Tere hommikust, hea vikerraadio kuulaja, minu nimi on Hannes Võrno, on küünlakuu esimene päev, pühapäev. Ilmselt istute kodus laua taga, joote kohvi, sööte pannkooki ja mul on väga suur rõõm olla siin vikerraadio eetris. Ja ausalt öeldes oma elu kõige esimese jutusaatega ja esimese jutusaate juhina. Ja mul oli üsna saate alguses või õigupoolest siis eelmise saate lõpus kindel plaan, kelle ma kutsun oma esimesse jutusaatesse ja see oli mul alguses, ta oli küpsenud ja ma tahtsin oma esimesse saatesse kutsuda meest, kelle puhul ma võin julgelt öelda, et selleks kriteeriumiks kutsumise põhjuseks oli see, et see inimene peab olema keegi, keda eesti rahvas armastab vähemalt poole rohkem kui mind. Tere tulemast, Kristjan jõekalda, tere tulemast aitäh kutsumast. Ja tead, minu jaoks oli see see kutse sinu poolt oli jällegi selline käed värisema ja ma mõtlesin, et isver, Suschwer, et mis nüüd saab, et kuidas ma olen ja kuidas ma astun ja kuidas ma, mida ma ütlen ja kuidas see kõik kõlab ja ja igal juhul ma väga tänan selle eest, aga tegelikult, kui ma võin korra alguses segada ma ühest asjast, tegelikult saan ka sinu puhul aru. Noh, et kui mina teeks esimest korda sellist jutusaadet, et ma kutsuks ka kellelegi sellise kohale, kellest hea lihtne jagu saada, et mõttehiiglasi neid jõuab kutsuda veel, noh tead küll veel ei, ma mõtlesin ikka seda, et minu plaaniks või mõtteks oli see, et inimene, kellel on lugusid rääkida ja kes on jutukas ja tore, keda ma tunnen, aga täpselt nii palju, et, et minu jaoks on ka seal nii-öelda avastamata kohti täna nagu kuulajad, peakski suur-suur aitäh kutsumast. Ma küsiksin sult, Kristjan sissejuhatuseks niisuguse küsimuse, nüüd neil päevil tähistas Eesti suur maadluslegend August Englas oma üheksakümnendat sünnipäeva. Uskumatult vitaalne ja tore härrasmees. Viis aastat tagasi me tegime koos Englase juures nõmmel tema kodus ühte intervjuud teleintervjuud ja mul on väga hästi meelde jäänud see, mida sina ütlesid pärast seda intervjuud, et et see on selline intervjuu, millist tahaks ise ka väga teha. Et milline on see sinu jaoks niisugune hea intervjuu tunnus või et kui sa ise tahaksid olla kas küsija või küsitletud, mis on hea intervjuu. See vot see oligi hea, mis sa tegid, sest et ma just kõrvalt vaatasin ja ma olin ju assistent, seal on ju, tassisin kaamerat ja ja olin selline kõrvaltvaataja ja, ja mulle tegelikult meeldib selline töö, selline assistendi töö. Et siis sa näed nagu tarku inimesi kõrvalt, kes teevad head asja ja see, mis sa tegid päriselt, see, see avaldas mulle väga sügavat muljet ja mõju, sellepärast et see oli just selline. See oli selline lihtne, heasüdamlik, kõik soe ja, ja puutumata igasugusest kommertslikkusest või sellisest, et meil on jõle tempo taga, et anname minna. Siit ei tulnud vastust, nokin järgmise. Et see oli selline, mis, mis praegugi mõeldes mul tekkinud siukseid kananaha tekib ihule peale, et siis kuulasin ka ja see oli jõle mõnus selline, et sa näed, kaks inimest räägivad ja see jutt, et mis sealt, mis seal, mis te omavahel räägite, see oli nagu selline, et võtab lõua otsa värisema, et selline nagu on sul mõni selline, noh see nüüd räägime kellestki teisest. Aga et mõni selline intervjuu, mida sa oled ise tundnud intervjuud tehes, et, et siit tuleb, et see on hea. Tead, sa, ma ütlen sulle ausalt, ei ole. Miks? Ta on mind niisugune, ma olen, noh. Ei, ei, no päriselt tead vot rääkides intervjuudest, jah. Me kutsusime ühte saatesse aastavahetuse saates endal Tõnismäe ja siis ma mõtlesin, et no Tõnis Mägi et vot selle mehe käest tuleb üks tark küsimus, vähemalt küll, ma ei oska väga tarku küsimusi küsida. Midagi moka otsast pole ta midagi ära küsin, onju. Ja siis ma mõtlesin kuu aega, ma olin nagu palaviku Stad, istusin poti peal ja mõtlesin, mis küsimus see peaks olema, mida võiks noh, lugupeetud rahvakunstnikult küsida, et, et ta nagu vastaks, et sest et sellest saaks sellise asja, et nagu sa praegu ütlesid, et et hakkaks kerima, kuidagi läheks, ei läheks. Ja lõpuks mingisugune neli-viis päeva enne salvestuse algust ma tulin võidurõõmsalt, naised ütlesin nüüd välja tuli see küsimus, ütlesin talle ka selle naine. Tore, hea küsimus muidugi küsi, küsimus oli ja siis oligi, läksin, istusin Tõnis Mägi istub vastas ja ma ütlen, et head. Et, et austatud Tõnis, et, et, et kas natuke sellist hirmukannet Leplandi pannakse juba, et noh, nagu mantlipärijaks sead. Et noh, tekib nagu äkki sama tunne, et tädi elab majas pole veel surnud, aga pärijatel luusivad ümber maja juba on ju. Mille peale siis Tõnis Mägi minu kuu aega mõeldud küsimusi pole, ütles, miks sa ütled, ma tädi olen? Ja siis kogu küsimus vussis. Reeglid tuli välja, et noh, et las las see jääb sinna, et ega minust küsijad ei ole, et kui me istume nagu siin sinuga istume ja siis siis Ta saab veeretatud, aga, aga mul puudub selline ajakirjanduslik oskus. No ma polegi ajakirjanikke, pole õppinud, seda ei tea ja lihtsalt ma olen rohkem, aga sa oled õppinud tegelikult ju Tallinna pedagoogikaülikoolis telerežiid, mis tähendab seda, et piltlikult öeldes või mitte piltlikult sa oledki