Tere korraks vaid on taas eetris, et kuulata laulaja laulude lugusid möödunud sajandi 60.-test ja 70.-test aastatest. On muusikuid, kelle lavade algust täpselt ei mäletagi. Nad on justkui kogu aeg olemas olnud ja kuulajaid oma lauludega rõõmustanud. Olgu nendeks viisideks. Siis südamlikud estraadipalad või hoopis käredamat laadi rokklaulud. Meie tänase saate külalise repertuaaris leidub hulgaliselt neid kõiki ja mõni laul on lausa selline, mida pole kuulda olnud juba pikki aastakümneid. Tõusu väikese majast laulis Ivo Linna ja Ivo Linna on meil stuudios. Tere, Ivo. Tere. Tere. See laul. Tükk aega oli kadunud. Leidsin ta kuskilt arhiivisügavustest üles. Oled sa seda ise kuulnud üldse vä? Ma olen seda korra kuulnud pärast seda, seda nii-öelda lindistust siis ja see oli tänu sellele, et tunduda raadiomees, Vello Mikk otsis selle Eesti raadio arhiivist välja ja kinkis mulle sünnipäevaks, mulle oli see täiesti meelest läinud. Aga tänu sellele, et ta seda tegi, mul tuli meelde küll, kus on tehtud salvestus ja see on antud juhul oli siis Kingissepa rajooni kultuurimaja. Ja ma olin sõjaväest puhkusele selle aastal 70 kuskil sügisel. Hubert Veldermann tegi seal saarlastega saadet ja kuna ma olin ikkagi olnud paar-kolm korda televisioonis, siis noh kuidagi meie teed seal ristusid ja ta teadis mind ja, ja siis selle, kohaliku ilmselt kohaliku ansambliga ma seda lugu laulsin. Ja sinna lugu jäin, ma, mul ei olnud tõesti meeles, et ma olen üldse midagi sellist teinud väga lõbusalt. Asta 70 jupp aega tagasi, nagu sa ise ütlesid, sa olid juba televisioonis olnud minu andmetel esimene saade, kust sina kuulsaks said, oli kanal 13. 28, november 1968. Palju sa sellest saatest mäletad, kuidas sa sinna sattusid? Oi ma mäletan selle seda saadet väga hästi, sellepärast et ma olin tollal veel Tartu Ülikoolis õppimas eesti keelt. Ja siis kaks tähtsat televisiooni kangelast, Mati Talviku, Leo karpin olid seal kaugõppes ja nad juhtusid kuulama seda ansamblit, milles ma tookord seal Tartus mängisin, seal ansamblil süsteem. Karpin siis ütles, et meil on sügisel selline hoopis uutmoodi saade, noortesaade. Et otsime sinna lauljaid ja Joala oli siis juba olnud telekas, need Joalast juba räägiti. Et kas ma ei tahaks ka tulla. Ja toodi meid sistele maja vaatama ja see, see tõeline selline ekskursioon, mis tehti, ja see telemaja olid ju nagu üldiselt ka raadiomaja ka väga suletud asutus relvastatud valve umbes ja, ja ja tassiti mind sealt läbi ja see, see televisioon oli niisugune tempel, kes oli televisioonis esinenud. No ma ei hakka siin rääkima valdo pandist või Ardi Tiidusest, aga ka need lauljad, eks ole, Heidy Tamme, toonaloogidelile saad kõik Georg Otsa, kes see oli, noh, mingisugune pühamu, kuhu ikka iga tänavalt tulija sisse ei saanud lihtsalt. Ja see tekitas niisuguse suure aukartuse ja muidugi oi mul seda ülbust jagus, seisja karpin ütles, et noh, vali endale mingi lugu ja ja kuna Don Johnson oli üks mu lemmikuid siiamaani siis Don Johnsoni just laulnud ühte laulu all nägorfoolen, laveeenn. Millest siis Heldur Karmo abiga sai laul armastada, teisi ma ei saa ja ja, ja tuli sisse lindistuse päev. Seal ei olnud suurt orkestrit nagu nagu Tom Jonesil, Olav Ehala ja kes seal mängisid, Väike-triacene umbes kvartett ja, ja mina