Tere, head inimesed, tere tulemast eikellelegi muusikamaale. Täna see kellelegi ma muusika avas klassikalise kantrivalsiga üksilduse kuupaiste valsiga David Kreismanni kvintett mis tähendab, et sellel eikellegimaal saab kuulda suuresti maailma parimat mandoliini muusikat, sest David Krisman oma ansamblite eesotsas on üks säärase žanri maailma parima mandoliinimuusika üks tänapäevaseid absoluutset. Saate nimi on eikellegimaa, minu nimi on Tiit, kus need David Grossmanni ja tema glutiti järgmine pala kannab mõnusat nime toognation. Miks selline nimi, mis nimi sellest nagu David Krismanist ja tema ansamblist edaspidi pikemalt? David Kristjani ansambel salvestus aastast 1992 pala vahva ja kummalise nimega toognation ja selles loos võis kuulda kaasa mängimas akustilist kitarri seesugust ikka maa lääneranniku varajase psühhedeelsed rokkmuusika ühtlasi kitarristi kallanud Cherry karssijat kirgas siia ja David Grossman kaks kõva keelpillikunstniku kohtusid esmakordselt juba 1900 kuuekümnendatel ja nende muusikalised teed ristusid mitmel puhul viimati enne Cherry karssija surma mõned aastad, kus saadi kõvasti kokku David Prismani. Californias asuvas kodustuudios salvestati tundide ja kümnete tundide viisi muusikat, mis on ka tagantjärele heliplaatidele jõudnud. Mõned neist ilmunud nii David Krismani kui Cherigars siia nime all, mõned aga ka vaid Chiriga, siia. Mõned ka vaid David Krismani sooloplaatidel. Aga too kuuldud lugu toob Neiš loog kirjutatud just nagu koeraga, mitte päris inglise keel. Sest kirjapilt on pisut väänatud, aga mõeldud on. Koera hääldus kõlab sel kummalisel lool, aga tervel muusikastiilil või suundumusel, mida temale omistatakse, on väike kummaline ajalugu. Teavitismann nimelt oskab oma muusikasse sulatada kokku nii hästi Kaldriteritisele bluugraaži serva, muusikat ja, ja hoiakuid kõlasid kui hästi ka pisut oma kooli, džässi improvisatsiooni, kohati mitmeid erinevaid folkmuusikalood, nii nagu need uude, ilma koos erinevate sisserännanud rahvastega on toodud. Aga seal on ka ladina muusika mõjusid ja tegelikult klassikatöötlusi ja mõndagi veel selle kõige üleslugemiseks Läks minulgi juba pisut aega ja veel keerulisem oleks seda kõike kuidagi nimepidi nimega töötades välja mõelda tõepoolest üht ja kõikehõlmavat David Krismani muusikat iseloomustavad stiili nimed. Sestap siis lihtsalt dog Music toog, teadagi on meie keeli koer või peni või kutsa kuidas just keegi ja mis olukorras seda elajalooma nimetab seda inimese parimat sõpra. Ja kuna ilmsesti muusikal, eks David Krikmanni paremaid sõpru ja koerasid võib tema stuudiotes ka sõbralikult ringi jalutamas kohata siis koer selle muusikastiili nimesse ongi ennast sokutavad, tõsi küll, inimese tahtel ekskoeraks või peeniks võib ju ka meie keeli nimetada üks sõber teist sõpra või semu heatahtlikult aasides või nöökides. Tõsi küll, kui seda sõna kasutab keegi teine, kas või näituseks väljendis kuradi koer siis ei ole hea soolikusest nagu juttugi. Aga tüübid Krismani muusika puhul on. Nii toob Nation kui toob Music kui ka lausa peenemad ja täpsustatumad alajaotuste nimetused nagu toog, pauk või, või took kantri olnud päris tihti kasutusel ja tundub, et miks ka mitte sellist väikest vimka, vihkamist ja külmikust on nii, selles muusikas kui muusikale antud nimes kirgas siia ja levid Krismani koos musitseerimist. Peab tunnistama võis mitte ainult kuulda, vaid ka näha ühel aastavahetusel, siis kui see aastamisel ei olnud 2007 oli just üle minema sui saanud aastaks 2008 ühel väga-väga varasel hommikutunnil ühelt Eesti televisiooni kanalilt millise televisioonikanalitel hästi mäletagi, aga üllatus