Kuu sündmus. Tere hilisõhtut te kuulate kuu sündmuse saadet ja täna on stuudiokülaline kunstnik Urmas Viik, mina olen saatejuht Kerttu Soans. Ja seekord see kuu sündmuse teema on Urmas Viigi näitus Rotermanni soolalaos. Näituse nimi. Rutt hingab. Anna hingab. Kuid nagu ikka meie tunniajasest saates on tavaks saanud, ei räägime mitte ainult sellest ajendist, mis selle saate põhjuseks siis oli, vaid ma loodan, et Urmas oma lahke ja sõnaosava jutuga räägib veidi laiemalt kunstnikuks olemisest ja võib-olla siis mingitest eesmärkidest elus ja oma töös. Kuid loodame, et vorm on kuulajale sellisel tunnil mitte väsitav ja samas sisu võiks jälle anda mõtteid, mida ka pärast saadet on võimalik veel edasi mõelda. Kuid enne, kui Urmas Viik oma juttu alustab, enne kui esitan talle esimese küsimuse kuulame veidi Philip Glassi muusikat, mis nii meeldiv, kui see kokkusattumus tõepoolest on, on nii Urmase kui ka minu üks armastatumaid heliloojaid. Tere õhtust, roosik tervist. Kolmapäevast alates on Rotermanni soolalaos näha sinu isiknäitus ja näituse nimi on rutt, hingab, anna hingab. See on väga suurejooneline näitus, sest Rotermanni soolalaokunstimuuseumisaal on tegelikult ikka päris suur ja esinduslik saal. Tavaliselt On see kuhjatud täis mitme kunstniku loomingut, nüüd on siis sinu isiknäitus. Sa oled küll selle ruumi veidi väiksemaks teinud valgete kangastega, nii et seal on nagu ruum pruumis näitusesaal näitusesaalis veel. Kuulajale, kes ilmselt veel ei ole jõudnud vaatama, kuid võib-olla on, kui on, siis Ast, meenub talle see, millest me nüüd hakkame rääkima. Kui ei ole, siis meie eesmärk on võib-olla tõesti, et üks eesmärkidest, et pärast saadet tekiks soov ja huvi sinna näitusele minna, sest see on ju tegelikult päris kaua lahti. Kui kaua on lahti? Ta jääb umbes pooleteist kuuks, nii et viimane päevist 16 Ma ei tea, kas nad on siis kaasa arvatud või kuni 16. aprillini prille mõistma, nii et võimalus endale aega leida on tõepoolest palju. Nüüd veidi jah, kirjeldaks veidi seda näitust. Minul oli võimalus näha seda ka siis, kui ta ei olnud sul veel päris üleval ja nüüd, kui ta on vaatamiseks üles pandud, need on kaks ise asja. Nii et mina sain ku kaheelamuse osaliseks ja see teine vastan siis rohkem kooskõlas sellega, mida sa eeldatavasti tahtsid ise öelda vaatajale. Kirjelda veidi, seda näitas, see ei ole mitte tavaline, vaid see on installatsiooni näitus, tähendab sina oledki graafikaga tegemist ei ole mitte piltidega. Võib-olla alustaks sellest mida sa just ütlesid, sa nagu kahte näitust, et üks oli veel üles panemata, teine oli üles pandud ja, ja rääkisite suurest ruumist sellest, et et see ruum on nagu koondatud väiksemaks. Siis noh, ma nagu alguseks tahaks kohe öelda, et vabalt oleks võinud see ruum või sama suureks jääda, sest et niimoodi traditsioonilises mõttes täitnud oleks mõnda nagu igal juhul nende nende objektide arvuga. Aga küsimus oli selles lihtsalt et see valge kangas, mis seal on nagu väga-väga kaua, mõtlesin selle üle ja, ja ja tegelikult mulle ütleme niimoodi puhtvisuaalselt või kui otsustas, oleks pidanud puhtama silma järgi tegema, siis ma seda kangast sinna üleüldse ei oleks pannud. Ja oleks jätnud palju, palju lihtsama variandi, nii et oleksin hajutanud need ruumi monotoonse monotoonse rütmiga lihtsalt sinna ruumi ära. Need objektid aga lihtsalt oli nagu selles kontseptsioonis niivõrd oluline, et ma ei suutnud sellest loobuda ette, mis ja kes need objektid. Jah, need on kehavormide paljundused, kui lihtsalt väljendada. Vormid on võetud ühelt naiselt ja ühelt tüdrukult Ja siis pärast vormide järgi on valmistatud koopiad paberist, nii et tegelikult sisuliselt võib tõesti, kui nüüd peaks täpselt igale igale sellele lülile, elemendile või võimoodulile seal näitusel nime on, siis, siis võiks seda nimetada pigem nukuks kui sina. Mulle väga ei meeldi mulaarsem muidugi, täpne. Et mitte mingil juhul skulptuuriga. Ja need nukud on