Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Kuulajad algab selle aasta teine vasar. Mina olen Peeter Helme, koos minuga juhib saadet Urve Eslas, tere, Urve krabada. Ja tänane teema on militaarkirjandus ja selle seosed julgeolekupoliitika üldse maailmas toimuvaga. Ning neist asjust oleme kutsunud endaga stuudiosse kõnelema kolumnist Ahto lobjaka. Tere, Ahto. Tere. Selle nädala sirbis on kohe mitmel korral käsitletud nii militaarkirjandust kui julgeolekupoliitikat. Kõigepealt kaks arvustust, Paul raud, kirjutab Timo parvalija tarvidiitsi raamatust, just nii, härra seersant ja Marvel riik, kirjutab Priit Põhjala Militaarsetest miniatuuridest. Ja lisaks on veel üle kahe külje Renee Toomse suures teemal Eesti julgeoleku ja riigikaitse realistlik visioon, mis on iseenesest üsna pessimistlik artikkel. Erinevalt nendest raamatutest, muide need raamatud on mõlemad sellised suhteliselt lõbusad teosed, kus käsitletakse kaitseväge. Võiks öelda, et juba vaata traditsiooniliseks muutunud kergelt Schweigilikus mõttes. Aga samal ajal on siia kõrvale panna siis selline väga sünge vaade sellest, mis on Eesti riigikaitse ja millises situatsioonis me oleme tsiteeringute alustuseks. Renee Toomset ütleb, et Eesti riigikaitse põhipingutus peab olema piisavalt tugeva, püsiva, mitte esmase iseseisva kaitsevõime loomine ja alalhoidmine. Valmistuda tuleb pikaks raskeimaks võitluseks ning suhtuda sellesse kui normaalsusesse. No kuidas nüüd see asi on seotud sellega, et meil siin militaarkirjandust ilmub, et ühel pool siis niivõrd sünge, pessimistlik vaade isegi mitte tulevikule, vaid olevikule ja teisel poolsin, lõbusad lood ajateenistusest. Oled tõlgin siis auraalsesse vormi selle, mis ma praegu räägin, ehk siis mulle vaadati otsa ja öeldi, et midagi ütleksin seal veidi ebakonventsionaalne algus ehk, aga mul ei ole ka midagi konventsionaalset öelda, selles mõttes, et noh, sa konventsionaalne triviaalne, eks meil on sõda Euroopas mitte esimest korda, mitte võib-olla kõige pikema rahu pausi järel üldse, eks me ei ole selles mõttes, ma arvan, et me vaatame mingi tuhandeaastase pilguga seda asja mingis erilises situatsioonis teatud mõttes olema, aga ütleme, sõdade vaatepunktist ei ole. Aga mille puhul me ehk või mille poolest me oleme ja mis oleks minu nagu vastuses ebakonventsionaalne pool on siis see, et me tegelikult oleme mingisuguses ütleme, mõttelises selle sõna kõige laiemas tähenduses protsessis mille, ütleme kõige selge pilgulisemad inimesed tabasid ära kusagil kolmekümnendatel aastatel väga palju sellest, mida kirjutab Martin Heidegger, kui ta kirjuta ütleme, kriitiliselt arusaamatult ja kui ta kirjutaks enda nendes mustades märkmik, kes midagi väga sellist tänapäeval vastuvõetamatut on tegelikult rakendatav ka tänasele ja need teemad, milleni siis ka toona välja jõuti, ei ole väga erinevat sellest, mis on tegelikult täna on, eks teatav selline Nietzsche tõlgendus, mis saab ühiskonnast, mis on vältimatult eel selles omased. Kui kõikide väärtuste ümbervaatamine ongi see, mis toimub, siis ei olegi püsivaid väärtusi, eks mingil tasandil siis see kõik eeldabki kaost, konflikti, kokkupõrget seni, kuni ühiskond või mille käigus ühiskond laguneb üha väiksemateks osadeks. Jumal teab, kas peale jääb, eks. Ja selles mõttes see, mida me räägime siin René Toomse artiklis näiteks esindab noh, teatud mõttes minevikku vajuvad vaatepunkti, ehk siis mingit sellist, kujutame ette endale Euroopa tsivilisatsiooni laevukest tormisel merel, eks, ja seda me siis kaitseväe enda idapiiril vähemalt niimoodi me arvame, eks. Ma tooksin siia võib-olla ühe teema laienduse sisse ja vaidleksin sulle natukene sellega vastu. See justkui ühiste või üldiste kindlate väärtuste puudumine, millest myydsega rääkis see ei ole nüüd päris see, kuidas seda on viimasel ajal püütud käsitleda või millist vaadet on sellele viimasel ajal püütud anda. Jah, ja üsna palju on selle taga osalis, et talle on antud nüüd selline, justkui meil üldse mingeid tõdesid ei oleks, vähemasti mitte kindlaid tõdesid üsna palju selle kohta, miks nõndaviisi on hakatud arvama ja kuidas selline postmodernism situatsioon selleni nüüd siis jõudis, järsku? Sellest saab, kui lugeda näiteks päris huvitavalt Peeter pomerants Mikey võissi raportist kuidas siis sellist? Justkui tõdede paljusust on hakatud näitama tama teatud ideoloogiliste põhjustel sellise tõdede puudumisele, sellepärast et nii Heideggeri kui niitse jaoks on ju tõde sellisel juhul inimese küsimus. Ma ei usu, et seal nagu päriselt aru saada, mida ma tahtsin öelda, mõte on selles, ega Heidegger ütleb