hakkasin siis laulma esimest korda elus lindi peale, ainult kunagi lindi pealt oma häält kuulnud. Ja minu suureks õuduseks käisid sealt läbi tollane televisiooni toimetaja, hilisem mul suur sõber Kalmer Tennosaar. Ja 20 ikkagi tippmees Peeter Tooma kes oli oma reliikvia lauludega ju üle ilma kuulsaks saanud ja ja mul oli muidugi seda saapasääres ja kui ma siis esimest korda Olavi Soomre mängis mulle ette. No see oli šokk, ma ei uskunud, et ma üldse ei oska laulda, et see hääl on nii jube. See oli natuke erinev sellest, mida ma oma vaimukõrvas silmas olin, millega tähendab arvestanud. Ja siis tuli see saade ja ma olin, ütleme siis peenemalt, vaene üliõpilane, aga mul on mingid esinemisriided, ei olnud, püksid mul olid jalas aga, aga siis üks üks lilleline särk, saba oodega mis mul seljas oli seal Olav Ehala särk. Ja muidugi esimene kord kaamerate ees siis operaatorite kõrvaldada assistendid tegid naljakaid nägusid, et, et sundida mind naeratama. Aga see paanika oli muidugi hirmus, mis siis oli? Kõik mis sinust Neelud vaevad. See. Ja pärast seda see seltskond. Me suundusime kõik Olav Ehala juurde kodusse, mis oli, nagu meie oskaks öelda klubi või salong või kõik pillimehed käisid kogu aeg kure tänaval number kuus. Seal oli siis niisugune veinijoomise pidu ja see oli lõbus ja see nagu lõõgastas maha ja ja vot see on see esimese saate mulje, aga, aga muidugi sellest saatest, kui rääkida, siis see oli hoopis midagi muud, mida me oleme telekast harjunud nägema. Tali sootuks moodsam, Tiina praeguse nimega Varkkeks olla rääkis maailma moodidest, Enn Eesmaa oli muide esimest korda selles saates esimest korda veel rääkis seal, ma ei tea, millest poliitikast ja maailma asjadest huvitavatest faktidest, Mati Talvik oli saatejuht Jaak Joala Boriss Leviathan, Vello Salo, meelsuse, Merle hambre maalilisi rohelisi ema ja kes seal kõik laulsid ja see oli sellist selgelt vastandunud, sellele nõu kogulikule, ütleme estraadile. Laulsime ju lõppude lõpuks välismaa nii-öelda lääne lugusid seal kõik, sul oli teine laul, ka seal Heili, joo. Sean pärast biitleid on ju kaverdatud miljoneid kordi. Kui nüüd see kõik kokku võtta, vaata, mis nad on teinud vähemalt, mida minu kõrvad on kuulnud siis see on üks kõige paremaid paroodeid üldse, mis biitlitest on tehtud. Ja sündis jällegi niimoodi, et Leogarpin läks esimese Nõukogude turismigrupi koosseisus Tšehhoslovakkias pärast Tšehhi sündmusi sügisel 60 80 ja ütles Olav Ehalal, kes siis oli üheksateistaastane, ütles. Kuule, if tahab laulda seda Heidžuudi, et sina teeseade, mina pendaldasin siis Tartu vahet ja tulin siis stuudiosse, kui seal lindistus algas. Ja kui need hakkasid tavaliselt lindistus ikka protsess käis öösiti. Ja ma tean, et neid flöödipartiisid mängisid Marju Kuut, Jaak Joala, Mirkad ajal, aga kes seal kõik tollal olid? Minu meelest kraps lõi trummi ja, ja siis, kui see fonogrammi tegemine hakkas pihta, ma mõtlesin. Püha müristus, mis lugu see on? See oli nii ümber tehtud, et ma vaevlesin ikka hommikuni. Ja sellest tuligi, ma julgen tõesti öelda üks väga tore ja napakas varientsel, nii napakas selle pärast väga huvitav kuulata, laulame. Vastaval. Kiirel püsti. Peegwa. Taldi ka. Arv kiirelt. Eili välju liig palju, kes. Aastal 68 oli kanal 13, samal aastal alustas horoskoop ka horoskoobi esimeses lennus. Sina ei olnud. Allasega ei kutsutud sind või ei tahtnud lihtsalt ei mille kutsutud loomulikult, sest et minust ei teadnudki keegi siis. Ja ma pean ütlema muidugi tuhandete ja loodetavasti ka veel veel kümnete tuhandete horoskoobi tuliste austajate suureks kurvastuseks. Et mina sellest esimesest horoskoobilainest, no nii palju, kui ma nägin, sest mul ei olnud televiisorit kuskil ülikooli koridori peal, me vaatasime ühiselamus. Sellest vaimustuses ei olnud, sest et Mul oli selge, et mulle meeldib biitlid ja Rolling Stones biitmuusika kui selline soulmuusika. Ja see tundus mulle selline noh, väga tore ja väga lõbus, eks ole. Aga ta oli minu meelest jaoks selline estraad ja isegi poplood, mis olid ümber sätitud võrreldes originaalidega, vähemalt tollal mulle tundus, et need olid sellised kehvakesed ja mõttetud. Ja Ma sain tegelikult hiljem aru, mis selle horoskoobi tollase selle esimese laine tähtsus siiski oli. Noh, see oli võib-olla karm aeg ka, kõik need surutused hakkasid siis jälle tulema ja ja puha, et selline niisugune poliitikavaba värk, rahvas oli lõbus ja rahvas ju haakus kümneid tuhandeid kaarte saada ja Kim vihale maal oli ju tohutu raskus sealt valida neid värke postkontorid kõik umbes ja et, et see oli nagu värske tuul. Me võisime oma oma noortekarvapeade all mõelda, et ah, mingid umbes mise vanurid, seal läätsed, hobid laulavad seal nad olid siis noored inimesed meie jaoks nad olid juba eelmine generatsioon, teine maitse, meie tee oli hoopis muu. Ja sellepärast me noh, mina nagu alguses seda horoskoop küll ei hinnanud. Ja mulle see võib olla nende laulude korraks vaidlemist, seal olid suured hitid. Nende praegu ülekuulamine ei too mulle seda muusikalist pisarad silma, et vaata, kui tore ta toob, pigem selle ajastu nostalgia mulle mulle jälle vaimusilma. Võiks. Ometi seitsmekümnendatel horoskoop tuli, tuli natuke teistsugusena, olid seal eesti autorid ja oli Lääne autoreid ka kaverdada nii-öelda eesti keelde. Ja siis tulid sina ka Suleik aha number üks laul. No ma tulin sõjaväest 71 välja ja kuna mul õnnestus teenida Tallinnas sõjaväeorkestris siis noh, nagu moodsamale rajal öeldakse May kadunud pildi pealt ära, ma ikka sain käia telekas esinemas ja lindistada mõningaid laule. Ja kiker voogama sain ka umbes kuskil 71. teisel aastal tuttavaks. No vot ja siis oli, eks ta otsis ka noori. Joala oli siis juba suur tegija, lehtla on meil nii, Marju Kuut, eks ole. Ja noh, rääkimata siis sellest natuke meest vanemast generatsioonist ja ja siis selgus, tehakse horoskoobile nagu, nagu järg, eks ole. Ja Gustas kikermoment sinna kutsuski. Ja mullegi tundus niimoodi, et mida rohkem saa eputada igal pool, kuhu ikka kutsuti, tuleb minna ja tegelikult see nii ongi ka siis ütleme televisioon tegisust. No ütleme siis tähe või, või, või selle artisti rohkem kui raadio igal juhul kraanide süvilt ja imele. Ja ma läksin sinna hea meelega, aga tollase surutus oli ikkagi ju minu meelest juba selline. Kuigi me ei saa kogu nõukogude perioodi vältel. Ma siiski ei saa öelda, et me ei tohtinud laulda lääne lugusid, vigurdate kirjutati sinna mingi poola juhuslik nimi, autoriks ja läks selle läbi. Aga igasugused ansamblid laulsid ju ka inglise keeles ja nii et see seal mingeid nii range kontroll ka ei olnud. Aga muidugi oli soovituslik, tuleb võtta vennasrahvaste laule ja see sulle ikka anum on, on minu meelest mingi Aserbaidžaani lugu. Ja kiker puhul asi mulle seda lindi pealt seda originaali nii-öelda. No tüüpiline idamaine laulumaneer, millele ma ei saaks ilmselt praegugi lähedalegi pihta. Aga kust ei tegi siis sellise seade nagu tema? Tal oli väga ilus noodikiri, kirjutas selle viisikese välja ja ma laulsin selle siis seal maha ja see tundus ka, et no mis, mis pagana lugudes on, ikka on. Aga huvitaval kombel pauk tuli muidugi sealt, kus ma ei osanud oodatagi, see lugu oli korraks väga populaarne, mõnikord võidu lindistada mõne laulu, mis mulle endale väga meeldib ja loodad, et rahvale ka meeldib. Aga teps mitte ei pruugi see õnnestuda jalad. Ja, ja see sulle ikka läks ju väga hästi peale, mingid noored kutid tegid ühe väikse filmi nüüd paar aastat tagasi, kus, kus on ka see lugu üle, miks jagatud ja et see lugu on mul meeles küll. Unusta ära, siin igatsesin, kui mu unelmate ratsu nende juurde. Et nii ma siis kui silmad sulen unenäos su juurde tulen, hetked suure. Laadida. Ja seal ma olin üsna mitmes saates selle uue orov skoobiga, sest seal oli kuidagi niisugune süsteem, et kui su lugu sai, ma ei tea, palju punkte või kuidas anti siis ta käis läbi mitme saate, kui ka neid punkte enam ei saanud, siis langes välja. No fotod on ka siin laual. Ja ühe foto peal saad koos Marju Kuut, Reet Linnaga. Mina olen välja uurinud, et see laul ilmselt on, ma tulen ka. Mäletad sa neist võtetest ka üldse midagi veel? Mäletan, talvine lumine pilt. Tänu nendele piltidele ma mäletan, see toimus Glehni pargis Gleni observatooriumi, selle selle krokodilli või selle lohe ja Glehni lossivaremete juures. See oli terve päev ja me laulsime tõesti seda lugu, ma tulen ka Rannapi lugu ja me müttasime seal lume sees ja see oli päris lõbus päev. Pärastakse lumi veel kuidagi sulaks, ma mäletan, siis me tegime omavahel lumesõda ja see oli niisugune tõeline vasikakari seal ringi Kablutasime seal angedes. Et see läheb, on mul tõesti meeles. Kui sa nüüd mõtled natuke varasuvist väljapoole ka sinna 60.-te 70.-te vahetuse peale, see oli juba filmis ka olnud pettuell julge laulu sealt. Ühesõnaga horoskoobi ajaks olid sa juba selline tõusnud täht olemas või et kas horoskoop sulle üldse midagi juurde tõi? Ta tõi ikka muidugi, sest et vaata, horoskoobi vaatajaskond oli väga suur. Ma kahtlustan, et noortestuudiosaateid, kus ka me esinesime ja seal oli mingi selline variant vahepeal, et kui noortestuudio tegi mingi saate, siis keegi laulja võeti ka punti, kes laulis siis rahva lõbustamiseks mingi laulu. Ja küllap neidki vaadati, aga horoskoobi publik oli lihtsalt suur ja pärast kui algas, meil käisin väga palju Olav Ehala kahekesi esinemas külaklubides ja noorteklubile avamistel ja. Neid jagusid igasse nädalasse siis tegelikult see horoskoop tegi nagu minu nime küll väga palju tuttavamaks sellel ajal, nii et ma pakun, et seitsmele kolmandaks. Neljandaks aastaks ikkagi ikkagi teati mu nime ja selle eest suur tänu horoskoobile. Aastal 73 horoskoop saigi läbi, see nimekiri on olemas veel, kes selles viimases saates esinesid Jäneda laadal toimus see salvestus, kusjuures sina oled ka seal olemas, mäletad seltsid, miks see saade läbi sai ka selline loomulik surm või kui pandi kuskilt pidurit lihtsalt? Mina ei arva, et balli pidurit ega ma neid tagamaid täpselt ei tea, aga ega sellel teisel horoskoobilainel nüüd nii hästi ei läinud, kui esimesel ajad olid ikkagi natuke muutunud ja ma usun, et ta ikka suri lihtsalt loomulikku surma, nii nagu surevad ju seriaalid välja ja, ja saatesarjad ja noh, lihtsalt lihtsalt selgus, et ei ole enam nagu mõtet teha. Põgusalt mainisime korraks filmirolli ka siin duett-duell, kus tuli julge laul. Mida te sellest filmist mäletad, kuidas sa sinna sõitsid? Filmi ometi oli toona üsna raske saada, ega neid väga palju viivaid. No mina julgeks öelda, et tollel ajal minu avastaja, kellele ma sügavalt järele kummardan leopard pinile, tänu sellele ma seal televisioonis Sanyusa palju esineda, tema nägu uskus minusse. Ja ma olin siis sõjaväes, kui filmi toimetaja Reet Linna tuli siis. Ta rääkis mind nii-öelda sõjaväest välja. Nendeks võtta päevadeks. Ja Seli karpini ja Tõnis kõrvitsa pigem Tõnis Kõrvitsa valik, see lugu. Tõitme enne oranz ja seda on praegusel ajal võimalik guuglitest muuglitest igalt poolt leida, seal eriesitajat päris palju. Ja mina sain selle loo ja sellega oli niisugune nipet. Ega mu hääleke väga kõrge, aga pole. Esimene seade oli tehtud väga kõrge. Ma ei loonud seda ära, siis tehti kauguste teine madalamalt natuke ja siis ma sain sellega hakkama. Ja hakkasid need mõttepäevad pihta ja see oli minu jaoks pidu jälle väeosa komandöridele, et artist linna läheb, propageerib Nõukogude armees teenimist ja mis valed need seal kõik käisid. No vot, ja siis siis ma saingi välja. Ja nendel oli, ma tagantjärele mõtlen, Pinell see film väga õnnestus vistitaks. Ja see, et ta oli mind pannud erinevatesse rollidesse, küll purjetama tuletõrjeautosse, küll ka vormelis, ma ei olnud elu sees istunud ühegi auto roolis ja laseme vana lennujaamamäel kus on need elamurajoonid, kõrguvad seal siis tõugati see käima. Ja, ja mina olengi seal roolis ja mina sõidangi ei ole seal mingit kaskadöör. Ja siis oli see värk, et mind ei ole õpetajate ja need vormelimehed olid seal kõrval, et nüüd, kui sa jõuad sinna teise otsa, siis vajuta neid ja vajuta, tõmba neid kange. Aga muidugi mul õnnestus mootor seal välja suretada. Vaesekesed jooksid mitu kilomeetrit, et mind käima tõmmata-tõugata. Ja, ja nii see käis ja, ja ma pean ütlema, et see lugu selle filmiga minu jaoks ka kadus. Millegipärast ma seda laulnud, aga see oli tegelikult. Elas selle uuestisünni siis, kui me tegime jaagu ja Tõnisega 96. aastal seda tuuri mis lugusid vanadest võtta, ja see lugu muidugi. Ja nüüd see oli tegelikult hea asi, sellepärast et nüüd. Ma olen sunnitud seda igal õhtul laulma, teen seda hea meelega, muidugi need aitäh kaamerale hea teksti eest, sest et kuskilt otsast see, kui filosofeerida, siis see, see meeleolu, mis on, see haakub minu, minu meeleolu, see on niuke optimistlik jobu, kes seal kargab ringi ja teeb trikke. Ja mulle see meeldib, nii et positiivne laulja. Ta-ta-taalaga igas paigas aina raadios ka. See on filmilaul, mis sai kuulsaks sinu esituses. Samasse aega jääb teine film, ka varastati vana Toomas laul. Kui käes on jaanipäev, mil aastaid enne sind oli laulnud Uno Loop Päikese heledas ja nii sellest loost on kalu. No