Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab aasta viimane kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja koos minuga on siin stuudiosse Urve Eslas, tere Urve. Tere täite. Mõtlesime, et teeme veidi teistsuguse saada. Küsisime 11-lt eesti kultuuriloojalt kommenteerijalt ja seletajalt, mis neile tänavu silma kõrva ei, mis nende meelest oluline on? Mis on see, mille võiks järgmisesse aastasse kaasa võtta ja neid lühiintervjuusid kuulama, et selle saate jooksul ja siis arutleme selle üle, kas tekivad mingid seosed, kas on mingi üldpilt või ongi see maailm nii killustunud ja mosaiik nagu sageli tundub. Aga enne, kui me jõuame nende intervjuudeni kurve, mis sinu meelest lõppeval kultuuri aastal kõige olulisem või selline sulle kõige südamelähedasem oli? Mina vaataks hea meelega seda natuke suuremas Euroopa ja maailma kultuuri kontekstis ja siin on kaks asja, mis minu meelest väärivad märkimist, üks neist on Euroopa tasandil. See oli aasta 2014, oli aasta, mil Euroopa kultuuriinimesed hakkasid küll välja kutsutult esile kutsutud, aga siiski aktiivselt mõtlema selle üle, et mis need Euroopa kultuurilised juured on ja kuidas nende najalt ehitada sellist Euroopa kultuuris, mis tõepoolest inimestega säilitaks ja teine, mis on veidikene sellega seotud, puudutada Taap kultuuri üsna kummalist kasutuselevõttu, mis ka sel aastal kas alguse saidil vähemasti võimendus ja see on see, kuidas kultuuri võib näha ka relvana. Ja siin ma viitan siis Peeter pomerantsi raamatule räägib Venemaast ja sellest, et mismoodi just see kultuur on muutunud relvaks seal ja mismoodi seda lääne ühiskonna vastu siis relvana kasutatakse. Aga sina, Peeter, räägi sina, milline see kultuuriaasta sinu meelest oli? No kui ka püsida sellisel üldistuse tasandil, siis minu meelest see tõe ja vale keeruline vahekord on küll selline, mis on tunginud poliitikast, olgu selleks siis välis või sisepoliitikaga kultuuri ja mille üle isegi olin sageli sunnitud järele mõtlema. Ja minu meelest minust veel paremini võtab selle kokku ka meie esimene intervjuu, milles Karlo Funk Eesti Instituudist räägib sellest, et Eesti ühiskonnas tehakse kõikvõimalikke asju erineva sildi all. Aga sageli unustatakse ära, et kõige turustamise tingimustes võiks kuskile jääda piir, kust alates me iseendale ka ei valeta. Ma arvan, et see on üks selline väga oluline asi, mille üle ka mina tänavu sageli järele mõtlesin, et igasuguseid asju võib ju teha igasugust lolli võid mängida, aga oluline on see, et iseendale mitte valetada, aga kuulame, mis Carlo on selle kohta öelda. Sellest aastast mulle tundub, et meil on õhus nagu alati, nagu Eestis üldse viimase 20 aasta jooksul õhus on muutusi. Muutused on midagi, mis on paratamatud, nendest ei pääse mööda, et edasi ja muidugi ka kindlasti hävitavad, kustutavad midagi. Aga muutustest rääkimisel ja muutuste tegemisel teostamisel on siin meil justkui nagu see vaheta protsess, retoorika ja asja kujutamine veel kolmandalt poolt meedias kipuvad omavahel lahku minema. Et me sageli juhtub seda, et miski, mis, mida esitletakse reformina, tegelikult on mingit sorti tuttav, mugav kasutus, mis maskeeritakse uuenemiseks. Omakorda see uuenemine toetatakse siis ka uue, sellise visuaalse vormiga. Mistõttu tekibki tegelikult selline kummaline efekt, et ühel hetkel, et see, mida esitatakse nii-öelda, ma ei tea näiteks innovatsiooni lahendusena on tegelikult vastupidi nagu tagasikäik. Et ilusasti disainitud progress osutub regressiks ja, ja tegelikult nii-öelda siis vektorid vahetavad koha ja tegelikult me heidutame iseennast. Heidutame, tekitame infomüra, kus me enam ei saa jälile, mida tegelikult oli vaja teha, mida tehti, mida oleks tulnud teha ja kuus riik suundub. Ja see tekitab ka ja võib-olla olukorra, kus seesama paigalseis, millest on räägitud nagu läbi vabakondade ja poliitika ja ümberkujunemise. See paigalseis muutub nähtavaks. Ja samas ka võib-olla seda seda masendavamaks sellepärast et kõik ju tundub olevat uus. Aga samas ma ei räägigi niivõrd ühiskondlikust elust, kuivõrd tegelikult kõigist selle ka väiksematest aspektidest. Nõnda arvas Karlo Funk Eesti Instituudist ja kui nüüd seda mõtet jätkata siit siis siitsamast raadiomaja aknast on üks üsna kurb näide ka selle kohta, et kuidas see, mida reformina esitatakse, on vahel vana. See innovatsioon võib olla tagasikäik ja lõpuks see kõik ongi üks suur paigalseis. Politseipark ehk on taas üles kaevatud ja sinna justkui tehakse uut parki, kuigi vana oli ka täitsa hea. Ja see natukene viska, kirjeldab seda olukorda, kus me oleme. Aga nüüd kuulame, mis on kultuuriteoreetikul Tarmo Jüristole öelda ja tema räägib raamatutest. Kui mõelda tagasi, mis lõppeva aasta peale ja just siis kultuurisündmuste koha pealt, et siis mul tuli meelde üks kunagi loetud selline Vana-Vene kroonikates levinud formaat või, või võtta, et kuidas oli see, et öeldi, et vot sellel aastal siis nagu see vürst Ivan tegi seda ja teist ja kolmandat ja siis aastatel siis näiteks 1000 180024 ei juhtunud mitte midagi. Ja noh, see, see tuli mulle pähe sellepärast et kui ma hakkasin oma mälus