oli suur, kui unine silm tabas heki televisiooni vahendusel musitseerimas seesugust kaht suurepärast meest. Ja eks hiljem saigi vaatamata sellele, et pikemalt oli David Christian küll viibinud ei kellelegi ma muusikahuviorbiidis, aga siis ikka kõrvale jäänud võetud mehega tõsisemalt tegeleda ja nüüd siis toodud üks tunniajaline valiks seda maailma paremini. Mandoliini muusikat tegid Kristjani ansamblite ehituses eikellegimaale. Seesugune pikk jutt katsuma võib-olla edaspidi lühemalt teha. Igal juhul tihedamalt saab selles järgmises palas küll muusikalist maiust. Võt võetud ligi loo nimeks on lausa 16 kuueteistkümnendiku. Kas see taktimõõt päriselt kogu aeg paika? Küsimus, aga jumekas lugu on see sellegipoolest. Saade on endiselt ei kellelegi ma muusika ja kellelegi muusikat ohjavad juhivad, ilmestavad jätkuvalt ohtrad, mandoliinid ja üldiselt mitmesugused mandoliini perekonda kuuluvad instrumendid. Tegemist on David Kristjani erinevate ansamblitega, kes mängib tänasel eikellegimaal ja need ansamblite juht Clizmanni juhtimisel alustasid õigupoolest 1976. aastal juba Ameerika läänerannikul. Enne seda oli noor Krism on jõudnud käia teisel pool Ameerika riigi ääres õppimas New Yorgi ülikoolis. Kuuekümnendatel oli ta mänginud sõjal kooli ansamblites koos sõpradega nii klaverit kui saksofoni. Mandoliin oli tegelikult viimane pill, mida mängimata õppis. Ja kui esmalt seal idaranniku pool oli Krismann koos kaaslastega ka kasutades kantri, folgi ja roki mõjutasid haaranud oma esimestesse katsetustes segapopi, jazzi Sisto eriline, suuresti akustiline keelpillimuusika oma ansamblitega. Kas ikka sündima, edenema ja järjest populaarsust koguma, 1907.-te keskelt, siis kui Krismann maabus, nagu öeldud, San Franciscosse sealt tulid siis nood nimed toob Music, mis pidi kehtima kogu Krismani muusikalise käekirja kohta ja oli teisigi nimesid, nagu jograsse New akustik, Muument, ehk siis meie keeli jah, uus akustiline liikumine, mis tähendas mitmete tollal noorema põlve muusikute tahtmist, kantrimuusikast ja bluugrassist lähtuvat keelpillimuusikat edendada, mitmekesistada, rikastada seda veelkord džässi-ja, folgi mõjutustega ja seda kõike pakkuda kontserdilavalt jahedalt. Tegelikult nimetuse New akustik Muument olla käibesse toonud viiuldaja Tarole anger kes kuulus aastaid David Krismani erinevatesse ansambli koosseisudes. Ansamblid olidki esmalt keelpillikesksed, suuresti akustilised ja alles kaheksakümnendatel võttis Krism on ka sisse tuua pisut elektrit pisut löökpille ja lausa trummareidki. Aga need katsetused ei olnud väljakujunenud valdkonna jaoks päris nõnda omased. Ei osutunud nii menukaks nagu varasemad suundumused. Aga hüva, mainitud juba eelpool sai, et David Kristjani ansamblite repertuaar paar võib olla tegelikult oma allikate poolest üsna kirev. Ja siin just nagu tõestuseks, just nagu klaver põõsast või ehk mandoliiniansambel põõsast on meil nüüd võtta, eks mandoliinitöötlus, 20. sajandi populaarmuusika klassika ühest kaunimast palast. Loo autoriks Lennon McCartney. Kristjani klient letilt kandis nime Lätin lave oli kirjutanud, oli selle loos kaasagi mänginud elektrikitarrist Dmitri vandellas. Lugu oli 80.