Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere. Algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, minuga koos juhib saadet Urve Eslas. Tere Urve perimeeter ja kutsusime täna stuudiosse ajaloolase Marek Tamme. Tere Marek. Tervist ja kultuurikriitik. Mihkel Kunnus. Tere Mihkel. Tere. Mõtlesime, et räägime ajaloost, räägime sellest, kas ajalooteemalistele narratiividel, olgu nad siis filmis või kirjanduses, kunstis on võime kuidagi ajaloost tehtud haavu ravida. Esmaspäevases plekktrummis ütles Triinu Tammet. Narratiivid on, see võime suudab ajaloolisi suuri traumasid ravida. Nüüd just kandideerib Oscarile ka eestlaste tehtud film Mandariinid, mis ei räägi tingimata eesti rahvatraumast, aga see räägib siiski ühest suurest loolisest traumast. Ja peagi tuleb välja Elmo Nüganeni film 1944, mis räägib ju ühest väga suurest eestlaste traumast. Nimelt seal filmis käsitletakse siis seda, kuidas eestlased mõlemal juhul nii-öelda vales mundris pidid teineteise vastu sõdima. Kas see film aitab kuidagi neid traumasid ravida ja katsume siis sel teemal veidikene mõtteid vahetada? No kui kaugemalt alustada, siis üle pea, kuidas traumasid ravida. Ja laias laastus kaks võimalust, mida on ka erinevad meditsiini harud kasutanud, esiteks trauma alla suruda, ka peita, ära unustada, eemale tõrjuda. Ja teiselt poolt katse traumat läbi töötada, mõtestada, sõnastada, jutu panna, filmiks muuta, fotoks teha. Ja, ja mina ise olen muidugi seda meelt, et allasurumise taktika tavaliselt ei toimi, sest et varem või hiljem ta kipub nagu välja tulema. Näide sellisest kollektiivsest anamneesis on Hispaania, mis pärast Franco diktatuuri kukutamist leppis kokku, et me sellest perioodist ei räägi. Et unustame ära, lähme keerame uue lehekülje, lähme edasi. Ja see kokkulepe kehtiks päris hästi, umbes ühe põlvkonna ulatuses kuni kassas üles nende diktatuur, ohvrite laste laste põlvkond hakkas esitama küsimusi ja siis tuli see kõik see trauma minevik tagasi palju jõulisemalt, kui ta oli seda ennem Niiet disainist. Õpetlik näide, et selline allasurumine toiminit. Need filmid, neid raamatuid ja muud, mis tegelevad minevikku dramaatiliste episoodide ka ongi minu jaoks nagu erinevad näited, kuidas, kas individuaalse, enamasti kollektiivse tasandil traumasid traumadest üle saada. Valades neid erinevatesse. Keeltesse kas siis pildi, narratiivi või, või helikeeltesse. Ja, ja loomulikult, sellisel moel on see üks võimalus, kuidas traumadest vabaneda, sest et kui me traumadest vabanes, ma olen määratud neid üha uuesti uuesti läbi elama. Samas ei ole muidugi midagi sellist lihtsat ühemõtteliste, piisab, et me teeme filmi või kirjutamise romaani. Me vabaneme sellest minevik traumast, et see on niisugune pidev kollektiivne mälutöö mis ehk kunagi kannab vilja. Igal juhul usun sellisesse minevikutraumade mõtestamise vajadust, olgu nad siis kunstiliste või teaduslike või muude vahenditega. Aga kui me võtame näiteks Saksamaa, kus ju ka nii-öelda Adenaueri Saksamaal kehtise Gazasama maksiimi taas Hispaania puhul mainisid, et me ei räägi sellest ja siis tuli see lainena tagasi, hakati väga palju rääkima ja sisuliselt saksa ühiskond keerati pea peale ja kõrvalt vaadates on nad omakorda seal ju teise äärmusesse läinud. Aga ma väidangi, et see ongi see vili, mida lõigatakse, ehk siis kui sa korra selle trauma alla surud, siis pärast temaga toime tulla on palju keerulisem. Ja Hispaanias käib praegu nagu selline minu jaoks nagu üle võlli trauma, narrativeerimine, traumatöö ja ka Saksamaa tõesti tihti veidikene samades äärmastes, nii et selles mõttes minu jaoks Eesti retsept oleks just nimelt see, et me peaksime võimalikult palju võimalikult erinevaid erinevate mandrite sealses koomilisid tragöödia vormis, miks mitte, ma tea koomiksi vormis traumatöötlusi. Oot, aga siis kohe küsima, mis traumast me räägime, me räägime erinevatest traumadest laias laastus teise maailmasõjatraumast Eesti iseseisvuse kaotusest erinevatest okupatsioonide, siis sellega seotud inimohvrid. Aga noh, kes siin ajaloolased nii-öelda ajalooteadlased viska, ei loobi kaikaid kodarasse, näiteks kui võtame, miks Valdur Mikita lingvistiline mets nii populaarseks osutus, sellepärast et see tegi eestlase hingele pai, kuidagi aita seda ravida, aga siis kohe varsti ilmusid välja ajaloolased, kes see ei ole õige ajalooraamat, ehk siis on niisugune väga fiktsionaalne sn kõigest jutustus. Et tegu ei ole korrektse ajalooga. Esiteks, kui mõni seda ütles, siis jäägu tema südametunnistusele, et Valdur Mikita raamat ei olest otsast ajalooraamat, nii nagu ei olnud Lennart Meri hõbevalge raamat isegi tegelikult kumbki autor seda ei pretendeeri, et juba ma ei tea paratekstiliste viisidega kaanetekstide alapealkirjadega signaliseeritakse, see ei ole ajalooraamat. Ja teiseks ju Valduri taotlus polnud nüüd ravida eestlaste traumasid tema taotlusel ikka märksa ambitsioonikam teha eestlastest, et maailma väljavalitud rahvas veidikene utreeritult öelda. Ja, ja see ei ole päris sama, millega tegelevad need nii-öelda teise maailmasõjatraumade kunstilised töötlejad. Aga nõus, et see ajaloolaste poolt äärmiselt kitsarinnaline arvatused minevik kuulub neile et nendel on mingi eesõigus öelda, kuidas tohib minevikust rääkida, et see nii läheb, sinna elaksime mingisuguses ajaloolist ajaloolaste diktaadi all, mis oleks äärmiselt kurb perspektiiv. Et minu üleskutse on alati see, et mida rohkem ma elan, konkureerivaid käsitlusi, mis peaksid olema kõik omas laadis Andekat veenvad, huvitavad seda parem, et kõige hullem on see, kui on mingisugune seltskond, kes nii-öelda ütled, milline on õige