Tere korraks vaid on taas eetris, et kuulata laulaja lauludele lugusid möödunud sajandi 60.-test ja 70.-test aastatest. On lauljaid, kes pikkade aastakümnete jooksul on salvestanud kümneid ja kümneid igihaljaid laule, mida veel tänagi õige sageli mängitakse ja mõnusa nostalgiaga meenutatakse. Lauljad ise on aga ühel või teisel põhjusel juba ammu tähelepanust kõrvale hiilinud ja hoiavad avalikkuse eest kiivalt kõrvale. Üks selline duetteli Tiiu Varik ja Kalju Terasmaa ning neid tänases saates meenuta Mägi. Nüüd näen, et ei tabanud käiti kiusama. Ja kui nalja teeb mulle? Paugud kõrgelt sädelevad reas ja küllap. 1974. aastal kirjutas Tiiu Varik enda kohta nii. Räägitakse, et malevat õppinud laulujoru ajama ja siis alles rääkima. Küllap on olnud nii paljudes kodudes, kus pillimängust ja laulust lustitund vaaremad ja isad nii palju kui teadasaamised minevikku ulatuvad, olevat olnud lauluhimulised ja armastanud ise ka muusikat teha. Junade osa sellest ka mulle kaasavaraks andsid. Sooja tänutundega südames mõtlen oma esimesele lauluõpetajale laulumemmele, vilja Toomile. Tema oli see inimene, kes oskas laulu helisema panna. Pea igas õpilases. Ja mõnigi tema õpilastest on praegu hästi tuntud meie muusikute peres. Tema kaudu sai mulle lähedaseks ka laulupedagoogitöö seest. Vilja Toomi oli muusikakooli ka minu praktikajuhendaja ja kui ma hiljem keskkoolis lauluõpetajana töötasin, imetlesin teda tagantjärele veel rohkem. Sest leidsin isegi, et siin on ainult kaks võimalust. Kas anda kõik või teha mitte midagi. Minult on küsitud, miks ma teen lauludele ise tekste ja laulan palju armastusest. Ei, mitte seepärast, et midagi kiirelt kätte saada. Nagu ütles teleintervjuus üks helilooja oma lauludele sõnad their saab oma mõtteid ja tundeid kõige paremini väljendada omaenda sõnadega. Mulle meeldib laulda armastusest, sellepärast et armastus, see on eluarmastus, loob laulu ja laul on minu elu. Muusika juurde jõudmisest rääkis Tiiu Varik 1966. aastal reporter Ivalo Randalu-le. Nii. See oli vist rohkem mu vanema venna, see sellepärast, et tema õppis pedagoogilises instituudis ja mängis estraadiansamblis. Ja siis eskord, Nad kuulasid poistega lihtsalt lindi pealt, no laulu. Ja siis ütlesid, et tuleb reedel proovi tulla ja siis hakkaski kõik 13. päev siis öeldakse, et kolm teiste rännete arv ja mulle see ei olnud. Pealegi oli veel reede. Risti vastupidi, siiam. Ja milline on teie lemmiklaul enda repertuaarist? Wando ei, kindlasti mitte ära väsitanud. Vaid ei tea, ta ei meeldinud. Ma arvan, et lemmiklaulu kaasas. Harilikult on mul nii, et lemmikuks on see, mida parajasti oled laulnud vä? Üks on siis ta on kaasas. Tohib paluda? Palun, praegu on sellesse eile. Jaa. Vaatasin muusikakoolis neljandal kursusel koorijuhtimist ja põhjalaks ongi laulmine. Ema täna ütles mulle, et esimene esinemine oli lasteaias ja reporteriks Valdo Pant. Ja lauluks oli Vares vaga linnukene, kuskil ei olnud solist, aga laulsime mudilaskoorid tilt tiks. No kui palju te laulate päevas ei tea, ei ole. Et umbes iga päev? Ei, vahest ei laula. Mõni päev ei laula üldse. On see siis ainuke huviala, ma olen nüüd vahemeheks. Kuna ma õpin muusikakoolis, siis käin ma palju kontserditel ja teatris ja vaba aega jääb väga vahele. Sümfooniakontsertidel kindlasti võib-olla