tehtud päris modellide järgi, nagu ütlesid üks naine jaoks on tüdruk, see tüdruk on sinu kümneaastane tütar Anna ja ja naine on Ruti nimeline naine keda sa oled ennegi modellina kasutanud. Ei ole sinu abikaasa, vaid modell. Ja need nukud on, et vaata ainult täpselt aru saaks, ei ole mitte deformeeritud selles mõttes, et sa ütlesid enne, et on osadest. Vabandan, et noh, võiks öelda, et nad siiski on mingil määral deformeeritud, kui vaatajale vaatab, siis ta saab aru, et nad ei ole siiski päris päris loomulikult noh, kuidas öelda, kui tahaks nagu hilisel tunnil väga jõhkraid kujundeid kasutada, kui kui inimesed jalg ära võtta ja ta natukene valesse kohta panna väikse nihkega ei, ei pruugi olla seda, see nihe ei pruugi väga suur olla, siis mõjub see kindlasti pehmelt öeldes kentsakas ja noh, samasuguseid nihestus ja on kindlasti seal näitusel ka nii, et et tegelikult kehaosad koopiad on täiesti originaalid, aga, aga neid, kuidas nad nüüd kokku on saanud, siis nüüd absoluutselt loomulik ei ole muidugi. Jah, ma parandan ennast, kui ma ütlesin, et ei ole deformeeritud, siis kasutasin seda sõna valesti, et on küll nihestatud, aga kõik on selles mõttes paigas, et ei ole kasutatud ilma peatanukke või ilma käeta või et lihtsalt need on nagu väikeses nihkes. Jah, ma proovisin kõik ikka kõik elemendid nagu kokku saada, kuigi lõpuks mul mõningad paremad jalad olid poode ja maitsesin need oma keldrit taga ja siis pärast kombineerisin. Terane silm kindlasti märkab ka, et mõnel hästi varjatud nukul on ka kaks vasakut jalga alla, aga aga üldiselt ei domineeri. Ja ütlesid, et nad on valmistatud paberist. No viit veel veidi selgituseks, et nad ei ole mitte pabernukud selle sõna tavapärases tähenduses, millele riideid seal joonistatakse, aga on ikkagi ruumilised. Nojah, nad on tegelikult sisuliselt ja selle asja nimi vist võiks olla bee masse ma ei teagi täpselt. Nimetatakse seda ka sellise inglisekeelse nimetusega Palp seda massi, see on lihtsalt peenestatud ja uuesti valatud paber, kui lühidalt öelda, miks nad paberist on. Paber on odav, kättesaadav materjal, ta on kerge ja ta sobis hästi selle minu plaaniga neid riputada sinna. Näituseruumi. Kuid see paberipind ei ole näha, sest need nukud, need kujud on ümber tõmmatud. Nad on, nad on veel mähitud ka sukkadesse miks nüüd jälle sukkades või? Noh, seal alati mitu põhjust, nagu ikka teatud teatud olude olude sund on siin kindlasti oma osa ja, ja teine asi on see, et et sukk on küll väga mitmetähenduslik. Ja Ma loodan ka, et erinevaid, lausa erisuunalisi mõtteid tekitav, et üldmulje nendest kokku traageldatud sukkadest on siiski selline, noh ma ütleks, et pigem natuke räpakas ja jõhker. Aga ma loodan, et, et armas Nii et. Üldiselt sukk sobis, sobis mu plaaniga ka suurepäraselt. Ma tahtsingi küsida, et kui sa neid materjali seda materjali valisid, millest neid nokka teha, enne sa ütlesid, et paber oli väga hea materjal. Paberiga oli hea teha, et sobis ja lihtne ja kerge. Aga sukale panid sa nüüd niisuguse teatud sümbolistlike tähenduse juurde, et kas sa tegelikult see ei tarvitse ainult seda näitust puudutada, vaid üldse sinu materjalivalikut, et kas sa kasutad materjali nii-ütelda, kahekihilised, et aga annab edasi su enda mõtet, selle materjali enda niisugune mõte sinust sõltumatu on ka oluline, mängib selle asja juures kaasa. Küsimus. Aga? Ma ütleks, et mida aeg edasi, seda vähem ma selle peale mõtlen ja, ja seda vähem. Ma tunnen vastutust selle eest, kuidas keegi seda näitust näha. Millise emotsiooni ta saab või kuhu te, ma mõtlen, nagu rändavad. Seetõttu ma teen otsustada väga kiiresti ja kui see sukk ma selle suka nagu leidsin ja teda kasutasin, nägin, et ta kohe sobib, siis ma edasi mingitele tähendustel enam ei mõelnud. Aga kas sulle pakub huvi see, kui kas vaataja või, või võib-olla on põnevam kriitik leiab mingeid selliseid tähendusi, mida sina pole üldse osanud oma näitusele omistada. No see on põnev