ja milline vale, viis minevikuga ringi käia. Relatiiv, ism, ühesõnaga, kunstiline, aga kas tõde ise mõju kuidagi diktaatorlikult? Noh, ma ei tea, kas me tahame avada need vaidlused selle üle, mis on tõde. Aga ütleme niimoodi, et et kõik need erinevad minevikku, töötluse peaksid olema kantud tõentensioonis ehk teisisõnu, keegi teadlikult ei tohi valetada. See ei välista, et ühes või teises versioonis hiljem selgub, et on eksitud mingisuguste kokkulepitu teadaolevate tõsiasjade vastu. Aga kui üks nendest minevikku töötlejates teadlikult hakkab vassima, valetama ja petma, siis see muidugi asi, mis väärib üldist hukkamõistu. Sellisele kultuurilisele või jaanuaril sellerigatiivismil on ju ometi Veeliks alternatiiv olemas minu meelest. Ja see on see, millest rääkisime New Yorgis kirjaniku Siri hostratiga kes on ise veidikene seda oma raamatutes kasutanud sellist lähenemist ja kui see nüüd üsna lihtsustatult ära seletada, siis see on see, et mitte ei pakuta üksnes välja mõlema eripoole kirjeldust sündmustest, mis toimus. Vaidze kirjeldus pakutakse välja teise osapoole silmade kaudu. Ehk siis, et kui on kaks nii-öelda vaenupoolt või kaks poolt, kellel on see trauma lahendada, siis üks vaatab teise positsioonist ja paneb selle kirja. Ja siis esimene vaatab siis teise positsioonilt, paneb omakorda selle kirja. Ja siis nende kahe kirjelduse baasil jõutakse mingisugusele ühisele arusaamale, mis võib-olla ei ole noh, ütleme 100 protsenti tõde ja me ei lähegi nüüd praegusele tõe kontseptsiooni või tõevaidluse juurde, nagu sa, Marek ütlesid, eks, aga see, miski, millega mõlemad on nõus ja mõlemad saavad edasi elada, et see on niisugune teatud ühiskondlik lepe. Ja see on ju küll see koht, kus kultuur kirjandus, näiteks film saab pakkuda mitte üksnes ravi siis selliste selliste traumade ravimiseks aga saab pakkuda ka mingi viisi, kuidas edasi minna saab justkui sellise peaaegu julgeolekutunda. Aga kas siis selles mõttes, et Elmo Nüganen peaks tegema filmi, kuidas vaprad Nõukogude vabastajad päästavad Eestimaa eesti alad saksa fašistide ja võtavad nad oma vennaliku? Ma ei arva, et seda peaks tegema Nüganen sellepärast et iga kord iga siin ei ole need võrdsed positsioonid, eks ole, selles mõttes, et seda peaks siis see on midagi niisugust, mis peaks sündima niukseid kodanikuühiskonna baasil, eks ju, mitte siis sellistelt pool ülevalt või üleval dikteeriti mäeks. Ei, ma ei ole iseenesest midagi enneolematut, see on jällegi üks minu meelest ka traumapsühholoogide nagu soovitus, et tuleb omaenda trauma läbi elada teisi pilgu läbi või näiteks ajaloo filosoofias on segaammu kõlanud üleskutset üks üles, üks nagu võimalus ületada sellist kitsalt rahvuslik kaela kirjutas, on see, kui me suudame omaenda rahvuslikult statiiv lõimida nii-öelda teise kogemuse. Et, et muuta omaenda ajalugu nii-öelda palju fooniliseks, eks seal inimesed kõneleksid mitme häälega mitte ainult selle ühe rahvuslikust autorist ajaloolase häälega. Ja, ja samas ma möönan, et see on väga keeruline selles mõttes, et see on tihti võib väga kergesti, see muutub selliseks naiivseks plakatlikuks selliselt, et noh, elame kõik koos sõbralikult, et hästi teostatuna toobki, selline mitmehäälne mitme perspektiivne all kirjutas välja kogu selles, otsis situatsiooni komplexuse kõikides oma vastu, oksustes teest, tulemus ei ole see mingi harmoonia, tulemus on lihtsalt see, et sa saad aru, et, et mingisuguseid tõsiasju mingid fenomene saabki vaadata eri nurga all. Ja sealt tuleb just nimelt see arusaam, et, et kui me nüüd ei jõua kõikides asjades kokkuleppele, jõuame millelegi mis meil lubab koos edasi elada ühes ühiskonnas. Siis on tegelikult konkreetne väljund minu arvates. Halloo, õpetusse koolides, et meil ikka kipub olema selline arusaam, et peaksime koolilastele pähistuda mingi ühe versiooni nii-öelda õige versiooni toimunust ja seda siis eksamil kontrollime. Selle asemel me võiksime pakkuda mingisuguse allikatega kaetud mingisuguse sündmuse ja näidata, kuidas eri päästsitiivisi sündmus avaneb eri nurga alt, ehk siis just nimelt istuda sisse mitmeperspektiivi Pespektiivsus maast madalast õpikski asju vaatama mitme külje alt kusjuures ei pea kuidagi taandama või tasalülitama seda oma rahvuslikku perspektiiv peab rikastada teiste pressektiividega, nii et omaenda tugev identiteedi peale suuta siiski mõista ka teiste kogemust teiste vaatenurka võimalike hukka mõista, aga siiski läbi eelneva mõistmise. Kas see siis Eesti puhul võiks tähendada seda, et me peaksime rohkem rääkima selle maa ja vähem eesti rahvuse ajaloos selles mõttes, et Eesti ja ajalugu on ju peamiselt kujundanud hoopis teised rahvad, mitte-eestlased? Andrei Hvostov on oma artiklites korduvalt ka välja toonud selle momendi, et me kipume Eesti ajaloost rääkides ära unustama selle tohutu panuse, mil me ajalukku on rootslased, sakslased, poolakad, venelased, jätnud, Ja kindlasti see on üks neid järelmeid ja ja, ja jällegi, see nii-öelda territoriaalne vaatenurki ju ei tähenda, et me peaksime ära kaotama sellise suslik vaatenurga, et aga, aga see on tõsi, et praeguses situatsioonis üks rahvuslik vaatamaks selgelt domineerib eestlaste ajalugu, domineerib Eesti ajaloo üle. Ja tihti sanovi vabanakronistlike tulemusi alustama ainuüksi sellest, et see maa-ala, mida nimetame Eestiks, on sellisel kujul ju vaevalt 100 aastat vana. Et suur osa Eesti ajaloost, Eesti või eestimaa hõlma seal Põhja-Eestist ja Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti Liivimaa Liivimaad, nii et juba see nagu annaks mingi teise mõõtma, et kohe, kui me jätame välja nakronistliku tänapäeva eesti mõista, aga