Raadi seitse. Kannan need autojuht on Ene Pilliroog. Katsuge ette petetud ei saaks. On evangilisti sõna, aga see on mõte, mis on läbi aegade. Vallanud inimeste meeli, suunanud neid otsima mitte leidma ja taas jälle otsima, et leida. Et siis ikkagi, et katsuge, et te petetud ei saaks. Ei iseenda tõdemuste ja otsingute läbi ei valeprohvetiks nimetatute läbi ei vale kuulutajateks arvatute läbi. Ja siin küsimegi üsna sageli eneselt ikka ja veel. Et keda sa kummardad, kuidas sa seda teed ja miks sa seda teed? Mida sa otsid, kuhu sa kuulud? Ja kui hinnaline sina oled? Muud kaasvestlejad, tekst on Ülo Rentop ja Jaan Tepp. Kellega ikka oleme kohtunud. Kuulame katkendeid, mitte just päris seitsmest saatest, mida me koos oleme teinud, aga mõningatest neist ja loenga katkendeid Karl Rumori raamatust krutifiks mis ikka mu laual on olnud ja, ja mida ma ikka siin saates olen teilegi lugeda tahtnud. No aga ikka on see jäänud mingisuguseid aegu ootama, nii et ma arvan, et ka see aeg on siis tänases täis saanud. Ja oli üks päev, kus jälle otsisin midagi. Ja leidsin prohvet Jeremija raamatust Seitsmenda peadeks. Just nimelt täpselt seitsmenda. Ja selles leiduv kutse ongi nagu kutse tänastele otsingutele mõttelistele otsingutele tänases öös. Mis räägib siis prohvet Jeremija, mees, kes oma elus sügavaid kannatusi läbi elas, mida ta räägib oma seitsmendas peatükis? Seisa Jehoova koja väravas ja kuuluta seal seda sõna ning ütle kuulge, Jehoova sõna kogu juuda, kes tulete sisse neist väravaist Jehoovat kummardama. Nõnda ütleb vägede Jehoova, Iisraeli jumal, parandage oma eluviise ja tegusid. Siis ma jätan teid elama siia paika. Ärge lootke vale sõnade peale, kui üteldakse, see on Jehoova tempel. Aga kui te tõesti parandate oma eluviisi tegusid kui te tõesti teete õigust nii hästi ühele kui teisele ega tee liiga võõrale vaeselelapsele ja lesknaisele ega vala süütumat verd siin paigas ega järgne teistele jumalatele teile enestele õnnetuseks siis ma jätan teid elama siia paika maale mille ma andsin teie vanemaile muistsest ajast igavesti. Aga vaatan Te, loodate vale sõnade peale, millest ei ole kasu. Kas te tahate varastada, tappa abielu, rikkuda valet, vanduda ja suitsutada Paalile ning käia teiste jumalate järele, keda te ei tunne. Ja siis tulla ning seista minu ees selles kojas, millele on pandud minu nimi ja ütelda me oleme päästetud? Selleks, et edasi teha kõiki neid Yaledusi? On seesinane, kuda, millele on pandud minu nimi teie silmis röövlikoobas? Vaata minagi näen seda seesugusena, ütleb Jehoova. Siis minge ometi minu asupaika, mis oli silos, kuhu ma esiti panin elama oma nime. Ja vaadake, kuidas ma sellega talitasin oma Iisraeli rahva kurjuse pärast. Ja nüüd sellepärast, et olete teinud kõiki neid tegusid, ütleb Jehoova. Ja kuna ma teile aegsasti rääkisin ja rääkisin, aga teie ei kuulanud. Ja kui ma teid hüüdsin aga teie ei vastanud. Siis ma talitan kojaga, millele on pandud minu nimi. Mille peale te loodate aitäh? Ja paigaga, mille ma olen andnud teile ja teie vanemaile? Nõnda nagu mattalitasin siloga ja heidan teid ära oma palge eest. Nõnda nagu ma heitsin ära kõik teie vennad, kogu eff, räimi soo. Selline oli Jeremija mure oma rahva pärast. Ja selline on minu mure. Paljude mure meie kõigi pärast. Tänases saates kõlab Hilde kord. On pingeni muusika, Hilde kard pingenist. Naine, kes sündis maailma aastal 1074. Ja kes arvas, et ta sündis siia maailma sellepärast et üks aeg oli täis saanud. Et see oli selline aeg, mil apostlike vägi oli nõrgenenud ning ta lihtsalt pidi tulema siia maailma, et oma väega aidata, puhastada seda maailma. Me kuuleme täna tema mõtteid, tema muusikat. Ees on usupuhastuspüha, ees on hingedekuu. Katsuge siis ette petetud ei saaks. Ja võib-olla räägiksime hakatuseks lahti risti tähenduse ristilöömise tähenduse ja ristilöömise tähenduse. Ülo Rentult, Arist. Rist ku sümbol pärit tunduvalt kaugemast ajast kui Ungarit, ristiusk, kristlus ja risti sümboolika läheb tagasi vanadesse kultuurid. Kultuurides, nagu Indias Egiptuses ja omanud väga palju erinevaid tähendusi. Ja on seotud kosmoloogia ja raamatukulutustega. Vabasin poolikas, on tegu kahe joone vertikaali horisontaali lõikumisega täisnurga all, puht matemaatilise sellise ütlemise järgi ja sümboolikast tähendab seda, et horisontaal ütleme, inimliku elutasand ja vertikaal ehk jumaliku sekkumise tasand on leidnud ühenduse omavahel. Ehk see risti keskpunkt on see ühenduse punkt, kus siis kohtuvad kaks erinevad. Olemuslikult erinevad jõud. Nii et risti isenesest võib tähendada täiesti erinevaid maailmavaateid ja nägemusi aega, mil oli palju jumalaid, kui nii võib öelda ja aega kus on väärtustatud üks jumal. Ja ristilöömine. No ristilöömine see toimus ikkagi. Ei saanud alguse mitte Kristusega, vaid risti röömile. Kooriga Romori riigis ka juba palju varasemal ajal kasutusel. Rist küll ei olnud tihtilugu oma ülemise osaga monitooringut teeb kujuline rist, näiteks kui me teame, siis ka röövleid, reetureid. Ka mässajaid, Rooma impeeriumis, lööd risti. Kui me mäletame ka Spartacuse ülestõusu, siis Kambja tee, kui selline oli ristidega alistatud, praktiliselt vist iga paarisaja meetri tagant oli üks ristkuu, siis oli üks mässaja löödud. Ja siin on muidugi poliitilised paralleelid ka Kristuse ristilöömisega, sest ka tema sisuliselt oli vana korra vastu väljaostu ja siin on seotud ka teatud selline poliitiline, tagama poliitiline ideestik. Need nagu ma taas olen rääkinud, et kristus arvati olevat poliitiline messia, mida ta tegelikult ei olnud. Nii et ristisurm oli üks piinarikas surm. Jah, see on kaunis piinarikas surm. Selle tõttu, et inimene ei sure seal. Haavadesse või seemistesse vigastustesse vaid lämbub omaenese keharaskuse all lippude ristil. Ja üldiselt, et kui vaadata renessansi ja kunstnike maale, siis on ristil olija käelabad, läbistatud naeltega. See loogika ja uurimused on näidanud, et käelaba ei pea vastu inimese keharaskusele, vaid rebeneb. Ja uurimused näitasid, et ilmselt löödi siiski naelad läbi randmete randmeliigese. Need kõõlused peavad inimese keharaskusele vastu. Ja kui inimene on pikki tunde rippunud, niimoodi. Alates siis nendest maantevaludest lõpetades oma keharaskuse vajumisega, siseelundite kokkusurumisega, südame töö takistamisega, hingamise tõkestamisega lõbuks lämbuda, sulab seal ristil. Mis mulle lisaksin, et Vana-Roomas risti löödud del murti reeglina jalaluud ja jumala poja kohta täis ettekuulutus, valadestamendajate kuulutas profeteering, et jumala pojaga pojal jalul hoida ei murda ja nagu me näeme kuue testamendi puhul, siis tõesti tema ehk siis Kristuse euronuid murtud see on ka seotud võib-olla sellega, et kui jalaluud on murtud, et noh, kas siis poliitiliselt kaasvõitlejad või veel keegi ei aitaks siis ristilöödud põgenema. Aga kas jalalabad ka läbi naelutati? Või seoti jalad. Kuhu te variant on, laenutati läbi, teine variant seoti lihtsalt kokku. Väga palju erinevaid võimalusi on, tähendab, ristilöömise juures oli palju erinevaid variante, kuidas lõi risti, oli ka köitmise võimalus. Köideti üles ristipuu külge käega üle. Aga Kristuse puhul tarvitati ilmselt naelu. Ma lisaksin, et isegi vist mitte ilmselt vaid kindlasti, sest kehtivad siiski Kristuse haavade ministeeriumis tema seitsme haavalvesteerium. Ja kui me loeme kokku need haavad, siis me saame seitse, mis nüüd on käed-jalad külje, haav, okaskroon, pistus, piitsutamised olid seitsmendad, haavad. Aga me teame, et oli see Peetrus keda löödi risti jalad üleval. Jah, sellepärast, et ta keeldus õigetpidi risti laskmast, kui ta nõudis, et tal olid löödaks jalad üles ristides, ta pidas ennast piisavalt väärituks ütelda, öeldaks samamoodi risti nagu pistusleid. Ja siit tuleneb selline paradoks süüdistus Peetruse kiriku kohta, et kui Peetrus löödi risti tagurpidi siis järelikult nähtavasti keerati risti tagurpidi, aga nagu me teame, tagurpidi keeratud rist sümboliseerib satanismi ja siit vabakirikutes on selline hüperpooled kogu siis Peetruse kirik alates Peetruse ristilöömisest on saatana kirik ja kogu see apostlik järjepidevuse kogu laiali. Kirik on üks vale kirik. Sugugi mitte, et seda peaks natukene tagamaid uurima, tagama hoopis