fantaasia hakkab arenema. Selles mõttes on ka päris hea, et on alati priiliikmete või juhendajatega kokkusaamine, et mingid sellised üksikud märgid mõnikord on nii vähe vaja, öeldad, järsku nad taipavad, sest meil ei ole ju enamikul, ei ole ju mingit erikoolitust, režii alal ja nii edasi on mingid kursused, kui, kui needki kõigil on olnud. Aga siis aastate jooksul ja alati nagu huviga ootad sellised põnevad, selliseid kolded välja kujunenud kohad. Üks, mis on aastaid alati noh, jäi isegi üllatavaid, vaid sealt on alati mingit põnevat tulemust loota ja saavutusi on näiteks Rakvere, neil on kaks truppi, mis on väga võrdselt tugevad, üht teisele eelistada, vahel on nagu teine tugevam natuke või, või nii, üks on siis Rakvere linna noorte näited. Ja teine on siis Rakvere, Rakvere reaalrealzin, Karla trupi nimi, poeg? Need on nüüd ütlemata tublid ja me oleme seal žüriiliikmetega ka aeg-ajalt rääkinud, et ma ei saa aru, miks me ei saa aru, miks Rakvere teater ei kasuta nende noorte juhendajad oma lavastajatele, sest minu meelest on täiesti professionaalsed lavastajad. No on veel teisi, näiteks Saaremaa on vapustavalt tubline. Nii ongi, et et algul oli üks trupp näiteks Saaremaa ühisgümnaasiumis, nüüd on juba kaks täiesti eraldi näitetrupi kreisis ja krevera. Ja, ja näiteks on ka Viljandimaa gümnaasiumil näiteks kaks näitetrupi nii nakatunud, et inimesed ei ei mahu ühte troppi ära, tehakse kaks truppi. Ja neid kohti on veel palju ja silma on torganud ikkagi aastate jooksul see, et millegipärast Eriti ei ole Tallinna noori ja kui on, siis võimalused on nii suured ja, ja juhendajad on väga tublid, aga kuidagi José Tallinn hajutab need selle noore inimese tähelepanu või neid võimalusi, on kõike muud, aga väga vähe on selliseid, see silmapaistvaid tulemusi olnud või sellised huvitavad, et liigutavamad lood tulevad ikka mujalt. Olgu, see siis nii, et kuidas teda nagu ütelda, et, et siin see, see Tallinna suures killastumine võib-olla ei olegi see ülim õnn ei tasu näiteks, et Jõgeva gümnaasiumi õpilased ei tasu kadestada iialgi kedagi, kes veab Tallinna suures koolis käia, kuigi siin on omad plussid ja ma ei taha ühtegi santi sõnaeelne linna õpetajate vaata härraste kohta, aga nii on see paistnud ja kuna on nii hea side olnud draamateatriga, siis on ju mitmel aastal Draamateater võimaldanud nendel võitnud noortetruppidele oma väikeses saalis Neid võitnud kavu esitada. Ja vaat siin on üks niisugune kummaline nähtus, mida mina olen kahel korral, millega ma olen kokku puutunud, et ikkagi noh, kuna sellest üritusest nii vähe teatakse, reklaam on tagasihoidlik, põgusas lõika nimega reklaamid. Et siis nendel Tallinna esinemistel, mis peaks olema nüüd see suur preemia võitjad, nüüd meie olime kõige paremad ja nüüd oleme suures Tallinna linnas ja saalikene üsna tühjakene ja et ei ole levinud, ma kujutan ette, et siis võiksid Tallinna õpetajad oma kirjanduse ja teatri ja muusikahuvilisi õpilasi kutsuda, et lähme nüüd vaatame, aga, aga ei ole olnud ja siis ei ole tekkinud ka seda, seda erilist saali ja publiku vahelist koosloomise tunnet. Võib-olla