sobrama ja mõtlema, et, et mis võiks olla selline nagu kultuurisündmus, selline suur oluline kultuurisündmus, mis defineerib aastat 2014, mille peale me nagu aastal 2024 vaataksime tagasi ja mõtleksime, et, et vot see oli, see asi juhtus 2014 aastal siis muljet tühjad pihud, et mul ei tulnudki nagu midagi sellist pähe meelde ja mõnest varasemast taastast, peab tunnistama, et tuleks. Aga teiselt poolt jällegi, et sugugi öelda, et see aasta kuidagi nagu kultuuri mõttes halb või õnnetu või nõrk oleks olnud, et et jällegi, vaadates aastale tagasi, et see mälestus nagu tundub selline päris hea ja mitmekesine ja tore, et juhtus nii üht kui teist, nii teatris kui kirjanduses, kui noh, laulupidu isegi juhtus, meil on üheksa ja nii edasi. Aga jah, sellist ühte sellist nagu läbimurdvat või, või ajastut või epohhiloovat või aastate fineerivad sündmust nagu justkui ei olnud. Aga midagi ikkagi siis noh, mõelda, et kui ma mõtlesin, pingutasin, et, et siis võib-olla just see selle aasta ilu võikski olla sellistes väiksemates asjades ja sealt mul tuli küll kohe kaks väga kaunist näidet meelde konkreetsemalt kirjanduse baasilt, et mis, mis on üks nendest nagu kultuurivaldkondadest, mis mulle endale vast ka lähemalt tuttavam on Eestis ja üks nendest on siis tänane novellikogu, mis siis tuli lõpuks välja selliste väikse ringi inimeste poolt vast päris kaua aega oodatud mudlumi raamat sai kaante vahele ja millest on siiralt hea meel ja tore ja seda soovitaks kõikidel lugeda ja ma loodan, et see on selline asi, mis kõlbab väga hästi tõepoolest ka 10 aasta pärast tagasi vaadata ja mõelda ja lugeda. Et see on üks ja teine asi, et mis jällegi erinevatel põhjustel mulle isiklikult päris palju korda läheb, on see, et siis Loomingu raamatukogus ilmus suve lõpus list tõlkes Bruno Sultsi kaneelipoed Hendrik Lindepuu suurepärases tõlkes. Et tema tõlked on muidugi üldse eraldi äramärkimist väärt. Aga et see on veel mu isiklik arvamus, tema tõlgete hulgas veel selline täitsa eraldi juveel. Ja muidugi runo Sults on selline selline autoreid, kellest on ainult siiras heameel, et see, see lõpuks ka eesti lugejani jõudnud. Aga et veel nagu kokku võtta midagi ette, et selle kultuuri koha pealt, et mis päris ei lähe siukses sündmuse või, või asja alla, et aga et kui ma selle üle mõtlesin, siis, siis mul tuli küll pähe üks selline teistlaadi kultuurinähtus, mille juured tegelikult ulatuvad tagasi nüüd juba 2013.-sse aastasse ja mida ma silmas pean, on siis see, et 2013. aasta lõpus oli siis meil see suur madin, mis käis sirbi ümber ja siis selle madina taga järjena sai siis sirbi peatoimetajaks Ott Karolin ja ja nüüd sellel aastale tagasi vaadates üks asi, mida ma tegelikult tahaksin ära märkida, on see, et tunnustada siis oti ja koguses Sirbi toimetust ja kõiki neid inimesi, kes sellega tegelevad, on olnud, sest minu arust on sir, et täna nüüd siis just sellesama 2014. aasta jooksul saanud paremaks leheks kui mina vastu kunagi mäletan teda olnud olevat ja noh, teadesse oti olles temaga veidi sellest rääkinud, et tundub, et tal on tahtmist ja, ja indu seda asja veel veel edasi nügida ja veel paremaks teha ja siis jõudu talle sellest. Tarmo Jüristo pidas vajalikuks ära mainida, see oleks pikema vinnaga protsess, nimelt kiitis ta sirpi, mis nüüd uue juhtkonna all uue hingamise. Ja mis ju ka meie saatega koostööd teeb, nii et aitäh Tarmo Jüristole selle tähelepaneku eest. Minu meelest on see ka oluline, et me peaksime silmas seda, et öeldakse küll, et aastad ei ole vennad, aga natuke nagu ikka on ka, et see, et üks aasta lõpeb, ei tähenda seda, et mingid protsessid sellega kohe katkeksid. Samal ajal meie järgmises intervjuus kirjanike kujundaja Asko Künnap toob välja ühe nähtuse, mida tema seostab just lõppeva aastaga. Ja olen isegi temaga sedavõrd nõus, et tõesti see, millest ta rääkima hakkab, meile on minu meelest just 2014. aastal eriti nähtavaks saanud, aga kuulame teda. Vaatega lõppevasse aastasse. Kuigi tegelikult see protsess on olnud juba mitu aastat meeldib mulle kõige enam pärise renessanss versus digitaalne. Mis tahes virtuaalne et alustades maalikunstist, märkad, et kõik see udune videokunst, mis näeb välja nagu reklaamklippidest üle jäänud ja virtuaalsesse prügikasti läinud materjal on ilmselt inimesi hakanud ära tüütama. Ja järsku on tähelepanu keskmes taas sellised klassikalised asjad, nagu näiteks õlimaal klassikaline kompositsioon, käsitööoskused, inimene oskabki maalida, näe üllatust, samamoodi raamatute puhul. Et kuuldused paberraamatu surmast on kindlasti liialdatud ja enneaegsed. Digiraamat raamat on tulnud, et jääda, aga ta võtab üle sellise noh, peamiselt nagu Aime Kirjanduse või tarbekirjanduse osa. Aga päris raamat selline, kellega sa tahad koos elada. Toas selline, kes riiulis on selline, mis lõhnab, mida saab käega katsuda. See jääb lihtsalt, ta muutub tagasi tunduvalt tellitaarsemaks, nii nagu üks korralik raamat ongi olnud elitaarne asi. Euroopa ajaloos. Ja sama asja võid märkida noh võib-olla marginaalsematel teemadel või märgata. Võtame veel lauamängud, tulevad järjest võidukalt tagasi, ikkagi