Aja emalikus kaisus varjab unustuse vaipa, katab kavaluse kuube sõgedad sõnasõda, mis seal katkud kooletanud, piina pihik pigistanud. Mööke magatanud sõrmas andis õigutanud uduhõlma, uinutanud. Tere õhtust ja ilusat jõululaupäeva teile siit luulest stuudios soovib toimetaja maris Johannes. Jõuluaeg on lapsemeelne aeg. Jõuluaeg on lapselik aeg või lapsik aeg. Igal juhul on ta lapsepõlvest mõtlemise aeg. Väike inimene tahab ju kogu südamest olla hea kõigi vastu. Aja emalikus kaisus muutub ta järjest hõredamaks. Miks mitte jõuluks lapsepõlve tagasi rännata. Täna kutsun teid eesti kirjanduse lapsepõlveaega, mil eestlane end rahvusena vaevu tunnetas. Lõppemas on Kreutzwaldi aasta. Teisel jõulupühal möödub 200 aastat Friedrich Reinhold sünnist. Aga täna, jõululaupäeval on 160. sünniaastapäev. Lydia Koidula. Nad kirjutasid eesti keeles ajal, kui iga endast lugupidav ja vähegi hariduse juurde pääsenud inimene siinkandis kavandas oma tulevikku kas vene või saksakeelsena kuulakem, kuna kahe suure looja tekste. Sest kui poleks olnud neid poleks tulnud ka järgmisi. Lydia Koidula luuletused, mida täna kuulete, on pärit tema esimesest luulekogust Vainulilled mis ilmus 1866. aastal. Lydia Jannsen oli siis 23 aastane. Aga viis aastat enne Koidula debüüti oli Kreutzwald jõudnud eesti rahvale eepose ilmutada. Koidula armastusluule vaheldumisi kalevipojaga, see on meie tänane jõulumüsteerium. Ja lugejagi on mõlemal puhul üks ja see sama. Katariina Lauk, ainult et Koidula lugedes on ta 10 aastat noorem ja Kalevipoja salvestus on tehtud tänavu Koidula ja Kreutzwald Katariina laugu interpretatsioonis. Muusikaliselt kujundab Silja Vahuri. See on tänane keskeprogramm, aia emalikus kaisus. Rõõm ja mure kaksikvennad kaksiklapsed loomus kojas kõnnivad käsikäes. Rändavad sammu sammussa. Üks neid isa sünnitanud ema, üks neid imetanud ühes kätkes kiigutanud. Eha punakena palgeid pilve rünkat alistavad palistavad kullakarva silitavatsiidinarma. Poekas tunneb pilve põues salapeiteliku sisu. Piksevälgud müristused rõhutavad raheterad, lume, paksud puistatused, äikeseähvardused magasivad pilve rüpes petteliku põue peidus. Need kulmukastet langevad lauge Vetta rõõmus silmapilgu ilu, viletsuse õhtu, vilu silma pisar sigitamas. Kulmukaste kosutamas kerkib süda kõrgemal, murrab mure meelekesta. Varmalt veereb silma lesi. Kiirest kukub kulmukaste tõusul langust, tähendama. Laulik, luues Lugusida veerevaide värssisida võtab pihu võltsi vallast tüki teise, tõsi, talust kolmendama. Kuulu külast. Laenab lisa meelelaekast mõttemõisa maga, sista. Näitab kuju, kulla nägu. Kõne kaunist õe karva tõekarva tark arvu. Siis on laulik osav looja, läitamata sõnaseadja. Noor pehme õhk mul kõrvu kostis. Oh tule, laps, kui seista, sündis sulle nukrat meelel luku all. Noor kevade ju jälle tulnud hulk köisi sulle kaasa toonud Talleggi vast õhinal. Ja kuhu nööden pean peitma. Noor kevade mul õie vihma täis, kätel pähe kallanud. Ehk veel nii palju õnne, näeksin, nii palju õisi näha saaksin. Kes oleks seda uskunud? Sõida tasa üle silla tasaselt läbi tänavakäise tasakülast läbi Peedul taluperedest veere salaülevainu varjul läbi vaarikusta salamahti läbi soode peidul läbi põõsastikku vanema õuevärava. Saatke mehed sõdi majja, vahvad vaenuvälja peale, tugevamad tapluselle. Ise keerita keskella lipukandja ligid alla. Ära hoia sõja ette, sõja ette, sõja taha, hoiai sõjaserva peale. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, servapealsed surmatakse, keskmised koju tulevad. Kalevipoeg kange meesi, lahket jutu lõpetelles, keeras teise külje peale, tahtis tööst tülpinud kehakaste vilul karastada lasta laud silmadel unehõlma on selle. Rinnus killake hüüa kui kant. Kes hüüab seal. See kellake on mu süda, ta helin, armun. Hääl kaunis õitsev neiuse Kell helistab. Oh vaata ette, ta muidu veel valust lõhkendab. Noorem venda, vennikene, kalevite kallim poega lesele, heina, lepitaja, kurvastuse kustutaja oli mõtteid teise teele. Arvamisi ise rajal lendama ei läkitanud. Kallis kange mehepoega nõnda mõtteid mõlgutades. Tänaseid toimetusi ära viska homse varna. Igal päeval omadiked, tunnile omad toimetused, murekoorma, muljutused, omad soovimiste sõuded. Tahad tunnist tulu saada, õnnekest õngitseda. Ära võta aega viita kauemini, siis kõhelda. Kiirul käivad õnne sammud, viitjal viisi viletsust, kõhelejal kuusi koormat, seitse salasõlmitusta. Süda ei sa kaugelt pea tõsist õnne otsima. Vagusi, kuid looda usuarmastaja, kannata. Võiksid sa maailma otse tuule tiivul lennata. Seda sinu soovimised ikka tuleks ühes ka. Ei ma-ilmal rahu anda, pole petlikkonda õnn mis ta eile õnneks kiitis. Tuulemäng see homme on. Sest mu süda ära kaugel tõsisten, otsi sa vagusi, kuid looda usu, armasta ja kannata. Võõras, lahke vana Rauka mõistis, kohe kostis vastu kallis kalevite poega, liisul liimitud kuningas mis on tuulilt tuisanud kogemata õnne käigil. Ära hakka harva, Maie kodusid on taarakojas kuldseid kalju Kamberida. Kuule kulda, kuulutusi, hõbedasi, avaldusi tuleva aja tulekust pärast põlve päevadesta. Seni kui sina valitsed, vahva käega varjad valda. Seni saab virus õnneaega Järvas järjest rahuaega. Harjus kaunis armuaega Läänes laialustipidu rahva keskel õitsemaie. Aga rikka silu aega, päris õnne, põlvekene sai kaua keste maie. Neutrad saavad nodremaida väetiteisi valitsema. Kahju, kalevite poega. Vagade valamine mõistab kohut sinu kohta. Veri püüab pere palka, surm on surmasünnitaja. Vaga vere vermeida soome sepa sajatusi, Hellaide pisaraida, sõsarate silmadeta ei või võtta mõõga küljest kurja mingit kustutada. Ole valvas vahvaneezi, et sul mõõgast mõrtsuka ta sõja Sahast surma ja ta kätte tasujate ei kasva. Leriska pere hinda ülekohtul pole uinu. Kurjal tööl ei kinnitusta. Kurvalt kostis viimne kõne kurvalt ettekuulutused, mis, kui tuulekese tuhin, leina, kaeblik, laintekohin, vihma, tuule vingumine, Kalevil kõrva kostis. Kui need paksud udu pilved kaovad päikesepaistel. Ehk kui vaiksed õhtuvarjud veerenud päikest peidavad. Nõnda sulas õhturite kadus kaste auru kaissu, võõravana rauga vari. Ma olen unes, võitlen nii raske näoga. Mul kõrge lillepõõsas lõi aias õitsema aed, surnumüüris seisis haud lillepeenra eest ja õied langesid maha kõik halja oksadest. Korjasin neid kokku, kuldkannu panin neid. See kukkus käest, tükid mu ümber, mahaleid. Seest Helm allik jooksismis helepunane. Mis unenägu ütleb? Kas surnd, mu armuke? Kalevipoeg kange meesi laskis lodja valmistada laeva teha hõbedasta kallimast hõbe karrast õhukestest hõbe laudest, laevalagi hõbedasta, hõbe karrast laevapõrand, laeva mastid, hõbedast hõbekeedest laevaköied. Lennuk pandi laeval nimeks eta lendas, lõhkus laineid. Siis käskis kuldse kuue enesel kehakatteks, käskis laeva meestelegi tublid riided toimetada. Hõbe karrast ülemaile raua karrast rahvastel. Pask, sest karrast vanemaile teraksesta tarkadel, et ilma otsa ligi põhjanaela piiridel. Virmaliste vehklemine tuli laste tuiskamine rauda isaks, rikkumaie karrast kuube kulutama. Ta vaatas minu otsa. Silm palus ütleja. Mu süda kangelt tuksus ei lausunud sõnama. Siis karedastivaatsinda otsa kindlasti. Ta läks, ei pöördunud ümber. Jäin üksi tagasi. Miks päikseläige kadunud nii ühekorraga kus lilled, lehed, jäänud kõikuma, iluga? Kohtasa. Ma ei näe neid Salanutu eest, mis punapalgeilt ajase rahu südamest. Need unes tihti tunnen üht nime tungivat mul suhu pisarat pikalt mul silmist langevat. Näin küünalt kordmis tuli seest võttis õõnestada vaid süda. Ise tahtsid nüüd vaikselt kannata. Võta pooli varandusta, küsi kulda, 10 koti hüva hulka hõbedada. Vii mind aga vennikene ilma otsa ukse ette vanataadi väravasse. Meresügavuse mõõdud, põrgupiirid pikkusel, neida tunnen nööri mööda, suure ilma otsaseinad tänini veel teademata. Käsilla mul katsumata. Lapu tarka laulis vastu lisa peale lusti pärast pane palgaks peale hinna, mis sul kadu kütkesse seina küljest seisenekse, kalevite kallim poega tõotelest täita, neda külamehel kütkendatud ahelate arvulise meeleheaks veel peale panna. Lapu tarka laule maie Varrak nõnda vastamaie sünd, kus sinu soovimine, mingu täide tahtemine. Sest ei tõusku mulle süüda võõral mingit vastamista, kui sa kogemata kurja hädaohtu äparduste teede käigist peaksid tundma. Sööja püksisundi jälle vastus nõude võti alle. Küll leile peig mu ümber hakkas kui ennegi, suud andis ta. Siiski argselt süda peksab, nutt püüab silma veereda. Miks ta nii tihti maha vaatas? Miks tuimaks jäitel silm ja keel. Kuid ühteika jälle küsis, kas armastad mind, Tiiu, veel? Kuis madal virgalt vastu jooksin, kui steretasin armuga, kui Ehala eile maja poole nii pikkamisi tuli, ta ei pärinud ta kui muidu, enne mis head ehk paha päev mulland. Ta kortsus kulmudega kaebas, nii väga teedend väsitanud. Tal kena lauluviisi laulsin, mis enne ta nii armastas. Kuis muidu arm tal silmist leekis, kui tänades mind kuulatas. Ei, mitte te armusõna mulle eile tänuks leidnud ta. Kas enne selgem mitte, polnud su hääl? Jah, seda küsis ta. Mul akna ääres väikses potis hulk nupus, lilli seisavad. Neid unes nägin ära närtsvat, kõik õied maha langevat. Ma tean küll üks, nagu on paljas varivahti. Ikka jälle tuleb mul meelde vaene lillepott. Ja varakult Bei koju tõttas. Tee olla kauge pime öö. Ainuüksi nuttes kaeban ja mure koormab südame. Oh oleks õhtu käes, oh veere veel rutem, rutem. Päikene. Jah, kas ta tuleb siis? Oh jumal. Ta viimast korda ehk tuligi. Ehk küll külma väga käre jää, seal kattis jälgesida kõrge jää küngastesta lõikese lennuklustilikult purjetelles põhja deeda. Vaata virmaliste vaimud taeva alt taplus Ella hõbeoda välgutelles kulda, kilpi kõigutelles paistsid laeva punetama. Juba kadus meestel julgus, poistel püksid, küülimassa, aga kalevite poega, tulist nalja, naerateles, laske virmaliste vehid hõbeoda, välgutused, kulda, kilbi kõlgutused, tule kaarta meile teha, kust me valge kumendusel kaugemal näeme, käiki kuu ei tahtnud kaasa tulla. Päike läinud, ammu peitu. Armuandeks pannud hukku virmalised, lehklemaie. Aga seis on kasepuu varjul. Kui üksik leheke talle advalt närtsides langeb. Ja õues on kevade. Miks süda nii valjult tuksud? Vait, vait, ära värise. Leinalaulu sul laulavad. Ärgu tehku teised mehed, tehku teised