tõesti, siin võiks tõepoolest midagi ka, kes seda teeb, see on ju tükk tegemist, et võiks tõepoolest ikkagi vaata ütleme näiteks Tallinna koolidel igale poole need teated konkreetselt välja igasse kooli reklaam on ju raske teha linnas ja kes seda siis märgata tõesti, selle metsiku reklaami pommi taustal, aga et kutsuda neid lausa neid kuidagi mingi mingi nagu sellise rohkem sisulisema kaaskirjaga tõesti näed näidata nendele koolidele. Jõgeval tegutseb Jõgeval Betti Alveri fond ja nad teevad käsikäes seda tööd, see vaim ja see nooruslik jõud ja see tegevus tuleb koolist ja fond aitab siis majanduslikult, küllap natuke. Ma ei oskagi seda mehhanismi nüüd, kuidas see täpselt kõik käib, aga selge on see, et on mõnus koolisöök, leian söögitalongid ja lastel ruum, kus nad siis madratsitel saavad magada ja et neil on oma pidu ja diskoõhtul ja kõik mis vaja, nii et küllap seal taga on tööd ja vaeva ja, ja hoolt. Hirmus suunalju kahtlemata ja seal on meil tore traditsioon, et et õhtul siis esimese päeva õhtul läheb kogu see seltskond siis õhtul parki, kus on Betti Alveri mälestussammas ja seal siis kõik seal on omad tseremooniad ja traditsioonilised tegemised ja, ja see kõik on küünlaid täis ja nii imeilusal valgel lumel need küünlad ja muusika ja noored inimesed. Ja kuigi see ei ole ju nii mõeldud, et noor, kes kooli ajal teeb teatrit, loeb head luulet ja osaleb niisuguseid asju, et temast peaks tingimata saama kunsti alaltöötaja või siis kitsamalt lausa teatri või kirjanduse või mõne niisuguse asja. Aga see pagas, mis ta saab, aitab teda kõikjale, teeb teda noh, avaraks intelligentseks. Aga tore on siiski seda ka värkida, et just kõikidest nendest truppidest ikka on ka tasapisi Muusikaakadeemia lavakunstialale pääsenud. No ja hästi tore näha ja neid neid omaaegseid kooliteatri lapsi juba siis jah, arstid, juba kolleegidena. Te kuulete keskekala, milles meenutame hiljuti Jõgeval toimunud koolinoorte luulepäevi. Nüüd vahelduseks väikene kild vabast vestlusest, kui oli alles käimas esimene võistluspäev. Ma tundsin huvi, et kuidas tekkis selline noh ma ütleksin, äärmiselt rafineeritud ülesanne lastele soneti lisaks veel mitte niisama Sonytid üldse, vaid KV temaatiliselt piiratud Aegade näitan ise vormiliselt väga täpselt paigas eks ole, siis võiks seal olla mingisugune, noh, asi teema juures, seda veel seda vormilisust nagu piiraks ühelt poolt, teiselt poolt annaks vabad käed, aastaaeg on, keegi ütles igav või kõige igavam asi, mis üldse saab olla, aga samas on kõige laiahaardelisem. Kui ma võtan sügis või kevade talv, siis noh, mõelda tont teab, mida seal talvega talvel minuga juhtus, risk, mis asju? Seal on mõte on selles, et ei pidanudki rääkima sellest, et talvel sajab lund ja sügisel lehti. Samal ajal oli ju nüüd üllatus, ma sain ka aru just sellest, tähendab sonett ei ole ju, kirjutan oma eesti kirjanikest on kirjutanud üsna vähesed ja ega ka maailmas neid palju ei ole, kui ma küsisin, et kas oli ette näha, et sellise teema andmisel viibime kaks päeva Kalju Kanguri maailmas, siis Brusage ütles, et päris seda ei näinud. Seal me olime viibinud ikka ta siin. Autorite galerii on üsna laiali ikkagi mustalt Roskahjuzeczpirgaa olema. Aga on olnud, on olnud Underilt, kui palju Alveri? Aga samal ajal me näeme, et need Kalju Kanguri soneti, mis võib-olla noh, ei ole poeesia kõrghetked, aga nad on just need, mis annavad väga laia võimaluse praktiseerida seda teksti. Ja muidugi oli ka netti realil, nad on vahvad, tuleb veel. Ja nüüd me siin enne žüriis rääkisime, ma ütlesin, et on noh, kaks lähenemist, täiesti vastanduvat lähenemist üks on, kes on tõepoolest lähtunud siis sellest tõsimeelselt lähtunud ette antud temaatikast ja püüdnud siis Anett kas ette kanda või ka lavastada. Ja teine seltskond, kes on püüdnud või kasutanud seda teemat leidnud linnukese, kuidas lennuk on kirja pandud ja läinud ikkagi teatri peale. Hiilinud oskuslikult kavalalt, vaimukalt mööda antud teemast, ma ütleksin teema valikuna. Ja. Tähendab, mina võin igal aastal on olnud väga üllatav seda näha, mida, kuidas teemade taha on näha osatud. Et see ongi see, see huntide avarust, see võimalus seoseid luua ja. Nüüd, kui algul oli päeva esimene pool tekitas kergelt ehmatuseks hääbumas ja soneti maailma ära, siis päeva teisel poolel hakkas äkki värvikas teata. Vestlesid tänavuse akadeemia liige Jaak Allik ja Jõgeva kooliteatri liblikapüüdjad, juhendaja Leanne saage, kes on ühtlasi kogu selle asja hingeks ja algatajaks. Mis aga puutub repertuaaris või kirjandusteoste valikusse, siis võin nüüd tagantjärele öelda, et noored olid leidnud nii Marie Underi kui Betti Alveri sonetid. Nii. Minni nurme loomingut oli ka üks annus Rävele sonett ja Juhan Sütiste kuulsast sonetitsüklist arm kõlas vähemalt, kui lõpeb suvepäeva viimne vine päris mitmel korral. Nii et noored olid süvenenud meie oma eesti kirjandusse väga sügavalt. Kersti Kreismann jätkab juttu. Ootuspäraselt olid sellised oma lemmikud, mis on ka professionaalsete näitlejate repertuaaris lemmikud või mis on sellised tundelisemad ja suupärasemad ja, ja nii edasi, nii et oli, oli, see on ette, mis kordusid üsna kavast kavasse. Aga tõesti oli ka täitsa üllatavaid üllatavaid üles leidmisi. Ja seda oligi huvitav jälgida, et näiteks mõnedki nendest asjadest on siiski noortele ka võrdlemisi raske. Aga aga tuldi toime ja ei pruukinud sugugi need esitused kuidagi tonaalsedki ühte langeda. Igalühel oli oma õigust. Betti Alveri luulepäevade akadeemiasse on aastate jooksul kuulunud näiteks Andrus Vaarik, Iivi Lepik, Toomas Lõhmuste, Ann malts, Kaie Mihkelson, Kaarin Raid, David Vseviov. Tänavu oli esimest korda akadeemia liikmeks Ain Mäeots. Tõesti ootamatult hea eriti esimene päev ja hea selles suhtes, et mulle meeldis see lähenemine, mis suuremal osal gruppidel oli ja kus oli näha, et tähendab, siin ei ole mitte õpetaja poolt kuidagi paika pandud ja ilmekalt lugema pandud asi, vaid näha Ribransortes sellised loovad krambivaba lähenemist, see oli täiesti üllatus. See annab nagu lootust oli näoga see, et tõesti see on neile endale pakkunud see tegemine, lust ja rõõmus on kõige olulisem asi. Võib-olla need kavad oligi iga õnnestunud, kus oli seda lusti, rõõmu, huumorit ja