papist ja puust asjad. Naftast plastmassist nuppe on ka näha, aga kui mõned aastad tagasi tundus, et kogu digitaalne värk kogu arvutimäng lämmatab kõik muu, siis oh ei pidi see on olnud heaks kelguks ja sissesöödetud paigaks, et päris asjad tagasi tuleksid. Ja need päris asjad on muutumas järjest rohkem päriseks on lausa puust tehtud, teinekord sellisest puust ole naftast tehtud ja peale trükitud puu muster vaid sellisest puust, mis kasvab õuel. Et lühidalt sised pärise renessanss, võib-olla on olnud minu jaoks selle aasta märksõna. Kõikvõimalikus ainelise skulptuuris. See oli kirjanike kujundaja Asko Künnap, kes rääkis sellest, et paberraamatu surmast levivad kuuldused on ilmselgelt liialdatud. Kuidas sulle tundub, Peter on nii või ei ole või mida sina eelistad lugeda kas raamatut või ekraani? Mulle tundub, et hurraaga alanud digiraamatute pealetung on nüüd kuidagi takerdunud, et algusesse tuli, aga ta leidis oma niši ja sinna nišši nimelt olla peamiselt palju reisivate inimeste vahend, ta ilmselt tükiks ajaks jääb ka mina ise loen jätkuvalt paberist raamatuid aga ma täiesti mõistan, kus on selle digiraamatukoht. Aga nagu Asko Künnap ka ütleb, et see päris asja tagasitulek on selline oluline ja tema jaoks oluline sündmus, siis mina pean nende koha pealt küll ütlema, et see päris asi ei olegi minu elust kuskil kadunud. Jah, ega ta ei vist ei kaogi, mulle tundub, aga samas jällegi mina olen näiteks läinud üle just ainult digiraamatutele e-raamatutele väga lihtsal põhjusel, mulle ei mahu enam korterisse raamatud ära, nii et mul on valida, kas kolin mina välja või, või lõpetan raamatute ostmise, nii et, et minul on peamiselt just digiraamatut ja suurepärane teenus on muideks ühel telefonioperaatoril mobiilioperaatoril väljas, et sa saad ühe kuumaksu eest endale terve hunniku korralikke e-raamatuid, mida siin mõnuga lugeda. Aga veidike samal teemal räägib ka järgmine kommenteerija ja tema on kirjandusarmastajast julgeolekuasjatundja Kaarel kaos. Noh, kuivõrd mina isiklikult käitleja on viimasel ajal kultuur peamiselt siis siis kirjutatud vormis ehk raamatutena paberraamatutena mitte mingisugust ketserlikke ning moodsat, aga samas täiesti tarbetud mõttetute e-raamatutena siis minu kultuurielamused on peaasjalikult lugemiselamused. Ja võib-olla kaks või kolm tükki vääriks esiletõstmist, et esimene on briti ajaloolase Montefioore suurepärane eesti keelde tõlgitud raamat Jeruusalemma biograafia mis lahkab Pealt kirjeldab väga elavalt ka väga põhistatult allikatele tuginedes Jeruusalemma. Kui linnalugu, siis alates selle loomisest kuni tänase päevani välja. Siis oli kindlasti elamuslik, kas inglisekeelne raamat, mis ilmus nüüd sellel aastal esimese maailmasõja puhkemise 100. aastapäeva puhul, Riks oli siis Kanada ajaloolane Margaret Mc millan, raamat nimega Devoorded, ended piis ehk südamesse lõpetas rahu. Mis siis jutustab niimoodi laiali haardeliselt pannud maalivalt sellest et kuidas esimene maailmasõda puhkes, mis need põhjused ja taustad olid, mis selle puhkemisena viis. Ja siis olid mõningad sellised retroelamused nagu näiteks Ferdakthers saiti põnevik, klassikaline põnevik, rõhutaksin šaakali päev. Aleksander tümaa, mõningate mõningaid selliseid veel on siis ka uuem eesti luule väärib kindlasti äramärkimist nagu näiteks kaur riismaa. Noh, kui kui nüüd, kui nüüd võib-olla niimoodi hästi lühidalt süüvida e-raamatut ja paberraamatut erinevus ja, ja siis nende erinevuste olulisusesse siis, siis tegelikult minu selline üsna selge veendumus on see paberraamat võimaldab inimesel siis selle teksti kirjeldatav objekti või siis kirjeldatava maailmakeskkonnaga palju paremini kontaktis olla kui, kui e-raamat, seda, seda võimaldakski. E-raamat on kindlasti mugavam, lähtudes kõikvõimalikest sellistest praktilistest kaalutlustest ning seikadest, nagu näiteks, et noh, sealt on mugavam otsida mingit kindlat teksti kohta. Teie raamatust on kindlasti mugavam siis kopeerida teksti kuhugi mujale ja seda seda edastada. Aga samas tekst ilmub lugeja silme ette siiski katkendlikuna. See tekst on tekst, mida lugeja näeb siis lehekülje või äärmisel juhul kahe lehekülje kaupa, samal ajal kui päris raamatut ja paberraamatut inimene hoovab siiski tervikuna. Ja siin tulevad mängu sellised tajupsühholoogilised ja muud asjaolud, mis siis mõjutavad teksti. Kui sellise vastuvõtmist ja nendesse võib-olla põhjalikumalt tasub süüvida, siis mõnel järgmisel korral See oli Kaarel kaas ja üks selline veel võib-olla riivatu mõtte tekkis, selle jutu peale on see, et, et kui ta rääkis seal raamatust Jeruusalemma biograafia kus tõepoolest on ka üksjagu selliseid nagu piinamise suremisviisaga ristil suremist üsna üsna detailselt ja põhjalikult kirjeldatud siis üks teine raamat kõrvale tuua, mille nimi on piinamise hukkamise ajalugu mis on küll inglisekeelsena olemas, paraku ainult veel esialgu. Ja kui seda nüüd lugeda ja võrrelda seda sellised tänapäevaga, siis saab aru küll sellist, kui palju erinevaid viise on olnud suremiseks ja kui vähesed neist on sellised, mis ei too kaasa kisendavad piina. Ja sellise surmakultuuri muutumise koha pealt on see ju päris huvitav, kuigi üsna kurb ja keeruline. Ajalooline küsimus. See on huvitav, et sa mainid piinamist ja kannatusi sellepärast et järgmiseks kõneleb meile Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino, kes räägib ka sellest, kuidas eesti kirjandusõpetust ja muuseumipedagoog loogikat piinatakse, nii et piinatavad nende hulgas siis tema ise on sunnitud karjuma. Nagu ta ütleb, on meil suur lõhe tegelikkuse retoorika vahel, mis on natukene sedasama, millega Karlo Funk alustas. Aga kuulame, siis tib aktuaalsetest arengutest muuseumipedagoogikas ja laiemalt kirjanduse õpetamises. 