Ajavahemikul 1852 kuni 70 kutsutakse prantsuse ajaloos teiseks keisririigiks. See oli aeg, mil Prantsusmaal toimusid kiire tööstuse areng, mis viis riigi majanduse maailma tugevamate hulka ja Pariisist moderne metropol. Paljud maamehed lahkusid kodunt ja läksid linnavabrikutest tehastest tööd otsima. Tööliste armee üha kasvas, lehmapidajaid jäi vähemaks ja või hind muudkui tõusis. 1866. aastal lubas keiser Napoleon kolmas kopsaka auhinnaraha sellele, kes valmistab või asendusaine mis oleks odavam, nii et ka vaesemad inimesed saaksid seda osta ning säiliks kauem. See olnuks hea sõjaväe toitlustamisel välitingimustes. Keisri üleskutset võttis kuulda keemikipolit mäss nurjes, kes oli selleks ajaks juba tunnustatud toiduainete tehnoloog. Ta asus Pariisi lähedal keiserliku farmis lehmapiima uurima ja leidis, et kui lehmad ühel või teisel põhjusel ka kaalu kaotasid ja vähem viima andsid, siis ometigi tootsid nad piimarasva. Ta oletas, et see tekib lehma udaratest ja nende võtiskid oma ersats või lähteaineteks piimarasva ja peenestatud udarad, lisades vett juustu juuretis Ena tuntud Laapi ja neerurasva vanasti oldi ka ploomirasva Aastaks 1869 olime Šmorjesk parima retsepti ja tootmisviisi välja töötanud ja võitiski Eesti poolt lubatud auhinna. Oma leiutist kutsus ta esialgu Pöör Economic soodsa hinnaga või siis andis sellele nimeks margariin Muries. Väidetavalt ollakse tänuavaldust teisele prantsuse keemikule Michel šev rõllile, kes oli teda varem mitmete uurimustööde juures toetanud. Jaga keisrile soovitanud. Seesama šev rõl oli esimese teadlasena avastanud mitmeid rasvhappeid. Aastal 1813 eristas ta searasvast aine, mis moodustas pärlmutrina läikivaid, tilkasid. Ta nimetati stele margariin happeks lähtudes kreekakeelsest sõnast Margaron, mis tähistab just pärlija. Pärlikarpi. Impolites lasti oma leiutise küll patenteerida, kuid tal polnud erilist ärivaistu ning 1871 müüs ta patendi Hollandi firmale Jürgens, kes margariini hoogsalt tootma hakkas. Tootmine laienes õige pea ka Saksamaale, kus aastal 1885 tegutses juba 45 margariini vabrikut. Mõistagi tugevnes ka konkurents tootjate vahel ning igaüks püüdis omal kombel ostjaid eelkõige margariini retsepte. Varieerides. Inglismaal ilmus näiteks tehisvõi, mille komponendid olid Rask, Traan ehk vaalaras. Palmimaapähkli ja kookosõli. Kutsuti säärast leivamääret nimega paterin tuletis dünast pate või kui esialgu oli margariini toormeks ikkagi loomne, siis Ameerikas hakati kahekümnendates sajandi esimestel kümnetel kombineerima sellega ka taimseid rasvu. Näiteks puuvillaseemneõli 30.-te aastate majanduslangus seejärel teise maailmasõjaaegne kitsikus põhjustasid. Et nii-öelda originaalne margariin peaaegu kadus turult toodeti peamiselt taimerasvamäärdeid. Nüüdsel ajal ei saa esmapilgul sageli arugi, kas tegemist on või, või margariiniga. Algselt aga oli margariin täiesti valge, meenutades pigem seapekki, mitte võid, mis muidugi paistnud paljudele, eriti isuäratav, kui Ameerika margariini tootjad otsustasid oma leivamäärdeid kollakaks värvima hakata. Tekkis aga äge protest farmerite poolt, mis päädis sellega, et võeti vastu säärast kunstlikku värvimist keelav seadus. Margariini tootjad tulid seepeale välja uue leiutisega. Koos margariiniga müüdi pakike kollast toiduvärvi, nii et soovi korral võisid perenaised kodus ise margariini kaussi panna ja värvistele sisse sõtkuda. 1955. aastal see seadus tühistati ja sestpeale võis toota või värvi margariini tänapäeva ühe suurima margariini tootja Saksa firma Unilevery meilgi hästi tuntud Marcon raama mida toodetakse juba aastast 1924 nimistule saksakeelsete sõnade raamkoor ja bar Karine esisilpidest. Paradoksaalsel kombel ei tohi seda ka enam margariiniga kutsuda, kuna 2008 läbisletseptuur uuenduse ja toote rasvasisaldus on nüüd alla 70 protsendi. Euroopa Liidu määruste kohaselt on selline leivamääre hoopiski rasvaseguvõie.