üldse natuke jutustatakse, kes lemmikud muusikas, lauljatena, heliloojatele, kindlasti teil on eeskujusid? Lemmikuks on mul Ella Fitzgerald, jaga con ei saanud siis kuigi nad on täiesti erinevad ja meeldiv, et ka paljud teised lauljad, sellepärast et kui sa ise õpid, siis tahad ikka võtta teistelt lauljatelt õppida seda, mida ise veel ei oska. Muusikakooli lõpuni on jäänud palju neli kuud. Ja mis saab edasi? Ennem seda tollane tekkel? Valter Ojakäär kirjutas oma raamatus oma laulu, leidsime üles Tiiu Varik ust. Nii. Tiiu Varik oli tulnud meie levimuusikasse tavatult noorena alustades solistina eelpool tutvustatud ansamblis. Roteks oli tal aastaid alles neliteistkümmend. Kui särama lõid Helgi Sallo ja Heidy Tamme tähed, oli ta juba vana tegija, kui nii sobib öelda 20 aastase lauljatari kohta. Tänu nii varasele tulekule sai ta kiiresti nii-öelda kogu pere lemmikuks. Ta võlus nii hästi omavanuseid, teismelisi kui ka nende vanemaid ja vanavanemaid Ki. Telesse pääses Tiiu Varik kõigepealt koos roteks iga 1961. sel aastal. Esimene raadiolindistus leidis aset järgmisel aastal, Emil Laansoo ansambli ja Eesti raadio meeskvartetiga salvestati praeguseni haljaks jäänud laul. Aastal 1986 hakkas Tiiu Varik Suure-Jaani vallas pidama talu koos tollase mehe Ants müüriga. Neil on poeg ja tütar. Järgmise kümnendi keskpaiku tabas teda ka paljudele sundüürnikele tuttav. Tema sünnikodu Raua tänavas vana raadiomaja lähedal, kus ta eluaeg oli elanud, tagastati endisele omanikule. Praegu elab Tiiu Varik Kose ristil tagasi tõmbunud ja hoiab avalikkuse eest eemale. Kuid. Horoskoobi saates oli Tiiu Varik oodatud artist oli ta juba ju kuulajatele ammune tuttav. Kui Tiiu Varik muidu sageli laulis lüürilisi ja pisut nukrameelseid laula, siis horoskoobis oli tal ka hoopis tempokamaid lugusid. Üks selline on näiteks Valter Ojakääru ja Leelo tungla südamlik lugu. Horoskoop oli see saade, kus Tiiu Varikut sai õige tihti kuulda just nimelt koos Kalju Terasmaaga laulmas. Ja kuna Tiiu Varik tegi ka ise tihti laulutekste, siis nii mõnegi saates kõlanud loo tekstiline osa on just tema sulest liiga üks tuntumaid laule taas üksi lauldud koos Kalju Terasmaaga. Kombel on talle nalja tee. Piirustata sättida veel ei tea. Et taimed sulle Ale helia Et ta, mul pehme ta püksi Mis kombel on talle naljade üle silma mul pilgutatav? Seda veel ei tea. Hetkel üksinda ei pea Etainud sulle Ale nelja. Olgu ta siis ükskord ikka mõistab minna. Küllap taipad, isegi, aevastan siin. Nii. Kalju terasmaa kohta on Valter Ojakäär kirjutanud nii kui nimetada kaljude edasmaad lauljaks sõdib ta sellele vastu, eelistades olla instrumentalist vibrofoni ja teiste löökpillide mängija. Tõsi on see, et ta sai juba seitsmeteistkümne aastaselt elukutseliseks löökpillimängijaks Eesti raadio sümfooniaork kestris ja töötas seal 54 aastat. Viimased 41 aastat löökpillirühma kontsertmeistrina. Temata ei saadud läriga Tallinna kammerorkestris, kus ta mängis aastatel 1962 kuni 77. Muusikakooli lõpetas ta nii hästi löökpillimängijana kui ka koorijuhina. Eks viimane eriala ole ka seotud inim häälega. Kui aga meenutame, et ta oli 1965. aastal raadios populaarseim laulja ei pääse me teda ka lauljaks nimetamast. Seejuures jätta ikkagi Eesti parimaks vibrofoni artistiks, keda imetleda mõnelgi