2014. aasta kirjandusaastat, ma arvan, iseloomustab väga mitmete heade teoste ilmumise kõrval ka mingi üldkultuuriline Reimi teadvustamine sellest, et ilukirjandus ei ole lihtsalt meelelahutusega ega tore viis aega veeta, vaid aina rohkem räägitakse ju ikkagi sellest, et ta on ühiskonna funktsioneerimise oluline lüli. Ja, ja see, kui lapsed ei suuda enam aru saada pikematest ja keerulisematest tekstidest tegelikult takistab ühiskonna arengut ja nende enda hakkamasaamist elus kui nii laia laiemalt öelda. Ja, ja sellega sellest on aina rohkem räägitud. Emakeeleõpetaja Nad on võtnud korduvalt sõna rääkinud sellest, et laste sõnavara kahaneb, et lugemise vajalikkusest on rohkem räägitud, seda on hakatud rohkem teadvustama, mis on nagu positiivne. Negatiivse poole pealt näeme meie kirjanikke, muuseumides, et kirjanduse toimimist muuseumi näol ei toetata. Praktiliselt kõik kirjalikke muuseumid Eestis töötavad miinimuminimestega ja kui midagi tehakse, siis pigem vähendatakse tööjõudu, vähendatakse nagu toetust ja see on minu meelest väga halb. Sest et kirjandusklassika eriti on üks identiteedi alustalasid. Kirjandusklassikud on üldkultuuriliselt olulised ja meie nii-öelda suure narratiivi olulised osad. Ja just nimelt riiklikul ja omavalitsuste tasanditel tuleks just nimelt selliseid institutsioone, mis seda identiteeti hoiavad eriti jõuliselt toetada. Nüüd paraku meie siin Tallinna linnamuuseumi filiaalid Ena Vilde ja Tammsaare muuseumid. Läheme uuele aastale vastu teadmisega, et on vähendatud pedagoogide koormust ehk siis on võimalik õpilastele vähem programme pakkuda. Ja on räägitud ka üldse kahe muuseumi ühendamisest, millele me siiski loodame, et seda ei juhtu. Nii et ma, ma väga loodan, et teadvustamine, et kirjandus tervikuna on kultuuri toimimiseks ühiskonna toimimiseks oluline, jõuabki otsustajateni. Vasar jätkub aasta viimane kultuurisaade vasar stuudios Urve Eslas ja Peeter Helme. Ja kuulasime just Tammsaare muuseumi juhatajat Maarja Vainot ning liigume nüüd edasi selliste üldistavamate kultuurielu nii-öelda mõnu ja valupunkt vähem lahkavate teemade juurest konkreetsemate kunstielamuste juurde. Järgmiseks kõneleb meile teatrikriitik Madis Kolk. Madis Kolk, mis sündmus või lavastus on see mille peale sa mõtled, kui sa mõtled eelmise aasta peale? Esimene lavastus, mis mulle pähe tuleb, on üks päris aasta lõpust Theatrumi joobnud Lembit Petersoni vastus Ivan varjub Bajevi näidendile. Miks ma selle tahaksin esile tõsta eelmisest aastast, meie praeguses kiires ajas kuuleme ka tihtipeale teatrile esitatavat selliseid nõudmisi, et teater peab nendega kuidagi kaasa käima. Kas siis edastama poliitilist sõnumit, olema sotsiaalkriitiline või siis rakendama kõikvõimalikke tehnilisi vahendeid, mida tänane päev pakub. See kõik on väga õige, see kõik on väga tore ja seda kõike ka tehakse. Ja selle kõige juures ma tihtipeale taban end mõttelt, et kas see on päriselt teatri ülesanne, kui teater peab nii-öelda ajakirjandusega sammu käima olema sama operatiivne nagu ajakirjandus mingite oluliste valusate teemade puhul siis kui me näeme, kui kiiresti lähevad need teemad ajakirjandusest maha et kas siis teatrist tohiksid need teemad sama kiiresti maha minna. Või siis, kui võtame seda praegust, sellist vabakondliku aktiivsust, mis on suurepärane ja üldse kõikvõimalike kampa paaniaid, mis tahes nähtuste ja asjade kaitseks või vastu siis jällegi see on suurepärane, tähendab, maailma parandada on alati parem kui seda mitte teha. Aga jällegi, et kas teater saab seda teha samade vahenditega, teinekord tekib jällegi mõte, et kui me ka nagu mis tahes nähtustele vastandudes või, või, või keda tahes, kaitstes koondume kampaaniate taha, et kas see, kas see kampaania korras maailma parandamine teinekord ei kompenseeri natukene seda meie igapäevast empaatiavõime puudust, et võib-olla teatriülesanne on pigem ikkagi neid kõiki neid samu teemasid käsitleda, nii et otsida neile mingisuguseid teatripäraseid vahendeid, mis tooksid välja selle miks ikkagi inimloomus on ajast aega selline, et kõik kampaaniat tema puhul ei käivitu või, või, või siis omavad mingit vastulööki. Et seesama joobunud on selles mõttes suurepärane näide, noh, tegemist ei ole ju mingisuguse eksperimentaalse teatriga. Lembit Peterson, tuntud oma headuses ja tuntud oma maailmavaates, mis selles lavastuses väga teravalt välja tuleb ja võib-olla mõnda inimest isegi häirib ja samuti Ivan võrepajev küll vene hetke väga väga kuum dramaturg, aga, aga