Algab kirjandussaade tõlkes leitud saatejuht on Peeter Helme. Lugeja küllap peagi märkab ei toimunud pisut eriskummalised sündmused, mida selles raamatukese kirjeldatakse mitte Rootsis, vaid mere teisel kaldal. Ühes neist uutest riikidest loodi sõja ja suure revolutsiooni tormides. Uus on see väike maa küll ainult poliitilises mõttes. Tegelikult asub lugeja klassikalisel maal kõige õilsam ja eksklusiivse maamõisakultuuri varemed, mis meie maailma jaol on olnud ette näidata. Nendel varemetel jaganud see väike mõis, kus leiab aset enamik siin kirjeldatud pisikestest pidudest. Kui tagasihoidlik tohi soo tänapäeval võibki tunduda, võrreldes sellega, mis ta kunagi oli, on see kaunis villa siiski seitsmes sajandipikkuse härrandliku külalislahkuse ajaloo otsene pärija. Natuke piisarses miljöös sellest üüratust, monophyodaalsed traditsiooni ja ebaküpse, revolutsioonilise tänapäeva segustan võrsunud isemoodi segatult tuur, millele Rootsis ei ole mitte kõige vähematki vastavust. Ühelt poolt vanaaegse maa mõisniku, teiselt poolt uusasunike kombel nauditakse tohi sool, elu, külvi ja lõikuse vahel. Kui kartul on septembri lõpul üles võetud, kolitakse vanasse hansalinna mitmesaja aastaseks matriitsi majas asuvasse korterisse kõrgel Toompeal. Mõistagi on ka nendesse vanadesse vanadesse sisse hiilinud tänapäeva tähtsamad tehnikasaavutused. Aga ikka veel hõljub Toompea maailma kohal mineviku lõputu vaikus. Omamoodi ajaloomuuseum, okasroosikese unes. Tere, mina olen Peeter Helme, algab kirjandussaade tõlkes leitud. Ja nõnda kõlasid siis esimesed read armutanderi kulinaarsetest bestetest mille on eesti keelde tõlkinud Anu Saluäär. See on üks omapärane teos, mis ilmus Loomingu raamatu kogus 2014. aasta viimase numbrina. Autor ei tohiks eesti lugejale olla võõras, karmutandari sulest on ilmunud, võiks öelda lausa kultusraamatuks saanud parunid, eestlased ja enamlased. Aga nüüd on meie ees üks selline veider teos, mille kohta ma peangi kohe tõlkijalt, kes minu vastas istub küsima, kas tegu kirjanduse või ajakirjandusega ja sellisel juhul, mis kirjandusega. Kas me peaksime üldse äkki me äkki hoopis mitte mingi maa, vaid hoopis ühe kadunud kultuuri baltisaksa kultuurikirjandusest? Aga ometi päris sellega ju ka tegu ei ole, sest tsiteerides Hans Lepa sissejuhatust mutanderi nii-öelda peateosele parunid eestlased ja enamlased siis Hans Lepp kirjutab ju nõnda. Baltisaksa perekonnad ja nende traditsioonid avaldasid ilmselt mudelile sügavat muljet, ehkki teda ennast kunagi täiel määral neist ringkondades ei aktsepteeritud. Suuremat edu ei olnud tal ka eestlaste hulgas. Niisiis, mis meil siin on kirjandusajakirjandus ja mis maa või kultuurikirjandus või ajakirjandus? Nii ma arvan muidugi, et see ei ole mitte nüüd rootsi kirjanduses eriti mitte Rootsi kõrgkirjandus rootsi keeles kirjutatud algselt ja ma ise oletan, ma päris täpselt ei tea, aga see oletan, et ta saatis neid vestid omal ajal siis, ütleme pärast 1960 kaheksandat aastat Rootsi mingitele seltskonnalehtedele, võib-olla ma ei ole seda suutnud tuvastada, sest mina minu kätte sai ainult see kokku pandud kogumikukene mis 31. aastal Rootsis ilmus väga väikses kirjastuses. Ja siin on nii palju tandri sõpru, kes mulle selle selle koopia hankisid. Ja ma ise leidsin, et on väga lõbusad lugemised no ütleme nii, võib-olla naistelehtede sabad näiteks, aga ma päris kindlasti ei ole suutnud tuvastada, sest kus need ajakirjanikud praegu on, et kus ma neid suudaksin neid algallikaid tuvastada. Kokkuvõttes tegemist väikese eelmänguga, ütleksin sellele samale raamatule parunid eestlased ja enamlased, mis sai tõlgitud juba tükk aega tagasi ja, ja millest on juba ilmunud, ma ei tea. Et see on nüüd tema näpuharjutus vastsemõisa härrana, tohiso mõisas Kohila lähedal, mis on praegu täiesti olemas praegu väga mingiks kultuurikeskuseks ümber ehitatud, väga-väga võluv hoone. Kui ta oli olnud paar aastat paruness frongeli abikaasa ja tahtis ennast tunda mõisnikuna, siis oma rootsi sõpradele kirjutas tõenäoliselt siis selliseid noh, ette kujutate vaid kutsekirju, et tulge meile tohi soole, küll me siin sööme. Hästi, külme siin joome hästi küll, meil on siin tore olla. Ja see oli, ma mõtlesin jõulunumbriks Loomingu raamatukogus, see kulus ära, sest nüüd ma tean, et see on praeguseks hetkeks juba täiesti läbi müüdud. Ma arvan, et see kulus väga hästi ära, ma pean ütlema, et ma ise ka jõulude ja uusaasta vahel lugesin, seda lugesin, itsitasin mitmes mõttes, esiteks tõesti nagu ta ise alguses ütleb, et see miljöö on natuke piisarne, aga ausalt öeldes ka see, kuidas ta kirjutab, on ikka enam kui veider. Tema stiil on muidugi täiesti, ma olen selle nüüd omandanud selles stiilis, et ma olen tõlkija kaks paksu raamatut siis Rootsi kuninga valgele mis ilmus Päevalehe ajaloo sarjas ka oma voodiajalooteos tema vaatevinklist, samas jälle tema jäljendamine jäljendatava stiilis, et natukene pisarne barokne edasi, ta nagu mingit vanaaegset saksa kirjandust meenutab mulle just sellist nagu noh, võib-olla 19. sajandi saksa kirjanduse eeskujud või isegi rootsi kirjanduses oli selliseid asju muidugi omal ajal ja ta on nagu klassikalise kirjanduse väikene noh, ütleme kõver peegel või omamoodi, natuke moondunud, natukene ajas ajas liiga kaua edasi kestnud ärkamisaegne stiil, aga see tal on ja siis kuna see on mul niimoodi välja