teised on see, et Peetrus, kes tegelikult juba oma kutsumises, kes ütles, et issand minema juurest ära. Ma olen vääritu. Tunnetas kogu aeg, et tema on siiski vääritu ta vääritu jumalariigiteener ja siin taas ka tema ristilöömisele välja see aspekt, et ta kohad tunnetas, et noh, ma ei, ma ei tohi olla risti öeldud samamoodi nagu lööd risti kristlust. Et ei hakataks segamini ajama Kristuse kultust, Kristuse usku Peetruse usuga, sest oli ju ka teada, et olid seal apollos, usulised ja Pauluse usulised ja kehva usulised ja nii edasi, nii edasi juba. Paulus astub ka ise nende vastu välja. Et, et ei saa olla ei apollost eraldi Kristust eraldi laulust, erinevatelt ja terved ei ole erinevad kirikud, vaid üks kirik on Kristuse kirik, isa, poja ja püha vaimu kirik. Ja see Peetruse mõte on läbi käinud mitmest kirjakohast. Et see peaks olema ka teisitimõtlejatele kättesaadav küll. Kui nüüd ristile mõelda, mida me hetkel oleme rääkinud, oleme rääkinud sellest, et märk kui niisugune sümbol, kui niisugune vana ele tulnud läbi aegade läbi mitmete kultuuride ja traditsioonide kandmas eneses midagi niisugust, mis meid kõiki siin maailmas ühendab siis Aristist kui märgist sai ka väga piinarit ka ja valusa surma sümbol. Siiski, kui nii-öelda ja nüüd ristima Mill, milline tähendus. Milline jõud on ristimärgil? Eelnevale lisaks ja kohe me jõuame ka uue selle küsimuse juurde eelnõu ja lisaks veel mainiksin, et teatud kristlikes ringkondades räägitakse, et kristlust seoti posti. Millegipärast tahetakse paaniliselt vältida Kristuse ristisümboolikat. Tuuakse paradoks, reaalseid näiteid, et noh, kuidas me saame kanda kaelas risti, et see võrduks seesama kui me paneksime endale kaela pussnoa, millega on tapetud üks minu sugulastest või minu vanematest jõutakse tihti väga paradoksaalselt väideteni, unustades ära, et Kristuse rist sümboliseerib neid kannatusi ja seda lunastus teed just nimelt eelkõige lunastust ei algust. Et me ikkagi meenutaksime seda, seda ohvri suurust, mida Kristus on mehes toonud. Ja kui me jõuame küsimuse teise poole juurde ristimärgi ette löömiseni siis kristlik kultuuriruum, kristlik maailm on siiski teadlikult ja alateadlikult soovinud identifitseerida ennast teatud mõttes näidata ja eristada ennast profaalsest paralikust maailmast. Selleks kasutatud on kasutatud väga erinevaid sümboolika. Tjoristi märgi ette löömine on üks selline selline. Fakt. See on see, et ma näitan, kes ma olen nagu vaimulik, kes kannab vaimuliku kraed märgistab sellega aramast matus oma seisus, et inimene, kes näeb teda vaimuliku kraega, kui tal on abi tarvis, ta pöördub tema poole, selleks ei ole ilmtingimata vaja joosta kirikusse piisab, kui ma lähen vaimuliku praegu inimest tänaval. Samuti kehtis ka kloostrite mungavendade kohta, ka nendel oli oma teatud riietus. Sümboolika, son, sümbol. Vana maailm on sümbolite maailm ja ka riietus. Riietusese märk. On rest. Ja risti ettelöömine on samuti üks žestidest. Lisaks sellele žest omataga teatud maagilist jõudu küll mitte magistlikus tähenduses, vaid vene õigeusu kirikus. Näiteks enne söömist lüüakse risti ette ka suule. Kui inimene haigutab talud näiteks risti ette suule mõeldes samal ajal, et kuri deemon ei siseneks näiteks suu kaudu või veel kuidagi kurivaim langenud inglid deemonit kardavad ristimärki, kardavad kõike, seda, mis on seotud ristiusumaailmaga ja nii nagu deemonid on talletatud palvega talletatud ristimärgiga. Ja seega, kui me lööme risti, hoiame sellega eemale kurja. Sama on ka näiteks kalmistute, miks kalmistutel on air pallurista selleks et kaitsta seda hauarahu kaitsta. Kalmisturahu on ühtepidi teiseks märgistada, et siin on nagu ülestõusmist ootav koht. Kalmistu tegelikult deemonite, kurjade kurjade jõudude kogunemispaik, nagu tihti folklooris on kujutatud kalmistu, kui tal kiriklik kalmistu on püha maataoliste tundma. Ja Aristi märkan selle sümboliks. Näiteks vene õigeusu kirik aga lööb risti ette teistpidi kui katoliku kirik. Ja luteri kirik ja siin ei ole mitte midagi üleloomulikku ega midagi imelikku, lihtsalt see läheb tagasi ajaloos perioodid. Kiriku lõheni KUS Apostlik-Õigeusu kirik tahtis eristada Pennast ladina kirikust roomakatoliku kirikust kasutades selleks kõiki restoranike märke, alates riietusest, liturgiast isegi ristimärgist. Ristimärgi mõte sellega ei muutu. Vaatamata sellele, et ta lüüakse teistpidi. Ristimärk iseenesest kehtib ja on olemas. Mitmetel tähendab kirikutel on ju ka tornis ristimärk, eks ole, aga eestimaal leiame küllalt kirikuid, kus on tornis kukk. See. Viib ka naljadele öeldakse, et, et oh, need inimesed ei olegi ristiusulised kuka usulised. Tegelikult kukk sümboliseerib Petroste peetuses algamist, sest kuke kiremine kutsub üles. Peetrust kutsus üles valvsusele. Nii ta sümboliseerib ka siis kirikurahva suhtes valvsust kurjuse suhtes kutsub üles inimesi valvsusele. Ja see on just nagu selles kontekstis mõistetav. Mitte et osa on ristiusulised, osa usulised. Kuidas võib inimene ristimärki teha? Kas inimene võib seda bit teha, inimene, kes on ristitud, õnnistatud ja nii edasi? Ja kas olles kirikus, võib ta teha ristimärki või seda tohib teha vait pastori preester. Ristimärki kasutada igal ristitud inimene oma kodustes toimingutes näiteks asub sööma enne sööki, helistades toitu. Asudes mingi tegevuse juurde või ka hetkel, kui tal tekib mingi kõhklus, hirm enne mingite jõust. Näiteks. Vene sõdurid õigeusklikud enne lahingusse minekut, kui tekkis mingi kõhklusmoment, hirm, pid risti ette, tuletades sellega meelde, et nad on Kristuse sõdurid, et nad tahavad Kristuse surma. Ka selline variant on olemas. Kirikusse tulles inimene lööb risti ette selleks, et austada jumalakoda ehk koda son, pühitsetud jumala teenimisele. Ja kus inimesed kogunevad selleks, et olla jumala ees. Ja avaldada jumalale kiitust. Kas kirikusse tulles lööb inimene risti ette vaid kord või on veel mitmeid olulisi hetki, kus ta seda peab tegema? Mul on tänapäeval enamasti üksi kirikusse tulles ja kirikust lahkudes risti ette. Kui vaadata kogudust, aga tähendab, vana traditsiooni järgi oli iga ümberpaiknemine kirikus nii kiriku pikitelje suhtes kui ka laiuti, tähendab, ületas kiriku pikitelge iga liikumise puhul liikumistele austria ristimine. Iga ümberpaiknemine, iga tegevus risti, märi, järvenes kirikusse. Ja ikka tänapäeval kirikus evangeeliumi lugemise alguses. Kui vaimulik ütleb, et lugemine, püha näiteks Johannese evangeeliumist siis tehakse kolm risti pöidlaga üks otsaette üks uubiale, üks südame peale, see tähendab otsas mõistus, suubel, tahe, südamega armastusse, siis suhtume mõistuse, hea tahte ja armastusega kuulatavasse tekstisõnumisse. Enamik kirikuidki on juristikujulised, annad siis kreeka ristikujulised või ladina risti kujulised. Küllap on siis arhitektidki sellest sümboolikast väga kummardavalt kinni hoidnud. Kummardavalt vaadata gooti arhitektuuri siis gooti arhitektuur on oma omamoodi kristlik sümfooniakivis kus ehitise kujusse ja ehitise viimistlus välisilmesse, kus siseruumide paigutus oli paigutatud kuu. Kristlik filosoofia ja selle hoone eesmärk ja selle arhitektid, pühendatus selle hoone valmistamise üks tervik, see tähendab hoone Ütleme siis kujunda see, kes kujundas hoonet pühendas selle algselt jumalale ja sellepärast ta üritas kogu arhitektuuri üles ehitada võimalikult täiuslikult, andes oma maksimumi. Kosmose väiksem mudel ehk siis makrokosmose mikrokosmos akanoala öeldakse, on maailma mudel, k üks katedraal, võiks öelda, on maailma absoluudi ja tarkuse sümbol ning reeglina on seal enamasti kõik elemendid, mis on ka siis kosmoses. Ehk siis makrokosmoses on ka kirikus olemas. Seda väljendatakse liturgilise keeles värvide, žestide, sõnade, piltide ja nii edasi ja nii edasi näol. Tänases maailmas on mu meelest usuliikumiste osas täiline Soodoma Gomorra. Kas kõikides kirikutes, konfessioonides, liikumistes on ristimärk pühal kohal? Ei ole sugugi mitte eriti nendes liikumistes, mis rõhutavad vaimu, kristlust ainult sõna kristlust. Arvatakse, et õige on ainult see, mis on pühakirjas ja kõik see, mis jääb väljapoole pühakirja, tuleb ära amputeerida. Sugugi mitte. Ja ma arvan, et kõik kristlased, kes ennast tõsiselt