Tere, head inimesed. Alanud on ka meelioni muusikatund, mille algus ja võib öelda ka ette tuttavatelt lõpp saab olema ja on mõneti unenäoline. Nende kahe une ja ühe näo vahele jääb tublisti ei kellelegi ma muusikat, millega täna kostitab meid elupõline pesuehe meelelahutaja üle ilma. No nii hommikul kui õhtupoolgi kuulus trummar kes ühtlasi väikest viisi näitleja ja selline mõnus kodukootud laulja, samuti on tema olnud ja on telenägu ja puhuti olnud ka mööbliärimees ja üldse muidu mõnus mees. Mister Richard Starki on tema nimi alias Ringo staar. Ei kellelegi ma muusikat, valib Tiit, kus need Alija stiit, kus mets. Me jätkame ringost paari ja ühe fotoga. Ja nii on, tal on eikellegimaa muutunud peaaegu et lendavaks vaevaks igal juhul tolle ilmakuulsa foto pildi juurest, mida Ringo staar koos vana sõbra George Harrissoni ja teistegi abiga esitas 1970.-te aastate algupooles. Oleme läinud tagasi, ajas veel pisut kaugemale sinna kohale ja aega, kus ringkonnast paar pärisnimega Richard Starki oli trummar ilmakuulsas vokaal-instrumentaalansamblis. Piigits mis pärines, nagu teame liverpooli linnast sadamalinnast ja mis mitmesugusest muusikast usinasti inspiratsiooni ammutades, muutus üheks armastatumaks populaarmuusika ehitajaskonnaks 20. sajandi kuuekümnendatel aastatel. Biitlite menumaine armastus nende vastu on püsinud muidugi aastakümneid hiljemgi ja biitlid need, kes praegu veel elavate kirjas kui need, kes läinud ära taevastele, laevalaevadele ja lavadele kusagil hoopiski kaugemal ja kõrgemal on armastatud artistid väga paljude jaoks, milline jaoks nii siin kui seal pool hommiku ja õhtumaad eraldavat joont võib arvata küll tänini. Ringo staar, keda on need kroonikud, kes armastavad järg arvusid, rehkendada, biitidest kõneles, nimetanud neljandaks piibliks on just nagu kõige märkamatu või muusikaliselt arvavad mõned ka, et üks vähemolulisemaid elemente ansambli biitlus kroonikates populaarmuusikapeadega kõikides ja et ega see Ringo staari üksikettevõtmine muusika meelelahutuse alal ka teab, kui kõrvatorkav ja huvitav võib-olla ei olegi. Aga eks tegelikult pist paistab olevat tõde kusagil vahepeal, ehk siis seal kohas, kus, kus on kohale Öelda, et Ringo Stari üksikud ettevõtmised ikka oma sõprade abiga, nii nagu ta kunagi laulis biitlite ajal. Tuntud ja armastatud laulus The Little Help from my friend on vahel olnud melukamad, vahel vähem menukad, vahel huvitavad vahel, mis salata, ka üsna tüütud ja üheülbaliseks. No eks edu on tulnud ja läinud ja põhiline, et ikka aeg-ajalt jälle tagasi tulnud Ringo staari manu. Ühtegi kellelgi ma saatesse muidugi mahub Ringo staari muusikat täpselt nii palju, kui mahub ühte tunni aja sisse veidi lühemassegi saatesse. Valikut jätkame me biitlite ajast, nüüd pisut justkui kõrvale põigates. Ühe väga vana looga, mida Ringo staarise pole kirjutanud, sest eks ta biitlite ajalgi kirjutas, laulusid harva küll vaest, laulis neid kui sõbrad, Lennoni McCartney said valmis Jeesuse Palamis, Ringo-le sobib nende arvates. Ja nüüd on siis Ringo oh, võtmas esitada ühtama esimeste sooloalbumite lugu aastast 1970 lukuaugu pluus, seesugune oli plaadi nimi ja seesugune hoopis justkui biiti rokkmuusikast kaugem pala. Suhteliselt iseloomulik Ringo varase soolorepertuaari koha pealt. Octopus Kaaenn pala, mille nimi viitab osaliselt ka omaaegsele Bondi-filmile ja mida laulis Ringo Starr, on üks neid lugusid, mida Ringo rep tooris neist, mida ta ise kirjutanud on või ka neist, mille kellegagi