kukkunud, rahvas on alati lõbutsenud, kui nad on lugenud neid tõlkeid. Nii et teeb mulle endale nalja ja noh, mulle tundub, et on lugejatele nalja teinud üsna palju ostetud. Parunid eestlased ja enamlased tundus mulle siiski sellises rahulikumas stiilis või tuleneb see lihtsalt sellest, et ta tõlkis selle juba palju varem. Esmatrükk ilmus eesti keeles 1997. aastal. See oli ka muidugi küpsem teost selles mõttes, eks ole, need on siin tõesti, on mingisugused vestled, mis on kirjutatud, võib olla ükshaaval niuksed, nalja lookesed ja ta oli siis selleks ajaks juba, kui ta kirjutas parunid eestlasi, enamlased, siis oli juba meil nii-öelda juba post factum pärast nõukogude okupatsiooni. Ta jõudis Rootsi ja, ja kirjutas selle siis nii-öelda Eesti mälestuseks. Et siis olid juba ta ise ka 10 aastat vanem ja elus nii-öelda üht-teist läbi elanud peale vabadussõda kus ta osa võttis natuke kummalistel asjaoludel, võib-olla. Ja siis, kui ta, kui ta selle nii-öelda peateose kirjutas, siis see oli juba nagu omamoodi läbi töötatum läbi mõeldud. Sisaldas ka võib-olla niukseid küpsemaid tähelepanekuid. Nojah, et see ilmus esimest korda 1943. aastal Soomes ja tõesti, see oli aeg, kus ei olnud selliseks genitlemiseks enam väga põhjust. Just see, seda kindlasti ka alguses niukses noorusliku Suljuses, kui mehi veel ei tea, et kõik on muutumas lõplikult varemeteks, sõda tulemas, kõik nii edasi, sellepärast see kulinaarselt vestled on niisugune just niuke ülemeelik. Trallitamine tundub jah, et, et noh, ta ei ta ei ole, ma ütlen, mingi mingi kirjandusteos selles mõttes see oli väga naljakas. Et minu tõlgetest ongi tähelepanu leidnud kõige rohkem just sellised, mitte tõsiseltvõetavad raamatut. Ja tõsine rootsi kirjandus, nagu jääb alati meie meie vaatlusest välja või ei ole nii palju võib-olla kriitikuid, kes selle vastu huvi tunneksid ja noh, nii ongi, et paradoksaalne kuulsus on, on mutandril koos temaga tema tõlkija Ma luban, et me jõuame siin saatusel tõsise Rootsi kirjanduseni, aga peatume esialgu veel siiski mutanderil, sest see on ikkagi nii lõbus teema, et mul ei jäänud teda lugedes karvaseid vestjaid lugedes märkamata ka see, et ilmselgelt ta tõesti püüdis väga siinse baltisaksa miljöö tähelepanu, sest ta ei kasuta kuskil inimesi õigete nimedega vaid on välja mõeldud neile mingeid veidraid nimed, mis pole ei saksa ega rootsi nimed ja mille varjust ma kujutan ette tolleaegsed inimesed võisid päris inimesi ilmselt ära tunda, aga antud juhul ei mängi enam mingit rolli, et ta on rohkem need tüübid, mis mängivad rolli. Nii on nii, on seal osa nende aadli aadlidaamide nimesid, mida tegelikult rootsi keeles tähendavad midagi, aga väga veidral kujul moonutatud ortograafias ka. Ja neid ma ei hakanud ära tõlkima, aga seal on need mingisugused poismeeste tüübid kellel on oma hüüdnimed, need, ma katsusin siis nii-öelda ei panna eesti keelde ümber, et seal saab nalja, mingi lõvilakk tuludega ja nõnda edasi. Et noh, need on sihuksed, karikatuurset kujud, kes võisid olla tõelises elus olemas, aga ei pruukinud ka olla. Ja samamoodi need aadlidaamid, kes seal siis sisse-välja käivad ja tõllaga saabuvad ja väga niukses pisarates meeleoludes. Aga huvitav on veel see ka, milline miljöö seal valitseb ja ma kogu aeg olin sunnitud endalt küsima, et kas selline teatav närusus, mis kaklused atmosfääri, valitsus oli siis ainult Eesti vabariigi loodud või ma kujutan ette, et see kohalikest toiduainetest selliste justkui võltspeente roogade tegemine kindlasti evis mingit pikemat traditsiooni. See võib ka tõsi olla, sest sellest kuulsast likööri valmistamisest on juttu parunite eestlastes enam lastes. Et siis oli see väga mõisatraditsioonis, oli tõesti, see tehti oma kodumarjadest, tehti kõikvõimalikel köre ja see oli seal kui üks väga tarvitatav kaup ja see on tõsisesse või mis on isegi minu oma kodutraditsioonidest säilinud noh, minu vanaema ja nii edasi tegid samamoodi need ikka mõisa eeskujul tehti seda teist ja kolmandat Ki. Aga, aga kuna ma ei ole nii suurt toiduspetsialist või toidufanaatik, et siis tegelikult need toiduretseptid olid, mul on nagu, nagu, nagu kõrvale ja teevad tegelikult kõik see muu miljöö, mida ta sealjuures kujutleda, et see tegi nagu isegi rohkem nalja, et osa toiduretsepte osa inimesed ütlevad. Neid saab isegi kasutada, aga ma ütleksin, et see on väga tülikas ja seal on väga-väga-väga noh, tema ütleb küll, et käepärastest toiduainetest ja mis kõik kodus saada on, et sellest ei muutu, tehke aga alati külvab sinnani kohutaval kombel rasva ja magusat ja nii edasi, et noh, tänapäeva inimene peaks hoiduma sellistest toidus toidukordadest. Seda lugedes ma mõtlesin, et võib-olla mõnda retsepti võiks ju millalgi mängeldes proovida teha, aga aga toiduga mängimine on ju ainult üks aspekt tema juures, mille kaudu ta ise ennast näitab võimalikult heas valguses ja ta on ikka väga edev mees ja see tuleb ja tema teistes tekstides ka väljend tingimata. Tal on väga-väga edev eneseteadlik ja võib-olla see toetabki tema, tema kogu tema karjääri. Siis on hea näide nüüd võimalik veel tuua ühes temal veel varasemast teosest. Tahaks olla kuulajate tähelepanuga juhtida akadeemiale number kaks, möödunud aastal 2014 akadeemiast number kaks tutvustab Mart Kuldkepp, Skandinaviska ja suur Eesti ajaloo uurija, kes on ka vutanderi väike fänn. Ta tutvustab tema