ka selles väga laias perspektiivis on see, et metafüüsika on surnud, ei tähenda seda, et metafüüsika edasi ei tehtaks. Ta lihtsalt ütleb seda, et iga järgmine metafüüsika asendub järgmisega, asendub järgmisega ja on teatud mõttes üha remiitilisem suletum, insulaarsem, saarelikum, eks, ja lõppkokkuvõttes ei saa kusagile mujale viia. Sellele eta asendatakse järgmisega ja järgmisega igavene ringkäik selles mõttes, eks ma tahtsingi sinna jõuda meie tänases situatsioonis. See, mis Venemaal toimub ja mida Petteri pomerants ja teised inimesed kirjeldavad, kes paremini, kes halvemini, eks on teatud mõttes üks nendest faasides, ütleme, millele sellise kontseptuaalse teoreetilise alus, et teatavas mõttes rajas hoidja keeleks või vähemalt sõnastas selle, ekstähendab, tuleb peale järgmine jõud, kes võtab meie tõed, meie tõekspidamised, tõstab nad ümber nagu ise tahab ja teeb sellest süsteemi, mis tuleb meile vastu nagu mingisugune transformer, eks kui me kasutame sellist filmikeelt ja mitte midagi teha ei ole minu point oli nagu selles rohkem, eks, et seda tuleb võtta kui asjade normaalset arengut, sinna pole midagi parata, meie, see on kuidagi sisse ehitatud meie tsivilisatsiooni. Aga kas probleem ei ole natuke ka selles, et kui nüüd täna meil siin vestluses juba tekkinud võimalik, et kuule jaoks niigi keerulist teoreetilist kontseptsiooni veel täiendada ühe mõtleja sissetoomisega, nimelt kui tuua siis Karl Schmidt ja tema keskväljateooria. Et me kipume tihti unustama ära, et me opereerime mõistetega, mis kuuluvad juba nii-öelda eelmisesse keskvälja, mis enam ei otsusta sedasama mõnevõrra sünge, aga samas siiski rahvusromantiline kontseptsioon, mille Need homse esitab, kuulub ja natuke juba sellisesse eelmisesse keskvälja, samal ajal seisame silmitsi ohtudega, mis on juba mingisugune uus keskväli. Seal Schmidti teistpidi tsiteerides ja parafraseerides ta ütleb, eks ka seda väga mõjukalt ja ütleme süvitsi minnes, et poliitika ei ole kompromisside kunst poliitika oma südames võitluseks, see haakub minu arvates väga hästi sellega, mida ma lihtsalt marmelda. Ehk siis üks tõdede režiim tuleb teise järgi nagu laine, eks tõstab ümber selle, mis vanasti oli, nagu sa ütled, keskväli teeb uue, kes välja, aga tema järel tuleb järgmine. Ja mis on nüüd muutunud on, see perspektiiv on kadunud, eks, mis on selline Bergutsuke jumalike, olge meie maailmapildis olnud 2000 aastat või kauem, eks, et me teame, mis oli, mis tuleb teatud mõttes progress ja kõik see, mis hulka kuulub, eks sellest tuleb nagu nüüd loobuda. Toomse kirjutab selles mõttes ühe jalaga, ühelt poolt seda piiri ja teisel, aga teiselt poolt seda piiri ta kaitseb seda, mis oli. Aga ta tajub, et seda tuleb kaitsta viisidel, mis on mõistetavad ka järgmises maailmas, siis mõjuvad ka järgmisele vaenlasele mõjuvad sellele majandusele. Koos kontseptsioonidega muidugi muutuvad või tuleb muuta ümber ka mõisted, kuidas asjadest räägitakse või isegi võiks võib-olla öelda, et selliste mõistete muutmisest võib-olla saabki sellise uuendusega tsooni siis asemele pakkuda todasama Peeter pomerants, keda korra sai juba mainitud tänases Postimehes räägib sellest, et mismoodi ei olegi enam võimalik näiteks rääkida propagandast praeguse sellise muutunud justkui tõeolukorra muutunud julgeolekuolukorra kõikide selliste aspektide juures, ehk siis tundub, et niipea kui kasutada sõna propaganda, öeldakse, et aga kõik ongi ju propaganda ja tuuakse näitena, eks ole, et, et sul on seal nii, šampoonireklaam on propaganda, nii suitsetamise vastased plakatid on propaganda ja loomulikult on ka see, mis näiteks Venemaa teeb, aga loomulikult ka näiteks mida teevad Ameerika ühendriikidesse propaganda mõiste on hakanud muutuma selliseks, ta ei ütle meile enam mitte midagi. Jah, teatud mõttes küll, aga siin segunevad sellised erinevad väljad, võib-olla erinevad tasandid ja mis iganes selles militaarses idioomis, mida me siin arutame, mulle tuleb rohkem. Mul tekkis, kerkis mõttesse see sellenädalane selgelt peauudiseks, Charlie, Hebdo rünnak ja massimõrv, 12 inimest surnud, nende seas paljud ajakirjanikud, eks. Ja kui nüüd mõelda, Prantsusmaa riik on investeerinud, noh, mida võiks siis öelda propagandasse, eks kutsute propagandaks, teab milliseid vahendeid siin on lõimumispoliitika siin on üldiselt, mida me kutsuksime võib-olla selliseks nagu Prantsusmaailmaliku riigi enese selgituseks ja enesekehtestamiseks ja nii edasi, eks, ja tuleb üks või kaks inimest, kes on käinud paar aastat Jeemenis prantsuse kodanikud, eks seal sattunud suhteliselt juhuslikult Prantsusmaa riigivaatepunktist