Tänases fotokolise Kaupo Kikkas paluks veel rääkida ühest järjekordsest fotograafist Kaiburgaanis, kelle näitusel sa käisid. Mida sa nägid ja mis mees ta on, miks me võiks tema töid aeg-ajalt vaadata, kui ettejuhtuvad? Kaevur than on jälle üks nendest vähestest moefotograafidest, kes maailma ajaloos on eksisteerinud, kes on keeranud sellest moefotograafiast tõesti välja kunsti ehk siis loonud uuendanud esteetikat ja saavutanud mingi piirideülese lõpptulemuse. Ja me oleme näiteks rääkinud siin ka mõnedel eelmistel kordadel Richard Avedonist, kes tegelikult alustas moefotograafia reformijana ja lõpetas sellise väga sügava portratistina ja, ja mõnest teisest mehest veel siis Kaibortaan tõesti mahuka täpselt sinna sellesse seltskonda. 28. aastal sündinud ja Kai Luis Panaress on tema siis sünnisünnipärale nimi ja meie hulgast lahkunud 91. aastal. Ja tema oli tegelikult siis 70.-te 80.-te aastate absoluutne selline moefotograafia, nii-öelda juhtfiguur, kelle esteetika järgi hakkasid moekunstnikud omamoodi looma. Ehk siis ta mõjutas oma ajastut oma tohutult värvilise, väga hoolikalt komponeeritud, veidi sürr reaalse ja ma ütleks isegi sellise, kuidas öelda sellise psühh kergelt psühhade, eelsete mõjutustega moefotoga kogu kogu moemaastiku, loomulikult Võug kõige kuulsam moeajakiri oli tema peamine väljund, aga kõige huvitavamat tööd tegelikult valmisid Charles Jordani kingadele sedasama Charles Jordaania oli tema siis patrooniks ja andis talle kõik need kingakampaaniat pildistada alates 1967.-st aastast kuni 1981. aastani. Ja tal olid täiesti vabad käed ja tulemuseks valmisid täiesti sellised nii-öelda igasuguse moefotovälised psühhedeelsed, kompositsioonid, kingadest, inimestest, jaga kuulus seeria, kus ta kasutab lihtsalt plastmassist modelli, selle mannekeeni jalgu, kus otsas on kingad. Ja siis selle seeria mõte on see, et justkui need jalad oleksid läinud üksinda reisile ja reisinud läbi kogu Inglismaa, ehk siis täiesti. Ta kasvatas mingitest väikestest idee kildudest välja täiesti täiesti hullumeelsed lood, story'd nagu lausa nagu pisikesed, sellised visuaalsed raamatud ja kummaline mees näiteks. Ta ei tahtnud mitte kunagi oma eluajal ühe ühegi oma tööga osaleda, ühelgi näitusele ka ei tahtnud. Temast räägitakse kui, kui, kui kunstnikust ja tema soov oli igat pärast tema surma hävitatakse kõik tema tööd, mida õnneks loomulikult ei juhtunud. Juba paar aastat pärast tema surma tuli esimene, esimene väike näitus ja suurnäitust tuli siis 2000. kolmandal aastal Victoria ja Alberti muuseumis Londonis. Ja nüüd praegu on just lõppemas summertset Housis tema elutöö siis koondnäitus, mis on tõeliselt tõeliselt suur ja võimas. Ja mis koondab oma tähelepanu ka suuresti nendele asjadele, mille pärast kuul, mis, mis ei saanud kuulsaks tema töödest ikka kingad siis kuulsaks said kõikvõimalikud moefotod ja ütleme, kui vaadata temast pildi stiili, siis tõesti jalgade ja kingade fetiš on olnud, et kindlasti see, mis on ta temaga kaasas käinud ka mitte ainult siis, kui ta kingadele reklaame pildistas. Loomulikult kingad olid ka kuulsad ja ilmselt müüsid hästi, kuigi mul selle kohta andmed puuduvad, aga, aga vuugiajakiri, kus olid tema suured ülelehe pildid, ohtralt esikaasi loomulikult, et oli, oli kuulus ja ilmselt mis müüs hästi, siis müüb hästi, praegu. Väga põnev on veel see näiteks, et tema kompositsioonid on, on kohati nii piinliku täpsusega komponeeritud, et ta kasutas millimeeter paberit, kuhu ta joonistas sketši sama pildi ennem valmis perfektse täiusega pildistas ja, ja siis tal olid täiesti haruldane positsioon vuuke ajakirjas, kus mitte kellelgi olnud lubatud tema pilte valida, puutuda, kadreerida, muuta. Ta ta viis valmis pildi ühe valmis pildi ajakirja ja tegi sinna