Tere minu nimi on Vesta Uuetoa. Ja ma püüan teile vahendada oma lapsepõlve jõule. Vanu fotoalbumeid lapates. On ju hea meenutada unustamatuid lapsepõlve jõule. Jõulud algavad alati jõulutundest. Kuigi minu ja mu õe Viviani lapsepõlv möödus 1900 viiekümnendatel mil jõulud olid põlu all, et mitte öelda keelatud kasvasime me vanu traditsioone ja kombeid väärtustavas kodus, kus jõuluaeg oli suur püha. SÕNA näärid jõudis minu teadvusesse alles kooliajal. Et isa lapsepõlv möödus tsaariajal ja imal esimeses Eesti vabariigis siis sealt pärinesid ka meie peretraditsioonid. Ettevalmistused jõuludeks algasid alati detsembri alguses aga nad erinesid tänapäevast nagu öö ja päev. Erinevus peitus juba looduses. Hiljemalt detsembrikuu alguseks oli väljas valge lumerohke enamasti külm talv. Esimeste helveste langemine inspireeris õde ükskordsed hõrdeta. Suurest laudlinast kääride abil lumehelbekesed välja võluda püüdis ikka samamoodi, nagu ema oli meile õpetanud neid valgest paberist välja lõikama. Et meie ajal käisid päkapikud akna taga piilumas, kas lapsed ikka sõnakuulelikud on. Olime õega mõlemad kohkunud, et äkki see lumehelbekeste tegu kontakse nüüd ka jõuluvanale ette. Kogu jõulugu olime me ikka erakordselt sõnakuulelikud ja abivalmis. Elasime eestiaegses viiekorruselises majas, mis kahjuks Pärnu maantee viadukti ehitusel ette jäi ja koos mitme teisega lammutati. Meie majas elas õige palju lapsi. Ja meil oli suur hiiglaslike vanade pargipuudega hoov. Lasteaias ei käinud keegi. Päkapikkude jõulueelset ringi liikumist, arutasime hoovis koos mängides. Ning ikka oli keegi vist näinud kusagil vilksatavad punase tuttmütsiga mehikest või kuulnud kedagi akna taga krõbistamas. Päkapikud oli nagu ulusõna. Kõik lapsed lootsid, et jõuluvanale just tema tublidusest räägitakse. Õega tuletasime üksteisel ikka meelde, et on vaja hea laps olla, sest päkapikud vaatavad akna taga. Sellist päkapiku sussi igahommikust. Kingi üllatus, kommet tol ajal polnud. Nagu ka tänapäevast kaubanduslikku jõuluhullust mitte. Jõululõhn tuli varakult majja, selle tõi piparkoogitegu. Kui emakoogitaigen tegema asus, kolime piparkoogivormidega säravsilmi kõrval ja veidi pettunudki, et südameid, kuusekesi ja muid vahvaid koogivorme kohe kasutada ei saanud. Ema lapsepõlvest pärit piparkoogiplaadikook oli aga nii hea, et see sai jõuluõhtuks tihti otsesest käisime koos õega seda salaja tükikaupa maitsmas. Tubade sõllu, piparkoogi lõhn oli kindel märk, et jõulud on lähenemas. Ka jõululaulud said varakult selgeks õpitud. Oli ju teada, et ilma selleta jõulutaadilt kingipakki ei saa. Ja laulda meie perele meeldis. Eriti siis, kui isa klaverikaane tõstis ja kaasalt mängis, sattusime tõelisse laulu hoogu ja niimoodi mängeldes omandasime varakult suure laulu pagasi. Selgeks said kõik isapoolse sugulase, Juulia soengu poolt kirjutatud laulud keda tuntakse rohkem pseudonüümi Oro ja lasteraamatu muna järgi. Aga ta on kirjutanud ka palju tuntud talvelaule. Näiteks sõitsid saanid, sõitsid reed mööda pikka talveteed või. Üle lume lagedale viib meid rõõmus talvetee. Siis on jõulise kirjutatud, deliseptiliseb aisakell lumi, hell, lumi hell. Või aknast välja, vaatab mati. Oi kuis kõik, nii imelik. Maantäis kui valget vatti. Kask on härmas. Habemik isa ema õpetasid selgeks ka kõik oma lapsepõlve jõuludesse kuulunud laulud. Püha öö, üks roosike on tõusnud, ossa