mingisuguse väga radikaalse ideoloogia mõju välja tulevad tagasi ja sisuliselt on nad sellel malelaual samas suuruses nupuna, kui prantsuse riik hetkedeks. Tähendab, see ei ole niimoodi, et tegemist oleks mingisuguse väga marginaalse juhtumiga, mis läheks üle või eemale. Ja sellele viitab ka muidugi teatud mõttes ka palju muudeks Ulbeki loomad, näiteks mis tuli välja sumissioon, allumine või allutamine või mis iganes, eks. Need on täitsa laiemalt näha, aga ühesõnaga inimene versus ütleme ideoloogia või süsteem või riik, see tasand üha rohkem võrdsustub jälle, me tuleme tagasi Toomse juurde, siis, millele ta viitab, või vihjab siin on võib-olla üks selline kerge. Siin ma ütleksin, visionäärlik vaade sellele, kuidas Eesti võiks ennast kaitsta, ehk siis kuidas Eesti võiks teha ka, et uutmoodi, ühest inimesest sõduri, eks või vähestest inimestest sõdurit üritab sellele mõelda, vähemalt samas midagi väga uut ei ole selles ka, kui mõelda. 60.-te lõpust, kuni 90.-te oli Saksamaal tegutsenud punaarmee fraktsiooni nimelisele terrorirühmituse, nagu samuti üks oli võitlusväljal sõdur, samuti üks nende juht figuure Andreas Baader oli juuks juhuslik pisikurjategija, kes lihtsalt sattus radikaalsete kommunistide mõjusfäärid. Kõik oleks võinud tema elus ka teisiti minna, eks. Ja samuti oli ühel hetkel nii, et terve Lääne-Saksa riik ajast aga kolme nelja terroristi, nii et sellised asjad ei ole otseselt uued. Ma tahtsin markeerida sellest, mis sa ütlesid seda juhuslikkuse mõtet, eks see on üks põhilises elemente siin praegu. No vot selle juhuslikus mõttega natuke seotult samuti selle nädala sirbis on pikem intervjuu kirjanik Meelis Friedenthal õliga. Ja temalt küsitakse ka ajaloo kohta. Küsitakse, mida arvate ajaloos spiraalsusest, kas täheldati seda ajaloolasena ja tal on üks väga kena kujund siin? Tsiteerin. Üldiselt näib mulle aga ajalugu pigem mingi rabamaastikuna võime ekseldas sattuda üsna samasugusena paistvasse kohta. Tekib tunne, et jah, siin oleme juba olnud. Hakkame käituma teataval moel. Aga tegelikult pole koht sama ja sageli. Ma ainult soovin seda sarnasust. Inimene kardab täiesti uut, koduse loovad ikkagi tuttavad asjad. Isegi pilvedes püüame näha loomi. Rabamaastikku ja sellise juhusliku sarnasuse kujund on päris hea. Me näeme ikka seda, mida me tahame näha ja seda, mis on tundmatu ja võõras. Peame maalida endale siis koduseks vabanalaga, isegi Spiro eest, me ei saa siin lahtisest mõtleme, mis juhtub inimesega, kes on metsa ära eksinud, siis andmist, katsed tõestanud, et ta kaldub ühes suunas, eks. Teeb ringi. Jah, see vastab tõele. Üks huvitav küsimus muidugi, selle militaarkirjanduse puhul on veel see, et, et kuidas sellises veidikene veidikene tulisemaks muutunud olukorras muutub inimese ja riigi suhe sellesse, kuidas seda riiki vaja võimalik kaitsta. Sest muul ajal tunduda, et see, justkui need, nende seos oleks justkui erinev, ütleme sellise pika rahuperioodi ajal, kus, mida me nägime Euroopas. Et see seos on justkui selline, et et ega nüüd selline sõjaväelaseks olemine, mis riigi poolt tundub ju vajalik, eks ole, et, et inimesed oleksid valmis oma kodumaad kaitsma ka selline sõjaväelaseks olemine ei ole väga sihukese mehelikkusega üldiselt kokku ei käi, mulle tundub sellepärast, et kui me mõtleme, mis siis sellel rahuajal siis üldiselt sellist meest defineerib, on ikkagi see, et tal on nagu iseotsustusvõime. Ta on selline suhteliselt noh, nihukesed, euroopalikud väärtused jah, vabadus, iie seisev otsustusvõime ja nii edasi. Samas kõik, mis puudutab sõjaväge, näiteks võtab ju need elemendid selle inimese elust ära, eks ole. Muutub kellelegi alluvaks, ta muutub peaaegu tingimusteta alluvaks, tal ei ole endal üsna paljudes küsimustes enam õigust otsustada ja nii edasi ja nii edasi. Ja aga kas see ei ole mitte suurim iseseisev otsustusvõime, kui sa oled piisavalt kõva mees, et oma otsustusvõime ära annad? Küsimus ongi selles, et siin ei ole selle iseseisva otsustusvõime ära andmisega väga palju pistmist, aga ma nüüd jätkan, eks ole, sellepärast et miks ei ole pistmist pistmist ei ole, sellepärast et see suhe üksikisiku ja ühiskonna vahel on sellistel pikkadel rahuaegadel minu meelest pigem selle poole kaldu, et riigil on justkui mingisugune selline võimu vahendite kogum, mida ta kasutab näiteks seaduste näol selleks, et inimesed seda iseotsustusvõimet sõjaväe läbi näiteks ära võtta. Küll aga juhtub minu meelest üsna huvitav asi sellisel juhul, kui see nii-öelda see julgeolekuolukord tõepoolest muutuma hakkab. Seepärast, et siis tundub, et justkui selline ühtepidi muutub