sellegipoolest ka mitte mingisugune noor vihane mees, vaid selline keskealine mees. Aga selles sümbioosis on kuidagi välja tulnud hästi poeetiline vähemus või poeetiline teos sellest, kuidas maa ilmub, parandamine toimub tegelikult iga päev ja iga inimene saab seda teha noh ikkagi igal hetkel selle peale mõeldes ja kuidas oma igatsusi sõnastada niimoodi, et see ei kõlaks reaalsena, milline on see vahefilter seal vahel, kuidas rääkida oma ideaalidest kuidas, nagu see igavikuline ja olevikuline, kui saavad või, või kuidas, kuidas me mõtleme igavikuliste asjadest oleviku hetkedel. Nii et, et me teatrist väljudes nagu saame aru sellest, et see võiks suunata Ta meie meie järgmisi valikuid mitte lihtsalt nagu deklaratiivselt, et me saime nüüd mingi retsepti vaid lihtsalt jah, et, et viia meid hetkeks mingile lainele kus me siis tunneme seda oma inimeseks olemist ja ja siin ei ole küsimus mitte selles, et lavastus joobunud räägib purjus inimestest vaid just nimelt sellest kuidas leida teatri kaudu võti, kuidas suurtest ja olulistest asjadest kõnelda. Nii arvas Madis Kolk, Peeter, kui me enne seda saadet sinuga joobrotest rääkisime, siis sa ütlesid, et suur osa nendest hädadest, mis maailmas on, ongi maailmaparandajate süü. Et oleks vähem neid, kes tahavad kõike, kogu aeg parandada, oleks maailm palju ilusam koht. Ma arvan küll, et maailmas oleks parem, kui siin oleks rohkem moblooma, veidi vähem revolutsionäär, et tihti need hädad kipuvad ja sellest tulema, et keegi arvab, et tema on targem kui teised ja nii nagu tema teab, nii peaksid kõik teised elama ja kogu 20. sajand on ju üks selliste tegelaste lugu. Aga see ei ole nõnda, et kui sina maailma ei paranda, siis hakkab maailm parandama sind. Ja see, mis välja tuleb, ei pruugi sulle lõpuks enam eriti meeldida. Keeruline probleem. Mulle tundub, et võib-olla kaudselt puudutab seda ka ju filmirežissöör Sulev Keedus, kes räägib kahest konkreetsest elamusest, ta räägib ühest väikesest filmist ja nüüd nii just ei ütle, aga toetus on selline asi, kus selle filmirežissöör ei ole püüdnud maailma parandada, vaid teha lihtsalt ühe väikese filmi, mille kaudu igaüks saab ennast isiklikult ja vaikselt parandada, ilma et ta loosungiga barrikaadidele tormaks. Aga pane tähele see, mis Sulev Keedus lõpus ütleb, et ka selline ilma igasuguse maailma parandamise plaanita tehtud asi võib lõpuks parandada seda maailma üsna palju. Olles filmiinimene, ma tahaksin ikkagi filmist rääkida ja ja ega ma lootsin ka midagi nagu väga rääkida ei tahaks, aga aga juhtusin nägema kajaka teoreem ja mis on Joosep Matjus film ja juhtus nii, et ma nägin seda veel teist kordagi täitsa juhuslikult. Ja seda enam ma nagu nagu oskaks kaagi kosta selle filmi poolt, et inimesed, kes vähegi huvi tunnevad veel eesti filmi vastu, siis nad võiksid selle filmi kuskil üles leida, seda kindlasti vaadata. Ühtpidi ma ei ole kindlasti kõiki eesti filme ja üldse vähe filme see aasta vaadanud. Võib-olla kellelegi ma teeksin liiga, et just Joosepi filmi väga nagu üles tõstaks, aga samas mul sisetunne ütleb, et ega ma ikka kellelegi liiga ei tee. Aga miks sa soovitad seda filmi? Ta on kuidagi kuidagi väga ja askeetlikult ja väga täpselt tehtud ja minu arust film, mis annab vaatajale väga suure ruumi. Kuigi filmitud on ju praktiliselt ma tea ühe maja katusel ta on nagu vajalik. Et ta ei ole nagu mingisugune lavastus, aga ta on nagu vajalik. Vähemalt mul on küll vajalik selles ajas, nagu me praegu elame. Ja ta on kuidagi selline ilus film. Ilus ilm väga sisukatest asjadest, aga Sulev Keedus, oskad sa mõne sõnaga, võib öelda, et mis, mis on see vajalik tänases päevas? Võib-olla kogu selle infolaviini, mille alla me oleme sattunud, või noh, järjest rohkem ja rohkem vist satume ja järjest abituma täna nagu ennast tunneme, siis on mingisugused sellised tundmise kohad. Ütleme siis sel juhul see kajakafilm on see äratundmise koht, kus sa saad aru, et midagi muud on veel. Peale selle, kui täna rääkida, siis peale selle jõuluilu on muud veel maailmas olemas. Sulev Keedus ja kui kajaka teoreemis tollest silmist veel paari sõnaga rääkida neist mõtetest, mis mulle pähe kargasid siis üks on see, et vahel sellistele loodusfilmidele heidetakse ette seda. Nad on kippunud neile loomadele seal filmis andma natukene selliseid inimesesarnaseid omadusi, kasvõi kokkumonteerimise teel. Mis ikka kipub juhtuma kippudest, kui andma mingisuguseid sulle omaseid omadusi teisele. Isegi kui see loom siis seal mulle tundus, see asi hakkas tööle veidral moel, vastupidi. Nende lindude kõrval jäi mulje, et inimene inimeses endas on võib-olla seda looma sutsukene rohkem, isegi kui, kui me seda aeg-ajalt tahaks. Aga teine mõte sellega seoses on see, et vaata kui huvitav, kuidas ühte linna saab portreteerida nende loomade lindude läbi, mis seal elavad. Sest tõepoolest Tallinnas mäletan, Tallinnat on portrateeritud varblase läbi näiteks. Tõepoolest kas on midagi sellist, mis on küllalt iseloomulik siin aga näiteks London on jälle ju rebaste linn, et ma olen näinud ühte dokumentaalfilmi sellest, mismoodi Londonit saabki kirjeldada