aga tervikuna reaalne mõõde ajaloole pakub sedagi, et et tuua välja siinse maanurga mingisugune eriline kuidas seda koha vaim või, või tema selline territoorium, haldjaid, identiteet, mis on tõepoolest minu arvates unikaalne ja siiani väga vähe uuritud, kuidas tekkis selline balti iseteadvus või kuidas üldse Eesti vabariik ütleme võimalikuks, kas ainult sellepärast, et olid vaprad eestlased või oligi see, et seesama Balti erikord Nõukogude, vabandust tsaari keiser riigis võimaldas sellisel iseseisva enesepildi kujunemisele? Ma pigem Marekiga, kas siin võib-olla veidike nõustuks, sellepärast et just see sinu pakutud viimane versioon sellise kohavaimu väljatoomine oleks praegu üsna hea ja leebe viis vaadata ajalugu sellisena, et sealt ei oleks siukseid valusaid okkaid välja turitamas ei ühelt ega teiselt poolt. Sest mulle näib, et meil on mõni haav natuke veel liiga lahti, et rääkida nendest asjadest need tõepoolest minnes sellise noh, ütleme sellise faktilise või mistahes eestluse tunnet riivama ajaloo käsitluse peale ja ma arvan, et seda ei oleks võib-olla kõige targem parajasti teha. Ma kujutan ette neid kommentaare, mis näiteks meie saade pärast saab, juhul kui me need tõepoolest selle tõe relatiivsusküsimuse juurde läheme. Ega seal praegu ka, nagu ma nägin, et noh, pole mõnda asja kasulik nõnda käsitleda, et siin juba hakkab mingi teine printsiip hakkab domineerima nii-öelda selle ausa ajalooteadvuse üle või ausa ajaloo teaduse üle. Et kaitseme oma rahvuslikku tervist, oma identiteeti, eks hüüdsime. Siit on ju kiviga visata, Aaviksoo juhtudeni. Ma ei oleks päris nõus, vaata see viimane, mida Marek just välja pakkus, just nimelt vaadata Eesti ajalugu sellise kohavaimu kontekstis ja see tõepoolest, ma olen nõus, on midagi väga unikaalset ja vägagi. Aga noh, muidugi ka see territoriaalne või naiskondlik lähenemine Eesti ajaloole ka ei tähenda, et kõik nagu probleemid kaovad, sest et sest, et mõned tulevad hoopis esile. Sest et kui me toome sellesse pilti, mitte ainult eestlased kui nagu ajalootähenduse kandjad vaid ka sakslased, poolakad, selle otsese venelased, siis tekivad hoopis mingid uued rindejooned, mingid uued võimalikud konfliktiolukorrad ja siis tuleb välja, et võib-olla seesama eestlaste päris Orine saatus sellel maalapil väga pikka aega ja nii et ühesõnaga noh, see oli nüüd päris selline universaalne lahendus nende traumadest möödahiilimis oli, kui me võtame sellise etnilise vaatepunkti asemel naiskondlik vaatepunkti, aga vähemalt võimaldab seda minevikku pilti rikastada ja üldse minevikuga tegelemise mõte, et lõpeks, miks me tegeleme minevikuga ainult selleks, et milleks püüda praegu ja tulevikus huvitavam, rikkalikum, parem elu. Ja, ja minu meelest rikkalikuma parem elu meil siis kui meie minevikku pilte võimalikult rikas, mitmeülbaline, põnev ja huvitav. Elame sihukse lihtsakoelise mustvalge minevikupildi raames, siis on ka meie olevik mustvalge lihtsakoeline ja, ja suhteliselt närb. Sõrm on äärmiselt nõus küll küll, aga minu meelest üks asi, mida võib-olla tuleks lahendada, on see, et kuidas seda siis mitte sellisena edasi anda mustvalgena seda minevikku, pilti ja teine asi, et kuidas, kuidas jõuda selleni, et seda ei võetaks vastu sellise must-valgena, et need on need kaks sellist küllatu suurte oluliste, Mina panustaks eeskätt just nimelt loovisikute, mitte ajaloolaste peale. Ma arvan, et kusagilt tuleb seda palju, sest seda, seda värvide rohkus, seda seal on mitmed efektiivsus siis pigem filmidest, ajalooromaanidest, muud ma ei tea teleseriaalidest mujalt. Kuigi vedame, olgem ausad, ka Eestis on väga palju väga lihtsa kollisi mustvalgel ajal filme teleseriaale ja ja ajalooraamatuid aga siiski kumab võrdleksin ühel pool, näiteks mida on kirjeldatud selles samas 20. sajandi eesti traumadest kirjanduses mina selles kirjutatud ajalooteaduses siis kirjandus on ilmselgelt on selles töös nagu edukam. Ütleme parem, minu meelest see ongi huvitav, et see kõlab nüüd hästi solvavalt, aga usun, et olles ka ise lõpetanud, siis ajaloolasena võin ma endale seda lubada. Et mida rohkem ajalooraamatuid loen, seda rohkem mul tekib selline tunne, et ajalooteadlased toodavad toormaterjali, kirjanikele ja filmitegijatele. Ma arvan, et mingist vaatenurgast see nii ongi, sest et kus siis kirjanik ammutab oma ajaloolise teadmise väga harva nii-öelda algallikatest kusagilt arhiivist kui, siis nagu lihtsalt mõne detaili hüvanguks ikkagi ta toitub esmajoon saarlaste tööst ja selles toitumisahelas tõepoolest, kirjanikke on lõpus, jaanuari alguses aga, aga tegelikult ma arvan, et see kohati toimib ka vastupidi, ehk siis et ka ja võiks toimida nad vastupidi, ehk siis et ka ajalooline võiks rohkem lugeda ilukirjanduslikke tekste, mis käsitlevad tema ajaperioodi sealt saada inspiratsiooni, et kui noh, ma tean tuua konkreetne näide, siis ma arvan, kõik, kes tegelevad sõjajärgse Eesti ajalooga ehk siis stalinismiaja küüditamise ajaga võix tingimata lugeda Ene Mihkelson romaane selleks et, et oma käsitluse tuua nüansse, tuua mingisuguseid peenemaid üleminekuid kui sellistest traditsioonilist saale käsitlustes levinud. Aga ma natukene võib-olla keeranud seda teemat kuskile mujale, aga Mihkel, sina oled oma kriitikas teinekord öelnud, et tõeliselt olulised tekstid Eesti lugeja jaoks on need, mis räägivad eesti lugusid, mis räägivad siinse siinse maa, siinsete inimeste lugusid. Kuidas see nüüd sinu meelest see seisukoht haakub sellega, mis on seni rääkinud, oleme, kui me rääkisime siin sellest, et võib-olla peaks rohkem sellist maiskondliku ajalooteadust tegema või, või ka meie ajalooteadvus peaks olema maiskondlikuma vähem rahvusliku. Maiskondlikum noh rahvus on üks niisugune suhteliselt spontaanne hõimusuhe, eks ju, sest see on üks väheseid loomulik asjast, normaalne inimene ei tegele ajalooteadusega. Ja tema ajalooteadvus on traditsioonilise tähendab hämar ja asjad on nii, nagu tema vanaisa rääkis ja siis olid asjad õiged. Seal see loomulik, eluterve arusaam, sest nüüd, kui me läheneme nii-öelda ajaloo teaduslikult inimese psühholoogilisele kujunemisloole, siis selliseid tekstidega manipuleeritud minateadvus on ju väga hiline nähtus, ajaloo teaduse väga hiline nähtus. Ja noh, ma arvan, et ka Nietzsche on õigus, kui ta küsib, eks ju, et kas ajalooteadus kahjustab või elu või on sellele kasulik, sest ütleb, et see on pigem kahjulik tõlko orientatsiooni kaosse. Ja kui me vaatame mistahes traditsioonilisi väärtusi, siis selleks, et neid relativiseerida, neid õõnestatakse õõnestada, siis alati pöördutakse mikroajaloo juurde. Noh, näiteks tahame perekonna institutsiooni lammutada. Võtame positiivistliku ajalooteadvuse, no mitte ainult positivistlikuks, konkreetsete dokumendid võtavad eraelu ajaloo näiteks hakkab näitama, näe niisugune tuumikperekond kujunes välja 20. sajandi, tegelikult varem olid kälit küdi CZ-ga juuredes mingid väiksed pudinad saunas, eks ju, kes üldse näiteks ei paljunenud ja nii edasi kõik lähebki, orientatsioon kaob inimene, Hambutu, käsuke Meku relativistlikud välja, eks ju, kui ta kogu aeg Euroopale ette heidetakse. See hävitab ära sõjakuse. Aga kas siin ei ole veidikene teine olukord, ma küll täiesti saan aru, millest sa räägid, olen sinuga teatud mõttes, kuna ma tean neid teooriaid, ma ei saa tihti, kui, kui osaliselt nõus olla küll, aga kas siis ei räägi natukene siin teemast selles mõttes mööda, et kui kasvõi sedasama Nüganeni filmi, millest me oleme küll esialgu näinud ainult treilerit aluseks võtta, siis see meie positsiooni tõttu Eesti positsiooni tõttu juba geograafilise ja ka poliitilise me olemegi natukene sellise kahe maailma piiril kogu aeg olnud, mis tähendab, et need mõlemad isegi mitte mõlemad, aga rohkem kui üks. Üks käsitlus sellest, kuidas asjad olid, on meile kogu aeg enam-vähem omane olnud, ehk siis et me justkui see teadmine ajaloost mitte ei lõhu meie maailmapilti, vaid meie maailmapilt on kogu aeg olnudki veidikene vastuolulisem, kui võib-olla mõne muu riigi inimese maailmapilt. Lõbus. Ma ei ütleks, et me oleme nüüd nii väga eriline, eriline, aga küll on nõndaviisi, et meil on ju arusaam sellest, et asjadel et võibki sõdida ühtlane kahel eri poolel, eks. Et sul on üks vanaema, võib-olla sul ühest rahvusest teine vanaema, teisest rahvusest seda mudelit, mida sa kirjeldasid, kus tõde tuleb siis vanaisa juttudest kaasa seda alati ju. Aga mulle tundub, et see, millele sa viitad, on, on üks asi, mida võib-olla eestlased ei taha enda kohta öelda, aga sageli näen seda paralleeli, et me tahaksime olla juudid, me oleme või ütleme siis teistmoodi eestlane, vaese mehe juut, me ka meie kujutame endale ette selliseid suuri müüte, et me oleme pikalt olemas olnud, meil ei ole seda riiki olnud. Me oleme eri mundris sõdinud. Me oleme eriisandaid teeninud, aga alati iseendaks jäänud. Seni juutide müüt. Aga ma alustaks sellest, millest Mihkel ennist rääkis, et tegelikult see, mida sa esindad, võiks natuke banaalseks rahvuslaseks, ehk siis on selline arusaamisse mille järgi rahvuslus on tõepoolest enesestmõistetav näädeeezzintsialistlik, inimloomuse osa, mis väljendub sellises banaalsetes asjades nagu mingid argiesemed, vanaisa juttude, muu selline ja sellises kontekstis tõepoolest igasugune ajalookäsitlust ja igasugune Historiseeriminanud on, on nii-öelda konstruktiivne, sest et tegelikult võiks banaalne rahvuslus stele kunagi olemas olnud, see on see pilt, mis seal moodustub tagasi vaadates, et väita, et eestlastele alati mingi ühine arusaam minevikust, alati ühesugused kombed, alati ühesugused arusaamad, vanaisa rääkinud alati ühesuguseid jutte ja, ja see teksti mõju on nagu alles Kiline kihistus, mis ainult nagu lõhub seda traditsioonilist välja kujunenud tervemõistuslik hoiakut, et noh, see on müüt, eks ole, et piisab veidikenegi Ajalusi kraapida tagant tuleb välja midagi hoopis muud kui see, mida sa rääkisid, et sa räägid siukse kommunikatiivse, mälu põhimõttes, mis tõepoolest vaatab kahe-kolme põlvkonna noh, kaugusele ja mis on pidevas muutuses ja alatiivsetelise iroonia on see, et kuigi ta pidevalt muutub, siis sel hetkel, kui me vaatame, tundub, et on alati nii olnud. Tegelikult ju ei ole, ei ole ja ajaloolise roll ongi näidata, et ei ole ja see ja see, et ta näitab, et ei ole tõepoolest seda võib võtta, kui, nagu noh lammutavate konstruktiivset lähenemist, teist pidime hädavajalik, muidu me elamegi sellises lummuses mingis ideaalis või illusioonis, et et nii nagu praegu nii on olnud alati. Aga vaata nagu sa ütlesid, sa ütlesid, et see on müüt ja sa ütlesid seda selgelt, mõtleks hukkamõistva intensiooniga ju, jumal tänatud, see müüt nagu Mikita raamatus ütles, et kas me saame elada pigem tõetav, pigem müüdita Sist viima tõetamine muidugi korraga hakkama saanud. Vaata, müüdita pole mitte kunagi, aga ma saan tegelikult müüdilise sõlmiitiline väide. Ma ei ole nõus sellega, et me oleme hakkama saanud, sa ütled, et see on praegult autoloogias, ütled, et sa müütiline väide erinevates redi kõlba, mina ütlesin, et see väide müütiline just sellepärast ta kõlbab okei ja ühesõnaga fikseerida oma positsioonid ja ma ei tea, kas sa seal koolis õpetaja trahvitav füüsikat füüsikat saab. Kas füüsika seal mingit õet, ega sa ometi öelda? Füüsikas Ma ütleks, et