küll, aga ma peaks ütlema, et siiamaani on nii värskelt üle ülevahelise näitusel, et ma ei ole veel väga palju Erinevaid arvamusi kuulnud aga need, mis on kuu kuuldud, need on nagu suhteliselt ühtelangevat noh, minu taotlusega või, või see arusaamine on, on, on ehk selline nagu, nagu minulgi on sellest, sellest näitusest ainuke asi, et rõhuasetused on paaril korral nagu valed olnud. Võib-olla nüüd oma rõhuasetusest natuke räägibki, selle näituse puhul. Noh, võib-olla kõigepealt ütleks, et tegelikult see näitus ei ole sugugi mitte minu perest nagu, nagu paar korda on juba välja tulnud ja ei kontakteeruma selle näituse kaudu oma perega mulle nagu lihtsamaid vahendeid onu verega kontakteerumiseks ja. Ta on ma loodan, et ikkagi laiema tähendusega ja universaalse tähendusega teatud määral, et et loomulikult ta on välja kasvanud sellest minu lähiümbrusest, nagu seal paaris kohas on märgitud. Kuulajale olgu siis öeldud, et sul on neli tütart aga. Sa ei taha vaatajale oma oma perekonda demonstreerida. Nojah, seda ma tahangi öelda, et tegelikult me ikkagi nagu oma arvates tegelen siiski kaudselt nende probleemidega, millega ma olen nagu kogu aeg tegelenud, et see, kui nüüd jutu algusesse tagasi pöörduda ja räägite, rääkida sellest valgest kangast ja sellest ruumijaotusest, siis tegelikult ruum on jaotatud sellisel põhimõttel, et vaatajal, kes siseneb saali, oleks see koridor või see umbes 50 meetrit, mis ta läbib tekiks tal mingi ettekujutus selle põhjal, mida ta osaliselt näeb, see tähendab, et see kangas on osaliselt läbipaistev ja mida ta kuule jah, ja mida ta kuuleb ja tal tekib mingi mulje. Ja siis, kui ta nagu satub sinna ekspositsiooni keskele, mis nagu avaneb järsku siis ta saab nagu kontrollida, kas tema, tema emotsioon nüüd või tema mulje või see kujutelm nüüd langeb kokku sellega, mis ta näeb. Ja noh, see on, see on minu jaoks nagu sellise Põhimõte fundamentaalse tähtsusega küsimused. Just just sest tegelen ka sellel näitusel teatud sellist noh, kuidas öelda, kas metafüüsilised küsimustega või selle pealispinna all toimuvate protsessidega. Ja need on kogu aeg nagu tähtsad olnud, ainult noh, ma olen nagu erikülje pealt üritan neile läheneda. Nii et ütleme, see näitus on, on ka pigem pigem sellest suur osa näitusest kui räägib ikkagi nendest asjadest, mis otse näha, nagu ei ole. Võib-olla natukene nüüd räägid nendest asjadest, sest et tegelikult näitas seal seina peal on küll ka pisike poeetiline tutvustus sinu poolt. No kui ma teaks nii täpselt nagu rääkida, ütleme need liikumised, protsessid omakorda jagunevad ka ja ütleme, lihtsamal üks lihtne näide on selle kohta üks selline pidevalt korduv kogemus, mida mis võib-olla ei avaldu sellel näitusel nii selgelt, aga mida ma olen nagu varem kasutanud just nagu graafika puhul. Mõningate sarjade puhul on see, et noh, lausa sellised silma võrkkesta moonutused, noh, ütleme inimene pikast päevadest väsinuna näeb asju, lihtsaid esemeid, mis toas on hoopis moonutatuna või noh. Ja mina olen nagu oma arvates seda aru kasutanud, ma olen mitme töö aluseks nagu saanud sellise moonutatud kujundi. Nii et noh, sellest on nagu mitu tööd välja kasvanud. Raadiomajja tulles mõtlesin ka tee peal, et teine lihtne võib-olla selline metafoor oleks äkki seesama linn, mis siin on, mis on ka tegelikult kus, kus tänavat pidime iga päev liigume ja, ja see pilt on meil nagu oleks selge, aga aga kui me korraks ütleme, iga 100 meetri peale on üks kanalisatsiooni kaeda, kui luuk avada ja ütleme nüüd siin paar 10 meetrit allapoole laskuda, siis avaneb seal hoopis teine maailm. Ütleme, see on niisugune lihtne, lihtsalt lihtne võrdlus, võib olla. Aga tulles nüüd tagasi just selle näituse juurde, siis need ajendid, mis seda looma sundisid ja mis sa oled nüüd ka kirja pannud ja mis on seal vaatajale lugeda. Pealispind samad ajendid, siis ütleme mida, võib-olla tõesti nüüd liialt võimendatud. Jah, võib-olla see on selle, ütleme