ühte romaani, mis ei ole siiamaani eesti keelde tõlgitud ja mida võib-olla isegi võiks jällegi nalja pärast või noh, nii huumori mõttes jällegi kunagi tõlkida mille pealkiri on president ja president see romaan, millest Mart Kuldkepp toob nüüd väikese katkendi siin Akadeemia numbris algab just nimelt selle peategelase enesetutvustusega ja mina loen siit välja küll täielikult Sis alter ego, major mutanderi enesetutvustust ja ma loen paar pisikest lõiku ja see, ma arvan, et lahendab tema iseloomu küsimuse päris hästi ära, kui sa nüüd vastab tõele, et see tõesti on tema on ta ehk üks neist nõtketest seiklejatest, kes reisivad ringi ümber kogu maailma ja teenivad kuhjade kaupa raha nii enda kui ka mõne osava kirjastaja jaoks. Midagi seikleja sarnast küll, kuid seda tüüp, kes on sotsiaalselt ja majanduslikult üsna heal järjel. Nii, ja siis ta ütleb, et või noh, ja siinsamas romaanis jutt, et tema isa ja ema on väga erinevad, tema isa on korralik Rootsi bürokraat aga tema emal on hispaania seiklejaverd. Me ei tea, kas see on tõsi, muidugi kasse kudendrenda kohta. Nõnda sai Karl Fredrik kust keegi, kelles bürokraadi kõrval võtsid ruumiga poeedi igatsus seikluste järele ning peaaegu ebasündsuse nii küündiv huvi burlesksed naljade vastu. Nii et kui sa nüüd peaksid tema enda kohta käima, siis on see tema noorepõlve enesekuvand, see on kirjutatud aastal 1923, nii et veel ligi 10, mitte 10 aastat, ütleme, kaheksa aastat, enne kui need kulinaartõsted ja paarkümmend aastat enne seda, kui ta kirjutas selle parunid, eestlased, enamlased, nii et kas ta oligi loomu poolest hingelt seikleja, kes paruniproua abielludes siis tahtis saada aadlikuks tõusikaadlikuks, noh, see on tema taust siis minu ettekujutuses. Aga pärisavalt juristiks teda vist lugeda ei saa, eks. Eli samal ajal just ja tema positiivse poole, siis see kuulub just nimelt see tema hilisem tegevus, sellepärast et alguses nii-öelda noorepõlve naljad, uljad, tembud noh, kahtlase väärtusega afäärid võib-olla. Ja siis lõpuks need kaks raamatut, miski tõsiselt käsitlevad Eesti ajalugu, nii parunid, eestlase enamlased kui Rootsi kuninga valge laev. Ja seal ta näitab ennast tõelise Eesti patrioodina ja ütleme, eestirootslaste patrioodina, ta kaitseb nagu eestirootslasi. Nii sakslaste kui venelaste eest aitab ära korraldada seda eestirootslasest evakueerimist ja edaspidises elus Rootsis olles siis eksiilis juba tema poole pöördusid väga paljud eesti pagulased ja ta jätab endast selle mulje, vähemalt ta püüdis teha, mis ta suutis, aga ta oli muidugi enam ei suutnud suurt mitte midagi. Nii et selles mõttes ta oli veel Eestis eesti sõber, Eesti kultuurihuviline ja mis kõige tähtsam, siis selle meie Loomingu Raamatukogu vihiku lõpus on ka mainitud seda, et tema oli ka eesti kirjandusega. Ta omandas siiski nii palju eesti keelt. Et ta suutis tõlkida Tammsaare, Kõrboja peremehe ja Kõrboja peremees on tema tõlkes Rootsis ilmunud. See oli, ma ei tea, võib-olla isegi esimene Tammsaare tõlge üldse rootsi keelde. Ta pidas Anton Hansen Tammsaarega läbirääkimisi isegi tõe ja õiguse esimese osa tõlkimise kohta. See jäi sõjamöllu ja Tammsaaresurma vahel muidugi pooleli võiks see ettevõtmine ja me ei tea sellest rohkem midagi. Me teame ainult ühte kirja, mis on tamisele, kirjade kogumikus on Motandade Tamsar vahetanud kirju esimese osa tõlkimise kohta. Nii et ühesõnaga, ta oli ikkagi suur Eesti sõber lõppude lõpuks kokkuvõttes kuigi iseloomult võib-olla seikleja, iseloomult võib-olla natukene niisugune, noh, tõusik ja nõnda edasi-tagasi. Sealsamas kulinaarsete vestlete järelsõnas on öeldud, et karmutanderi tegevuse kohta eestirootslaste päästmisel, et on võimatu teada, kas kõik on tõsi mingis objektiivses mõttes, aga pole ka põhjust uskuda, et oleks fakte tahtlikult moonutanud. Kas seda nüüd mõista? Ma ei ole nii palju nagu ise nüüd nagu dokumente uurinud, aga Mart Kuldkepp on uurinud lausa konkreetseid dokumente tema tema tegevuse kohta ja tema tal on Rootsi, Rootsi arhiivides on üht-teist leitud, siin samasse Akadeemia numbris võib seda huviline võib juba edasi uurida ja, ja ühesõnaga see see tõesti kusjuures ta on üsna täpne oma kirjeldustes, kui ma kujutan ette, et selles Rootsi kuninga valges laevas näiteks on tema reis kuskile Ukrainasse, see ei ole mitte Katõni surnuaiale, vaid kuskil Ühele teisele kahtlusele, matusekohale, kus toimus samasugune tragöödia nagu ta ka Tõnis. Ma ei suuda uskuda, et ta oleks selle välja mõelnud. Lihtsalt seda ei ole võimalik välja mõelda, kõik seda, kuidas kaevatakse laipu välja, sakslaste ajal katsutakse tuvastada kelle kuritegu see on sakslaste, venelaste mõistagi venelaste nii edasi, et ühesõnaga see selliseid asju ma ütleksin, seda on raske välja mõtelda, tähendab, pidi olema seal kohal. Ja ma ei saa öelda, kas ta sõitis sel kuupäeval sinna Ukrainasse või sõitnud, aga faktid on seal kirjas. Noh, mulle tundub, et need on faktid. Nii et selles mõttes rootslaste evakueerimine ta tõesti asutus, büroo ta tõesti asutas mingi büroom, kus ta püüdis nii-öelda teha nimekirju, rootslastest, et saaks neid välja toimetada saksa okupatsiooniaegsest Eestist ja nii, et see kõik on tõsi, aga ta natukene ka alati nagu äpardus kõiges või kui Tultel nii välja, kui ta mõtles, ta lootis saavutada rohkemat ja natukene kõik läks natukene kiiva. Noh, see on nüüd inimese elu