plaadil ja heli üles võtter. Kõigele sellele jääb lisada üksnes seda. Laulusolistina esineb Kalju terasmaa Eesti raadio fonoteeki talletatud valades harva. Kõige enam on ta salvestanud hea sõbra, vibrofonistina tuntud soome helilooja Erik Lindströmi laula. Palju on muidugi ja mitmesugustes vokaal koosseisudes osalemist ka välismaiste peamiselt Tšassilikke laulude salvestusi. Näen aga, et Kalju Teras oma populaarsusele lauljana panid aluse telesaates horoskoop kuuldud duetid, mis tänapäevani on jäänud igihalja, eks Eesti raadio meeskvartett ja teised sama head vokaalansamblid ning hästi valitud välismaised lööklaulud. Asjatundmatu ma saabusin ja tütarlast seal kohtas linnas kõige kaunimad ju teada. Ta kutsus ta endaga mugava ning sinna koos läksime, meenutame. Aeg möödus väikses kohvikul, ümber meeldib hämarus, mees, lõõtsapillil mängis meile läbi. Ta mängul oli mõju, sest kohe tõusis tuju. Meenub jälle üheskoos, kui laulsime. Kemina soori katkuga. Vööris õige ruttu, siis vestlesime veel juttu, Guilin, laulma hakkasin ja koitma, leib. See köidab mind ka. Kui meenutan Neid aegu ja mõtteid jälle sammu tykki saanud. Oo saanud. Kolm pühapäev, esmaspäev, teisipäev, kolmapäev kõike, mida soovida saab. 1966. aastal meenutas kaljude, elas maa muusikuteele jõudmist nii. Ma olen olnud peaaegu kõigi meie estraadilauljate sünni juures raadios, alates helilähedusest kalmerist Uno hoobist, Ainar Lõhmusest ja teistest ja püüdnud nii-öelda oma ja ka natukese alla panna, selleks et nad saaksid populaarseteks meie raadiokuulajate hulgas. Siin ei pruugi enam saladust teha, sest see on niigi teada. Ta on raadio sümfooniaorkestris ja Emil Laansoo juures ka mängin vibrofoni. Põhiliselt kuidas sina hakkasid laulma, mäletad sa seda? Ja see tuli nii päris juhuslikult üks, 10 või 12 aastat tagasi, meil olid sellised väikesed estraadiansamblit. Üks nendest oli Uno Naissoo juhtimisel, mis kandis nime Swing klapp. Ja seal me siis tegime seda estraadidžässmuusikat omale põhiliselt, sest see ansambel ei olnud tuttav laiemale kuulajaskonnale. Ja seal siis tekkis majandus ka vahel ansambli laulu teha. Ega meil ei olnud seal spetsiaallauljad nii palju, nii kujunes välja, et sai pillimeestega ise proovitud. Ja nii ta siis lõpuks välja kujuneski. Pärast tekkisid raadio juures meil väikesed ansamblid. Emil Laansoo oli meil üks niisugune ansambel kus oli kuus inimest. Sekstit, Emil Laansoo laulis Kasel kaasa. Praegu ta küll ei tegutse, aga vast nendest kõige populaarsem oli kvartett koosseisus Eri Klas, Uno Loop, Arved Haug ja mina. Ei ma nüüdki. Päeval. 1960.-te aastate lõpp tõi Eestisse ka läänelike tuulia läänelike laula. Kui bet Thlak, Laak laulis välismaal ülikuulsaks laulud Tountoun siis Kalju terasmaa ei lasknud selle eestikeelset versiooni kaua oodata ja nii valmiski laul pealkirjaga kaua. Hommik koitis ja päikeseliidu. Nädal. Ja minu juurde. Sest. Nagu ma neid ikka. Ta on sellest Kord ja ei lähe. Ka mälestuste eest, mis siis nüüd Narva maantee ja kaua. Juurde pöörduda. Ei mu juurde pöörduda? V? Tõuseb kell kuus või kell 10 või kell 11 või küll peab tõusma. Kell seitse ja koju saad koju saan nii vastavalt kuidas päev parajasti juhtub. Üheksast üheni on meil sümfooniaorkester, soov ja ja päeval siis tuleb, kas proovi teha, ette valmistada