Näitleja lavastaja ja surematu Otto-Triin, Alijas, Venno Loosaar. Sinuga kokku magamine teeb alati tuju heaks. Mis ei tähenda kaugeltki seda, et see luu sul alati pilvitu oleks olnud. Näiteks üks sinu läbielamisi oli kunagi seotud sinuga suuga. Aga see, kuidas mingil hetkel naeru turtsatuste saatel sellest mulle rääkisid, oli ausalt öeldes täitsa vaimustav. Ehk siis ehe näide sellest, kuidas naljaga saab elus üle kas kõigest või peaaegu kõigest. Räägi nüüd teistele ka. Ja ma olen rõõmsameelsust ikkagi endaga kaasas kandnud ja üritan ikka veel kanda aitäh ilusate sõnade eest, muuseas kasvu teema on mind läbi terve elu ikka saatnud, siis selle mina, lühike kasv. Kui sul on nüüd algusest kohe lahkama hakata, siis ega esimestel hetkedel, mis ma mäletan, me ei olnud ju, sest probleemi me esimese klassi tule, me ju kõik oleme peaaegu ühepikkused ju keegi ei ole kasus võttisest üle. Ajapikku hakkab see siis muutma ja mina mäletan oma esimesi selliseid katsumusi just põhikooli ja algklassiperioodilt, kui suuremad poisid ja tüdrukud tegelikkuse ees ära, mina jäin ikkagi sama pikaks, nagu ma olin. Ma olin kaheksanda klassi lõppedes veel meeter 48, niiet lausa sõjaväekomissariaadis vaadata, et mis teie sõjaväkke saadeti, kaks sentimeetrite puudu, dollar meeter 50 oli miinimumkasvu pikkus pidi olema. Ja siis tekkisid sellised asjad, et ma pidin oma olemasolu nii-öelda nagu õigustama hakkama kull, tekkis kaklusi, konflikte ja probleeme ja ma usun, et seal oli väga palju just see enesetõestamist. Tänu sellele midagi jäi kasus vajaka ja siis ma proovisin seda millegi muuga tõestada ja see periood kestis mul kaheksanda klassini. Aga siis mingil hetkel. Ma hakkasin otsima midagi muud enda seltsist, ütleme kaklemistega sai 80, lasid lõplad. Mina reisin oma oma selle teise poole või selle poole, mis vajaka jäi muusikast. Kaheksanda lasi lõpus ma hakkasin õppima kitarri ja ma leidsin, et muusika tegemine teeb mind suuremaks. Kohe palju suuremaks ma hakkasin laule kirjutama, tegin ansambli ja kui ma enne olingi nagu need selles mõttes nagu natukene ei pannud tähele, võib-olla nii palju, kui ma olin väike, minu sõna ei maksnud nii palju hakkasin ansamblit tegema, muusikat tegema, siis kõik see muutus kohe päris radikaalselt muutus muutus palju populaarsemaks, et ma usun, et tähelepanu vajadus on selle asja juures ka üks märksõna. Ja kui sa kannatad teatud kompleksi all, saad väiksem, või sul on suurema välimuses olla ka midagi muud, seal oli, ma ei tea. Oled sa kiilakas või oled sa tüseda või teised või kõik see võib tekitada siis alaväärsus kompleksi. Aga siis ma leidsin, et, et midagi, mida ma ära teen. Et see kompenseerib selle, mis mul jääb, kasus vajaka ja ma tundsin, ma nagu arenen ise ka seesmiselt ja see oligi see periood, kui ma õppisin ennast tundma nii sisemiselt. Ja see muusika tegemine, ma arvan, jah, see oli esimene ja kõige tugevam impuls. Hiljem tuli muidugi ka see juurde, et ma hakkasin näitlemisega tegelema seltskonnas nalja tegin kõvasti. See see nagu tõstis minu enesehinnangut ja siis need kasvuprobleemid kadusid ära ja ühel hetkel ma mäletan, kui me hakkasime ansambel kala tegema koos pluss aasta noorema kursusekaaslastega, siis siis Tsygise kasvu probleem, aku muutus nagu vastupidiseks, et see muutus nagu positiivseks küljeks. Sest ja tänu sellele sellele kasu prolime, sain kohaga ta ka nalja viskama kasvule ja, ja viskasid mu sõbrad minu kasvule nalja. Ise viskasin nalja, ma pöörasin selle vastupidiseks. Tuli Otto-Triin Otto-Triin ja proovida sinna porolooni siis seal Martin Müürsepa