Jätkame ülevaadet möödunud aasta persona saadetest. Saadet juhib Marje Lenk. Möödunud aastal esines suuna saates Ida-Tallinna keskhaigla kliiniline juhtia kirurg Ralf Allikvee. Kas vastab tõele see, et perekond andeid kodustest töödest vabastanud? No see vastab jah täielikult Tõele ja ütleks nii, et esialgu see oli võitlus selle nimel, et kumb jääb peale, kas jääb haigla või perekond ja abikaasa seal küllaltki palju tuli selles mõttes vastu, et ta võttis ka laste kasvatamise kõik enda hooleks ja võib öelda seda, et teatud eluperioodil praktiliselt olen haiglas elanud, mulle meeldib minut ja kui midagi teha, siis juba teha hästi ja mulle ei meeldi niisugune, et ma justkui teeksin ja justkui vaataksin, kui teha, siis teha ja parem on juba mitte alustada. No ei kao, teab haiglas aetakse patsiendid väga vara hommikul üles, kuidas teiega on, mis kell teie tõusete? Kaheksa, tavaliselt ma panen raadio mängima. Ja kuidas teie hommik algab kas jooksuga või? Oi, ei, seda näitab minu figuur, et mulle väga meeldib. Toomas Savi ütles, et on olemas jalad, mis on jooksmiseks ja on olemas need jalad, mis ei ole jooksmiseks. Ma kuulun teise klassi, ei ma siiski tegelema Ta kuna kolm kuud tagasi lasin ma ise ülelõikuse ja selle tõttu kolm kuud olin ma nii-öelda sellel režiimil, kus ma eriti füüsilist keha ei tohtinud, aga praegu on see aeg lõppenud ja eks ma uuesti hakkan jälle vaikselt liigutama. Mis juhtus? Mul on kael, on suhteliselt nõrk koht ja seal seljaaju jaoks oli see kanali natukene kitsaks ja selle tõttu kolleegid pidid natukene aitama. 27 aastaselt sai teist Tartu linna kiirabijaama pehast no ja selle kõrvalt tekitega kirurgi tööd 27 aastaselt nii kõrge koha peal, see oli ikka väga-väga riskantne samm vastu võtta, selline koht. Kui ma sain Tartu linna kiirabijaama peaarstiks, eelnes ta kaks aastat tööd Eesti üliõpilaste ehitusmaleva peaarstina ja kogu see aeg, ma olen tahtnud natukene midagi muuta ja kui ma 27 aastaselt sain peaarstiks, ega siis natukene aega hiljem peale seda sain mõõgapreemia, kus ma läksin kaheksa aastaks ja seitsmeks päevaks teenima Nõukogude armeed, kusjuures teenistuses iga riviülevaatusel loeti minu toimikut, kus punaselt kirjutatud seisis ta provollašlushi varus Jonas silo sarniir elajat, nii et see oli minu jaoks äärmiselt tõsiseks katsumuseks, kuidas selles keerulises olukorras läbi tulla. Ja ma peaks ütlema seda, et arstiteaduskonna õpingud ja eriti see, et kaks omal ajal Eestis tuntud kirurgi kaks kursusekaaslast Heino kokk ja Karl Kull sele kirurgia, mida nemad olid suutnud nii-öelda minusse õpetada. Ja see huvi kirurgia vastu, mis nad olid suutnud äratada, tänu sellele oli ka sõjaväes mul sky parem olla ja praktiliselt oma teenistuse ajal ma olin tavalisi doktor. Mis aeg see kiirabijaamas töötamise aeg oli, mida see tähendas teie jaoks aeg? See aeg tähendas minu jaoks siiski väljakutset, eneseteostust ja sellist eneseteostust, et kuidas õpetada iseennast, töötama inimestega ja kuidas panna vanemad kolleegid iseennast uskuma, et see, mis ma teen, ma teen õieti. Ja see, mis ma teen, ma teen just selle nimel, et meil kõigil oleks normaalne olla. Ja siis sai teist onkoloogiahaigla peas Tartus sellist haiglat juhtida ja ja veel kirurgi tööd teha, peab olema raudsete närvidega on väga tugev inimene, on teistmoodi haigla juurde. Jah, aga minu esimene praktika meditsiiniõena, mis oli peale kolmandat kursust oli vabariiklikus Tallinna onkoloogia dispanserisse ja siiski sammusin mööda kindlat teed omad eesmärkidega ja selle tõttu. Ma ei ütleks, et minu jaoks oleks olnud midagi väga ilmust. Jah, ta tõesti vastutusrikas ja mitmelgi korral tekkis üles küsimus, kas ma suudan seda teha. Kas ma suudan seda nii hästi teha nagu pead tegema, kuid ma mitte mingil juhul ei kartnud seda, et seal midagi väga hirmsat, palju rohkem kardan seda, et ma ei suuda tulla toime, ma ei suuda oma kolleege panna selliselt tööle, et patsiendid tahaksid meie juurde tulla ja et patsiendid neid usaldaksid. Te olite ennast Tartus väga hästi sisse töötanud. Kas teil jäi seal kitsaks, et tulite Tallinnasse Mustamäe haiglasse või oli või oli midagi muud mängus? Ma ei ütleks, et mul tartus ei kitsaks kuid see oli see aeg, kus Tartus algasid reformid ja tekkis Tartu Ülikooli kliinikum ja see olukord ja see situatsioon, mis seal oli kujunemas sellest põhikirjast oli lugeda praktiliselt sellistel inimestel nagu peaarstidel seal enam funktsiooni ei ole. Ja minu vanuses siis ma olin juba 43 aastat vana, lihtsalt hakata arstina tööle Tartu silma, et oleks omanud teaduslikku kraadi. Selleks olnud küllaltki raske ja