Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Soode, mida te praegu kuulate? Stuudios on meil külaliseks Tristan Priimägi, tere, Kristian Kristjanist. Saatejuhid on Peeter Helme. Tere, Peeter. Tere, Urmas, head uut aastat. Head uut aastat kõigile kuulajatele. Ja see põhjus, miks me Christian sind kutsusime endale külla, on see, et kuuendal jaanuaril antakse välja Eesti filmiajakirjanike ühingu poolt Neitsi Maali pronkskuju kõige parema filmi eest. See kuju ise on muidugi selline suurt töntsakas loha naine, kes on siis selline täielik vastand Oscari jõulisele hitile kujule aga aga. Vastanud ka Neitsi Maali kuvandile, mis pähe võiks tekkida. Jah, et selles mõttes, et see on, see on Priit Henderi tehtud kuju ja seal on just seda Eesti anima väga omastasid groteski, mis igat suvi. Aga ütle, et mille alusel neid filme valitakse või pigem kes on need, kes sinna filmiajakirjanike ühingusse kuuluvad, et kas ma saan aru, et, et need on kõik, kes sinna kuuluvad, kõik need on ka nagu selles žüriis, kes otsustavad, et mis film siis saab selle, selle preemia? No eks see on niisugune natuke mõnes mõttes nagu ametiühingumoodi organisatsioon, mis koondab kõiki filmist kirjutajaid, et Eesti vabariigis, kes on soovi avaldanud sellesse organisatsiooni kuuluda liikmeid on praegu 24 ja igaühel on justkui siis oma hääl Eesti filmi poolt anda. Tegelikult on niimoodi, et alguses igaüks valib välja oma top viie aasta jooksul esilinastunud eesti filmidest ja siis nendest koostatakse nagu punktide üldtabel bar, nendest viiest parimast, igaüks saab siis hääletada oma lemmiku. Mingit vaidlust või diskussiooni ei tekigi selle juures. No tekib ikka, selles mõttes küll, tekib ikka, et kõik on seal ühe laua taga koos ja kui kellelgi on näiteks kasvõi nüüd ütleme, taastootmist ajastul on järjest ikkagi süvenev probleem see, kuidas defineerida Eesti filmi, eks ole, nojah, sinu mäletan, kui jah, et kui 2013 näiteks Mandariinid võitis, siis oli seal ka palju vastu nagu vastuargumente, just nimelt selles osas, et tegelikult on režissöör grusiin ja käsikirja on ta kirjutanud, eks ole, et seal et mis hetkest me saame nagu eesti filmiks hakata eesti filmi lugema. No meil ongi siin ju kandidaatide hulgas üks selline film, mille kohta võib öelda, et see on veel vähem eesti film kui mandariinid. Pean silmas, ma ei tule tagasi, mille režissöör on Ilmar Raag, produtsent idest vist üks on Eestist või, ja operaatorid on eestlased, kas oli nii? Viis osalejariike tegelikult muidugi raagi film tekitab minul peas vähem küsimusi, sest et noh, Euroopa filmi traditsioon on ikkagi režissööri keskne, eks ole, et kui me räägime Ameerika filmist kui millestki näitlejakesksest ja tegelikult Ameerikas otsustaja suures osas produtsent, mitte režissöör, siis panjelduse autorikinotraditsioonis on ikkagi režissöör, see, kel kelle järgi kelle järgi ka näiteks minnakse kinno. Minnakse vaatama Ilmar Raagi filmi, mitte ei minda vaatama võib-olla näitlejate pärast. Et aga noh, jah, see on, selles mõttes võib, võib ka seda vaielda, eks ole. Et oma oma iva selles on laagi film on nüüd klassikaline. Halva tähendusega sõna on tegelikult europuding, mida kasutatakse selliste filmide puhul, kus on neli-viis tootjamaad. Aga noh, siin on, ma arvan, sellest europudingi ohtudest ikkagi üsna edukalt möödualoveeritud. No ma pean silmas lihtsalt seda nendele kuulajatele, kes ei ole selle filmiga tuttavad, et seal filmis räägite eesti keelt, see on venekeelne film, selle tegevus toimub Venemaal ja Kasahstanis, filmitud on ta Valgevenes ja Kasahstanis. Ja võib niimoodi laiemalt üldse öelda, et mida see nii-öelda Eesti inimesele siis ütleb, aga samas et vale muljet minajutustaja, kes minu meelest on see väga hea psühholoogiline draama ja selline üldinimlik lugu. Võib-olla enne kui me räägime nendest viiest filmist, mis siis nominatsiooni son üldse sellest, et kui palju neid filme oli, et ma isegi ausalt öeldes imestasin, et et nominatsiooni son viis filmi, et mul alguses tuli ainult noor filmi endale pähe? Ma ei ole muidugi mingi eriline filmi inimene, aga aga et kui palju neid filme üleüldse oli? Seda numbrit ma selle päris peast ei oska öelda, aga ma arvaks, et see number on kuskile 50 kanti, sest tegelikult on ju võimalik valida ka lühifilmide dokkide animatsiooni ja põhimõtteliselt olenemata nagu formaadist või pikkusest on võimalik hääletada kõigi asju. Nii et eesti lood läheks ka sinna täiesti vabalt alla. Lähevad, kui nad on, jah, kui nad on esilinastunud selle aasta sees, siis on küll. Aga aasta viimases sirbis Tõnu Karjatse filmi aastat kokku võttes ütles, et mõne eelmise aastaga võrreldes tänavune filmisaak suhteliselt kesine või parem oleks öelda hea keskmine. Esilinastus neli täispikka kodumaist mängufilmi, kuus lühimängufilmi, kuus animatsiooni ja 22 dokumentaali, neist kaheksa ETV Eesti lugude sarjas. Tulebki kokku, ongi 50, eks ole. Et aga mis on huvitav sel aastal, et kui vaadata neid kõigi eelmiste aastate