Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes, täna oleme teatri stuudios koos lavastaja Tiit Ojasooga ja teemaks on no 97 ehk Martin med Donachi padjamees, mis mai lõpuni teatri mängukavas. Tegelasi laval on neli, peaosas kirjaniku rollis Tambet Tuisk ja üle kuulavad teda Rein Oja ning Andres Mähar. Kirjanikatuurini vaimupuudega venda mängib lavakooli üliõpilane Sergo Vares. Mis sa arvad, kas võib selles padjame lavastuses olla ka inimestel võimalus ennast kellegagi samastada? Ma arvan, et inimesed ei ole võimalus ennast samastada, vaid ta tahes-tahtmatult samastub ühe, teise või kolmanda tegelasega sealt, sest need jooned, mida, mida McDonald on võimendanud, nagu need on, need on nagunii inimlikud ja pigem on probleem selles, et et ei ole võimalik ennast samastada positiivse kangelasega, vaid tuleb paraku ennast samastada, mitte eriti meeldivate tüüpidega. Näidend algab olukorras, kus üks mees nimega katuurin on kinni võetud kaks tüüpi jõustruktuuridest kuulavad teda üle. Ülekuulatav on kirjutanud õuduslugusid ja nende õuduslugude järgi on toime pandud jõhkraid mõrvasid. Kes on mõrvar, kes süüdi võib küsida, kui vaatad seda kui põnevat krimkat, millele ma pean ikkagi hinnangut andma kas on pelgalt kirjaniku fantaasia või on see kirjanik seal laval, need õudused ise sooritanud, küsin ma saalis. Lavastusele kaasa elades on veel üks võimalus, üks Vastuvõtutasand. Et jõhkrused, mis meile jutustatakse, jutus ette manatakse, on nii vastikud, et sa paned ennast laval toimuva suhtes lukku. Ühesõnaga käib üks valuläve piiri peal mäng, et mitte öelda eksperiment. Aga tegelikult, mis oli lavastaja eesmärk? Küsin Tiit ojasoolt. Lausele, et kunsti nimel on kõik lubatud, vaidlen küll vastu ja ma arvan, et padjamees pigem käsitlebki seda piiri kuhumaani on kõik lubatud ja kuhumaani ei ole kõik lubatud, et selleks, et midagi luua, selleks tuleb alati midagi hävitada, aga küsimus on just nimelt, et kui kaugele sellega sellega võib minna, mida ma öelda tahtsin, siis katuuri on üks tegelane näitemängust väga veenvalt kordab kogu aeg, et ma ei taha mitte midagi öelda, ma mõtlen sellega seda, et jälle kord, et kui oleks olemas selliseid lihtsaid, et kolme või viielauselise vastuseid, et siis ei oleks mõtet lavastada ja ma arvan, et, et inimene, kes on selle lavastuse ära näinud, et noh, ilmselt ei saa öelda, et talle see meeldis. Sest see näitab, et meil on nagu suhteliselt jube, aga aga ma arvan, et see nagu liigutab inimest, tekitab tas rahutust. Ja Ta võib sellega nõustuda, mitte nõustuda, igal juhul ta on sunnitud selle juurde mõnikord ma mõttes veel tagasi pöörduma ja teatrietendus ei kesta see kaks tundi, mis, mis inimene saalis viibib ja laval olevat tegevust vaatab, vaid teatrietendus kestab natuke kauem edasi, et inimesel on, mille peale mõelda. Noh, see kõlab muidugi banaalselt alati rääkinud ja mõelda ja tõstatab niukseid olulisi probleeme, noh veel kord ei tõstata ühtegi olulist probleemi, aga see tekitab rahutust. Ma arvan, et tõstatab küll, vaidlen sulle kohe sügavalt vastu, sellepärast et ma olen ise tegelenud selle padjamehega juba kolm nädalat ja ma ei ütleks, et ma oleks sellest suurt selgust saanud, aga otse sinu käest küsin, et ütle, et kas sa oma põhimõtete nimel oled valmis nagu laskma ennast risti lüüa või surma minema, midagi sellist kõige ekstreemsema, et milline see sinu enda kunstnikupositsioon. No sellest on nagu natukene võib-olla õudselt ohtlik rääkida, sellepärast et. Need on need ohtlikud teemad, mis on selles samas padjamehes sees. Et selle