Tere korraks vait, kutsub taas meenutama 1960.-te ja 70.-te taastate levimuusikat. Vahel juhtub nii, et aastakümnete pikkuse lauljatee järel avastatakse, et salvestisi raadio fonoteegis kuigi palju ei olegi. On vaid mõnikümmend laulu. Mis see põhjus on? Eks ikka pikad kontsertreisid laias maailmas ja salvestamiseks lihtsalt ei jäänud aega. Tänase saate külaline kulubki just selliste lauljat. Eerik nimi ikka nagugi. Käi valmis, on kõik, varsti on iga maa pealindu. Kor laula, algatiidi, muusa teema. Juba kõiki meid viib ja nende laule poja laule. Laulnud lilledel Terra Etti arhiivis. Taevatänavas. Kui tavaliselt on meil käinud lauljad horoskoobi aegadest stuudios külas, siis täna on teistpidi, täna oleme tulnud meie külla Annewellile. Tere Anne. Aitäh külla. Kutsumast. Ja võta heaks. Ja tere tulemast. Sa oled Tallinnast väljapoole kolinud Saisurina mürast. Kuule, jah, tegelikult siin on nii hea olla, et et ei tahagi enam üldsegi suurt linna, nähti et siin on tõesti tore ja ma olen väga rahul. Ja ma olen oma suvekodule lähemal ja üldiselt looduse ja ja kõige kauni keskel, mis loodus pakub. Tegin arhiivis natukene tööd, enne kui ma üldse sinu jutule julgesin tulla. Otsisin välja su salvestised, mis sa oled siin aastakümnete jooksul salvestunud ja vaatan need kõige esimesed laulud, vähemalt meie arhiivis on aastast 1966 mälestus sellest ajast oli see sinu lauljade suur algus. See ei olnud suur algus, mina hakkasin laulma juba 62. sel aastal Kustas kikerpuuansamblis Norma. Ja siis oli mul esimene telesalvestus oli ka vist 62. aastal, kui, kui, siis kui televisiooni veel ei olnudki, et oli see raadiomaja ja ja siis selles raadiomaja väikeses stuudios tuli ta nüüd number kaks äkki praeguses, et seal oli siis televisioonistuudio. Ja siis seal meid, tegevuslasi kutsuti kõik sinna esinema siis mul on isegi mõned pildid sellest alles ja ja mida ma seal laulsin, vist kus ei olnud vist seal pealkiri mu kodukingu kuusik, et see oli ikka niimoodi, esimene niisugune suur avalik esinemine. Kujun teisel aastal solistina, ma mõtlen Ma mäletan oma päris esimest salvestist ka üldse, mis laul see võis olla šaheksamisele? Mäletan küll. Kui algkoolis käisin, laulsin raadios, mullu, mina muidu karjas käisin. Siis ma olin maisalu veel. Kuidas sa sinna raadiosse sattusid juba nii väiksele juba alguses muusikuteni. Heina ei, kes seda teab, ühesõnaga ju siis kuskil keegi kuulis, kui ma kuskil koolipeol või kuskil laulsin ja siis siis kutsuti laps sinna esinema. No ma arvan küll, et see nii oli. Millesse Kustas kiker, kuni ütlesid Kustas Kikerpill, on ju see nimi, kes seal 60.-te muusikast hästi tihedalt läbi käib, horoskoobi üks alustaladest, kuidas sina temani jõudsid või kuidas tema sinuni jõudis, õigem küsida. Ei, see oli niimoodi, et ansambel Norma otsis endale naissolisti ja pani selle kuulutuse lehte. Mina laulsin hooaeg siis pioneeride palee lastekooris, Kaljuste kooris, praeguses Ellerheinas ma laulsin seal tüki aega mõni viis-kuus aastat ja me olime juba siis natukene vanemad, tüdrukud ja tüdrukud kolmandale tüdrukud, istume seal ja loeme neid neid kuulutuse uudiseid seal kooriproovi ajal ja ja siis äkki tüdrukud vaatavad hui, otsitakse solisti ja siis võtsime seal kolme-neljakesi ennast kokku ja läksime sisse, tõrjemajja. Läksime proovima ja tuligi niimoodi välja, et, et kikerpuu nagu siis mind võttis, aga minu ma olin