Neitsi Maali võitnud, siis on nendest üksnes pooled, umbes on mängufilmid sinuga On, dokke on animafilme ja muud, eks ole, lühikad ei ole kunagi võitnud. Aga sel aastal selgelt osad nagu filmigrupid kukkusid kohe täiesti välja, ehk siis lühifilmida nominatsioone nende liikmete poolt praktiliselt ei tulnud. Vist mainiti roosat kampsunit, Monika Siimetsa filmi korra ja tokkidest oli esile tõstetud ainult paar tükki jällegi. Et nõrk doki aasta nõrk lühikasta. Kuidagi grupid pani kohe kõrvale, animatsiooni oli rohkem ja siis ikkagi noh, mängufilmid domineerisid kokkuvõttes. Animatsioonist jõudis siia lõppvalikusse ka ainult üks. Ja lendurid koduteel, Priit ja Olga Pärn aga oli mainitud veel päris mitmeid Ülo pikovi tik-tak ja Priit Tender ja alateadvuse maja meenuvad praegu esimestena. Aga kui nüüd minna selle nominatsiooni juurde ja pressiteates on need välja toodud tähestiku järjekorras, et äkki läheneme meiegi selle tähestiku järjekorra alusel, et siis esimene film on Kirsitubakas ja režissöörid on Andres ja Katrin Maimik. Et mingis mõttes selle nominatsiooni puhul tuleb hästi selgelt välja see, et üks on väga kindel selline autorikinopool ja teine on siis selline, kus sa juba tunned natuke seda sotsiaalset tellimust, et ahaa, et meil on vaja natukene sellist sellist sellist filmi ka selgelt oleks publikule orienteeritud ja inimesed saaksid väga lihtsalt ennast samastada ja mingit otsest emotsiooni kätte ja nii edasi. Kas sa näed kirsitubaka puhul seda tellimust näiteks ma tahtsin ka küsida, et kumb see kirsitubakas on, kas see on autorifilm või sotsiaalne tellimus või kellelegi veel korraks, Tõnu Karjatse teerides, tema ütleb selle filmi kohta üldse, nii et see on kerge ja meeldejääv romantikafilm, mille sarnast kodumaises filmis ei meenugi. Minu meelest ta seal päris hästi öeldud, aga ikkagi see ei vasta küsimusele kino, või on see õige film õigel ajal? Minu meelest on ta nagu selline nagu pool nii pool naa film, et Maimik on teinud ju noh, väga selgelt oma oma autorifilmi, aga ka selle puhul mulle tundub just et noh, mõnes mõttes on ju väga tore, et on kuidagi leebunud ja selline armas film ja aga et mingisugused võtted, mis nendes varasemates filmides oli, et kasutada näiteks näitlejaid, kes ei ole ei ole näitlejad, noh, välja arvatud see tüdruk kes siis oli peategelane või noh, siis üks peategelastest, et tema oli muidugi väga hea, aga aga need ülejäänud näitlejad, kes ei olnud näitajad nii-öelda inimesed tänavalt, nad mõjusid ikkagi kuidagi puiselt sealt filmist ja kui mõelda selle peale, et kas see oli nagu selline südameverega tehtud film, siis kindlasti see ei olnud minu meelest, et oligi selline noh, äri peab voolama, sinu meelest ei käi noh, selles suhtes võiks ju küll, kui filmi teha, et neid tehakse nii vähe Eestis ja, ja see on kuidagi selline hästi suht või. Mulle tundub, et isegi selles samas vana vana, mingi loodusmehe või kuna ma arvan, et meievanune umbes. Et Ma noore tüdruku vaheline armulugu või selline kohtumine, et see oli ka kuidagi suht või, et oli palju mingeid erinevaid liine ja samas sai film oli täpselt selline, et ma tean nagu iga sammu, mis on nagu tulemas on või et see mitte millegiga ei üllata me kuhugi ei jõua ja, ja noh, mingisuguses mängu ilus ei olnud sellist mõned kuidagi jääks nagu meeletult vaatama seda filmi. Ma ei tea, ma sain aru, et teine, ta meeldis ja mina olen nagu mul olime iseenesest võib-olla nagu asi ka selles, et et mul on just nimelt Maimiku sellised noh, kasvõi see tabamata ime, mis mul vist tegelikult noh, see on küll lühifilm, aga aga on kõige rohkem meeldinud Maimiku filmidest, et noh, see on tõesti nagu sellist sellist hullust ja mängulisust, tõelist, sellist künismi ja irooniat. Ja minu meelest selles filmis oli ka mingit sellist irooniat, mis töötas nagu vastupidiselt, et ta ei lasknudki sellel filmil kuidagi kujunema hakatud, vaadati kogu aeg midagi kõrvalt anti mingisuguseid kummalisi hinnanguid või ja samas nagu proovite olla, sellised meeldivad kirsitubakalõhnalised vä. Urmas sa praegu mõtled nagu tõeline meesšovinist, imelik, et mina pean seda sulle ütlema. Räägid Maimik, Maimik ja sa ei mõtle hetkekski selle peale, et Andres üksi ei teinud seda filmi, et Katrini osa ei maksa siin kindlasti ala tähtsust. Jaa jaa, aga ma lihtsalt tõin näiteks nagu Maimiku eelmiseid filme, et noh, et võib-olla siis ongi see koostöö nagu selliselt mõjunud ja noh aga, aga ma ei oska seda, seda uut kvaliteeti kuidagi hinnata. Vot enne seda kirsitubakat tuli, on neil ühine lühifilmina ka hõbepulm, mis on põhimõtteliselt ongi justkui peaproov sellele täispikale, et täpselt minu meelest väga sarnane huumoritunnetus, mingisugune siuke nunnu absurd ja tundub jah, et see on nende uus joon, kuidas nad neid filme tahate. Üks asi, mille ma kirsitubaka puhul välja tooksin, on see, et mida sa Urmas mainisid, et tõesti siis maris Nõlvak Laura rollis ja Getter meres maa Meriti rollis on ikka väga hästi mängima pandud