see inimese kasvamine ja kuna Kuna seekord pakkus mulle huvi, võib olla, või noh, oli mulle lihtsamalt kättesaadav oma Näiteid oma pere najal, siis, kuna mulle tütreid siis loomulikult näen, ma näen ma nagu neid protsesse iga päev. Sisuliselt, eks ta puudutab ikkagi see näitus ka sellist kasvamist ja arenemist ja sellega seotud probleeme ja ja, aga muidugi see ei ole mitte mingil juhul, ma tahan öelda, ei ole mingi analüüs, vaid see on see mulje puhas, selline langeks trafaretti ja kasutaks veel kord seda väljendit, et see ähmane mulje. Ei, mitte mingil juhul. Mingisugune dokumentaalne nägemus või kaugel sellest. Võib-olla vahepeal kuulame nüüd muusikat, et jätkata Urmas riigiga pärast kuu sündmuse saadet. Ja Urmas, sa oled ise võtnud kaasa paar plaati ja valinud välja siit lugusid, mis on seotud ka naistega naistemaailmaga ihaga, hämminguga, hellusega niisuguste märksõnadega, mis sobivad ka sinu näitustis rahastama. Nojah, osad osad nendest küll kattuvad, aga mõned ma võitsin ikkagi täiesti meeldivuse põhjal ka, nii et ega siin nüüd siin võib-olla ei paneks alustuseks Tomreitzi. Saadet kuu sündmus stuudios on kunstnik Urmas Viik. Ja jutuks tema näitus Rotermanni soolalaos, mille nimi on ott, hingab Wanna hingab. Urmas, ma mäletan, sellest on küll palju aastaid tagasi, võib-olla isegi 10 või äkki isegi 15. Kui sa ütlesid kord, nii et kui sa saaksid jälile sellele, mis asi on lendamine või saaksid saaksid ise seda tunnet tunda, et siis seal ei olekski rohkem küsimusi, see jutt on tõesti vana, aga mul tuli see nüüd sellel näitusel uuesti meelde, sest et sa oled oma nukud pannud lendama sinna lae alla nad ei liigu, aga nad on lendavas asendis, ütleme nii nagu fikseeritud lendamine. Et kas lendamine on sulle edasi sama südamelähedane või oled sa natukene isegi poetanud arusaamist sinna? Ei võta ilmselt seda lendamist enam, nii otseselt või seda lendamist võiksid võtta, kui. Kui igavest kaissi või, või midagi sellist, ehk siis ta võiks olla sellise täiusliku, harmoonilise elu metafoor, võib-olla sel kujul on ta muidugi oluline, aga iseküsimus on kättesaadav, ta on, eks et ja annan, kes lendab näitusel temale. Isiklikult on ka see väga oluline, temal nagu üritab kogu aeg seda sõna otseses mõttes, nii et ta küll väga kõrgel ei ole veel roninud, alla hüpanud, aga noh, niimoodi laudade pealt ja nii ta on ikka aeg-ajalt üritanud käsi kiiresti lehvitades ja teatud asju nagu käte külges sidudes. Ja see on täiesti kohane seal näitusel. TEMA lendavad mullaažid. Aga kas sa ise unenägudes tihti lendad? Mitte eriti nagu hüppan alla kõrgetest kohtadest ja ja siis tunnen seda siukest ebameeldivat tunnet, mis, nagu labajalgadest üleb õlgade välja, lööb, et nii et immo ei lenda eriti. Urmas kas sa nüüd täiesti niisugune kunstiväline küsimus, ilmselt kunstiväline. Et aga kas seda usud seda, et meditatsiooni tulemusena näiteks osa inimesi oskab institutsioonis lennata ja gravitatsioonijõu ületamiseks see neid niisuguseid lugusid? Ma usun küll, aga minu teada tähendab Nad ei lenda, vaid nad pigem tõukavad ennast mingisuguse distantsi jagu edasi ütleme mingisuguse Energia toel, siis aga, aga ma ei olegi kuulnud, et, et inimesed lausa lendaksid sõna otseses mõttes, nii et noh, seda, seda ma nagu hästi ei usu, aga küll, et nad gravitatsioonijõudu trotsides nagu mingi hetk õhus püsivad, seda, seda ma usun küll. Me ei ole seda öelnudki, et näitusel lisaks neile nukkudele, mida juba oled kirjeldanud, on ka kasutatud videot, mille autor oled sina ja siis režissöör Jaak Kilmi. Videoga oled sa osa neist nukkudest elama pannud? Põhimõtteliselt need nukud, võimulaažid on ju tardunud olekud. Tundus nagu lausa hädavajalik suruda siis video näol sinna kehasse üks liiku tardunud jäljendisse üks üks selline näiliselt või illuso või selline illusoorne keha või noh, mis just nagu oleks elus, aga tegelikult võib-olla veel vähem elus kui, kui seesamune mulaaž. Nii et see, see