keeruline. Ja siis otsustasite Tallinnasse tulla. Jah, ja see oli nii, et kuues oktoober on see päev mulle väga hästi meelde jäänud 1995. aasta kui oli tolleaegse Tartu Ülikooli kliinikumi juhatuse koosolek ja siis seal kohal viibinud Tallinna inimesed tegid mulle ettepaneku, et võiksin kandideerida Musta Maiga direktori kohale. Milline aeg see kõige raskema mustamäel oli, te olite viis aastat. Jah, aga ütleme nii, et see viies aasta juba oli niisugune erreteerimise aasta seal praktiliselt esimesest novembrist 2000 kuni 15 november 2001, seal eriliselt midagi enam ei toimunud, see, mis oli ennem tehtud, see veel püsisse töötas, sest olles riigihaigla juht, ma ei teadnud seda, millist haiglat Eesti riik tahab, milline peab olema Mustamäe haigla tolleaegse sotsiaalministeeriumi juhtkonnas ei olnud mitte ühtegi inimest, kes oleks seda öelnud ja seal sai nii-öelda oma tunnete järgi seda tehtud ja omast arust justkui me suutsime ka selle seal, kus ta Maidla kolleegidel ära teha, et patsiendi usaldus oli meil olemas. Me olime kindlalt heal tasemel töötav haigla, kuid midagi jäi kahe silma vahele ja selle tõttu ka tekkisid rahastamise probleemid. Ja kui teie lepingu aeg täis sai, siis siis seda ei pikendatud või te enam ise ei tahtnud olla selle koha peal. Minu leping aeg ei saanud täis, sest vahepeal oli veel see periood, kus 99. aastal direktori amet kadus ära ja muutus uuesti peaarstiks ja siis ma nii-öelda konkureerisin, võitsin, sain peaarstiks ja oli mul viie aasta leping, kuid siis tehti sihtasutus Põhja-Eesti regionaalhaigla ja lihtsalt selleks, et uus inimene saab tööle hakata. Ei ole mitte kõige parem, kui vana juht jääb majja ja seda enam kui kahe juhi läbisaamine ei ole just mitte kõige korrektsem. Kuidas Ida-Tallinna keskhaiglasse tulek oli, kas elasite selle rahulikult üle või tekitas see teatud stressi? Stress on see, mis viib edasi ja ma ei saaks öelda, et see oleks olnud midagi väga tavapärast. Ei, seal olid, loomulikult olid omad hirmud, aga öeldakse, et inimesi peab olema elus kolm väljakutset ja võtame nii, et minu esimene väljakutse oli Tartu onkoloogiahaigla. 95.-ks aastaks oli seal Baltimaade kõige kaasaegsem ja parim kiiritus ja ta oli oma ala tipp. Teine väljakutse oli Mustamäe haigla selle nelja aastat tõsise töö vilju vaadates ma ütleks, et see oli päris hea. Ja nüüd Ida-Tallinn on ka väljakutse, sellepärast et enne Mustamäe haiglat Tallinna vabariikliku keskhaigla oli siiski see haigla, kus tehti kõige suuremaid, kõige keerulisemaid asju nüüd oma tänaste kolleegidega, kes kõik on muuseas väga hästi haritud, kes on kaasaegsed arstid, nendega üritame vaikselt jõuda selleni, et mõne aja pärast on patsientide usaldus meie vastu selline, et nad alati jõuavad meieni. Kas te olete selle maja juba nii-öelda koduks võtnud, olete seda maja hakanud teda armastama? Ma ei oska öelda, kas armastama, kui ma austan seda maja, võib-olla ma olen natukene liiga tuim inimene ja selle tõttu ma ei oska öelda, mis on väga tõsine armastus. Kuid austus, aukartus selle maja vastu, see on kindlasti ma teen tõesti seda tööd, milleks ma olen ennast kogusega ette valmistanud ja iga arst peab selleks, et vormis olla, ennast täiendama. Ja kui ma vaatan nüüd oma 27 aasta täienduste peale tagasi, siis praktiliselt suhted on umbes nii, et 85 protsenti kuni 90 protsenti ma olen täiendanud ennast kui raviarst ja ainult kuskil 15 protsendi ulatuses olen ma saanud terviseorganisaatorid. Sõimuukse paugutamise ja kohtuga ähvardamise olete oma elus palju kuulnud ja näinud? Uksega on paugutatud, otseselt sõimatud, ma ütleks, et ei ole, kuigi häält on kõrgendatud ja kohtuga, ausalt öeldes ei meenugi, et oleks kohtuga ähvardatud. Kas teie olete niisugune inimene, kes kuulab rahulikult ära või hakkate vahel vastu ka? Olen ka häält kõrgendanud ja siiski kui on võimalus, siis ma üritan ära kuulata ja ega alati valju hääle tegemine rusikaga vastu lauda löömine, see ei lahenda probleemi. Kuradile olete kunagi kedagi saatnud? Mitte ükskord ikka päris mitu korda ei ole. Kahetsenud? Ei ole, kui tema. Pahuksisse lähete kas andestate kiiresti või või lihtsalt enam ei suhtle selle inimesega. Ma üritan nii, kuidas on võimalik mitte inimestega lõplikult tülli minna, alati üritan jätta vähemalt mingisuguse ukseprao, aga kui on niisugune tilli minek, siis minu psüühikale kõige parem on see, kui suhtlemist ei ole. Doktor Allikvee, te olete veel noor mees. Mida te tahaksite veel õppida? Pat tõenäoliselt panen praegu natukene rohkem rõhku keeltele sellepärast, et öeldakse inglise Pöffit. Aga mida ma eriliselt tahaks siiski õppida, see on minu oma eriala, ma eeldan seda, et kuni surmani ma siiski ja haigla juhiks ja ma tahaks midagi korda saata veel praktiseeriva uroloogina endale tõestada, et mul on olemas kaks kätt. Ja 2000 on mul natukene nii öelda õnnelikumad kui seda on paljudel teistel. Kirjastaja Sirje Endre oli persona saates esinemise ajal veel riigikogu liige. Kui ma vaatan teie praeguste tööde ja tegemiste nimekirja siis ohohoo stabiliseerimisreservi nõukogu liige, Rahvusraamatukogu nõukogu esinaine, programmi Eesti kirjandusklassikanõukogu liige, Mahtra talurahvamuuseumi nõukogu liige, Lääne-Tallinna keskhaigla nõukogu liige, Pelgulinna sünnitusmaja toetusfondi nõukogu liige, Juuru vallavolikogu liige kas liiga palju ei ole? Kihelkonnapäevade toimkonna liige olen ka, mis te räägite, vaba aega praegu küll eriti ei ole, nii võib öelda küll ja ja nüüd peaks järgnema teie poolt loomulik küsimus, et ja muidugi kõik need Ta on tasulised. Ja siin ma pean kahjuks tunnistama, et ei ole ainult üks neist on tasuline nõukogu, see on Lääne-Tallinna keskhaigla nõukogu. Teised on tasuta, see kujuneb lihtsalt nii välja, et sa oled paljude nõukogude liige, sest paratamatult, et inimese elus on niimoodi, et tema saatus kujundab, saab tema elu. Kõigepealt hakkab see nii peale, et tema iseloom teeb tema saatuse ja saatus kujundab tema elu, nii et sa satud paratamatult kuidagi, sa avastad, et nüüd ma olen seal nüüd ma olen seal nüüd ma olen seal, selle üle võib üllatuda, aga see on eluloogika ja ja teile sobib. Noh, ma ütleks seda, et ma võtan kõiki neid ameteid kui kohustust ja sellepärast see on mulle raske, sest et kuna ma olen talust pärit ja talus sündinud, ma olen väga tõsine inimene mõnes asjas ja liiga tõsiselt nende ülesannete võtmine on aeg-ajalt küll jah, vaevarikas, aga kellel meist kerge oleks, kõik pingutavad, pingutus on väga suur. Ma ei leia, et ma oleks mingi erilise rolli kandja seal loomulik. Te ütlesite, et teil vaba aega peaaegu pole, siis järelikult pole teil ka sõpru. Sõprade jaoks on aega vaja. Siin arvatavasti aitab see, et minu head sõbrad ja eriti üks neist, keda ma praegu silmas pean, on minu pikaaegne kauaaegne sõber juba noorpõlvest peale ja tema jaoks ei olegi nii aega vaja, sest et ta on olemas nagunii minu jaoks ja mina tema jaoks väga ilusti on sõpradega. Ta öelnud Käbi Laretei, kes ütleb, ta ütles enda kohta muidugi, et mida vanemaks ma saan, seda tähtsamaks muutub mulle sõpruse ja sõprade osakaal. Muuseas, ma ise tunnen täpselt samuti ja ma tean, et Laretei mõtleb ka seda, et see ei tähenda ninapidi koosistumist. Kogu aeg helistamist sa tajud, tema on olemas ja eriti rasketel hetkedel on ju see vot siis sõpru, kas nad on olemas või ei ole. Minul on kaks sõpra, kellest ma tean, et nad on olemas usaldate sajaprotsendiliselt usaldan sajaprotsendiliselt rohkem Guennost, kuna minu üks halb iseloomujoon on see, et enda jaoks muidugi. Et ma olen hirmus kergeusklik ja minna on väga lihtne ära petta, et et näiteks, kui keegi minu töökaaslastest või, või kasvõi mõnedes neist nõukogudest või selle nõukogu tegevuspiirkonnast tuleb minu juurde mõni inimene ütleb, et Sirje, mul on ettepanek, teeme, teeme koostööd, vaata mulle siiralt otsa, siis ma otsekohe avatud ja vastan, et ja muidugi ja siis üks minu sõpradest diaga. Teine minus sõber ütlevad alati, et jälle sa oled nii naiivne, jälle, sa oled kergeusklik, aga ma ei saa ka selle reegli järgi talitada, mida ma aeg-ajalt endale meelde tuletan, et kui ei ole suuri lootusi, siis ei ole ka suuri pettumusi. Ma nagu unustan selle. Ajakiri kultuurielu ja Eesti kongress on asjad, millele võin rahulikult tagasi vaadata. Nii, olete öelnud ühes intervjuus. Jah, ma arvan, et nad mõlemad, nii Eesti kongress kui ka kultuurielu, mille peatoimetaja ja ma olin seitse aastat, tegelikult töötasin seal 10 aastat, on ka minu elu suurimad väljakutsed ja Eesti kongress oma ülla missiooniga taastada Eesti vabariik ja tuua tagasi mõiste Eesti vabariigi kodanik. Kond oli väga suur elukool ja väga suur enesepuhastus ja ma kujutan ette meeleparandus kogu Eesti ühiskonna jaoks. Ma muuseas üldse ei usu, et ilma Eesti Kongressi ta oleks Eesti vabariik sel kujul, ükskõik kui heaks või halvaks me teda hindame, taastun. Kas Eesti Kongressi eel ja ajal tundsite hirmu ka oma elu pärast? No Eesti kongressi esimest istungit ette valmistades mäletatavasti oli ju see kurikuulus KGB poolt arvutite rööv. Meil olid kõigil pihukaitsjad nädal aega enne kongressi istungit. Ähvardus oli kaunis palju, nii naljakas, kui see ka ei ole, sellega harjus ära ja päris kindel tunne oli, kui ihukaitsja saatis sind uksest ukseni olukorras, kus öeldi homme sa mädaned keldris ja füüsiline kahju, mida ma kandsin, ei olnud mitte mitte ma ise, vaid, vaid minu auto, mis visati happega üle ööl vastu eesti kongressi esimest istungit. Aga ma ei ütleks, et et me erilist hirmu tundsime, sest et me olime juba nagu selle asja sees ja neid oli kaks võimalust kas minna edasi või igaks juhuks hoida kõrvale. Ja kui, kui sa edasi lähed, sa ei saa kogu aeg paanitseda ja hirmu tunda, see on nagu autoga sõita libedal teel, et sa pead kas edasi minema või seisma jääma ja siis kuskile helistama, et nüüd ma olen hädas. Sel ajal, kui teie mõttekaaslased Eesti komitee kongressi päevilt 1992. aastal Riigikokku läksid lõite teie oma kirjastuse ja hakkasite tegelema äriga. Miks teie siis nendega koos ei läinud? Kaks põhjust oli, üks põhjus oli see, et ma olin kaunis väsinud sellest kolmeaastasest kongressi tööst, aga teine põhjus oli see, et mulle ei tehtud ettepanekut. See võib võib-olla olla üllatav, sest eks ma olnud ju komitee mõlemas koosseisus Tunne Kelami ehk Eesti kongressi esimehe üks asetäitjatest. Aga nii see paraku oli. Aga muidugi mul tuli teha ka valik, sest et ma olin kultuurielu peatoimetaja ja see ajakiri oli mulle väga armas dist ajakirja on ju nagu laps, kes kogu aeg kasvab ja siis peab tema kogu aeg tööd tegema, tegelikult ka iseendaga, peab kogu aeg tööd tegema. Ma teadsin, et kui ma nüüd tõesti läheks ja räägiks, et ma tahaks ka ikka riigikogusse kandideerida, siis ma pean jätma kultuuri ja elu ja ma ei suutnud seda kuidagi tehasest, et mulle tundus, et see tee ei ole veel lõpuni käidud. Aga praegu ma mõtlen, et mul oli mingisugune tohutu aukartus riigikogu ees. Ja ja võib olla ka see määras mu saatus tookord. Kas kirjastuse loomine oli teie noorpõlve unistus? Ei, seda ma küll nii ei ütleks. Ma võib-olla tahtsin saada tallimeheks, kuna meie naabertalus oli hobuste tall ja mina ja mu vend ja naabriperepoeg. Meie viisime alati hobuseid metsa ja tõime sealt ära ja hobustega ma kuidagi sõbrunesin rohkem kui lehmadega. Minu ema oli kolhoosis lüpsja. Tuletame nüüd meelde, ta lõpetas riigi kunsttööstuskooli ja oli kolhoosis lüpsja lehmadega sõbrunes siin ka, kuid hobustega rohkem. Aga see vaba aeg, mis oli ja mis koolist üle jäi, siis selle vaba ajama, veetsin Siberisse küüditatud tädi ja tädimehe raamatukapi ees, mis oli. Märtsi põlemisel oli kuidagi õnnestunud maale tuua ja see raamatukapp oli minu jaoks väga rikas ja väga mõtlemapanev, eriti just ajakiri kaitse kodu, ma ei tea miks, sest noh, noor tüdruk, no mida sa sellest kaitse kodust loed. Aga mulle see kuidagi meeldis ja mulle tundus, et selles ajakirjas on midagi niisugust, mis viib mind minu vanemate ja minu vanavanemate aega ja mul oli see kuidagi kohutavalt tähtis. Kuskilt sealt ilmselt põhineb see mingi alateadlik tunne tahta ka teha valmis üks raamatukapp õieti selle sisu raamatute näol ja siis tundsite, et aeg on küps. Mul oli selline tunne tookordse toimetuse partneriga majandusdirektoriga Jüri soonega, et kas nüüd või mitte kunagi tuletame meelde, mis toimus 91. aasta augustis sel ajal, kui Toompeal olid tormilised päevad. Ja meie siin nii-öelda Eesti Kongressi nelja inimesega istusime koos ülemnõukoguga, et välja töötada seda eelnõu, millega taastada Eesti iseseisvust sel ajal, hilisemad Eesti Panga tegelased vahetasid nobedasti rublasid, dollarite eksija dollareid rublad, eks, sest kurss oli niivõrd soodne ja kuidagi see ajastu vaim ju kuidagipidi nakatuma ja tuletan meelde toimetuses tookord töötas šanss Hansu poeg luik kes oli juba siis ärikalduvustega, ta ütles, saad aru, seal peab seda tegema, seal peab sellega, nüüd peab seda tegema, näitab seda tegema ja kuidagi oli selline tunne, et võib-olla peaks ise ka midagi proovima teha, siis oli see tädi raamatu kapp, nüüd küll see taust, et proovime, aga algus oli väga raske ja praegu on ka väga raske. Inimene lükkab sageli teatud asju edasi selle mõttega, et vot kui mul on üks kord aega, kui mul see töö otsa saab, küll ma siis hakkan selle asjaga tegelema. Kas te olete ka mõnda nihukest suurt asja edasi lükanud? No mul oli väga kaua oli südame peal oma sünnitalu kordategemine, ma mõtlen elumaja ja kõrvalhoonete ja see oli üks selline suur ülesanne, et noh, kaasa lapid katust või võiv voodrilaudu ükshaaval vahetada ja mis oli mul nagu koorem südame peal. Ja nüüd tõesti pean tunnistama, et tänu sellele, et ma olen olnud riigikogu liige ja et siin on olnud võimalus omada sellist palka, et selle eest võib mingi suure asja ära teha, siis mina olen nagu seda kasutanud sünnitalu juures. Kui ta küsiks seda, et