mõistatus. Aga kas me saame üldse rääkida mingisugusest karmutanderi retseptsioonist Rootsis? Vaevalt vaevalt, see on küll nii, et esiteks need teosed ilmusid kõigepealt Soomes. Põrunud eestlasena ilmus Soomes ta ilmus küll ka Rootsis ja Ta on ilmunud ka nüüd uuesti, aga Eestis trükituna, mitte Rootsist. Nii et see Rootsi originaal. Nii et kahe originaali vahel on praegu nüüd 70 aastat, 43 ja 2013 on ilmunud rootsi keeles, aga mitte Rootsis. Nii et selles suhtes ma ütleksin, et soomlased isegi on selle vastu rohkem huvi tundnud kui päris sündinud rootslased. On hea, kui rohkem nagu noh, ütleme niisuguste eriliste inimeste huviobjekt, aga mitte laialdaselt, teda ei ole nii laialdaselt keegi kunagi seda tema vastu huvi tundnud. Rootsi raamatukogudes näiteks oli raske saada seda parunid, eestlased, enamlased, ma sain kunagi Lundi ülikoolist pea ühest Lundi Ülikooli eksemplarist, nii et lahkelt saada niimoodi kuskil antikvariaatides ei vedelenud neid raamatuid. Noh, see on tema siis nagu see kättesaadavus Rootsis. Mainisite, et soomlasi huvitab võib-olla rohkem, kujutan ette, et selle põhjus võib olla ka selles, et soomlased üldse eesti mõisakultuur huvitav. Ja see võibki olla jah, muidugi, ja pealkiri on seesama sõja sõjaajalugu ka selles mõttes, et kui sa seal on tegemist ikka eesti okupeerimisega näljased, siis samal ajal soomlased olid läbi teinud just talvesõja ja kõik selleni. Ja kõige Algse tõuk tegelikult mutanderiga tegelemiseks üldse saingi ühelt Soomelt Pealt kes ütles mulle umbes aastal issakene, mis võis olla 91 äkki või kui me olime mingil seminaril Soomes. Ja üks väga hea soome tõlkija Manninen ütles mulle, kas sa oled lugenud seda ja mõtlesin, et kus ma siis nüüd olen. Ja, ja ta ütles, et see on väga tähtis raamat ja seda peaks Eestist tingimata kunagi. Ja see oli aastal 91 ja siis läks tükk aega aega, enne kui jõudis raamat tegelikult teostamiseni, ööd me üldse saime seal originaalis oli Rootsi saatkonna tugialgatus oli selle selle raamatu tõlkimine ja, ja, ja noh, väljaandmine ja ühesõnaga läks aastaid kuus või seitse, umbes seni, kui siis asi jõudis tegelikult nii kaugele, aga see soome tõlkijad siis just nimelt see oli omal ajal väga tähtis omal ajal ta mõtles siis muidugi võib-olla sõjaaega. Et siis avaldas väga suurt muljet soomlastele just nimelt parunid eestlased, enamlased ja et, et see oli nagu esimene tõde okupeeritud Eestist, umbes niimoodi jõudis nendeni. Noh, ma ei tea, nüüd praegu nüüd selle väite eest vastutada, aga noh, nii mulle öeldi. Kui parunitest eestlastest enamlastest leidsid eesti lugejad leiavad jätkuvalt midagi sellist, mis on kuidagi eestlaste hinge puudutanud, siis mida sellest kulinaarsetel testijatest otsida? Ja see on võib-olla niisugune noh, tänapäeva niukse blogimaailma lõbustus, et see võib-olla on hoopis teine, see seal ei ole tegemist just selle Eesti ja Rootsi ja ütleme, mingi Eesti kaitsmisega või kuidagi nii et see oli omamoodi reklaam tema arvates kindlasti Eestile. Et tulge sõbrad siia, toidame teid hästi. No umbes nii, aga, aga see tol ajal oli veel niuke kerge, muretu meeleolu, ma ütleksin sedasama, mida me näeme kõikides praegustes ajalehesabades jälle uued retseptid ja pange veel vahukoort sinna kõigele otsa ja veel toredam umbes niimoodi, et seda tuleb võtta nagu niukse muretu aja meelelahutust. Mina arvan, et see ei ole päris tõsine asi, aga seal oli tema näpuharjutus võib-olla tol ajal istuma esimeses vaimustuses. Raamatu viimane tekst on võib-olla minu jaoks kõige naljakam poissmehe toidutegu, kus ta arutleb sellele, et poissmeeste emantsipeerumise kodudraakon ikijalt edeneb meie kiiresti jagab õpetusi, mida tuleb siis kodus süüa teha, soovitab alustada lihtsatest asjadest, nagu piis, teegist, karbonaadist, õunasupist, aedviljasupist ja muust sellisest ja räägib, mida kõike koduses majapidamises Jaan ja kuidas see kõik käib ja ja see kõik on jah, niimoodi justkui tõsimeelselt, aga samal ajal ei saa selles ka kindel olla sellises veidras stiilis kirja pandud. Just just see võib olla siis see on tõesti nagu noh, kõrvalepõige, tõsisest kirjandusmaailmas just see ongi, et vahepealne väravad, Loomingu raamatukogu, lugejate eelistused lähevadki just sageli sihukeste huumorikogumikke juurde tuleb need ei ole kindel, et see müüakse läbi paugupealt. Aga samal ajal kui mõni väga tõsine kaalukas klassikaline kirjandusteos vaevalt vaevalt, eks ole, et asjatundjad tunnevad huvi isegi retsenseerivad. Aga, aga noh, nii-öelda lai lugeja selle noh, tema jaoks on see natuke üle üle pea. Et ta vahepeal peab olema midagi sihukest lõbustuseks kah. Kas äkki oleks sobilik mutanderi teema lõpetuseks kuulata natukene pelmanni muusikat? Nimelt ta mainib enda raamatus rootslaste seas väga armastatud pelmanni laule mis Mati Sirkeli tõlkes on ka eesti keeles ilmunud ja vahest kuulame vahepeal ühe Nii ma arvan, et me valiksime siis äkki ühe ühe jooksma ja lõbusama laulu Pereferetmani laiast repertuaarist mille pealkiri on Kuke kõrtsi mammile, Mati Sirkeli tõlkes. Ja lauljaks on Kornelis frees viik, hollandlane, kes väidetavalt hakkas Rootsis laulma just pelmanni mõjul ja ta oli üks kuulsamaid kuulsamaid pelmanni ajaid Jaagurnelise esituses, siis on laul kukekõrtsi mammile, mis eesti keeles. No ma loen väikese lühikese tutvustus jupi lihtsalt sõnadest. Mati Sirkeli tõlkes. Soovits