Tere tulemast taas kord kuulama eikellegimaa muusik, et tänasel eikellegimaal laulab ja mängib meile oma laulusid nii kaugematest kui ka meile lähematest aastakümnetest brasiillasest populaarmuusika staar, väga võluv vokalist ja samas ka väga väärt kitarrimängija alla. Royce ehk šassilveirapaljaan. Jeesus, minu nimi on Tiit ja kus need võtame, kuulata kohe kahter Sossi kaunist parajuti. Brasiilia Narhroissi kitarrimängija laul, mida selles ei kellelgi maos, on lubatud esitleda meile nii kaugematest kui lähematest kümnenditest jõudis meieni viimati aastast 1975. Tegemist oli isegi nii-öelda Sossi esimese väikse kombakiga, kuigi tema Iseseisev muusikukarjäär oli vähegi arvestataval määral alanud alles päris 1960.-te lõpul. Rass ei ole neid polaarmuusika heitunud daame, kes viisakalt katsuksid, varjata oma sünniaastat seal kenasti esimeses reas kirjas kohe, kui võtta lahti tema biograafia koduleheküljel internetis. Aga jäägu aastal praegu sinnapaika, eks ära arvata polegi seda nõnda raske. Lossi inimesed, muusikalised huvid tekkisid nõnda, nagu see teinekord muusikalistest famiidides juhtub. Vanema venna kõrval. Vanem vend tubli mituteist aastat temast vanem võttis juba 50.-te lõpupooles teha tutvust mõnda muusikutega, kes kuulusid nii-öelda hoova Brasiilia tuntuima muusikalise eksportartikli esimese põlve mitte esimese suurusjärgu tähtedega andekate esindajate hulka. Nõnda siis noor neiu George nägi oma kodus ringi liikumas sellist meest nagu Mirdeodaato, kes on Brasiilia muusikasse, hiljem ka maailma populaarmuusikasse laiemalt mitmeid olulisi jälgi jätnud. Selgeks teisigi tegelasi, keda kõike ühendas mitte üksnes kambavaim, vaid ka üsna sügav huvi muusika vastu. Ja täpsemalt sellegi vastu, mismoodi käidi viiside ja mooniatega ümber selles tol hetkel veel võrdlemisi värskes muusikalises nähtusest nimega bossalova kes õppis kitarrimängu oma venna kõrvalt ja õppis selle ära nõnda hästi, olles iseõppija, et mõned aastad hiljem juba seoldes hambakitarritunde teistelegi laulmise esimesed katsetused jäävad 1960.-te keskpaika, aga esimene album, mida ta tagantjärele küll hea sõnaga ei meenuta, salvestati 1968. mitmeid ansambleid, oli enne soolokarjääri algust ja üsna varakult tuli esimene väike vaheaeg, kui sündisid tütred. Klaara laulab, kelle häält ja naerugi võib-olla selles saates põgusalt kuuleme ja kuulame neid nii pisikesest kuiva suuremast peast oma muusikukarjääri alustamas vähemalt üht tütart klaaramoreenat. Vähemasti. Aga soss laulab meile nüüd laulud järgnevalt omaenda sõnade järgi ühelt Harr samalt albumilt 1980. aasta kauamängivat nimega Leminina. Arvata on, et selle laulu sees, mille nimesse mahtus ära veel omakorda kaks nime esse laulu lõpus, õigemini jah, võis kuulda naeru kui natukene lapsehäälset laulugi ja võib-olla laulsidki koos pisut pisut seal laulu lõpus koos emaga. Need kaks tüdrukut, kellele palari kirjutatud ja pühendatud klaraanali loo nimeks Klara ja a'la on rassitütarde nimed, mis selle laulu sisse ja laulu pealkirja mahtusid. Ning toona 1980.-le aastal, kui soss lõhe marsa pala oma ühele armsamale mängimale feminiinne salvestas. Siis mõtlesin küll sellest loost heldimusega, kui ühest tegelikult väga naiivsest palast nii-öelda seda ka hiljem nimetanud, aga väga liigutav ja klaar ja kena kõlaga palalise vaatamata kõigele. Tütred, kes seal loo lõpus natukene laulsid ja, ja laerugi kuulda lasid. Arvatavasti mõelnud ehk veel nii noorest peast, et mõlemad hakkavad käima mõned tema jälgedes mõlemast saavad ka lauljad. Aga nõnda lõpuks küll aastate pikku ikkagi läks. Loss ise oli tolle aja peale oma karjääris mitu lõksu teinud. Mõned neist olid olnud sunnitud pausid, mõned käigud eriti ameerikamaale salvestama üht plaati 1977. aastal koos mitme Ameerika džässikuulsusega, nagu saksofonimängija Mike Krieger. Ei jõudnud loodetud tulemusteni, aga ometi tuli, nagu öeldakse, sois sealt tagasi kogemuse võrra rikkam, täna targemana ja tublisti rohkem veendun oluna oma edaspidistes muusikalistest tahtmistes, nagu ta meenutab Oliver kohver uut muusikat täis, ja Brasiilias, kus aeg-ajalt tema nime nii-öelda äragi unustati populaarmuusikalavadel selle valimistegutsema koos uute koosseisudega ja nõnda läbi aastakümnetega kestnud, et mitmesugustes küll teatraalsemates, küll kammerlike mates muusikaprojektides on Jassi aidanud temaga koos, et oled nii mitmedki väga tuntud brasiilia muusika nimed. Džässi kirjutatud väga paljudest lauludest on oma versioone esitanud kasvõi seesugused brasiilia tähed nagu floora, Purim, Milton lasimentu rešina kalkosta marjametaan ja, ja veel paljutki teist. Aga need nüüd laulab meile Šoscifamiili üks nooremaid võsusid Klaara moreen jo ühe oma värskema salvestuse peal, see on ime küll, lausa prantsuskeelne pala. Selleski loos mängib kitarri kaasa Rossise. Laulis Klaara moreen ju kaasa mängis tema liha neelama. Tänase saate staar Royce brasiillane, kes nii hästi võluvalt laulab kui väga vägagi võluvalt kitarri mängib. Ja just nimelt kitarrimängija alla on tema roll ka järgmises loos, mis nagu eelpool kuuldudki pala küll pisut teistsuguse koosseisuga, aga osalt kattuv, aga on samuti perekondlik, muusikaline ettevõtmine, kui nõnda nii-öelda eelpool kuuldud loos Klaara moreen ja 2007. aasta prantsuskeelses päikeselises laulukeses lõi muretult vilet ja mängis tasakesi löökpilli. Satuti moreen ja Šossi, teine elukaaslane, trummar, kellega koos on salvestatud ohtrasti muusikat koos kuulutud mitmetesse ansambli koosseisudes. Mõlemad kaasad on mänginud vastastikku teineteise erinevate salvestuste peal. Järgmine väljavõte on tegelikult tutimoreen ja 1980.-te alguses salvestatud plaadilt. Nendelt vanadelt, mis võeti salve kohe pärast Suessi enese väga armast albumit feminina. Ja mis jäi küll ta tutimoreina plaat avalikkusele kättesaamatuks päris mitmeks heaks aastakümneks, nüüd aga hiljem juba 21. sajandil. Tänu nendele, kes Brasiilia muusika ohtratest erinevatest populaarmuusika varasalvest lugu peavad, on need salvestused taas päevavalgel leti valgel ja, ja kõigi kõrvadele enam-vähem kättesaadavad. Kes vähegi tahab, nõnda siis taaskord tuti Moreno löökpillidel ja soisselles ansambli koosseisus jällegi akustilisele kitarrile. Passariini portugali keeles tähendab meie keeli linna lindu. Luuletus oli, ostsin seekord laenuks võetud portugalikeelse poeesia ühelt tema jaoks vähemasti armastust automaatluuletaja Annalt marjakuntaalalt lao salvestatud 1907 viiendal aastal just nimelt linna linnunimelisele plaadile ka ühele tema enda jaoks armsamale albumile, kogu tema pikast diskograafias ja Šossinud muidugi muidki lugusid, kõnelda tolle plaadi siis viienda aasta passariinu sünni kohta, sest eelnevalt, vahetult enne tolle plaadi salvestust oli ta teinud pikema kontserttuuri koos sellise mehega nagu ministrist Morays mehega, kes on teadupärast Brasiilia ühe kuulsama neiu muusikaline isa üks kahest isast ehk siis imponeema tütarlapse tolle laulu kaasautor koos Tom sobimmiga ministrist demoration, kahtlemata ta ka ise nii hästi kirjandus, muusika, inimesena olete suurus ja mitte üksnes Tomsobimmi laulude kaasautorlus pole see tõik, mis temast olulise nimede Brasiilia kultuuris. Aga mis just tema, raisk, kutsus kaasa sussi just nimelt oma ansamblisse Kitalistina tuurile, mille käigus Rostutvus Itaaliast pärit muusikaprodutsendi Serbia Bardot igatahes kutsus teda salvestama oma järgmist albumit just nimelt Itaaliasse. Royce võttis kutse suuresti vastu ka tänu asjaolule, et Brasiilias ei olnud tollel ajal poliitiliselt just kõige vabamad ajad. Ning oma plaadile passariini valisid ta palasid mõned meistrid, kõik ta tollele plaadile kirjutatud muusikute poolt, kes oma kodumaal ei olnud tol ajal eriti soositud, nii nagu šikku parke, kasvõi ka kuulus kirjamees laulude autor, kes Brasiilia tsensoritel alati kippus hammaste vahele jääma. Aga tollele plaadile eelista palasid mujaltki ja suisa Brasiilia populaarmuusika väga kaugemast aegadest. Kas või tugilugu, mis kõlas selles saates tegelikult teisena. Beiratele poole on nimelt vanemaid teadaolevaid salvestatud samba lugusid Brasiilia populaarmuusika ajaloos. Esimene salvestus pärines 1918.-st aastast. Ross võttis selle masinakümne viienda aasta plaadile, kust kuulsime eelpool passariini pala. Ja tollel plaadil oli teisigi Brasiilia muusikuid, kes nii nagu Milton lasimentu või katalovi Laasu, kes oma palasid plaadile pakkusid ja kes ka selle plaadiga muidugi jõudsid oma lugudega Brasiiliasse kord tagasi, siis, kui ajad jälle hetkeks poliitilises mõttes ühiskondlikult veidi rohkem hingamisruumi andsid ja, ja vabamaks muutusid. Vabalt voolav vokaliis, nagu seda äsja kuulsime, ehk teisisõnu vokaalselt sõnadeta impro visatoorset põlad seal ilmsesti brasiillane sussi, üks muusikalisi armastatumaid olemisvorme, tõsi küll, üks paljudest armastatud olemise vormidest populaarses muusikas, aga katsetamisjulgust eksperimenteerimist, ise tegemist, ettevõtlust, kõiksugust, õhinat ja uudishimu, seda näib jätkuvat küll. Alates 60.-test aastatest 20 esimesse sajandisse välja kuuldud palas oli lisaks Royce'i tavalistele ansambli tuumikutele, kuhu kahtlemata kuuluvat tema enda kõrvalabi kajastati. Moreina löökpillidel oli seekord võetud külalisi mängima ka seesugune Brasiilia tuntud tegelane nagu Merto siis monti. Tema mängis mitte üksnes kitarri kümnekeelset selles loos, vaid ka akordioni, mida kuulda võis. Lossi 80.-te aastate muusikalised ettevõtmised kujunesid suhteliselt globaalseks. Uue publikumi avastas ta enda jaoks Jaapanis, kuhu sealt peale 80.-te keskpaigast saadik muutusid käigud üsna tavaliseks. Euroopas oli tema austajaskond tolleks ajaks samuti arvestatav. 1900 üheksakümnendatel aastatel avastasid Sossi nii nagu lavastatud ikka paljusid brasiillase enese jaoks ka Briti klubikultuuri tantsulisemat tegelased. Ressi seal nii hästi elektroonilisele trumme stiilielementidele kasutanud ära ohtrasti funki, vaid rütmi vormisid oma hilisemates, 90.-te palades. Aga tegelenud muusika kõrvalt kohtasti muude asjadega. Osalt on saanud kõik muusikaga muidugi seotud, nii nagu brasiilia muusikat laiemalt puudutavad workshop id ja hariduslikud ettevõtmised nihestis kandjana, Araabia muusikakoolides kui, kui Lõuna-Aafrikas. Ta on teinud telesaadete seeria Brasiilia jänesemuusikast Brasiilia telekanalil sajandivahetusel, tutvustades eelkõige riiulineelust pärit erinevaid muusikuid läbi erinevate põlvkondade. Aga tegelikult on ta õppinud ajakirjandust suisa kõrgkooliski noorest peast võtnud kainelt mõelda, et kui lauljakarjäärist ei peaks nii palju asja saama, kui ta salamisi lootis, siis ajakirjandustegevust ehk ehk ikka saab töö ja leiva tarvis ära kasutada. Ta on ka kirjutanud Brasiilia Brasiilia mõneski suuremas päevalehes mitu aastat oma kolumni. Arvatavasti jätkus ta sellekski lugejaskonda ning veel ei maksaks vist selles saates ära unustada, et tross on olnud koos paljude teiste oma põlve muusikutega üks olulisemaid eest võitlejaid Brasiilias mõistliku autoriõiguse seaduse kehtestamise eest alates 1970.-test. Aga seda võitlemist jätkus veel kaheksakümnendatel aastatel laulma hakanud muusikat tegema sussi järel tulijadki ja tema enese muusikaline uudishimu. Ilmsesti vääriks veel pikemaltki kirjeldamist ise loomustamist, aga piirdume siinkohal ühe uudishimutsema pealkirjaga palaga järgnevaks kurioosum on järgmine, kellelegi avalik brasiillane tross. Seegi hillitsetud videviku viis oli väikest viisi perekondlik pala, osaliselt küll peanco oli lugu, milles brasiillane Šoss, sedapuhku jälle kitarristi Navaid mängis kaasa oma kaasab trummari tutimoreenio ja tema ansambli sellenimelises palas lõpetab eikellegimaal alla soss selle tänase saate, et ikkagi lauljanna improviseerida Allana. Ja aitäh talle sellegi eest ja teile kõigile kuulamast. See saade oli kellelegi ja mina olin Tiit, kus nad saime jälle kuulmiseni.