kahasse kirjutanud võib ilmsesti arvata Ma Jumekamata ja kelmikamate palade hulka. Kus siis ka on ühtlasi üks neist vähestest lugudest, mille Ringo kirjutas ja ka ise maha laulis, ansambli biitlus koosseisus veel omal ajal vaid lugusid, mille ta biitlite jaoks ise kirjutas, noid ei olegi nii palju laiali läinud paar, kus seal Ringo nimi autorina kirjas. No eks mõnda naist üksikkuist nii väga enam kuulata ei tahakski, muidugi on veel terve rodu biitlite-aegseid lugusid, mille nagu eelpoolgi mainitud sõbrad Lennon, McCartney kirjutasid superstaarile just nimelt laulmiseks, sest ikka aeg-ajalt peaaegu igal biitlite plaadil oli vähemasti üks kui mitte teinekord kaks lugu mis olid nii-öelda Ringo lood. Millegi poolest peeti üht, teist või kolmandat laadi palasid just eriti sobivaks ole laulmiseks, eks need pidid olema teinekord pisut sentimentaalseks lihtsalt pretensioon heitult meelt lahutavad muidu mõnusad palad, sest Ringo ju enam-vähem kõikide arvates nii ansamblisiseselt kui paljude tiitli fännide jaoks oli just seesugune kõige rohkem ehk jalad. Kas kinni, aga ühtlasi mõnus pretensioonide tüüp? Võtame muidugi kuulata selle saate edenedes nii mõndagi Ringo enesegi kirjutatud pala nende väheste hulgast, mis olemas on ja nende hulgast, mis tundub küll ka võrdlemisi Jumekad, on ka siis tingimata kelmikad ja kergeminekuga, on iseküsimus. Sest On nii üksi kui oma sõprade abiga teinekord võtnud ka rokkida päris omajagu ja selles võib veenduda juba õige varsti selleski saates. Säravamaid lugusid üsna ärevatest aastatest, kui pidada ärevateks 1970.-te algusaastaid, mil biitlid olles just värskelt lahku läinud. Ma iseseisvaid soolokarjääre alustasid, edendasid ja mitte kõik mehed ei olnud muidugi alguses kohe ühtviisi edukad. Olgu, saatis edu ja menu vaata nagu biitlite kolmandat ja niinimetatud neljandat numbrit Harrissoni Starkid ehk Ringo staari pisut enamgi kui vanu kalasid ja biitlite loomingulist esipaari, Lennoni McCartney, Ringo kuuldud äge lugu, läkkov puuga lugu, kus kitarri mängis kaasa sõber George Harrison oli üks Ringo esimestest soolosinglitest üks edukamatest lugudest niisiis ajast, mil paar tegi ilma vaat et rohkemgi Ameerika suurel popmuusikaturul kui kodus Inglismaal ning Lennoni suustki on üles tähendatud märkus selle kohta, et vaat siis see mees, kellest keegi midagi seesugust õieti lootnudki, on kõige edukam Piitel omapäi. Eksbiitlite oli ka muidugi. Kellel rohkem, kellel vähem tõestada oma iseseisvat muusikalist mina pärast ansambli paratamatut lagunemist. Taasühinemist ootasid mõned fännid pikisilmi ja kõigi nende ootusaegade kestel muidugi endistviisi, veel 1900 seitsmekümnendatel aastatel ja hiljemgi võeti esitada teha uusversioone kavereid, töötlusi kõikvõimalikest biitlite paladest Ringo staari autorlusega, biitlite palad, aga ka tema soolod ei ole teab kui hulganisti kaver versioone ehk töötlusi justkui inspireerinud. Aga ometi mõned olla, sest eelpool kuulnudki palast, päkkov, muuga lõust on teinud oma kaveri. Ei keegi teine kui diskodiiva dollas samer, kuulame seda pisut. Seesugune laenu repertuaar vanades igirohelistes digihaljastest pool unustatud ja mitte unustatud menuviisidest on olnud oluline osa Ringo Stari soolokarjääri puhul. Õigemini meelde tuletada neid praegu, mil isegi ansambel viitls veel laulis. Laenatud lugusid siis üks nendest laenudest oli Ringo lauldud back Couensy kirjutatud Äktnahhulli. Goel. Tuntud kantritegelane sai toda laulu, millest biitide Ringo kaveri tegid, esitada koos sooloartist Ringo staaliga veel 1900 kaheksakümnendatel aastatel ning mehed said sellega kogunisti veel kantrimuusika grammigi kätte. Ringo staari soolokarjäär oli tolleks ajaks 80.