lase tulla, otsiti mind jälle sõjaväest välja. Ja see oli filmiprodutsent Toomas Vohu või direktor, kes ta seal oli? Et selline film tuleb laulda, luguvad fonogramm on olemas Uno Loobi fonogramm. Ja mina sain selle lindi peale selle lobivariandi ja õppisite täna nii hästi-halvasti kui ma oskasin ja tulin siia raadiomajja, aga kuna Eri Klas oli selle filmi direktor, stsenarist, rattodotaadale seal seda ametit. Ja mina nägin siis nägu esimest korda haiglasse, nii lähedalt ka. Ma olin teda omavahel küll näinud kvarteti koosseisus kasvaja. Ja Eri Klas seisis teisel pool mikrofoni ja õpetas, kuidas seda lugu laulda. Ossaaessuk, see oli raske ja noh, ega paanika suur ja ja nii suur inimene sul vastas, aga eri tal õnnestus paanika maha võtta, sest ta ta nii soe inimene, ta on nii hea inimene. Ta ei ole ju hingelt, ütleme ta ei tekita kunagi sellist tunnet, et üks on ta taevastes kõrgustes Kessa sitikas siin üldse roomad mudas. Kontakt tekkis ja ja siis aeti öösel seda filmi tegema võtma, raekoja platsis toimus varahommikul. Ja siis oli jälle häda, mul ei olnud jälle midagi selga panna, need lilla vallanud, mis mul seljas on, see on jälle Joala oma. Ja midagi käia. Nüüd viimaks. Õngadke Nuubi lumel. Nii võiks üldi üksinda ta ja aknast voolab siis kenad. Uued. Lapsi kultuur. Sest loob, eks ju, niisiis üksi ma olemas. Kui kaarkäe alla tooks ja nii väed siis tööle Saime enne põgusalt mainitud Rein Rannapi horoskoopi kirjutas ma tulen ka üks teine laul tema sulest vana vaksali samuti umbes sellest ajast, kuskil seal 70.-te algusest oli see spetsiaalselt. Ja, ja sellega oli tegelikult jälle üks asi. Et sul on täna head lood valitud. Mul hakkas eelmine õhtu enne seda lindistust hakkas valutama hammas ja ma elasin Koidu tänaval meeletu hambavalu ja läksin sinna traumapunkti, mis oli tollal lollal, nimetate seda mitt, suurine tänavaks. Ja seal oli silt, avatakse kell kaks. Aga lindistus hakkas kuskil kell 10 või 11 ja ma tulin siia raadiomajja. Pisarad voolasid ja hammas valutas. Rannap Saaverdas ringi ja õpetas ja, ja ma sain selle loo kuidagimoodi link. Ja läksin siis pärast traumapunktis hammustanud küll et see on vana vaksali mälestus alat hambavalu sealt läbi ei kosta. Ega seal kuidagi esile väga. Ja ennast valmis sest peatu provana. Ja milles tor astusin? Muuseumiski ärkab ta veel hetk ja olengi vanasaalis. Tao Vardra kus ei pea ka saada abist kaugele Rattad laulsid saama. Kas ta on lõuna ajal ma või kui on nii vana saali siin. Ja milles ka astusi? Lähedavama. Tao jussi ja meil ka saada viis kaugele. Raat Talsi saama. Tagasi sellele 60.-te 70.-te muusika peale, mida sa ise oled salvestanud, laulad sa seal hoopis teistmoodi kui praegu. Kuulad sa neid laule kuidagi teistsuguse tundega ka või selline hästi selge hääleke voor hääleke. Kärbseseen. Niimoodi, et minul ei olnud ju selleks ajaks nii välja kujunenud häält, nagu ma julgeks ikkagi öelda, et Jaak Joala tuli, hakkas laulma ja ta oli kohe-kohe valmistoode, kui nii võib öelda. Aga siis sa proovid, siis harjutad, püüad teha nii, püüad teha naa. Ja ma julgeks öelda, et kui ma oleksin ikkagi 74. aastal Viru teisele korrusele restorani laulma laulsin ju nii-öelda kõrtsi laulikuna kuus ja pool aastat lisaks varieteed ja 75.