-test just tollest kümnendist, kus siis aeg-ajalt David Krismani ansamblite repertuaar muutus mõnedki elektroonilise maks Percussiivsemaks ja tihti ka rõhutatult džässilähedasemaks aga sama avar, nagu on Kristjani ansamblite repertuaar olnud, eks sama mitmekesised on ka nende parematel päevadel olnud esinemiskohad. Nii on nad olnud kutsutud ja armastatud näituseks Euroopas Montroodžessi festivalil, aga neil on pakutud esinemisi, nad on need pakkumised tänu vastu võtnud ka seesugustes kohtades, nagu kasvõi ülikuulus, kaarnegi kontserdisaal New Yorgis ja kogu spekter kontserdipaikade poolest nii väiksematest suuremateni, mis nende kahe vahele siis võiks jääda, on ka tõepoolest ära mängitud, läbi käidud. Lisaks kõigele sellele on David Krismani mandoliinimängu kunsti olnud võimalik kuulda tegelikult paljudele vaatajatele-kuulajatele seda isegi teadmata kümnetes ja kümnetes ja kümnetes ja kümnetes erinevates kinofilmides, nõnda nagu ta tänu oma mandoliinimängukunstil on olnud ka oodatud külalisesineja stuudiokülaline väga paljude erinevate nimekate muusikute heliplaatidel, alates sellest, kuidas 70.-te aastate alguses mängis mõnelgi kriitvulldeedi plaadil. Nüüd aga üks seesugune pala, mis on David Kristjani enda sõnutsi kõige esimene mandoliini kirjutatud lugu tema repertuaarist. Selle kirjutas noormees siis, kui ta oli tõepoolest veel õige noor. Aasta oli 1963, kui David Plism kirjutas paranimega Siidolphhill ehk seedrimägi. Vaimustusega võttis rahvas vastu David Krismani kvintetti nii-öelda kodudanumal Californias nende esimesel kontserdil kõige esimese võla, mille David Christian mandolinist oli kunagi oma armastatud instrumendina noores põlves kirjutanud. 1900 seitsmekümnendad olid David Christiani ansamblite jaoks edukas aeg ja andsid väljundi ka mitmesugustele muudele muusikalistele korporatsioonidele, mida ilmsesti Kristjan oli ammugi hellitanud. Nõndaviisi seitsmekümnendatel esinesid tema ansamblid koos ilmakuulsa prantsuse džässi viiuldaja veterani Stefan grappel liiga. Ja kuigi mõningatele džässi kroonikutele kriitikutele seesugune viiuli ja mandoliini kantritantsuliit pakkunud, teab, mis suurt vaimustust oli ilusasti rahvale see siiski suuresti meelepärane jäid. Muumaiseid võttis, levib Krismel kampa tihtipeale edaspidigi. Kaheksakümnendatel oli üks viiene külalisi, Taani viiuldaja Sven Rasmussen. Aga viiuldajaid häid leidis ta kahtlemata Monsamblitesse kodumaalgi järgmiseski palasol kuulda mängimas kaasa tema varaste ansamblite esiviiuldaja Daral ängerit. Tõsi küll, järgmises paras mängib Daral anger kogunisti tšellot Kossovitšellogol loos, millel nimeks Ricoschet, kuulda kolme mandoliini ja kontrabassi. Suurepärane akustiline koosseis. Serke Graps pala David Kristjani kvintett tilt salvestatud selles versioonis kontserdil 1981 oli kirjutatud selle grupi kunagise noorukese ja üliandeka kitarristi, õigupoolest multiinstrumentalist Marko Connori poolt. Mees olla väidetavasti olnud tervelt kuueteistaastane, kui Pala salves haigois Kristjaniga intektiga kirjutanud, olla ta selle loo valmis mõelnud, ära mänginud iseenda jaoks konstrueerinud siis, kui ta oli olnud küpses eas 11-le. Eikellelegi uusima muusika. Eikellegimaa muusikat mängib mõtteid lennata ja läppeli joosta laseb endiselt tänane ei kellelegi maoansambel. Mandoliinimängumeistri David Krismani sextet viimases variandis kuuldud pisut Celtiliku koega pala on nende tänase kellelegi muusika eelviimane lugu. Viimane number saab sisaldama häid soove kõigile, kõigile ja sedasama, mis selles loos soovitakse, soovin mina teile kõigile, ka seda soovi on väljendatud erinevates keeltes küll erinevalt, küll mõnedes keeltes ka suhteliselt sarnaselt. Kui eespoolses saates oli kuulda lugu Lätin laver siis oleks järgmisele loole Ladinlased pannud pealkirja. Oleks see pealkiri saanud kõlama kui paks Mobiscum. Seesama soov võiks kõlada ühes teises keeles, kui seal amma Leicum ja kuuldavas loos on sellel nimeks kas Shalom, Aleksejev, nõnda siis rahu olgu teiega, aitäh kuulamast. Kellelegi muusikat valis Tiit Kuznetsov. Järgmise korrani.