professionaalne teleinimene, et et ütleme nii, et kui vaadata telemaastikul ringi, siis meie raadiokuulaja teab ju väga paljusid inimesi, väga paljusid saatejuhtidelt armastatakse, kellest hoolitakse. Aga nende seas selliseid väljaõppinud eriala poolest diplomeeritud professionaalne ja tegelikult väga palju ei olegi. Sina oled üks nii-öelda diplomiga telemees tead, tegelikult nii ja naa, sellepärast et minu suurem, mul on kaks diplomit, ma olin esimene, kes sai telerežii diplomi, sellepärast mõtlesin kõrvalt, ma läksin 88, läksin ka Eesti televisiooni oma emale assistendiks ja, aga tegelikult minu suurem diplom on ikka see, et ma olen nagu näit. Saatejuht ja neid näitejuhte Pedas tulnud neid terveid kõik Eesti televisiooniurka nurgataguseid täis, et Otid ja, ja Reet ojad ja kõik on ju sealt läbi käinud, et et need inimesed ja Toomas Kirss kuulsust sellel lavastajad, noh et kõik nad Pedamad, et sealt tuli ja teine variant oligi minna, kas siis kuskile Leningradi Moskvasse õppima. Aga minusugune juss jällegi headma Pedasse sisse saine oligi kogu lugu, et selles mõttes küll, aga Ta andis, see kool pani teistmoodi mõtlema. See oli nii, et kui ma läksin kooli mulle pärast Aksel Küngas ütles, maiusan tulelavaga käia. Ja, ja ei osanudki, noh, ja ma ei osanud mõelda, aga midagi ma enne kolmekümnendat üldse suurt ei osanud mõelda. Mitte et ma nüüd väga palju rohkem praegu oskan rohkem analüüsida asju ja see kool pani mõtlema, analüüsima igasuguseid mõtteid, lauseid, oma tegevust, kõike seda ja, ja mis, mis teine suur pluss, et andis meeletult lahedad sõbrad terveks eluks, et et noh, aga annab ta, annab see kool selles mõttes sulle nagu tagantjärgi mõeldes sellise ele enesekindlus, et sa lähedki telesse ütled, et ma olen nüüd diplomeeritud mees, hakkan tegema, et kas see, kas see erinevus sellest, mida koolis õppisid ja mida sa praegu kogeb nii-öelda noh, väga pikaajalise, väga suure staažiga profitelemehena, et on, see, on see suur vahe? Oi ei tippma olen ühe korra oma diplomit elus kasutanud, siis kui oli vaja saada Teaduste Akadeemia raamatukogust laenutada ühte raamatut ja siis küsiti, kas diplomi ülikooli diplom on, mõtlesin, ongi siin selle koopia sinna ja siis ma sain, et diplomigaide tuhkagi ja tegelikult ei ole ka minus seda, seda telemehe asja nii väga, et ma võiks istuda kuskil montaažilaua taha ja midagi suurepärast kokku panna. Sest et kui vaadata mida mida, mida jah, meile õpetati ja Ma ma, ma tegelikult ma suudan saate niimoodi kokku lõigata, nagu lõigati kokku aastal 1983, kui olnud mingisuguseid võimalusi, variante, kui lihtsalt oli niimoodi üksteise otsa kuidagi sai panna ja tunduks loogiline. Sellega ma saan hakkama. Aga see, näiteks, kui nii režissöör Villem Tarvas teeb midagi, siis mina vaatan suu lahti. Püha müristus, mul on kohutavalt hea meel, et see mees, mil saate režissöör on, sest et mina ei näe asju nii, nagu tema näeb. Kõik sellised reklaamid ja asjad, mis tehakse sellele saatele, mida me teeme, need teeb tema sellepärast, et tema oskab teha, tema näeb asju, oskab muusikat ja pilte niimoodi kokku panna, et ma vaatan kõrvalt ja mõtlen, et kuidas, no kuidas ei ole minus grammi ka, sellist asja ma ei oska, ma ei saa hakkama sellise asjaga, aga tema teeb nagu kop õppi valmis. Head raadiokuulajad on vikerraadio jutusaade tänase saate külaliseks on Kristjan, jõekalda. Kristjan kunagi rääkis mulle meie president Toomas Hendrik Ilvese ühe niisuguse loo, kuidas tema sattus ühele rahvaüritusele ja seal rahvaüritusel Tiidal selliste muhelevat maameeste käest, kes olid ilmselgelt siis tollel hetkel kohaliku piirkonna rahvaliidu punnid. Anti, anti võsa vikat ja öeldi, et nonii, härra president ilmselt eeldades, et selline president on meil niisugune siidikäpp ja ühtegi tööd teha ei oska, aga nad ei teadnudki, et Toomas Hendrik Ilves oli enne seda oma noores põlves kuskil nii-öelda skaudi ja sellest sellele veidi hilisemas põlves oli vikatiga noh, niimoodi tööd teinud, et ta võis seda käsitseda nagu virtuoos käisid seal viiulit tõmbas siis rakk selle masina käima ja siis noh, kõikide nende heas mõttes üllatuseks ja väga positiivseks üllatuseks tuli välja, et oskab perfektselt võsalõikaja ka lõigata. Et ma küsin Kristjan sinu käest, kas sul on ka mingi selline ütleme, niisugune saladus, mida keegi Eestis ei tea, mida sa virtuaalselt teha oskad mida sa kuskil salaja nokitsed või toimetad ja millega nii-öelda keegi sind kunagi võiks üritada orki tõmmata, aga tegelikult ei tule sellest midagi välja. Kui sa nüüd niimoodi prahti küsib, siis ma ütlen sulle, et ega ei ole. Räägi, ma tunnen tõeliselt. Noh, ma tunnen nagu ennast vahest päris sandisti, kui ma mõtlen selle peale ei oskama maalida, ei oskama kirjutada, luuletusi ei oskama laulda, ma olen kõike proovinud seda teha ja null no ei tule välja, no ei tule, see ongi see, et nagu tahaks, tahaks, aga mitte midagi välja ei tule. Ei noh, ei, ei ole vikatiga, ma saan hakkama, aga, aga see on ka kogu lugu. Naise mees, sul on, sul on tore pere, sul on lapsed, saad, kuidas sa siis naise sõidad siin ära, nüüd ütled sind, võeti ära, et sa ikkagi ise