on küll, vähemalt pragemate isiklikust seisukohast, aga mis asi? Kahjulikud müüdile? Mitte füüsikalises seisukohast. Kas näiteks keemias on nüüd parem, kui ta teha? Ei? Aga näiteks matemaatikas käi semiootika vot semiootika sõidu natuke tulla ajaloos alus kindlasti ja ma saan aru, et seal mingi teadvusteraapia, aga, aga ühesõnaga Urvel öeldes siis. Ma olen selles mõttes nõus, et, et et eestlaste selline piiri peal oledki, igas mõtestab, Sulle võib seletada ökoloog või geoloog, kuidas, kuidas eestide pooles mitmes mõttes on klimaatiliselt geoloogiliste muude nähtuste piiri peal ja samuti ka ajalooliselt, et me oleme tõepoolest kasvanud nii-öelda kahe impeeriumi jutumärkides nagu pingeväljas vene ja saksa keel on pingeväljas ja, ja, ja meie saatust kujundanud vastavat impeeriumit võiks selle tõus ja langus. Ja sellisel kujul. Me oleme klassikaline selline piir, ühiskond ja, ja enamgi veel, me oleme ka seismise täis piire. Meil on keelepiirid, nelanud siuksed, rannikualad, saare alad, meil on sisemaa-alad, ühesõnaga me oleme väga selline piirilik rahvas. Aga see nüüd ei tähenda, kui, kui petele vastate. Peaksime juhtimiseks hakkame sealt juutidele, see piiripealses ei ole nii oluline. Erilisuse väljavalitus. Se unikaalsus ja see ohvri roll ja seda on see, millest meie võiksime piirrahvana hoiduda mida aeg-ajalt kohtab, et me oleme kõige rohkem kannatanud kõige mingisugune rahvas. Pigem silmas pidasin, oli küll, ei oleks nagu ilus semiootik stuudios, et siis on ju hea kasutada ka seal sealseid terminid. Ehk siis mida ma silmas pidasin, on see, et jättes kõrvale kogu selle meie niisuguse nagu just kõik raske minevikku, millest võiks saada meie kannatuse jutustus, see ei olnud üldse see, kuhu ma tahtsin minna ja minu meelest see ka ei oleks üldse see, kuhu peaks minema. Aga pigem see, et, et sellistel piiri pealsetel, ühiskondadele, piiririikidel nii-öelda tekib äärmiselt huvi, tav huvitavad minutilised protsessid just sellepärast, et kus on kõige semiootiliselt kõige aktiivsem tegevus mittekeskuses aga just nimelt piiridel. Hea küll, aga kus need piirid on? Selles mõttes näiteks Prantsusmaa ja Saksamaa ja Hispaania on kõik omamoodi piiririigid Hispaania siis piiririik araabia maailmaga, Prantsusmaa ja Saksamaa omavahel piiririigid, et kas mäki ei ületähtsusta siin Eestis olles seda piiri? Mingis mõttes iga riik on korraga perifeeria tsenter, eks ole, mingis mingis koosluses, aga ikkagi Eesti eripära tuleb välja tema väiksusest, ta on, eks ole, piir mingite suurte koosluste vahel ja samuti, eks ole, piiraviks Vellid, eks ole, igasugused religioosseid, ideoloogilise muid, et noh, mulle tundub, et oleme piirkontsentratsioon mõnes piirkonnas tihedam kui teises, ei tähenda, et mõnes nagu üldse oleks. Aga ma väidan muidugi mingis mõttes kultuuriteoreetilise hüpoteesi väga raske, nagu empiiriliselt tõestada, et Eesti on nagu piiri rohkem kui näiteks mõni teine aladeks Soome või Saksamaaga aitatiivseid. Ma arvan, et see nii on ja ma arvan, et satustab otsida mitmed nagu Eesti eripärased. Ega tähendab, kui me tuleme hierarhiat juurde, kiire keemia märkuse juurde, kuna olen keemiat õppinud, siis aga hakkas mulle hinge. Ma olen kasutanud seda mõistet keemilise direktiividega, on müüt kasutu, sellepärast et kui sa vahetad pudelipudelisildi ära, siis eks ju selles aine omadused ei muutu. Inimesega ei ole niimoodi, inimene on, eks ju, nii-öelda ennast kirjeldav süsteem, kus enesekirjeldus muudab selle süsteemi omadusi. Ja sellepärast siin tuleb küll vaadata, mis Hildise pudelile paned või mis hilise inimesele paned. Ja siin võib nii öelda mingis teises asjas, kui me näiteks jah, meil kui me loobume sihukesest modernsest asjast, et tõde on ülim tõe vastu eksida ei tohi, võtame nagu Nietzsche, võtame teise kategooria, võtame näiteks niisuguse, kui oleme Biolitistlikud, siis noh, tervis kõige üldisemas mõttes tervis on kõrgeim väärtus. Tugineda müüdile, et ka tervise puhul sa pead lähtuma mingisugust siis nii-öelda tõsiasjadest vaimne tervis kindlasti. Ja füüsiline tervis niisamuti, et see nõuab õiget silti. Et ma ikkagi väidan, et ka erinevates noh, ütleme, kui me asendame selle nii-öelda tõe, mingisuguse muu ideaalide, näiteks tervis, võimude õnn või väidanud horisondil tõde on endiselt alles, et seda õnne või tervise defineerid läbi tõe. Kuigi seda nii-öelda võtad sulgudesse. Sa ei saa teisiti, kui sa hakkad tervist läbi müüdi defineerima, sa saad ise ka aru, et see ei toimi ja sellepärast, et noh, müüte maskeerima ennast tõeks, muidu ta ei funktsioneeri selle selles mõttes küll, et ma teadlikult müüte teha lastest. Õigemini saab. Vaiksest teistes ritta sellesse Aaviksoo jutumärkides süü ei seisnebki, et ta ütles väga banaalselt välja, et me hakkame neid müüti ehitama, selle asemele ehitada müüti, ütles ta. Jäi tuleb, müüti tuleb ehitada, salajane suuringvisiitor seletas, eks ju, vendadeks garamaasoitest, sina oled tark, teab tõde, kannatad, aga sa teed lollidele müüti. Siis kuradi demokraatlike Aaviksoo ütleb, et nüüd hakkan müüti tegema, nii, see tapab ära. Mudeli Ede tuleb selles mudelis eeldada, et sina oled seal eliidi poolel, ma saan aru, Nonii. Aga Marek või sa juba niidotseerivat ütlesin, mida sina ometi enda kohta selles mõttes paigutanud on täpselt vastupidisesse situatsiooni. Ma ei arva, et ühiskond peaks toimima nii, et kusagil on mingid eriti targad, kes siis mõtlevad rumalatele müüte välja, et see ühiskond ei ole selleks mina elada? Jaga, kas küsimus ei ole selles, et on kuskil targad kuskil lollid, et vaid asi on selles, et eriolukordades? Me olemegi eri situatsioonides. Et kui