kas suuremat tööd ja paremad ajad Iso jälle selja taga, siis ma ütleks küll nii, et ma kuidagi intuitiivselt tunnen, et, et palju tööd on veel ees. Tallinna Pedagoogikaülikoolilinnakultuuri õppetooli juhataja professor Raimo bulla. Ütlesite kunagi siinsamas raadiomajas siis oli siin veel televisioon ka ja teie olite noor televisiooni töötaja. Kuidas televisiooni sattusite? Eks sattusin muidugi vastavalt nõukogudekorras ettenähtud suunamisele pärast ülikooli lõpetamist ja siis mind suunati siia televisiooni sattusingi siis siia vanasse raadiomajja ja mul on selgelt meeles seal üks augustikuupäev, siis 58. aastal, kui esimest korda nagu murelikult Läksin siis direktori jutule. Ta koputas oma võrdlemisi võimsa rusikaga laua peale, et poiss pea kahte asja meeles, et see on poliitiline asutusse, sidusa korterit Te ei saa. Algul oli juttu, et minust tahetakse teha operaator televisioonis, aga ma ütlesin, et ma tehnikamees ei ole eriti, olgugi et olen autojuhtimisega hästi kursis, aga, aga tõi see mulle küll ei istu ja siis pandi siis Aktuaalse kaamera toimetajaks ja tõepoolest mul ei olnud kuskil elada nii, et tollase tuntud operaatori ja spordifotograafi Hans Roosipuu elasime siinsamas kõrvaltoas iga õhtu siis oli valida, kes magab nelja kirjutuslaua peale, kes magab siis ainsa diivani peal hommikul kell viis tuli muidugi koristada Laimaast lahti ja niimoodi me siis kuidas öelda pool teadvusetus olukorras. Need kuud elasime siin, see, et ma täna siin mikrofoni ees olen, on suures osas pole Artur Rinne teene. Sellepärast, et ta nägi, et ma olen vahel võrdlemisi kurb ja, ja ütles, et kuule poiss, mis sa siin passid, et minna aspirantuuri, noh, ma olin küll läinud juba töö kõrvalt, nüüd ma professor väga ju ta teistkordselt ülikoolis kunstiajalugu, eks jätsin selle pooleli ja ja siis läksin sinna aspirantuuri. Te olite 29 aastane, kui kaitsesite kandidaadikraadi oli nii. Ja 37, kui saite ajaloodoktoriks. Tol ajal oli see erakordne, et nii noor Teadusdoktor No ma olin siis, kui ma õigesti mäletan, Eestis nooruselt, teine Toomas Frey oli noorel kaitses. No Eesti ajalooteaduses olete te üks produktiivsemaid autoreid, millal teie teadusartikkel esimest korda trükis avaldada? Vast 1964 ma arvan ja see oli nagu siis pühendatud eesti kodanluse kujunemisele revolutsiooni eel nii-öelda siis kuni 1917 mulle selle artikli pärast küll häbeneda ei ole vaja, aga, aga pahandust oli sellega omajagu. Sellepärast tol ajal ju uuriti ikkagi põhiliselt talurahvast ja töölisklassi ja nii edasi ja leidus kaks inimest. Noh, jäägu nende nimed nimetamata. Mõlemad olid akadeemia presiidiumis, ühesõnaga, nii et direktsioonil ja sektori juhataja Artur Vassarile minu pärast pahandusi ja seda küsimust arutati, ma mäletan siis sotsialismisektori ajaloosektori koosolekul ja minu eest seal seisid tants gruusia jalats. No teie kõige kuulsam raamat on eesti linnarahvastik 18. sajandil. 1998. aasta märtsis ilmus raamat Saksamaal ja sama aasta maikuus kaitsesite te Soomes Oulu ülikoolis selle raamatu põhjal doktoridissertatsiooni. Miks tahtsite härra pulat teist korda, doktor? Noh, ma ei tea, tahtsin ja ei tahtnud, aga mul oli Oulu Ülikooli ajaloolaste ka nagu üldse Soome ajaloolaste aastakümnete pikkused, et kontaktid ja professor julgu tegi sellise ettepaneku ja noh, ma saan nendest ka aru, kuna see raamat ilmus nii kuulsas sarjas ja noh, see sari seal mitu kümmet köidet ja üle Euroopa loomulikult on seal autoreid ja see, et võeti nüüd ühe eesti mehe raamat sinna sarja. See on muidugi omaette näitaja. Algul ma mõtlesin, et noh, eks niisugune vanainimese nali või nipp on aga siis samaaegselt mõtlesin, noh, et ma ei ole veel nii vana ja on uus aeg ja on ikka vaja näidata, et sa ka selle uue aja eest väljas oled ja eestile midagi tahad teha. Te olete töötanud erinevate riikide arhiivides tänu kellele või millele te nõukogude ajal sinna pääsesite? Ikka tänu endale ja nii nagu kõik. Ja, ja ma ei olnud sugugi ainukene, kes ajaloo instituudist välismaal käis, neid oli terve rida ja mina võib-olla hakkasin kõige hiljem sõitma ja ma mõtlesin välja, et ma toon selle Tallinna linnaarhiivi tagasi ja ta ikkagi ja tõin ja hakkasin seda siis rauda taguma ja, ja, ja tagusin siis 13 aastat Tallinna linnaarhiiv. Kui direktor oleks Jüri Kivimäe siis nendele jäänud muud enam kui see arhiiv vastu võtta, mida me ka koos Jüri Kivimäega kenasti tegime, alla kirjutasime protokolli ja see juhtus tegelikult kõik nõukogude ajal muidugi see üks päev enne Saksamaa ühinemist, siis kirjutasime alla ordeni saite, mis ordeni, kes, mis mingit ordenit vaja? Kas Soome, Poola ja Eesti-Poola suhteid hakkasite uurima tänu oma poolatarist abikaasale või oli teil huvi poole vastu juba varem? Ei, no Poola vastu muidugi seoses abikaasaga, sellepärast et ma olen ikkagi kümneid kordi Poolas käinud ja kuude viisi seal elanud ja ja ikkagi mingil määral tunnen seda Poola ajalugu ja eluolu mentaliteeti ja nii edasi ja, ja jah, ma mõtlesin, tähendab noh, eks ajaloolane ikka mõtlevad ja iga inimene mõtleb, et no mis ma siis nüüd järgmisena teen, eks ole ja noh nagu see linna ja rahvastikuasi hakkas nagu, ära tama ja ma arvan, et see on väga õige, professionaalne ajaloolane, tegeleb siiski erinevate teemadega, sellepärast et muidu võib minna natukene naljakaks asi ja siis ma kirjutasin kõigepealt selle Soome, Poola ja siis ilmus Poolas Varssavis ja siis vaatasin ahaa, et noh, et ma üritan siis ikkagi Eesti Poolat ka teha, et muidu see asi on natuke imelik. Te ise olete eestlane ja siis tegin ja ja siis muidugi see ilmus jah, möödunud aastal ka need on seal tulemas veel kolmas sammas. Mida Poola kunstide ja teaduste akadeemia tegevliige sai mäletavasti, kas sellest on üks kolm aastat tagasi või mida see tiitel siis tähendab teie jaoks tegevliige? Noh, see tähendab, et oled nagu akadeemiku moodi mees, sellepärast et siin Eestis mind ei valitud nagu ei valitud Lotmani algul ja nagu ei valitud endarvelite valitud Herbert Ligi eesti akadeemia pidas õigemaks valida siis partei ajaloo instituudi direktori Banksejevi. Nii et noh, mis ma siin oskan rohkem öelda. Härra poolest te olete uurinud ka Peterburi eestlasi. Kunagi ilmus rahuldus brošüür, seal ma vaatasin põhiliselt demograafiat, siis sinna rännet ja elanikkonna struktuuri eestlasi kui vähemusrahvust seal ja nii edasi ja nii edasi ja need on jah, loodetavasti tuleva aasta siis tuleb suurem raamat, kus vaadatakse siis seda Eesti vaimueliidi kujunemist Peterburis ja selle mõju Eesti vabariigi tekkele ja arengule. Kuidas siis elab Pedagoogikaülikoolilinnakultuuri õppetooli juhataja professor? Kultuuriõppetooli juhataja elab muuseas väga murelikult. Loomulikult kui üks professor tahab endale õppetooli rajada, siis tema peab ise kaadri kasvatama ja valima inimesed. Aga seda võimalust Mulledele minu pass ei võimalda, sellepärast et ma lähen õige varsti pensionile ja loomulikult praegu ma tegelen oma järeltulija otsimisega ja mul on olnud rektoraadiga eelkõige siis ülikooli rektori professor Heidmetsaga. Ja minu meelest loodava Tallinna ülikooli juhtkond saab suurepäraselt aru, et see linnakultuuri või linna ajaloosuund on äärmiselt perspektiivikas, kui me räägime ajaloo osakonna väljaarendamisest, sellepärast et tegemist on linnaülikooliga ja koostöö linnaga, linnavõimudega ja nii edasi, on paratamatu ja see võib olla erakordselt tulemusrikas. Nii et ma olen üldiselt optimist. Aga muidugi, mis veel meeldib, on see, et on väga palju tublisid üliõpilasi ja ausalt öelda, mul on hea meel, minu juhendajad tahavad, on saanud enamus cum laude, et nii bakalaureuseõppes kui magistrantuuris ja millest mul on eriti hea meel. Muidugi käesoleval aastal kaitses minu õpilane David Vseviov doktorit, andsin talle teemaks, siis see oli Kirde-Eesti Urban anomaalia. Ta sai sellega suurepäraselt kama ja siis kaitses magistritöö siis minu ühel põhisuunal, see on siis linnaelanikkonna, ütleme, materiaalne kultuur parandusinventari põhjal. Tart Tartu linnamuuseumi direktori asetäitja Helve Russak kaitses silmapaistva töö Tallinna kodanike garderoob 18. sajandil, teiste sõnadega meeste ja naisteriided, nii et suunad on mul olemas ja kui elu võimaldab, siis muidugi ma tahan ka tulevikus emeriitprofessorina aidata kaasa selle ülikooli arengule ja nii edasi ja nii edasi. Teepoeg teeb ka teadust. No ma ei tea, kas seda nüüd saab veel teaduseks need magistritöid nimetada. Aga noh, ta kaitses pedagoogikaülikoolis magistritöö sotsioloogia osakonnas politsei teema. No see on minu meelest tänapäeva kõige olulisem teema, see on organiseeritud kuritegevus Eestis ja naaberriikides ja tahaks väga loota, et ta jätkaks seda, kuna tal on selleks suurepärased eeldused. Tal on viis keelt ja ma arvan, et paar tükki veel juurde õppida ei ole temal üldse mingi probleem. Ja mis muidugi tegi isa ema nii-öelda südame rõõmsaks, oli see, et Soome politseiakadeemia avaldas selle soome keeles. Loodame, et selle politseitöö kõrvalt siiski natukene jätkab seda asja. Kirjanik ja ajakirja Anne tegevtoimetaja Aita Kivi. Kas sel ajal, kui keskeprogramm eetrisse läheb? Teete teie kirjatööd või hoopis magate? Emasel ajal ei maga küll peaaegu mitte kunagi, aga kirjatööd ei leidnud ka preid igal õhtul. Ma olen küll öine inimene oma loomult, et kuidagi kõik on siis palju rohkem paigas, mis on tähtis, mis ei ole tähtis enda jaoks, hea on nagu võimalust süveneda oma oma mõtetesse ja, ja sellesse, mida sa siis teed. Ja samas on hea see, et siis ka keegi enam ei helista kodus, mul ei ole õnneks meilide võimalust selles mõttes töö juures pidev meilide peale reageerimine võtab ikkagi nii palju tähelepanu ja aega, et, et vahel jäävad ka need töötööd selliseks ööajaks teha. Kas teil on hea uni või peate kasutama mingeid nippe, bet magama jääda? Siiamaani aisa kurta, et uni tuleb päris kenasti ja, ja kui ärkangi vahepeal üles öösel, siis ikka ja nii edasi magama on teil korduv unenägusid ka? No minul on, on üks selline hirmuunenägu, et ma olen armukese rollis. Ma olen olnud oma elus selles rollis ja muidugi olen sellest ka kirjutanud peaaegu igas raamatus ja enamikes novellides ja see on, ma usun, suhteliselt põhjani tunnetatud roll minu poolt nii heas kui ka halvas olemuses ja, ja ma tõesti olen ärganud karjudes selle peale üles, et olen jälle seotud inimesega, kellega ma ei tohiks seotud olla. Sest see suutmatus ennast lahti rebida ja ära minna, see on tohutult painav ja see on roll, mis võib-olla ei olegi nii halb, kui seda võtta kuidagi mängeldes, flirtides kergelt, aga kui sa võtad seda tõsiselt seda rolli ja seda inimest, kellega sa siis selle rolli kaudu oled seotud, siis on ikka äärmiselt kurnav ja kui see kestab aastaid, seda ma ei soovitaks kellelegi. Kas unenäod on teile kirjutamiseks ka ainet andnud? Mitte oluliselt? Kuigi muidugi võiks, kui, kui püüaks teha midagi sellist tegelikust elust kaugemat ma mõtlen, et tegeliku elu all seda, et ma kirjutaksin ainult iseenda elust aga mind kuidagi paelub ka lugejana rohkem see, mis võib-olla tegelikus elus võimalik ehk siis selline reaalse poolne maailm. Samas, ma ei naudi ka jah, lugejana kui keegi, ka maailmakuulus kirjanik on väga pikalt kirjeldanud kellegi unenägu, sest seda on lihtsalt raske jälgida. Unenägu minu meelest on suhteliselt isiklik, te olete oma loomingus kasutanud väga palju selliseid nimesid, mida pole keegi varem isegi kuulnud. Kas see on mõnes mõttes kaitsekilp? Ei, seda nii raske seletada, et, et kus need nimed on tulnud võib-olla sellest, et kui ma proosaga katsetama hakkasin, siis iga nime taga on ju, mis sa välja mõtled, ikka tuleb meelde mõni tuttav, konkreetne inimene ja eriti võib-olla alguses algajana on see hirme, äkki see inimene nüüd kuidagi arvab, et ma kirjutan temast, äkki ta hakkab otsima seal mingit sarnasust mis on muidugi jabur mõte, sest ütleme, annesid Eevasid Juhan, neid on ju tuhandeid Eestis. Aga miskipärast tulid sellised nimed, nagu nad tulid, kastile jäävad nimed ja näod kergesti meelde, meie üldse üldse kohe ei jää ja ei ole kunagi jäänud juba keskkoolitüdrukuna kohvikus käies, teised said minu arvel nalja, et utsitas mind lähenema või õigemini vaatama kõrvallauas istuvat meest, et et tema vaatab sind ka ja siis pärast tuli välja, et see oli üks kuulus poplaulja, keda kõik televaatajad loomulikult oleks pidanud nägupidi tundma, aga mina, kes ma eriti ei ole kunagi televiisorit armastanud, vaadata ja lisaks ka kuidagi ilmselt siis piisavalt nägudesse. Et mul oli jah, õnnetus teda mitte ära tunda, et see oli päris lõbus. Kui palju teil oma luuletusi peas on? Peas on peas, on, ma ei oska öelda, ega ma ei püüa neid meenutada niimoodi. Vahel mingis seoses hakkab otsast midagi hargnema ja siis tulebki see stopper ehk et ei ole kõik meeles, kuidas te ajakirjandustööle sattusite, kuidas te Rahva häälde sattusite juhuse läbi, juhuse läbi. Hiljuti keelde ja kirjandusse paluti kirjutada Rudolf Rimmel ist mälestusi ja sinna panin ka selle eest kirja, et tema oli kuidagi minu elus selline inimene. Ta sattus mingisuguse tõuke mulle andma õigel hetkel, õigemini tema kaudu, ma sattusin õigel hetkel õigete inimestega kokku, kui ma ostsin ajakirjandusmajja sisse, kus ma käisin väga harva, mis endast see on kokku Rudolf Remmeliga fuajees, kes oli just saanud Lembit Ratasega kokku, kes otsis endale siis uut reporterit kultuuriosakonda. Ja ma mõtlesin, et miks mitte. Et kui nemad julgevad mind võtta, ma ei olnud ju tegelikult töötanud päris ajakirjaniku ja ma olin ainult kaastööd teinud noorusesse ja nõukogude naise. Et kui nemad julgevad, siis julgen mina ka proovida. Ja nemad julgesid. Ma jäin kaheksa aastat, olin kultuuriajakirjanik rahva hääles, töötamise ajal avaldati ka teie esimene novellikogu ja see oli vist üheksa avameelset naist. Jah. Kas luuletuste kirjutamine ei pakkunud enam huvi, et hakkasite novelle kirjutama? Seda on raske Ta luuletusi. Ma kirjutasin alguses ju ikka ainult iseenda jaoks ja kirjutasin neid aastaid iseenda jaoks, siis kui oli raske. Mitte siis, kui oli lõbus ja tore. Hiljem, kui ma hakkasin neid näitama, tema üks esimesi hindajaid oligi sama Rudolf Rimmel nooruse kirjandusklubis. Ja siis tulid need trükiproovid seal ajakirjas, et siis tekkis ka ajend ja nagu põhjendused need kirjutada rohkem ja rohkem ja rohkem ja mitte ainult siis, kui on kerge või raske, vaid lihtsalt nagu harjutamise mõttes. Hiljem, kui oli paar luulekogu avaldati, siis kuidagi see pind nagu rauges ja Neid lihtsalt ei tekkinud enam nii vahel harva mõni üksik ja siis sattus jälle üks oluline inimene, kellele ma sattusin rääkima küll jah, paari lugu oma elust. Kes ütles, et kuule, aga see on ju novell, täiesti valmis, novell, mine koju, pane kirja, mis sa ootad ja läksin koju, panin kirja, kirjutasin paar korda läbi ümber ja siis näitasin ja noh, nii need kogunes ja, ja siis kuidagi tekkis selline julgus, et paneks siis õige selle esimese kogu kokku. Kas teie jaoks on solvav, kui teie loomingu kohta öeldakse, et ahned naistekad sõltub, sõltub, kui öeldakse, tähendab suuliselt, siis sõltub ütlejasti hääletoonist ja kui seda tehakse kirjalikult, siis sõltub sama moodi, et, et kuidas seda tehakse, et kui keegi vaevub põhjendama, miks see on halb, miks on see minu lugu halb või miks on see üldse naistekana või miks naistekas, kui selline on halb tema jaoks ja kui on tunda, et on siiski lugenud selle minu teksti olgu siis romaani või mille iganes põhjalikult läbi, et siis ei ole solvav, aga kui see on selline eelarvamuslik suhtumine, et ah kõik, mis on seotud naistega, et see on selle, seda ei saagi tõsiselt võtta või mis naiste tihtipeale kohata ka sellist suhtumist ka siin ja praegu isegi naiste loomingut me ei võeta nii väga tõsiselt nagu võtaks meeste loomingut. Ja kui naine käsitleb teatud teemasid, siis ta saab külge mingisugusegi märgi mida näiteks samu teemasid võib-olla veel põhjalikumalt käsitlenud mees külge ei saa. Et selline fenomen on küll olemas, kas kirjutamine on aidanud teil iseendas rohkem selgusele jõuda? Jah, ma arvan küll, et on ja ma olen seda soovitanud mitmele inimesele, kes on oma oma eluga kuidagi kimpus, et või ei saa mõnest inimesest nii-öelda lahti, kellest ta tahaks lahti saada mõnest keerulisest suhtest isegi aru või ei saa sellest suhteliselt vabaks. Kirjuta kirjutas enda jaoks üles, sa ei pea ju seda kellelegi näitama või kuskile avaldamiseks viimat. Sinu lugu sinu enda jaoks, raamatu algus on ilmselt kõige raskem, kui esimene lause on kindlalt paigas, hakkab minema. Teie uus romaan algab sõnadega kergendus, mis mind läbi on kindlasti nähtav ja ma pean tunnistama küll, et see lause sai sinna algusesse pandud üsna lõpus. Sest esialgne, millega ma alustasin täpselt muide aasta tagasi Käsmus oli see, et eesti toll lasi mu läbi hüüumärk. Ja siis hakkas kõik seesama nagu siis praegu on seal raamatus hargnevad sündmused. Ma kirjutasin seda raamatut tegelikult seitse korda läbi. Ja ma ei tea, mida arvavad kriitikud, mida arvavad lugejad, aga noh, minu jaoks ei olnud see küll sugugi mitte kergelt sündinud raamat, kuigi kuigi see teema võib jälle mõnele tunduda kerge mees, ema elusi, mees tütre elus, et aga läbi kirjutades vot selliseid asju küll, ma mõtlesin põhjalikult, et mis on, kus ja miks ta on. Ja siis tundus ka see alguslause mulle eksitav. Lugeja raamatupoes vaatab esimest lauset ja mõtleb, et see on mingi spiooniromaan või või mis iganes narkoprobleemid, et üle piiri toomine. Ja, ja sellepärast, sest ma muutsin selle esimese lause ära, aga muidugi ka väga palju teisi lauseid. Tulite, teleseriaali kired, stsenarist milline aegs teie jaoks oli? See oli üsna töine aeg selles mõttes, et iga päev peaaegu tuli kirjutada teatav maht teksti ja samas see oli hästi õpetlik, et õpetas võtma oma teksti ja kirjutamist natukene vähem tõsiselt, kui ma olin harjunud seda tegema sest ei olnud ju võimalik lihvida seda, seda teksti, mida nagunii keegi ju sõna-sõnalt pähegi ei õppinud ja tõsta seal ümber noh, lauseehituse pärast sõnu või, või nii edasi. Tähtis oli teha huvitavalt ja kiiresti ja, ja õpetas dialoogi tegema dialoogi kirjutama. Otsest kõnet õpetas ka kujutama paremini, et erinevatel tegelastel on erinev kõnepruuk ja mingisugused väljendid ja mõtlema on mitte ainult läbi ühe isiku, ehk siis läbi peategelase, vaid. Mõtlema läbi erinevate inimtüüpide, sellest ju mitte, kõik ei ole kunagi autorile meelepärast. Te kuulsite valitud palu möödunud aasta Persona saadetest. Saadet juhtis Marili.