näitemängus minnakse nagu kahesuguste piirideni ja nende esimesena välja tulevate piirideni minekut ma mitte mingil juhul ei toeta, ma arvan, et et kui mõnes filmis, no ma ei tea, Viimse reliikvia stseen, kus kass oli vist Siim, kes peatab suure palgi, hobused, mis üle silla kappavad on ja, ja, ja kaks hobust kukuvad sillalt jõkke, et mul on seda stseeni nagu alati valus vaadata ja ja minu arust Viimse reliikvia lõputiitrites ei ole ka seal on kirjas, et ükski loom kannatada ei saanud. Ma arvan, et need hobused said haiget küll ja see mulle meeldib. Aga mis puutub sellesse, et oma loomingu eest nagu lõpuni seista, siis ma arvan, et ma teen seda iga päev. Jaa, seda küll, aga nüüd ongi see vahendite valik oma loomingu eest seismisel, millised on need eetilised valikud, küsib ka sinu tegelane seal laval ja näib, et tema on selles mõttes selline sinisilmne kuju, kelle jaoks noh, nagu seda seda eetika poolt üldse ei eksisteerigi. Kunstnik sinisilmselt seda ei küsi, seda, seda ütleb sinisilmselt haige inimene, seda selles mõttes ei saa inkrimineerida kunstnikule. Me tahame rääkida nagu kunstnikust ja sellest, kuidas ta kaitseb oma loomingut ja ta kaitseb oma loomingut. Jah, suhteliselt nagu äärmuslike vahenditega, aga noh, minu meelest tal on nagu väga head põhjused nagu nende äärmuslike vahendite kasutamiseks, et ma ei taha öelda seda, et eesmärk pühitseb abinõu, aga eesmärk võib pühitseda Finu küll ja kusjuures ma arvan, et et katuurini puhul ei ole küsimus isegi mitte nagu eesmärgi saavutamiseks, vaid vaid lihtsalt nagu mingi mingi loo lõpetamises, mis seal võib olla ka loomingu juures väga oluline aspekt, et mingil hetkel tuleb, tuleb mõni teema või lugu enda jaoks ära lõpetada ja mõnikord on see lõpetamine nagu päris karm. Kas võib seda padjameest vaadata kui sellist sügavat protestilavastust protesti selle vastu, mis ümberringi toimub? Ma ei tea, kui me räägime protestilavastusest esimeselt. Teater 99, esimene lavastus vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki, oli mõnes mõttes protestilavastus, kuigi ka seal ei olnud see protest nii-öelda nagu esimene lipukiri, vaid vaid protest ilmselt tuli nagu sellest sellest küsimisest või sellest viust meest mõned on aru saanud või mitte, aga mis puutub padjamehesse, siis palju mees nüüd vaevalt et mingi protestilavastus on. Toome sisse vägivalla teema, mis on selle lavastuse üks tugevamaid jooni või märksõnu, et igasugune vägivald on kas protest või siis mingi jõudemonstratsioon, ütleme nii, et see tunnet tahan minna tänavale ja lihtsalt kõik maha lasta, kes ümberringi on, sest mulle tundub, et see maailm on selline nõme, loll ja seda valitsevad veel rumalamad inimesed ja sellise lõhkuja ja sellise destruktiivse maailma on tegelikult juba suurepärast. Kas realistid siia ja, ja kui ma mõtlen ja vaatan seda padjamees nagu sellise sürrealistliku positsiooni pealt, siis, siis võiksin ma ju kunstiliselt temaga. Et see ongi nagu mudel, mida mulle ette mängitakse, aga pagan sa selle sürrealistliku mängusa hülgad või sa teed seda niivõrd naturalistlikult, et mul hakkab sellest vägivallast juba nagu õudne hirm, kuidas selle vägivalla ja selle protesti ja sellega on. Ma arvan, et, et vägivald on nõrkuse ilming ja vägivald sünnitab vägivalda, inimene, kellel on tunne, et ta peaks minema tänavale ja maha kõmmutama kõik maha kõmmutama, kõiki lööma ja sellepärast, et keegi kuskil on käitunud halvasti, siis siis see inimene, nõrk inimene, ta ei ole sellest, et üle saanud teie kord vägivald sünnitab vägivalda ja kui seda