see, kuidas sellised noored tüdrukud, kes ei ole ka erilise näitlemiskogemusega, ma ei tea, kas nad üldse varem kuskil midagi mänginud on. Ennast mängivad, noh, see on ikka, ma vaatasin, ahetasin. Maris Nõlvak, et tema mängis väga hästi ka selles Tolgi ja Maimiku seriaalis hakkab jälle pihta, et noh, millest ma ka ei taha väga pihta pikalt rääkida, aga mulle just nimelt see tüdruk seal väga meeldis, et ta oli väga tõetruu. Selle kirsitubaka juures peaks kahte asja toonitama. Et üks nendest on kindlasti see, et kui ma õigesti mäletan, selle filmi saamislugu oli üsna keeruline, ehk siis seal oli mingi paar aastat tagasi oli üks eelarvejupp lihtsalt üle, ehk siis täpselt selline number, mille eest justkui ei saaks filmi, aga ära peaks selle kulutama. Ja maimikud ütlesid, et me suudame selle rahaga teha mängufilmi. Et kui nüüd võtta, võtta tõesti see teadmine aluseks, et tegemist on väga väikese eelarvega filmiga, siis selle kohta on teinud minu meelest suurepärase tulemuse, mis paistab ikkagi nagu sihukest korralikku mängufilmi moodi välja. Nojah, vahest oluline, no ma saan sellest nagu aru, aga mina kui lihtsalt vaataja mind tegelikult üldse ei huvita see, et kui palju seal nagu raha oli või on mingeid vahendeid, et et mul on isegi tundes mingis süzee mõtesta selline vaid me võib-olla ma olen nagu liiga kuri ja halvustav, aga aga, aga. Et lihtsalt otsid seda Esto-TV anarhia vaimus, et mida see ei ole. Ei, sa ei taha sellega leppida, mis on kadunud igaveseks. Olla. Aga tead, ma arvan, et, et ma ikkagi osti otsised Esto TVd, et näiteks seesama film Hõbepulm, mis, mida tegid samuti Katrin ja Andres Maimiku uus, et seal oli see, see mingisugune, ma ei tea, mis asi siis tasakaal või me just nimelt see, see iroonia või või see kaastunne või see inimlik üldinimlik asi, mis meil kõigis olemas on. Et seda seda puudutada, et ja see oli hea film, minu meelest? Kirsitubakas on siiski ka ikka mõni selline päris mõnusat piinlikkust tekitav episood. Kirsitubakaga, et ma tean inimesi, kes vihkavad seda filmi, on tavaliselt nii teravaid emotsioone Eesti filmide peale ei kulutata nagu mingisuguseid tugevamaid lainetus ja see miskipärast põhjustanud küll. Vaatama, mis kuuendal juhtub. Aga kui me tähestikku veel kord edasi liigume, siis tuleb üks film, mis võib-olla Urmas sinu maitsele rohkem sobib, et nimelt siis Priit ja Olga Pärna lendurid koduteel on ju groteskne ja mingis mõttes räige ja absurdne ja kõik need asjad, mida sa kirsitubakast ei leidnud, võiksid ju siin olemas olla. No ma ei tea, äkki sa, Christian, ütled ise alguseks midagi, et muidu ma ütlen midagi halvasti. Noh, kui ma õigesti mäletan, siis minu selle eelhääletuse kõrgemad punktid läksid sellele filmile aasta läbilõikes, et kui nüüd julged vanameistri ehk Priit Pärna suhtes natukene olla kriitiline, siis vahepeal mulle tundus, et nende Olga Pärnaga koos tehtud filmide mingisugune nagu mänguline moment kadus ära, mida Priit Pärna juures alati oleme pidanud väga oluliseks, et ta on sihuke noh, jah, et ongi nagu mänguline, niisugune kaval ja võib-olla natuke ütleme, kõlvatu ja üleannetu ja nii edasi, et nüüd on see noot nagu väga selgelt tagasi, et on kuigi tegemist polegi ka väga graafiliselt erootilise filmiga, kohati on siin ikkagi vaimukust kogu filmi vältel. Vaimukus Mõnistesteerib ennast väga nihukesel vabal moel, et seda on mõnus vaadata. Pluss veel siis see, et tegemist on ikkagi üsnagi unikaalses tehnikast tehtud filmiga, mina sain sealt küll korraliku elamuse. Mis sa räägid selle filmi tegemise tehnikast? Mitte filmitegijana saan ma jääda seda kirjeldada, siis ma arvan, suhteliselt hämaraks, aga nagu ma aru saan, et tegemist on liivaanimatsiooniga, eks ole ja nad kasutasid Piusa koobastest pärit veidi eriti peenikest liiva, mida, mida pannakse liivakellade sisse. Ja liivaanimatsioon omakorda siis modifitseeriti arvud siis üle, nii et ta on põhimõtteliselt ikkagi segatehnika, kuigi ta ei paista niimoodi välja, et asi liivaanimatsioon versus mingisugune digitaalne lisandus. Et välja näeb tõesti väga-väga hea. Mulle endale meeldisid seal filmis sellised toredad kunstiajaloolised vihjad, täpsemalt siis vihjetest nimelt erootilise kunstiajaloole. Täpselt kamas suutrale ja jaapani kunstile ja et see on ka nüüd üks võtta minu meelest, mida Eesti animaatorid on alati kasutanud, eks ole, et võtame need kasvõi Riho Undi, Vennad Lõvisüdamed või siukest ja kas või eine murul, eks ole. Põrand on täpselt samamoodi siis see on justkui mingis mõttes animatistenewitsiooniga tuttavamale inimesele selline lohutav jätk teatud traditsioonile ka, mis on alati meil meile ju meeldib nagu kogeda seda, et me tunneme mingisuguse viite ära, see lubab meil tunda ennast targana ja sihuke pead silitab, efekt on seal olnud. Aga mulle tundus veel, kui seda kõrvutades siin teiste filmidega võtame sellesama juba mainitud kirsitubaka, siis siin oli üks teema, mis minu meelest kordus, mis oli nii kirsitubakas siin kui veel ühes