õhtuseid, Linnistamisi. Samuti muusikakoolis, on mul natukese tegemist löökpillide klassis, ma annan seal tund. Kas sul jääbki üldse aega? Veel kõrvalharrastusteks? Jääb siis võib juba küsida, millised on need arvestused, no näiteks möödunud pühapäeval käisime Peeter Rauliga koos suusatamas. Mustamäel. Külm liiga teinud heina. Ei teinud, kas Mäede kallasin sealt, kus mina sõitsin alla, sinna jäid kõik alles, aga. Taolised, mis sinna tuli, vahel öeldakse, sügav sügavust juurde. Sõidukitel seal. Sina sõitsid sellepärast alla, sa elad mustamäel, aga ma hakkasin rahume poole tagasi minema. Naat niimoodi ja siis muidugi vahel isegi saab fotoasjandusega tegeldud. Ja ja siis on meil see filmi filmikaamera ja kaameramees ka siin meie orkestri vedas, orkestris on paljud muidugi meie kuld, fotographon, Alexis avasõnum. Ja mida sa oled tavaliselt jäädvustanud? Jäädvustanud olen ringreisid, kus me oleme käinud ja siis oma perekondadega. Ma. Saan häid ja kui. Ta. On koore? Maaelu, tead küll, aga see võib olla, kes ei mõista, mis. Ma teadsin vaid, et see tasa eest välja mõelda kuid kellel on teine elu. Ja tean, et siin oma. Sülle õlgedega ei paistnud päeva olevat üksi üldse halli. Kui pooleks oleks kestma. Kui ere lastata v? Ja õnnesoove on terve Vooremaa tuli väega 2004. aastal oli Kalju terasmaa külas Jaak Ojakääru saates ja meenutas esimesi kokkupuuteid muusikainstrumentidega. Nii. Esimene instrument oli nii naljakas, kui see ka ei ole, oli klaver. Aga ma ei osanud ühtegi nooti, ma ei tundnud, aga ma olin siis alles kuskil neljandas viiendas klassis ja kõik, mis tuli, tuli peast. Löökriistad siis juba hiljem, kuigi poisid tavaliselt tavaliselt kipuvad ikka sinna trummide taha kohe nojah, siis ma läksin muusikakooli ja ja seal juhtus nii, et mind valiti löökpilliklassi ja ma hiljem ei ole kahetsenud, seda see mulle meeldis ja sellest on saanud minu elukutse. Ma olen vist Eesti raadios praktiliselt kogu oma lühikese möödunud elu töötanud, ma arvan, et Eesti raadios ma olin 45 aastat, et no täiesti ametlikult see oli Eesti Raadio Sümfooniaorkester, mis siis nüüd viimased 10 aastat on eksisteerinud ERSO nime all ja aga kogu minu elutöö on ikka läinud raadio heaks. Ma ei ole kunagi unistanud lauljaks saamist. Ja meie alustasime ju svingiajastul ja svingitunnetus vajas just nagu sellist erilist svingisoont. Meil kui pillimeestel oli see olemas ja seepärast sattusimegi laulma ja olen oma laule püüdnud siduda ikkagi vibrofoni mänguga või. Ühesõnaga ärge võtke seda kui laulmist, vaid vaid kui ühe pillimehe muusikalist avaldust. Üks laulmishoroskoobi saates oli õige pop ja Kalju Terasmaa esituses kõlas, oli Mul metsas väike maja ja mõneti oli see justkui prohvetlik, sest aastakümneid nautis Kalju terasmaa vähemalt suviti ka iluväikses majas, mis asuski just nimelt metsas. Ükski tuttav Või õhtu tuli, praksub. Kui oli ka mina ei kuula häire alla, Eva muretseti käte salahoole. Ei reeda. Kuigi Tiiu Varik ja kaljude elas maa aktiivselt lavale enam ei astu on surematud laulud alles ja neid kuulatakse ning mängitakse õige tihti veel praegugi. Üks neist Aegmatutest võttidest on, jään sind ootama filmist tšerburi vihmavarjud. Kuits söörne maasika. Korraks vaid on selleks korraks läbi saate panid kokku Silver Kuusik ja Viivika Ludvig.