see, kuidas riik suhtub üksikisikutesse ja muutub ka see, kuidas üksikisik suhtub sellesse muutunud olukorda, ohtu ja riiki. Ma arvan, et sa oled selle muljetame kontseptuaalse raamistikuga, siiski vabandan lootusetult, kahe jalaga, võib-olla kusagil 20 või 10 aasta ees, aga mitte nagu eriti lähemal tänapäevale oleks nagu kaks mõtet või märkust. Üks on see, et kui me mõtleme, kellele näiteks, kuivõrd keeruline on eesti keeles täna Eesti ühiskonnas kontseptualiseerivad või defineerida sõna riik ja eks siis meil on nagu teatavas mõttes. Minu arvates avaneb siin üks uus dimensioon. Ma ei ole näinud kedagi, kes oleks suutnud öelda eesti keeles välja ühe lausega, mis asi on riik? Ei presidenti, ei valitsust, ei nüüd Ilmar Raagi, eks kes on tegelikult iesti kommunikeeria ja võib-olla peaks olema siis kõige selgem sõnastajaga, mitte mõtestaja, eks, see on omaette teema. Aga mis mulle tundub, on see, et see riik on teatud mõttes nagu paljud muudki asjad, eks tema need nöörid, mis teda tõmbavad, tõmbavad inimest läbi riigi ja ühiskonna, nende nööride Al punktid on palju kaugemale, nad on Euroopas. Ma tunnistama seda teatud teisel tasandil, et nad on õhtumaises, uuris ideedes, filosoofias, filosoofides, Euroopa Liidus, Euroopa liidu nii-öelda looja isades ja nii edasi, eks ja noh, ilma nendeta poleks ka riik ja ilma nendeta meie riik poleks ka legitiimne, kui te ütleks, et ta on mingisugune lihtsalt riik, kes Euroopas ei kuulu, eks ta sõltub, oota, aga mul on teine. Mul on nüüd teine punkt ka veel, mida me tegelikult Eestis näeme täna ei ole defineeritav mitte selle kaudu, kuidas riik suhtub ühiskonda või ühiskond inimesse, mis oleks nagu igal pool samasugune, eks, aga ta ei ütle meile midagi, mida me näeme Eestis, on pigem see, kuidas me oleme tõlgendanud seda Euroopa nööri, millel me istume, eks ja kuidas see tuleb nüüd nagu vastastikku susse Venemaaga ütleme, ja me teeme ise sellel pillil reaalsust. See on esimene, selline originaalne hetk meie riigi ajaloos väga pika aja jooksul. Me teeme ise seda reaalsust, mis juhtub siis, kui Euroopa kohtub, mitte Euroopaga. Ja siin ongi need suured probleemid meil ühtepidi sellega, eks me eesti saad aru Euroopas, aga ka meisse saad aru Venemaal, sest et me ei ole ei Eesti ega Euroopa, vaid midagi, midagi uut. Eks see, see kontaktpunkt, Smitilik võitlus, kus me ennast järsku leiame ilma sinna tahtmata minna ja nii edasi, eks me peame ennast siin taas leidma. Ja siit on nagu vastuseid küsimustele, miks meil on vajadus psühholoogilise kaitse järgi, me arvame ja miks meil on majandusesikommunikaatori järgi ja nii edasi, nii edasi. Nii et kõik need küsimused tekivad sellest segadusest, mis tekib sellest omakorda sellest Schmidtile, kust kokkupõrkest, eks, aga miks on palju suurem kui meie? Mina ei saa aru, miks sa nimetad seda segaduseks sellepärast et see olukord võib-olla uus tõepoolest mingisugustele Euroopa piirkondadele mis on siis noh, ütleme sellisest. No näiteks Suurbritannia, Suurbritannia jaoks on tõepoolest see olukord, et on olemas mingisugune olukord Eestis, kus on tekkinud mingisugune justkui sihuke veider uus situatsioon, mida võib-olla eestlased ise ka ei saa aru. Siin on, võtame Suurbritannia otseselt Suurbritanniale, otsekontaktis Venemaaga, Suurbritannias on otsekontaktid islamismiga, vaata kuidas Suurbritannia ja Prantsusmaa reageerivad islamistlikku terrorismi ja sisserändeteemadele. Täpselt nagu meie Venemaale, nende, see Euroopa, mitte Euroopa rinne on kusagil mujal. Hea küll, aga see ei olnud see kõige olulisem, mida ma tahtsin öelda, olulisem on see, et ka meie jaoks see situatsioon ei ole uus. Pigem on olnud vastupidi, meie oleme selle piiridel seismise situatsiooniga kogu aeg elama pidanud ja meie oleme püüdnud käia Euroopas seletamas. Mida tähendab kultuuride kokkupõrge sellises? Urve, me oleme esimest korda 800 aasta jooksul väga väikse vaheajaga kusagil 20 kuni 40, eelmisel sajandil läks esimest korda oleme kedagi suuremat esindamana vastasseisus kellegi suurega. Alati on see vastasseis olnud kellelegi teise, kas kaitsva või isoleeriva tiiva all, eks siin 700 aastat baltisaksa saksa Liivi ordu, Rootsi, Taani impeeriumide nii-öelda maailmanägemist, eks me ise ei loonud seda maailma endale. Aga siin oleme esimest korda viimased 23 aastat seda maailma loonud kellelegi esindajatena ja see on see, see teeb asja meie jaoks teistsuguseks väga, ma ütleksin, revolutsiooniliselt teistsuguseks, me peame ise leidma selle, kes me oleme Euroopas. Minu meelest see asi ei ole nii keeruline, nagu sa seda püüad praegu näidata, sellepärast