siis ka siis niisugune, et ega ma siis nooti ei tundnud ega midagi. Ei teadnud ma sest muusikast suurt midagi, ma mõtlen muusikateooriast. Nii et, aga siis ta proovis, mul käskis seljaga seista, eks ole, klaveri poole ja et noh, et laula noote järgi ja mitu nooti kuuled ja nonii, nagu need asjad kõik käivad ja ja siis küsis minu käest, et ega sul kogemata absoluutset kuulmist ei ole, aga ma ei tea, mis tähendab igaks juhuks ütlesin, et ei ole. Aga tegelikult ei olegi ka. Aga ma mõtlesin, mõtle, käbi oleks olnud, kui ma oleks öelnud, et jah, on. Ja siis oleks mõned noodikese valesti hääldada. Ei, jah, muidugi ei, aga ma ei teadnud, mis see tähendab, aga hiljem muidugi ma sain teada ja siis ta arvas, et ma sobin küll siin siis siis võttiski mind sinna ansamblisse. Kuidas selle 60.-te aastate muusiku töö peale üldse mõtled, kui raske või lihtne see oli sinna orbiidile nii-öelda pääseda, sellepärast et ega neid lauljaid ju väga palju ei olnud, sõel ilmselt oli päris tihe üldse sinna estraadile saada. Televisiooni oli meil siin Eestis ju ainult üks kanal ja nii edasi. Olen ära televisioonist üldse räägi, see oli, müüs sama või mingisugune helesinine unistus põhimõtteliselt, et et sinna oli ikka uskumatu, kui sa sinna said, aga aga muidu ei noh, meil oli vanasti tehti selge vahe, et kes on ise tegevuslane ja kes on professionaal, eks ole ju. Ja siis nii oligi, et kui kolid raadios näiteks, et tuli nüüd esinevad isetegevuslased, siis oli terve tund või poolteist kontserti, siis kõik isetegevuslased, keda siis otsustati, et temas laulma kõlbab, siis nemad seal laulsid, olid need kooride õli, need ansamblid, solistid aga siis professionaal, mõned olid ikka, töötasin filharmoonias ja nemad käisid ikkagi läbi, siis ikka väga suure sõelad olid siuksed Atestatsiooni missionid ja seal olid punktitasud, määrati inimestele, et oli niisugused noh, Atestatsiooni Komisjon tuli kokku seal, noh, ütleme võib-olla no ütleme Ta võib-olla aastas korra või kaks. Ja siis istusid, ütleme, seal filharmoonias kontsertsaalides sinna läksid ja laulsid, et ikka väga mitu mitu laulu, mitmeilm, välist laulu ja kui siis leiti, et sa oled, oled siis seda väärt, et sa, et sa võid juba raha Selle laulmisest saada siis esimene punkt oli viis rubla. Metsik oli neli, kui ma mäletan, siis kui sul punkti ei olnud või et kui sa ei olnud atesteeritud, neli rubla esinenud ja siis hakkas, kui solid ikka tubli ja töötasid ja olnud kuskil kollektiivi juures ja nõnda edasi tasakest reisima ja, ja laulma ja noh, nagu need asjad kõik käivad, et siis siis tuli märg, mida Atestatsiooni Komisjon. Ja siis vastavalt siis sellele, kuidas komisjon siis otsustas, et kas sa oled seda raha väärt või järgmist raha väärt ja palju sa oled töötanud ja milline su melu on juba misuke räppar, kui sul on ja eks nad siis käisid kontsertidel ka ikka ja vaatasid, et kuidas üks või teine laulja läbi lööve, mida ta seal laval teeb ja nõnda edasi ja no vot siis niimoodi. Me ronisime tasapisi seda redelit pidi ülesannetega. Kohe nüüd ei saanud küll keegi suureks staariks. Kuidas sulle tundub selles mõttes, et kui kindel see lauljale oli see ajastu, sellepärast et meil oma eesti heliloojad kirjutasid toona hästi palju Kustas kikerpuu oli üks neist, kes võib öelda, et päris tugevalt hoolitses toonaste lauljate repertuaaris. Oi jaa, ei, aga meil olid ikka päris heliloojad, kohe, päris