improvisatsiooni rohkem ja need, mis läksid nagu surmtõsist teed ei pääsenud niivõrd mõjule. Aga no kokkuvõttes oli huvitav muidugi kõik, aga võib-olla nendest võitjatest žürii oli üksmeelne. Suhteliselt ja kaklema läinud ja eriarvamusi oli, aga meie lähtusime küllalt ühtedelt alustelt, mulle tundus, et me saame nagu asjadest ühtemoodi aru. Ja see, et Rakvere linna noortetrupp esikoha sai mis siis need tunnussõnad on, mille pärast? Hästi krambivaba lähenemine, just nimelt on leitud nii-öelda vasted või tegevuslikud vastu, mis ei ole nagu illustreerivad, aga samas annavad nagu asja ideed mõtet väga selgelt edasi ja mis kõige olulisem toob nagu sellest luulest välja selle, mis seal on. Et seal on ju tore see ka, et antakse välja palju eripreemiaid. Tegelikult, mis jäävad meelde, on, on hetked ja inimesed ja Rakvere noormees ja näiteks tema on mulle väga meelde jäänud sellised lahastuslikult leiutada või just nimelt hetked, kus nagu hästi õige jääd kuulama ja unustad ära, et tegemist on kooliteatriga või, või ei ole üldse nagu tähtis. Mind valdab alati seal Jõgeval hea tunne, sellepärast et see annab nagu üldse lootust, et meie, koolinoorte noh, see oli ikkagi eliit koos, keda huvitab. Just nimelt see on hämmastav, et see on ainult jäämäe tipp, see musa, need 300 inimest ja et kui palju neid veel on nagu tegeleda, tahab tegeleda. Kuidas tundub, viimasel ajal räägitakse palju ka sellest kõnekultuurist ja ja diktsiooni ja, ja üldse lavaline elava kõne kuuldavus oli siin ka väga suur vahe kippudelia ja tahapoole jäänutel. Oli küll. Kohe niimoodi, et mõni mõnes trupistaks päris kahju kohe Simbule küsimuse hääles isegi vaid selles suhtes ülesandes, et kas ma tahan, kas ma tahan midagi öelda ja mis ma selleks teen laval, noh, no ma ennast maksma panna midagi teha on vaja tuua see publikuni, mida, mida tahad öelda, et see peab esiteks hästi selge olema. Siit algab nende juhendaja ülesanne ja teine asi on, et panna punast, tahaks väga südamele panna õpetajatele juhendajatele, et et tehku kõigepealt endale ja, ja siis seejärel nendele noortele selgeks just nimelt mitte see, et kuidas vaid mida ja, ja kõik, muu tuleb sinna otsa, et et seal ei saa panna, kui, kui tahta niimoodi, et ainult valges laval sellises saalis, kus saal on küllalt suur kuslikust isegi esimesse ritta nagu ei näe mitte midagi rääkimata ja ei kuule, see on ainult noh ja, ja pärast saal valeks läheb, siis näed, et need, kes laval on, neile on kostüümid tehtud veel spetsiaalsed ja kõik tähendab intiimsust saab ka teiste vahenditega. On 1000 miljon võimalust nagu intiimsust saavutada, kui, kui selliste kõige primitiivsemate vahenditega Ja, ja siin on just see juhendaja osa, eks ole, et kui noored ise leiutavad hästi suunatud töö käigus igatses improvisatsiooni, isi elemente ja, ja see on iseasi, aga, aga just õpetaja on see, kes alguses annab selle selle joone just selle, mis ütles. Ja, ja ma ütlesin, et õpeta, Ikkan rumas tuleb mässu tõsta ja ise teha. Kui on tahtmist teha, et siin muud soovitust ei oskagi anda, tunda ise nagu sellest asjast lusti, et mitte noh, seda tegema, aga