siin Mihkel mainis keemiat, millest mul õrna aimu keeles selles olukorras ma kuulan teda ja olen sunnitud tunnistama, et ilmselt on tal õigus, kuna ma ei tea, aga mingis teises positsioonis võin jällegi mina olla see, kes temale müüti jutustab ja temasse tõeks. Ta isegi ütles, et ilma autoriteetide teadvus lihtsalt ei funka. Ma tean näiteks seda sotsiaalset saladuseks, et tõepoolest, et ma lähen arsti juurde, ma igaks juhuks küsida oma arstitõendid ja nii edasi seal, kuidas ühiskond toimib, aga aga nüüd see ei tähenda, et vanad Blanca veksli hambaarstide otsustada, minu, ma ei tea toitumisharjumuste või spordieelistuste kohta et ilma usalduseta ühiskonda tööta kusagil ei ole pime ja see arvates, et ta mingisuguseid seltsimehelik, see, mis mulle on väga vastumeelt, kui kogu selle psühholoogilise kaitse ja muude asjade puhul, et seal tekib seesama mudel, et mingi seltskond võtame endale vabaduse otsustada teistes, mis seal hea ja kuidas on. Hea, et on selge, et rida mingisuguseid konkreetseid situatsioone, kus on põhjendatud aga teha sellist reegel, ehk siis mingi üldine üldine süsteem sügavalt eksitav ja seal mingi segule mingi teise ühiskonna tüüpi kui see, milles me praegu oleme. Kas seesama ei ole mitte põhjuseks, miks eestlased olid eestlased, ma ütlen, aga üldistab, miks, miks Eestis kohtades väga palju kriitikat Sofi Oksaneni kohta nimelt me ei arva, et temal on see usaldusekrediit rääkida neid lugusid, mida me peame enda lugudeks. Ma ei tea, mina küll seda käsitletakse, vähemalt siis su küsimus eeldab seda, et meil, eestlastel, kollektiivselt on mingisugune õigus monopol meie ajaloole vastu pida, mina pigem kutsuks üles, mida rohkem meil on soomlaste, sakslaste, venelaste, rootslaste kirjutatud versiooni Eesti ajaloos, seda rikkalikum on jällegi meie minevik. Et ei vaidle sinuga. Ja püüdsid seletada, nagu enda positsioonid pole võimalik. Mina arvaks, et seal domineeris lihtsalt nagu tüüpiline, noh, tüüpiline, oleme aeg-ajalt esinev eestlaslik kadedus. Ja võib-olla need kommentaarid, Ma teeks jälle ära niimoodi siukesed refektiivselt ütlesid, et sa ütlesid, mulle ei meeldi, kui keegi võtab vabaduse ennast selgitada ja siis või et keegi võtab õiguse olla, aga noh, need on niisugused kuidagi alt üles kiuslikud vaata sest tavaliselt neid defineeritakse niimoodi. Kui sa oled suur ja tark, sa tunned kohustust vältimatu eest hoolitseda, siis on selline aristokraatlik hoiak, kus sa võtad olemise raskuse enda kanda. Kas uuring seintele altpoolt sa vaatad, et noh nagu, et miks emme ei luba mulle kommi ja krõpsu, eksju, ma ei saa aru, muudkui topib oma porgandite neid, ma ei saa aru. Kas sa käsitled ühiskonda perekonnana tähendab, tähendab ma arvan, et lapse ja täiskasvanu suhe mudelina on üsna sihuke sügavalt eksite, sügavalt eksitav, vaid äärmiselt tugeva selgitus jõuga. Ma väidan, et see on sügavalt eksitav metafoor, arvata, et ühiskond saab seletada läbi perekondlik mudeli. See aga väga sageli käin, nõustume, et üsnagi jällegi, et see, mida sa püüad maha müüa, on selline. Noh, ma ütleks aristokraatlik ühiskonnamudel, kus just nimelt ja ma selles mõttes tore, et meie aristokraat, aga siin sinna mudeli noh nii-öelda must täpp on see, et, et miks sa arvad, et sina oled aristokraat, miks sa arvad, sina oleksid pärisori keda teile üle otsustatakse ja kellele antakse? Tähendab ma väga hea meelega lasen enda üle otsustada, kui seda teeb inimene, kes on targem, arukam, et see on suur rõõm kohata endast rumal inimene sinu nii-öelda skeemis alati teadlik, et see, kes on temast, kes talle midagi ette kirjutab, et noh, ta on targem, ilusam, et võimalik, et tekib mingi protestimeeleolud, selle võimalik sellest sündinud päris-Ariane ja sinna sa sured. Ei, ei areng, areng peab jääma ärissakraatses mudeli, seal mingit sotsiaalset tähendab, tähendab miks ma kasutan perekonnamudelit esiteks noh, valgustuslik ideaal on tihti just noh, põrunud sellepärast et ta ei arvesta nagu ana arend ütleb sündimise faktiga, see tähendab, et jooksvalt tuleb kogu aeg uusi lolle peale, jooksud tuleb kogu aeg uusi lolle peale. Nende idee on see, et nad saavad vaikset targaks, saavad vaikselt targaks, kuidas nad saavad iseenesesthariduskool. Tähendab, perekond ja kool on nüüd kõige nii-öelda sellise kõige rohkem sellised kohad, kus ilma autoriteedi ja dogmat ei saa. Kas mõni inimene ei sünni lollina selles mõttes arenemisvõimetu või arenes kõik see, mida sa kirjeldad, on nii-öelda kõik inimesed, sünnivad beebidena läbivad lasteaiad, koolid nii edasi, mida mina väidan, et see, et, et mitte ühelgi hetkel ei peaks sekkuma ja see nii-öelda seisvuslik päritolu või, või mingi muu faktor sissetulekufaktor näiteks, et et see ongi demokraatlikes käärideks. Kobi alati, ta sekkub juba kee. Heino jällegi nõus, et ta sekkub, aga kas seda kuidagi sõnaliseerima heaks kiitma, toetama või lihtsalt käsitama tähendab seda, et kui me vaatame isegi meie ühiskonda praegu, eks ju, mis on võib-olla see maailma ajaloos kõige vabam üldse siis tegelikult täiskasvanu ja laps on siiski me võime öelda seisuse suhe, see on kaasasündinud seisund, tema eripäraks on see, et üks läheb teiseks üle täiesti suvalise sattumusena, me teame, et mingi klõps käib 18. aasta elu jooksul, siis on kõmu oluline erinevas seisus, nii nagu mõistame seda. Sotsiaalses mõttes on asi, mis ei lähe üle või ainult seisvuseni reetmise hinnaga, näiteks saksastumine hinnaga Eesti ühiskonnas 19. sajandil jäänud, mida me räägime, sina räägid nagu seisuslikku ühiskonna kasuks, kus on mingisugune kõrgem seisus, kes annab nõu müüte ja mida iganes siis selle madalamal seisusele. Mina