heliloojad, ma siin kuulasin eile just eile ma vaatasin, mingisugune vana film tuli või, või mingi salvestus, kus Tõnis Mägi laulis sind otsides. Jumal, Gennadi taanil elav geniaalne laul, läbi komponeeritud, orkestri reeritud, meloodia liigub, meeleolu liigub, lauluna on algus ja lõpp. No täiesti geniaalne. Aga kahjuks praegu mul ei ole ükski laul eriti meelde jäänud, mis nüüd sest et enam nagu vist ma ei tea, enam ei ole heliloojaid, nüüd on laulukirjutajad ja ja ongi niimoodi, et kui ma oma laulu ei laula, eks ju, et kui ma oma laulu ei laula, et siis ma nagu ei olegi laulja, aga taeva arvestatud, et asi on selles, et ega kõigile ei ole antud juhul seda, et sa oled helilooja, eriline anne, olla helilooja, sa pead olema selleks õppinud, sul peavad olema, miks kompositsiooni põhialused selged, eks ole, sa oskad seda kirjutada. Aga nüüd ma ei tea, arvatakse, et kui minul noh, mina olen lauljaks ja oma oma laulu ei laula, tähendab, ma ei olegi laulja? Mina ei tea, see on nii imelik suhtumine, et, et ega siis kõik need, kes on head lauljad, ega nad ei ole heliloojad, vaata, helilooja, ma tean, mul on üks tuttav helilooja, kellel on absoluutne kuulmine, aga ta ei pea absoluutselt viisi. Et no need on kaks niivõrd isenev erinevat asja, et et ma arvan, et ikka võidaks pöörduda küll rohkem tõesti heliloojate poole. Et kindlasti on meil neid noh, tänapäeval kaasajal ka niisuguseid inimesi, kes oskavad laulukirjutajad kirjutavad huvitavaid laule ja ja näiteks jah, miks mitte kirjutada laule. Mul on näiteks kaks noorteansamblid, mis mul on praegu väga meeldivad. Üks on see draakon. Ewert ja draakonid väga huvitab, väga huvitav muusika, teine meeldib mulle jälle see, kui sa nüüd mind aitad selle nimega. Seks oli Raplas ja käis eurovisioonist. Eplik Huvitavad meloodiad on, eks ole, huvitav muusika, et on olemas ja, ja võiks, aga, aga lihtsalt need. Nii et igaüks mina kirjutan oma laulu, nüüd ma lähen hakkan esinema, laulma, seda, seal on kõige rohkem kolm armoonilist käiku ja kõige rohkem viis nooti ja siis seda kombineeritakse sedapidi ja huvitaval kombel viimasel ajal. Kõik on minu uurset laadi, sihukese hirmus kurbus käib asjal läbi, kõik õnnetud, kõik kohutavalt kannatavad. No ma ei tea, siis ollakse põlvili maas ja seda pole kohukusi kõige õudsam kannatavad, et võiks mõniga lihtsalt tulle lõbusalt laulda, rahval üldse mõnus lauluke. Tead sa, mis selle kannatusega mul kohe meelde tuleb, horoskoobi saates laulsid sina nudki, nüüd naised, ida saab selgemaks, see on üks neist lauludest, mis on tõesti filmilõiguna veel sellest saatest alles sa oled sa ainukene rüütel siis, kelle laul on videona säilinud, palju sa sellest laulust mäletan, oli see siis nii õudne aeg, et näguripäevi naised. Ei, no see oli tegelikult ausalt öeldes, see oli kõik väga suure Juhtumisi oled seda minu seda salvestust ka kuulanud, siis? Ega see ei olegi mul läbi pisarate pigistatud seal rohkem niimoodi natukene nagu pilgates pilkelaul nagu rohkem nende niisuguste asjade peale, et noh ekselt heki, niukene, kalambuure olev et ei, ei, see ei olnud üldse niimoodi, et me peaks kõveras olema ja nutma seal silmas pisarad välja, ta oli lihtsalt nisuke lõbus laul, et natuke oli seal ta tõde sees, eks ole, natukene vinti üle keeratud ja teisel hästi lõbus laule ilmselt seal ma ei mäleta, hästi mäletama, viisime praegusele otsast lõpuni ära laulda, kui seda. Ei ole mõisa laulda. Isegi Eesti puit, Spirtu, puit, eeldina, tunnega, tiivad ilmadega. Ei. Ole kerge. Horoskoobi saatest üldse palju sa mäletad, kuidas sina sinna sattusid, päris esimeses horoskoop see 68 60 900 vist ei olnud, sa tulid selle teise hooga seitsmekümnendatel. 68, ma lõpetasin alles selle muusikakooli mis praegu on see otsa muusikakool, et siis siis ma siis ma läksin hoopiski filharmooniasse, mind suunati, vaata vanasti suunati ju, eks ole, said oma suunamise ja no muidugi seal oli, sest hooaeg oli, orkestri juht oli n selgis. Ja tema muidugi tegin tellimuse minu peale, no nad tahtsid mind sinna saada. Näiteks nad, et noh, oli ju teada, mis ma teen, kikerpuu ka, ma ju tegin ammu enne, eks ole ja siis tahtsid mind sinna saada, kui flöödimängijaks ja ja lauljaks ja solistiks ja siis sain selle suunamise nagu sinna, nagu ma, nagu ma siis suvel selle kooli ära lõpetasin, siis sügisel läksin ratastele, kohe esimene oli mul Krimmi Reisma, mäletan kohe Ukraina ja siis, et ka need olid ikka pikad reisid, need olid ikka kuu-poolteist kaks, kaks, pool kolm, kolm pool kuud, üks oli isegi Kaug-Idas. Ma mäletan vist peaaegu neli kuud oliks reis pikk, nii et siis oli nagu niimoodi, et ei olnudki võimalik. Noh, ütleme seal televisioonis või kuskil kas lindistada või raadiost ei olnud aega, nüüd. Sihid olid siis, me olime omal ajal seal kuskil peaaegu 10 kuud aastas ratastel, nii et siin ei olnudki. Aga siis tulid seitsmekümnendad ja tuliga horoskoop. Üks tuntumaid laule, mis sul sealt tuli siiamaani, visiitkaart on sinine lina, eks ole, palju sa seda laulnud oled, mis sa ise sellest laulust arvad, kuulub see sinu lemmikute hulka. Mõhk paljuvad ütelda, laulnud olen, seda ma nüüd ei oska seal tõesti öelda, ma ütleks sulle niimoodi, et nii palju, kui ma olen kontserte teinud, nii palju teda laulnud olen, tähendab noh, kui mind on kutsutud esinema, et kui ei ole mitte niimoodi, et et, et noh, mingisuguses niisugusessega kontserdis või, või kui mul on nagu mingi kindel ülesanne, et aga kui mul on ikka oma repertuaari Välitletega jahika palutakse küll seda laulu laulda, aga mina ei saagi aru, miks see siis nüüd niimoodi nii populaarseks sai? Ei ole sellest ausalt öeldes siiamaani aru saanud võttega, näed, teadnud üldse ausalt, ma ütlen sulle, ma ei teadnud üldse sellel ajal, et see lugu rahvale meeldis seal luku populaarseks. Ma ei olnud sellest üldse teadlik. Nüüd aastaid hiljem, kui nüüd on hakatud mind kutsuma oma eakaaslaste pidudele ja, ja laulma ja ja siis ma sain alles nüüd teada, kuidas kõik ainult seda lugu mäletab, kuidas ainult see lugu neile meeldibki. See oli mulle täiesti suureks üllatuseks, ma mõtlesin, noh, oli tore. Nii ja naa ja vaata, kui ma selle plaadi tegin siin mõned aastad tagasi, et siis ma ütlesin, et ma ei teagi, et mis ma selle plaadi nimeks nüüd panen või? Aarne Valmis ütleb, niisiis, jumal hoidku, mis sa üldse ütled, loomulikult sinine lina, mõtlesin, miks loomulikult. Kas sa siis ei tea, et ilma selle linata sa ei olegi üldse mingi laulja? Assoo no olgu siis pealegi niimoodi, kui seal ei arva, et aga mis ma ise arvan, kena lugu, tore laul. Näitena tekib piiri, on see põld või on see meering? Mis on su enda repertuaari kuuluvatest, mida meeldib endale laulda, tõesti? Tunned, et on hea laulda. Ja heade elada on see laul, mis ma nüüd viimased aastakümned on laulnud sõjaväe hästi ja seda mõnus laulda. See läheb läbi minul, sest kus ta tegi nagu teksti sellele ja see on, see on nii, noh, Kustas oli üldse mulle mõni tähtis inimene. Sest tema ju olin 15, eks ole, tema mind nii-öelda cancel dama hakkas, eks ole ju, sest ta oli, ma olin tal nagu väikse tüdruk, keda, keda ta vormisega, kellest ta tahtis ja püüdis midagi teha. Ta on noh, ta on minu jaoks üldse väga oluline ja me olime suured sõbrad ja, ja aastakümneid. Aga siis Fjodossi oli minu meelest hästi mõnus lav küll oli seda tore laulda. Ja ma mäletan, kui see meloodia tuli, mina ei mäletagi, sitt soid oodata, kelle lugu seal? See on jälle niisugune aeg, kui vaata, need sõnad praegu on ükskõik, et tead, mina ootan sind, sina mind, oota, ära ära ootad ja tule läheme teele veel. Aga siis pidi nagu ikka olema ka laulul sees. Logis sõna, teeb Karmo see oli vot siit maalt. Teine oli valli ojavere, ei jõua keegi teha neid tekste, sest kogu aeg oli repertuaari naasma, hakkasin ise proovima tegema neid tekste ja tulebki välja, et ma olen elanud väga paljudele oma lauludele ise tekstid teinud olude sunnil. Ja küll siis asjad ostsin. Mismoodi ma seda teen? Voodimise asja, biodossi seal üks Krimmi linn, eks ole ju seal ja aga aga seal käinud ka ja see oli minu meelest ainuke kaunis niukene. Kuidagi meeles on mul seal, et seal oli liivarand, tavaliselt on ju seal kõik need kivirannad, et seal pead ostes oli liivarand ja siis ma istusin seal siis ma mõtlesin ja siis sain nagu selle tekstiga tehtud selle. Ja siis iga work laulsin või laulan praegugi sul täpselt nii elavalt kick silmade ette kudumise istusin ja mis ilm oli ja kuidas need palmid ja noh, kus siis tollel ajal mujal palmi alla sai täid ainult Krimm, eks ju. Et tegelikult me välismaalase kuskile siis ei saanud palmi all praegu mine palun ole lahke, istun lennukisse ja sõidab kus iganes. Mul. Kus ta siis veel rääkides oli ta sul selline hea sõber, hea tugi. Kas ta valis need laulud toona horoskoopi näiteks kõik ise välja või palju üldse lauljatel oli sõnaõigust seal, et ma nüüd seda laulu näiteks esitada ikkagi ei tahaks, vaid ma tahaksin mingit muud laulu. Kui ma nüüd ütlen jälle, ma veel kord ütlen, et ma ei mäleta kõiki asju, aga aga mina küll ei mäletanud, et, et mind on noh, nii nagu vägistatud sellega, et ma pean laulma seda, mis mulle ei meeldi. Et enamuses ikka ma arvan, et me võisime ise pakkuda vaata vaata neid õisi näiteks, et kus, kus nüüd siis Kustas oskas seda vaadata, tema kuuleb kõrvalt raadiot ja kirjutas muudkui hoolega. Sa võisid, ma usun pakkuda ka, aga näiteks ma ei usu, et aga samas kindlasti Kustas ikka otsis, sest et no kas nüüd Ivo Linna oskas näiteks sulle ikka Hanummi minna sinna nüüd ise pakkuma, et ma ei usu, et ilmselt pidi olema mingisugune Nõukogude laul jälle ja, või keegi pakkus või vot see on niisugune. Ma ei kujuta ette, kuidas teistega on olnud lood, kes on rääkinud oma lugusid siin, aga mul ei tule küll meelde, et mul vastu tahtmist, ma pole üldse midagi vastu tahtmist laulnud, mul ma küll ei müünud. Kustas kikerkuuga veel seoses üks tema loomingu tuntumaid laule tantsulaul ehk Kazadcio. See kuulub ka sinu repertuaari aastal 72, oled sa selle linti laulnud, kuidas see sinuni jõudis riigi Tammeli ette jõuda? Ei, ei, see oli hoopis teistmoodi lugu, see oli väga Hull lugu, oli, tead lugu oli viidiselt pike pidulik lugu oli nii. Meie tegime ansambel lainega plaati ja plaatide kirja plaadistuudio ja kõik oli juba enam-vähem, noh, laine oli sisse laulnud, kõik oli ja siis oli veel midagi seal natukene oli vaja teha ja siis oli olek männik kes tuli lindistamisele absoluutselt häälest ära. Nonii, häälest ära häälest ära. Ja muidu ka täitsa niimoodi laiali. Ja viimane päev lindistada siis kriibas pidi oma asjad kokku ja Riiga tagasi, eks ole, plaatpidides mine hulluks. No mis nüüd teha, plaati teha ei saa, kaks lugu puudub ja. Nojah, vaata, mina olen kogu aeg olnud niimoodi eluaeg olla punn nii-öelda augu ees olnud, kui kellelegi midagi ahade õpib ruttu ära, nüüd laulab kasse helistikule sobis või? See mulle ei sobi. Kogu aeg nagu torgati mind igale poole, noh. Kus häda käes oli täpselt midagi välja tuli poolt vähemalt auk oli ette torgatud millegagi. Saia, hane sa laulad, ärasele. Hakkan laulma, seda suurt Kasatšoki. Hommikut hakkab Melniku helistik põhjadusel köib loosu tuunsudru vilju kuskilt volt põhjast tead mina, isa lauldes mulle seal minu helistik, laulad ära, kuidagimoodi ma siis selle ära käristada, kui sa kuuled seda, see oli nii madalal, eks ole. Ja siis ainult veel ei veel, see oli mul kuskil loba, keskmine register v esimene register alles. Õudne. Siis mängib. Ja. Meil muusik. Kuulutanegi ei loe see, kui ta pea käib ringi keerutades kiirelt müüdud pidada respiaadi koitma. Kuid lõpuks tüümised. Ning pinniku. Sest enne koitu kallima Keerutades tõde. Koitma. Ei tunne jalad VVV niikuinii läinud pillile. Üks õige tempokas lugu ka, mis on seal sama ilmselt sedasama laineplaadi peal. Puhkpilliorkester mürtsub ja see oli omal ajal tõeline hitt. Ja ei, see oli tore, aga tead, mis ma sellega oli, jälle? Naljakaid lugusid. Sellega oli niimoodi, sekka tuli see, mis ta nimi nüüd ongi. Dixoni, Raimo, meil seda juba meil juba laine ees ja ütleb teadaanne, vot ma leidsin sulle hästi ägeda poola loogiad. Kuulge, me hakkame siis kuulama, kõik tuppa tuua selle, kui see lugu olnud ja siis äkki plaat viskab püsti katkine plaatorit ja piiskalüheks Gulagi kohta nüüd viskas ja siis hakkame otsast peale, sinnamaani jälle mängib, jõuab sinna küpsti, viskab üles. Taevane arm, et kuidas, mismoodi me nüüd siis seda teeme, täpselt? Ei teagi. Aga teemegi niimoodi. Viskab ka, saad aru, see plaat ja siis oligi sedasi jäigi nii nagu seal plaadi peal olid. Martin Helme, Hardi Eerik kindel samm, keegi hetkel. No see oli üks selline suurem kiita neid õli veel videosalvestisi kahjuks kõigist jõle väike arlekiin ka omal ajal seda mängiti ikka väga palju, tõesti, mina ei tea. Tegin natuke heldeid, küsin inimeste käest, Anne Velli laule, nimetage arlekiin, sinine lina, need olid kaks sellist. Oh issand, ma ei, ma ei tea. Arlekiin oli muidugi Taanieli lugu, jällegi Gennadi kirjutas mulle üldse üsna palju lugusid ja ja minu meelest Anneli loojaga jälle. Jah. Me mängisime, oota, kas oli, ja märkulovi tähendab dirigent oli Rostislav Mer kuuluv siis jah. Et selle me tegime suure orkestriga. Oh, mul on üldse elus vedanud, oi jumal, kuidas mul vedanud, aga jumal, kui suure orkestriga laulda üldse selline ma jälle ei ütle, et see on enam-vähem helesinine unistus oli võib-olla kuldne unistus, kui keegi sai sinna, said, ainult väga suured lauljad, said sellega ja ma pean ütlema, ma olen nii tänulik veel Kuulovile Peeter Saulile ja ma olen ikka nii palju saanud Nendega lindistada ja ja teha neid lugusid, et noh, aga ikkagi sul on ikka suur orkester taga, eks ole, suur estraadiorkester seal ikka midagi muud, kui sul mängib ainult mingi klaver, kitarr ja bass, eks ole, et see on hoopis midagi muud. Et selles mõttes ma olen küll täitsa õnneseen, et mul on ikka palju neid protsente reaalselt mõttes, et meil ikka täitsa palju. Kurbust Kayla lutis, Vanarii kaebas hääle eest kontrabass, justkui oleks mängija tärin ja tood sools, kui käega siis tõsi ja koor. Ola Kolguga toodu pri dissuuri pahameele häälid läks täide. Arutu küllatooli teel, joove. Kui sa selle salvestamise peale tagasi mõtled, kui suur ettevõtmine see nõukogude ajal oli pragunenud stuudioid ju igal pool õige lihtne praegu saada, sinna salvestasid öösiti, eks. Võta rahakott kaenla, mine ja salvestamis sul vähegi pähe tuleb ja kui sa viisi ei pea, ei ole ka mitte midagi katkisest, küll seal passi natuke kõksu noodid õigeks aetakse, mis viltu läheb lastele natuke keerulisem, jah, see asi salvestama pidurs setti jah, sest et päeval mis meil oli, salvestus salvestada sai, siis sai kahes stuudios hädaga. Tavaliselt jah, kahes stuudios sai salvestada raadiomajas ja siis oli telemaja stuudio, eks ole. Aga, ja siis sai ju ka, sest ainult öösiti enam-vähem. Kuna seal olid need stuudiot kinni, esimeses stuudios oli kas estraadiorkester või siis sümfooniaorkester, eks ole, ju. Ja telemajas olid saated ei saanud ka ju muidu kui alles öösel siis oli veel üks häda, et kui sa pidid ootama, niikaua kui ümberringi liiklus ära Ta jääb kõik autode mürinat ja need kõik, mis seal trammid kolisesid, pidid ära ootama, kui need enam ei käinud, et siis hakkasid ikka sulle öösel üks vahest salvestus ja ja noh, tänapäeval pole imelist, inimest lähevad ööklubisse, aga meie jaoks oli, oli toovad ikka, kes ka. Et siis niikuinii nii kaua siis sul salvestuse aega anti ja ega siis ei olnud ka noh, ikka sa pidid ikka väga puhtalt ja õigesti laulda, sest et ma mäletan, Vello Meier, väga nõudlik toonmeister oli ja ma nii õnnelik, et ma sain juba selle looma AK teadma, vaatas jalge teisi salmi, jumaldas fraasis, seal sul ikka üks nooti natukene mustaks, et ei, ma ei saa ikka seda sitika, hakkame otsast peale, issand jumal. Vaat niiviisi oli, et ega nad ei tahtnud eriti neid lõigata kani, väga neid. No vahest, eks ole, aga tõsi, põhimõtteliselt ikka ikka. Ühe soojaga pidid ikka laulma algusest lõpuni ühe looja. Hästi tegid siis, siis said varem koju. Et, aga jah, oli veel niisugune asi ka, et hoiuseraadius oli fondi komisjon ju ka. Kas ei olnud nii, et nüüd lindistan ja oh, ma olen nüüd uhke, homsest hakatakse minu lugu raadios mängima, tutki wrap, mitte midagi ei hakata, siis tuli fondi komisjon kokku kuulasele loole ja kui ikka keegi arvas, et see ei kõlba, siis pandi märge. Sa oled selle paned riiulisse ja see ei ole seal mitte mängimiseks. No ta võib seal tulla, võib-olla läheb kunagi vaja. Vot niisugused asjad on, siis imestame, miks meil nii vähelauljaid oli, täpselt oligi. Neid laule vaadates, no neid on sul omajagu, ikkagi ei saa öelda, et neid väga vähe oleks, samas ei saa öelda ka, et väga palju oleks Mul ei ole olnud meid aegagi lindistada ja mina pean ennast alati rohkem nagu ikka kontsert lauljaks, et ega ega ma küll ei tormanud suurest õnnest kuskile lindistama, sest et üks asi, mis seal teed, noh niimoodi ta ongi, vaese lindistamine ta jääb, aga mulle meeldis nagu see hetk, kuulge see protsess kõik, et mulle meeldis see rohkem, et kui ma laulan ja annan oma armastuse või nüüd ma hakkan ka suuri sõnu tegema veidi aga et et noh, et kui sa annad või noh, et kui ma loon sellel hetkel seal sama koha peal ja mul tuleb see kohese vastu see, et mulle nagu see sobis rohkem Annega, kui palju sina veel praegu lauljana veel lauale, sest et ma tean, et sul on lastesõu, millega sa oled hästi hõivatud, lastele pakub see rõõmu, kui palju, aga ikkagi see töö, mida sa oled suurem osa elus teinud, ehk siis estraadilaul. Palju sa sellega veel lavale astuda? No ma ikka astun, ega ma ei saa öelda, et ma ei ole, noh ütlen, valetan jälle, ütlen, aga võiks paar-kolm korda kuus, niimoodi aga kutsuvad mind loomulikult ikkagi ikkagi minu endaealised ja ütleme nii keskealised ja nende oma peo ja nemad tahavad kuulda ikka neid lugusid, mis nende noor nooruspõlves nendele väga meeldivad ja aga noh, mul seda muud tööd ka nii palju oli siis palju on kogu aeg tegemist, müüakse. Kuidas sellest praegu häälemiselt just vormis hoiad hingamist kontrolli all, hoiad, see kipub ju ajaga ära minema. Et hingamisharjutused, et naistel on see väga hullu, kui see hingamine, sest meestel on kuidagi teistmoodi, vaata, kui sa vaatad orumetsa, kes surmatunnini laulise muudkui aga ilusamini laulma hakkas, eks ole, mida vanemalt läks. Sama käib rinne kohta, no sa vaata, meie, kus lappi vallitimal seal. Ime. Sest nii kui suu lahti teeb, siis ta kõliseb ja Eliseb kõikjal voolavus ja inimesed on ikka päris aastates juba, eks ole. Aga naistel on, muidu on ikka niimoodi, et tuleb jube vanamutt ja tuleb. Vahest sünnipäeval kuuleka vutid laulma hakkavad ikka päris kole. Mina ütlesin, et nii kui mina seda säält nüüd kohe öelge, mulle õpetaja ei tulnudki. Aga noh, seal käsi najale midagi parata, see niiviisi on, sellepärast et kuidagi see diafragma vajub alla naistele üldse nagu teistmoodi. Aga siis noh, ma ei tea, kaua ma suudan maid. Ma ei tea, kuidas teised teevad minuealised, aga eks nad vistika harjutavad ka, muidu ei saa. Teada, kas ja lõpetuseks ma olen arhiivist leidnud huvitava leiuga, mis aastakümneid oli kadunud, nüüd on välja tulnud ansambli ABBA Fernando linti lauldud on sellel laulul mingi lugu ka? Mäletad? Fernando ongi, et mul oleks endal Väätsa meeldunud, muidugi õudsalt meeldis laulda seda laulu seal see oli minu meelest nii uhke laulja ja kuidagi ta mulle istus ja ma mäletan, et seda asele, Fernando oli niimoodi, et meil oli orumetsaga, oli kontsert Pärnu teatri kontsertsaalis, Pärnu teatrisaalis oli kontsert. Et jah, see Fernando oli mul kavas ja mul oli artistil on ka see, et, et teinekord on mingisugune õilis hetk seal lava peal olla, eks ole, et, et see võib-olla ei kordu mitte kunagi teine kord ja vot seekord oli see hetk, kui ma laulsin särathernandote, see läks nagu publikule niimoodi hinge, et ma laulsin seda veel kaks korda. Sa saad aru, et, et nagu rahvale väga meeldis see aga edasi rohkem ma ei mäleta. Toomasele ise siis välja valisin ja ja ma isegi ei mäleta, mis bänd seal taga sellega oli sellel lindistusega. Aga jah, ei see oli. See oli äge lugu. Igatahes see laul on meil õnneks alles, tuli välja esi ja saadet, lõpetama ta jääbki. Aitäh sulle, Anne Velli. Korraks vaid on selleks korraks läbi saate panid kokku Silver Kuusik ja Viivika Ludvig.