-st hakkasin ansambel apelsin siis lihtsalt see, see igaõhtune töö, noh, see ikkagi vormib, kui sa, kui sa vähegi tahad ja kõrtsi tööli selles mõttes väga huvitavat tuleb sulle mingi rahakas inimene ütleb, et. Ma tahaksin, et te mängiksite seda või teist lugu, Need varieerusid Ameerika lugudest kuni Armeenia lugudeni. Selleks, et seda raha teenida nii-öelda haltuura raha selleks sa pidid seda selle kuidagimoodi kuskilt saama ära õppima. Ja seda me ka tegime. Ja see on tõsine jutt, et kui ikkagi eurovisioonil lauldi votterlud, siis järgmine õhtul pidise kõrtsis olema selge, ükskõik mis tasemel remont oli võimeline mängima. Aga sa pidid seda tegema ükskõik kui puiselt. Sa olid need sõnad lindi pealt maha kirjutanud, kui õiged nadolid peasid, kõlasid enam-vähem. Nii et see, see oli see praktika, mis, mis tekitas sellise tunde, et noh, võiks nagu väiks nagu julgemalt lava peale minna. Kui sa mõtled tagasi kõikide nende aastakümnete peale, kus sa oled laulnud laule on ju tegelikult tohutult palju, hästi erinevaid, on neist mingi enda lemmik ka või mis kõige parema meelega laulad. Vanad lemmikud vahelduvad ja mõnikord ongi niimoodi, et mingi perioodi vältel sa tahad tingimata laulda vot seda või teist laulu. Praegu ma julgeks öelda, et selleks on mõni aasta olnud üks laul hästi ilusa tekstiga mille autor on Tõnu Timm. Pealkirjaga Sul annan andeks kõik Tõnu ja ehk siis Laur lamperi tekstile. Nii südamlik seal nii paksult täis kahe inimese vahelist armastust, et vot seda mulle meeldib laulda, sest vaata, kui sa laulad nõnda niisugust sügavama sisuga vähemalt minu jaoks kahtlase sisuga laulu, siis siis sul tuleb ette pilt, et mida sa ühtlasi vaatad, aga samal ajal sa maalid seda pilti kogu aeg edasi. Ja, ja see on see, see, see protsess või see, see, mis mulle metsikult meeldib. Ja kui see pilt seal mõnikord valmis siis see laul jääb tahaplaanile, tulevad uued peale, nii et seda üht ja vankumatult lehvikud seda praegu. Sinu lauludest veel rääkides ja Kustas Hikergust gaasis horoskoobi juurde, ta ju kuulus, üks laulis minu arust viimasel ajal kuidagi võib-olla põhjendamatult tagaplaanile, on jäänud, on kevad, tuleb sinililled käes. Jah, ma olen seda laulnud mõned korrad Siim Aimla ja Otsa kooli bändiga ja see oli minu meelest ka ühe lauluvõistluse laul tollal neid tehti tippmeloodiad, merimehed, maa ja nii edasi. Raadio lauluvõistlused, et nad olid ja mis on kikerpuu fenomen ja oli siis juba Kikerbo tuli oma väga tagasihoidliku üle, vaata mõnikord mossis olekuga moel. Tulil kuule, ma tegin siin ühe luulud ilusti vormistatud noodid kõik. Ja tihtipeale niimoodi, et õpetas sellele kaalukese siinsamas klaveri taga selgeks. Ja tal oli juba fonogramm valmis tema lindistustega kunagi kaua ei läinud, tenor loodan, meloodiarikkad, vaheldusrikkad, loogilised. Ta ei otsinudki seal mingeid tohutuid hüppeid ja väga keerulisi taktimõõte, tema läks, tegi ise oma lauludele väga lihtsad ja arusaadavad sõnad. Ja tänu sellele kikermuusika elabki rahva hulgas. See laul siia lõpetuseks ka sobiv kevad ei ole enam kaugel aastaringist, laul jutustab, kevad on ju juba peaaegu et homme kevad tuleb sinililled käes, kuulame laule ja aitäh Ivo Linnast, aitäh kõigile. Korraks vaid on selleks korraks läbi saate panid kokku Silver Kuusik ja viivita Ludvig. Lumi. Nonii, tuule,