näitemängu nagu tähelepanelikult vaadata, siis siis ühel hetkel nagu see, see lõputu vägivalla ahel, mis seal mis seal näitemängus on sees olnud, mis on alanud juba mitukümmend aastat enne selle näitemängu tegevusliku siis lõbu else see ahel katkestatakse ja sellest sünnib ka mingisugune uus lootus, kuna see nii-öelda vägivallaahela katkestamine on selline suhteliselt noh, nagu see ei tundu nagu eriti realistlike võimalik tavaliselt ütleme keskmises Hollywoodi filmis, et oleme nüüd ikka kõik sõbrad ja me üksteisele haiget teeme, et see mõjub nagu osatamisel isegi juba siis padjamees on see niimoodi tehtud, et seda ei ole väga rõhutatud, aga ma usun, et et just sellest nii-öelda nagu pehmest üleminekust saabki alguse parem tulevik veelkord, et vägivald ei ole, ei ole mitte mingisugune lahendus ja vägivald sünnitab alati alati alati uut vägivalda. Sellest juba see näitemäng Aga jõhkrus, aste, mis seal laval on? Ei, seda ei ole meile nagu visualiseeritud, nagu on Hollywoodi filmides verd pritsib kolme kaarte, see on tunduvalt rafineeritum. See jõhkluse aste on siiski selline, mida tavalised Eesti teatris ei kohta. Nojah, niikaua kui keegi võtunaksid uuesti loost võrreldes näiteks sellega, mida sa tegid sellel nädalal lõppenud Inišmori leitnandi ka mis oli ju tegelikult palju rõõmsamas võtmest tehtud, sellist iroonilist kõrvalpilku sa oma padjamehesse ei toonud. Nonii Smorangi kirjutatud märgatavalt rohkem komöödia, noh ja noh, ütleme see teema, mille peatse must komöödia, must komöödia, igal juhul see must komöödia lahti läheb, see on ka eestlasele nagu kaugem ja, ja see teema otseselt ei tähenda mitte midagi. Mis padjamehesse puutub, siis pajamehe teema on nagu väga isiklike ükskõik mis maailma nurgas elavale inimesele aga veel kord, et kahjuks on see padjamees Malachi kõige parem näitemäng, et esiteks on ta dramaturgiliselt nagu kõige tihedam ja terviklikum ja teiseks ta on ka kõige tõsisem, sest ta suudab nagu kahe-kolme inimese vahelistest sellistest kala kitkumistest kuidagi kaugemale minna, mida suudab nagu suuremaid suuremaid üldistusi teha. Ja kui me nüüd inis moori leitnandi peale tagasi mõtlemist, siis insenerileitnandi see lõpuemotsioon, mis jääb, ongi see, et noh, väga tore, et, et mingisugused tropid tükkideks raiuti ja neil ajud sodiks lasti, on ju, et see ongi kõik väga lõbus, aga kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult see vist ei ole eriti lõbus ja ja padjamehest kindlasti sellist tunnet ei jää. Et lähme kõik tänavale ja tapame oma kaaslasi, et see, see on väga tore padjamees ütleb väga selgelt, et vägivald sünnitab vägivalda ja ainult tugev inimene saab sellest üle ja olgem tugevad. Nojah, oma nõrkusest pean ma tunnistama, et minu tegi see padjamees tõeliselt vägivaldseks, nii et, et siin sentents, vägivald sünnitab vägivalda, mida sa kasutad täiesti toim. Vaataja pealt. Tänan väga äge. Ühelt poolt on see padjamehe küsimus see, et millega me saadet alustasime, et mida võib üks kunstnik näiteks kui ta korraldab mõrva ja nimetab selle performance-iks, et kas see siis nagu õigustab tema loomingulist tegevust ja. Ei, see ei ole ju nii SEST minu isiklik seisukoht on see, et ükski kunstiakt ei ei õigusta isegi ühegi loomapiinamist ja tapmist, veelgi enam, et. Mul on kahju ka sellest materjalist, mis kulub lavakujunduse tegemiseks, et võib-olla oleks saanud selle materjali pigem tegemata jätta ja aga noh, see on juba nii romantiline ja mitte kuhugi jõuda mõte, et, aga noh, aeg-ajalt seda siiski mõtlen ja minu meelest nagu see, see näitemäng nagu mõnes mõttes tegeleb pigem nagu selliste suundadega minu jaoks. Seda näitemängu vaadates meenutati mulle ühte lugu, tõestisündinud lugu sellest, kuidas lapsevanemad on pannud oma lapse sulgenud ruumi, jätnud ta sinna ruumi 16-ks aastaks koos televiisoriga. Põhjus on olnud see, et võib-olla on ta sellised, kas skisofreenia või mingisugused hullumise tundemärgid ja selleks, et hoida ära tema muutumist ja seda, et ta teistele ohtlikuks ei lähe, Sulevad nad selle inimese sinna ruumi. Resultaat oli see tõesti, see inimene muutuski hulluks, see koos televiisoriga veedetud 16 pastat tegid oma töö. Minu arvates oli see tsitaat elust enesest, ma jutustan sulle praegu mingisugust kunsttüki ümber. Aga, aga mõnes mõttes on see ju ka nagu sellesama padjamehe süžee, inimese manipuleerimissoov, et mina võin seda teha, mina võingi oma lapse panna sinna 16-ks aastaks telekaga ühte tuppa elama, aga teisalt siit tuleb ka nagu järgmine kujund või palju suurem, et noh, mis meie endiga tehakse. Et me olemegi kui suletud mingisugusesse soga mingisuguse laviini alla. Täna on see eurovisioon, see, see, mis on meil nii-öelda nagu kott peas, istub, millest me kogu aeg räägime, võib-olla see ongi seesama, see 16 aastane, kes on kogu aeg telekaga ühes toas elanud, ütle, kas sa neid tonte, nende tontide kollidega ka seal padjamehest tegeleb. Kas eurovisioon käib? Eurovisioon käib jah ja iga Eesti raadio uudis algab ja lõpeb eurovisiooniga. Aga see on ilmselt siis nagu pigem Eesti Raadio probleem, et mul on õnnestunud küll teemast nagu täiesti mööda vaadata. See aasta vähemalt. Aga ütleme, see manipuleerimise temaatikat Et minu meelest padjamees sellega nagu otseselt ei tegeles sellise massidega manipuleerimiseks, et et see, mis padjamees juhtub, on siiski nagu äärmiselt äärmiselt äärmiselt isiklik. Nojah, sellest, et, et tegevus toimub totalitaarses ühiskonnas, on seda korduvalt mainitakse, et tegevus toimub totalitaarses ühiskonnas, siis ma arvan, et vastus küsimusele, et miks see seal toimub, on, on üks. Kui tegevus toimub totalitaarses ühiskonnas, siis on tõenäoline, et kaks politseinikku võivad ülekuulamise käigus mõne tüübi maha lasta, kui tegevus toimuks kuskil, ma ei tea, nagu käskis, on või ma ei tea kuskil Šotimaal no siis see ei oleks eriti tõenäoline ja näidend kaotaks oma dramaturgiliselt hinge, sest kogu see asi oleks juba ette naljaks pööratud. Kui me räägime totalitaarses ühiskonnast, siis on ta täitsa võimalikelt. Totalitaarne ühiskond ei ole, ei ole oluline, oluline on see, et osad inimesed on saanud võimu juurde ja nad on ise umbes samasugused ja osad inimesed ei ole saanud võimu juurde. Tuleb meelde, see, käisin siin detsembris USAs ja, ja siis üks eks sealne kunstigaleriist selline kõrgema klassi inimene rääkis sellest, et kuidas need lennujaamades on ikka nii kehv ja et need väikesed inimesed, kes seal peavad seda turvakontrolli toimetama, nendele nüüd võim kätte antud ja nad teevad mida iganes, mida iganes, mida iganes. Et ta nägi oma silmaga, kuidas üks ratastoolis naisterahvas kuidas nad otsisid häbi ja kobasid tema keha, keha, kõiki kohti käskisid tal umbes ratastoolist välja tulla ja mis oli tore, kui oli juttu kokkuvõte ja kujutage ette, see ratastoolis inimene, ta oli ju ameeriklane, mis nagu eurooplase jaoks nagu tõeliselt huvitav point on ju, et selles mõttes, et üks lugu, milles on, milles on nii palju nii palju mõtlemisainet, esiteks see, et kuidas väikesed inimesed saavad võimu kätte ja lõpuks see, et, et see ameeriklane ehk siis see ameeriklane, kes seda mulle rääkis, arvab, et ameeriklased on ülemrass. Ja, ja see ei ole nali, ta arvaski nii ja tegemist ei olnud mingisuguse suvalise tüübiga tänavalt, kes sööb ainult siis burgereid, vaid haritud, mõtleva inimesega. Et veel kord, et noh, totalitaarne ühiskond, mitut elitaarne ühiskond, et see küsimus on lihtsalt selles, et osad inimesed pääsevad võimu juurde ja küsimus sellest, et kas kas võimlika millekski kohustab või ainult annab neile suuremad võimalused selle peale ilmselt ei ole mõelnud siit. No muidugi võime paralleele tõmmata Ta meie väikese armsa koduvabariigiga Aga seesama võim on ju tegelikult ka selles, et et sellel samal loojalgi on ju mingisugune võim, mille ta on iseendale võib-olla noh, nagu võtnud või, või et, et see annab talle mingisugused mingisugused erandlikud õigused, et seesama võimu linn sealt jookseb ka läbi. Noh, see, mis puudutab loojat ja tema Kui ta on looja, eks ole, aga noh, ta siiski on looja, ütleme niimoodi. Jah, aga ma ütleks niimoodi, et et loojale on eksimine lubatud kuni selle hetkeni, kui ta oma veast aru saab ja katuuri on peategelane täpselt niimoodi käitubki, et ta eksib, mis on inimlik. Aga kui ta oma veast aru saab, siis ta parandab seda viga nii hästi kui ta, kui ta vähegi oskab ja mõnes mõttes eksib jälle. Sele katuurini kujunemislugu on ka tegelikult sellesse lavastusse sisse mängitud või siis see jutustab, kuidas kõik tekki siis ta oli ka see minu see manipuleerimise küsimused ja siit ka võib-olla see Sinuse võimu küsimus. Ma ei tea, minu meelest on see jah, kogu aeg igal pool sees, mul on mul väikene tütar ja ma mõtlen nagu aeg-ajalt murelikult selle peale, et millised saavad olema tema sõbrad ja ma mõtlen oma sõprade peale, mõtlen nagu erinevate sõpruskondade peale, et millised inimesed on, millistest sõpruskondadesse välja tulnud ja, ja vaatan nüüd ka veel praeguste kaaslaste ja endast vanemate inimeste sõpruskondi, et millised sõpruskonnad on olnud, millisest koolist on pärit ja et kuidas see asi on kõik kujunenud ja loomulikult tahaks, et mu tütrel oleks nagu kõige lahedamad ja toredamad ja paremad sõpruskonnad, aga, aga need vähesed näited, mis ma võiksin endale tuua, näitavad mulle, et ma ei saa tema sõpruskonda valida maid. Ma ei tohi nagu praktiliselt mitte midagi tema sõpruskonna kujunemiseks teha muud kui seda, et et ma üritan tal silmad nii palju kui võimalik lahti hoida, et ta oskaks ise õigeid valikuid teha. Et see soov teiste eest ära otsustada, ma arvan, et see on, on igas inimeses sees. Ja noh, see ongi see kurat, millega, millega tuleks võidelda. Olen viimased päevad nagu mitu korda mõelnud, kuna ma olen neid mitut poliitikut autoga oma majast mööda sõites, ma olen mõelnud mitu korda, et mis need siis ikkagi nüüd nii väga sunnib seda ilmselt väga-väga rasket ja täiesti tänamatud tööd tegema, et sellest ilmselt ei maksta väga palju need mingisugused hüved, mida, mida rahvas neile ette heidab, tegelikult hüved ei ole ju mingi äriühingu võrrel seltsi suured keegi neist lugu ei pea, et miks nad seda üldse teevad. Aga noh, ilmselt siin ongi mingisugune äärmine vajadus nagu näidata seda, et ma olen, ma olen targem kui teised ja ma oskan õiget teed näidata. Aeg-ajalt on see tunne on igal inimesel on oma kustun, magus tunne ei anna, kus, no eriti magusad veel siis, kui teie ongi õige. Justkui Dostojevski tunnistas hea kolleeg Pille-Riin Purje padjamehe kontrolletendusel mida lavastaja arvab Mctonahhiia Dostojevski suhetest. Ma ei olegi mõelnud Dostojevski peale, aga ma olen selle padjamehe puhul mõelnud nagu väga tiheda sideme peale Šexpyriga, et seal on paar Shakespeari nalja kamisel välja kärpisime, kuna need olid sellised kahelauselise väga inglisekesksed naljad, aga sellest ütleme sellest jutustamise laadist ja ka sellest nagu meeleheite suurusest, mis tegelastel on, ta meenutab mulle mitmeti Shakespeari ütleme ütleme, see julmus, mis seal sees on, on võrreldav Mc treffiga. Jaa, katuuriani õhkamine oleks mul pliiats, saaks sellest väga hea loo praegu keset näitemängu, et see meenutab mulle täiesti otseselt Richard, kolmandad, kes hüüab, et oh, oleks mul ratsu pool kuningriiki ratsu eest. Jah, ma olen mõelnud, et ta püüab sinna see eksperdi poole nagu väga, väga tugevalt. Aeg-ajalt. Mina vaatan ja mõtlen, et pahalavastus selline, nagu ma tavaliselt neid filme ei viitsi vaadata, kus veri lendab kolmekaarde ja kus on kogu aeg mul hästi vastik olla, et kui palju see selline kinoesteetika on seda Mctonachi maailma mõjutanud, et miks ainult Shakespeari näited. Ütleme sellises filmilikus McDonaldsi juures, siis käisin just nädal aega Saksamaal teater trefenil, ma olen viimased aastad käinud teatrit vaatamas ja, ja Saksamaa kui minu meelest nagu juhtiv teatrimaa maailmas, ütleme sellise lääneliku teatri ma maailmas. Ühesõnaga teater on seal väga-väga mitmepalgeline, aga üks mingisugune ühine joon, mida saab välja tuua mitmest lavastusest, on see, et et näitlejad mängivad, et väga kiiresti, nad ei mängi niimoodi kiiresti, nagu inglise näitlejad, kes räägivad kiirekeseks, räägivad kiiresti, jooksevad kiiresti nagu tüki läbi vaid nad mängivad selles mõttes kiiresti, et nad suudavad väga palju erinevaid, et nüansse ja emotsioone nagu ühes lühikeses ajahetkes ka mängida, mis tavaliselt nagu normaalse siukse loogika järgi võtaks, võtaks inimesel kõige näitlejal aega ütleme viis minutit, siis nii mitmeski tükis ma nägin, kui saksa näitleja mängis ära selle põhimõtteliselt nagu 15 sekundiga ja mina saalist ma jõudsin seda jälgida väga hästi. Mis puutub selliseid filmilikud, siis ma arvan, et teater peabki muutuma kiiremaks ja mitte kiiremaks tempo mõttes, vaid kiiremaks selles mõttes, et ta paindlikumaks või väledamaks lobedamaks. Võib-olla paremad sõnad isegi kui, kui kiirus, sest kiiruse märgib, nagu otseselt mingisuguseid liikumiskiirust on, jaga sealt tuleb ka filmilikud sisse. Filmid üldjuhul on kobedamad nobedam omantaažiga nobedam mängimisega kui teatrietendused, noh jällegi see ei ole mingisugune üldine, selline kindla peale märkus, et just nii peab olema, sest seda padjameest tehes ma mõtlesin selle peale mitu korda, et et inglise näitlejad, kes mängivad väga kiiresti, et, et iseenesest see on nagu hea vaadata ja mõnikord on ta hämmastav, aga ta läheb suhteliselt vähe korda. Samas kui noh, kõrvale tuusi näiteks ene näitleja aine, kes venitab nii kui jaksab siis vene näitleja mäng läheb sageli nagu väga palju, rohkem korda emotsionaalne jah, ta on väga emotsionaalne või ta annab oma, ta annab oma emotsioonidele aega ja ütleme, padjamehe puhul. Me vahepeal võtsime tegelikult tempot alla, selleks et see lugu jõuaks paremini kohale ja ta et oleks nii-öelda nagu mõjumise reageerimisaega. Ahaa, siit ongi see, miks ta mulle nii krae vahele istus. Teatri eesmärk on linnainimestele korda jää, just see emotsionaalne mõju oli selline, mis tekitas seda õõva, sest muidu on see kõik mäng, mida aeg edasi, seda rohkem läks ka padjamees sellele nii-öelda sellele mängu lainele, et see kõik anti mulle nagu fiktsioonina või mänguna, aga mingil hetkel tulid sa mulle nii lähedale selle looga, et seal oligi küsimus elu ja surma peale, seal ei olnud enam muid küsimusi, nii et kas see siis nüüd ongi see nii-öelda see emotsionaalne üledoseerimine? Ma arvan, et see ei olnud üledoseerimine põhimõtteliselt teater. Enne kui ma teatrikooli läksin, õppisin ülikoolis klassikalist filoloogiat ja põhiline, mis ma sealt meelde jäi Kreeka või antiikteatrist, et teater peab tekitama katarsise katarsise, on see, mida otsitakse, katarsise on hetkel, kui, kui inimene ei oska enam reageerida, ei tea, kas nutta, naerda või teeb seda mõlemat korraga, tal on samal ajal vastik ja tal on samal ajal huvitav ja selle poole me püüdlesime. Ma nägin endale, täheldasin Katartlist momenti, siin mõned päevad tagasi vaatasin Kurozova filmi peidetud kindlus on ilmselt see eesti keeles, mis on nagu äärmiselt põnev, äärmiselt põnev, põnev, põnev ja siis seal vahepeal on üks selline pikk tantsunumber, kus nagu tantsitakse ja lauldakse ja ja mis on iseenesest nagu numbrina väga ilus ja ja noh, nagu puht professionaalsest huvist ja niikuinii kaua tahaks seda kohutavalt, vaat seda filmi vaatasin, siis ma ei suutnud seda üldse vaadata, sest tegelikult noh, tegevus oli katkestatud selleks hetkeks. Ühesõnaga. Ma olin nagunii ärevil, põnevil, et ma ei saanud seda seda stseeni filmist üldse. Vaata, ma pidin seda pärast uuesti vaatama. Selliste segaste tunnete püüdmine on minu meelest väga lahe. Ja aga sinuga tuuril ja ka sellel totalitaarse riigipolitseinikuna seal selline mõte ikka, et ükskõik mis juhtub, aga peaasi, et mu looming alles jääb. Katuurin on nõus selle nimel surema, et kuidas on teatrisse. Lohutuseks on Ristikivi, kes ütleb, et sisaliku tee kivil jätab ka jälje, ikka midagi jääb alles, aga elus ei ole see enamasti nii lihtne, et et kui sa viskut Jotile, siis su looming pääseb või sisust jääb midagi järele, medal kuskile seina pea, need valikud on märgatavalt urusemad. Põhimõtteliselt ongi ainuvõimalik teha teha teatrit niimoodi, et iga lavastus on viimane, kuigi ei taha ju niimoodi teha ja ei taha seda endale tunnistada ja teki ikka tuleb veel mõni lavastus ja aga ideaalvariant on see, et, et iga lavastus on viimane, selle äratundmine ja selle, nende valikute tegemine ei ole veel kord, see ei ole nii lihtne, et elu hinnaga, et see on veel viimane. Ka nii, et sa mõnes mõttes seda katuurini mõtet ikkagi jagada. Noh, mõnes mõttes. Martin Mc Donachi padjameest on väga elegantselt analüüsinud Valle-Sten Maiste sirbis analüüsinud seda kui modernistliku kunsti autodafeed. Minu küsimus, seda lugu vaadates oli palju lihtsam. Miks see mäng mind vihastab? Vastust sellele küsimusele jäängi otsima. Meiega manipuleeritakse elus ka on pidevad eetrihäired ja see viib meid rajalt kõrvale, mistõttu muutume ohtlikuks endale ja teistele kas siis oma infatiivsuses või kõikvõimsuse illusioonis või lihtsalt ükskõiksuses. Seal näitemängus on üks nõdrameelne poiss manipulatsiooni ohver, kellega ennast samastada. Küsisin ojasoolt saate alguses äkki selle hullikesega hullukesega, kellel puudub igasugune reaalsustaju ja võib-olla see trööstitu perspektiiv teebki mind nii kurjaks ja vihaseks padjamehelt lahkudes. Stopp, keelumärk. Sellel teemadel mõtlemine pole sünnis. Pole hullu kohe jõuab teieni positiivse programmiga spordiprogramm. Järgmisel nädalal teatri magasini ei ole, siis on ainult sport. Aga juunikuus kohtume veel kolmel korral pooleks tunniks teatri maga senis tänu sporditoimetuse vastu tulelikkusele loomulikult. Täna siit aitäh kuulamast ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.