et ühtepidi, mis sind mina püüan sulle öelda, on see, et me oleme kogu aeg seal piiri peal olnud. Me oleme kogu aeg olnud Euroopas, aga meil ei ole miski past ära üllitanud. Isegi sel ajal, kui me olime Nõukogude Liidu koosseisus, teadsime me kogu aeg, et me oleme kuulme eurodes. Nii saksa ajal, nii tsaariajal kui nüüd vene nõukogude ajal oli üks oluline aspekt meie eksistentsile, mida ma arvan, et sa lihtsalt. Aga ma ei tea. Ühesõnaga, kas teadlikult või mitte, eks, ja see on see, et avaliku elukorraldus ei olnud meie enda teha. See kõik, mis meie enda teha oli, oli avalikust elust väljas, ehk siis privaatses sfääris. Ja me oleme esimest korda olukorras, kus meie avaliku ühiskonna avaliku elukorraldus on meie enda teha. Ma ei tea. Ma ei ütlegi sulle seda, et need kaks olukord on üksüheselt ülekantavat küll, aga ma ütlen sulle, peadmine sellest nii nagu sina ütled, privaatsfäär ja privaatsfääris tuli see teadmine, et oleme Euroopas väga selgelt kaasa koduse kasvatuse kommetega ja nii edasi. 88 holokaustist teisest maailmasõjast ma ei tea mis iganes, eks mina, ma võin sulle ausalt öelda, ma olin kaheksateistaastane ja ma tahtsin väga vähe minema, minuti, juut, nii et holokaust, ma teadsin, aga minul oli ignorantse, aga mida? Aga tuleme nüüd tagasi. Milline ilus sõna, mis toimub praegu, üle huulte, on kindlasti tuge, aga tuleme tagasi, me jõudsime juhuslikkuse aspekti juurde, eks see kõike, mis Meie ühiskonnas oli hea teatud mõttes nendel aegadel, kui me ei olnud, meie ise on ikkagi juhuslik, tuli läbi inimese nagu nendesamade terroristide teatud mõttes, eks, mitte läbi süsteemi. Esimest korda viimase 23 aasta jooksul on meil võimalik olnud seda teha läbi süsteemi. Seda süsteemi katsetatakse. Mul oli väga huvitav kuulata, aga minu meelest selle taustal hakkasin ma mõtlema ka selle peale, et miks meil on siis tekkinud seda militaarkirjandust ja ma arvan, et siin ma pean Ahto küll sinuga rohkem nõustuma, et tõesti meil on nüüd viimased peaaegu veerand sajandit arendatud mitte ainult oma kaitseväge, vaid ka keelt, milles seda kaitseväega juhtida. Nõukogude ajal sisuliselt puudus eesti keeles militaar terminoloogia, mida praegu usinalt luuakse militaarkirjandus või kui sisulise sageli tõlgitud ja pidi jällegi arvestama selliste reaaliatega, mis ei olnud meie enda teha. Nüüd on selle tükk aega tehtud ja nüüd ongi meil siin kasvanud Autorite põlvkond, kes siis seda sõnavara kasutades neist asjust räägivad seal hoopis omaette aspektidele. See on väga-väga oluline huvitav aspekt, eksid ja terve. Nagu sa ütled, põlvkond inimesi on sündinud selles uues reaalsuses teatud mõttes. Mina ütlen ausalt, ma olen nende nende poolt vaadates horisondi taga juba. Ma ei tea midagi Teie enda kohta, ütleksite aga, aga jällegi ma ei saa öelda, et mani tunneksin. Ma tunneksin ennast teatud mõttes isegi sama ühiskonna liikmetena nendega, eks peale selle, et ma olen ka välismaal elanud, aga, aga siin on ka need need aspektid juures, et ühiskond kihistub ka ajaliselt hoopis kiiremini ja teistmoodi, kui ta teeks tavalistes oludes. Eks see kõik on tänu sellele, et ta ei ole tavaline ühiskond. Aga mis minule huvi pakkus nende kahe artikli puhul sirbis, on see, et kui erinevad võivad tegelikult olla need teosed, mida me saame nimetada kirjanduseks ja eriti, kui natuke veel laiemalt mõelda, siis mis, mis selliseid teoseid üle pea siis on noh, et et me ju kõik enam-vähem teame Klausevici, eks ju, me kõik enam-vähem teame sundsuud. Ehk me teame ka Friedemann ja tema tema strateegia raamat, mis eelmise aasta välja tuli, suurepärane raamat, muide soovitan lugeda siis sellele lisaks on on sellised nii-öelda nii-öelda kirjanike rinde märkmed, eks ole. Kus siis kirjanikud on pannud oma sellised rinde kogemused kirja, aga see on hoopis jälle omakorda täiesti teine situatsioon, sest tegemist on olnud sõjaga. Ja see kogemus sealt tekitab või siis kutsuksid kirjanik, kes, kes on siis läinud oma kodumaad kaitsma esile sihukse teatud vajaduse kas siis kaitse refleksina või, või lihtsalt sellise jagamisvajadusest teha sellised teoseid ja kirjutada need asjad üles. See, millest nüüd praegu me räägime, on jälle omakorda uus või pisut teistsugune nähtus seni ei räägi mitte sõjast, vaid sõjaväest. Ehk siis just nimelt selline olukord, kuhu inimene sattunud osaliselt võib-olla mitte alati. D päris oma tahte läbi ja ta on siis hakanud seda teksti kirja panema. Ma olen vaadanud poole silmaga veidikene sellisest riiklikust huvist ka seda, kuidas üldiselt niisugune sõjaväekirjandus on mujal maailmas tekkinud ja arenenud ja mida