õnnistab oksa, rõõmustav. Ma tulen taevast ülevalt. Aga ka näiteks sellise hästi vana ja armsa laulu nagu armas jõuluvana geene tulemeid ka vaatama. Meil on hästi head, lapsed ootavad sind rõõmuga. Selged olid meil ka mõned luuletused. Minu lemmikuks oli üks Juta Kaidla luuletus ja see all, kas nii metsas üles tuul ei tuiska helbeid vaikselt alla puistab. Kuused saavad valget kuued kännud pähe, mütsid uued. Veidi hiljem lisandusid jõululaulude kõrvale klaveripalad, muusikat armastasid ja olid õppinud meie peres kõik. Varakult saatsime teile jõulukaardid sugulastele, sõpradele ja küll oli vahva, kui need üha tihenevast taktis meie postkasti saabuma hakkas. Ilusaid värvilisi kaarte saata oli siis kombeks ja ükski tuttav ei tohtinud sellest kaardi saamise rõõmust ometi ilma jääda. Et jõuluaeg oli suur püha, oli ema virve kodu selleks ajaks pidu korda ehtinud. Ega mina ja õde Vivian laisemad olnud, kõik mänguloomad ja nukud said, kes vannitatud, kes selga triigitud kleidid ja kes pähe pühadepatsid. No ikka nii nagu päris jõulupuu alla ei saanud ometi igapäevaselt ilmuda. Ja jõulupuu alla me oma mänguasjad jõuluajal ikka sättisime. Kuidas iganes, kas jõuluks koju laene, kõrgu mitmemeetrine jõulupuu sai? Kust isasele tõi, ongi saladuseks jäänud. Ei tulnud suureks saades meelde temalt seda küsida. Kuuski hakati ju müüma alles vahetult enne aastavahetust, kui ringi hakkasid liikuma näärivanad, kellest meie ei teadnud midagi. Praegu meenutades tundub lausa uskumatu. Mina olin aastaid Eesti raadios Eda neideri laululaps ja sealt tuli igal aastal postiga laulustuudio kutse. Ootame sind nääripeole. Eks ema luges selle nääripeo jõulupeoks ja kui ise lugema õppisin, arvasin, et küllap heal lapsel mitu nime, mis muud. Mõni päev enne jõululaupäeva õhtut tegid isa ema valmis süldi. Ülle korteri levis hapukapsa lõhn. Kaetud sai rikkalik pidulaud. Emad riikis veel kord üle mulle ja õele jõuludeks õmmeldud sarnased uued kleidid. Ärevus oli hinges. Meie õega ei püsinud enam kuidagi paigal. Ja eks meid saadeti siis õue kelgutama ja teiste lastega mängima. Ja seda tegime me rõõmuga. Küllap seda aega kasutas ema jõulukinkide pakkimiseks. Kingid olid siis tillukesed, praktilised diste, isevalmistatud ja lihtsad karp, värvipliiatsid, kootud käpikud, pakk komme, valged põlvikud, uus lasteraamat või suusad. Pace oli jõuluvana kotis alati tohutult. Nad olid väikesed ja armsad ja rõõmustasid meid väga. Jõululaupäeva hommikul olime varakult üleval, sest ees ootas ühine kuuse ehtimine. Mul on siiani alles karbitäite viisi põnevaid vanu jõuluehteid. Ja paljudega neist meenub mõni armas looke. Kuhu ja miks pidi riputama käbid, kuhu kerade lillekorvid, kus oli loomade linnukuste koht ja kus rippus üks armas vana jõulutaat. Oma lemmikuid tahtsime me õega ju ikka nähtavamale kohale riputada. Vaidlus käis alati selle üle, mis me seekord jõulupuu tippu paneme. Variante oli paar, aga arutelu alati põhjalik. No ja siis oligi jõuluõhtu käes. Kuulusime õega aknale, ootasime, arutasime ärevalt, kas jõuluvana tänavu ikka tuleb. Ema meelitas meid kuuse juurde jõululaule kordama ja nii ei märganud õega kunagi, et isa oli vahepeal kuskil ära käinud. Meie südamed olid ärevust täis, põsed õhetasid ja meie karvakerast koera junga haukumine oli see, mis pinge haripunkti viis. Keegi koputas uksele. Millegipärast ei andnud jõuluvana