sõbra hing, tõmba jalga nüüd king ja sarve puhu saab tehtud ning takti jalaga löö, lase lõdvemaks öömäng, see on sinu töö vuntsi nüüd keeruta, ohoo ja vaata, Välja veereta ning joo pruntlas lendab eest. Lust on näha meest, jõud, rõõm, kel kirg kiirgab seest. Noh, see on niisugune sissejuhatuseks nagu eestikeelne ümberjutustus, ütleme aga seal on kergem võib-olla laulu jälgida. Free härrasGiorgio. Asjalevivoor joon. Lootel rõhutuna Obloos räägiks tigerproof, säär p. Evad luulud, Oidiaar siinide loomuslile, selle mehe soo p. Kaheksa sõrme vähekümneutri hospriimuda. Ja eelpool on, saame ala Lümbris taas PMA. Ta on ta nimi eos Sõõru kinni toom, kellele annab leegist valdu Klooyama mänguna parvel komplomaal, Haaemmuubis. Jätkub kirjeldus saade tõlkes leitud, mina olen Peeter Helme, ei arene stuudios koos tõlkija Anu Saluäärega. Rääkisime saate esimeses pooles karmutanderist, kes nagu päris Rootsi kirjanik ei ole. Ja lähme vaest edasi veel selliste veidi populaarsemate autoritega, enne kui jõuame, siis tõsisemate päris päris rootsi autoriteni. Anu Saluveer olete tõlkinud ka Ingmar Bergmani diaKäbi Laretei. Ingmar Bergmani teosed on kahtlemata Rootsis populaarsed, aga Käbi Laretei vist kuulub ka nende autorite hulka, kelle retseptsiooni Eestis on oluliselt tugevam kui Rootsis. See on küll kahjuks ka ja siis tõesti sellepärast et siin vahel on olnud, minu elus on alati üks tõeline nii-öelda eest Autorite, rootsi keelest vahendamise. Mitte periood üksnes, vaid see on ikkagi päris pikka aega olnud ühesõnaga seal lihtsalt olnud nõudmine, kirjastuste nõudmine ja ka siis see, et ma olen ise nagu pidanud tõesti ka mingil määral vajalikuks rootsi keeles kirjutavaid eesti autoreid kodumaale tuua, see on nagu minu jaoks teema olnud läbi elu. Aga see muidugi on kõvasti blokeerinud nii-öelda tõsise rootsi kirjanduse tõlkimist, sest lihtsalt inimese inimese ja inimesed ei ole mitu ja inimene tõlgib nii palju, kui ta jõuab ja mitte rohkem. Nii et ühesõnaga ei pidanud. Läti on tõesti üks pikk periood minu elust ja ka nii-öelda seesama ostumenu ja lugejamenu on olnud tunduvalt suurem kui tavalise rootsi kirjanduse minek. Ja see on muidugi kirjastuste huvides ja üks paratamatult see nii on ja Käbi Laretei ise oma elus oli ka nii-öelda üsna produktiivne ja tuli ikka jälle uus raamat, jälle uus raamat ja siis pidi jälle tõlkima ja aga noh, me oleme suure leedi nii-öelda toonud eesti kirjandusse, keda meil siin enne ei olnud puhtalt nagu autobiograafilised teosed, muidugi see ei ole päris tõsise kirjandusega tegemist, küll aga ta kvaliteet oli muidugi noh, ütleme niisugusel keskmisel autobiograafilise kirjanduse tasemel. Mingil määral Ingmar Bergmani mõjutustega muidugi võib ütelda, seda on tunda tekstidest ja siis see sinna juurde käis muidugi see ka Ingmar Bergmani teoste tutvustamine Eestis. Mida sa sinna juurde, et seal käib enne ja pärast muidugimõista? Aga muidugi, mina ei ole mitte Ingmar Bergmani põhitõlkija üle Vaaloen olnud Peamiste teoste tõlkija, et mul on olnud paar kokkupuudet ainult paar teksti Loomingu raamatukogus. Me oleme avaldanud siis ülekaal või tõlked dema filmi käsikirjadest kuses kirjanikuna ei peeta ka Bergmanni rootsi kirjanduses nii-öelda kõrgklassiks, ta on küll filmi kõrgklass, on täiesti kindel. Aga tema filmi käsikirjad on suhteliselt niuksed, kirjanduslikus mõttes lihtsamad. Nad ei ole nii-öelda suure sõnameistri loodud, vaid seal on mõte, on selles idees ja selles selles psühholoogias ja nõnda edasi aga mitte nii palju sõnastuslikus kunstipärasuses. Nii et ühesõnaga Ingmar Bergman ja Käbi Laretei on olnud ka sellised noh nagu nii-öelda mitte päris, rootsid tippkirjandus kuhu ma oleksin võib-olla pühendunud rohkem kui, kui ei oleks nüüd sedasama eestirootsi seda tausta vahendamist, kohustust olnud. Et neid on olnud teisigi. Muidugi on Helen Mälberg, kes kirjutab rootsi keeles Melbergi tõlkinud olen tõlkinud jaankahurit. Ja nüüd, kui möödunud aastast rääkida, siis möödunud aastas oli just see suursündmus nii-öelda eesti kirjanduses see, et Jaan Kauri sai esimest korda näitena toodud eesti keelde loomingus küll mitte raamatuna. Nii et üks katkend Jaan Kauri kahest teosest on nüüd eesti keeles olemas. Kas see nüüd raamatuks jõuab kujuneda, seda veel tulevik näitab. Jah, see oli Loomingu septembrinumbris, lugesin ka just neid katkendeid ja need olid tõesti väga nauditavad ja mul oli kohe kahju, kui see nii äkki ära lõppes. Lugu läks just põnevale. Jaan Kauri nimetada nüüd natukene või nendele, kes ei ole loomingut lugenud, võibolla võibolla jutustama tema tema saatusest, tema lühikesest elust. Jaan Kauri äratas minu tähelepanu kõigepealt sellepärast, et ma sain kunagi kingiks tema tema teise raamatu, mitte tema esimese raamatu vitava teise raamatu, see oli aastal 1990. Ja sinna raamatusse oli sisse kirjutatud Jaan Tõnissoni tütre poeg. Ja see muidugi see tema päritolu oli see, mis mind nii-öelda ajaloohuvilist põhimõtteliselt ma olen rohkem ajaloo huviline kui kirjandushuviline. Võib-olla tuleks isegi ütelda, et äratas tähelepanu just see siis jaan kauri, kui, kui Tõnissoni lapselaps. Välimuselt võtab ka palju Jaan Tõnissoni, väga kummaline ka tema tema fotode järgi ta on väga-väga Jaan Tõnissoni nägu. Et sellise suure riigimehe lapselaps nüüd Rootsis oli saamas üsna suureks rootsi kirjanikuks, muide kui ta