-te lõpuks võtnud juba päris kõvasti laterdada, vänderdada ja, ja tekitada kahtlusi nii Ringo eneses kui paljudes teistes, kas mees üldse veel pidevamad plaadilepingutki mõne vähegi suurema firmaga üldse saab? Toid, kõhklusi ja kahtlusi järevamaid aegu jagus veel menu ja loomingulisi kordaminekuid 1970.-te esimesel poolel või tolle kümnendi keskpaigas peaaegu kuuldud lugu. Mul oli ju Bakrammi andi randi. Vana menu viis oli pärit Ringo plaadilt kuudlaid Vienna. Sellele eelnes plaat, millele lihtne lööv ja väga arusaadav nimi Ringo albumil ja tolle albumi ümber kihises kõvasti kuulujutte biitlite taasühinemisest, sest Ringo staari plaadile mängisid kaasa kõik neli meest. Niherrysson Lennon, McCartney. Kõik mehed kirjutasid vanale sõbrale laulusidki taas mõne mehe kaastööd, olid pisut kohendatumad ja viimistletumad ja üldse mõnusamad ja Matsakamatki mõne teise omad. John Lennoni vanust raadile jäi mehe enese arvates suhteliselt nigelaks, sest polnud tal aega ja Lukigi polnud teab, mis küll, kirjutas Lennon, aga päris hea pala Ringo järgmisele albumile kuudlaid Vienna. Võtame Lennoni loo vanale sõbrale staarile ära kuulata järgnevaks. Seesugune pala ajude krussi ajamisest ja, ja ajude ragistamist Räkmaib Rein oli kirjutatud jälle taaskord vana sõbra George Harrissoni poolt oma vanale sõbrale Ringo paarile viimati nimetatust. Ei kellelegi ma muusika põhiliselt välja teele. Breen pidi kõnelema justkui sellest, kui Ringo päevad läbi peaasjalikult tugitoolis või sohva. Ütleme siis nii, et lösutab ütleme siis nii, et ajusid ragistada katsub peale hakata midagi mõttega mida teha küll oma edasi see eluga ja sellegagi, mis parasjagu käes on. Harrison kirjutas ringast, kirjutas temast niiviisi sõbralikult ja üldsõnaliselt, nagu sõber ikka sõbrast kirjutab, ka siis, kui teisel sõbral probleemisid on probleemsid, jagus ringkonnale noh, mõneti muusikalises elus pisikeses elus ja tervise koha pealt juba tolleks ajaks päris mitmeid ei olnud enam kaugel need aastad, kui Ringol tuli tunnistada, et alkoholism selle sõna kõige tõsisemas tähenduses on temas kõigi küüntega kinni ja ilma tõsise ravita ilmsesti edasi elada saab väga raske olema. Aga nendel aegadel, kui hommik algas veiniga, jätkus brändiga ja lõppes õhtu šampusega niiviisi päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse ja aastast aastasse ka nendel aegadel üritus Ringo siiski veel muusikat teha. Mitte alati, mitte kõigil puhkudel ei olnud vanad sõbrad ühtviisi agaralt abiks. George Harrissoni tundub olevat Ringo läbisaamine olnud alati väga hea ja ega siis ka Lennoni elupäevade lõpuni Ringo vana sõber kuidagi ebasõbraks ei muutunud ja üle jääb veel andnud pool McCartney, kellega, tõsi, ülejäänud biitid kõik väga kehvasti läbi said nendel päevadel või aastatel tegelikult aastatel, kui kogubiitelkond isekeskis kohut käis, aga ta oli olnud 1970.-te alguses kõigega tasapisi, niipalju kui kellelegi elupäevi oli, omavahelised suhted paranesid. No ega Ringvale ei keeranud ju keegi abi ära, kui parasjagu vaja oli või parasjagu kellelgi oli käepärast lugu, mis neile endile noh, nii väga hea ei tundunud või siis nagu pehmelt väljendudes võis öelda. Ei sobinud neile päris Harrissoni kirjutatud. Räkmaybrein oli puhtmuusikaliselt tekstuurilt kõlalt rütmikalt seesugune lugu, mida 80.