väidan, et see on selline ületatud ühiskonnakord vähemalt Euroopas ja jumal tänatud, et ületatud, sest et kui sa vaatad jällegi eestlase positsioonist, siis me oleme olnud paraku alati selles positsioonis, kellele öeldakse, kuidas teha. Ja, ja ma ei arva, et me peaksime taha ihaldama või siis me noh, ma ei tea, kes siis oleksime meie alamad või kuidas seda rumalust nagu defineerida? Klassifitseerimist printsiibid on lihtsalt muutunud, praegu ju ka väga palju Euroopa dikteerib ette meie omaenda hulgast valitud ülikond, eks ju. Bayerni valimine ei tea, me saame tagasi valida ja me saame ka Euroopa ette kirjutasi muuta, kui tahame sekkuda, üsnagi, et miski ei ole nagu nii-öelda jumala või looduse poolt ette kirjutatud, see ongi demokraatliku ühiskonna suur voorus, erinevalt seisuslikku ühiskonnas, kus on asjad taeva poolt ette kirjutatud, sa sündisid aadlikuna suure tahtlikuna, sündisid pärisorjana, sured pärisorjana. Ja, ja see on minu meelest see komponent pole täiesti kadunud. Väga kahju ei ole selles mõttes, et no nimel töötame mingi mingi mingi tool, siis nii-öelda elutervet, saatus, armastust on ju täiesti vältimatu, et sa sünnid eestlasena sa ei saa põgeneda, sunnid selle sooga, nagu sa oled, sa ei saa sellest põgeneda, sünnid sellesse ajastusse, eks ju, kui me niimoodi hakkame loetlema, siis me oleme kohutavalt determineeritud, just, aga ma räägin sealses mõõt, see on kõige olulisem see, et me oleme inimestena erinevaid, ega ma ei olegi ühiskond, ei peast kokku moodustada mingit Uniformiselt massi. Kõik Me jääme erinevaks, aga iva on selles, et erinevus meie mõjutatav muudetav ühiskond on liikuv, mitte selline sinipoolt määratud väga suur privileeg elada demokraatlikus ühiskonnas võrreldes aristokraadid. Kui ma tohin, selle jutt on natukene nagu jälle algteema juurde tagasi siis ma küsin, et kuidas saab kunst kõige üldisemas mõttes kirjandus, film, muusika, mis iganes. Mõjutada siis neid protsesse, kas, kas kunsti ülesanne oleks inimestel teadvustada seda hüved, mis meil on, seda? Me ei ela sellises seisuslikus ühiskonnas, kas kunst peaks olema justkui nagu pedagoogi rollis, siis nüüd selles maailmamudelis, kus me siin elame? No mina isiklikult ei kirjutaks üldse kunstreta, mis ta peaks olema või kunst on kunst tagasi tarbijal on mingid, aga täpselt, et kunsti lävida kaasnähtusi sõnastamise, seda niimoodi, millest üks on see, et ta paremal juhul muudab inimesi vahvateks inimesteks suurendab nende empaatiat tunde, peenust, maailmavaadet, teadmisi pakub ja nii edasi, aga need, ükski ei ole nagu defineeritav kunsti, nagu eesmärgina. Kunsti eesmärk olla kunst ja kunst on absoluutne vabadus. Tal ei ole mingisugust instrumentaalsete eesmärki. Ja aga kas siis kunst saame rahvuslikke traumasid ravida või mitte? Saab ka seda. Aga ta ei pea seda tegema. Kes siis seda tegema pead? Ma arvan, et me peame seda tegema kõik, kes me tahame nendest traumadest vabaneda ja, ja samas ma ei arva, et näiteks nii-öelda traumatöö oleks Eesti ühiskonna ülesanne number üks, et ma arvan, et praegu me oleme siiski juba enam-vähem. Kuidas öelda psüühiliselt terve ühiskond, et meil on aeg-ajalt mõningaid siukseid. Raskeid hetki, aga laias laastus me oleme minu meelest oma minevikuga siiski päris hästi toime tulnud. Võib-olla küll, aga kas ei ole mitte nii, et Eestis on kogu aeg nii-öelda suur nähtamatu elevant elutoas, millest keegi ei räägi, ma pean nimelt silmas lõhet eestlaste ja venelaste vahel. Jah, või aegu nõus, aga noh, see nüüd ei ole uus teema, et, et see puutun mineviku traumadest niivõrd kui oleviku trauma, et on ja juured ei ole kergelt imelik asi. Ma käsitleks traumad ja ta on ikkagi noh kuidas öelda, sotsiaalne probleem või. Ta ta ikkagi on vist veidikene trauma selles mõttes, et kuidas mingid sellised näiteks poliitilised sündmused kutsuvad järsku esile sellise väga suure valu, mis ei ole tagasiviidav mitte jah, sellise tänada astesse sotsiaalprobleemidesse, vaid, mis kisuvad lahti just nimelt kogu selle lähiajaloo ja tõmbavad selle jälle siukse musta tekkina meie peale ja seal all muutub õhk saab otsa seal teki all, ühel hetkel. See on väga halb, kui nii tehakse, siis kui praegust Eesti Vene probleemi vaadata nagu teise maailmasõja konteksti, siis asi väga vale konteksti valik, et see oli veel, ütleme, relevantne üheksakümnete aastate alguses. Aga 20 aastat hiljem, kui meil on üles kasvanud põlvkond eestivenelasi, kes on siin sündinud, kes ei tea, kes seal osalenud kunagi ei küüditamisest ega, ega ma tea nii-öelda eesti vabastamiseks jutumärkides, et neid nagu kohelda kui mingisugused teemad ja ajaloolise süü edasikandjatel on ikka äärmiselt lühinägelik. See on äärmiselt lühinägelik, ma olen nõus, ma tahaksin pakkuda veel provokatsiooni, mis on mõeldud ainult mõttemänguna, sest ma, Marek olen, ei saa olla sinuga rohkem nõus. Selles kunsti eesmärk saabki olla ainult kunstivabaduse ise. Aga, aga lihtsalt mõttemänguna. Üks asi, mis on mulle, mis mind veidike kurvaks teinud juba juba aastate pikk on see et kuidas, kui me vaatame siukses siukest erinevate valdkondade positsiooni riigis juba kas või sellest, et kui palju on näiteks ministeeriumide eelarved, kui need omavahel võrrelda. Ja kui suure protsendi sai üldse meie riigieelarvest moodustab, siis eks see kultuuriministeerium on niisugune olnud natukene õnnetu, okei, aga näiteks kui olen lugenud nii varasematel aastatel kui ka praegu neid erakondade valimisprogramme, ega see kultuur nüüd seal need üle pea kusagil eesotsas küll ei ole, et eks ta ole seal kuskil päris taga, lõpus, kui üldse on. Ja sellega see on mul juba olnud niisugune