filmis, milleni me jõuame. Nimelt selline keskealise mehe raske elu Aga see on ju tegelikult laiemas mõttes kogu Euroopa filmid kogu Euroopa autorikinotraditsiooni nurgakivi, no ma arvan, et see on üleüldse kannatab. Just tõstetud, isegi kui sa võtad kaasaegseid või noh, ma ei tea, üleüldse kirjanduse, siis seal figureerib ka ikkagi kesksel kohal see see hädine õnnetu mees, kes kuidagi ei saanud asjadega hakkama. Ja kui siit minna veel sammuke kaugemale, siis tegelikult mingis mõttes need on Jeesus Kristuse loo terrivatsioonid tegelikult. Et see ongi see valge mees, kellel on dilemma. Aga võib-olla kangelane. Võib-olla need kolm rändureid, kes seal kõrbes uitavad nende kohvritega kus sees on kolme peale kokku üks naine, et et võib-olla need on hoopiski isa poeg ja püha vaim. Pärn hiiliks sellest küsimusest kohe kõrvale ja vastaks sellele. Nagu selle filmi tugevus selles seisnebki, et siin on esiteks siis neid vihjeid maailma kunstiajaloole, mille tunnevad ära vaatajad mitte ainult Eestis, vaid mujalgi ja neid tõlgendusvõimalusi lihtsalt ei, tohutu. Palju, ja mida just tegelikult jääb filmikunstis järjest vähemaks ja vähemaks, sest et ilmselt see on televisiooni pealetuleku mõju ehk siis teles, kui me midagi vaatame, siis enamasti inglise keeles öeldes võttis siis vuti kätte, ehk siis see ongi see, mis ekraanil on. See ongi see, et seetõttu igasugune nagu võib-olla natukene koorilisem filmi Kergakov kipub ära kaduma, õnneks animaatorid hoiavad seda traditsiooni endiselt elus, et värskendav on näha midagi sellist, kus on võimalik pärast ka vaielda, et kas need volinik püha kolmainsus leiab. Või lihtsalt liiv. Ja täpselt, võib-olla see ongi nüüd õige koht, kus meil ei maksa liiga raskemeelseks minna ja hakata mõtlema selliste piibellik teemade peale ja teeme korraks väikese pausi ja kuulame kirsitubakast ühte väga ilusat ja lõbusat lugu, nimelt Reinud uusi esituses, päikesepaisteline päev. Täispäiksepaistet. Andeestilist. Ma käin ringi puiesteel, pessimist. Ei oskagi öelda miks pilvesbalg. Mis täitis mind voodist insta vasak jalg? On täis päiksepaiste. Ja seal on is. Mis võim talle rõõmson küll anda? Ei ühtki, ta säästuvad kes käivad. Lahkemaks muudab nin. Me jätkame saatega vasar, meil on täna taas Tristan Priimägi stuudios saatejuhtidena on Peeter Helme ja Urmas Vadi. Täna räägime me neitsimaalist ehk siis sellest auhinnast, mida teisipäeval annavad kätt Eesti filmiajakirjanike ühingu liikmed. Kõige paremale Eesti eelmise aasta filmile me oleme juba rääkinud Kirsitubakas kast, mis on nominatsioonis. Lendurid koduteel. Mis on kanominatsioonise järgmine film? Sellest teost on maastik mitme kuuga, mille režissöör on Jaan Toomik ja seal on ka tema esimene täispikk film. Võib-olla see film ise, see on selles suhtes ka hästi ootusi üles kruvinud, et just nimelt tänu sellele sellele, et kuidas Jaan Toomik ise oma installatsioone on teinud ja üldse teeb, et missugune on tema selline kunstnikku käekiri ja, ja kuidas see avaldub siis sellises täis? Kas mängufilmis Christian, sa ütlesid enne, et selline järjest suurem probleem filmikunstis on see, et järjest vähemaks jääb seda mitmetimõistetavust ja tõlgendusvõimalusi. Nüüd maastik mitme kuuga on küll selline film, mille ta ilmselt seda häda ette heita ei saa. Me ei saa kindlasti. Mulle väga meeldis film, mulle meeldis väga see retseptsioon, mis selle filmikaaslaseks siis näiteks Tiina Lokk mäletamist mööda Postimehes keeldus seda filmi hindamast üldse ütles, et pigem vist selle filmiga visanud filmi kategooriates sellel hindeid panna. Aga see on huvitav, sest minu meelest on täpselt ta väga selgelt ikkagi sobitub just nimelt nagu mängufilmi kuigi tema kunstnikuvaade või noh, just nimelt vaade on seal väga selgelt olemas, mis teebki selle asja hästi võluvaks minu jaoks. Ja minu meelest on suurepärane, aga ilmselt rocki jaoks läks liialt vibama, et ta ei ei pidanud seda enam. Seda, seda struktuuri puudumist niisugusel kujul ei pidanud enam mõtlema filmilikuks ja noh, siis rääkisime sellest kannatavast mehest, seal nüüd selle kindlasti. Hendrik toompere juunior on eesti kannatav mees 2014, et et on suurepärane roll. Naljakas selle esilinastusel ma mäletan seda, kuidas inimesed surmtõsiselt vaatasid, seda ilmselt nad ei julgenud kuidagi naerma hakata. Me naersime kogu aeg. Väga vaimukas lugu sellest, kuidas mees on täiesti kimpus oma eluga. Mina naersin kohati, mulle tundus, et võib-olla see naer ongi kõige õigem reaktsioon, sest kui hakata katsuma kõike seda, mida me ekraanil näeme sellistele lihtsatele narratiivi reeglitele allutama, siis tõesti ei ole sellest filmist võimalikku filmist vä. Jah, ja ta nõuab nagu teatud kaasamõtlemist mulle väga meeldis. Jan Kaus selle kohta kirjutas, et see selle Hendrik Toompere juuniori siis noor armuke Jaanika Johansoni mängitud karakteri nime ei mäleta, et tegelikult võib seda Jaanika Johansoni karakterit võtta kui väljamõeldis või tema enda mingisugust fiktsiooni. Et jällegi