uksekella, ikka koputas ust avama, läks alati isa. Olime küll julged lapsed aga sellel koputamis hetkel vajus süda, minul ja Viviani alati saapasäärde. Aga mitte kauaks. Mäletan, et piilusime kohe alguses, kas jõulutaadil ka vitsakimp vööl on. Aga enamasti oli ta selle maha unustanud. Mõnikord julgesime taadilt seda ka otse küsida. Siis selgus, et päkapikud olid meid kiitnud ja saime teada, et tublide laste juurde minnes vitsakimpu kaasa ei võetagi. Siis olime kohe jälle julged ja uudishimulikud. Meie jõuluvanad olid klass omaette. Kuigi näod ja kostüümid vaheldusid põnevaid seikluslik lugusid rääkida, teadsid nad kõik jõululaule kaasa laulda, samuti vanu mustvalgeid pilte lapates ei suuda oma grimmi alt enam kindlaks teha, kes meile millal jõuluvanaks käis. Oli see mõni ema teatrikooliaegsetest õpingukaaslastest või isa ülikooliaegne sõber endisaegsest üliõpilasseltsist Raimla oli see näitleja doktor jurist või majanaaber. Jõuluvana usk oli meis nii vankumatu ja tugev, et me ei tundnud kunagi ära isegi neid inimesi, keda võib-olla iga päev nägime. Mõnda neist tahaksin siinkohal küll meenutada. Alustaks majanaabrist Paul Kerese järel tol ajal ilmselt kuulsaimas maletajast Jüri Randveerust. Onu Jüri tütre Tepp ja Tiina olid minu ja mu eakaaslased ja eks neile käis jõuluvanaks meie isa Ralf. Jõuluvana Jüri olid tohutult humoorikas ja teadis millegipärast eriti täpselt, mismoodi lapsed olid ennast aasta jooksul üleval pidanud. Mida me hästi teinud ja milliste Koerustega hakkama saanud. Emalt küsisime pärast aru, et kas päkapikud siis suvel ka ei puhka. Sest kuidas muidu jõuluvana meist nii palju teadis. Raadiohääl Endel Padrik oli laulu jõuluvana. Temaga oli vahva pea kõigile jõululauludele laulis ta kaasa teist häält. Ja eriti uhkelt kõlasid tema ja isa duetina kõlanud vanad jõulukirikulaulud. Põnevaid jõuluma tegemisi kuulsime, kui meil käis näitleja Lembit Anton isa kolleeg doktor Elmal rõigas koli asjalik jõuluvana. Tema just palju ei rääkinud, sest teised lapsed ootasid teda külla. Siis oli üks eriti südamlik jõuluvanaisa sõber ülikooli aegadest Artur kivima jurist, kes nõukogude võimu saabudes õpitud alal enam töötada ei saanud. Tema ja meie papa üritasid koosika vanu kelmikaid üliõpilasviis esitada ja ema püüdis kurja nägu teha, et nad ikka jõululainel püsiksid. Arno Küüt, õe ristiisa Juhan Sõerd. Minu kuulus ristiisast viiuldaja Herbert Laan. See jõuluvanade nimekiri on pikk. Ja kuigi keegi nimetatust minu tänu enam ei kuule, et siis teadke ometi, et meie lapsepõlve jõulud olid tänu teile imelised. Jõululaupäeval reeglina külalisi ei käinud, aga mõnikord ikka juhtus, et sisse astus kas onu Artur või onu volli. See rõõmustas millegipärast vanemaid. Hoga kurvastas meid õega, sest külaline oli alati veidikene hilinenud ja päris ehtne. Jõuluvana jäi tal seetõttu alati nägemata. Küll said osa uhkest jõulusöögist. Toit jäeti meil ka ööseks lauale ja jõuluhommikul kogunes külalisi pidulisi selle ümber ikka rohkem kui vaid oma pere. Nii need meie vahvad valged lapsepõlve jõulud aastast aastasse muutkui kordusid ja neid igatsen ma taga. Edasi tuli juba kooli ja näärivana aeg. Korralikene näärivana usku lapsi meist õega ei saanudki. Ikka jõudis jõuluvana varem oma kingikotiga kohale. Ja kui tuli aeg koolis, kuusk särab, puusk särab laulda, olin ma millelegi pärast tihti hoopis kodus ja haige.