väike kiuslik mõte jälle lihtsalt mõttemänguna, et mis oleks, kui püüaks seda kultuuri kuidagi ümber sõnastada. Püüaks ta siduda lihtsalt mängukorras mingi temaatikaga, mis on riigile äärmiselt oluline ja vaataks, mis siis sellest välja tuleb. Et üks võimalus, noh, kasvõi sellesama Nüganeni filmi ja eelmiste selliste filmide puhul on see, et kultuur on justkui riigi jaoks, muutub vajalikuks sel hetkel, kui sellest saab vahend tutvustamaks ühte Ühte, siis versiooni asjadest, mis on kõigi meelest õige riigi meelest hea tutvustada. Jätame selle praegu sinnapaika, aga mõtleme, kas on veel mingisuguseid versioone, mingisuguseid viise, kuidas seda kultuuripositsiooni tervikuna ühes ühiskonnas tõsta. Minu meelest mõttemänge juba teostatud Eesti vabariigi põhiseaduse preambulas. Kas saab olla midagi veel enamat kui öelda, et Eesti riik püsib ainult selleks, et hoida üleval eesti keelt ja kultuuri? See kõlab väga kaunisti, Marek, aga me ju ometigi vaatame, vaatame sedasama Kultuuriministeeriumi eelarvet, vaatame. Eraldi seal vastas küsimusele tikski, mõttemäng, baraki, aita, ma arvan, et see on nagu veidikene nominalistlik lähenemine. Muudame silte, loodame, et sellega muutubki kogu tegelikkus tegelikult marga muutub ju, sõnastamine muudab ta veidike muuta. Aga noh, tegelikult teine katse näiteks on ju kultuuriministeerium ise välja pakkunud, mis me räägime kultuurist, räägime loomemajandusest. Et loomemajandus on selline termin nagu toob kultuuridele raha. Samas küllaltki nii-öelda kultuuriinimesed ise oleks suhted õnnelikud selle üle, et need kõik on hoopis mingid loome-ettevõtjad, et seal on ka mingid piirid või nad ei saa nagu ka väga nende mõttemängudega minna vastu, nagu seal valdkonnas. Sealt ja sellega tuleb kogu sellesse loomest rääkimise kaasa justkui mingi majandus majandusterminoloogia, eks ole, mis keerab justkui selle kultuuritegemise kultuuri enda või, või puhtalt sellise ilu ja õiguse pärast justkui justkui oleks, ma olen sellega nõus, aga lihtsalt mõtleks korraks selle peale. Et kui nüüd tulles tagasi selle saate alguse juurde, et kas ühe võimalusena siduda kultuur sellise riigi jaoks või ühiskonna jaoks äärmiselt olulise valdkonnaga, kasvõi sellesama julgeolek kui küsimusega, mis on ju praegu selline äärmiselt äärmiselt tähtis ja just nimelt sellise veidike sellise traumade lahendamise vormis. Kas see oleks mingisugune viis asjadest mõelda nii, et kultuur saaks omale natuke parema positsiooni, kui tal on praegu? Sest minu meelest on seal mitu momenti, tähendab, esiteks ma ei seaks eesti kultuuri tervist sõltuvusse Kultuuriministeeriumi eelarvest, et jumal tänatud, meil asjad nii halvasti ei ole. Teiseks ei maksa ära unustada seda, et sellesama kaitse-eelarve paisutamised juttu on ka kaitseministeeriumis saanud suur kultuurisponsorkaitseministeeriumi raha kantakse välja raamatuid. Soodustatakse eesti keeleloomet, tehakse igasuguseid asju, mis võib-olla mõnes teises olukorras mõnele teisele rajal, mõnel teisel maal kuuluksid Kultuuriministeeriumi eelarvesse. Väga tore oleks, kui ERSO esineks alati kaitseväe Väärilised kõvas esintsükke, muusikud käivad seal Afganistanis, seal, kus nad käinud Iraagist nagu eesti sõduritele laulmas ja ERSO, ERSO resseyclaigulistes Flack'ile sai, nähakse kõrgkultuurne militaarne rakuke. Kogu aeg välismaal käivad seal oleks väga kõva signaali, aga no ühesõnaga ühesõnaga, Urve, selle mõtte lõpuni mõtled siis viib ummikusse, et me ei taha ju keegi hakata kultuuri instrumentaliseerima või noh, keerame jälle kultuuritegevuse mingisuguseks julgeolekupropagandaks. Seda ma kartsin, et sa sellest asjast nii aru saada, seetõttu me selle selle eristuse alguses ka tegin, ei räägi mitte seda, et me siis nii-öelda seda propagandat teeksime kultuuri kaudu. Kui sa mäletad, naasis. Teisena, kuid niipea, kui sekkumine niipea, kui näiteks kaitseministeerium on näiteks mingisuguseks sama Elva nõgesefilmi sponsor, on selge, et sellel on mõju filmi sisule. Aga seda ma ju ütlesingi sulle ja seetõttu ma selle esimese osa ära eristasingi, kui sa mõtled tagasi mu küsimuse peale see, mida ma pigem, millele ma pigem viitasin, oli just nimelt see, et näiteks, et teatud institutsioonid saaksid aru, kui oluline on lasta kirjandusel näiteks tegeleda Nendesamade traumadega, ilma et seda kuidagi suunata. Lihtsalt. Raha selleks on Kultuurkapital olemas. Ja noh, ma arvan, ei küsi asja sisu kohta, kultuurkapital hindab asju reeglina noh loodetakse, et hinnatakse kvaliteetset asja, noh seda ei saa alati garanteerida, aga põhimõtteliselt on see ainuke kriteerium, mille järgi üritatakse asjade rahastamisväärtust hinnata. Jah, seda juht, ma arvan kunagi kahjuks survet. Mõni ministeerium lihtsalt annab raha, tehke mis tahate. Lahtedel ei, ma mõtlesin just raamatu lugemisele ja mõneti kadunud meedium peaks kuidagi netti panema neid asju kuidagi mingeid vigureid tegema, rahvuslik Facebook või midagi siukest. Sinna jälle midagi laigulist ja rukkilille bana sümboleid. Eesti Facebooki näiteks ei pane laike mitte nende ülestõstetud pöial tega veid rukkililledega. Mõned rukkililli tärne tõlkide, sõjaaegsete žestide ei ole. Midagi nihukest. Aga meie saateaeg hakkab otsa saama. Ma tänan, Marek Tamm, Mihkel Kunnus ja saadet juhtisid Urve Eslas ja Peeter Helme. Oleme vasaraga eetris nädala pärast, aga natuke samal teemal jätkab vestlust ka ETV2 saade. Plekktrumm, kus on esmaspäeval külas Elmo Nüganeni, räägib oma filmist 1944 ja võib-olla seal tuleb ka jutuks see, kuidas siis ikkagi kunstiteostega ajalootraumasid ravida. Vaadake, kuulake. Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele.