Professor Evald saagiga oleme vana raadiomaja vanas stuudios, kus me sinuga väga palju oleme olnud, sest me oleme sinuga tundide viisi saateid teinud ikka piibli teemadel, vana testamendi teemadel. Konkreetsemalt sa oled õpetanud ja juhatanud meid nägema seda suurt ja tarka raamatut hoopis teise pilguga, et on olnud ajad ja inimesed nii nagu meiegi siin tänasel päeval pea täpselt samade muredega ja täpselt samade ideaalidega, kui palju siin elus on teist koodi ja erinevat läbi aegade. See on võib-olla väline, sisemuses jäävad meie küsimesed ja meie otsimised läbi aastate ju ikka samaks. Nüüd selle ilusa sünnipäeva eel oleme siin raadiomajas neid jutte rääkimas. Missugused päevad on, kas sa oled saanud rahulikult kodus oma kirjatükke kirjutada ja oma raamatut lugeda või tülitatakse sind ikka kutsutakse loenguid andma ja palutakse külla ja käiakse sinul külas. Olen jätnud maha nüüd humanitaarinstituudi seal on inimesi juba, kes minu asja paremini oskavad ja olen jätnud maha ka kunstiülikooli. Kunstiakadeemia sellepärast, et lihtsalt aega ei ole. Ei saa teist. Aga ma olen käinud Tartus Haameri korraldatud tar Tartu teoloogia akadeemias iga kuu mõned päevad või vähemalt nädala loenguid pidamas, eksameid vastu võtmas. Minust vana testament klasest on saanud nüüd uuetestamentlane, nimelt ei ole uue testamendi asjatundjaid Eestis praegu nagu peaaegu olemas, kesku kuidagi midagi teeb, need on hõivatud väga ja see aeg möödunud aeg ei ole soodus olnud uuele kestamendile. Vanas testamendis sai ikka juutluse taha nagu varju leida ja sai see säilitada. Aga ikka käib inimesi. Mul on sidemeid nüüd Londoniga, Londoni kirikuõpetaja, anglikaani preester Nõvers, see käis mul suvel külas kaua ja nüüd ikka oleme temaga seoses. Ta tahab oma asju eestlastele ka saada, siin Eestimaal. Mul portfellis TEMA Töid. Eetikaasjatundja ja eetika ongi meil õige vilets järjel praegu ees. Timaal eetika kui eetika elus ja eetika kui teadus. Ja mõlemat vahetame ära. Ja kindlasti on kodus pea igapäevased külalised, õpilased, endised õpilased ja ja siis ka praegused õpilased ikka midagi küsimas ja arutlema. Ja meil on see, et õieti ei oleks pidanud tulemagi humaid võrdsetel aladel diplomitööd. Mina näen, et diplomitöö võiks olla reaalaladel seal, kus näiteks sillaprojekt on või majatehase projekt. See peab tõesti olema kirjas, palju läheb naelu, palju läheb tsementi kui palju tööjõudu ja nõnda edasi. Aga Meie humanitaaralal me peaksime selle projekti asemel, mis me teeme, või kursuse või diplomitöö asemel me peaksime tegema magistritöid, parem. See on nii, välismaal on nii. Näiteks Austrias, täna kuulsin raadiost Austrias doktoritöö kaitsmist niisugusel kujul, nagu meil ei ole seal kaks meest teevad soovijale doktorieksami, küsitlevad teda, ühel Päeval ajavad temaga juttu ja kui ta sõela peale jääb, siis antakse temale doktoriaste. Nii eestlasega toimiti ja täna tuli see uudis just tiinist. Ja see meetod just oleks meil väga õpetlik. See hoiab palju aega kokku seest tarvis teha ja avaldada oma asju, aga mitte mingisuguseid teoreetilisi töid paksude kaante vahele kokku kirjutada. Et sa oled mures, et seisma kirjutada, eks ole. Jah, kirjutaksidki seisma, Eestis kirjutatakse ikka kõik doktoritööd seisma. Neid ei loe enam keegi pärast. Missuguse mulje sulle siiski jätab kogu see külg, mida tehakse meie vaimupõllul, sest ju neid kuulegi praegusel hetkel on ju päris mitu, kus võib teoloogilise haridusega kokku puutuda. Rahvusvahelisi teadusi nagu näiteks usundilugu võrdlev usuteadus. Mul on hea meel, et selles asjas on väga tugev humanitaarinstituut, et praegu võib-olla tugevam kui Tartu ülikool. Sellepärast et seal on rektoriks jaapani keele ja kirjanduse tundja raud. Ja tema ongi meie ukse Jaapanisse ja jaapanlaste ukse siia lahti murdnud. See on ka vaimulikudel kirikutegelastel vajalik, sest me peame nägema, kuidas teised rahvad oma vanade usundite ka käituvad. Kui suure lugupidamisega seda koheldakse, mis on sajandeid aastatuhandeid vana. See on väga õpetlik. Ja mis puutub usuteadusse, siis usuteaduse koole on praegu kolm, kõige, võib-olla ajakohasem on selleks. Eenok Haameri juhitav Tartu teoloogia akadeemia. Dema valmistab mitmele erialale, kaasa arvatud ka sõjavägi, vaimulikke samuti hoolega on ja nii edasi ja nii edasi. Paljalt akadeemilist koolitust annab Tartu Ülikooli usuteaduskond ja usuteaduse instituut Tallinnas pühavaimu kirikus. See varustab luteri kirikut vaimulikudega niisuguluse seis. Ja nendest on järjekorras siis kõige tugevam tark Tartu teoloogia akadeemia ja tema profiil on ajakohane ja tööd tehakse seal palju. Seal on näiteks 10 magistrandi juba olemas nelja aasta jooksul, mis ta on töötanud nii laiemal pinnal. No need on niisugused õppeasutused, kus õpivad juba täiskasvanud inimesed oma kindla soovi ja suunitlusega. Aga kuidas sulle tundub meie tavalises koolis, kus käivad veel päris väikesed lapsed, noored inimesed, et kuidas see vaimse kasvatuse õpet, kus on nüüd nendele jõukohane ja neile antud, et kas usundilugu või usuõpetus päris eesti keeles ega usuõpetus on koolides väärtustatud justkui matemaatika ja keemia, füüsika ja eesti keel ja mis tahes muu aine. Kas ei ole, see ongi häda. Meil ei ole ühtsat mõõdupuud matemaatika ja eesti keele ja usuõpetuse vahel. Meie nagu usuõpetust käsitame, nii et ta võib olla, aga parem, kui teda ei ole. Üks kreekakeelne sõna kaanon on väga huvitav. Tema on niisugune alas tuseta, kõigele kõlba mõõdupael. Mõõdetavat muutuvat mõõdetavat kasvavat mõõdupaele ei muutu pesu, nähtavat rõivat ostame kauplustest. Ent talvepalitu ja kasuka laseme teha rätsepal. Talun mõõdupael, ta mõõdab mind. Alul oleme väikesed, hiljem suuremat teadmisi õppima tulija konna algul päike, õpetajat, võimlood, temaga ta kasvab. Lastel tuleb kanda avaraid, rõivaid mis ei pidurda Nende kasvamist. Jeesuse mõistmiseks ja jälgimiseks on vaja avarust. Pallimängija, ülikool, annaks, on vaja ühte lõiget, ujumise ülikonnaga teist õiget, kui paneme vale ülikonna, vale dressi selga. Me oleme vahistatud. Meil ei tule tulemusi. Usuõpetus, selle teeb vajalikuks meie üldine olukord. Me kuuleme Lääne-Euroopast ja ühendriikidest, et Algkooliaasta alates on narkoainetega noorte tegemist. Me oleme hiljaks jäänud kuus-seitse aastat usuõpetusega. Sel ajal, kui õppisime algkoolis ja gümnaasiumis usuõpetust ei tulnud pähegi. Ei disko ega narkomaania. See oli ükskord juba nõnda. Varsti saab 10 aastat uut vabariiki, aga ikka veel jooksevad ümber lapsed ja noored püksata neile õmmeldud pükse jalga. Püksid on neile vabatahtlikult usuõpetus, keegi neid ei vaja. Nad ümbritsevad endid narkootikumidega ja Disgoga, lugege ajalehti. Kui ise tähele ei ole pannud, andke neile usuõpetuse püksid jalga. Aga meie kuningat on püksata. Nagu taanlase Anderseni jutus. Fragi kuub on seljas, selle küljes ripuvad autähed. Aga pükse ei ole jalas ja neid on palju. Ainult kott on nähtaval rahakott. Noortel seda ei ole ja selle asemele tulevad siis tühjad asjad ja