kui teha, siis juba 100 protsenti. Niisuguste heliefektidega alustas oma kava Jõgeva kooliteater liblikapüüdjad ja selle kava värve ja valgust, liikumis- ja pantomiimi muidugi raadios edasi anda. Võimalik ei ole. Kallimad mäletan vaid varuplaan ikka ette. Rohelusse vaata, põll lõhkeb, omab ja ja pilved. Et oledki lauses hullud mööda saata. Nii õhtule ja laps. Kas üldse põleta? Tänagi vajale oh taevas, kõige kõhnem naine, vanus, ka sina tead, mis aastakümneid keelevalvelisele? Kas sa teedki uisukelk toetada failid ja kui loik? Me oleme patuks. Ja selle kaant olla pea. Ja sellel Readma vaiki olema. Madole lappama moemul pole vaipa seda väljastada. Kõik vabadus on valmis enesekott tundmatuks minule tama. Ent selge on, et seda ei tee. Ei tee. Ma ei taha. See on ainult enesesse see, mis lõpuni mu jooksen, palun. On vana väin kerge kõrgektiivida mudelil hüljes firmale. Ei. Pea ju ei näe. Kui omavahel liita siis ma vist majas või soja. Nad pingutavad. Kellel pole antud maid, Me see mis meie ja, ja maitsebuketi oma võimu idu saab antiigist, vana kraam ja kui veel kauem kulutada, veel maad rannaski unistada, paariline. Aednik apsaka meelde käsitleja seope. Märkame vaid sõjalist, selle. Tühjad on vägikaikaveos. On. Meil on liiga kaugele viljon. Leidnud. Armastuseveod. Ja siis, kui viitsime heita kindlam on sõnakene tähtsamad kui teod. Maatuutmide meil argipäeva risu on nina leida igaviku viire. Tabada vaid võime. Mu arm sündinud. Kauge kevadega virvendust. Urg punnib hõbedasi. On. Tuligi koputas. Ma järgisin, keerib tuisu, külma puhas ning puutust käsi põletavalt kuum. Jahe on. Kuid kindlalt puha. Koori jäljaga toimida too. Nüüd alati, kui aastal eriter tiiru ning aken tumestama, põhjatuul siis kadunud aja tiiru. Ja näen sind nagu tollel talvel. Habras külma ühestavat ei ole. Kui olnud sündi valvuriks, on vaikus minu nimel, edu ja eatu. Küll liikumatult tardunud kristall, nii lõplikul lootusetult veatu ainsast mõra tahke pole ka või beta-l, kuid kus ma ka ei peatu. Või põgeneda, tormata, kui vea tõttu on mu ümber on jalge. Seda võite ise, seda teen ma ette, tean etteastet on vae nuriseda, rida ja võida. Viisin mõtet onu ja raeei vaikust sulle ulatuda. Hääd võimsale suletud. Veel võtab kokku viimase pääl pilvitu viku veha. Agar roomavad vastu. Ja mina ei näe õlule laulu teha ja hüütakse siin juba siit üle mäe ja eakaid, kariloomad, varjund. Ja mina ei näe rull. Oi-oi, isa nii nagu ei kunagi varem. Sai vanim. Ja nii oli kõige vanem. PARE ja nii on kõige parem nii haiget. Ja nii on kõige parem. Oi oi, no igal pool, nii nagu. No ja nii on kõige parem Kuuldud saatega tahtsime väärtustada ja esile tõsta. Jõgeval juba seitsmendat korda toimunud Betti Alveri luulepäevi tähetund mille mõtte algataja ja hing on Jõgeva gümnaasiumi kirjandusõpetaja Leanne saage Vahur kes koostöös oma muusikaõpetajast kolleegi Maret Oja ja Jõgeval tegutseva Betti Alveri fondiga, mille eesotsas seisab Maimu Valdmann on loonud midagi väga väärtuslikku ja vajaliku. Kuuldud saate salvestasid Jõgeval Külli tüli ja Mari Tarand. Kohtumiseni tuleval aastal Jõgeval. Ma soovin