just selle läbi, mismoodi seal rebased elavad, kuidas seal rebastele omavahelised suhted tekivad ja nii edasi. Brüsseli Ellen, oravate linn, eks ju. Et et selliseid huvitavaid assotsiatsioone iga linna ja selle mingi sisemise loogikaga just kujule Eks kindlasti, aga kui veel mingeid märksõnu tuua, siis mõeldes järgmise intervjuu peale mis on maalikunstnik Kristi kongi ka siis mulle on paljud välismaa sõbrad öelnud ja ma olen sellega nõus ka, et Tallinn on kunstigaleriide linn, Tallinnas on palju kunstigaleriisid ja Kristi kongi räägibki meile mitte ainult üldisemalt, vaid ka täitsa konkreetselt teatud näitustest teatud kunstnikest, kellele ta soovitab ka järgmisel aastal silm peal hoida ja kelle näituseid soovitab külastada. Eks kõik jäävadki meelde, asjad võib-olla, mis enda ümber kõige lähemal on. Et maalikunstnikuna, vaatasin ma kõike, mis nagu maalis toimis ja seda oli väga palju minu arust lõppeval aastal, et et võib-olla siis üldse viimased aastad. Ta lõikas, oli see aasta nagu tõesti minu jaoks ja ma olen ka seda kuulnud erinevate kolleegide käest, et tõeline maali tagasitulek või maali aasta üldiselt. Et osaleda, osaledes Ta ise. Mitmetel suurematel näitustel kogesin ma väga erinevaid lähenemisi ja ja võib-olla siis see kõik nagu ergutaski, meel ja ma nagu loomulikult jälgin pidevalt, mida nagu lähedased kolleegid ja teised teevad, et seda oli nagu heas kvaliteedis. Tõesti, päris palju silmatorkavat, ma arvan, seda märkasid päris paljud. No eks siin Eestis oli tõesti nagu päris palju, võib-olla nagu kõige lähemal, et kuna ma ise hästi aktiivselt maalisin ateljees ja võib olla Võib-olla jah, puudutab see rohkem ikkagi seda, mis siin Eestis ümberringi toimus, sest tõesti olid nagu, võib-olla kui konkreetsemalt midagi välja tuua oli nii kumus see oli tegelikult rahvusvaheline maalinäitus siis kunstihoones läbi aasta nagu erinevad näitused, kus ma nüüd viimasel ka osalesin ise ja noh, olulisemad maalijad võib-olla Eestis, kes niimoodi oma aastatepikkuseid kokkuvõtteid on ka ise välja toonud, et need vormistasid see aasta mingi päris suure tulemused. Et maal on tegelikult kogu aeg olnud popule Aarne ja hästi nagu palju nähtaval, et see siis nagu üleüldiselt, aga ma just täheldasin seda vist tõesti, et Eestisse jõudsid mingid uued suunad, mida mujal nagu on niikuinii olemas, aga siin nagu ka uutmoodi oli näha päris palju uusi lähenemisi. Võib-olla siis nii ruumilist, maali, installatiivsete maali kui ka tõesti klassikalisi, väga süvitsiminevaid maalivõtteid, et see oli nagu minu jaoks võib-olla selle aasta selline päris põnev kokkuvõta. Näituste mõttes oli nii elavaid, kunsti klassikuid, Kaido oled oli päris huvitava väljapanekuga ja sellise hoopis teistmoodi lähenemisega, kui ta tavaliselt on teinud. Tõnisson vaataja aastatepikkune kokkuvõte, hästi süvitsi maalimine, kunstnik, et ja võib-olla noorem matest just. Kunstihoones oli näitus käänd Komast kaua on ja seal osalevad kunstnikud neil kindlasti tasuks nagu Annaškodenko, Mart Vain. Et tõesti tasuks nagu vaadata nii nooremaid meil on Laura põld näiteks oma isiknäitustega. Et tegelikult on väga huvitavaid nimesid, keda võiks võib-olla edaspidi silmata. See oli Kristi kongi ja kunstijutuga läheme siit kohe ka edasi ja järgmine kõneleja on kunstnike kunstiõppejõud. Kirke Kangro. Kirke Kangro, mis on sinu kunstielamused eelmisest aastast? See on monumentaalne küsimus, sellepärast Eesti kultuurielu ja ka kunstielu ainuüksi on nii tihe, et midagi välja valida loomulikult täiesti raske. Aga kui ma mõtlesin selle küsimuse peale, siis tegelikult minu meelest kõige suurem elamus on, ütleme, selline geograafiline maastiku muutus Eesti kunstimaailmas üldse, mis, mis on siin toimumas, et igasugused sellised mandrite poliitilised muutused, see on üks asi, mis võib-olla kõige rohkem on, on sellest aastast meelde jäänud. Kui sa tood mulle leib, missugused muutused on näiteks kasvõi Tartus, kus sina praegu oled, on minu meelest kunstielu läinud äärmiselt põnevaks, Tartu kunstimuuseum on ise juba materjalina teinud läbi nii suuri suuri samme 10 ja näitasid, mis seal on olnud, on olnud elamuseks juba seetõttu, et, et nad on olnud kuidagi ootamatu maad ja noh, loomulikult ega igasugune muudatus tuleb, tuleb alati ka ka mingi teatava hinnaga, aga, aga minu meelest on raelater olnud väga väga tubli kunstielu edendaja, edendaja Tartus. Aga Tallinnas loomulikult ka olen olnud sel aastal rohkem seotud EKKM-iga ja sealse Eesti kaasaegse kunstimuuseumi sealse väikese sellise kunsti. Ühesõnaga, mis on sinna tekkinud kunstiraamatupood, lugemik siis valge kuupi Sisvagi galerii, mida, mida me siis Marko Laimre ka siin aasta tagasi umbes alustasimegi, nii et see aasta on olnud minu jaoks selline selline struktuurimuutuste märkamise aastal? Ma väga loodan, et EKKM-il läheb hästi. Et kui rääkida muutustest positiivsete kerkimiste ja mägede moodustamise koha pealt, siis siis on praegu oht, et üks, üks väga oluline Eesti kunstitugi samas võib kaduda, nii et, et selles mõttes on selles aastaelamustest ka natuke olnud sellist šoki kuna, kuna võib-olla eesti kunstnik kaasaegse kunstimuuseum peab üldse ühel hetkel hakkama uut kohta otsima, aga ma loodan, et seda ei juhtu. Kui veel rääkida natukene konkreetsemalt ikkagi kunsti loomingust, siis siis kuulen hästi rõõmustanud see, et skulptuur ja installatsioon on on kuidagi väga õitsele puhkenud. Rääkides Eesti kaasaegse kunstimuuseumist, siis minu meelest üks kõige olulisemaid aasta sündmusi seal on Köler, Craisi näitus mida vähemalt kunstimaailm küll kõikjal äärmise erutuse ootusärevusega alati vastu võtab. Ja ma just mõtlesin selle peale, et tegelikult kõik need auhinnad, reisid on, on tulnud kunstnikele, kes on tegelenud kas ruumiga või installatsiooniga. Sel aastal sai selle siis Jass Kaselaan ja ja publikupreemia Johannes Säre, mõlemad tegid äärmiselt huvitavaid monumentaalseid ja, ja füüsiliselt isegi praegu kehaliselt mõjuvaid skulptuuri installatsioone. Kareteks maalikunstis on selline ruumi laienemine ja Insolatiivsus hästi värske kuju võtnud. Väga palju häid maalinäitusi on olnud Tallinna kunstihoones just äsja lõppes, seal on, on vastu olnus, noored maalikunstnikud näitasid ennast paremast küljest ja päris aasta alguses tuleb veel meelde fotogu näitus. Kahtluse varjud. Orel, Hollandi kuraatori Nicole son, läiker kergigi kureeritud fotonäitus, mis oli, oli ka väga hea elamus. No siis võib-olla tuua veel mõne konkreetse autorinäituseid välja. Minu enda tudeng Marianne jõgi tegi päris aasta alguses Draakoni galeriis sellise näituse, kus ta siis ruumide vaheliselt suutis manipuleerida. Nii suured tooniga, et tõi siis planeetide hääled eri eridisainiga kapslites galeriiruumi. Nii et selline heli nii materjal on. Heli on võib-olla ka üks märksõnu, mis, mis selle aasta seal kunstiloomingus on kuidagi meelde jäänud. Nii rääkis siis Kirke Kangro, tema vestluskaaslaseks oli Urmas Vadi ja Kirke Kangro tõi välja ka väga erinevaid nähtuseid, mis talle lõpeb. Puhasta kunstist, silma jäid, kui Kristi kongi enne teda rääkis rõhutatult maalitulekust tagasitulekust. Kirke Kangro tõi lõpuks välja ka heli. Nii et Neid suundumusi tänapäeva kunstis on väga palju ja need on väga erinevad, et mina arvan, et see on isegi täitsa tore, et siit mingisugust liiga ühtset, liiga igavat, liiga terviklikku pilti välja joonistubki. Minu meelest oli siin veel üks huvitav aspekt, Kirta jutu juures oli see, mis tuli sealt kaudselt välja, ehk siis see, et kui suur osa on praegu kunstis kuraatoritel ja kui suur osa võiks olla kunstiagentidel kui neid ainult rohkem oleks. Kujuta ette, et kui saaks kunstnikelt ära võtta kogu selle paine, mis praegu on, kuna peavad ikkagi kaudselt mõtlema näitustele, kaudselt mõtlema müügile. Ja, ja kui tore oleks, kui neile nii-öelda teie lihtsalt looge, teie lihtsalt maalige küll teised müüvad. Ja selline kultuurikorraldajat harimine on justkui küll hakanud juba peale. Ma tean, et Viljandis õpetatakse kultuurikorraldajaid välja aga nii tundub, et on ikkagi kogu aeg natukene liiga vähe. Aga osta ühest vast kõige laiaulatuslikku omast kultuurisündmusest kus ka kindlasti see kultuurikorralduslik pool väga oluline oli. Lisaks muule räägib nüüd arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv. Ja te vist juba aimate, millisest Touri sündmusest on jutt? Minu jaoks lõppeva aasta oli muidugi laulupeo aasta ja oli jõulupidu. Ja see oli kuuendal juulil, kui oli minu jaoks selles mõttes väga tähtis päev päev, kus mu tütar esimest korda siis esines laulukaare all selles suures lauljate massis. Et see on minu arust selline juba iseenesest selline kultuuriline elamus ja kogemus, mis mõnes mõttes teeb näiteks ka eestlasest eestlase, kui nii võib öelda. Minu arust oli seal üks väga tähendusrikas hetk, ta on kümneaastane ja laulis mudilaskooris ja see kultuurihetk minu jaoks oli siis Tauno Aintsi ja Jaan Pehki uudisteos minu isamaa, mida juhatas Aarne Saluveer ja laul oli äärmiselt nõudlik kooriteos. Kõik, kes kuulsid, kõik on sellest osa saanud ja miks sellest ka praegu on veel huvitav rääkida, on see, et, et kõik, kes näiteks ka praegu seda juttu kuulates mõtlevad, et võiksid ka seda kuulata, siis see on suurepärase helikvaliteediga olemas rahvusringhäälingu kodulehel või, või Youtube'is saadaval. See laul räägib Eestist ja see on selline. Noh, kõik kõik teavad, mis, mis seal öeldakse. Minu isamaa, oled ilus ja nii kole korraga milles ongi tegelikult juba niivõrd palju ära öeldud. Et minu meelest igaüks, kui ta natukene niimoodi mõtleb, siis täpselt nii see ka on, et räägitakse ilusatest asjadest, räägitakse koledates asjadest, räägitakse kõigest ühe korraga. Üks erakordselt aus lugu. Rääkis siis Neeme Korv Postimehest ja minu meelest on see väga tore, et ta tõi välja laulupeo, sest tihti, kui me räägime kultuurist, siis me räägime sageli kõrgkultuurist ja kuidagi see laulupidu nagu noh, on mingi värk seal kuskil jah, aga, aga tema mainimine, noh see on hea toon, aga kõik ütlevad ja, ja tore, tore, aga lähme nüüd edasi hoopis sügavamate asjade juurde. Ja see on ka üks asi, vaata mida ju meie tegelikult seda vasarat tegema hakates ju peaaegu lubasime, et me ei pese käsi ja et me ei vaata