rääkides tõlgendusvõimalustest, siis jällegi väga huvitav lähenemine. No arvatavasti, miks inimesed ka ei naernud, kinos oli ikkagi see, et et jah, see, see lugu ise ei ole sellise väga lihtsa narratiiviga või noh, nagu Kristjan ütles, et sa pead sellega kaasa mõtlema ja, ja teistpidi ka see, et kogu see lugu kui võib-olla isegi nagu rääkida seda, et mis esoteerikaga seal inimesed tegelevad ja mis probleemid need on, kuidas nad käituvad ja kui näiteks mingit ühte stseeni ümber jutustada puhas nali või ta isegi koosneb justkui mingitest anekdootidest. Aga Lähen tehtud nii tõsise näoga või noh, sellise tõelise veendumusega või just nimelt selle taga ongi see üksikkannatav mees ja tema paine ja need värvid ja kõik see on selline, siis arvatavasti seda naerureaktsiooni otseselt ei tulegi kohe. Aga seda vähemalt teame nii toomiku installatsiooni töödest kui siis lühifilmist kolleeg, et ta tegelikult nagu kaamerast ja pildi ilust ja sellest saab kõigest, nagu, et ta ei pea teisest nii-öelda teisest distsipliinist tulema, hakkama mingit algkõrgust võtma, et ta tegelikult nagu visuaalse esteetikaga on tuttav, et seetõttu võib seda vaadata kallis. Et võib-olla kui esteetilist elamust me oleme õigel teel, härrased. Mulle tundus ka, et selle filmi puhul mingisuguseid kohti on võimalik väga erinevat moodi mõtestada ja vaadata. Aga kui mingisugune lugu siiski on kogu aeg üks, eks, et see sedasama minategelane on ju sidus koherentne vaatamata sellele, et see maailm, kus ta elab peale koherentne, siin tulebki mängu see, et võib-olla tõesti see tema armuke, kui see oli tema armuke on väljamõeldis, võib olla väga paljud asjad on väljamõeldis, et lihtsalt tunnebki. Kuidas ta ütlebki, et tal on selline tunne, et ta ei suuda enam mitte kedagi ega mitte midagi uskuda. Aga mulle tundub ka, et tema on see vaeseke, kes on ainukene terve mõistusega ja siis ümberringi see maailm tema ümber muutub nagu järjest absurdse maks ja ta ei suuda sellega enam ei suuda sellega enam suhestuda kuidagi leidma tee. Et see top viies lõpetesse silm, see on minu jaoks nagu äärmiselt tore üllatus, sest et seda tüüpi filmil, eks tema saatus ongi jääda luurama kuskile varjulistesse nurkadesse, mitte sinna nii-öelda rambivalgusesse eriti sattuda, et ma tahakski näha 2015, mis need festivalid mõtlevad, kes seda filmi näidata võiksid maailmast? No ma just kujutasin ette ka sellise üsna filmikauge inimesena, et see on selline asi, mille kohta öeldakse festivalifilm. Ja öeldakse küll, kui sa nüüd ei ole nagu liiga veider. Ei ole, mul on tunne, et ka paljude festivalide programmi valijad on tegelikult muutumas natukene üks väikekodanliku maks oma maitses, et kahjuks on see tendents ka märgata. Vaat kui sellesisulise poole pealt mõelda, et mis see film oli siis mulle järjest enam selline tunne, et, et noh, et kõik nad tegelevad mingite sorteeriliste asjadega mingite vaimude väljaajamisega. Aga see kõige taolise tunnet, et inimesed otsivad, et nad on justkui seotud millegi suuremaga, kui nad ise. Aga kõik see muutub selliseks väga ambivalents, eks, et ühel hetkel ei ole enam mitte midagi või, või noh, see filmi lõpp tegelikult filmi lõpp meeldis mulle veel, eriti et ta lõpeb täiesti suvalisel kohal ära. Ja siis ma mõtlesingi, et oleks nüüd lõpeks film ära, kus on üks anekdoot, kus siis loomad on rongis ja ja öeldakse, et jah, et eile ei saanudki kohvrit tagasi. Et see on minu meelest võtab väga hästi kogu selle filmi kukesele tunde ka, et et jah, et me otsime, teame, ei oska, et Me oleme millegi suuremaga seotud, otsime mingit kontakti, inimesi, mingeid mõtteid, aga, et võib-olla nagu ei olegi midagi kohvrit kaisa tagasi. Ma mõtlen, et kas see mitte ei räägi, võib-olla ka sa oled Toomiku kunstniku olemus, et olles ise tegelenud, et siis filmiga võrreldes väikevormidega, olgu selleks video või maalikunst, teab ta väga hästi, et üks kunstiteos saabki olla ainult üks väike väljavõte elust. Ei saa kunagi ära rääkida kõik, kes saabki esitada ühe pildi. Ja kui teha üks film, siis lihtsustatult öeldes oli ka nii, et sa paned Ühel hetkel käima. Ühel hetkel paned seda kinni, aga elu on enne seda kestnud ja läheb pärast seda ka edasi. Minu suurel lemmikul, krimikirjanikul, Seimisel rail on see kasutuses, sõnas inglise keeles klausel, ehk siis mingisugune lõpp, lõpet lõpetatud lahendus, eks ole. Et filmide puhul on just minu arust tihti hädas, et see lõpetatud lahendus on nii pidulikult täpne, et sulle endale hingamiseks absoluutselt ruumi, et just see eba pärasus on, on tervitatav, et mis jätabki filmi eest, kui filmi tagant otsad lahti, et me saame edasi mõelda. No vot see meeldis mulle kirsitubaka lõpu juures ka. Aga kui sa ütlesid, et, et maastikas mitme kuuga inimesed tahavad tunda ennast millegi suurema osana, siis minu meelest on see ka nüüd üks selline ühine teema, mis seob nii kirsituba kat, nii lendureid koduteel nii maastiku mitme kuuga kui ka järgmist filmi, mis meil loetelus on nimelt ma ei tule tagasi. Ehk