kahjulikult asjat. Me laulame vahest. Ma tahaksin kodus olla, kui koduma sinine taevas me üle jääb kumama. Seda tahaksime. Aga meie müra, siinse elu müra, siinse elu kaanunita suunamine. See teeb raskeks kuulda taevast häält. Tõepoolest on väga raske lugeda selliseid kuulutusi plankudelt, et disko reedest reedeni see tähendab, et niisugused 15 16 17 seal ju vist peaaegu tdi käiged käivad nagu nooremad, et hetkel pass käes. Et justkui on nagu lubjakad. Ja mis tähendab reedest reedeni, see tähendab seda, et siis õhtust hommikuni ja õhtust hommikuni reedest reedeni. See on otsene rünnak koolide ja vaimsuse vastu väga vähe protesteerima selle vastu, me oleme selle nii omaks võtnud ja kõik võimalik. Niisugune lõngso rääkimise elustiil on väga moodne, on väga in, kui erinevaid lainepikkusi kuulata ja vaadata, Ta on, et nii-öelda läheb noortele hästi peale. Mis võiks küll siis viga olla? Et missugused vaimsed väärtused, eetilised väärtused ei lähe hästi peale. Mis on viga? Et ikka midagi ebaloomulikku ebainimliku peaks olema, mis ärataks noore inimese tähelepanu, miks on see nii, mis arvad? Asi on selles, et meil on nagu üldsusel ja just sellel juhtival üldsul, seal on niisugune imelik arvamine, et eetika on midagi iseseisvalt midagi erakorralist. Et me peaksime selle nagu üles leidma, aga tegelikult on eetika üks usuõpetuse osa, üks usuõpetuse tulemus. Kui me usuõpetust nimetame õunapuuks Tiia puuks, siis eetika on selle viis selle tulemust. Kui seda ei ole, siis. On asjata otsida vilja asjata. Kuidas sina vaatad kõikidele nendele usuõpetuse kooli jõudmise vaenlastele? No nad ei ole minevikku saanud unustada nende noorus, nende lapsepõli, õieti nende noorus on olnud punase kastme sees ja teistlikugaste seas nad ikka ennast sellega üleval kaalut ja nad ei oska seda lõpetada. Kahjuks on nii, nad ei oska seda lõpetada, nad peavad meil ameteid ja elukutseid, aga nad ei tunne seda eetika definitsiooni Ki, et eetika ei saa olla mingit ilmiku eetikat. Ma saan aru, see on ainult röörlikke eetika, muidugi seal on väga tublisid asju röövlijõugu, ükski liige ei jäta teisi maha ja röövlijõuk ei jäta teda maha. Kui ta läheb nende tee pealt kõrvale, hakkab korralikult elama, siis ta lihtsalt lastakse maha. Nii et seal puhas eetika, eetika inimlikus mõttes. Aga positiivset eetikat ei saagi olla. Inimlikus mõttes ei saa olla Ilmlikult aus, peab olema nõnda aus, et Sa arvestad seal jumalaga kui peategelasega. Seda on vaja ja see umbkõikidel usunditel üle kogu maailma ükskõik missugused erinevused ka ei oleks, aga eetika suhtes on meil ühine pind nendega rääkida, neid näha. Me teame, et näiteks kombekuselt võivad olla loodusrahvaste päälikut palju korrektsemad, palju ausamad, kui seda, Mei ollakse nadi, kavatse oma naabrit petta, nad ei peta iseennast. Nad ei peta meid. Kui nad meiega nõus ei ole, siis nad lihtsalt sõdivat meie vastu. Aga see on juba midagi muud. Ausa vastasega saab kord, kui lahingud on lõppenud, ka kokku leppida. Nii et sa oled päris kurblik selle tänase päeva seisuga, mis meil siin ümberringi on ja, ja laulad oma südames ikka üht oma lemmiklaulu, seda Enn Võrgu Ma lillesideme võtaks, eks ole. Ja ja sellega ainult sellega saame kokku köita. See on nüüd tee ja mõtet, mis mina, vana inimene, mõtisklen ja selles asjas olen ka väga palju nõu andnud meie kõrgete koolide professoritele väga paljut on. Mulle lähedased, mitmed on minu juures õppinud mitmeid asju. Ja noh, ajaloolaste kond tegemist eriti nendega, kes vanemate ajalugu uurivad neid, kes sumeri keelt egiptuse keelt uurivad. Ja ma suhtun nendesse lugupidamisega, aga laaton nii nagu päästerõngas laevas, nad ei otsusta mitte terve reisiseltskonna päästmist. Nad otsustavad ainult üksikute päästmist, kes selle päästerõnga Põlthot seda kasutavat. Ma tean, et see küsimus nüüd, mida ma esitan, on üks raske küsimusega. Kui sa nüüd hetkeks mõtleksid kõikide nende inimeste peale, kes sinule sinu pika eluaja jooksul on väga palju andnud, kellele sina lõpmata tänulik oled siis kas me küll tänase saate jooksul jõuame kõiki neid meenutada maid? Jaa. Aga luban sul rääkida. Ma loevad nüüd kõiki, saaksin meenutada niisugune haritlane, nagu ma olen laia profiiliga aga samal ajal ka piibliteadlane. See on saanud oma asendi kätte ainult teiste inimeste arvust. Nonii mõte on juba oma varase lapsepõlve pääle. Minu varase lapsepõlvesaatja ja töövahend olnud. Vilnius. Õppisin viiulit koos Hubert Aumere ega Johannes Karl Paulsen juures. Hilisem konservatooriumi professor. Ma ei tea isegi seda. Alustas minuga nii varakult pääle. Et kas ma õppisin ennem lugema ja tähti tundma Ma või enne nooti tundma ja nooti mängima. Täielik kõrguse rütmi ja kooskõla kuulmine oli õnneks mul olemas. Selle avastas Mu tädipoeg August puudist, kes oli kaua aega talias gümnaasiumi lauluõpetaja ja professor Opmann võrguga olime peaaegu üheaegselt juba mina olin seekord võrguajaks juba muusika tegemise muusika interpreteerimise lõpetanud. Raiusin oma viiuli sõrme katki ja jäin rohkem teoreetilise muusikajuht. Tuleb meeleüks. Juhus Rõugest. See võis olla 28. 30. aastal. Sinna oli tulnud suvitama Karl Ots oma pojaga. Isa Karl läks kirikusse harjutama, laulu harjutama. Ta pidi laulma järgmisel pühapäeval. Georg vallatu poiss jäeti minu valvata. Ujusime Rõuge kauss järves. Ilm oli palav, aga me jahutasime oma pere maha ja mul ei läinud korda Georgi kuidagi vees välja saada, mida ma, ta oli hea ujujaga nisugune, kellele minagi. Ma olen ise Inglismaal töötanud ujumistreenerina, ma oleks talle julgesti neli pannud juba tol ajal indeks ja mul tuli ta kauss järvest välja tuua viimsel sekundil. Muidu oleks meil Georg olemata jäänud. Ja kui ta Venemaalt tagasi tuli, kutsustamu oma punavarju kuulama. Esimese vaatuse kuulasin esireas aga teise poole tagareas. Sel lihtsal põhjusel, et Georg Otsal oli tugev, õrn ja tugev. Vaat see on nii nagu imelik öelda. Aga kes laulu tunneb, muusikat tunneb, see mõistab, et õrn laul, õrn muusika võib olla tuge ja hästi kuubidab. Ta oli tugev, selge hääl, nagu oli MI, karju seal meta Kodanipork-il ja, ja teistel ja paljudel-paljudel. Neil, kes on Estonia laval olnud, neil, kes on rahvale esinenud. Niisugune mälestus tuleb pulle meelel ja temaga jäi veel tema elu lõpuni hea seos, sõbralik seos. Ta varustas mind nootidega, mis ei oleks iial minu kätte ulatanud. Hea on hea muusika nooti lehitseda, lugeda nii, nagu raamatut loetakse. Kõrvades hakkab helisema muusika ja seon, taevalik. See on üks asi, niisugused inimesed, kes mulle nagu lapsepõlves midagi erilist on. Aga seal on palju teisi. Seal on näiteks Jaan Sarv, professor salv, matemaatikaprofessor, väga mitmekülgne, väga kaugele etteulatuv, niiet teoreetiline matemaatika ei olegi temale veel järele jõudnud. Kas jõuluhuvitav? Mul oli võimalus gümnaasiumis nii õppida, et meil olid head õpetajat. Ma ei saa kõiki meenutada, aga ma meenutaksin siin matemaatika, füüsikaõpetajat, Keremanni. Ta õpetas meid nõnda. Me olime reaaleriharus, õpetas meid nõnda, et võisime minna kolmandale neljandale kursusele professor Jaan Sarve kuulama. Ja üks minu klassikaaslane olime onuset, läkski tema juure assistendiks ja töötas hiljem füüsika assistendina ja hiljem Rootsis tuumafüüsika alal. Et kool juba annab, me ei suuda seda tasuda, need inimesed, kui me märkama hakkame, nendele võlgu oleme. Need inimesed on siit maailmast juba ära läinud. Tartu ajast võib-olla meenutaksin. Mul oli ülikooli ja gümnaasiumi vahel sõjakooliaeg, ma sain seal tuttavaks kindral Laidoneri iga, kes oli huvitatud sellest, et sõjavägi, kes tuleks ja sõjaväge, aitaksid need kelluna hea ingliskeele oskus. Sest sõjalised küsimused ja riigikaitse hakkas kalduma ingliskeelsete rahvaste kätte. Meil ei olnud võimalik oodata abi. Muukeelsete käest tuli arvesse Inglismaa ja Ühendriigid. Ja nii ma sinna sattusin. Mul ei ole mingit kalduvust olla sõjaväelane, aga ma kannatasin välja, sest panin küllalt noor selleks, et oma tahtmist ajada. Ma läksin sinna, kus mind kästi. Ja ju siis Laidoner taipas ja pani mu õppima Tartus sõjaväelasena õigusteadust eri kaua järele. Sest nemad nähtavasti vajasid õigusteadvust või õigusteadusega inimese koolitamist. Et ta kuidagi kasulik saaks olla. Ei ole võimalik teisiti luures töötada, kui sul ei ole mingit eriala, ei saa kõnelda luuretöötajast, kellel ei ole ühtegi eriala, mis teda elataks mille varjus ta saaks töötada. Ja nii ma siis õppisin, ma olen tänulik seal tolleaegsete dekaanidele, dekaalid vaheldusid. Ja tolleaegsete professorite maju oleks aega leidnud seda kirjandust, mida ma pidin palju oma käel õppima mõistvalt loenguid kuulata. Kuigivõrd. Ja see aitas mind. Nii et seal seitse-kaheksa professorit, dotsenti aitasid mul õppida õigusteadust. Aga õigusteaduses ma õieti öelda, Beck, kui siin oli tarvis kindlaks teha, kuskohas on õiguse läti õiguse allikas. Ja selgus viimaks, et õiguse allikas on parlamentides parlamentides hääletatakse, mis on õige ja mis ei ole õige. See ei sobi. Minu meelest olin jõudnud juba nii kaugele, et nii nagu muusika läkke on taevas, nii on õigusele taevas ei ole mingit reatiivset kaheldavad õigust ei ole kahte õigust maailmas või kolme, mis on üksteise vastu. On ainult üks õigus ja huvitav on, et piibel ei kasutagi sõna õiglus, me tahame ikka õiglased siin maailmas olla. Nii harva, et jumal on õiglane ja ta oma õigluse mõõdupuuga ta meid juhib, aga ei, piibel ütleb, et jumal on õiste. Neil võib olla erinevaid jumalaid. Ühel on siis see jumal, kes ei ole õige ja teisel see jumal, kes on õige piibli lubal. Niisugune jumal, kes ei olnud mitte kord vähem kord rohkem õiglane, vaid olid päris õige, see oli ka Jeesusel Kristusel. Sellepärast võime meie eestlased uhked olla, et oleme suurelt osalt nimepidi. Aga küllap varsti oleme ristiusul rahvaste peres. See on võib-olla üks alateadlik mõte. Mispärast me oleme ka huvitatud. Et me pääseksime rohkem Lääne-Euroopasse kui praegu oleme. Tegelikult oleme Lääne-Euroopas. Lääne-Euroopa piir läheb Peipsist, aga oma hinges peaksime olema rohkem lääneeurooplased, ka rohkem kristlased. Rockefelleri kapitali stipendiaadid yks nagu kõik miljard ääriti, miljardärid oma varandust kogudes palju pattu teinud. Ja see oli ka sellel perekonnal see tunne. Ja siis tahtsid nad enne teist maailmasõda juba varakult. Asi algas 33. aastal pääle saata ekspeditsiooni Lõuna-Ameerikas ka Selvadesse nendesse jõeharude vahele krokodillide ja kaanide hulka. Kes seal inimest nagu perest tühjaks imevad, kes seal inimest murravad? Nende indiaanlaste juure, kes tänapäevani väikeste suguharudena elavad eemal valgete kultuurist kui valgest rassist üldise saab Lõuna-Ameerikas rääkida. Nadu küll kaitstud valgete pahe eest, aga õieti öelda jõule ega kaitstult, sest neil on varasid, mida müüa. Ja nende juurde tulevad pahet praegu Liina näol. Narkootikumidele nad ei ole sõbralikud. Seda peavad nad patuks selle kasutamist. Aga see käik sinna jäi liiga pikale. Ettevalmistused olid suured, tuli õppida keeli. Igaüks pidi oskama korralikult inglise, Hispaania ja portugali keelt ja samuti saama algõpetust indiaanlaste keeltes. Ma tulin õpetusega toime, aga kui ma hakkasin sinna sõitma, siis oli puhkenud teine maailmasõda juba meie kohal. Prantsusmaa Saksamaa vahel hoida varem juba. Ja Poola oli juba vallutatud või sõjatules. Esimesel septembril 1939. Mul ebaõnnestus sõit, aga üks saksa noor daam, kes ka meil seal väga oluline õlid, oli rahvaluuleteadlane eemulidaat professor, tema ja tema mees, professorid Berliinis, tema jäi sinna rataste alla. Põhja-Ameerikast ei tullut fondist, sealt midagi ei jõudnud tema kätte, kõik läks tee peal kaduma. Ja ta oli väga raske, ta üsna katkenud kujul pääses säält tulema. Aga mul oli hea meel, et Rockefelleri perekond oli tulnud südametunnistus, mis neid ikka õhutas, õutas, andku jumal, et meilegi tuleks naabriks ja külaliseks meie endi südametunnistus. Et me tunneksime milleski, oleme maha jäänud, mida oleme tegemata jätnud. Kuidas oleme kasutanud kurjasti oma rahva, neid ressursse, mida peaksime hoidma ja kasvatama, see on vaimseid ressursse. Tookord ka, ega nii väga omal käel ei saanud sinna minna. Nõuti, et iga ekspeditsiooni liige oleks kirurg. Troopikakirurgi tasemel, tähendab oleks võimeline amputeerima liiget, kuhu on madu hammustanud näiteks et päästa kaaslase elu. Ma pean siinkohal tänulik olema tolleaegse Tartu arstiteaduskonna kateedri kirurgile professor Karelile, kes mind eraldi õpetas ja ühele kaasüliõpilasele, kui nii-ütelda artul link pärgile, kes oli kaua aega elu lõpuni Tartu Ülikooli kirurgia professor siis veel oma koolivennale Olev muistlusele, kes sai surma juba küpse kirurgina, sai surma, dub lahingus 1941. aastal. Ja kui ma nüüd todes ja 35. aastal pääsesin usuteaduskonda, kus ma õppisin kuni vana vaba riisi lõpuni siis olid minu vastu lahked ajaloolane dotsent Hendrik Sepp, Harri Moora ja teised ja paljut Mai kõnele usuteaduskonna professoritest. Kahte usuteaduskonna professori tundsin ma juba oma lapsepõlvest pääle. Need olid professor. See tema oli tol ajal rektor ja tegeliku usuteaduse professor ja professor Sild, Olav Sild, kelle õetütart ma hästi tundsin ja ma nautisin tema lahkust. Ta võttis mu enda juur eraassistendiks. Ta oli jõukas mees. Tal oli kunagi olnud Viljandimaal mõis tsaariajal ja tollelgi. Koli tal maju ja maid Eestimaal ja mujal. Ja tema hoolitses minu eest. Ta aitas mul kirjandust osta, aitas püsida omal kohal teel tänan. Võru sünagoogi tegelasi. See oli gümnaasime arst, sellel oleks peaaegu unustanud seal kõik võlud, juudid õppisid ju kahes koolis kohaigus gümnaasiumis ja omas juudi koolis vana testamenti ja oma rahvatarkusi. Ja nendel jäi aega napiks ja kõige nõrgem aine, millega ta hästi toime ei tulnud oli eesti keel ja eesti kirjandus. Võib-olla ka selle tõttu, et kodudes rääkisid nad väga paljud omavahel kodudes saksa keelt. Ja mul läks juhuseks poisikesena saada nende õpetajaks, muretseti selleks ruumi terveks dolla rajal kestis gümnaasium viis aastat. Ruumid ja ma õpetasin nendele ja selle eest, et mina neid õpetasin. Juut on aus inimene. Ta ei jäta midagi hääd, istalle tehakse heaga tasumata. Ja nõnda pearabi õpetas mulle heebrea keele selgeks. Nõnda et ma olengi pea praegu ainult terve elu lugenud piiblit heebrea keeles. Ja ma ei olnud ainus, kes me 1935. aastal läksime usuteadust õppima. Oliver Hillar põld, tema isa oli praost ja vana testamendi teadlane ja oli veel Konrad v. Ta oli Tallinna poiss. Aga ta oli ka siin Tallina rabi käest ära õppinud, heebrea keele, nõnda et me olime aasta või poolteist teistest ees. Selle tõttu saime süvendatult pida usuteadust. See on kõik teiste inimeste headus. Ma nautisin seda ja ma tänasin, aga ma tahaksin seda praegu tänada jumala palge ees. Ma usun, et kui nüüd keerata need leheküljed teistpidi ja mõelda elule tagasi sedaviisi, et kui palju on küll neid inimesi, kes peaksid olema sinule tänulikud, et sina aitasid neil pöörata seda nende elu lehekülge ja võib-olla ütlesid midagi mingil otsustaval hetkel tegid midagi või lihtsalt kasvõi naeratasid. Minust oli vanem ja oli juba kujunenud teadlasena Harri Moora tarkus. Aga ta hoidis nagu kirikust ja usuasjadest eemal. Tal oli häid mõtteid, aga need nagu tagasi mattuda arheoloogia, allar Nende varemete ja nede kaevamiste alla, mida ta kõik ka tegi. Ja me olime kord koos ja mitte nina tarkusest, aga lihtsameelsusest soovitasin talle liituda usulise organisatsiooniga. Tartus oli kristlik üliõpilasühing. Seal oli liikmeks palju üliõpilasi ja palju professoreid, kes ei olnud usuteadlased. Ta tuli sinna. Ja ta võttis endale kohustuse. Nädalas oli ükskord koosolek, ma ei mäletanud päev, oli vist kolmapäeval. ETA seal kõneles küsimustega, mis on siit maailmast, aga, mis on väga olulised usuküsimuste lahendamiseks. Ta kinnitas paljusid kõhklejaid. Ja tal oli hea autoriteet ka Ilmlikkude ja usuvastaste inimeste keskel. Ma mäletan, kuidas suri ma tema viimse voodi ääres, tuletasin tema elu meelde teistele, kes sealjuures olid. Ja nii edasi. See on üks juhus, kus ma nagu natukene sain aidata inimest, kellel seisis ka pikk elu ees ja kes Tartu Ülikooli professorina sai ausast teaduslikku tööd. See ausa teadusliku töö vajadust süvendada oma üliõpilastele ja tema mõju ei olnud väite. Ta oli ka niikaua, kui Tartu Ülikooli kirik oli avatud nõukogude aja esimesel poolel oli selle esimees, nii nagu kaugeleulatuvat sammu aitas mul jumal astuda. Et me saime sõpradeks ja sõpradena me juba siis rääkisime palju usust ja see oli temale lohutuseks tema hallis nõukogude aegses professori elus ja töös. Olime siin, meie saate alguses tõsised selle üle, mismoodi me tänasel päeval elame ja ja väga murelikud ette vaadates. Seepärast ma tahan sind tänada tänasesse saatesse tulemise eest, aga enne kui me siit lahkume, et sa ütleksid meile kõigile kaasa oma palve selleks, et me võiksime paremini ja targemini edasi minna sellel teel, mis on antud meile käia. Ühelt poolt püüame teha usueluteel kõike oma jõuga, nii nagu ei oleks jumalal üldse tähendust, nagu ei kipuks jumala sülle, vaid käiks omad jalal. Aga teiselt poolt kõike, mis me üldse elus teeme. Milles me pingutame. Olgu oma rahva, olgu oma lähedaste heaks, et seal toimiksime, nõnda nagu ei maksaks meie tegemine midagi, vaid et jumal teeb kõik ja temast oleneb kõik. Soovin seesugust usaldust jumala suhtes. Soovin seda sulle, selle saate toimetaja, soovin seda klassika raadiole, soovin seda kaastöölistele. Loodan, et jumala külv kannab siia.