seal, millisel tasemel ta on ja tuleb tunnistada, et kui nüüd neid kolme võrrelda jah, et üks on siis selline teaduskirjandus, sõjaväest ja sõjast üks on selline sõjaväljal kirja pandud kirjanike teosed ja kolmas on siis selline sõjaväeraamatut, mis on siis reeglina kirjutatud suhteliselt noorte inimeste poolt siis paraku on nõndaviisi tavaliselt. On see viimasena mainitu eksinud, need sõjaväeraamatut kirjanduslikult selgelt kõige nõrgem ja võib-olla see ei ole alati olnud ka selle eesmärk, et ollakse kirjanduselt väga tugev ja seetõttu mul on näiteks ka hea meel, et, et sellised semiootikud mõtlejad on hakanud omaaegsed sõjaväemärkmeid kirju Vanemuisesse. Kindlasti on üks asi, millega seda osa sellest militaarkirjandusest teha, natuke põnevamaks. Kollane sa ütlesid, et, et inimesed kirjutavad oma sõjaväemälestustes, olukordadest, kuhu nad vabatahtlikult ei sattunud. Kas mitte kõikides mälestustes ei kirjutata olukordades, kui vabatahtlikult ei satutud keegi meist ei palunud ju siia maailma sündida. Nojah, vaata nüüd sa lähed jällegi tagasi sinna Heideggeri suunas, mina jälle tahaks kuidagi keskpõrandale tagasi tõmmata seda juttu? Jah, seda loomulikult, aga siin on need erinevad küsimused, eks see üks on see, et sa otsustad ühe või teise asja kasuks. Teine on see, et näiteks, et sinu toimetusse tungitakse hommikul sisse ja lastakse maha ajakirjanikud, eks nagu sõnu luura korraks oleks olnud juhtum, juhtum rääkis. Aga selge on see, et kõik sellised erilised olukorrad ja mingis mõttes ja sõjavägi kui tsiviilelust lahutatud ruum oma eriliste, kohati veidrate reeglitega, need hämmastavad inimesi, kes sinna satuvad, ilma et keegi oleks küsinud, kas nad tahavad sinna sattuda. See ongi nagu keelevahetus, eks ju, et kui sa enne rääkisid militaarkeeles, siis tegelikult see keel on, siin võib sind vaadata palju laiemalt sinuga järsku käitutakse viisil, millega sinuga tavaliselt ei käituda, eks ju. See nagu selline kehakeel on hoopis teine, eks ole, kogu see semiootiline süsteem, mis on seal üles ehitatud, näite kogu selle hierarhia näo oleks ju kogum päevakava muutus, kõik see on täiesti sama, on. Ülikooli täpselt sama asi juhtub, sa lähed tööle esimest korda, tähtsam asi juhtub, eks, ja nii edasi, abiellud kogusini tootikas ümber, kui ma tohin seda kasvatada, muutuda, eks, ja nii edasi, lahutad jälle muutudeks. Selles mõttes ma räägime sõjast, mul oli siin, ma olen, ma tahaksin selle keskvälja tuua, et keegi sinna, kus ta minu arvates on nagu päriselt ehk siis kaugemal Eesti ei ole keskväli. Ja see keskhääli on, mina tunnen paremini Suurbritanniat, ütleme ingliskeelset kultuuriruumi, eks ju. Mul on kaks mõtet tekkinud. Kui nüüd paar aastat tagasi lugesin seda, aga kui selliseid asju nagu sõja uuenenud või teisenenud mõju meie ühiskonnale analüüsitakse näiteks sellistes kohtades nagu tsoonilt lütseumis, Saplement või London hüppaks või midagi sellist, oleks siis üks küsimus, mis tõuseb järjest esile, on see, miks ei ole meil enam luulet, nagu meil oli esimese maailmasõja ajal eksikvitsas ja paljud teised nimed seal Mulf au on ja nii edasi, eks. Kuhu see on kadunud ja siis on käinud debatt selle ümber, mida see tähendab minu arvates see on palju, nagu selles mõttes huvitav on debatt, kuid teatud mõttes semiootika ma ei taha nüüd siin semiootika meile kätmatutanu Jüri Lotman, Juri Lotmani ja nii edasi, eks, aga aga ta ei ole ka ainukene viis maailma nagu analüüsida edasi. Ühesõnaga, see on üks huvitav küsimus. Teine asi, mis mulle see on, see buke fraasi võitis sellel aastal väisimega vitsad Flanagan teose eest, mille nimi on eesti keeles siis kitsas teekond kaugesse põhja, mis kirjeldab ühe austraallase teise maailmasõja kogemusi ja just jaapanlastega, et meie jaoks täiesti nagu varjule jäänud teise maailmasõjaosa, eks. Ja kui ma seda loen, seda raamatut lugesin siis mind nagu rabas see, kuivõrd ta tegi jällegi sellise Haydegerliku asja. Ühesõnaga, ta võttis inimesed ja võttis tehnika ja näitas, kuidas need asjad nagu kokku sobivad ja samas ei sobi. Ja kuidas vältimatult lõpuks me liigume ikkagi sinna, nagu ütles, aidake ma ütleksin, kuri, mitte mina, kuri, kuulsalt, teatud mõttes holokausti mehhaniseeritud põllumajandus on ühe ja sama mündi kaks külge, eks. Ja see ei ole ilus asi öelda selles mõttes, et kui ma oleksin sakslane, ei ütleks eestlasena tunnen masinglikult, et ma oman teatavat distantsi võib-olla roopala suhtes, aga just see on see, mis minu jaoks on nagu, kõige nagu määravam selle sõja jutu juures, kuidas inimese suhe järjest muutub läbi ajaloo. See on ka huvitav teema, ma korraks