elu ei oleks nii lühikesed lõppenud. Ta kirjutas kolm üsna tähtsat tähelepanu äratanud romaani. Ja kahjuks need on siiamaani, sest tegelikult eesti keelde siiamaani tõlkimata. Aga nüüd, tänavu sügisel pandi Rootsis Stockholmis Eesti Majas toimes tema mälestuskonverents ja selle puhul SAISis loomingusse tõlgitud, katkenud ja väike niisugune saatesõna sinna juurde kirjutatud. Et ma ise loodan, et kunagi jätkub jõudu vähemalt üks tema nendest kolmest maha jäänud romaanist eesti keelde ümber panna. Aga siin on tegu ikkagi nüüd autoriga, kellel on ka Rootsis olemas täiesti arvestatav retseptsiooni. See on tõsi jah, temal vähemalt alguses äratas tõesti ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu oma esikromaaniga lausa sest ta läbis seltskonnaga, kes olid tol ajal Rootsis moodsad kirjanduse tegijad, noored kirjanikud, kes olid kõik tema nagu sõbrad ja tuttavad, nad andsid välja ajakirjades ühtise retsensioone flada edasi, nad olid nagu üks seltskond. Ja teistest saidki pärast tegijad Jon kahurist sai tegija siis seni kuni 10 45 aastaselt tema elu lõppes. Ja, ja kahjuks ühesõnaga nüüd on muidugi liin kustunud. Aga need sõbrad, kes seal kõnelesid selle konverentsil, need kõik noh, tuletasid meelde oma algusaegu siis aastal 1986, kui nad olid kõik nagu ühesuguse stardipositsioonis. Ja samamoodi nagu oli Mare kandle Mare Mandre, kes ka täiesti eesti päritoluga, väga tähtis kirjanik Rootsis, kes tegi oma vähemalt 10 raamatuga ilma. Ja ta siis oligi nii, et ühel hetkel jäi niisugune mulje, et noored eesti kirjanikud ongi nüüd need uued noored, Rootsi kirjalikud, napid eesti võitjad. Üldiselt muidugi, aga, aga noh, siis eesti veri, eesti juured ütleme see, et kuidagi see, mis, mis neid kandis nagu mingisugune veidikene teine vaimsus või teine, on mingisugune elutunnetus teistsugune kui oli nagu tavaline tol ajal Rootsi noortel kirjanikel, neil oli nagu mingi teine mõõde veel lisaks ja see oli see eksiili mingi eksiili kurbuse eksiili. Niisugune noh, mis annab inimesele nagu maailmast nagu natukese avarama pildi või midagi sellist, mis võib olla selle ebateadlik, võib-olla see on inimese hinges niisugune taustaks ei oska seda öelda, aga Jaan Kauri teostes on selgelt tunda ta nagu maadleb oma pärit taluga ja see on see tema, tema nagu see põhikandev joon läbi kõigi kolme raamatu. Te olete tõlkinud veel ka ühte minu lemmikut Stig Larssoni, kellel on ka teatud kurbus tema teostes sees, et teie tõlgitud on siis 1980. aastal Loomingu raamatukogus ilmunud, kes armastab Yngve Freid ja teine raamat, mis temalt eesti keeles on ilmunud, on siis loe sina maga, mina pesen nõud, mis vist jäi klassoni viimaseks teoseks. Meil siin jah, tõlkina viimaseks tegelikult oli veel teoseid veelgi, aga ta suri vana mehena ja tal oli hästi palju teoseid, mida kõik nad kahjuks ei ole võimalik tõlkida enam või noh, ei jõua. Tema oli omamoodi jah, seal teine kurbus seal, teine kurbus on kurbus Rootsi pärast, Rootsimaa muutumise pärast. Ja seesama ründeFreid, see oli väga tore, te olete lugenud seda, et see 80. aastal, kui see ilmus siis ma. Mul on üks haruldane mälestus Juhan Viidingust, sellega seoses see oli, kuna tol ajal 80. aastal oli Loomingu Raamatukogu väga suur tiraaž ja alati kui see raamat või järgmine vihik ilmus, siis, siis kõik olid samal ajal lugenud seda nii, et ei ole mitte nii nagu praegu, kus kõik loevad eri erisuguseid raamatuid. Tol ajal, nii et kui 20000 treitiraaž, siis siis kui olid parajasti kas sinu tuttavad olid just parajasti seda raamatut lugenud. Ja siis Juhan Viiding ütles mulle kuskil kunagi samal nädalal, siis järgmisel nädalal. Siis ma teadsin, et nüüd on moodi läinud sõna. Ma olen jäänus, kuna kohanimi oli teenuse selle, seda talukoha nimi, tõlkisin jäänuseks. Et see oli üks koht kuskil Rootsis tühjenevas maakonnas kuskil nagu praegu Eestis on tühjenevad maakonnad ja tol ajal juba oli see alanud Rootsis juba ikka pärast teist maailmasõda, peagi see maakohtade tühjenemine inimesed jäid nagu jäänused sinna maha, nad olid nagu sihukeses, noh, olgu eelmise ajastul mõtlemise kurbuses kuidagimoodi ja siis see väike raamatukene äratas omal ajal Rootsis väga suurt tähelepanu ja kuidagi läks siin ka hinge meie inimestele, nii et selles mõttes, et seal oli väga üks minu esimesi tõlkeid ja mulle õudselt hea meel, et seda inimesed nagu märkasid Mina lugesin seda siis, kui sina maga, mina pesen, nõud oli eesti keeles ilmunud ja mõtlesin, et tegelikult see, kes armastab hinge Freid on ka praegu Eestis aktuaalne, see maakohtade tühjenemine ja see, et üksikud vanad inimesed ainult alles jäävad ja samal ajal seal raamatus üritatakse ka tehakse suuri sõnu, katsutakse mõelda turismi talunduse ja mille kõige peal, eks aga see kõik osutub suuresti illusiooniks. Tuli välja, et seal jah, meil siis paari paarikümne aasta pärast on ajastu käes ja läheb praegu täiesti jah, seda võiks võtet uuesti trükkida, et Loomingu raamatuga vihikutena ära kulunud. Et aga, aga noh, eks näis, temal talle veel teisi sama sama laadi teoseid just, tal on alati kade. Ta oli kunstnik, samal ajal joonistas raamatusse pilti. Ja ta kirjutas väikseid elegantseid raamatuid just nagu elust enesest. Ja, ja kuidagi tal oli tal oma täielik fännklubi ka Rootsis. Ja sedasama, sina maga, mina pesen nõud, see oli vanade inimeste armastusest ääretult südamlik raamat, siin