siis soovi armastuse järele. Jah eestlasele on see võib-olla vist ikkagi eriti raske, kuna ei suudeta kommunikeerida oma mõtteid ega ihasidega ideid, et seetõttu võib-olla tuleb valada neisse filmi vormi, kuna armastus ei tulnudki vargamäele tunde. Ma ei tule tagasi. Mis siis sellest sisemist rääkida? Mina ütlesin, sulle meeldis, kuidas sealgi lapsed on pandud mängima vä? Ja kui noh, samamoodi mis ma ütlesin kirsitubaka kohta, mulle meeldib ka see, kuidas Kristiina rollis olev Victoria lubatševa on pandud, mängimata ta jätabki sellise natuke metsiku vanematest ilma jäetud juba lapsena kuritegelikule teele ja sellisele täiesti Aasotsiaalsusesse määratud natuke laps looma mulje, et see on väga veenev ja samal ajal ka see, et tast siiski on hingesügavusi igatsus, et see kõik tuleb väga ilusti välja ja tõesti, et laps niimoodi mängima pannakse, see on ikka võimas. Pluss siis selle filmi ütleme meedia puhul aga selgelt välja toodud fakt, et ta tegelikult ongi, lastega tuleb seetõttu võib-olla ei pidanud päris nullist seda rolli üles ehitama. See kõik, mis seda tänavaelu või, või, või seda, kuidas ta mingis kriisisituatsioonis käitus, tüdruk, et see oli suurepärane, ta minu arust ka mängis väga hästi ja seega teine tüdruk tegelikult mõlemad on, on väga-väga head või sellised usutavad ja näitleja mängu poolest kõik väga mõjus, aga aga samas kui ma mõtlen selle stsenaariumi või loo peale, siis, siis seal tekib küll kohe algusest peale mingi ebausus. Ta tõi väga konstrueeritud. Noh, lahendus või, või noh, lugu hakkab kuidagi imelikult jõnksumad. Tütarlaps lõpetab suurepäraste tulemustega siis keskkooli ja läheb ära lastekodust ja järgmisel hetkel me näeme teda umbes täpselt sama vanana, ütleme mingi paar aastat on mööda läinud ja juba ta peab ülikoolis kirjandus loengut. Ja tõsi, filmi kirjeldusest ma lugesin, et seal vahel on viis aastat, Matthias seda teada ei saa, see on natuke häiriv küll, et ja, ja see, mis edasi toimub mõjuka veidi konstrueeritult. Aga samal ajal see lugu läheb ilusti käima, see algus on konstrueeritud, aga siis ta läheb ilusti käima, seal on hea Rütt tempo. Seal on minu meelest väga hea raamistus loodud nende kahe peategelase, Haanja ja Kristiina vahelise dünaamika tekkeks, see, et nad on teel nii-öelda, mingis mõttes suletud ja samas ka väga avatud keskkonnas. Ja ei maksa ära unustada ka väga paljusid, aga ilusaid looduskaadreid. Esindaks raagist laiemalt natukene rääkida korraks, et mulle tundub, et Ilmar Raagi paremad asjad nüüd mingil hetkel ikkagi hakkavad tulema alles, et ta on nüüd neli filmi teinud, neljast kaks on olnud rahvusvaheliselt tõeliselt suure haardega keerulised projektid. Primo, prantsuse primadonna ja nii edasi, et ta nüüd tõestanud, et ta suudab nagu piisavalt paindlikuna sellist, seda suurt produktsiooni kontrollida ja nüüd, kui ta on selle võib-olla endale paremini selgeks teinud, siis hakkab ta ka ennast autorina nende juures rohkem kehtestama, millest ma võib-olla veidi praegu tunnen puudust, aga ütleme, ta on väga jõuliselt praegu ennast ikkagi kehtestanud ja teinud. Ma ei tea, kas siin nüüd mingi nelja aasta jooksul kolm filmi või ikkagi väga kiiresti on viimased filmid välja tulnud, et ma usun, et teda märgatakse ka edaspidi rahvusvaheliselt. Ma pean veel, ütleme nii-öelda enda mätta otsast, et minu meelest tema 2013. aasta Kerttu oli ikkagi ka väga hea film, väga hea film. Jah, seda näidati paar päeva tagasi telekast, see, ma ei oska küll kuidagi väga-väga võimsana või et kui selle filmi Ma ei tule tagasi juures, tekkis selline konstrueeritud lugu või, või noh ausutavas kogu selles asjade käigus või et siis suuresti tunneta põhinev film ja tunded suudeti seal väga suureks mängida, aga samas oli ta väga-väga realistlik, et seal ei olnud mingit mingit nihestusi, ütleme selles mingis olekus sees, et see oli väga selge realism. Kuni lõpus selleni välja, et fotod, kaks tütarlast kuskil pärapõrgus bussi lumi on maas ja siis korraga sõidab veel autodel bussipeatusse otsa sellele nooremale tüdrukule, keda viiakse siis Kasahstani, ta sureb seal ära ja siis kraabitakse see teine tüdruk labitale haua sinna lume ja jää sisse. Et kuidagi, et noh, ma saan nagu aru ka ju kunstilisest kujundist, aga see kõik mõjus natukene nagu konstrueeritud. Mingis mõttes on sellega nõus, et mulle tundubki praegusel hetkel ikkagi raag, on kõige parem nii-öelda sihukeses kaevikusõjad ehk siis, kui tal on väike eelarve täiskontroll ja ta saab teha oma asja, ehk siis Kertu ja klass. Mõlemad näited sellest, aga nüüd arvan, et kaugel ei ole ka see aeg, kui ta suudab neid suuri silma hakata rohkem nagu enda pilli järgi tantsida. Tema ja mis, nagu on hästi positiivne, on see, et et noh, kui me just rääkisime sellest keskealisest mehest, kes siis vaevleb ja on meie kõigi kunstiteoste keskmes, siis just nimelt kui roogi, filme vaadata, siis seal on just naine tähtsal kohal, mängib peaosa peaaegu ütleme selles Kertus noh, just nimelt selles