vana, päris keeruline, palju materjali. Nii et minust sai järsku Eesti esimene kasu jälgija. Nii et Xi muutusse huumoriks. Ja ma ei ole nagu selle üle pidanud rohkem muretsema seismiselt küll, aga noh, muidugi loomulikult minu kass paneb teatud tingimused paigad. Näiteks, ma mäletan, ma käisin ansambel Metallica kontserdit seal lauluväljakul puupüsti rahvast täis ja siis olid tohutult inimeste massid ja suurelt ekraanilt üleval, ma mäletan, mina nägin seda medaliga, kontserdid ainult ekraanidelt, kuna kõik inimestelt minust pikemad. Aga ikkagi lõbus. Ja siis järgmine kord ma mäletan, et ma mõtlesin, et rohkem sellist probleemi tuleks, siis ma mäletan, ma mõtlesin kontserdile tabureti kaasa ja tulin tabureti sisse ja need kontserdi ajaks mina ronisin tabureti peale, vaatasin sealt kontserdi. Turavaid küll alguses vaatasid, milleks sul seal tabureti vajas, mõtlesingi, et kuulge, ma olen natuke lühikest kasvu, mõned pikad inimestele. Hästi seda kontserdid, et ma sellepärast võtsingi tabureti ei konfiskeeris, ei korrigeerinud ja nii ma vaatasingi kontserti sealt tabureti pealt. Kuule selle tabureti-ga seoses mulle meenub, kui ma kuskilt lugesin, et sinu vanaisa oli kunagi soovitanud sul taburet kaasa võtta kui tüdrukuga kohtuma. Et see oli sellest ajast, kui ma olin veel põhikoolis, siis mul oli naabritüdruk oliks kena tüdruk, tema oli minu pruut. Aga tema oli siis pikka kasvu. Lõppkokkuvõttes ma mäletan, et kas tema oli meeter 80 ja mina mopeedior 64. Et siis jah, vanaisa ütles, et mis midagi võttasid taburet kaasa ja kõik on korras. Midagi. Nii et lõbusaid lugusid on kasvuga olnud küll, aga aga eks seal on omad omad eelised. Ma olen märganud jah, eks, eks need pikad inimesed märkavad ise jälle neid puudusi, mis neil on kasvuga seoses, kes kurdab, et ei ole jalgu bussis kuskile panna või kes kurdab, et lennukis on väga halb olla või kes kurdab, et ei leiab piisava suurusega jalanõusid või et eks meil kõigil on tegelikult omad probleemid ja me näemegi tegelikult ainult neid kõrvalt vaatame teiste inimeste mõtlevad. Oh küll temal on tore elu. Kõigil meil on sellised enda sisemised probleemid, millele me peame siis ise gara lahendama ja ma ütlen, et kui sa leiad endale mingi tegevuse, kui sa leiad endale mingi hobi või mingi asja, mis toob sulle rõõmu ja millega sa näed, et sa saad teistele midagi pakkuda ja teised tänu sellele hindavad sind siis see ongi see rohi, et saada üle oma madalast enesehinnangust, see on väga tähtis mõtlengi kaheksandas klassis onni kitarri kätte siis juba esimesed kitarritunnid, mis ma tegin, ma tundsin, et Ma hakkan muutma. No väga palju armastatakse lihtsalt öelda, tammutage positiivseid emotsioone lilledest ja liblikatest või muust sellisest ennast ümbritsevast, et kas sul on mingid täiesti konkreetsed objektid. Nii kui peale rattad või piisab, kasvõi mõtled ja kohe läheb tuju heast veel paremaks on, mul on täitsa olemas ja ja, ja ma olen seda kasutanud ka ja, ja soovitan ka teistele. Ja üks kõige parem asi, mida, mida ma iga aasta teen. Augustikuus ma võtan teki või magamiskotti ja lähme õue öisel ajal ja panen, tegi maa ja viskan selili ja vaatan tähistaevast. Ja kui seda tähistaevast olen vaadanud, ma ei tea, seal ei pea üldse palju, vaatan 15 minutit, siis ma saan aru, et see suur kõiksus, mis mu ümber on. Ja see minu väikene mure siin nii pisike ja see on nii tähtsusetu kogu selle asja kõrval. Et igal juhul proovige see ära, see on üks kõige ägedamaid asju, sa vaatad seda pilvitud augusti, kui taevas, tähed paistavad kõige paremini. Tsen, tõeline müstika.