tegid ka selleks midagi. Naine väidab vastu? Lihtsalt kahju või ei tea, aga noh, see ongi täpselt nii, et noh, seda Niir, mõtlen, seda on valus vahest kõrvaldada, mõelda, kui sa vaatad, kui kui ma vaatan sulle üle laua otsa, ma näen andekat inimest just, aga siis kui saab, ma vaatan peeglisse, siis. Ei noh, jah. Nii nagu sa tegid kunagi saadeti, küsisid, et, et et seal selles tõehetkes, et küsisid, mida inimene ise endast arvab, kas sul kruvi, et kas sa oled andekas inimene? Ma ei julgeks ühelegi vastata, et jah ma ei tea, sõpru, võib-olla on jah, aga, aga no andekust basic väga kaugele. Inimestel on igasuguseid hirmusid ja Objaid, sina oled isegi nendega täiesti avalikult ja häbenemata televisiooni saates üles astunud, see oli kunagi mingi saade, kus on võimalik igasuguste hirmude ja foobiatega võidelda. Oled sa nendest nagu mõnest lahtiga märtsa kartsid, mida? Ämblike just, just et need olid põhilised kõrgus, ämblikud, need olid minu arust kõige põhilisemad kitsad ruumid ka, aga vaata, seal on see, et kui ikka ja lendamine ja, ja sellised asjad nagu oli sellest saatest ja nendest harjutustest, mis sa tegid nagu kasu, et sa said mõnest neist foobiatest üleval, oli küll tõsiselt rooli, jah, päris tõsiselt ja, ja see tähendab seda, et tegelikult anti seal jällegi selline mõtlemine, mida siis tuleb tegelikult kogu aeg teha. Sa ei tohi oma hirm hakata, et tema, kui sul on, ma ei tea, noh, ei meeldinud herned ja väldid herneid terve oma elu, siis neid kardatki, hirmud kui süveneb ja süveneb. Ühel hetkel tuleb nüüd herned taldriku peale panna, kasvõi teised toanurka ja nendega vaikselt harjuda. Samamoodi, ma kandsin mitu aastat, Ta oli taskus kummiämblik, nüüd on nad toas laiali igal pool. Ja siis sellega nagu kuidagi harjub nendega ära, nii nagu harjud kõikide hullude asjadega. Osad on asjad raskemad, millega on kehvem harjuda. No ma ei roni kogu aeg redeliga kuhugi kõrgustesse, kuigi peaks võib-olla oleks tore, kui iga nädal kasvõi korra saaksin kuhugi katusele ronida, aga vot näed, ei roni, inimene on laisk, onju ja eks ta vaikselt tuleb tagasi. Minu hirm ei olnud see, et ma olen elanud 26 aastat Lasnamäe seitsmendal korrusel. Kõrgelt ma julgen alla vaadata, sellega pole mul üldse probleemi. Aga et ajada mind näiteks kahe meetri kõrgusele redeli peale lampi vahetama, vot sellega hakkama ei saa. Ja nendega tegelesid. Lõpuks tekkis näiteks ämblikud. Kartusest ma saingi niimoodi, et ma ei saa öelda, et lahti, aga, aga see vähenes mul kümnepallist ütleme kolme palli peale ja siis mul tekkis viha nende nende mutukate vastu nende mudilaste vastu. Ma mõtlesin, et kui ma saaks maastuks nendele peale totaalne vihaselt, ma olin terve elu kartnud neid. Ja muidugi siis nagu sekkusid ühel hetkel ka need inimesed ütles, et ei, et seda ei ole vaja saates teha, et meil ämblikke tapma hakkaksid, püüame kuidagi rahulikumalt hakkama saada. No sinu ees on Christian seisnud stuudios olenemata sellest, kas sa teed rooside sõda, lotokolmapäeva kümneid sadu saated, erinevaid projekte, sa oled kohanud ilmselt oma elus inimesi, kellel on tohutu hirm kaamerata või telestuudio sellise televisiooni ees. Et sa oled õppinud telerežiid, salud kogemustega saatejuht, väga hea saatejuht, kuidas sa neid oma saatekülalisi, kes kelle, kelle puhul sa näed, et neil on samamoodi foobia, ongi hirm selle kaamera ees on hirm selle selle tundmatu olukorra ees, et kuidas sa neid rahustada, oled sa neid kuidagi õpetanud? Tead sa jah, ja noh, midagi ei ole teha, inimene tuleb stuudiosse kõigepealt, eks, eks see lööb meid pahviks ja ja võib-olla seal ei olegi hirm, nii väga paljudel jällegi hirm kaameras nad ei näegi neid kaameraid on kuskilt taga kaugel, valgus paistab näkku. Aga see mõte teised inimesed sind näevad ja päris palju inimesi näeb. Võib-olla see on neid, mis hirmutab. Aga ma olen kuidagi püüdnud noh, nagu viija, kas võtta nii-öelda jutumärkides käest kinni ja öelda, et ei ole häda, ma arvan, sul on endal samamoodi olnud kui, kui, kui vestled kellegagi telefoni teel. Väga tore inimene, saate suurepäraselt suheldud, kutsud saatesse, tuleb saatesse, midagigi ja kramp on sees ja siis püüakski püüate kuidagi, et vaatad sügavalt silma ja, ja räägib nii nagu nagu temaga teine normaalne, tavaline inimene, räägib mitte nii nagu telesaatejuht, nagu ma isegi vahest ennast oln kõrval tähele pandud. Tere õhtust ja hääl imelikuks, nagu normaalselt oskaks rääkida ja see lööb meid veel rohkem. Jaanus taltratsid püüadki nagu tasapisi ja targu ja normaalse inimese kombel nendega suhelda ja küll nad lahti lähevad, mõni ei näe lõpuni lahti. No räägi mõni hea lugu. No. Eks need lood jäävad rohkem sinna, et sellesama selle rooside sõjaga meil on, teinekord tuleb naljakaid hetki, mõned tulevad sellest, et inimene väga Eesti kultuuriruumis see Porkka trummar, kes käis dessandiga meil kunagi siis, kui küsiti, et, et nimeta mõni inimene, kes võiks olla Eesti krooni teisel küljel nagu näoga ja siis ma ei tea ühtegi, on ju. Mõtlesin, et mõni ikka tuleb meelde, et no ütle, ükski Toivo et ka selliseid asju, et, et aga nagu mõni on lihtsalt see, et kui kiiresti küsida, masel veel Veiderdan seal tagaotsas ja püüan, püüan seda saadet kuidagi nagu elus hoida ja siis liigu mõte ja siis ongi, et pakud seal Lõuna-Ameerika riigiks. Aafrikat ja no midagi juhtuda, aga õnneks oli see, et inimesed ise olid normaalsed, mõtlesid seda asja naljaga ja ma isegi keeran selle asja naljaks, sest et eks see on ju aru saada, et et no tavalises olukorras oleks jutt hoopis teine, aga näed, saates ongi sellepealse saad üles ehitatud, ongi nendest saadetest. Üsna paljud sellised nii-öelda väga naljakad episoodide tahavad alati elama oma elu, et et mõni neist läheb Youtube'i, nendest inimestest saavad paratamatult siis kangelased või või no ütleme otse välja. Et pahatihti ka sellised naerualused, aga nende naerualusteks saamise juures on üks niisugune veider, veider nüanss, mida ma olen tähele pannud. Oled sa minuga nõus, et et sageli on Need naeriad ise tegelikult palju nõrgemad ja palju häbarikumad, ehk nagu arvavad, et nad naeravad, aga nad ei julge isegi tegelikult sinna saatesse tulla, siis nad ei oska ühelegi küsimusele vastata. Heino ja, ja teine asi on seal, see, me ei küsi me ju 100 inimese, kes neid vastuseid ja miks pilte pakkuda. Et meil oli kunagi nimeta A tähega riik. Üks ütles Aafrika, kõik naersid. Ja siis tuli välja, et ja kaheksa inimest 100-st ei pakkunudki Aafrikat, palun väga. Ja meil on ju oluline see, et seal läheb kokku sellega, kuidas on pakkunud on et no taevas või et maast suurem taevakeha perekonnapea lõpuks siis otsustasid, kõik, pakkusid seal igasuguseid Jupiteri ja ma ei tea, mis asju ja perekonnapea, mõtlesin, ütleb Kuuno ja kuidas neid nägusid oleks näinud, mis seal perekond vaatas sellele otseselt meil on noh, täielik loll on meie kapten onju ja siis tuli välja, et ei, sõbrad, kuu on ka pakutud maas suureks 100 inimesega, vot selle ka 13 14 inimest oli palju õnne, noh ja nad võitsid, punktid võitsid mängu. Tore on ehk et noh, see ongi nii, et tegelikult tuleb iseenda üle naerda, see on kõige lihtsam, see on kõige parem asi täpselt ja, ja mõtlen, et et nii need tüdrukud, kes pakkusid aafrikaid asju, et need samamoodi nemad oskasid sealsamas kohe selle asja naljaks pöörata. Ma ka täpselt sedasama, sest et endale on väga mõnus ja tervislik naerda. Minu jaoks oli kõige-kõige naljakam episood, mida me oleme ka, mida ma olen tõesti südamest naernud. Oli see episood sinu saates, kui üks mees pakkust teist korda Erki Noole ühe korra mood korra oli, aga vaatame, äkki on veel, äkki on veel muidugi, sest et noh, mis, mis ma seal siis teha ka veendunud, et äkki ta on seal, no siis võib veel vaadata, aga ei olnud. Et sina oled minu jaoks Christian ühe asja poolest, et natukene sarnane Urmas otiga, see võrdlus on võib-olla meelevaldne, aga see on seotud sellega, et kui Urmas tegi oma legendaarseid kard Planš ja neid õhtuseid jutusaateid siis oli Eesti ühiskonnas või avalikus niisugune teatud selline õhin, ärevus selliste endast heal arvamusel olevate inimeste poolt, et huvitav, kas, kas ta kutsub mind ka kunagi sinna saatesse, et inimesed igatsenud aga kutset presidendiballile pigem Urmas Oti saata, sest see näitas nagu teatud staare. Kas olete oma kaard plantsis käinud või ei ole ja siin on, Kristjan on kodus üks niisugune must tuba, kus sul on tuntud inimeste sketšid, kui nad on siis joonistanud mingisuguse kritselduse, kirjutanud sinna autogrammi mingi pühenduse alla. Et ma kujutan ette, et see on natukene niisugune kaart, Plans tüüpi asi, et ega seal päris nii ei ole, et noh, kõik tahaksid selles Kristjani kuulsuste toas olla seina peal, raamituna ja kuidas iganes, aga noh, igaüks sinna ei saa, eksju. On sul mõni selline persoon, kelle puhul sa oled mõelnud, et, et kui sa saaksid, kui sul oleks võimalik istuda hommikul lennukisse, sõita kellelegi juurde ja paluda tee mulle üks joonistus ja kirjutasin alla oma nimi, kes võiks olla tänasel hetkel, ütleme maailma suurkujudest keegi, keda sa tahaksid oma toas panna sinna teiste juurde seinale? Teadsa oh nüüd ongi sellele törts hilja vastata, aga, aga kunagi ma mõtlesin seda küll. Ja, ja minu jaoks vane seda ühe korra elus öelnud ka ära sa nüüd Hannes solvub, palun, aga minu jaoks ma, ma ütlen seda oma lastele ka edasi, et mul on nagu hea meel olnud elada sellel ajal, kui on elanud maailmas. Schumacher, Michael Schumacher ja Peeter Oja. Sina ka, Hannes Lin, aga, aga sa tead, aga ma olen nende, ma olen nende mõlemaga, ma olen sinuga väga nõus. Tead ja, ja Oja oma, mul on olemas nagu sinu omagi ja, aga vaat sumi oma sumi oma mul ei ole ja, ja ja temaga vaata, mis selle, selle mõte on sellel, nendel korjamisel, et kui ma teinekord üksi seal istun, muusikat kuulan ja joon ära klaasi veini või kaks või kolm et, et siis on nagu hea nende inimeste peale mõelda ja, ja, ja, ja kuidagi olla nagu nendega koos ja see on nagu, see on nagu meeletu, see on nagu hullud. Ta on ju siin pühapäeva hommikul, aga, aga see on nagu mingi aura nendes piltides ja, ja, ja nendes inimestes igasühes on mingid omad lood. Ma mäletan, kuidas ma need pildid olen nende käest saanud ja kõik see teeb sellise, see teeb sellise hea ja mõnusa ja, ja, ja, ja laheda olemise, et, et need pildid tegelikult annavad, annavad mulle nagu kõige enamjaolt ja ennekõike seda, sellist, sellist energiat sealt seinast tuleb energiat. Lahe jutusaatekülaliseks täna hommikul head kuulajad on Kristjan Jõekalda ja me läheme siit selle osa juurde oma saates, kus saatekülalise valitud muusika hakkab kohe kõlama ja selle eelmise sinu musta toa ja selle suure auraga mõjuva toa juurde, kus sa muusikat kuulad? Olemegi jõudnud täpselt sinnamaale, mis muusikas on, mis sa täna saatesse karudest ma tõin kaasa. Esimeseks, kui võiks, kui võiks mängida, siis minu ühe vaieldamatu lemmik, ma kuulan väga palju soome muusikat mitte küll seda tänapäevast pop rocki, mida nad seal teevad, aga minu muusikamaitse ma ei tea, kas see võib olla kõigil, on see nii, aga see jääb ikkagi sinna House kanti ja kui see hakkab meeldima, siis ta meeldibki nagu elu lõpuni välja, see on nagu veider. Aga no vot, ongi siis 80 keskvaiksel viiendat-kuuendat aastat, kui soomes epu normaali tegi, ilma teeb praegugi? Jaa, jaa. Ma mäletan seda, et 88 aastal ma käisin malevas ja meil maleva lõpus tehti välja gruusia reis. Malev maleva inimesed said ise valida, et kes siis lähevad, sest et kohti oli seal mingisugune, ma ei tea, seitse, kaheksa inimesed on rohkem, siis sai hääletada kinnine pimehääletamine selline. Ja ma olin üks, kes sai selle koha ja siis ma andsin selle koha käest ära, sest ma teadsin, et et on rock Summer tulekul ja rock summeril tuleb, on normaalne ja ma tahtsin seda näha. Mingi gruusia ei võlunud tol hetkel mind absoluutselt ja ma nägin teid ja, ja ja noh, mõtlen, et see võttis püksi värisema ja ja kui ma võin kiiresti, siis teine nüüd oligi pool aastat tagasi, kui ma tellisin nende sellest tehtan müüma. Tellisin Soomest endale nende ühe plaadi, mida mul veel ei olnud, akustiline plaat, mudala ja siis mingi muu Kaipu normal särgi järgi ja siis vaatan, et tore, et noh, võtan neid lahti, käed värisevad. Teen selle karbi lahti. Trippelt jõul oli tol hetkel kellukesed, helisesid peas see lõhn, mis sealt välja tuli, epu, normaali lõhn ja ma teen selle lahti, võtan selle särgi ja vaatan, nuusutan seda ja siis võtan esimese plaadi ja võtan ja vaatan tagant kile polegi ümber. Mõtlesin. Tore kogu tähendab lihtsalt keegi pakki oli kuulanud seda plaat, aaki mingi loll eestist, tellib, paneksin vahel laht, läheb ära, vahet pole. Kes lõi nagu tuju nii alla nagu mõtlesin, no on ikka pidi siis nüüd nii minema ja siis hakkan vaatama, pahan siis on peal, olid kirjutatud autogrammid vao ja siis oli mitte trippelt enam maid, siis tuli mingi quattro jõul käisin ja näitasin kõigile ja, ja noh, ma elasin uus nädal aega selles rütmis, kirjutasin nendel tagasi, muidugi vastan midagi, aga ma kirjutasin, et nüüd suren ma õnnelikuna ja aitäh teile. Ja tõestanud ja ma ei tea, miks see nii oli, võib-olla kirjutasid 10-le 1000-le veel, aga ma olin üks nendest 10-st 1000-st, kes sai nii et millest see lugu räägib? Vatt tegelikult see see point on, väga lahe, point on see, et kui 85, kuus, neli, kolm Nad tegid lugusid, siis oli kogu aeg see, et ma olen üksi, võtan viina, keegi ei armasta mind, olen majas, maja nagiseb koos minuga ja kõik need laulud nagu olid sellised ja ikka joon põhiliselt rääkisid alkoholist ja sellest, et tõmban nina viltu ja siis nagu mured lähevad eemale, onju. Ja nüüd siis kaks, 30 aastat hiljem. Nad andsid välja sellise plaadi, kus nad on ise nagu suureks kasvanud ja nüüd nad räägivad sellest, et et see vanamutt või selle naine, kes kelle ma kunagi ära võtsin kes tulid minu juurde lõpuks, ja ma ei pidanud enam jooma, siis tema põrguline keelab mul joon. Et, et ma olen ise kasvanud, ma täpselt sedasama teinekord olen tundnud, et mida on, et no miks ma ei või siis luba, no mis ma siis valesti teed ja seesama asi, see kandub edasi nende muusikas ja see on nii 10-sse siis ongi nagu nagu nagu mõtlen, Simpsonite puhul öeldi, et nagu minu elu On esimene veebruar pühapäeva hommik ja jutusaatekülaliseks vikerraadio stuudios, täna on Kristjan jõekalda. Tervist. Tere, Christian, mina olen saatejuht Hannes Võrno. Kristjan, me kuulasime lugu ja sellele loole sissejuhatuseks rääkisid sa lõbusalt sellest, kuidas, kuidas poisikestest kasvavad mehed kuidas lõppude lõpuks tekib see arusaam. Mida ma olen ka muuseas mõelnud, et meeste elu ei ole väga lihtne ja tead, mis põhjusel kui sa oled poisike, siis sa pead varjama isa eest salaja suitsu teeb. Ja kui sa oled mees, siis sa pead varjama oma poiste eest salaja suitsu. No mul, mul on tegelikult natuke teistmoodi, kui ma olin poisike, siis ma püüdsin varjata ema eest, et ma suitsu teinud ja nüüd ma püüan varjata kuma, napsu tahan võtta siis oma naise eest seda, et mul on nagu seal naisliin veres olnud väga tugev, väga tugev, sinna ei ole midagi öelda, et kuidagi terve elu on see niimoodi läinud, et et nagu ikka rohkem nagu naiste pilli järgi. See asi on sul, Kristjan, mõni niisugune, mõni niisugune asi, mida sul, mis, mis, mis kuulub niimoodi sinu elu juurde, et ilma selleta sa oma päevi ette ei kujuta. Ma ei pea silmas midagi keerulist, võtame näiteks seda, et kas sa oled mõnest asjast niimodi sõltuvad sulle näiteks külmutuskapp, kust see konkreetne asi puudu, mitte kunagi. Et sa lähed poodi ja sa iga kord võtad igaks juhuks, et see otsa ei saaks. Ma olen selline korja ja küll, aga võib-olla see on sellest rohkem, et ma olen Neitsi tähtkujus sündinud ja need on teadupärast niuksed natuke imelikud. Et mul on keldrid täis igasuguseid asju, et ma vastan kastidega kokku, kui on mingi noh, kui on odavam, kui on odavam midagi, mida pakutakse, palju, joodame, vetsupaberid, palju sul on vetsupaberit siis kodus ma ostan nende suurte pakkidega, parimatel päevadel on kolm, aga noh, nüüd on vähem, aga, aga siis nad mahuvad laeni ära sinna riiuli otsa. Ma tean täpselt kolm sellist suurt plokki, aga siis ma siis vahepeal müüdi. Mul oli nii hea meel, et, et Lasnamäel ei tundnud mind keegi ära. Kui oleks kuskile mon Piritale poodi seda ostma hakanud, et siis siis oleks nagu asi kehv olnud. Ma ostsin. Ma ostsin ükskord 11 kasti viina, sellepärast müüdi odavalt, ei lähe pahaks. Ja siis ma siukse käruga lisaks ümber, kuhu ma selle laadungi all inimesed vaatasid küll imelikult, sihukesi pilte ei teinud, jõle plass oleks sellepärast, et nad jõe kallaks joovad või midagi. Et, et ma korjan nagu kokku endale, et mul peab nagu asju palju olema, mul siis nagu ühte konkreetset asja ei ole, aga kõik peab olema hästi palju. Et juhul kui läheb vaja näiteks kunagi oli see programm, et bensiinijaamades olid need papp või paber sellised kotikesed, et siis said oma, viska prügi aknast välja, vaid paned rahulikult sinna sisse, on ju. Ja Priit Valkna oli üks nendest ajajatest, kes seda tegid. Me saime kokku, ta vaatas, mul, mul oli auto selline noh, nagu kümmet 10 tühja koti võetud. No kuule, et see ei käi ju nii, et see käib ükshaaval, sa lähed bensiinijaama, võtad ühe koti, paned prügi ära ja viskad ära. Mõtlesin nojah, aga et need saavad varsti otsa. Et ma sõidan veel kaua selle autoga, et las nad olla, mul on siis ma tean, et mul on palju neid, kotlesin auto, vangutas pead, õudne korjaja. Et pigem on see, et pigem olgu palju palju ja erinevaid momente, eriti kui see nagu midagi kuskilt hakkab otsa saama. Siis ma muutun väga närviliseks. Et ükstapuha mis, võib-olla võib pesuloputusvahendit 10 liitrit, siis on kindel, et jätkub, siis jätkub, siis on olemas. Sa võiksid Christian olla ilmselgelt väga hea õpetaja või väga hea koolitaja, päris tõsiselt, et sa oled, sa oled inimene, kes suudab panna inimesed kuulama inimesed kaasa elama inimesed, kas rahunema või siis elavnema, et seda, seda omadust väga paljudel väga paljudele pole üleüldse antud. Oled sa mõnikord unistanud mõnest niisugusest tööst mõnest sellisest asjast, et sa saaksidki teha mitte seda telemeelelahutaja tööd või telesaatejuhi tööd, vaid hoopistükkis ollagi, kas õpetaja või koolitajaid öelda asju, mida inimesed kuulavad, meelde jätavad ja omale elutarkuseks võtavad? Tead, aitäh, et sa nii ütled, sinu suhtun veel seda eriti ja kuulda, aga, aga tegelikult Ma ise arvan, täitsa vastupidi, ikka on, vahest keegi saadab kirja või helistab ja kutsub kuhugile, tulge, rääkige oma toredast tööst ja nii edasi. Ja diaatsama ei ole kuidagi leidnud endas seda jõudu, et ta kätte ja minna ja rääkida rääkida seda, mis, mis ma arvan, et on õige. Ma nagu minu takistus on see sellepärast, et tõde ja tõde on kusagil võib-olla hoopis kuskil mujal oma tõde minna kellelegi kuulutama. Ja ehkki ma sellest ma ei suuda seda, ma ei oska seda teistele oma sellist asja peale suruda ja rääkida, et, et me tegime nii, on õige ja, ja katsuge käia teha sellist asja. Minu jaoks on see jõle hell teema, kui psühhoterrorile on jube hea lugu, selline lühikene plaadi lõpused, et see ei ole muusika ja siis väga haritud ja tark inimene räägib, et kui on tümps on, siis ei olegi muusikat, siis nendest ei saagi kunagi inimesi, sest muusikas on tunnetus ja rütm ja nii edasi. Mina ei julge selliseid steitment välja käia ja, ja minu arust Igalühel on õigus mingilgi moel kuidagi elada, kui ta just päris jättis, ei ole jah, aga, aga, aga vot sellist koolitajat ja õpetajat, sellist meest minust ei saa kohe. Seda ma kindlasti isana pead sa seda vankrit või käru paratamatult enda ees lükkama, seda taga vedama, seda ma teen mõnuga. Kas see on hoopis teine? See on selline, mõned asjad on sündmus ei kannata üldse päevavalgust, ei raadioeetrit. Naine teinud viivutab niimoodi lapse pead, aga kui laps vaatab, mullad seal, ma räägin talle mingit oma tõde, mida võiks eluks ajaks meelde jätta, et asjad käivad, niisiis naine näitab näpuga ära ära, sest meil on kokkulepe, et me siis üksteisele vahele ei sega, kui keegi mingit tõde räägib nostele. Ja siis noh küll on olnud niimoodi asju, kui ma olen seletanud, et vaata, et kui tuli juttu siin nüüd lähebki jõle rang karmiks, aga oli teema, sisserändajad ja asjad ja kes siin elavad ja ei taha siin elada ja õiendavad, et nad ei taha siin olla ja umbes nii. Ja siis ma ütlesin poisile point kuidagi tuli, see juhtuks, ma läksin põlema, selle peale ütlen mina, et vaata, poiss, vaata kevadel ja siis, kui, kui nad annavad nende saksa poistele kere peale ja küll kutsutakse sinna õpetaja tuppa rääkima, et miks nad seda tegid. Ja siis, kui õpetaja karjub talle, Merzin karjub, et vasta ja siis Lutsepp kui keegi ütleb, et nad on, mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema. Vaata Merzini silma, vaata seda silma poissidel mitte millestki aru, millest ma räägin, aga mul endal jube hea, et ma sain ära öelda midagi hinge peal, sest et no kui ma läheks 100 kuskil tänaval, ütleme, paneks pilgud kuskile hoiule teada. Et noh, on jah selliseid kõnesid ja asju, aga seda ma kuulutan rohkem kodus või siis või siis sõpradega kuskil laua taga istudes ja ja seal saab siis targutad, ma olen sihuke kapi targutaja, nii et ma ei taha kapist välja tulla. Oled sa iseendale hinnangut andes pigem niisugune nahahoidja või pigem alalhoidja? Oh. Seda seda asja ma pole kunagi niimoodi, vot ma saan iga-aastane 43 aastat vana, jälle targem nahahoidja või alanud, minu arust on, suur vahe on ka ja minu meelest on. Oh, ma arvan, et me oleme mõlemad püüan kuidagi vaikselt, ma olen niisugune tihel ja ma ei ole nii paha seda, kui ka öelda ei ole minust sellist, ei ole sellist, ma seletan võib-olla, mida ma selle all mõtlesin või et et minu meelest nagu nahahoidmine on see, kui sa teed seda selleks, et iseennast päästa ja säästa või säilitada ja, ja lükates nii-öelda mingid ohud või kohustused teiste kaenlas, las teised teevad. Ja alalhoidlikkus on pigem see, et sa, et sa ütled, et ärme ärme kõik koos seda, et säästame kõik iseendid sellest jamast, mina ei taha seda, ärge teiega tehke, et kumb tüüp sa pigem oled, et kas sa oled pigem selline, et sa suudad panna ühe seltskonna inimesi mõtlema, et kuulge, ärme lähe siit üle selle jää või, või sa ütled, et okei, kuule, maasia tulla mul pea valutama, mingi teie ei, pigem pigem siis alalhoiu või see, see, ärme keegi jää peale mine. Et vaat kui kui nüüd rääkida tööst ja tegemistest, siis Teeduga meil tegelikult tihtipeale ongi see, et teed tuleb mingisuguse toreda mõttega ja asjaga välja, et hurraa nüüd nüüd võiks teha seda asja sedapidi siis lõppkokkuvõttes võib see asi viia või tavaliselt ongi viinud selleni, et, et kui ma ikka näen, et asi on natukene ohtlik, siis ma olen püüdnud püüdnud, nii et ärme palun seda, et ära isegi sina teed, mul on küll hea kõrvalt naerda, aga tead ei ole vaja sutsu mõne näite tuua, mis, mida näiteks noh, on ikka näiteks miljoni. Kõige ehedam me olime, tegime kunagi sellist toredat saadet kus käisime perest perre ja siis lasime inimestel ularõngas kirjutada ja korvpalli visata ja üksteisele midagi teha. Ja ühel hetkel oligi see, et kui, kui me Teet ütles, et suvel on ju tööd ikka vaja, et selle pärast ju paljud asjad saabki teha, tööd on vaja, on ju teha. Ja ma lihtsalt ütlesin, tärne tee, tead, lihtsalt armee tee hakkas naerma, miks ei või teha, me oleme seda teinud küll Sandro surud maha seeläbi tunda ja teeme ikka ja ütlesin, et tead enam, et kõlab hirmsalt, aga vanus on ka juba selline, et et kui vanasti naerdi nagu koos meiega, siis Nad peaksid meie üle naerma. See ei ole enam väga hea tunnet, palun ärme tee. Ja muidugi need vanad sõber võttis siis õlast kindlustada, ärme siis Kristanud vaatame, saame kuidagi muud moodi hakkama. Et on jah, selliseid neid ohtusid ja. Ma olen kuulnud väga sageli niisugust niisugust väidet inimeste suust, kes, kes on kuidagi esinemise või esinemiskultuuriga kokku puutunud ja seal öeldakse alati, et publikut nutma panna on palju lihtsam, kui publikut naerma panna. Sina oled Kristjan väga tuntud inimesena niisugune rohkem nii-öelda naerutama inimeste naeruta või pigem pannakse inimesi naerma. Aga et kui palju sinus seda, seda oskust või, või, või niisukest jõudu ja, ja enesekindlust on, et kui korvis suudad sa inimesed nutma panna? Oh no võib-olla kui ma liiga pikalt ja kaua eetris olen, võib-olla siis inimesed hakkavadki nutma, võiks selle peale nagu naeruga öelda, aga tegelikult on see, et et ei ole, ei olemus, sellist, sellist sügavus on selle asja õige nimi võib olla või, või see on see, kui sa vaatad inimesele otse, ta räägib midagi, ma olen ise see, kellel lõug värisema hakata ja silm läheb märjaks, kui, kui, kui, kui tulles tagasi meie jutu alguse juurde, kui Englasega jutt oli. Ja aga, aga pigem olen ma jah, seda tüüpi inimene, naerame minu üle minuga koos, see on nagu kõige, kas see on kõige lihtsam, turvalisem kõige parem tee, sest et et sellega ma saan hakkama ka seda, et et kellelgilt pisarat hakata välja kiskuma. Võib-olla saan ma sellega kõige viimase teona hakkama siis, kui mul kaane peale pannakse, siis võib-olla keegi poetan pisara, mai tea. Tuled sa vahel seltskonnas, et pidu kuidagi ei lähe käima, et on selline istumine ja norutamine, siis sul on nagu mingi sisemine mootor läheb toksima, et nüüd oleks vaja nagu endale ohjad haarata või, või arvavad sinu lähemad sõbrad ja kamraadid nii-öelda vaikimisi, et sa oledki see mees, kes tõmbab siis mingisuguse mängu või, või seltskondliku tegevuse käima. Tegelikkuses on see, et vaat kunagine, kes ma tahan, mul rääkis isa, et ta oli kuskil kuulnud või tal rääkis et Jüri Järvet oli käinud oma naisega pidude peale ikka ja siis võtad paar pitsi viina ja tähtsusega lõbusale. Oli siis olnud, oli kõik nagu väga äge ja ja siis naine oli ükskord ta löönud paha, need teised mehed saavad ilma pitsid hakkama ja ei võta midagi, on ka lõbusad umbes, et miks sa pead kogu aeg. Ma tean, et on kogu aeg selline tegelema ja möllama teistega on ju. Noh, ja siis, kui oli järgmisel üritusel olnud järveti võtnud pitsiga olid koju läinud ainult issand jumal, istunud nagu mingi toss nurgas, et midagi ei tee, ei tee ka midagi, teised mehed on lõbusad, on ju, seda ei teinud midagi. Et noh, mul on seesama asi, et ega tegelikult, kui ma lähen, seltskond on, ma olen ikka üsna üsna soss ja toss, et ma istun, vaatan, kuid noh, et et üks asi on see töö, mis sa teed, et sa pead nagu kuidagi vungi üles. Aga kui sa kuskil peo peal on, siis on ikka hea, kui sa saadad tagumikku vaikselt kuskil nurgas istuda, aga ühel hetkel jah, tekib see, kui on piisavalt hundijala vett manustatud, siis tekib seal mingi asi, mis välja ma võin mille peale ja mu kallis naine maris on nüüd küll mõlemad üsna solvunud, sest et kui teinekord on kuskil näiteks õllesummer pidi olema selline koht, kus nad ei taha kumbki minuga enam käia, sest ükstapuha, mis seltskond kuskil. Ja lõpuks, kui enam mulle keegi tere ei ütle, siis ma olen ise teiegi seltskond pere, no kuidas läheb, ehk siis kaob piir ära ja, ja see on, noh jah, selline asi, aga alguses vaikne. Armastus on üks haruldane ja defitsiitne tunne. Oled sa nõus sellega, jah. Ütle mulle, mida sina tunned, Christian, kui sa tahad öelda, ma armastan. See kõlab jälle, vaata ja nüüd sa vaatad mulle otsa ja sina tead, aga vaatan nüüd ei tea. Ja mul on see. Ma räägin sulle selle kohta ühe väikese hästi väikese loo, hästi hiirt ja see lugu on selline. Me istusime mõned päevad tagasi naisega abieluvoodis Kell poisid olid just magama pandud. Kell oli selline niisugune pool 11 11 onju, ja siis kumbki klõbistas oma telefoni ja nii umbes pool tundi. Ja lõpuks ma siis panin telefoni käest ära ja ütlesin, vot sinna see eesti rahva iive lähebki. Vanemad istuvad telefoniga, kumbki teineteisele midagi ei ütle, on ju? Ei ütle isegi, et ma armastan sind, kallis, mitte midagi, onju, mille peale siis naine ütles, kuldsed sõnad. Ütlesin, et sellist asja ei saa ju laste-is teha. Siis ma mõtlesin, et vanasti ei saanud lasteaiast teha vanainimeste asja, nüüd ei saa näidata seda, et vanemad telefonidega mängivad. Ja seda tehakse siis voodis. Põrgu värk, mina ei mäleta, ma ütlen, ma ikka püüan naisele öelda, et armastame, teinekord tead, mina ei mäleta, millal see viimati nii tõsiselt toredasti välja tuli, ekstra tuli millalgi, aga ega ma selline romantika mees, ma püüan rohkem olla, kui ma tegelikult olen. Ses suhtes olen ma ikka üsna suss jälle. Naine võtab ise pigem minule, ümberkindel raputab korra ja, ja siis on jälle hea olla. Christian, sina oled valinud tänase jutusaatemuusika ja, ja teiseks muusikapalaks, mis meil saates kohe kuuldavale tuleb, on joodes seal, jah, räägi tead, see, kui sa mulle helistasid ja kutsusid mind saatesse, ma ütlesin, Molaksid käed värisema ja mõtlesin, et nii nii väga hea, väga hea. Nüüd tuleb midagi mõelda. Ja muidugi, kui sa ütlesid, et võta kaasa muusikat, siis läks asi hulluks, sest et nii palju asju oleks midagi kaasa võtta. Aga kaks märksõna vikerraadio pühapäeva hommik, mõtlesin, issand issand, mis, mis nüüd, et kuidas lahti kodeerida, seda täpselt ta oleks hea ja tore ja kõik see asi. Ja siis on siis mul tuli meelde. Me olime sõbra juures. Ja laupäeva öösel või reede öösel vastu laupäeva pidasime kõvasti pidu, onju ja ma ikka oma plaatidega käisin seal nagu kass ümber palava pudru, püüdsin maki peale panna ja mind nagu tõsiselt. Mine sa oma muusikat ja et no kuule, et kõik kõik need. Aga hommikul ma sain makile ligi, ärkasid alles? Jah, ma sain ma ja lükkasin plaadi peale ja sealt tuli siis on ju. Ja siis mul üks mu väga hea sõber, minu vana kamraad, Risto ütles mulle sellise lause, tead, jõe kalla. Kui on piduõhtul, siis sinu muusika ei kõlba kassi saba alla ka, aga vaata, hommikuks oskad sa muusikat valida ja seisk mängist jobudest säini. Kolme tuvi kohvik, nii et sellepärast ma mõtlesin, et äkki see läheb nii, et kuulame kolme tulikohvikut, head vikerraadio kuulajad. Aru saada, mis hakkab küll kohe varsti lõppema saatekülaliseks on täna. Kus? Käpp. Minul tuleb selle looga kolme tuvi kohvik üks lugu meelde, üks mu hea sõber ütles kunagi, et ma arvan, et mu ema peigmees on vist või et seal on vist mu ema peigmees, siis ta kuulab kogu aeg. Vinüül mängis kodus ja et see on väga tore lugu, aitäh sulle, Kristjan. Poloovalisid kahjuks saab meie tänane saate aeg otsa, mul oli väga-väga huvitav sinuga vestelda ja ma väga tänan sind, et sa saatesse tulid. Christian mulle sulle viimane küsimus. Kes võiks olla minu jutusaate järgmine külaline. Nüüd sa oled nii-öelda selle asja sisse jooksnud, on ju, nüüd tuleks kutsuda selline raskekahurvägi peale, keda sa tahaksid, keda, keda ma võiksin kutsuda. Ütle sina, kutsu Peeter Oja.