oli nagu oluline seda. Ma olen nagu selle tulemusega tegelikult rahul, ma olen ka oma arvates piisavalt nii kogenud, et trotsida teatud selliseid kiusatusi mitte kasutada neid asju, mida või selliseid, selliseid tehnilisi võtteid, mida on nagu sageli kasutatud, nii et tegelikult sellel ümarpinnale projektsiooni on, see on mitmete nimekate kunstnike kaubamärklause, aga aga ta on siiski selline tehniline võte, nii et ilma selleta oleks näiteks nüüd küll nüüd hoopis teine. Ja ilmselt oleks ka teistmoodi nagu installeeritud siis. Ja lisaks sellele pildile lisaks sellele on heli ka enne korraks märkisime, et midagi on ka kuulda, kui siseneda sinna saali, et nüüd me jõuame lõpuks selle pealkirja juurde. Et heliks on siis kuulda hingamist. Heliction kuulda tüdruku ja naise hingamist ja. Kuna mul oli ikkagi eesmärk seda seda tunnet või nagu seda aistingut tugevasti võimendada, võib-olla isegi üle võimendada, siis nagu heli on, on minu arust ka seal omal kohal. Kuigi ma olen heli suhtes alati jube ettevaatlik, sellepärast et Eli on Eli, on niivõrd oluline alati, ütleme kunstinäitustel, et ta võib, ta võib selle visuaalse noh, nagu pildi täiesti elimineerida või ainult ainult domineerima hakata, kui, kui heli on väga intensiivne või tähenduslik või seetõttu tuleb seal heliga minu arvates alati hästi ettevaatlik. Ja selle, selle hingamise puhul on see ettevaatlikkus juba kui valikussegi sisse kodeeritud, sest et tõepoolest see niisugune monotoonne, ühtlane hingamine ja, ja seal olles vahepeal, kui nüüd Ta täiesti sinna näituse sisse elada, sissehingamine muutub selle vaata enda hingamiseks ka see on, noh, see heli on seal tegelikult minu arvates minule see väga meeldis, oli väga huvitav kogemus. Nojah, kellel kauem aega on, siis muidugi tasub natukene seal jälgida neid videosid, sellepärast et et see iga projektsioonitsükli pikkus on küll ainult viis minutit. Aga need teatud sulandumised seal, kus tüdruku keha muutub, naise tehakse, need on nagu ka tähenduslikud, et need võiks nagu ära oodata. Ja heliga on sama lugu, et noh Heli on pikema tsükliga ja nahk, ega kellelgi ei ole muidugi aega nii kaua seda kuulata, aga teatud kohtades, kus need hingamisel nagu lähevad ühte rütmi, lähvad jälle lahku ja noh, põhimõtteliselt seal on võimalik sealt midagi mõtteliselt võiks ju ka nii teha, et oleks ainult heli, midagi muud ei olekski, et saaks ka asja kokku, nii et et ütleks veelkord, et heliheli on ikkagi äärmiselt oluline. Urmas, kuivõrd sa pead üldse oluliseks seda, et kunstnike oma oma tööd oma näitust kuidagi sõnadega ka väljendab, praegu on see peaaegu, et iga kord, nii et kui on mingi näitus, siis on seinal ka juhised selle kohta, et kunstnik oma selle idee mitte ainult näituses siis ei väljendavaid ka paberi peal kirjas. Sinul on seal ka väga-väga ilus lühike küll, aga väga ilus tekst. Kas sa arvad, et see, see Dixon seal õudselt oluline või arvad sa nüüd, et seda teksti poleks üldse vaja olnud pannagi? Ja üldse, kuivõrd sinu jaoks on tähtis see, et seda peab veel seletama? No on, on tähtis muidugi. On erinevaid väga erinevaid persoone ja, ja ei ole isegi teab, kui sõnaosav, eks ole, on, on väga sõnaosavaid, kunstnikke on, kes üldse midagi ei taha öelda ja minul oli ikkagi praegusel ajahetkel on võõras see mõte, et ei põhimõtteliselt töötle sõnagi. Las tööd ise räägivad, et kui, kui tööd räägivad, siis nad räägivad, et kunst, kunstnik võiks, võiks nagu kõrvale rääkida kui vaja ja minu tekst on lihtsalt väga pragmaatilistel kaalutlustel, et tõepoolest inimene tänavalt tuleb ja tahab natukene. Noh, ta ei ole harjunud võib-olla näitustel käima ja ta tahab natukene mingisuguse Noh, suuna kätte saada või, või natukenegi aru saada, et mõte hakkaks tööle, et millest üldse jutt on, et ega siis ei saa ju öelda, et või noh, kõige halvem variant on see, kui me eeldame, et näitustel käivad ainult asjatundjad või et ja, ja noh, miks loomulikult sõna muutub järjest järjest olulisemaks kunstis. Eks see, selline olelusvõitlus eriti kaasaegse kunstinähtused on suhteliselt elitaarse iseloomuga olenemata sellest, kui laia laiale noh, mõistetavusele, kui laia sotsiaalset areaali üritavad hõlmata või, või kui, kui suurt hulka publikut hõlmata, isegi kõige enam publikule orienteeritud kaasaegse kunstinähtused on ikkagi paradoksaalsel moel elitaarsed. Nii et kunst, ilmselt kunstnik selles olelusvõitluses ja, ja ja meediahulluses noh, proovib oma häält kuuldavaks teha ja loomulikult ta veab nagu verbaalselt oma asju lahti seletama või, või konkreetsetest või näitustest või sündmustest või suundumustest. Lihtsale inimesele juttu tegema. Ja ja inimene, kes näitusele läheb, ega ta ei peagi ennast lihtsaks inimeseks mõtlema, eks ole ju ta võib olla ka täiesti asjatundja, võib-olla tuleb ka asjatundjale kasuks, kui ta ikkagi näeb seda, mis oli sinu eesmärk ka paberil. Ma tahaks nagu ikkagi ütleme seda pikka ja suhteliselt segase jutu kokkuvõtteks nüüd öelda seda, et üks asi, milles no ma täiesti veendunud olen, et et olgu tegemist ükskõik millise nähtusega või ükskõik millise näitusega Ta peaks nagu ikkagi mõjuma, ta peaks olema, ta peaks vaatajale mõjuma ja ütleme, kui on äärmiselt peidetud sõnumiga ja ülimalt kontseptuaalne nähtus mis nõuab sellist lahti kodeerimist või või taustatundmist või teatavat haridust siis seda enam ta vajab seda teksti, sealjuures seda, seda raskem on teda vaataja nagu mällu või kuskile ajusse suruda, et ta sellele hiljemalt mõtleks. Näitusel on kindlasti rohkem šansse jääda jääda vaataja mälusse, kui ta ka esmapilgul mõjub. Kohe. Nii et minu arvates näitas, peab, peab olema mõju, mõju see on üks kriteerium. Sinu näitus kindlasti kuulub just nende mõjuvate kunstinähtuste hulka. Ja kui nüüd seda seal seina peal ka ei lugenud või sai hiljem loetud, siis siis ikkagi see pilt, see, mis silmadele avaneb, on noh, see on ikka niivõrd ebatavaline. Sellist asja ei ole siin ikka enne nähtud, nii et ma usun, et see jääb meelde nii ja naa. Ega ma ei ootagi Aga aga no ei, no kindlasti tähendab kindlasti on neid asju nähtud ja need asjad on. Ja analoogseid võtteid on kasutatud muidugi mitte täpselt samal kombel. Võtted iseenesest minagi tundsin seal mõningaid võtteid, mida ma olin siin-seal kusagil enne näinud mõne teise kunstniku töödes, aga võtta iseenesest ikkagi ei ei ole ju see, noh, mida, mida me vaatama läheme, eks ole. Ei, no muidugi ja noh säraka pisendava ei noh, seda küll, aga ma mõtlen, et see on selline. See on nagu selline asjatu teema või kui rääkida, et kas on mingi, kas seda on siinmail nähtud või ei ole nähtud, tähendab, kui kui ta nagu toimib mingil määral, siis nagu sellel ei ole minu arust tähtsustest, et kõik asjad põhimõtteliselt ju hea küll, selle sellest võiksid rääkida teoreetikuid, aga noh, totaalselt uusi nähtusi ei ole ju kunsti ilmunud õige pikka aega ja, ja kui, siis võib-olla see, mis toimub võrgus, aga aga kõik võrgu vääriline põhimõtteliselt on juba aastaid kestnud ja seda mängitakse korduvalt ümber ja nii et noh, see küsimus nagu, et kas on uus või kas on nähtud, see on nagu asjatu. Ma siis ütlen nii, et ma lihtsalt väljendasin oma arvamust, mida ei ole vaja kommenteerida. Aga nüüd veel paar sõna, võib-olla sellest kaasaegse kunsti staarsusest, et et Urmas, et mida sa sellele heale kunstile siis tulevikus ette näed, et kas hakkab olema niimoodi, et seda ei saagi nagu enam endale osta. Et kas hea kunst on niisugune, mis ei ole võimalik. Ja ma ei oska, ma ei oska, sellele küsimusele vastates on umbes samasugune küsimus, kui, kui Mari Sobolev küsis, et kas sa arvad, et tegemist on kaasaegse kunstiga, ma ei oska öelda. Ausalt, ma ei ole sellele nagu mõelnud mis asi on kaasaegses kaasaegne kunst, sama sama noh, muidugi teatud asjad on, on noh, minu minu jaoks nagu naljakad, ütleme kui kui Tallinna vanalinna ütleme, mingi tühja koha peale üritatakse ehitada maja ja vaidlus käib sel tasandil, kas see maja teha täpselt selline nagu ütleme, kuskil 16. sajandil on ehitatud või, või, või, või mitte, siis vaidlesin nagu mõttetu minu jaoks on täiesti välistatud nagu noh, see naeruväärne, kui mingit ajaloolist etappi üritatakse ekspluateerida täpselt samal kujul, ilma et sellele lisanduksid mingid muud tähendusel. Noh, seetõttu impressionistliku laadis maalimine võtke või jätke seni veidrust tegelikult, eks ole, et seda võib ju teha ja kõike võib teha ja ütleme ka muuseas, kunstimaailmas Expluateeritakse nagu teatud sellise kämbi laadse nähtusena vanu stiile keegi teeb, et keegi teeb seal kuskil akvarell ja keegi keegi maalib ja, ja see, see promotakse siis, ütleme kriitikute poolt üles, selliseid nähtusid esineb. Aga kui nüüd tõsimeelselt rääkida, et ütleme impressionistliku et ma maalin impressionistliku laadis ja see on ikkagi tõsine kunst ja tõsine maalikunst, noh siis muidugi veidrus, siin ei ole midagi teha. Aga Urmas, mis sa arvad, kas sa ei pea nüüd väga täpselt vastama ka võib-olla natukenegi, et, et kas meie kunsti kõrgharidusse ka suudab nii mõelda, nagu sa praegu ütlesid? Või käibe sealne õpetamine ikkagi, nii et tegeldaks, ku veidrustega. No. Ütleme, kui sa ikkagi pead silmas kunstikõrgharidus, siis ma ei ole väga pädev sellele vastama, sest ma ei ole nagu selle selle asja sees. Aga no veidrus Ma ütlen lihtsalt, et kuulaja teaks, sina õpetad pedagoogikaülikoolis, oled professor kunstikateedris. Aga ei, ma ei usu, et need kindla peale see olukord noh, nihuke groteskne ei ole, ma ei usu seda hästi, et et noh, asi sellisel tasandil praegusel hetkel on vaevalt küll. On liikumas paremuse suunda. Ei tea. Ma ei oska sellele vastata, ma ei tea. Enne kui päris saate viimsed küsimused, vastused tulevad enne, kuulame veel üht muusikapala Urmas Viigi enda valikul. See on spaaks minu. Kunagine lemmik 70.-test aastatest, aga see on nüüd nagu uued versioonid siin. Te kuulate saadet kui sündmus, stuudios on kunstnik Urmas Viik. Mina olen saatejuht Kerttu Soans. Rääkisime sinu näitusest ja laiemalt kunstist ja vahepeal lipsas sisse ka selline teema, et kuidas siis lihtsalt tulevikus, kes tahavad omada mingit kunstiteost, et mida nad siis need peavad tegema, kas nad peavad oksjonite käima ja ostma ainult vanu maale, kuna nad ei saa seda kaasaegset, nii-öelda seda moodsat kunsti, eks ole oma ruumidesse paigutada, et kas siis kunstikodust päris välja või Heawadist. Ja ma ei ole nende oksjonitel seotud, aga minu minu arusaamist mööda ega siis põhimõtteliselt. On ju ka moodne kunst põhimõtteliselt omandatav või ostetav. Aga ma kujutan ette, et need nendel oksjonitel võiks ju siis. Noh, nagu pühendada suuremat tähelepanu sellele kvaliteedile või noh, kuidas öelda, et ilmselt need oksjonid võiks olla mitmekesised, tulevad sellised Suured paksud paksu rahakotti ja mehed Mersudega kohal, eks ole, laevat löövad oma selle papi sinna Lätti ja ostavad mingi siukse kentsaka asja, et noh, see selline veidruste oksjoni võib ka le miks mitte teatud kihile siis võib-olla vähe võib-olla mingi selline oksjon, kus paisatakse müüki kas mingit elitaarsemat maalikunsti või noh, ma ei tea. Praegu ilmselt see, need oksjonid, mis korraldatakse, ma ei ole küll ühelgi käinud mõni mõningatel heategevuslikele oksjonitel tõidki, müüdud graafikat, siis graafikat, jah, et vist praegu on nii, et kogu see kunstikama nagu läheb kõik ühte patta kõike? Vist vist ainult siis jagatakse selle järgi, et on nagu vanem kunst ja uuem ja. Ma ei tea, mul, see kunstiturg on loomulikult see kunstnike huvitab ja, ja nii, nii või teisiti, et kas, kas ühtlasid huvitata puht materiaalselt mõttes mõttes teisi uurivamaid tegelasi, huvitab ta, võib olla sellise vastumeelse naeruväärse nähtusena mis kaasneb, ütleme, kunstieluga ja suhtumisi võib olla ju väga erinevaid ja ja. No minu küsimus oli veidi sellist küsimust ka peidetud, et et sina ei kavatse ka sugugi mitte jääda ainult selliste ruumilistamiseks installatsioonide peale, sa tegeled siiski graafikaga ka edasi, mida on võimalik seinale panna, et, et kunstnikud kõik ei hakka ometigi tegema ainult sellist kunsti, mida ei ole võimalik kodus omada. Ei, ma ei tea, kas ma sellega tegelema ei pea üldse nüüd tükk aega, mis ma teen, eks ole, ja põhimõtteliselt ma olen nagu üritanud järjepidevalt niikaua kui, kui nüüd ma nagu graafikaga olen tegelenud kooli lõpetamist saati üritanud ikkagi absoluutselt mitte mõelda või lausa lausa trotsida, nagu sellist kommertslik formaati või kuidas, kuidas öelda, et et ma ei ole küll midagi selle heaks teinud, et nüüd see töö oleks kuidagi tarbijasõbralik või graafikaga, ma olen nagu ikkagi eriti nüüd viimase viie aasta jooksul tegelenud ainult oma arvates äärmiselt põhjendatult või graafikat teinud ainult nendel puhkudel, kui see väljendusvahend on kõige sobivam selle idee esiletulekuks või sest et ei ole, olen ka seda korduvalt öelnud, et ühelgi meedial ei ole mitte mingisugust väärtust iseeneses, et täpselt samamoodi kui graafik graafikas ka, et ma nagu ei pea võimalikuks ennast kogu aeg mingisse raami suruda, kui viimane näitus, mis oli paar aastat tagasi, keskendus sellise Tiroseerimisele ja ja paljundamisele, mis on nagu graafikal ainuomane ja sellistele küsimustele, nii et ega ma ei tea, kas ma tegelen edaspidi, võib-olla tegelen võib-olla mitte. Aga kas sa näiteks neid plaate? Saad kasutada veel või kavatsed kasutada, mis sul alles on, kus on võimalik? Me ei kavatse, ma ei ole kunagi seda teinud ka mis kunagi, ma ei saa nii resoluutne alla, ma olen võib-olla elus olen teinud kaks või kolm korda mõne vana plaadi pealt veel ühe tõmmis on see mulle meenunud korrad, sest et ka kõige varasemas Kunstniku noores kunstniku nooruses kooli ajal ja vahetult peale seda tegime kohe kõik valmis ja viskasin selle nüüd nagu selle, mille pealt trükitilisel matriitsi minema, et temaga ei olnudki võimalik enam teha. Ja nii, nii nagu on kogu aeg olen kogu aeg teinud, nii et ma ei ole kunagi mingitele tiraažidele ja sellistele noh, ma ei ole väga ettenägelik olnud, mitte et ma nüüd seda mingiks hirmsaks paheks patuks peaks, kui keegi keegi nüüd trükib neid. See on elatuselatub sellest. Aga mind ei ole nakkuse huvitanud, olen ilma hakkama saanud. Urmas kindlasti see küsimus on naine, aga vastus ei tarvitse ju küsimusega olla võrdväärne, et tahaksin natukene teada saada, mida sina arvad sellest, milline on mitte, arvad, vaid, mis sinu puhul on sinuga kunstniku eesmärk. Kas sa tahad ennast arendada, tahad maailma parandada või, või, või midagi veel muud? Ei maailma, ma ei taha parandada ennast nagu võiks arendada, aga ka. Aga kindlasti on võib-olla nagu lihtsamaid viise selleks teatud teatud selline edasiviiv jõud ja motivatsioon on selline edevus nagu ma usun, et kõigil kunstnikel võib-olla mitte kõigil, aga suuremale osale võib-olla kui selle edevuse kohta ilusamini öelda, võib-olla võib-olla see on eneseväljenduse. Ja, ja, ja võib-olla nüüd selle jälle selle alguse selle näituse juurde tagasi tulles, et kui perest rääkida, millest on nüüd see Roti hinga panna, hingab alguse saanud siis kindla peale. Kui küsimuse peab esitama. Kui resoluutselt ei või jaa vormis siis kindla peale on mul nagu pere tähtsam kunstnikuks olemine. Nii et siin võib-olla ongi vastus sellele, et et maailma oma nagu ei taha parandada ja, ja, ja, ja surmaga silmitsi olles kindlasti ei ole nagu pintsel, esimene asi, millest ma kinni haaran, uppuda siis ei ole, ei ole pintsel, see, mis mind nagu vee peale peaks tõmbama, nii et ei, ma, ma suhtun sellesse kuidagi. Ma loodan, et loomulikult loodan ka tulevikus sellega mitte väga üle pingutada, et ma ei taha nüüd küll olla nui neljaks kunstnik või see on kuidagi nii kujunenud. Aitäh kuu sündmusest saate stuudios oli külaline kunstnik Urmas Viik. Teda küsitles Kerttu Soans. Tänan kuulamast, kohtumiseni kuu aja pärast.