kristlasteks peavad, peaksid järgima kirikliku traditsiooni seda keelt, sümbolite, keelt, mille abil nii jumal räägib meiega kui ka meie räägime jumalaga songeel. See oli nagu üks inimene võib rääkida jumalast ja jumalaga 10 lause vahendusel. Teine inimene kasutab selleks 100 lauset. See ei täheldanud, et üks räägib jumalaga, teine ei räägi jumalaga, saab vaid kvalitatiivne vahe. Kui Palük suudab rääkida, kui palju teine suudab. Ristimärgile on teatavasti veel see omadus, et ta võib viia sind üles ja võib viia alla ta ribi vasakule ja paremale saanud väga mitme Mõtmeline ja mitmemõtteline teede valik, kui sa seal risti keskel seisad ja maailm on juba kord nii loodud, et inimesel on vaba tahe valida palun siis. Ma lisaksin siia juurde sellise väikse rahvapärase loo, kuidas. Eesti olen Hiiumaal, käis, küsis, et kuhu see tee viib? Hiidlane, tee kuhugi, ise tuleb minna. Selle ristiga kaed, seiklus paremale, vasakule üles otsustab ikkagi inimene ja tema tegevus. Ja kui me rääkisime horisontaalis ja vertikaalis, siis kui ka Ülo ütles, et nagu horisontaal nagu inimlik olemine siis vertikaal nagu püüa jumalasse, see on ka see, et kui me käime mööda horisontaali me vaid võtta vastu informatsiooni, mida maailm meile pakub. Me ei esita küsimusi. Miks, kuidas me listi ruumossanteerime, noh, see on imepildistamisel nagu pildistamisaktsioon. Aga pürgimus jumala pooles on alati pürgimas teadasaamiseks on pärimusküsimus. Kuidas, miks, mispärast? Soov teada saada neid saladusi, mis igapäevaelus horisontaalseks plaanis on inimese ees nagu varjul varjatud, et inimene peab alati püüdlema, siis ta vertikaali suunas. Raadio seitse jätkab stuudios Ülo Rentopia, Jaan Step, saatejuht Ene Pilliroog. Jätkame teemal värvid, pühakute pildid, kujud, ikoonid, kirikus, sest paljud küsivad hoolitseva murega, keda sa ikkagi kummardad. Ega see ometigi ebajumalate kultus ei ole. Katoliku kirikute õigeusu kirikut olid süüdistatud selles, et kummardatakse kujusid ja Jumal on ära unustatud, kummardatakse pilte, et kõik on üks suur vaimuna teenistus, liturgias on olulised värvid ja, ja see kõik on väga korras ja puhas. Ja rõhutatakse, et see on 10. kõhus kirjas. Kui unustaks ära ka see, et kuna seal on kirjas, et sa ei tohi teha endale pilti, kuju millestki, mis on taevas maa peal seda kummardada. See tähendab seda, et sa ei tohi endale teha ebajumalakuju. Ja austada tähendab seda jumalanna. Nii nagu juhtus näiteks siis, kui muuseas oli siin mäe peal. Ja ega siis rahvas ei teinud endale ühestki teisest jumalast seda kuldvasikakuju. Tegelikult oli see off kultus üks osa, aga see oli ebakultus. Ja see, mille pärast muuseas eas oli see, et jahve üritati kujutada kuldvasika. Aga kirikus olevad kujud ei ole mitte jumalakujud, vaid on pildid ja kujud, mis meenutavad meile olnud sündmusi ja mis aitavad meid oma südames pöörduda kas siis jumala poole, Kristuse pildid näiteks või siis paluda? Jaagutelt pühakute pildid, peale selle on koolid, mis on ka pühad pildid ja ikoonimaalimine muidugi omaette pikk teema, kuidas maaliti ikoone, milline oli ettevalmistus, milline on üldse pühapildi maalimis ettevalmistus? Ei koolidega seotud, et kui kunstnik, kes seda ikoonimaalis oli õige häälestusega ja saanud, ütleme piisava puhastuse eelnevalt siis paljud ikoonid omasid erilisi mõjusid. Oli tervenemise ikoonide läbi ja imesid kirikutes. Et ikoonide kui pühapiltide mõju on tunduvalt laiem kui lihtsalt see kujutis, mida nad kujutavad. Kuigi enamasti kujutavad Kristust ja Ristija Johannest Neitsi Maarjat postleid ega teisi pühakuid Ikoonide ja pühapiltide eelkäimist või me võime tegelikult näha ikkagi küllaltki varasel perioodil, isegi kui me vaatame juudi usutemplit, siis ka on tegelikult kujundid sümbolid teispoolsusest alati olnud lihtsalt tagasihoidlikumad, tähendab pilt, ei kond, ikoon, Eikon, pilt, sümbol on alati mingi märk, mis viitab teispoolsusega. Isegi jahve seaduselaeka küljes olid ka keerubid, säravits, tempel iseenesest, kui selline oli märk, sümbol, sisemine telk ja välimine templi õu ja nii edasi ja nii edasi ka teatud jaotus, teatud tähendus. Samuti, kui me vaatame varakristliku perioodi, olid ka. Kallikstuse katakombides Rooma katakombides olid, ka märgiti, aga esimesed pildid Kristusest siis Constantinus, Suur näiteks Tõi siis p taha, millest jooksis läbi nagu yksest Kristospantogratoor. Võitlev jumal või võitja jumal. Kõikvõimas jumal, võid kõiki võita või? Need märgid on alati olnud. Ei saa nüüd öelda, et perioodil muutus ebajumalakummardamisega või, või ta iseenesest automaatselt on ebajumalakummardamine. Ja eriti varasel kirikuperioodil, kui kirjaoskus oli küllaltki madal, olid ka pildid, kui sellised olid elavad raamatute asemel kirikus piltidel kujutati Kristuse kannatusi, ristiteed, Kristuse elust, erinevad episoode, nagu ma ennem mainisin, et kirik, katedraal on terviklik, sümbolite kompleks. Kool on natukene nüüd jah, oma tähenduselt erinev, ikooni peal kujutati ikkagi enamuses kolmainuhoiust Kristust oskad nagu jumala jumalikke esimesi isikuid. Aga jah, nagu jumalaema. Mille põhjal on kunstnikud võib öelda, et üheselt maailmas leidnud niisuguse Kristuse kujutuse sest kas Kristust kui meest on kirjeldatud läbi raamatute, et, et kuidas, kuidas ta välja nägi? Kuidas ta rõivastus, kuidas kandis juukseid, kuidas kandis habet, kui tal see oli kuidas Kristus välja nägi tumeda peaga, heleda peaga, siniste silmadega pruunidega? Kui me hakkame kesistest kujutama tondi sinisem, see Digina, siis on muidugi tegemist suure eksitusega. Sellepärast et nagu me teame, pärinasta Juudomankale lihast sellised oma sünnikoht. Ja ilmselt sünnitas jumala pojana selles maakohas päris ta ka sellele maa kohale omase välimuse mis on tõmmu nahaga ja tumedate juustega inimesed. Me ei saa muidugi unustada Torino surilina, seal kujutad kujutus Kristile, kujutus. Kirikus on väga olulisel kohal ka värvid valge ja must roheline ja punane Killo. Miks just need värvid ja, ja mis need värvilt endaga kaasa toomas? Liturgia kui selline on keel ja piinab ka lauses üks sõna, tähendab ühte teist niga liturgias on värvid, sümbolid, teatud kõne, teatud kool, kood, valge joon, ülestõusmise värv, lilla on meeleparandusvärv, punane on kallatuse värv, roheline on lootuse värv ja nii edasi ja nii edasi ja vastavalt siis kannatusaja väärmunud lilla värv ja ülestõus, mis on siis punane värv ja nii edasi ja nii edasi, on erinevad värvid erinevatel aegadel. Tänasel päeval astutakse välja, kui me räägime juba värvidest ja maalidest ja ikoonidest ja kujudest ja noh, et justkui ebajumalus ümber astutakse välja ka kiriku kui hoone vastu. Et kas on see siis nüüd ainuvõimalik ja ainuvõimalik paik saada õndsaks ja päästetud. Kui küsimusest lähtuda, vastata kirikus sõnadega tekstrateesenuna saamisest väljaspool kirikutel õndsust. Kuigi selles lauses sõna kirik ei tähenda hoonet vaid jumala teenimises elavate kristlaste kogub. Kirik hoonena on ilmselt hädavajalik, sest kogudus, kristlaste kogukond kes peavad tunnetama olemas onu, ma vennaskonda oma, ütleme sellist ühtekuuluvust vajab sellist kooskäimise kohta. Selleks ei saa olla mingisugune klubi, vaid selleks pühitsetud hoone mis on ette nähtud selleks, et jumalat teenida, tulla, tänada, olla koos jumala teenimises. Pühakute kohta nüüd kaad, pühaku pildid, tihtilugu on, kirikus öeldakse, süüdistatakse, et noh, nad ei palvele mitte jumalat, vaid siis hoopis pühakuid. Sugugi mitte nagu siin juba eristatud olijad. Palole kuulub ainukesena palvelemine, et kelle poole palvetame ja pühakud, austame ja tihti küsitakse, et miks siis pühakud noh, et kas ei piisa siis Kristuse lunastusest, et need peavad olema veel mingisugused pühakud, märtrid, kristus räägib inimestega, kasutades selleks erinevaid meetodeid, erinevaid, et ka pühakud on üks järk jumalikust jumalikust plaanis. Ta aitab sellega, et tuleb täiustada, tuleb olla parem, tuleb liikuda täiuse suunas ja pühak selline teeb oma täiuses ka imetegusid. Need imeteod on kiriklikus pärimuses ka kirjas. Need haritud ja see nagu innustab inimesi. Ja kui pühak on jumala juures pärast siis seal teatud garantii. Teatud garantii, et minu palve, kui ta suunatud jumalale ees