naise pojad, mis ma tühja olen teinud kallist aega, kulutelles. Lootsin kasu kasvamaie pidin kahju kahetsema. Ei olnud isa õnnistamas eite armul hellitamas. Sõsaraid ei soovitamas. Külma kalmu keskeelta sõmer liivadesse üles, ta ei saanud, taati, tõuse majja. Eite armuande majja. Kahetsust, kulla vennad, käigist ei või kasvaneda ülemaks kui hõbevara kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkus tunnistada. Eks me leidnud eksi, teelta vale vainuradadelt tõelikke tunnist tähti. Et ei suurel ilmal otsa taaratarkusele ei rada kusagil kinnitatud tõkkeida pole tehtud. Mis ma muidu võõralt maalt ta kasulikku olen kündnud salalikus Ahcanenud. Sellest saab elu otsani mehel meeles mõtlemista. Ja kui sul armi iialgi vee leidsin südames siis räägid nagu päikesest, üks vaene pime mees. Kui armastus sind pühitsenud siis alles aru saad, mis laulud, kaste, normi ja lill sul täiest ütlevad. Tihti üksainus pehme öö lööb õitsele armuit. Sest oota, oota vaikselt, sul ka tõuseb õnne koit. Öökülm varje, paarikuid, udukuube, ümberkaudu, katab kahvatuse karva kuldse küngaste kujusid. Merelained murretakse, kurvastuse krookealiseks. Päikese palgeida peidab udupilve paksu. Pihistab kas vihmahoogu raske rahe raksetelles põualise põllu peale. Kas ehk kalevite kilpi kaljudel kõlisteli ehkas vere raske vaenu, surma juba sünnitamas? Laula, laula linnukeeli häälitsele hõbenokka, kulda, kägu, kuulutele, mis seal kurba külvati, surmaliste sünnitati. Sügav vaikne surmaorgu, vereahne vaenuväli, korjab tuhandete kehad põrmu põue, puhkamaie muru kaissu, maga maie, kalevite kallis poega. Kas õhtu hõlmadelta tulid täna tunnistama Viimse viletsuse vermeid? Sõudsid sõber sõnaldama aia kätkist, avaldama lõpetuse Lugusida? Sind ei võitnud vaenuvägi Sandei sõda suretada. Kurvastuse kütkendused võtsid enneaegu võimu. Soome sepa sajatused, omad õnnetumad, sõnad mõtlematult mõõga kohta saivad sulle surma jaksi. Jõululaupäeva viimasel tunnil kuulasime Katariina lauku kes luges luulet Koidula debüütkogust, Vainulilled ja katkendeid Kreutzwaldi Kalevipojast koos Jeesuslapse sünniga. Meenutagem sedagi, et jõululaupäev on Koidula sünnipäev. Ja et teisel jõulupühal tähistame Kreutzwaldi kahesajandat sünniaastapäeva. Tänase saatemuusikavaliku tegi Silja Vahuri. Ilusat jõuluet. Teile soovib toimetaja maris Johannes. Ära pean mina minema lindu, leinan lahkumaie luike, teiste lainetel kotkas teiste kaljudel Läti roogu pugemaie poen ehk põõsa paksustiku päiksemajja varju orgu, leinakaselehtedesse läinud aega, leinamajja valusamalt vaigistama, õnnetusi unustama. Valitsusele Viru valda rahupõlves, rahvakesta armukäel alamaida, ülem, õnneline, õnnelikum kui ma olin. Kalevite kallis poega lahkunekeseleinadesse jättis nurmed nute majja luhad laiali, leinamajja pagurka põgenedes otsis üksikute kohta laiali see laane keskel. Käijatel käiki ega tulijatel tungi rahu tulla, rikkumaie mõtteid murelt eksitama. Nojaa. Meil on juba ka Viima. Liivaraamatu. Teeristi ja vääri väega. Kui lillegi, mis päi hüüdnud, ei? Puhub vinge ees ja. Ja teeluugi muuseid. Eliin sinu kõrva, see. Mullu vastu sai laat. Mis au tab alluti, kama. Kaps, söödamees, vääri sees. Paberi. Ta. Pole. Aeg tuli maa ja peateele ta. Paati aga? Tööga igav. Siin sisu. Pika uue ESTA siin stima. Ei iial sõnana seda maailma, et ei saa ta. Stima. Ei. Kandmel luustjad, ta ei pääsenud. Ja omaga. Kell kodada. SIND.