-te aastate Harrison vist omale plaadile panna ei tahtnudki. Sestap Ringo selle loo sai. Ega see kehvasti ka välja ei kukkunud. Oliberilt albumilt, mis kandis üsna sümboolselt nime, võib tagantjärele targana öelda stopp, tants, Mölder rõõmsis pea kinni ja, ja tunne rooside lõhna, ehk siis elust mõnu talle mullu tundmisega võib-olla oligi Ringol pisut liiale mindud. Kudest 60.-te lõpus endale paraja kopsaka mammona korjanud rukkaristokraatidest oli Ringo neid mehi, kes oma suure varandusega oskas alguses väga kõvasti midagi pihta hakata. Ikka kallimad autod, kallimad majad, kallimad maisidki. Võiks ju sõita lennukiga Monaco ja Ühendriikide, Inglismaa ja Bahama vahet. Aga ühel hetkel hakkas ikkagi tunduma, et ka mitte midagi tegemine, mis küll Ringol justkui väidetavasti väga hästi välja tuli, hakkab lõpuks närve sööma ja seesugune keelu põle justkui kõik see kenamini elamist väärt. Võib öelda, et kõike seda seesugust mõnedki ennustus ette üks ringu esimesi soolopalasid tiptont Kamyysi kergelt ei tule, midagi. Pärit on see aastast 1970. Vaikse vihmas olin, aga lõpeb ära Ringo staari pala inglise kaadmium. Selles oli noh, selle palaga oleme me välja jõudnud koos Ringo staariga uude, 20 esimesse sajandisse. 21. sajandil on Ringo Starr ku muusik algaastatel täiesti olemas. Ja võib öelda, et juba alates 1990.-test on tema käekäik taas muusikamaailmas pisut kindlama vundamendi alla saanud maine paranenud, ilmselt terviski hoopis paremas korras kui mõni kümnend varemalt. 1990.-test Oll, Ringo teinud maailmatuur. Tõsi küll, maailm tähendab suuresti Põhja-Ameerikat, Ameerika Ühendriike, vahel ka siiski muid Mandreid. Hoolstaar bändidega, erinevad koosseisud muusikutest, kel igalühel on kusagilt tihtipeale küll 60.-test ja 70.-test nii mõnigi üleilmselt tuntud menupalu menupala varuks, mida ta siis koos Ringoga ja teiste samalaadsete kunagiste tähtedega koos esitab. Seesugune ettevõtmine on osutunud Ringo jaoks üllatavalt menukaks edukaks. Mõneti klaarunud ja huvitavamaks muutunud on ka 1990.-test peale Ringo stuudioplaadid, kus seal enamasti viimastele aegadel tegev olnud üks koosseis. Sellise mehe nagu maak Haatson ja tema vennaks juhatusel samuti muusikud, kes tegid poplugusid juba 1900 seitsmekümnendatel aastatel, kelle eeskujuks ilmsesti ansambel biitlus iga kandi pealt, kes nüüd siis ühe biitliga kokku saades leidsid eneste jaoks seesuguse, mitte väga pretensioonikas kõlaliselt väga tihti biitlid märgadesse viitava muusikalise vormi ja seda nemad nüüd plaadilt plaadile kuulajaskonnale pakuvadki veerpalu kuuldud Ringo lugu oli täis viiteid puhul Mac kaardile ja tulla mõnelegi soolohitile järgnema Aastast 2005. Küll räägib rohkem Est kuningast endast sellest, kuis on käinud tema käsi ja edenenud elu populaar muusikas ikka tulles ja minnes ilmudes ja hajudes. Feminiinne feeling out on selle pala originaalnimi. Pärale jäänud kuulata tänasele, kellelegi on veel lubatud. Kuule laul, lõpulugu, kud, maid, mine, laulab meile taaskord ekspiitel praeguseaegne soolatist, Ringo Starr. Lugu ongi küll biitlite aegadest pärit orkestreerinud selle loo ümber on George Martinilt lugu, mille autoriteks mängitud nii Lennon kui Paul McCartney on peaasjalikult siiski John Lennoni oma, kes kirjutas selle kunagi osale Julianile ja biitlite repertuaaris laulmiseks anditise taas kord Ringo staarile. Aitäh kuulamast. Salasaade oli kellelegi. Sellel mängis Ringo staari muusika. Lugusid valis Tiit, kus need jälle kuulmiseni.