veel täpsustan seda eelmist teemat, mis puudutab seda semiootilise süsteemi, mis sa tegid ja minu meelest see erineb abielust üsna palju juba kas või selle poolest, et see on suletud. See on sarnane pigem võib-olla sellisele vanglasüsteemile oma semiootilise ülesehituse poolest ja just nimelt seetõttu, et kui sa, ma loodan, et, et abielus ei ole nelja seina vahel kinni hommikust õhtuni õhtust hommikuni lubatakse vahepeal vahepeal käia ka tööl, näiteks olla mingis muus keskkonnas sõjavägi sõjaväega. Triivib meil sõjaväelaste suunda, kus, kuhu ta ei peaks triivima. Sina tõid selle teema sisse, võtsin lihtsalt kinni. Siis sõjavägi ja vangla on sellised süsteemid, mis on suhteliselt suletud, et sealt ikkagi nüüd seal oma koguse struktuurne seal töötama hakkab. Ta võib, kus on Eesti aja teine luule ja ma arvan ka, et see on päris hea tähelepanek, varem poetiseeriti sõda rohkem, kusjuures sellega mul tuleb üks huvitav näide meelde ühe kuradi juhuslikult Vikipeediast avastasin. Ta on üks Hispaania kunstnik, kes teeb selliseid üsna realistlikke asju ja kes Hispaania riigi tellimusel saadeti Afganistani, kus ta maalis seal teeninud Hispaania sõdureid ja nende tegevusi just selleks, et näidata seda, mida seal tehakse, seda kuidagi kunstiliselt väärtustada. Võib-olla üks vastus ka visuaalse esile tulnud meie maailmas, eks mis needsamad šarli too inimesed, kes tapeti, on prantsuse keeles eesti keelde tõlgituna siis karikaturistid, joonistaja. Aga kas see ei ole natuke ka sellesama tehnikaga seotud küsimus hakkas mulle tunduma sellepärast et kui me mõtleme selle peale, et mismoodi kunagi kirjutati käsitsi sõjast ja sõjaväest kirju koju, eks ja võib-olla võib-olla sellega on midagi rohkem poeetilises seotud kui see, et sa lihtsalt istud õhtul, kui sul antakse, ma ei tea, kuidas seal kord on, antakse pool tundi vaba aega selleks, et kodustega suhelda meili teel või Skype'i teel. Et võib-olla selline kirja kirjutamise sõjaväest kirja kirjutamise kultuur on kuidagi selle luulesoone kadunud. Sa oled, ma arvan, et sattunud täiesti õigesse kohta selle mõttega mulle endale, tuletage meelde, ma olen Afganistanis käinud päris mitu korda. Ma olen mõelnud enda jaoks, noh, endale aeg-ajalt läks, mis on eriti Ühendriikide sõduri lähim sõber sellistes puhkeoludes Keymboy, mitte paber ja pliiats, siingi omad. See viib juba selles suhtes meid üldse veelgi kaugemale, et kui ma vaatan vahel selliste kultuuriajaloo suurmeeste kirjavahetusi, mis on välja antud, sest ma mõtlen õudusega, et söand ju kaduma, materjale tänapäeva kultuuri suurmeeste kirjavahetusi ei anta ilmselt kunagi välja, sest neid ei leita kunagi üles, kuna nad kaovad sealt postkastidest sama kiiresti, kui nad tekkisid. Tegelikult veel üks uus meedium või mõõda tekkinud Twitter, et suits suitsu Exchange'i, eks, aga need on nii lühikesed, et neid kusagile panna. Jah, aga näiteks Facebookis ma tean paari kirjanikku, kes omavahel suhtlevadki üksteise seina peal ja see nüüd on kindlasti asi, millel on kultuurilooline väärtus täiesti selgelt olemas. Kirjanduslooline väärtus. Iseasi, kas keegi selle sealt nõnda alla võtab ja säilitab, sest et kogu see elektrooniline meedia oma vahvuses eksisteerib ju ainult selle hetkeni, kui stepsel seinast tõmmatakse. Viib meid jällegi tagasi Eesti kaitsevõime juurde muidugi ei vii, aga ei vii kahjuks, aga viimase lausena ehk siis enda poolt ma ütleksin, et kas siin on veel see aspekt ka sees, et me kohtleme tekstina ainult üha rohkem selliseid asju, mis otsib. Ja kuidagi elektrooniliselt käsitletavad, meil on üha raskem, minul vähemalt on üha raskem tekstina käsitleda asja, kuhu ma ei saa lüüa sisse mingit otsingusõna andeks. Kuhu me nüüd selle jutuga siis tegelikult jõudsime? Me alustasime sellest, et meil on militaarkirjandus ja järjest rohkem arutletakse ka Eesti kaitsevõime üle kujunenud välispoliitilises olukorras ja lõpuks jõudsime me välja selleni, mida me käsitleme tekstina. Tegelikult oli see ausalt öeldes täpselt see koht, kuhu ma tahtsin. Mina tahtsin jõude teatud mõttes kogemata või juhuslikult, ma ei tea, aga mul algusest peale on olnud selline nagu võrdlus mõlkunud meeles, eks 800 aastat tagasi, kui me võtame sellesama tähendusväljade ketti, mida ma üritasin nagu kehtestada Eesti piirist kuni, ütleme roomani ehk siis Rooma paavst mõõga vend esinesid sama asjaga väga erinevatel viisidel, eks nägid sama konflikt, aga väga erinevast küljest. Tegelikult selles mõttes ei ole suurt midagi muutunud väärtud see, et ütleme Euroopa välja sõdurid ei ole enam mitte sakslased, vaid on eestlased teatud mõttes, eks