peale isekujunduse, kuidas see täpselt lõpuks välja peab nägema. Et kes on selles valdkonnas natukene tegutsenud, teab, et see on noh, see on praktiliselt selline käitumine praktiliselt välistatud, et alati on olemas disainerid, Aadeed, kunstijuhid, toimetajad, peatoimetajat, kes tahavad kaasa rääkida, kuidas üks lugu või kuidas üks ajakiri välja peaks nägema. Nagu portaal oli mees, et absoluutselt mitte mingisugust diskussiooni tema ei võimaldanud, läks ühe tema arvates parima pildiga ajakirja ja see ilmus seal ajakirjas. No ma arvan, et enne seda pidid aastaid käima ja vaatama, kuidas disainerid ja muud tegelased pilte lülisid, enne kui ta sai õiguse öelda. Kindlasti olid seal all mõned halvad kogemused, selles, ma olen päris veendunud, sest nii radikaalseks kindlasti ei muutu ükski fotograaf iseenesest, aga, aga samuti, kui sul on mingi idee, mille sa oled tõesti millimeetri paberile visandanud mingi disainer, kadreering kuskilt mingi serva maha, siis see võib võin omast käest öelda, täiesti marru, marru ajada. Ja tegelikult miks Burdaan veel selline nii-öelda eelmise ajastu, sellise kuldse fotograafia ajastu mees on, sest et ta oli maailma kuulsama Süralisti mänrei assistent ja protežee, nii et man rei tegelikult tõid seltskonda siis 50.-te aastate Pariisis ja, ja Borden alustas oma oma nii-öelda kunstnikuteed tegelikult maalides. Ja väga huvitav on see, millest väga palju ei ole juttu olnud, mis nüüd seoses selle Sammerset House elude näitusega välja tuli. Ta on filminud väga palju paralleelselt kaheksa millimeetrisele filmile, kui ta pildistas selliseid pisikseid pisut hullumeelseid filmijuppe ja ta on jätkuvalt maalinud nii, et näiteks üks tuba, siis seal näitusel on, kus on võimalik näha ka tema maale selliseid suure suure formaadilisi lausa monument tavalised õlimaale. Ütleme nii, et täiesti piirideülene kunstnik, kes on otsinud kogu elu ja näiteks veel üks selline täiesti uskumatu fakt, et 80.-te lõpus, mis on siis tema nii-öelda loomingu hiline lõpuperiood, ta töötas kolm aastat ainult ühe modelliga, ta ei pildistanud mitte midagi muud, vaid lihtsalt töötas täiesti süviti, reisis, pildistas kõik oma ideede üles nii-öelda ühe naisideaaligasid seal Loliitaliku kergelt laps, naise nii-öelda tüüpi modelliga. Nii täiesti ta transformeerus ka elu jooksul väga mitu korda oma selle nii-öelda oma selle vaatenurga või vaate Prismaga fotograafiale. Aga tõesti täiesti äratuntav käekiri, täiesti eriline lähenemine, ülim perfektsust, detailides ja salapära, suur salapära, mis, mis jäi saatma tema tema loomingut ka pärast tema surma. Mulle avaldas muljet see fakt, et ta pildistas, kingasid, mul on küll moefotograafidest oma ettekujutus ja arusaam. Ma arvan, et kui tänapäeval kellelegi öelda, et nüüd järgnevad kaks aastat, sa pildistad, kingasid, hakkaks nutma. Vaevalt küll, kui kingade pildistamise eest ka mõistliku tasu saab, sest tegelikult kingad ja kingade vorm on, on imeline pildistamiseks ta on piisavalt ebasümmeetriline, piisavalt siin amorfne, samas vormimäng, värvimäng, nendesamade Raineri mõtete pildikeeles väljatoomine. Ma julgeks öelda, mina kui inimese pildistaja olen vaimustunud tegelikult kingade pildistamisest, kui ei ole kohustust teha valgel tausta peal lihtsalt nii-öelda fotosüüdistust kingadest, vaid on, on võimalus teha midagi, mis justkui annaks edasi nende kingade hinge, kui nende sees hing oleks. Aga tõesti, kui maailmas on olnud läbi aegade üks mees, kes on sündinud kingapildistaja, siis see kindlasti on Kaibordan, ta oli ka veel väga palju muud. Aga vaadates tema pilte, et ja kuidas läbiva joonena see jalg ja king käib piiga kõikidest teistest temaatikatest, siis ma arvan, et tema suhe kingadega oli kindlasti midagi hoopis enamat kui meil siin.