jällegi sama lugu, osteti kohe ära, paugupealt kadus. Isegi toimetuses ei ole enam ühtegi tagavaraeksemplar. Mul on üks olemas siiski. Aga ütlesite enne saadet, et peate oma nii-öelda peateoseks hoopis ühte Rootsi klassikut, keda nimetasite ka Rootsi Tammsaareks. Et äkki räägime siis vihjemmuuberisti. Jah, no tõesti, kuidagi pentsik oleks lõpetada saadet ilma ilma nüüd nii-öelda päris rootsi kirjandusest rääkimata. Et see on nüüd olnud minu elu, noh nagu ma ütlen oma elu bioodios, mitte minu peateos muidugi vaid Muuberi pea eos. Ja seda nüüd ei ole nii paljud inimesed kindlasti lugenud seal ilmunud Põhjamaade romaanisarjas kõik neli köidet ja ma ütleksin, et minu elust võttis oma 10 aastat nende nelja köite tõlkimine kõige muu töö kõrval Loomingu raamatukogu toimetamise kõrval. Ja ma elasin sellesse väga palju sisse tõesti, seal ja see on jällegi üks minu võib ütelda, et lemmikteemadest just seesama väljarändamise on nimetanud seda siis immigratsioon, immigratsioon ja integratsioon ja see teema, mis on praegu maailmas aktuaalne, rootslaste jaoks algas see juba siis 150 aastat tagasi või juba nüüd varsti-varsti juba 200 aastat tagasi, kui, kui neljandik Rootsi rahvast rändas ära Ameerikasse ja siis nende väljarändamise, nende sisserändamise, nende nende elu ülesehitamise mured. Ja see on muutunud Rootsis tõeliseks niisuguseks noh, rahva rahvateoseks jõhvika ikka Tammsaare tõde ja õigus, aga meilgi toimub see kõik kodumaalt, seal toimub siis väljarändajate hingeelu analüüs ja see on nüüd tänapäeva maailmas muidugi aina aina aktuaalsemaks läheb, eks ole, et, et kus on meie juured ja kas meie elul on juuri või kas kõik see on nii-öelda taastatav kuskil teises kontekstis ja nii edasi. Ja ühesõnaga see raamat on selline, mis ei ole mitte ainult muidugi ideeeff, probleem ja idee, vaid seal on ka tegelased, kes on ääretult elavad. Neid on filmitud, need on Liivulbanud, mänginud peaosa, selles filmis maksan süüdov. Ja see, see filmiseeria siis kuuetunnine, filmiseeria, see on Rootsis minu meelest ikka veel vaadatav, kuigi see tehti 70.-te aastatel kunagi. Ja Villemmuubelgi teos, mis esimesed köited ilmusid varsti pärast sõda ja neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel, need olid vähemalt 20. sajandi romaanid tipp-Rootsis selles mõttes, et see oli ikka trükitud ikka loetud, ikka ostetud taas taastrükid. Ja rahvas hindas siis 2000. aastal sellele selle küsitluste tulemusena seda absoluutselt esimesele kohale Rootsi rahva lugemisvaras. Et ta ei pruugi olla mitte kirjanduslikult kõige nii-öelda moodsam käsitlus, aga ta läks nagu hinge inimestele, nii et üldiselt arvan kõige rohkem seda, et hinge puudutamine vast ongi see kirjanduse peamine mõte. Teine asi on siis ütleme stiilitasandid ja, ja esmakordne uut uutmoodi ütlemine ja nõnda edasi ja nii edasi. Aga kui keegi analüüsib rahvuse hinge, siis see on nagu see, mis peaks olema nii-öelda tegema temast selle rahva tähtsa kirjaniku. Aga miks Muberi just siis just sellise teose kirjutas, selles mõttes, et väljarändamisest oli selleks ajaks juba palju aega möödas, et kui see oli olnud dramaatiline sündmus, siis selleks ajaks enam mitte, siis vaadati rõõmsat tulevikku ja Rootsi sotsiaalriik oli ju jalgu alla saamas ja teises maailmasõjas oli kõvasti raha tehtud ja kõik tulevik tundus ju nii paljutõotav. Ja vaat huvitav see tema tema enda hinges oli just see sellepärast, et vaat kuna tema ei saanud kirjutada, eks ole, seda 100 aastat varem seda ei olnud siis sündinudki lihtsalt. Aga tema sündis sel ajal, kui tema suurem osa tema perekonnast oli välja rännanud, tema isa ja ema, õed ja vennad olid, kõik rändavad Ameerikasse ja sellest oli parajasti siis möödunud umbes nagu enamvähem 50 aastat kui, siis tema oma sugulased lahkunud ja ta käis uurimas nende jälgi Ameerikas ja mitte ainult jälgivad oma sugulasi külastamas ja nii edasi ja tegi tõelisi uurimismatku Minnesotas, kus kohas tema enamik siis rootslasi läks, asutas Minnesotas oma kogukonna ja, ja see oli siis rohkem nagu sotsioloogiline ülesanne isegi ütelda, aga, aga samas jälle perekondlike juurtega kuidagi seotud. Ja mitte ainult tema, vaid väga paljude rootslaste, sest alles heaoluühiskonnas sai see võimalikuks. Sest kui nad olid ise veel enne esimest maailmasõda vaesed ja viletsad Nad poleks suutnudki seda researchi teha, nii-öelda, seda sai võimalikuks peale teist maailmasõda, siis kui oli see kõik juba juba nii-öelda sellest oli piisavalt palju aega möödas ja nii-öelda post factum sai, sai tuvastada seda, mis oli siis saanud inimestest nende hingest sõna otseses mõttes, et mis oli siis see, mis tegelikult tulemus oli sellel välja rändamisel. Rootslased said Ameerikas väga hästi hakkama, nad rikk rajasid nagu meie, eestlased omalajal rajasid Kaukaasias eesti külasid, mis said rikkaks ja jõukaks isegi ja nii edasi. Aga et see oli, see oli nagu see paras aeg uurida just selle, selle nii-öelda rahvastiku liikumise protsessi tulemusi. Aga samas ta suutis luua ja need, need inimtüübid ja see nädal on nagu kasvanud Rootsi rahva teadvusesse, siis needsamad Kristiina ja Karl-Oskar, kes on siis nagu meie, ütleme, Andres ja Krõõt näiteks. Et see, see on nagu siiamaani Rootsi rahvale jäänud alles, kuigi sellest avaldamisest on nüüd juba kah tublisti juba üle 50 60 aasta möödas. Me tänapäeval rahvusvaheliselt seostatakse Rootsi kirjandust eelkõige krimkadega ja selliste põnevik nagu Stig Larsson või Henning von kell. Et ja meie oleme rääkinud nüüd siin saate teises pooles sellistest tõsistest asjadest, mida, mida te veel saate lõpuks soovitaksite eesti lugejale. Ma ei, ma ei pea silmas, mitte krimkasid, eks, aga et selliseid tänapäeva asju, mida tahaks lugeda keegi, kes ei ole selliste krimkade lugeja Rimkadega, nii et ma olen isegi tõlkinud mõne krimkad ausalt öelda ja lihtsalt noh, on ka olnud vaja vahel nii-öelda lihtsalt tõlkida, kuigi kirjastus tellib, raha makstakse, siis tuleb tõlkida need ära ka ega siis halvad ei ole, on maailmataseme krimkad tõesti, neid tõlgitakse saksa keelde massiliselt, Rootsi krimkad on saksa edetabelites tavaliselt neli-viis, nime on seal puha rootsi nimed, kõik, kes seal edetabelis on. Nii et selles mõttes on see Rootsis väga hea äris krimka äri ja siin Eestis on neid ka tõlgitud üksjagu. Ja muidugi nad lähevad kaubaks hästi, inimesed armastavad neid lugeda, kõrge kätte võtta ja nii edasi. Aga noh, seal mina teen vahet selles mõttes, et mis on nii-öelda laiatarbekirjandus ja, ja mis on siis see, mis puudutab hinge nii-öelda, nagu ma ütlesin. Et see, selles mõttes või ka äri ei saa kuidagimoodi pahaks panna, peaasi, kui inimesed loevad või alati on hea, kui inimesed loevad, peaasi, kui loevad. Kui veel mõistavad lugeda, siis on hästi. Nii et ja siis muidugi tänapäeval peetakse Rootsis ütleme nagu siis, et mitte siis laiatarbekirjanduses kaks suurt nime on, kindlasti on peo inkvist ja torni Lindgren torni linkidel mulle isiklikult väga hästi istunud, ta on, tal on nagu natukene siukest Rootsi huumorimeelt või niukse sarkastilise huumorimeelt. Ja ta on natuke teistsugune, oinkristan natukene jällegi valge tekkinud, aga, aga noh, ütleme et on noh, teist laadida ka tähtis, väga-väga tähtis lugu, igal juhul praegu kaks kõige tähtsamat nime, võib-olla grand old männidest kass, kes on, kes on praegu tipus. Kuigi nad on juba vanad mehed. Torni Lindgren, minule pakub isiklikult huvi just see, tema, tema niisugune natukene veider mõttemaailm ja teda mul nagu huvitavam tõlkida vist isegi jah, või Entwistle, kuigi lingvistid romaanid on ju ka läinud ja tema mälestused on siiamaani tõlkimata ja mis on väga suur paks, tähtis mälestuste köide. Et igal juhul võtta, sealt on muidugi võta, sealt on, aga tavaliselt on ju, niiet et noh, mida tellitakse, seda tõlgitakse, see on, pigem kipub niimoodi olema, et kirjastused jälle ütlevad, et see ei lähe jälle kaubaks ja siis võta jälle. Aga samas siiski nii torni, Lindgreni kui perolo Felkvisti on omajagu tõlgitud ja mitte ainult teie, vaid ka üle Vaalo ja Mati Sirkeli tõlkinud, nii et neid tegelikult eesti lugeja leiab. Neid saab lugeda nüüd eesti keeles, jah, muidugi ma mõtlen, mis nende nagu tuleviku perspektiivis või nii, et nüüd võiks järgmiseks ja ülejärgmiseks, aga noh, see väga palju oleneb kirjastusest ka tundub mine vana, et siis seda muidugi võetakse rohkem. Vahel vahel õnnestub tõlkijal ka midagi pakkuda, mis seal omaenda hobiks või huviks ka natukene oleneb, jah siis niimoodi nõudmiste pakkumist. Ja kas ma võin ka küsida, mida ta praegu tõlgita? Mina olen nüüd, see on nüüd nagu natukene nagu Wizarne saladus pisar nulg lemmiksõna, tähendab, see on, et üldse lugu loomult rohkem niisugune vana aja armastaja ja ajalooarmastaja ja, ja noh, ühesõnaga mina pigem kipun alati vaatama ikka minevikku ja et just seda, et mis on olnud ja mida meil veel ei ole tõlgitud, aga noh, mis võiks ju olla eesti keeles tagavaraks igaks juhuks olemas. Ja tõlgin parajasti eesti raamatule Nobeli sarja Werner von heidestami siis Nobeli laureaadi, rootslased ja nende valitsejad on täiesti veider teos ja ma hoiatan kõiki lugejaid ja see ei ole tõsiseltvõetav ajalugu tänapäeval. Aga see on 100 aastat tagasi kirjutatud ajalugu, ajaloo lugemik Rootsi koolidele. Et 100 aastat tagasi oli lastele soovitatav ajalookirjandus. Praegu mõjub see kohati väga veidrana, kohati ülimalt poeetilisena ja kohati muidugi täiesti ajakohane, kuna nii et, et selles mõttes on üks veider teos, sellelt võib muidugi kirjutada korralik järeldusena, mis paneb asja paika. Ja aga ta Nobeli laureaat siiski seal siiski veel Schweidestam, kes on Rootsis täiesti out, et praegu võib ütelda täiesti ebamoodne täiesti. Noh, nagu tahetakse teda vägisi unustada, aga omal ajal Ta oli tõeline kirjandus, paavst ja nüüd, kui me suudaksime ennast sellesse aega tagasi mõelda 100 aastat tagasi siis mina kui nii-öelda vanaajaloolane tahaksin elada selles ajas, mis oli 100 aastat tagasi, et see oli omapärane maade ajaloole. Kui me juba ajaloost rääkisime, siis on last lõpetuseks sobilik kuulata veel ühte pelmanni laulu, mis meid ajas tagasi viib. Teeme nii. Ja kui me siis valiksime lõpuks äkki TEMA epistli number 27 mis Mati Sirkeli tõlkes ja Mati Sirkeli orderi tõlkes, on tähtis, et nad tegid seda kahekesi koos mille pealkiri on epistel number 27, milles on tema viimased mõtted. Ja siis kuna ma olin ajaloo teemadel ja läksime siis siis sõnad või tekst algab umbes nii. Aastad on läinud vanaks jäänud mees, seier teeb tiire aeg ei oota. Liivakell klaasiga kõrvu mu ees. Surm on kokku tõmbamas, noota. Ma tänan, Anu Saluäär selle vestluse eest. Mina olen Peeter Helme ja tõlkes leitud on taas eetris kahe nädala pärast. Kuulmiseni.