Eesti kodanikud, ütleme niimoodi laiemalt. Aga mis need nende vastas on, on väga, nii põhjalikult, kui me vaatame Ukrainat, eks siis blogitakset hoiditakse, pannakse Instagrami pilte reaalajas pidevalt mõlemalt poolelt, eks kõik on lib otse looduses ja inimesed teevad seda kajastust nii-öelda kõik rinde reporteritena sõdurid või siis need kõik need vabatahtlikud, mida see ka sõja iseloom on väga muutunud ja vastastikku ei ole enam tehnoloogiliselt eristatavad. Kultuurid. Aga siit tuleb omakorda veel huvitav küsimus on see, et kas rohkem infot ja rohkem nii-öelda seda sõnavabadust rohkem infovabadust, mis annab meile kätte kogu aeg sihukse Lifiidina mõlemalt poolt kogu info, kas see tähendab rohkem informatsiooni või rohkem desinformatsiooni ja see on väga huvitav küsimus minu meelest sellepärast et on ju mitmel korral leidnud analüütikud kui ka kui ka p aar inimesed ette näiteks on osa informatsioonist ka, mis tuli Ukrainast võib liigitada sedasama desinformatsiooni alla, rääkimata informatsioonist, mis tuleb Venemaalt. Et mida rohkem on sellist laiv informatsiooni, mida me tegelikult ei suuda kontrollida, seda vähem neil on tegelikult võimalus teha järeldusi, mis oleksid. Et siin on selle jutu võti ka, mida me ei suuda kontrollida, mina olen ammu defineerinud kõik selle ümber, nende jaoks informatsiooniks mis iganes sõna me kasutame, eks ka see, mis tuleb välja, see, mida me näeme, ongi infoväli, mis on ka väga vana ja kole termin, aga midagi muud ma selle kohta öelda ei oska. Ja kui seda niimoodi vaadata, siis ma ütleksin, ma võiksin pikalt proovida sellest rääkida, ma ei kavatse seda teha, aga minu arvates ka selle kontrollimine tänases maailmas on täiesti mõttetu üritus ja noh, nii-öelda vastuajastu vaimule senisel viisil, et ta saab olla ainult ennast, õõnestab ennasthävitav, võtame sedasama psühholoogilise kaitse. Ma kardan, et see on tõesti teema, mida me siin täna enam lõpuni arutada jõuest, meie stuudioaeg hakkab otsa saama. Et kasutad võimalust, et ise lühike märkus selle kohta teha, et nimelt on ka desinformatsioon informatiivne väärtused, ka vale sisaldab endas automaatselt alati mingit osa tõest. Paratamatult. Jah, kuid samas on ka huvitav vaadata, mismoodi see vale ja vahekord võib selles informatsioonis muutuda, mis on jällegi just nimelt nagu sihukeste teadusliku pilguga vaadates äärmiselt põnev, põnev teema, sellepärast et meil võivad olla valed faktid, melu võivad olla osad faktid, õiged osad faktid, valed ja meil võivad olla ka täiesti õiged faktid, mille põhjal tehtud vägivaldselt ja väärastunud loogikareeglite järgi täiesti. Aga lubage mul küsida üks lihtne küsimus siis ütleme, mul on, noh, ma olen loomaarmastaja, eks, mul on koer, mu koer jookseb tänavale, auto sõidab talle otsa. Minu koer sai surma eest, kus on siin tõde ja kus on siin vale, on minu narratiiv, minu arusaam, minu emotsioonid, minu maailm, millesse on tekitatud aukeks ja on teine maailm selle auto ja juhi kujul. Ja need kaks asja ei peagi kokku saama niimoodi, et nende üle oleks üks tõde ei saagi saada. Aga nüüd sa räägid üsna sellisest erinevust. Ei, ma räägin Ukrainas näiteks, ma räägin ka võimalikust konfliktist, Eesti ma räägin, ma räägin seda koera, ma räägin Ukrainat, ma räägin põrkuvatest maailmadest, sinna jõuame jälle tagasi hoidev kirjani teatud mõttes. See, mida Heidegger ütles, on ka see, et ei ole olemas ja ei saagi olla inimkogemusest lähtuvalt, eks mingit universaalset, kõiki hõlmavat jumalikkust Me räägime kahest erinevast asjast, see, millest sina räägid, on see, kas on olemas üks ja kindel tõde ja selles võib tõepoolest kahelda, küsimus on selles, kas me suudame teha vahet valel ja tõel ja siin on küll asi, mille järgi ma ütlen, et saame küll ja vastus on väga lihtne, vastus on Kalbopper. Muidugi ma kasutan, hakkasid hiljem, on ka Habermas false immigratsiooni sama kasvatame kvalifikatsiooni Meeta regionaalne kommunikatsioon, siis me saame siis me saame suurepäraselt näidata, mis ei ole tõde. Me saame näidata, mis ei ole tõde. Võib-olla me ei suudab kunagi näidata, mis on aga vähemasti valesid paljastanud. Victoria Habermas juba näitavad seda, mis juhtub siis, kui sa üritad juba korra kokku kukkunud religiooni kokku tagasi panna, eks ta on väiksem, stan kehvem ja ta on intellektuaalselt vähem veenev. Kulgeb head sõbrad. Me peame siinkohal küll õpetama ja, aga ma usun, et tõe ja valeküsimuste juurde jõuame järgnevates vasarates tagasi. Stuudios olid Ahto Lobjakas, Urve Eslas ja Peeter Helme. Kuulmiseni nädala pärast. Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele.