On koht, kuhu minna võin, kui tunnen end nukrana, üksid lasena, selleks on mu mõtted ja meeled biitlid aastal 1963 värss pleis. Ja siis on muidugi olemas silmaga nähtavaid käegakatsutavaid paiku, kus samuti võib end hästi tunda, nii et vahel aja tajugi kaob. Ühest sellisest kohast räägime, see asub Londonis liitlitele. Oli see koht küll tuttav otse tohutu Londonis, mis kus ristub kaks pikka ja lai jah kaubandustänavat reisinud Streeti Oxford Street ning tekib raskelt üle koormatud liiklussõlmoks võrdse kas oma metroojaama, lugematute punaste busside ning pidevalt edasi-tagasi saagiva rahvamassiga. Tavaline, et inimesed otsekui kardaksid sellest voolust välja astuda. Kõrvaltänavad on päris rahulikud näiteks Oxfordi ringilt alla pöörduv argel Street. Ja jääbki üks sellel tänaval seisev valge pidulikult ajalooline ehitis enamusele äritänavatel saalivast rahvast tähele panemata. Kuigi Londoni ballaadiumi teater on üks mitmes mõttes tähelepanu väärthoone. Ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid. Raimo seal jama ja järjekordne Aja jälg kivis. Pillimehed leekiv punastes pintsakut ning eksootilised riietunud võluvad tantsutüdrukud poisid. Mõnda aega ja nende seas ka tulevane filmitäht Margarita Kansiini aegrida Eivo kõik nad eesotsas rumba kuningaks tituleeritud humoorika orkestri juhiks Sawyer Gucatiga esitamas kirglike ladina rütme nii filmides kui klubides, muusikalidest, kontsertlavadel ja esinemispaikade loetelust ei puudu ka ballaadi. Ajalinti tagasi kerides paigas, kus praegu seisab, särab vallaadiumi. Teater asus rohkem paarsada aastat enne Xavier kõõgati. Mõnusaid shousid. Organ Hous, Šotimaalt pärit orge lihertsakide häärber. On teada, et selles ja see oli päris suur raamatukogu, kuid ilusaks ja mugavaks, seda ei peetud kaasaegsete kirjelduste põhjal näinud hoone päris igav välja. 19. sajandi keskpaiku ostis orgeli majaveinikaupmees George heik. Teda ei huvitanud mitte igav maja ise, mille ta maha lammutas, vaid paik ja krunt kenasti keset linna. Veinikaupmees rajas selle maja alla suured võlvitud keldrid sest seal oli hea veini hoida ning ehitas nende kohale kõrge nelinurkse ühekordse hoone. Selle nimeks sai kolintsion pasar siis turg või Kaubamaja Korintose sammaste järgi, mis võisid hoone ajal Külli tänava poolsel klassikalisel fassaadil ning on pisut muudetud julga ballaadiumidiaatrifassaadile alles jäänud. Siis astus sõna otseses mõttes areenile tsirkuseperekonnast pärit kuulsa köietantsija poeg Frederick Charles Hingler. Ta ise oli perekonna kunsti järgimiseks pisut liiga pikaks kasvanud, kuid ärivaistu oli tal piisavalt ja nii alustas ta läbi rääkimisi Korintose pasari omanikega ning ehitas oma tsirkuseareeni otse Kasari hoone peahalli tsirkusesse. Alguses päris hästi, kuid 1887. aastal Heingler suri ja mõne aasta pärast rajati tsirkuse asemele suur liuväli, piduliku nimega rahvuslik uisupalee Rebel vahetest tsirkus selle mitte just väga populaarseks saanud asutuse taas kord välja. Kuid 1909. aastal paik suleti, sest oli tekkinud uus plaan rajada sellele kohale üks suur ja uhke varieteeteater. Heites pilgu Londoni 1910. aasta Kroonikale on seal ära toodud Thamesi jõe puhastamise süvendamise käigus leiti haavalt muda seest roomaaegne tammepuust laev mille Londoni muuseum oma hoole alla võttis. Siis on kõmuline armukolmnurga lugu doktor, hooli haar või kripen, tappis oma naise Music kooli artisti Belle ELMO ori ning et mõrvar arreteeriti moodsat tehnoloogiat kasutades. Nimelt saadeti telegramm juba merele sõitnud laeva kaptenile, mille pardal doktor kripen oma armukesega oli. Ja armuke oli riietunud poisiks. Krafton galeriis toimus esimene modernset väliskunstnike näitus. Esmakordselt oli välja pandud Mattisco käenduses On vangooks raa Picasso, postimpressionistliku kunst, nii nimetas näitust korraldaja kunstnik, kriitik, rootšefray. Aga kriitika oli purusta, põrmustab Fraid, süüdistati Stahli ja kunsti õõnestamises. Kirjutati mister Fray ei peaks olema üllatunud, kui korralik seltskond teda boikoteerida. Tšaikovski luikede järv jõudis 1910 esmakordselt Londonisse vene balletikompanii etendused toimusid London hipodroomil ehk siis teater kontsertsaalis ning Cambridge söökas selles teatris esmakordselt Londonis vene baleriin Anna pavlova. Teda saatis tormiline edu. Avati enamik kinosid, mille te edu midagi väga erilist ei olnud ning valmisid uued teatrihooned nagu kroonikas kirjas, vaieldamatult neist kõige olulisem. Jõulu teisel pühal avas uksed Londoni ballaadi. Ballaadiumi plaanid ja projektid tegi Frank Mätšem briti teatriarhitekt just nii teda kutsutigi sest tema ja tema abiliste loodud kavandite järgi ehitati rohkem kui 200 sajandivahetuse kümnenditel Suurbritannias õitsenud ehitus. Tormi ajal rajatud teatrite varieteed. Ja mitte ainult Londonis kõikidele loodud teatreid ei jõuaks siin üles lugeda, kuid on teada, et enne esimese maailmasõja algust polnud briti kuningriigis õieti ühtki suuremat linna, kus seisnud Frank mätsemi plaanide järgi ehitatud teater. Music hool. Nende hulgas oli kuninglikke teatreid, ooperimaju ja paleesid kuid tema kuulsaim looming asuvat asjatundjate meelest ikka Londonis. Suure osa kunagisest tohutust Korintose basaari hoonest laskis Frank matš maha lõhkuda, kui orgili tänavale avanev sammas fassaad jäi enam-vähem alles. Hoone lõunapoolsesse külge ehitati ilmatu uus teatrisaal ja sügav ova orgelli tänavale avaneva fassaadil hoiavad aga kuus toredat kannellüüridega Korintose sammast üleval. Madalat kreeka templiviilu sammaste kohal kulgeval friisil on suurte lihtsate kuldtähtedega teatri nimi, ballaadium. Sammast seisab ühel pool fassaadi kolm teisel Nende vahel. Fassaadi keskosas on kaks hoopis lihtsamat kaartega eraldatud sammast. Nende all laiub suur poolümarmustast sepisrauast äärisega. Palgachin tahab esimese korruse keskuses paiknevad teatri peasissekäiku. Niisiis helehoone, kaks korrust kaartega ühendatud sambad. Otsekui kreeka templil ja uhke balda hiin peaukse kohal. Ümbritsevate päris lihtsate hoonete vahel torkab selline põnev ajatult ajalooline fassaad otsekohe silma. Laurel ja Hardy, nemadki ballaadiumi peenes keskkonnas esinenud jättes lavaukse lahti teistelegi ametikaaslastele, olgu eelkõige mainitud väsimatu laulja, näitleja, koomik, aastakümneid unisseffi hea tahte saadikuna mööda maailma rännanud tännikey siis vennad, marksid Abbott ja Costello pop-hop ning tiin Maarten ja Cherry Lewis. Linnas on ja ärilevis aga läheme nüüd vallaadiumi teatrisse. Läbi kahekordsete rõhutudeks jaotatud klaasuste astute ballaadiumidiaatri suursugusesse. On lehtritega fuajeesse. Linad säravad hõbedaselt vägevad nelinurksed sambad on marmorist. Ka trepi keerulised metallkäsipuud on hõbedase läikega. Kaks päeva enne teatri avamist, siis jõululaupäeval, 24. detsembril 1910 avaldas ajaleht i-Ei pikale uuest teatrist ja kirjutas särades valges ja kullas. Soojas punases toonis pehmete istmetega kujutab see hoone enesest luksuse ja ilu, viimast sõna. Teatrisaali tagalaiuvas suures Palmidega talveaias saab vähemalt 1000 inimest korraga teed juua. Palmis Tal on üleni roosivärvilisest kivist ning võrratult kaunis. Ja iga päev mängib siin etenduste vaheaegadel vaid daamidest koosnev orkester. Madande pumpa tuurja aegsetes kostüümides. The Andrius Sisters nemadki ballaadiumi artistid pumpatuuri kostüüme just ei kandnud, aga kahtlemata olid kaunilt riides ja laulsid võrgutavalt. Edasi kirjutab ajaleht ei aastal 1900 et väga suures laias teatrisaalis valitseb vabalt tõlgendatud prantsuse rokokoostiil seda anda kui kahe rõdu pehmed toolid on täiesti erilises tumeroosas toonis roosa Tübari, ütleb leht. Nime saanud see roos Prantsusmaa kuninga Louis 15. favoriidi kontestibarii järgi. Sellesama roosi kujutis kaunistab teatrisaali loose orkestri ruumi eraldab saalist marmorist valustraad seintel värvitoonid on ikka toosama tumeroosa valge ja kaunistuseks kulid. Ballaadiumiloosid olid noil aegadel omavahel telefonidega ühendatud, nii et kui sa näiteks suure saali vastasseina loosis mõnd tuttavat nõrkesid, võisid vabalt temaga Telefoni teel lobiseda. Peaaegu kolm ja pool 1000 inimest võis möödunud sajandi algkümnenditel sellises uhkes saalis suur ja heal tasemel varietee-etendusi nautida. Aga ka melodraamasid farsseia operette ikka valju muusikat, laulu ja tantsuetenduste. Näed, ütlevad ka mõndagi elu naudingud ballaadiumis. Oliver, see elu algab Oxfordi ringil, Londoni rapsoodia ja nii edasi. Pidu igal õhtul ja sageli anti etendusi ka päevasel ajal. Albowli briti 1930.-te populaarsemaid lauljaid Pauli elas Londonist seonistriidil. Ja kui seitsmeteistkümnendal aprillil 1941 oli järjekordne linna pommitamine siis otsest tabamust Albowli kodu olnud, kuid laulja hukkus pommi lööklaine läbi selsamal õhurünnakul häviizuesdendi, sest pööriteater ja sai rängalt kannatada vana seltsi kirik. Sõja puhkedes quest stendi teatrid klubid suleti valitsuse korraldusel, kuid mõne kuu pärast teatud piirangutega taasavati Londoni transpordiameti esialgsele vastuseisule vaatamata. Amet viitas pea olematutele sanit. Saar hügieenitingimustele. Muudeti 79 metroojaama ikkagi pommivarjend Heiks kõikvõimalikeks juhtimiskeskusteks ja ladudeks. Näiteks Teiti ja Londoni muuseumivarasid hoiti pikkadelli metroojaamas. Süttis tabas esimene pomm, Wall Streeti peaaegu täielik rikult, hävis Sand Girlsi kirik, aga Justiist end. Tööstus ja sadamapiirkond oli esiti põhimärklauaks. 1941. aasta 10. mai õhurünnaku läbi sai kõvasti kannatada Westminster hooli lähikond Tower of London pea, et maatasasant Pooli katedraali ümbrus Londoni poodiumil sel päeval vedas. Pomm kukkus küll läbi katusehoonesse, kuid ei plahvatanud. Kohale saabus kuningliku mereväepommirühm, aga ärevad hetked lõppesid kergendusohkega. Kõik läks hästi. Jack Hilton sõja-aastail. Ma värvin pilved päikesepaistega. Kohe pärast sõja lõppu, 1945 avas Londoni ballaadiunda asuksed. Käes oli aeg, mida on kutsutud Välbarnelli ajastuks kallaadiumis. Vääntan Charles Barnell jõudis Briti meelelahutustööstuses mõndagi ära teha. Alguses teatrikunstis, hiljem televisioonis ballaadiumi direktorina tõi ta selle teatrilavale hulga väga kuulsaid. USA, kes oma minu poolest ületasid suuresti kohalikud briti meelelahutajad. Seda siis vahetult pärast seda, kui õige paljud Inglismaa teadsid, olid raskete olude ja publiku vähesuse tõttu sunnitud oma uksed ajutiselt sulgema. Garland üks ballaadiumi ookeanitaguseid külalisi. Kõber möll säärase ookeanitaguste tähtede soosimise pärast kritiseerima hakati teadesta minut või on teatriza Albublikuga täita. Kui ma leian, et briti artistid seda suudavad, on ka nende jaoks tee lahti. Heast hetkeks ette rutates tuleb öelda, et Välbarnell oli tulevikuvaatega mees videos otsekohe, missuguse revolutsiooni toob show business siis televisioon ning millist ohtu kujutab see teatrile ja kinole. Ta suutis selle ohu ballaadiumi jaoks vähemalt mõneks ajaks välistada, aga sellest õige varsti praegu nii palju, et 1963. aastal leidis Välber nelgabrite artistid, kes suutsid ballaadiumi teatri lava mitte ainult täita, vaid ka vallutada. Asjatundjate arvates sündis just nimelt sellel aastal ja sellel laval nähtus, mis sai nimeks Miidla Omaani. 19. Mai 1963 omanten Henrlis Stajevotšeris. Politsei saab väljakutse kolm aruga vaatanud tüdrukud nii umbes 30 meetri kõrguselt tuletõrjeredelilt alla tuua. Tüdrukute eesmärgiks oli seda teed pidi biitlitele ligi pääseda. Õhus oli miskit peatselt saabuva hõngu. Ja oktoobris 1963 kasutaski Daily Mirror väljendid biitlomaania toimunu kohta, mis seotud biitlite esinemisega ballaadiumis. Tõsi, kirjeldused sündmustest on üsnagi erinevad. Räägivad, et ballaadiumi ümberpluusis ringi vaid kümmekond tüdrukut ja teised, et esmakordselt pisid biitlid rahvamassist läbi trügima. Siin ei aita ka pool. Ta ütleb mäletavaidet, sõitsime kohale ja esinesime, aga mis austajatesse puutub, võin öelda, et neid oli meil miljoneid ja naerab selle peale. Edebiitlusi pressisekretär. See päev muutis kõik, enam ei pidanud ma helistama ajalehetoimetustesse, palun kirjutage neist. Nüüd valisime meie, kellega suhelda. Biitleid Londoni ballaadiumine päeval 13. oktoobril 1963. Ajastu jätkas Londoni ballaadiumis nii 1900 viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel ning tarne nii alustas koostööd ühega briti esimestest kommertstelekanalitest. 25. septembril 1955 läks eetrisse esimene telešõu pikalt väldanud sarjast sandinaid, ET Landon balledium pühapäeva õhtul Londoni ballaadiumis, õhtujuht Tomi Tinder Ali ballaadiumi publikule. Ning kahtlemata üks tolle aja parimaid koomikuid. Talle meeldis alati rõhutada, kui hästi oli vedanud inimestel saalis ja kodus televiisorite ees. Nad said tema seltsi nautida. Teie õnnelikud inimesed oli tema tuttav fraas. Kord juhtus, et elektrikatkestus tegi teleekraanid pimedaks, kui Tinder täitis vabalt kaks tundi ballaadiumi laval. Ja kui vool lõpuks tagasi tuli ning pilt ekraanidele, vastus oli tegelikult uus päev juba alanud. Kindel ütles siis tere tulemast esmaspäeva hommikusse Londoni ballaadiumis. Päeva õhtu Londoni ballaadi, mis oli uhke šõu raadiumi lavalt jõudsid Inglismaakodudesse kokku sajad kuulsad lauljad ja tantsijad. Õhtujuhid vaheldusid aastate jooksul ja laupäevaõhtuses. Show kõrgaegadel tähendab seda mõnusat ajaviidet oma 28 miljonit inimest kogu Inglismaal. Esmaspäeviti räägitud sellest poodides ja kontorites ja vabrikutes isegi rokingis paikneva püha kolmainsuse kiriku vikaar tõstnud oma pühapäevaõhtuse jumalateenistuse poole tunni võrra ettepoole. Et tema kogudus jõuaks koju televiisorist pühapäeva õhtust ballaadi show'd vaatama. Rüütlid tulid siis ballaadiumi lavale ka just selles samas pühapäevaõhtuses telesaates. Nüüd laulja, kes oli naljast kaugel, teiste meelest tragikoomiline ja kolmandate arvates nii hea laulja kui hea draamanäitleja nutuhala Wade, prints Johni rei prints sahhueils laval keset laulu ioni rei tihti justkui murdust puhkes nutma teha kas just lohutult, aga igal juhul brit Tanjas ja üldse Euroopas läks selline draama hästi peale igasugu pisaraid, oi kui palju, lihtsalt jalutan vihmas. Hoopis teisest sfäärist on humoorika esinemise ja torniks kasvanud puuviljadest peakatetega, samba ja rumba rütmide rõõmus kehastus Carmen Miranda ööklubides looduvail kabaree des muusikaalides filmides. Ikka võis kohtuda Karmen randaga ja ühes neist 1948 muusikalised ehituidžuudi kohtumine džuudiga-ga koos Xavier Gucatiga Karmen Rando surm 1955 tõi Brasiiliasse rahvusliku leina ja veel 1900 seitsmekümnendail Ki kirjutati, igatsevad nostalgilise lugusid. Sõidound Dance Laika, Karmen nõumoor. Tsimi pahveta oli loo autor, enam nad ei tantsini, nagu tantsis Carmen. Aga nüüd Sikkadžika pumpsik. Ka kuldsete 60.-te pühapäeva õhtud möödusid Inglismaal ballaad ja meist üle kantud lahedate telešõude seltsis. Sadu esinejaid, Well Heili rokist, teiste seas täiega randa Glock ja Chabitšekker, õpetaja, Spliti kuningriik kehtristi tantsima. Igatahes tegi seda mõnuga terve lavatäis rahvast ballaadiumis. Välbernell oli Londoni staadiumist üle kantud pühapäeva õhtuste teleshow de produtsent kuni aastani 1965, siis sai tema koha šveidriteleversoni juhatuses telemagul lord liugreid, kes võttis kätte ja lõpetas mingitel segaseks jäänud põhjustel ballaadiumi pühapäevaõhtutesse. Darja teleekraanil. 967. aastal langes tumeroosa eesriie ballaadiumi teatrilaval pärast viimast laupäeva õhtust teleshows ja tundus, et lõplikult 900 seitsmekümnendatel püüti etendust taastada, kuid eetrisse jõudis vaid kaks pühapäeva õhtut Londoni ballaadiumist. Veel 2014. aastal üritati show'd taaselustada, kuid vähese eduga ajada muutunud ja publiku maitse, samuti. Aga tervelt 12 kuldset aastat. 1955 kuni 67 oli Inglismaal olnud vaid üks võimalus pühapäevaõhtute veetmiseks Londoni ballaadiumi teatris. Kui ma oleksin rikas mees, Cherry Pokija, Shelton haarneki muusikalist viiulimängija katusel. Muusikali esietendus oli Produeil 1964 ja püsis seal laval kaheksa aastat. Ja see, mis New Yorgis on Broadway kümnete kümnete ajaviitekohtade teatritega on Londonis uues stend. Viiulimängija katusel etendati loomulikult ka ballaadiumi laval nägu kalajanel paati. Muusikali Oliver, mis põhineb Charles Dickensi romaanile Oliver Twisti seiklused Perefilmile Chittitšitti Bang Bang põhine Richard ja Robert Shermani muusikali mängiti ligi kolm ja pool aastat mis tähendab ka London ballaadiumi muusikali lavarekordeid ehk 1414 etendust. See oli nüüd väga, väga põgus pilguheit ballaadiumi muusikaalidele lauljate, näitlejate seas läbi aastakümnete. Ta on väidetavalt kõige enam osa täitmisi Tom'i stiilil. Esimesel Briti rock n Roll tähel, kelle ehk käekäiku Oliver muusikali autor Ryanair paardki suuresti mõjutas. Juba 1900 viiekümnendail mängiti koos rock n roll'i, kirjutati lugusid, muusika on muusika. Ja lähemegi ajas tagasi ligi 60 aastat. 26. detsembril 2010 tuli Londoni ballaadiumi teatrisse sadu artiste, lauljaid, tantsijaid, näitlejaid, koomikuid, kõik need olid kunagi ballaadiumi laval üles astunud. Päeval täitus täpselt 100 aastat teatri avamisest. Ilmatu suur tort lõigati lahti ja üksteise järel avati šampanjapudeleid. Ammused kolleegid said kokku, oli järjekordne sädelev glamuuri ja miks mitte kuulujuttude pidu. Neid ballaadiumisikaali peetud. Kuid küllap oli see õhtu senistest kõige rahvarohkem säravam ja pisut nostalgiline. Peeti palju kõnesid, millest nii või teisiti jäi kõlama üks mõte. Londoni ballaadiuman parim varieteeteater terves maailmas. Mis kõik olnud, oleks võinud olla, mis kõik on ei või iial teada, ju need akendel mõtles ja kirjutas George pärnad, soo. Kirjutas ja laulis Jacques Perry.