seisab veel keegi näiteks palves seisab ka teatud pühad kolmandas ristija Johannes või veel keegi. Selle kohta on näha, tuua võrdlust näiteks kuninga õukonnast. Kuningas võtab vastu mingi talupoja, seda luba küsitud talle mingi palve. Siis kuningas võtab seda kui ühe miljoni miljonite alamate palvest. Aga kui samavalvest kostab keegi tema lähikondlaste, sest siis on ka kuninga jaoks palve tunduvalt põhjendatud. Sest oma lähikondlaste eestkoste tähendab seda, et sel palvel on mingi suurem põhjus, miks seda palvet. Täita ja pühakutele erinevate pühakute on antud ka erinevaid arve. Näiteks Püha Antonius on siis kadunud asjade nahalt, kaitsepühakute näiteks nimetame Laurentsius, tuleb pühak ja nii edasi ja nii edasi. Näiteks kui mul mõni asi kaob ära siis ma palvetan toonase ole palun ka tema abi. Ka see on nagu mõistetav inimlikult selle kohta kunagi üks vana preester Mihhail Krumbons ütles, et, et miks me palvetame, nagu pühakute poole ta nii kenasti ütles. Oi jumal, on nii palju tööd, tal on nii palju palveid täita. Mõelge selle peale, kas seda kõike jõua püksi täita, see oli inimlik ja nii kena, loomulikult jumal on kõikvõimas ja ma ei saa tema kõikvõimsust kahtluse alla seada. Aga siin on mõistetav selline hierarhiliselt teatud no jälle nagu Peetrus asemest ristini ja teistpidi ja kui ta alguses ütles Kristusele, et noh, minu juurest ära, ma olen nagu rajale, see on see, et inimene ei roni kohe jumala saladuste majapidajaks. Ta tunnetab teatud prioriteete, ta tunnetab teatud hierarhiat, mäletab väiksus tasa ja targu nagu inimesena, nagu lähemal. Ta tunnetab seda, et, et ma ei lähe kohe kristlusele õla peale patsutama vaid tunnetanud oma vägevustama suurust. Ma mäletan ka pühakute suurust, tähendab sõnu garantii, et oma eluajal on sooritanud imetegusid. Me peaksime siiski teadvustama, et iga Teo iga tegemata jätmise eest me peame kunagi tasuma. Me ei saa mõelda niimoodi, et no ei ole ju tunnistada, et see oli nagu üks poisipõnn viskas akna kiviga sisse, keegi näinud, aga ometi teated temast viskas, ta viidi lõpetaja juurde, kooliõpetaja ütles, et sina ju viskasid positlased. Tunnistan, keegi ju ei näinud seda minust ei ole teinud selle kohta, kooliõpetaja ütles, ta on tunnistanud. Kaks tunnistajat on üks, oled sina ja teinud Nemad ajas. Ja kui sa seda teadvustad, sa koputama südametunnistuse peale, et iga meie tegu, mis me siinpoolsuses teeme, saab kunagi niiehknii tasutud. Öeldakse, et esimesed saavad viimaseks ja et selle maailma võimsad ei pruugi olla üldse võimsad seal teises maailmas. Ja eks kirikuõpetaja kunagises päeva jutluses ütles väga toredasti, et kui te mõtlete argipäevases väsimuses tööd rügades Väärtusi kogudes üha suuremaid ja suuremaid väärtuse hunnikuid enese ümber, teades, et mis on siis tõeline väärtus, siis mõelge selle peale, kui ta lamataks kord kirstus lillede sees. Et millised väärtused teil sellel hetkel kaasavad, Ta on kas see maja ja auto ja paremate paremad riided ja kõikvõimalikud söögid-joogid ja muud maised rõõmud, mis nii ahvatlevalt ju inimesi meid kõiki igas päevas enesepooled tirivad. Kas on neid võimalik ikka vajalik kaasa võtta sinna lilledest ja lilled, asja uppunud kirstu. Ja mis on siis see, mis teid aitab enesesse vaadata sealt kirstust edasi astudes? Selleks, et hinnata maiseid, väärtusi, asju reaalselt ei pruugi tingimata vaadatud teispoolsusesse vaadata. Teispoolsuses seisukohalt. Piisab kasvõi maises reaalsuses. Olles paigutada ennast rasketesse olukordadesse, nagu näiteks kõrb ei kaugpõi kaugel külmal maal kuskil muudes rasketes oludes. Ja küsida enda käest, mis on mul teha hunniku rahaga nendes tingimustes, mis on mul teha kullahunnikuga, mis mul teha mingi autogazin. Kriisiolukordades test tihtilugu selgub inimese tegelik. Ja kui oledki, räägime inimese väärtusest, siis suhe surma. Tegelikult kujundab inimese suhet kogu ümbritseva maailmaga. Kui me näeme ora kristlasi, siis ma arvan, et nad olid lihtsalt märtrid, kes kellel oli võib-olla siinpoolsuses halb elada, jalad Parema meelega said märtrioreooli sugugi mitte nende igapäevane elu, valgustus ja mõtestas ka sangarlus surma suhtes. Nii et, et kui me räägime kriisiolukordades tõesti asetama ennast korraks kriisiolukorda, vaatame, kuidas me suudame seda kriisiolukorda lahendada. Kui me oleme oma igapäevastes mugavustes. Kas valge särk ja lips muudanud veel inimeste džentelmen X sugugi mitte. Kriisiolukorras me võime vaadata enesesse ka sedapidi, et surm ei pruugi ju, olgu ta märtrisurm, ei pruugi joon, puudutad otseselt mind, ta võib puudutada mu kaaslast või, või kodust kedagi ja väärtuste hulka kuulub siis ka ju see, kuidas meie aitame temal vastu minna sellele surmale ja kuidas aidata tal üle astuda selle lävepaku. Aga kas võiks ka niimoodi mõelda, et inimesed, kes tunnevad, et nad on küllalt kandnud selle elu raskust, et miski on justkui täis saamas ehk kas seda täisaja täis saamisel tunne, et võib inimese inimene oma elus tunnetada, kas ta võib tunnetada, et surm on astumas üle ukseläve? Selline tunnetus on varasematel aegadel olnud üsna levinud. Paraku praegusel ajal ma ei tahaks öelda, et üldse kadunud on. Aga see on jäänud üsna haruldaseks. Aga ta on olemas ja see on selline tunne, kas inimene tunneb ära, et tema aeg on täis? Tal on võib-olla jäänud paar päeva, mõned päevad on antud aega teha eluga lõpparvet, kutsuda kukkuma, kodakondsed jagada vara oma laste pärijate vahel. Kutsuda preester pihtida, vaata vastu viimane armulaud. Sega antud aeg väärikalt lahkuda, elust lõpetada elu väärikalt. Ja selline tunnetus keskajal, eriti varajasel keskajal, on üsna levinud. Selle kohta on säilinud piisavalt palju kirjanduslikku materjali pärimustest ega hilisematest koguma kogudest. Ja samas me ei või oma arusaamistest nii lõppkindlad olla, et ma nüüd täpselt tean, millal mulle see aeg on antud. Ja see täissaamise moment on seal umbes nii nagu veretilga klaasi kukkumine, ta tilgub ja tilgub ja klaas on suur ja aega justkui küll, aga see hetk klaas tundub juba olevat täis, aga ta ei ole veel nii täis, et ta juba üle ajaks. Ja see hetk, millal tuleb see viimane tilk? See siiski ei ole meie mõistatada. Te arvate seda kindlasti, me ei saa seda hetke ära määrata. Aga meile võidakse ja öelda, et nüüd on sulle jäänud mingi lühike aeg. Olen tubli tee oma eluga lõpparve, sa saaksid väärikalt lahkuda. Sest varajasel keskajal, hilisemal keskajal peeti ootamatut surma halvaks surmaks sest inimesel polnud võimalik väärikalt lõpetada oma elu. Kuna inimene kristlikus mõistes on rändur siinpoolsuses, siis rännak algab, rännak lõpeb. Kuna rännaku algust meie sa ise määrata, aga kirik on selle ristimise, laste ristimise kaudu deemonit väärikaks siis on meie ülesanne mingil määral see lõpp viie väärikalt täide. Lahkuksime siit väärikalt. Ja tänapäevane surm on tegelikult ka haige inimese eest ka inimese eest, kelle aeg on täis tegelikult ära peidetud. Surm on tehtud medikamente toorseks. Inimene viiakse haiglasse, teda topitakse otsast otsani täis, arstirohtusid, talle valetatakse, räägitakse talle järgmise aasta Laari saare reisidest, räägitakse kasvavatest lastest, loterii võitudest ja nii edasi ja nii edasi. Inimese tähelepanu üritatakse tegelikult surmast eemale juhtida. Mina leian isiklikult, et see on inimese petmine ja ka kaudselt see ei ole tema suhtes aus. Kui inimese aeg on tulnud või on tulemas, kui ka arstid seda mingil määral on suutelised prognoosima, kui tegemist on näiteks väga raske haigusega, siis minu meelest peaks olema Sammerlust inimesel. Nii sarjas seevastu võtta kui ka arstidel peaks olema sallurlustada ütelda sest tõesti, inimesel on tarvilik teha oma eluga lõpparvet. Võib-olla on tema elus asju, mida ta tahaks teha paremini või ta tahaks kellegi eest kellegi käest vabandust paluda. Ta tahaks võib-olla tõesti lahendada oma pooleliolevat majandusasjad. Jagad oma parandusasjad? Ei ole geno võib-olla inimeselt ju inimeselt seda võimalust seda võimalust ära võtta. Aga võib-olla siin on niisugust kaht joont pojaga jälgida. Ühelt poolt on see, et arst võib peljata, patsient saab tõelise šoki ja siis tema justkui oma sõnade läbi oleks seda minemist kiirendanud. Sa nüüd üks-d ja teine tee, mis ma mõtlen ootamatu surmaga seoses. Ootamatu surm nagu ootamatult külalised, me ju kõik teame, naisterahvad eriti, et no kas ma pean siis nüüd ei tea, kas ma olen küllalt kenasti ka riidest, ma võin ju täiesti Tuhkatriinu seal kodurs hetkel välja näha ja nüüd tulevad mingid ootamatult külalised, ma pole neid kutsunud ja ma pole valmis. Aga see tähendab seda, et elu elada, siis me peame olema valmis ennast peeglist, olgu see siis elupeeglist vaatama niimoodi, et kui see surm on määratud tulema, aga ootamatult et siis mul on võimalik astuda talle vastu. Traagilist šokki, mida kutsub esile lähedase lahkumine, siis see puudutab ju väga lähedalt just nimelt pereliikmeid, sõpru, tuttavaid. Ja taoline surnu ootamatus toob endaga kaasa teatud mõttes traagilise hüsteeria sellise lõpmatu valu ja meeleheite, mida ei suudeta tihtilugu enam objektiivselt taltsutada. Me peaksime siiski arvestama, et meie me peame edasi elama. Melu elu ei lõpe lähedase inimese surmaga. Ka tänane päev ka homne päev. Me tegelikult selle hüsteeriaga muudame ka ennast mingil määral võitlusvõimetuks. Näiteks vanades kultuurides küll jah. Telliti nutunaisi, kes väljendaksid meeleheidet ja valu ja aga vanad varajased kirikuisad on selle kohta ütelnud, et see ei ole tegelikult kristlasena väärikas. Sa pead siiski arvestama, et siin elu, sinu teekonna üks osa. Et ma olen kui reisija vagunis. Ja surm on vahejaam, mil ma pean ümber istuma teise vagunisse ja edasi liikuma. See oli nüüd vaade surmale lahku ja, ja tema lähedaste seisukohast, aga ma küsisin arsti ja patsiendi seisukohast arsti seisukohast selles mõttes, et kas tal on nagu moraalset õigust võib-olla, et oma patsiendile valmistada justkui nagu surmašoki seal oma teatega. Et seda psühholoogilist aspekti arsti seisukohast, kuidas. Kui tõesti nüüd arst võtab, et šokiteraapia ütleb haigele inimesele, tead, sa oled homme siis võib-olla tõesti ei olekski kõige. See ei ole päris eetiline. Aga väga palju on võimalusi inimesega vestelda ja öelda, et teie aeg hakkab läbi saama. Diagnoos. Diagnoos austagnoos. Arstid peaksid olema ausad ka lahkuja suhtes. Arstid ausad lahkuja suhtes ja meie valmis lahkuma igal hetkel, kui vaja. Teadmine peaks olema igal inimesel hommikust õhtuni meeles et ta ei ole igavene olend. Mälu olla sünniga lõpeb surmaga. Surmahetke iseendale ei määra, kui enesetapud välja arvata. Enesetappude idee teatavasti ei ole üheski kultuuris kingimatult omaks võetud. Mõningates üksikutes religiooni alaliikides on olemas tingimusi, milles on lubatud. Aga inimese jaoks, kes elab kristlikus maailmas peaks olema arusaadav mõte. Et kui päev lõpeb, siis inimene heitis magama, annab oma hinge jumala hoolde. Kuna ta ise ei hoolitse, ei oma hinge ees, sel hetkel ta magab keha eest. Ja hommikul ärkab, siis sisuliselt saab ta kingituseks igal hommikul selle päeva mis talle veel on elada, antud. Selle me oleme ära unustanud hästi. Ja me oleme ära unustanud selle, et iga päev, millele märkame võib-olla neile viimaseks Seega surm ei tohi olla meile ootamatu külaline. Ja surma ka me peaksime käima krunti või siis mäletama, et ta on üsna meie lähedal. Ja kui me elame oma igapäeva, nii nagu viimast, siis ka meie teod, ma usun, oleksid võib-olla paremad, võib-olla väärtuslikumad. Kuid sa puudutasid siin ühestab teemad, seda oleks õige, Tottena võib olla tarvis lahti rääkida. Teatavasti kristlik traditsioon ei suhtu just positiivselt enesetapu ja erinevates kultuurides võib küll see suhtumine olla erinev. Kuid noh, näiteks Aadam antiikmaailma, siis antiikmaailmades toikute puul olid teatud eluhetkel elust lahkumine vabatahtlikku Horma läbi, isegi mõnes mõttes sanganus. Kristlased nii ei arva, sest siin nad võtavad iseenda peale kohtumõistja rolli, aga me peame teadma, et meie elus on siiski jumala otsustaja ja kohtumõistja. Ja meil peab olema just nimelt sangerlust mitte põgeneda elu eest eluraskuste eest, vaid vastupidi, vastu võtma. Need elulöögid, võib-olla isegi traagika, mis on meil ette valmistatud jumala poolt. Ja valgus sai. Nii on kirjas Moosese esimeses raamatus. Mis on see valgus, mis sündis enne, kui sündisid tähed kuu ja päike? Valgus on see valgus, millest sündis elu. Ja maailma oli tulemas. Valgus, mis kandis seda valgust. Aga enne teda tuli maailma valgus tunnistama valgusest kuidas inimesel võimalik osa saada sellest valgusest tahab sellest osa saada. Kui ta tahab, siis kuidas? Kas ta on selles Mises tugev ja ei vaja abi? Või ta vajab abi. Ta vajab armu. Millised on? Inimeste võimalused osa saada jumalikust armust. Millised on koguduse võimalused osa saada jumalikust armust? Kas inimene võib oma tahte abil hüljata jumaliku armu? Mis temast siis saab? Ja kuhu tema siis jõuad? Ja missugune on ja saab olema tema elamise viis. Missuguseks saab tema valgus. On see pimedus mis oli enne valgust Raadio seitse tänaseid stuudiokülalised on Eesti humanitaarinstituudi teoloogid ja tepia Ülo frentap saatejuht Ene Pilliroog ja räägime jumalikust armust. Pühadest, sakramente kest. Aga võib-olla võtaksime need teemad kokku ühte väikesesse lause katkesse ja valgus sai. Raadio seitse meie stuudios on Eesti humanitaarinstituudi õppejõud Jaan Tepp ja. Rain. Me tahame rääkida püha vaimu tööst. Jumalikust armust Sakanentidest valgusest. Kuidas inimene võib märgata seda, mis temaga toimub? Nagu me siin nüüd kuulutasime välja, et me räägime pühast vaimust, jumalikest, armudest, sakramentidest, siis tähtis on ka tähele panna, milline on nende omavaheline suhe ja mõju inimesele mõju kogudusele tervikuna. Meie Eestimaa dioloogilisem maastikul on paraku need asjad päris lootusetult sassis. Et tihtilugu on kuulda, et püha vaim ja jumala arm on viidud ühe nimetaja. Kuigi Püha Vaimu jumala arm ei ole üks ja see sama. Samas samastatakse püha vaimukeeltega kõnelemisega ravitsemisega ja, ja nii edasi ja nii edasi. Unustades ära, et püha vaim on siiski kolmainu jumala üks isik kes lähtub isast ja pojast inimese suunas. Kes, kui hea saadik noh, võiks öelda, nagu Angelos toob meieni jumalikud armud. Kui me nüüd vaatamegi seda keeltega kõnelemist võtame kohe härjal sarvist kinni siis selle ümber on niivõrd palju probleeme tekkinud. Keeltega kõnelemisest on tehtud isegi koguduse kuulumise üheks eeltingimuseks inimene, kes ei suuda keeltega kõneleda, ei saa kuuluda näiteks teatud kogudustes ja nii edasi ja nii edasi. Kuigi kui me lööme lahti esimese Korintose raamatu peatükk 14 siis me näeme, et keeltega rääkimise kohta on ju niivõrd palju geenasi selgitusegi antud. Et ei olegi nagu mõtet midagi endal uuesti välja mõelda. Ja siin on öeldud siis esimene Pauluse kiri korintlastele 14. peatükk, salm üheksa. Nõnda ka teie, kui te võõra keelega ei anna selge tähendusega sõnu, kuidas siis võib taibata, mida räägitakse, te räägite sisu tuulde, maailmas on, mine tea, kui palju mitmesuguseid hääli ning midagi ei ole hääletu. Kui ma sõitja häälikute tähendust oleksin rääkijale umbkeelne ning rääkija oleks minu jaoks umbkeelne nõndaga teie, kui ta juba nii innukalt taotlejate vaimuandeid siis püüdke, et teil oleks neid küllaga koguduse ehitamiseks. Seepärast, kes räägib võõraid keeli, palveta, kuhu ta võiks neid tõlgendada. Kui võõraid keeli rääkides palvetan, siis palvetab mu vaim, aga mõistus on viljatu. Ja erinevas kohas sama peatükk 20 seitsmes salvütleb. Kui keegi räägib võõraid keeli, siis rääkigu kaks või kõige rohkem kolm järjekorras ning üks tõlgendagu. Aga kui tõlgendavad, ei ole, siis ta olgu koguduses vait, rääkigu iseendale ja Jumalale. Üks punkt, mille ümber on tõesti palju probleeme tekkinud. Kui me tänaval näeme ka taasärganud kristlased, kes üritavad meie käest küsida tänaval, et kas sa oled juba ülevalt uuesti sündinud, kas püha vaim räägib sinus siis tegelikult need inimesed räägivad jumalikust parmudest. Püha vaim ei ole jumalik arm sõna otseses mõttes. Püha vaim edastab meile jumalikke arme. Ta on samuti üks jumalik isik. Ja jumalikke ande on tõesti palju. Ja kui me nüüd vaatame neid armuda jaotusi siis siin on küllaltki üritatud kaardistada bioloogiliselt ristiusus armude õpetust. Loomulikult inimene ei saa lõpmatuseni ära määratleda, mis armu on ja mis ei ole. Kuid ei saa jätta kõike juhusliku seletuse osaks, sest kui me kõik jätame ainult juhusliku seletuse osaks, võib tekkida väga palju segadusi. Teiste sõnadega, inimese subjektiivsed kogemused hakkavad prevaleerima tema tunnetuse üle. Millegipärast Ta on püha vaimu tööst rääkides alati tähelepanu pöörata keeltega rääkimisele, aga ometigi mu meelest on see vaid, et üks osa sellest, kuidas püha vaim meis elab ja meiega tööd teeb, kusagil on kirjas need sõnad, et igaühele meist on antud mingi anne ja meie mõistatada ja leida jääb siis see, mida meile kellelegi antud on. Ja see, kuidas. Me leiame selle õige tee, mida meie võime selle ande kaudu teisele anda. Ka see on püha vaimu töö meis kõigis. Ja see kasvatab, arendab ja hoiab meid kogu aeg ja kõikjal, kus me oleme. Mul on selline tunne. Ja ka see, kas me leiame Jamarade või mitte. Kas see on TÖÖ meis. Et ma jääks liiga teoreetiliseks, ma võtan lahti pühakirja taas Pauluse esimene kiri korintlastele salv 12. Kuna just saatejuht mainis erinevad erinevaid arme, igal inimesel on erinevad anded jumalalt, siis siin on öeldud neljandas salmis. Andides on küll erinevusi, aga vaimulik sama ja teenimisviisides on erinevusi, et issand on üksama ja toimimises on erinevusi, aga jumal on sama, kes teeb kõik kõikides järelikult täiesti. Mõnel on tõlgitsemise anne mõelambrahweteeringute anne, mõlemal ravitsemis anne. Aga nad kõik tulevad ikkagi jumalalt, tulevad ülevalt ja ennem kui inimene üldse saab osa jumalikest armudest ennem, kui tal avaneb, see võimalus, peab ta muutma ennast jumalale meelepäraseks, ta peab olema seisundist üleloomuliku armuseisundis. Aga inimene võib mõelda ka niiviisi, et milleks mul on seda Armo vaja, ma võin ka ise hakkama saada. Vaid nagu ma mainisin, üleloomulikus armuseisundis olev inimene Talvi õigeksmõistmise, sest me siiski räägime tahame saada õigeks mõistu ja, ja meie piiratud inimestena reegline Diaaliase kohta käivad kohtuotsust. Ja jumal on võimaldanud inimestele armu seisundisse jõudmiseks oma konkreetset abi. Ja inimese asi on see, kas vastu võtta või mitte. Ja kui ta heidab need endast ära, siis vastutused võtab taoti endale. Kui vaatame püha vaimul toimet ja mõju inimestele Apostlite tegude raamatus, apostlitele ja teistele Jeesuse üliõpilastele siis me näeme, et püha vaim ei tekita segadust külvama mingisugust arusaamatust vaid kui toimub keeltega rääkimine, siis mõistetakse erinevate keelkonda kuuluvate inimeste poolt apostlite poolt räägitavat. See tähendab, et postele võis rääkida eri keeles, kuid olid alati olemas inimesed, kes sellest aru said. Ei olnud mingit segadust. Ja vaim ehk jumala püha vaim täpsustades toimib niimoodi, et segadust ei teki. Sest nagu Jeesus ütles, saadan teile lohuta. Ja juhataja, nii toimib püha vaim inimestes. Ja toimunud aga erinevalt. Keda juhatab tarkuse juurde, keda loodab raskel hetkel? Ka keeltega rääkimise anne mõningatel juhtudel ma ei taha väita, et kõik juhtumendaks mingi eksitus, mõningatel juhtudel on kindlasti tegemist vaimuga. Palju muid näiteid, näiteks ravimine mitte ei taha ma sellega öelda, et kõik ekstrasensitiivid oleks püha vaimuga ravijad vaid püha vaimu kaudu toimiv tegelik terveks tegemine mitte haigusnähtude kõrvaldamine ajutiselt või midagi muud sellist. Sellepärast, et nagu juba vanad rahvad ütlesid, et inimene küll ravida, aga jumaldab terveks. Nii tuua näiteid apostlite tegude raamatus, kus apostel Paulus rändas. Kui ma õieti mäletan, siis Malta saarel ja ühte inimest hammustas madu siis apostel Paulus. Kuni käes on inimese peale see inimene surnud mürgise maohammustust. Son terveks tegemine, see ravimine otseselt tähendab kvalitatiivselt erinev nähtus. No meil ongi segadused, võib-olla moodsas kirikus tekkinud, arvatakse, et igaüks käsi peale panna ja igaüks võib ravida teadmata Nostonal esiteks oleks meelevalda ja teiseks, kas Donald saan täitsa annaks? Noh, sellega võib-olla tõesti tekib väga palju probleeme. Nüüd ma tahaksin veel mainida, et jumal püha vaimu abil annab igale inimesele armu. Ei ole niimoodi, et jumal valib välja 10-st inimesest kolm, kellele armu anname, kellele ta ei anna. Kõik maailma lapsed, maailma inimesed on jumala armu all. Jumala annad inimestel armu ja seda teoloogiliselt nimetatakse esmasünni või ta siis taassünnile armuks mida ta meie teoloogiline maastik väga hästi tunneb. Seda nimetatakse ka uuesti ülevalt sündimiseks ja nii edasi ja nii edasi. Aga tuleb meeles pidada ühte olulist asja, see taassünniarm ehk nõnda öeldes esmaseni arm, ta on ajaline arm, ta ei ole jäävar, tähendab, siin tulebki nüüd vahet teha aktuaalse ajalise armuga ja Habituaalse ehk jää armuga jäävateks armudeks. Usk, lootus, armastus jäävad armud. Kui inimene saab usu lootuse armastuse, siis noh, need on temaga alati kaasas. Nad ei ole ealised aktuaalne ehk lühiajaline arm, ehk noh, on näiteks selline asi, näiteks Peetrus Paulus, õigemini pantvangikongist ära pääses. Siis noh, oli näiteks tan võime hüpata üle näiteks seitsmemeetriste müüride. Järelikult jumala annab inimesele armu mingi konkreetse ülesande lahendamiseks, näiteks vangipõlvest põgenemiseks annate talle jõu hüpata üle seitsme meetrise müüri. See ei tähenda aga nüüd, et see inimene jääb terve eluaeg seitsmemeetriste sammudega seitsmemeetriste hüpetega hüppama. See võimedal kaob, kui olukord on lahendatud ka taassünniarm ehk esmasünniarm. Seda nimetatakse ladina keeles graatsia Šveitsis. See esmasel Jorma antakse inimesel selleks, et ta pöörduks, ta pöörduks profaansest maailmasse kraalsesse. Seda nimetatakse valgustus armuks ühel hetkel tema aju läheb nagu lahti ja ta hakkab nägema kõike muud. Ta järsku näeb pühakirja. Ta näeb jumala imetegusid. Seda nimetatakse ka inspiratsiooniks paljud kunstnikud, loomingu inimesed, muusikat on läbi elanud inspiratsiooni ka seal, jumala arm, kas on tema aktuaalne arm. Nüüd oleneb inimesest, kuidas ta seda ära kasutab. Mõni inimene kirjutab valmis kena muusikalise teose ja ta kukub tagasi samasse kohta, kus ta ennem oli. Teine inimene kirjutab väga ilusaid värsse, kirjutab valmis romaani, aga see ei vii teda kvalitatiivselt edasi. See esmaseni arm on selleks, et inimene kvalitatiivselt areneks. Näiteks toon sellise näite. Kui inimene, kes ei ole saanud esmasünni armu, võib võtta kätte pühakirjade, võib seda uurida, võib talle läheneda filosoofiliselt, keeleteaduslikult, aga pühakiri ei hakka tema jaoks helisema, ta ei mõista seda. See on tema jaoks kaetud inimene, aga kes saab näiteks esmaseni armu, toodab kätte pühakirja ja saab temaga rääkima ja ta järsku näeb, et ohoo, et pärast pühakirja on meil kirik, on veel sakramendid, on veel palju-palju muid võimalusi. Ma olen kohanud paljudes palvemajades natuke hüsteeriliselt käitumist, kus üritatakse ennast taas taas kuidagi üles kruvida. Võib-olla tuleneb sellest, et, et inimene, kes on saanud esmasünni armu, ta on tõesti puhastanud eksalteeritud olukorras, ta tahaks saada paremaks ja ühel hetkel ta heidaks, heidab nagu need tuulde need talendid, mis on temale antud. Ja siis ta hakkab uuesti nõudma sedasama armu. Me ei saa öelda, et jumalast arvudel uuesti olla, jumala võib anda ka esmasel armu korduvalt taas ja taas ja taas, kuni inimene ükskord muutub ebaväärikaks seal Aarne vastuvõtmiseks. Inimene ise muutub ebaväärikaks, aga inimene, kui ta on astunud otsustanud minna viiendale korrusele, siis ei piisa, kui ta astub esimesele kolmele astmele ja sellega piirdub inimene arenevad, peab edasi minema ka armadega on tegelikult nii, tabab nõutama ta ülemaid Arne. Ja selle kohta võib tuua jällegi mõistujuttu. Seitsmest vennast kuus venda olid natukene vaimselt vaesed. Ja seitsmes oli tõeliselt tark andekas-geniaalne. Kuus venda tegid palehigis tööd põllul, selleks et seitsmes õndsaks õppida. Seitsmes vend õppis ülikoolis, õppis muusikat, oli hea muusik, andekas naljavend, teda kõik austasid ja aga ta seisis kogu aeg ühe koha peal, terve oma elu. Sisuliselt oli ta nalja, viina, muusi tonni ta ei arenenud. Ja siis, kui oma viimsepäeva kohtuni jõudis ta jumala ette, siis jumal küsis tema käest, et kus on need talendid, mis ma olen sinuga usaldanud. Kus need talendid, mis sinu kuus vend on sinuga usaldanud. Olen kuus venda teinud vaimust vaeseks, selleks et sina võiksid areneda. Sa võiksid teistele inimestele õpetada ja näidata ka minu tööd. Kao mu silmist näiteks, see on selline. Mõni aeg tagasi rääkisite meelevallast mille abil sünnivad imeteod, sünnivad paranemised, keeltega rääkimised. Te kindlasti olete enese jaoks selgeks mõelnud ja saanud selle, kuidas te oskate eristada. Inimene saab eristada, millise, kelle meelevalla all üks või teine asi sünnib. Kuidas selgeks teha, kelle meelevalla all. Kui võtta pühakirja alusel, siis on väga lihtne vaadata tegude tava järgi ehk vilju. Nagu Jeesus on öelnud, ei sobi, nagu on kanda viidi marju ega viigipuu. Igasuguste tegudega. Ja ravitsemistega. Kuulus kaskrochyni iga pühendaksin eelmine aasta Tartus käis ja soovis saada positiivseid tulemusi, siis tulid saalist hoopis tänavad, inimesed, kellele vaid samad haigused, tavalisi tulnud, hullematki nähtused tagasi tõmmanud. Ja need ainsad näited praegusel ajal toimuvates Travitsemist, sest see näitab, et tegemist ei ole mitte peomanniga armua vaid on tegemist mingi muu nähtusel. Täpselt määratlemata servest. See päevik, kui juttu oli siin selle vallast, siis ma ikkagi tuletan meelde ka evangeeliumi tekste Matteuse 16 18, kus Jeesus ütleb ka Peetrusele, sina oled kalju sellega olema, siis usaldan oma koguduse ja annab meelevalla võtmed. See on siiski viide kiriku sünnile. Mina ütlen sulle seal Peetrus ja sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku ja põrgu väravad ei saa sellest jagu. Ma annan sulle Wabariigi võtmed ja mis sa iganes kinni seod, maa peal seotud rahvas ja mis sa iganes lahti seod maa peal taevas lahti seotud. No siin nüüd tuleb ka see meelevalla küsimus. Me peame siiski usaldama endast targemaid, usaldama ka ajalugu, kiriku traditsiooni ei ole mõtet alati uuesti uuesti nagu leiutada jalgratast. Kirik ei ole sündinud eile ja kui me kuuleme tänaval, et ainult ühel või teisel inimesel on püha vaimu ja kolmandal ja neljandal seda ei ole, siis mul tekib kohe küsimus, kas see inimene kuulutab täiesti olematuks 2000 aastat risti kirikut. Kas ta kuulutab jumala surnuks või ta ütleb, et püha vaim jumala arm elasid ja töötasid ainult algristikoguduses vahepeal nähtavasti jumal magas kusagil võib-olla altari kapikeses ning nüüd siis nähtavasti on ta uuesti üles ärganud ning töötab siis kas Juku või Juhan? See tekitab minus natukene. Ettevaatust. Saatke meelevaldne öelda, et ühel on ja teisel ei ole. See on niivõrd individuaalne suhe jumalaga, see on niivõrd individuaalne suhe püha vaimu, armude ja jumalaga. Dioloogid. Ka mina olen üritanud kaardistada mingil määral märgistada püha vaimu tööd, et mõista seda paremini, et oleks võimalik sellest rääkida. Aga minu kõne, minu ponnistused jäävad tegelikult alati maletuksest. Ei ükski inimene saa lõplikult öelda, mis on jumal või kuidas ta töötab. Me võime näha siiski neid vilju, nagu Ülo ütles, mis siinpoolsuses nähtavad on. Meele vald jah. Loomulikult, siin me saame rääkida, et ka saatan tuleb eksitama ka pühakirjas, taas on piisavalt kohti, kus öeldakse, et hunt tuleb lamda tallenahas ja tuleb eksitajaid tuleb valeõpetajaid ja nii edasi ja nii edasi. Ma kutsun üles inimese usaldama traditsiooni usaldama kirikut. Sest kirik vaatamata sellele, et on olnud raskeid aegu, segadus aegu, pimedus aegu, ei tähenda seda, et kõik absoluutselt oleks halb, mis oli enne meid. Või vanasti. Kui nüüd aga ikkagi inimene millegi tõttu on hüljanud selle jumaliku armu mis temast siis saab? Ja, ja samas, kui ta soovib jumaliku armu saada, kuidas see siis saaks võimalikuks? Nagu ma mainisin, on siiski inimesel vaja armuseisundit just nimelt üleloomulikku armuseisundit. Et pälvida õigeksmõistvaid pälvida lunastust siis selleks peab ta kõigepealt väljuma päris patuses seisundist. Selleks on ristimise Satrament. Selleks on teised kiriklikud sakramendid, mida, mis kõik kajastuvad pühakirjas. Ta peab suutma neid vastu võtta. Inimene on oma pärispatuse tõttu näiteks minetanud vanad näiteks loomulikud armud enne kui ta võtab vastu ristimise. Ja tihti on inimene kui pime ega suuda oma pimeduse tõttu näiteks sooritada üleloomulikku head ning alati vältida patu. Ma tahaksin öelda, et mitte kõik inimesed ei ole halvad selle sõna juriidilises tähenduses. Inimene võib olla hea pereisa, hea tööline, läbinisti moraalne isik, kuid tihti seisab see inimene teatud neutraalses tsoonis, ta ei ole ei hea ega halb tähendab olukorras, kus puudub aktiivne üleloomulik headus üleloomulik seadus, mis viitab absoluutsele jumalale. Sest absoluut noh, ei ole leigus. Peaks meeles pidama, et mitte iga tegu mida inimene sooritab, kui ta näiteks pole armuseisundis, pole veel ise iseenesest automaatselt patune tegu. Inimene on ka patu seisundis võimeline headeks tegudeks kuid see headus on reeglina lunastuseks ebapiisav. Me vajame üleloomulikku armu, selleks on usk, lootus ja armastus. Ma tsiteeriksin kahte kirikuisa, kes on öelnud ilma taevast tuleva vihmata oleme suutelised Kristusega üheks saama. Nagu kuiv maa vilja ei kanna saamata niiskust. Olime meiegi enne kuivanud puud ning ei kannaks elu vilja, kui meid ei niisutaks armust antud taevane vihm. Ja teisalt ütleb ka Gregorius lisast, et jumalaga sarnaseks saamine pole inimlik tegu ega inimliku jõu mõju, vaid jumala helduse tagajärg. Inimese vaba tahe. Loomulikult võib jumalikke arme hüljata. Seal keeruline probleem. Ühtepidi jumal ei vägista ega sunni ennast armastama, sest jumal ei taha, uuri armastust. See teistpidi võib ka näiteks jumal iga kivistunud südame muuta nagu vahvaks pehmeks. Kui jumal näiteks ikkagi tahab, et tema armus mõjuksid tõesti ka mõjuvad. Kuid kirikuisade teoloogid arvavad, et ta rakendab sellistel juhtudel just nimelt oma aktuaalset arm jõulist armu ja mille mõju on ajaline. Kui inimene korduvate katsete järgi oma armud hülgab siis nähtavasti hülgab jumala selle inimese. Inimene oma vaba tahtega. Peab siiski vastu võtma jumalat, kui jumal koputab ukse peale, ütleb, et laseme sisse. Siis on vähe, kui see inimene teeb akna lahti ja hüüab sõpradele, et noh, jumal on siin, et ta mul ukse taga sissepääsu saada, halleluuja. Aga ometigi teda sisselaset ei võta teda konkreetsete aktide näol vastu. Siis on poolik poolik teesn seismine poolel teel. On veel sellised asjad, mis meil Eestimaal natukene sassis, neid nimetatakse ette hooldeks ja ette nägevuseks. Pretestinatsiooni Providence Need ei ole üks ja seesama. Jumal näeb kõike hete kuid ta ei näe kõiki ette. Jumal näeb ette, kas inimene võtab armu vastu võtta. Kuid viimane otsus, viimase otsuse langetab siiski inimene. Jumal võib ükskord koputada, tohib teist kord koputada. Ja kui inimene on suletud, siis jumal vita, hüljata. Ma mainisin seda selleks, et tihtilugu heidetakse ette, et inimese vaba tahe on midagi sellist, millega kõike kõike üritatakse ära seletada. Kõike ei saa püha inimese vaba tahtega ära seletada. Inimene on ikkagi jumala laps ja jumala ees küllaltki väeti. Oleneb ka väga palju jumalast ja tema tahtest. Raadio seitse stuudios olid Jaan Tepp, Ülo Rentopia, Ene Pilliroog. Ja te kuulsite katkendeid sellel aastal reedeti kavas olnud saadetest. Taan tänase sees lõpetada Peetruse ja Paulusega. Sõnadega kõigepealt Peetruse jutlusest. Ja viimseil päevil sünnib, ütleb jumal. Et ma valan oma vaimu kõige liha peale. Ja teie pojad ja tütred hakkavad ennustama. Teie noored mehed näevad nägemusi ja teie vanemad uinuvad unenägusid nähes. Ja neil päevil ma valan oma vaimu oma sulaste ja ümmardajate peale ja nemad ennustavad. Ja ma annan näha imesid ülal taevas ja tunnustähti all maa peal verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb issanda päev suur ja auline. Ja sünnib, et igaüks, kes appi hüüab issanda nime, pääseb Iisraeli mehed, kuulge, neidsamu Jeesuse Naatsaret klase mehe küljest jumala andis tunnistusele ja imede ja tunnustähtedega. Mis jumal tegi Dima läbi teie seas nõnda nagu isegi teate, tema teoleta, kui ta jumala määratud otsusel ja etteteadmist mööda oli loovutatud teie käte üle kohtuste käte läbi risti naelutanud ning tapnud. Kuid jumal on tema üles äratanud, päästis teda surmavaludest. Sest ei olnud ju võimalik, et surm oleks teda kinni pidanud. Sest Taavet ütleb tema kohta. Ma pean issandat alati oma silma ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks. Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu keel ilutseb. Ja mu ihugi võib hingata lootuses. Sest sina ei jäta mu hinge surmavalda ega lase oma püha näha kõdunemist. Sa annad mulle teada elu, tee. Vennad olgu lubatud teie pea vanemast tarretist lausa ütelda, et ta on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänapäevani. Et ta nüüd oli prohvet ja teadis, et jumal, temal oli vandega tõotanud seada tema ihusoost järglase, tema aujärjele siis ta rääkis ette, nähes Kristuse ülestõusmisest, et tema hinge ei jäeta surmavalda ja et tema liha ei näe kõdunemist. Selle Jeesuse on jumal surnuist üles äratanud. Selle tunnistajad oleme meie kõik. Beta nüüd jumala parema käe läbi on ülendatud ja isalt saanud püha vaimutõotuse siis on tema selle välja valanud nõnda, nagu te nüüd näete ning kuulata. Sest Taavet ei ole läinud taevasse, aga tema ütleb. Issand on ütelnud minu issandale. Istu minu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased sinu jala järiks. Kindlasti teadku nüüd kogu Iisraeli kodakond, et jumal on teinud tema isandaks ning Kristuseks selle Jeesuse, kelle te risti lõite Aga kui nad seda kuulsid, läks neil südamest läbi ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele. Mehed, vennad, mis me peame tegema. Aga Peetrus ütles neile, parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks. Ja siis te saate püha vaimu anni. Sest teie ja teie laste päralt on see tõotus ja kõikide päralt, kes on kaugel keda iganes, issand, meie jumal kutsub enese juurde. Ja veel paljude muude sõnadega, tunnistas ta, manitses ning ütles. Laske endid päästa sellest pöörasest suust. Kes nüüd vastu võtsid, tema sõna need ristiti. Ja nõnda lisati sel päeval nende juure ligi 3000 hinge. Ja Pauluse kirjast roomlastele loeme inimese kahesugusest loomusest. Sest me teame, et keskkond, vaimne, aga mina olin lihalik ja müüdud patu alla. Ma ei tunne ju ära, mida ma teen. Sest ma ei tee seda, mida ma tahan vaid, mida ma vihkan, seda ma teen. Kui ma ka teen, mida ma ei taha siis ma möönan, et käsk on hea. Nii ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab. Sest ma tean, et minus see minu lihas ei ela, head tahet mul on, aga head teha ma ei suuda, sest head, mida ma tahan, ma ei tee vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen. Kui ma nüüd teen seda, mida ma ei taha siis ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab. Nii ma leian eneses käsu, et kuigi ma tahan teha head, on mulle omane teha kurja. Sest seespidise inimese poolest on mul jumala käsust hea meel. Aga oma liikmetes ma tunnen teist käsku, mis paneb vastu mu mõistuse käsule ja võtab mind vangi patu käsu alla, mis on mu liikmetes. Sest kes elavad liha järele, nende meel on suunatud lihalike asjadele. Aga kes elavad vaimu järele neil vaimsetele asjadele. Sest liha mõtteviis, see on surm. Aga vaimu mõtteviis, see on elu ja rahu. Sellepärast et liha mõtteviis on vaen jumala vastu. Sest ta ei alistu jumala käsule ega võigi alistuda. Kes siis lihameeles on? Need ei või olla jumalale meelepärased. Aga teie ei ole liha meeles vaid vaimus. Kui jumala vaim tõepoolest asub teie sees. Aga kellel ei ole Kristuse vaimu, see ei ole tema oma. Kui aga Kristus on teie sees, siis on küll ihu surnud patu pärast, aga vaim on eluõiguse pärast. Aga kui selle vaim, kes Jeesuse on surnuist üles äratanud, teis elab siis tema, kes Kristuse Jeesuse surnuist üles arutas teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma vaimu läbi, kes teis elab? Selle pärast nüüd? Lennud kuuleme küll võlglased, aga mitte lihale. Et elada liha järele, sest kui te liha järele elate, siis te surete. Aga kui te vaimu läbi ihu, teod suretata, siis te elate. Keda iganes jumala vaim juhib, on jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjapõlve vaimu, et peaksite ille kartma. Vait, te olete saanud lapsepõlve vaimu, kelles me hüüame, Abba isa. Seesama vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme jumala lapsed. Kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pärijad. Nii jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad. Et kui me ühes temaga kannatame, siis meid ühes temaga ka austatakse. Kui jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Lõpetuseks kahe mehe mõtteid Karl Rumori raamatust krutsifiksi. Musta mehe ja valge mehe. Ümbruses valitses tühjus ja pilkane. Jõgebalistavast bambusevöötmest kostis vaikne sagin ning nukker taristamine. Justkui asuksid seal päkapikkused, vaimud, kelle erksalt kodune vestlus ei vaikinud kunagi. Veevulin bambuste taga rahustust, neid oma muutumatusega. Antenurilt tuli jääda viirukeseks üksipäini. Maarjo süüdistas paha vaimuna bambuse heatahtlike vaimude vahel. Kuivad kõrred, krõbisesid, oksi läbis, rusin. Kuhu sa mind sihid? Küsis antena. Pole see mulle veel ütelnud, kuhu poole su süda rohkem lustib, kas inimeste või puude pool? Hooplesid ometi Kardoosu ees, et paik sul juba teadupärast teada. Ise sa vaikisid, aga kõrvad sul kikkis? Nutitame siis veelgi seda asja. Maarjaarvamused osutusid igati paikapidavateks. Endiselt kopli poisilt poleks võinud küpsemat kaalutlemist oodatagi. Meil pole muud vaja näitista, kui kaduda ajutiselt inimeste silmist. Peame endile aega aegumiseks varuma. Kroonu onu, kutsika kommetega, kutsikas Kont ei jaksa ära närida, siis mõtleb ta selle maha. Ning sinna see jääbki. Niga kroonu oma asutistega. Praegu Pureksid politsei ja kohtud meid vaesemaks sest kont on alles värske, magusa leene maiguga. Aga mõne aja möödudes kaob selle maht ning mekk. Siis peame ise hoolitsema. Et meie mulla alla kõdunema ei jääks. Siis võib ka linna tagasi minna, ilma meie vastu seal enam huvi tuntaks. Saagu soodumale soodoma lausus Antanud raskemeelselt. Ma ei tõsta oma jalga enam linnatänavaile. Kui inimeste hinged veel kusagil tuld võtavad. Nõusum karmist puhastustulest läbi minema, siis küll väljaspool pahestunud linnu. Vana Aadam põõna maaligi inimeste südames. Aga ma heidan talle tuliseduki kontidesse. NB. Lause lõppu ta neelas endale habemesse jäi suletuks. Nii et Maarjul ta kõrval kõhe hakkas. Kui ta ärkas taas, seisatas, tõstis pea püsti ning haaras Maarjo oma mustade silmade usutlemas vaatesse. Mäletad sa veel meie kõnelust, kui sa laususid? Ega ma pole jutlustaja. Mälet, miks ei mäleta? Meeles sellelegi, mis vangimajas räägitud sai. Ja teinekord ma ütlesin sulle, et antenar Baderi mees, kui sulle geolgi hääd hagi, et vaja on siis ei leia sa Pirksamat, kui see samane Maarjo. Õige jah, naiskontena. Aga vaata mind nüüd. Kas onul mõõtu jutlustaja jaoks? Kas sul on minu jaoks sinepiiva? Kas sul on usku minusse? Kas sa usaldad mind? Kui suur on sinu sinepiiva? Maarja kohkus Antnar, nii nagu ma siin seisan, äravannata, kallis vaderi mees, aramannata. Vaata, näed, sa näed isi, enne kui rahvas röökima pistis, enne kui keegi seda oleks ütelnud. Ristima sina oma meeles prohvetiks, vaatilinegi äravannata. Ma olen must nii nagu seesamune öö. Aga jumala nägemine on valguse nägemine. Ja mu süda on kristlase süda. Antenor hakkas jälle maha vahtima. Ta hääl taandus tavalisse mõrkjust ning kõredusse. Vestlemist jätkas vaikselt. Unustan ära eilse või üleeilse päeva. Sellest päevast sai tahtmata suur proovipäev. Aga ta ei läinud looja issanda valguses, vaid saatana öös. See päev oli nagu minu enda senine elu hea ja kurja vahel heitlemine. Jumala valgus paistis mu hinge keldrisse kitsast pilust. Kõik mu päevad raiskusid saastas ja Püretuses. Aga lõpuks ma aimasin jumala paistust ja olen nüüd pime. Pean ära minema. Nii et mu jäljed mulle enam järele ei jõua. Ta on palju mõtlema ja kannatama. Pean iseenda ära võitma. Sina maarjaoled lihtsameelse aruga, aga truu südamest. Kui me nüüd ära koome, et mina inimestega jagelemised pole, kui me nüüd endile truuks jääme, siis saadab jumal meile oma kutsumise. Ja inimestel läheb meid vaja. Tänane saatejuht oli Ene Pilliroog ja ma soovin teile kaasa kõike head. Meie isa, kes oled taevas. Pühitsetud olgu siin Mu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.