Mina olen Silvia Urb ja ma tahaks teile vanast ajast jõulumälestusi rääkida. No muidugi, kuna vastavas eas juba siis see oli väga ammu, kuna ma olen võrukas Võru linnast ja minu vanaisa vanaema olid Võrumaal Urvaste s mul on ainult kaks suht ilusat mälestust, üks oli, kuna iga juurde kolmaal lapsena ja kõige ilusam alati oli valge lumi, kõik särast puhas, ma ei tea, siis olid jõulud mitte kunagi mustad, vaid alati valged. Mulle ühtegi musta jõulumeeles kõige tähtsam olid, läksime 24. detsembril läksime jõulupuu toome metsast vanaisaga, sest vanaisal oli kindlasti umbes teada see tükk maad reega. Läksime ja ja see oli nii ilus ja valge ja puhas köige metsast siis muidugi võib-olla oli sügav lumi, ega siis polnud ju mingit kombinesooni saiti kootud villased karupüksid lihtsalt ja, ja ma ei tea, mise jala otsas, kas vildid või siis lihtsalt mingid saapa moodi asjad. Need sai lume sees sumatut ja kõik oli nii ilus ja kui siis jõulukus sai koju tood, siis 24. Me käisime võib-olla ka päev varem. Nad 24. oli siis jõulupuu ehtimine just jõululaupäeval, teised läksid kirikusse. Ja siis noh, mul olid kaks noor tädi olid ka, kellega me siis teisi lapsi ei olnud, niitis sätendavaid asju, neid oli väga vähemised poest ostetud, ma tean ainult, et üks suur jõulutähtede kuuse läppamise laene pandud, aga tegelikult ise olid kõik tehtud, tegime läitbabess, kepid ja õunad pandi külge ja piparkoogid, mis kaunistatud ja igale ühele oli lastele, tähendab, minul oli kaks, mis panime jõulupuu kõigemis, pärast saime ära syya üks epic pulk soli spiraalide tehtud läiks paberiga ilusti sealt servast ja üks oli siis kandiline, kus oli inglipilte ja seda siis ma ikka vahetasid, kui ükskord otsa, siis ära siia muidugi nad ei olnudki, kommid nad lihtsalt kommi maitsega tabelid. Suhkrust tehtud, valge, lihtsalt suhkrumass. Neetud ainukesed kaunistused tegime ise muidugi läik paberist kõik neid asju ja, ja õlgedest, nii et jõulupuu rohkem roheline ja kõige ilusamad olid need läikepaberist tehtud ketid ja need Mati, praeguse, nii, ja mul saab olema, käituti oma kaktus seal jõulupoes, seal on need küljes. Nii et see oli selline jõulupuumaal vanavanemate juures. Elektrimuidugi ei olnud, oli täitmine, oli, see oli niisugune ilma klaaside väike tahmalam ja asi, mis oli siis see Jordil jõuluga seoses. Aga ükskord oli suur lumetuisk ja mil tuiskas ta täiesti kuningkatusel päästani. Need köögiukse saime küll avada, aga hobuse Tallinn ei saanud minna ja siis sai läbi kaevatud maja servas hobuse, talline see noh, ta võis olla paarkümmend meetrit katuselt reega lasime alla. See oli siis niisugune romantika, et said katuse min ronida ja regi oli üsna suur, mitte kelk. Ikka kihvt oli, see oli niisugune maa mälestus ja teine selline mälestus oli, see oli kindlasti, see oli siis, kui ma juba koolis käisin, siis oli Võru teatris Kannel koolipidu. Muidugi koolikoor laulis, mina olin esimeses reas, seal algklassides kusagil oli ja ees oli meil dirigendiks, oli randpere oli ja oligi niimoodi, et äkki ma kukkusin, minestasin, ta püüdis mu kinni, muidu ma Sallo orkester ruumi kukkunud. No vot, aga mulle nii kurbi mälestusi ei olegi, mul näete rõõmsaid mälestusi, aga mingisuguste jõuluvanade suuri kingitusi pole kunagi olnud. Jõuluvana käis küll, aga ma ei tea, mis seal toodi. Muid asju küll ei olnud. Kõik politseis präänikuga midagi ja muidugi ise tegime piparkooke, Need lõhnasid nii hästi, kõik suurepärast.