neid kahte kultuuri poolt siis üht sellist nagu sellist laiemat kultuuri, rahvalikumat tuur ja teist sellist kõrget kultuuri me ei vaata neid eraldi. Nii et nende kahe asja kokkusidumine praegu siin on ju väga kena ja kombekas viisakas ja kindlasti mitte kuidagi paheline. Loomulikult ma lihtsalt keedangi Neeme Korvi selle eest, aga saan aru, et meie viimane intervjuu Heili Sibrits aga viib meid vist jällegi tagasi selle kõrgkultuuri juurde. Ühtepidi kõrgkultuuri juurde ja teistpidi ka hoopis teise maailma otsa kuhu igale poole eestlased ka ei jõua. Lõppeva aasta minu jaoks üheks tähtsündmuseks oli ja ka tegelikult Eesti kultuuriloos, ma arvan, et see oli tähtsündmuseks, oli Eesti filharmoonia, olen koori ja Tallinna kammerorkestri kontserdid Ameerika Ühendriikides Arvo Pärdi muusika kontserdid ja esineti nii Washingtonis kui New Yorgis, maailmakuulsas karnitšhoolis ja, ja New Yorgis oli veel ka kontsert metropoli kunstimuuseumis. Mul õnnestus kuulata ja osaleda neil kontserditel ja, ja see oli vapustav Vapustav. Nii oli kuulda eesti muusikute professionaalset esitust, kui siis ka näha, kui suur MegaStar on tegelikult Arvo Pärt? Tundub, et me Eestis võib-olla ei taju tema suurust, et, et on nagu on, aga, aga samas et ta nii suur on, et kui teha popmuusikast võrdlust, siis ta on suurem kui Michael Jackson madonna kokku. Sest et sa nende kontserttuurile eelnes. Loomulikult USA meedias suurt tähelepanu olid intervjuud Arvo Pärdiga eellood ja kõikides kõige olulisemates väljaannetes olid arvustused, mis kiitsid nii Arvo Pärdi muusikat kui siis ka Eesti muusikute ja Tõnu Kaljuste. Dirigeerib jälgimisoskust, et, et põhimõtteliselt võiks öelda, et Arvo Pärt on Eestile suurem suursaadik kui ükskõik keegi teine Eestimaailmas eestlaste seas, aga kooning, karnitschooli kontserd, see oli puupüsti täis ja publik hüüdis lõpus braavo ja kõik seda, mis, mis on kiiduavaldustena võimalik endast välja tuua pärast vapustavat kontserte. Ja pean tunnistama, et ka minul olid seal kontserdi ajal vahepeal pisarad silmas, sest see oli nii, nii, nii võimas. Washingtoni kontserdi ajal, mis oli väiksem saal Kennedy keskuses häält ei kontserdi eel, et saalis istub kui Arvo Pärt ise. Ja see aplaus. Ma ei ole mitte kunagi midagi nii võimsat aplausi kuulnud kui sellel sellel, sest et see oli siiras ja inimesed tahtsid tõesti tunnustada tänu avaldada. Ja kui kõikidel kontserdite järel oli võimalik Kaavel saada Arvo Pärdi autogrammi, noh, mõnel pool natuke rohkem mõnevõrra vähem siis need sabad olid meeletud, kas inimesed tahtsid ja kui ma rääkisin inimestega, et mis on Arvo Pärdi muusika neile tähendanud, siis kõige sagedamini kuulsin vastuseks. See muusika muutis mu elu. Et tegemist ei ole lihtsalt kenade mõtlike meloodiatega ja vaikusega, nagu öeldakse Arvo Pärdi muusika kohta vaid sellel on suurem sõnu isiku, sa ei pea seda religioosset sõnumit. Nii oluliseks, mõjutab ta sind ikkagi vaimselt ja emotsionaalselt. Üks kontserdiväline hetk, mis mul sellest New Yorgi ja Washingtoni tuurilt meelde jäi, oli see, et Arvo Pärt tahtis kindlasti käia metropoli muuseumis korotko töid vaatamas, sest Rodkandema olulisemaid kunstnikke. Ja siis oli seal Arvo Pärdiga kaasas kaks prouat, üks oli muuseumi esindaja ja siis oli veel üks niisugune keskealine tädi. Ja alguses ei saanud aru, kes tädi on, et kõndisime koos ja tema püüdis ka ikkagi Arvo pardile nagu arutada kunsti üle temaga koos pildile saada. Ühel hetkel ma sain aru, et eriti pole mingi tädi son Loore Anderson. Ja siis ma taipasin, kui suur on tegelikult Robert. Et kui luure Anderson ütleb, et tema elu üks suurimaid unistusi on kuulata Arvo Pärdiga ühes saalis Arvo Pärdi muusikat ja kõnnib temaga koos vaadates Rotku punase perioodi töid keset pimedat suletud metropoli muuseumid, sest et Arvo Pärdi eriseanss või lastida tegelikult suletud muuseumisse siis see oli niisugune hetk, mida ma tegelikult ei oska isegi sõnadesse panna, sest see ei mahu tavaliselt loogika Allawi tavalise ettekujutuse alla staaridest ja suurtest kunstnikest loojatest. Rääkis Heili Sibrits tänases viimases intervjuus ja minu meelest jõuame siit ilusti ringiga tagasi, et kui Karlo Funk alustas sellest, mis hädad meid siin Eestis kummitavad, siis Heili Sibrits rääkis juba sellisest globaalsest eestlusest. Ikkagi on mingisugused sellised mitteringidega spiraalid, mis viivad meid siit kuidagi kõrgemale ja kaugemale ja polnud see 2014. aasta nii hull midagi. See oli päris hea aasta, mulle tundub, aga kui saate jooksul mitu korda täna öeldud, et nii vahelised me siiski ei ole või üks või teine väljaütlemine ei ole kuidagi paheline siis Peeter, sul on lõpukoha pealt küll üks, äärmiselt vastik plaan. Mul oleks paheline mõte ja sellepärast mina olen märganud, et ega need jõulud ja vana aasta ikkagi enne ei tule, kui raadioeetris ei ole kõlanud UM-i pala last Christmas i keevio May haart ja kolleeg Jaan Elgula vandus siin, et seda lugu tänavu jõulu ja aastalõpuhooajal viker raadio ei mängi. Teeme siis nii, et ikka ühe korra mänginud ka häid pühi ja head vana aasta lõppu ning vasar on taas eetris uuel aastal.