ma ei tule tagasi ka samamoodi. Naine on isegi kaks naist, tüdruk ja naine on seal keskses rullis ja noh, siis eestlanna Pariisis samamoodi näete, et selles suhtes on see väga-väga lahedat roog, on suutnud naisi niimoodi enda filmidesse võtta, neid näidata. Ta on ise seda üsna avalikult ka öelnud, et teda köidavad naiste lood. Naist naistegelastega. Viimane film, mis siis on Eesti filmiajakirjanike ühingu preemia? Nominatsiooni is on risttuules, arvatavasti see on vist Filmsa kristjan kindlasti, oskab öelda paremini, mis on saanud noh, nii Eestis kui kui ka kui ka välismaal väga palju, igasugust tagasisidet, ka preemiaid. Arvatavasti seal on täpselt kaks asja. Ta ütles, et kindlasti need asjad rohkem, aga kaks peamist asja on see, et et millest see film räägib ja võib-olla isegi veel huvitavam on see Sesteetika, kuidas see film on üles ehitatud. Jah, siin, nagu sa ütlesid, on kaks asja, esimene on see, et eks ikka Euroopale meeldib ennast tunda süüdi ühes või teises asjas on see võimaldab meil jälle seda süütunnet endas üles leida ja kuidagi. Või siis eks ole kasvatada oma märts kompleksi, aga teine asi on loomulikult see, et see meie jaoks võib-olla räägitud ja räägitud lugu küüditamisest on ikkagi ulatud üsnagi uudsesse filmikeelde eriti ta veel nii-öelda pehmendava asjaoluna arvesse seda, et tegemist on Martti helde debüütfilmiga, siis on kokkuvõtet. Erakordne saavutus isegi kuigi seda on minu jaoks on kohati natuke raske vaadata, sest et ta ehk võib-olla ammendab oma selle kunstilise võtte esse kunstiline võte võib-olla ammendab ennast enne selle filmi lõppemist ehk siis päriselt ei vea nagu selle nipiga välja. Ja teisalt on minu meelest kui probleem see, et kui kogu aeg on nagu see emotsiooni gaas põhjas, siis ühel hetkel sa lihtsalt väsid ära, et filmil on vaja mingisugust nagu käiguvahetust kohati, aga Ta on otsustanud selle nii-öelda sellest proovi vaan tee stiilis selle filmi üles võtta ehk siis tardunud tardunud kaadritena. Minu arust on seal, kas oli üheksas stseeni seal filmis on nii vähe, isegi, võib-olla hdd selles numbris muidugi päris kindel. Aga et ta ikkagi on väga selgelt nagu võtnud julge kunstilise hoiaku ja ta on selle ikkagi hambad ristis välja vedanud, endale kindlaks jäänud. Ja selle tulemusena igaüks, kes on sellest lõigukest näinud, suure tõenäosusega mäletab seda hiljem. Vot, mul jäi endal see tunne, et ma mõtlesin ka kuskil poole peale, et huvitav, et kas seesama võtta, sest eetiline võtta, et kas see väsitab ära ja filmi lõpp, kuni ei jõuagi vaadata, aga Endal tekkis mingisugune fluidum selle juures, et ma kuidagi olingi selle asja sees ja ta kehtestab väga selge oma oma temp, poja rütmi ja sa lihtsalt vaatad seda ja ja noh, võib-olla tõesti, et vahepeal oleks tahtnud mingit nagu ehmatust või noh, selles suhtes uusi võtteid, aga, aga see aasta läheb väga ilusti lõpuni välja, mina olin noh, 100 protsenti kaasas. Aga kui millestki veel kuidagi mõelda, et kas noh, peaks nii olema või, või et et siis on just sõidu ideoloogiline pool, et et noh, see mõjus natukene ka sellisena, et et kas kas kõik need asjad noh, et film oligi mustvalge, aga mulle tundus, et see ideoloogia on samamoodi mustvalge ja see mulle eriti meeldinud. Absoluutselt, et eks selle patriootliku värgiga on alati nii, et kui mänguline ta üldse olla tohib või mida me sellelt ootama, eks ole. Aga üks huvitav asi, mis sa ütlesid just, et see fluidum tekkis, et tegelikult minu meelest on siin asi see, et siin toimub nagu dominandi vahetus selle filmi kulgemise jooksul, ehk siis hakkad seda vaatama kui filmi, eks ole. Ja siis ühel hetkel sa mõistad, et sa pead seda vaatama natuke teistmoodi, ehk siis tegelikult see pildirida muutub nagu illustratsiooniks nendele lugudele või nendele kirjadele, mis räägitakse ja see võimaldab seda lihtsamini vaadata. Ehk siis pildis Sayota kogu aeg mingisugust šoki, vaid et see muutub nagu ilusamaks jooniks minu meelest. Et see on selline. Igatahes on tegu ühe nõudliku ja kindlasti sedasorti žanriga, mida liiga palju teha ei saa. Ta peabki oma teatava erisuse säilitama, et ütleme nii, et raske oleks nüüd oodata, et alanud aastal tuleb mitu sellist filmi, mis on ka sellest proovima süsteemis tehtud. Jah, ja nüüd on nagu muidugi tekitasid siin, kui rääkida siin videol no kes siis nad tekitasid päris mitu niisugust küsimust selle filmi promamise sellest rääkimise käigus, ehk siis nad võtsid kasutusele minu meelest sõnapaari Nõukogude holokaust, mis on justkui ebakorrektne fraasiaga, teisalt nad arvasid, et nad tahavadki toonitada nende ütleme kahe erineva repressiooni sarnasusi, siis. Nojah, vot see ongi see asi, mis mulle isiklikult ei meeldi, ma ei arva seda, et ärme räägime nendel teemadel, aga aga noh, tõesti, kui vaadata, kuidas see film oli üles ehitatud, siis muidugi ka suurejooneliselt ilusti või mingite suurte kujunditega. Et alguses on hästi selline ilus valgetuuni, kõik on õnnelikud, õunapuud õitsevad ja siis tulevadki need noh, vene vene sõdurid ja mis on muidugi huvitav on see, et alguses see film on justkui tavaline film, et need kaadrid ei ole kuidagi hangunud. Ja siis, kui hakkab küüditamine toimuma ehkki see elu nii-öelda seisma toimub, tekivadki need kaadrid ja hakkavad need kirjad pihta siis tagasi vaatad, mis on muidugi väga hea nipp, et mingis mõttes elu jäigi seisma ja inimesed vaatavadki neid asju kuidagi nagu fotosid võivad. Tagasivaatepildid. See alguse osa ongi mingis mõttes kõige nõrgem, vist võidule välismaalasi pruugi häirida, aga mind eestlasena küll, et see niisugune esimese vabariigiaegne hõllandus on nii täpseks lihvitud klišee juba Eesti filmis, et kuidas siis nüüd jälle nii, et see pitskardin seal tuules. On ja, ja pärast webi Kaio väest välja, kui venelased on tulnud Aga mis siis teie meelest nüüd on, kas tegu on mängufilmi või dokfilmiga või nende üleminekužanriga? No ta tegelikult minu teada projektina sai alguses rahastust dokfilmi ja mul on ka nagu nimelasena Ja siis kuidagi see fookus filmi tegemise käigus muutus, mis iseenesest ei ole Alpide, kui seda lõpptulemust vaadata. Noh ikkagi on ju selgelt selgelt tegemist mängufilmiga, kuigi neid dokke, mis on 100 protsenti lavastatud, on tänapäeval samuti tehtud ja ilmselt vaidlustatakse ühe teise Et meil hakkab saateaeg otsa saama, aga kindlasti nii mõnelegi kuulajale jäi kõrva see, et rääkinud ühest filmist, mida siin nominatsiooni ei ole, aga mis tekitas aasta lõpul vahest kõige rohkem kõneainet Eestis, mis kogus ka Eestis aasta lõpus kõige rohkem vaatajaid nullpunkt väga õige. Miks, miks see siis ei jõudnud? No see on tegelikult üsna lihtne põhjus, et nullpunkti puhul on tegemist nagu selgelt Stanley filmiga, millel on oma konkreetne sihtgrupp, tal on mingisugune eesmärk, et selle puhul me ei saa nagu tegelikult rääkida minu arvates kunstilist filmist, seda enam, et tegemist on ju teleseriaaliga, mis on tehtud filmiks. Et ütleme, öeldakse niimoodi, et kui sa teed filmi, siis proovi olla edukas ühes kahest valdkonnast, kas sa tee normaalne, oleme nagu kassatulu või siis ole populaarne nii-öelda festivalide ringkonnas ehk siis selle jutu mõte on see, et keegi eeldagi, et üks film peaks nii-öelda suutma kahele toolile korraga istuda ja see nullpunkt sellena, mis ta oli, ta tegi oma töö ju väga hästi ära. Aga maine näe seal ei, tegelikult eriti ei autorlust selles filmis ega mingisugust nagu noh, et mingisugust nagu kunstilist, autori nägemust, visiooni ma tegelikult seal filmis ei näe, seetõttu kriitikuna ma arvan, et jäävad siin sõelale ikkagi mingid teised asjad, teised filmid sel aastal. Kõige viimaseks asjaks veel, et ma saan aru küll, et kuuendal jaanuaril antakse allesse Neitsi Maali detsakas kuju aga, aga anname vasaraid, et igaüks annab oma vasara lemmikule, et kas me võime seda teha, et ma saan aru. Käed on seotud, aga, aga vasara või tikand anna. Või ma andsin siin saate käigus, ma võin Priit ja Olga Pärnale anda vabalt vasara. Minu minu vasar läheb siis ikkagi kirsitubaka või? Minu, minu osal läheb maastik mitme kuuga. Vaatame siis, mis. Kuuendal jaanuaril juhtub, ma tahaks ühest asjast veel rääkida, kui tohib räägilt huvitav miks Eesti praegu mingis mõttes nagu teises seisus, kui kõik ümbritsevad riigid on seesama Neitsi Maali annab praegu omaalgatuslikult Jaagultuuriga Metalli toel välja Eesti filmiajakirjanik ühing, eks ole. Aga ümbritsevates riikides meil naabritel on kõigil olemas oma riiklikud filmiauhinnad, mis on ju Eestis kasvõi võtad, teatriauhinnad on äärmiselt olulise tähtsusega Eesti aasta teatrielus. Et filmiauhinnad on kindlasti mingi selline asi, mis võiks ikkagi olla riiklik tellimus või riigi poolt läbiviidud suurem üritus, et lätlastel on see Leilas, Kristaps leedukatel on hõbekured, mida nad seal jagavad ja soomlastel on Jussid ja nii edasi. Et meie ainsana siin oleme selle nii-öelda riikliku tähtsusega ürituse korraldamise andnud kriitikute kätte huvitaval kombel, et saaks võib-olla üks mõttekoht, kus saaks tegelikult ikkagi suuremalt ja kui niimoodi võimsamalt selle asja läbi viia. No loodame, et kultuuriministeerium kuulis meie saadet Aga aitäh Tristan Priimägi tulemast siia saatesse ja head hääletamist, siis Neitsi Maali auhinnal. Jah, ja Neitsi Maali skaala nii-öelda toimub kinos Sõprus kuuendal jaanuaril kell kolm, nii et tegelikult kõik huvilised on teretulnud läbi astuma ja vaatama, kuidas neid auhindu reaalajas Tagatakse väga tore. Me oleme eetris taas nädala pärast, aga saadet jääb lõpetama samuti üks lugu kirsitubakast ja asi ei ole veel mitte selles, et ma kuidagi oma maitsega Sinutristonist ja Urmas telesõidaks vaid ütleme siis nii, et see film mängis ka muusika osas võib-olla sellistele vaatajatele Matajate madalatele, tunnetele ja seal oli kõige rohkem sellist mõnusat kuulatavat muusikat, nii et kuulame nüüd Eeva Timmartsikud, kes on siis kirsitubaka meespeaosalise lemmiklaulja kuulmiseni. Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele.