Kiloga meedias peab olema võimalikult vähe sõnu, aga need, mis on, peavad olema lakoonilised ja täpsed ning tabama otse sihtmärki. Nõnda on öelnud kuulus vene nõukogude filmilavastaja Leonid kai, tai, kelle filmist klaasia vang ehk suuriku uued seiklused kõlab meile iidaveedisheva esituses lauluke karudest Aleksander sadzeepini sulest. Omalajal teadsid ja armastasid Leonid kaid, haid ja tema loomingut kõik tollases suures Nõukogude liidus kinosaalides, kus linastusid tema filmid, põllud õunal kohta, kuhu kukkuda. Pileti järjekorrad, kinokassade ees oli ta kilomeetri pikkused. Tema filmid olid nagu hea vein, mis läheb aastatega ainult paremaks ning igakordsel vaatamisel võib nendest leida üha uusi ja uusi nüansse. Ja stuudios on taas Triin Ella. Jaak Jõekallas. Seda, et Leoningaid ai näol oli tegu täielikult oma loomingule pühendunud inimesega on tõdenud ka tema abikaasa filminäitlejanna Niina kribeškova, kes on öelnud. Töö oli talle kõige olulisem. Kui ta ei töötanud, siis jäi ta haigeks, hakkas aga uuesti tööle, siis sai ta terveks. Leonid kaid ai sündis 30. jaanuaril 1923. aastal Smaboodne linnas Amuuri oblastis raudteetöölise perekonnas, kolmanda ja ühtlasi ka viimase lapsena. Kui algas teine maailmasõda, saadeti noormees rindele, kus ta töötas mõnda aega luurajana ühe reidi ajal vaenlase tagalas satustaga miini otsa ning selle tulemusena anti talle teise grupi invaliidsus. Nõnda lõppes tulevase komöödia režissööri sõjaväelase karjäär. 1947. aastal lõpetas Leonid kai tai, Irkutski oblasti draamateatristuudio ning kuidas mõnda aega kohalikus teatris näitleja ja valgustaja läheb. Kaks aastat hiljem siirdus taga Moskvasse, asudes õppima üleliidulise kinematograafia instituuti. Õpingute ajal tutvus Leoliin kaid haige oma esimese ja ühtlasi ainukese naisega. Selleks oli nooruke näitlejanna Niina kribeskova, kes kutsus oma meest hellitavalt Leniaks. Me õppisime ühel kursusel, ma ei saaks öelda, et armusin temasse esimesest hetkest. Ma üldiselt häbenesin teda natuke, kartsin rumal välja paista. Ta oli minust kaheksa aastat vanem olnud, rindel me tegime kuni hilisööni proovima diplomitööga ja kord ma kurtsin talle, et tema seatud proovigraafiku pärast pean õhtuti minema koju läbi pimedate tänavate. Ja tema vastas, miks ei öelnud, ma hakkan sind saatma. Nii, me hakkasimegi siis iga päev koos käima ja millalgi hiljem ütles ta mulle järsku ainult sellise talle omase huumoriga. Noh, me sinuga muudkui käime ja käime abielluksid, aga minagi ainult naersin selle peale. Aga järgmisel päeval tulime mõlemad eelnevalt kokku leppimata, passid kaasas ning läksimegi registreerima. Keenia solvus nagu väike laps selle peale, et ma ei tahtnud endale võtta tema perekonnanime. Aga ma olin selleks ajaks mänginud juba paljudes filmides ja mind teadsid kõik Unina Grebeskoovat. Tema polnud teinud aga veel ühtegi filmi. Muide, ma elasin seda väga üle, et me näeme koos väga koomilised välja. Tema väga pikk meeter 84 ja mina väikemeeter 50. Leniaga ütles, tead, Ninok suurt naistma tõsta jõuaks aga väikest kannan ma terve elu oma kätel. Ja nii laulis oli tall, laulu kupeedost Leonid kaid komöödiafilmis ei või olla. Vastne abielupaar Leonid kaid ai ja Niina Grebeskova asus elama naise vanemate juurde ühiskorteris Arbatil ning peagi nägi ilmavalgust ka nende tütar, kes sai endale nimeks Oksana. Pärast õpingute lõppemist kinematograafia instituudis 1955. aastal valmis Leonid kaid haiga esimene film pikk teekond, mis põhines Leoliikorollinko jutustustel. Ning ehkki tegu polnud vöödia filmiga, tabas filmi stsenarist kuulus Mihhaili rom, noormehe särav komöödiameistri talendi ning soovitas tal tegutseda edasi just selles suunas. Kaks aastat hiljem vai miskine Janiidgaid, ain satiiriline komöödia, peigmees teisest ilmast, mis naeris välja pürakratismi ning mis oleks läinud algajale režissöörile maksma peaaegu kogu tema karjääri. Nimelt ei meeldinud tollasele kultuuriministrile Nikolai Mihhailov mine filmis sisalduv satiir ning pärast paljude juhtkonnale vastuvõetamatut stseenide eemaldamist filmist jäi sellest alles ainult pool kuulsaks faili oliikaid aiaga hoopis üheksa minuti pikkuse lühifilmiga koer Barbo ja ebatavaline kross, mis põhineb ajalehe Pravda ühes numbris ilmunud Stepan oliiniki hüljetonil värssides selles filmis, mis nomineeritud 961. aastal Cannes'i filmifestivalil Kuldse palmioksaauhinna kandidaadiks. Parima lühifilmi kategoorias ilmus esimest korda kino vaatajat Eedeegoomikute trio trus Valbos ja Põvaleid, keda kehastasid siis vastavalt Giorgi viitsin Jürini kuulin, Jevgeni Morgunov. Balbassi pidi algselt kehastama näitleja Sergei Filippov kuid kuna ta oli hõivatud muude töödega, tegigi, argiviitsin ettepaneku kutsuda selle osa peale tollal tundmatu tsirkus artisti juuri nikulini Leonid kaid äi on meenutanud. Jürini kuulini nägin ma esimest korda väikeses episoodis filmist tütarlaps kitarriga. Mulle avaldasid muljet tema väljendusrikkad silmad ja mis kõige tähtsam, tõelise koomika harvaesinev võime. Mina nalja täie tõsidusega ei täi, ütles nii koolinile. Teie nägu on niigi koomiline, sellele tuleb lisada vaid mõni detail. Kleebime ette suuredripsmed ja teie siis muudkui pilgutate silmadega. See annab kokkuvõttes näole veelgi tobedama ilme. Peagi jõudis ekraanidele ka filmikoera ebatavaline kross menukas järg, mis sai pealkirjaks puskariajajad. Filmis kõlava laulukese teksti kirjutas algselt Jürinik kuulin ning selle esimene salvestus läks väga edukalt. C5 aga ärevusse mõningaid vastutavaid isikud juhtkonnast, kes kartsid, et väga tabava tekstiga Koblee laul läheb rahva sekka omandades seal juba teistsuguse alatooni. Selle tulemusena valmis uus tekst, mis polnud enam nõnda tabav, ent oli seevastu ideoloogiliselt sobivam. Meie kuulame aga selle laulu algset varianti, mis filmi ei jõudnud. Kuna Leonid ka ei tohi, oli läinud filmi puskariajajad võtete aegu tülli helilooja Nikita Bogozlovskiga vajasta oma uue filmi Operatsioon Õ ehk suuriku teised seiklused jaoks uut heliloojat režissöörile soovitatigi Aleksander sotseepinit, kes kirjutas muusika sealt peale kõikidele kai taifilm. Filmi peategelase suuriku Rally jaoks katsetatud paljusid kandidaate, kuni lõpuks jäi režissöör pidama noorele näitlejale Aleksander Demjaanincole kes on hiljem tunnistanud. Kui ma lugesin läbi selle filmi stsenaariumi, sain kohe aru, et sellest saab tõeline kassatükk kuna midagi taolist meie tolleaegses kinematograaf ja see polnud. Ka selles filmis tegi kaasa koomikute trio trus Valbos ja lõi ning meile laulab juuri nagu lind. Peagi valmis Leon hiilgaid uus film suuriku seiklustest, mida juletud Aga ekraanidele lasta, enne, kui selle oli üleval, vaadanud ja heaks kiitnud Leonid Iljitš Brežnev isiklikult. Kaukaasia vang ehk suuriku uued seiklused esilinastus kolmandal aprillil 1967. aastal Moskvas üheaegselt 53. kinoteatris. Filmis sai täielik hitt Aleksander sadzeepini loodud laule Leonid derbenjovi sõnadele teadis varsti peast koguma ja laulab taas Juri nikkoolid. Vaatamata oma tööle lõbusas žanris oli Leonid kaid eraelus mitte just eriti suur naljahammasvõtteplatsil käitust alati rahulikult, jättes endast sageli suhteliselt külmaverelise inimest see mulje ning käitudes kohati täievolilise diktaatorile. Ja kui miski põllud talle seal meeltmööda, ilmutas karakterit. Gaasia vangehke suurika uued seiklused jäi viimaseks ülesastumiseks koomikute Triiule. Trus Valbastia Põvalai, Leonid kaid äi filmides. Konflikt sündis kaid äi ja lõi osatäitja Jevgeni Morgunov vahel pärast seda, kui viimane tõi võtteplatsile kaasa ühe oma tuttava neiu. Kui siis ka ei tai, nõudis võõraste lahkumist platsilt Läks asi peaaegu käsi kähnuseni. 1968. aastal valmis Leonid kaid Aili film briljant käsi, mida on loetud parimaks vene kinokomöödiaks läbi aegade. Film räägib sellest, mis võib juhtuda ausa lõuga kude inimesega. Esimest korda satud turistina välismaale, libastub seal banaanikoore peal, pöörab oma käeluu ja kaotab hetkeks teadvuse. Ta ei tea, et kukkumise hetkel lausutud vandesõna kurat võtaks, on Barroliks salakaubavedajatele mille tulemusena pannakse tema käsi kipsi, milles omakorda peidetakse salakaubaks mõeldud kuld jandid. Sealt peale hakkavad Semjon Semjonovit tškorbolkoviga, keda filmis kehand stab. Jürini kuulin toimuma lausa uskumatud lood. Silm, mille põhist stseenid filmiti Sotšis ja Bakuus said tohutu publikumenu osaliseks ning suur osa sele dialoogidest läks käibefraasi täna rahva seas liikvele. Brases kauaks pole? Nii laulis meile Andrei Mironov, kes kehastas filmis briljant käsi ühte salakaubavedajate bande liiget, tändiliku Keezzat. Seda rolli pidi alguses mängima, aga ei, tai varasematest filmidest tuntud koomik Giorgi viiksin. Kuid lõppu kui võttes otsustas režissöör anda rolli siiski tollal 27 aastasele Miroolavile, keda kinemato grafistide ringkonnas loeti tollase kuldse noorema põlvkonna esindajaks. Hiljem kirjutasid Nõukogude kinokriitikud, et saatus sirutas Roonavile oma briljantkäe. Omasseini pisikesel saarekesel mängisin Andrei Mironov nii naturaalselt, et tema karjele passiitsejad pama kiitsi, maa matška tuli talle appi. Tõeline kaater koos päästemeeskonnaga. Lauljanna Aida Veedisheva kinni briljant käsi. Ühe tuntuma laulu esitaja on meenutanud. Ma olin just saabunud gastrollinud Kaug-Idast. Ajavahe oli 10 tundi ja äkki peaaegu keskööl helistab helilooja Aleksander Tseepin ja ütleb aida Tartu stuudiosse. Kõik on oma laulud juba linti laulnud, ainult sina oled veel jäänud. Ma läksin stuudiosse ja mulle avanes järgmine vaatepilt. Põrandal on suur punane vaip ja sellel istuvat kolm kuju koos viinapudelitega ning ootavad mind juurini koolid, kes oli just saanud linti oma kuulsa laulu jänestest. Andrei Mironov ja režissöör Leonid-Qaedal. Mind nähes palusid nad mul kohe endiga ühineda. Mina aga vastasin, et milleks ta mind keset tööd siia kutsusite, kas jooma või laulma? Igatahes teie siin lõpetage omavahel, mina aga lähen ja teen nüüd natuke tööd. Atre kuulitz kra tell liiv, nii. Razavüüetootsin kruusa. Filmi briljant käsivõtete aegu levis kuuldus näitleja juriini kuulini surmast kuna filmi seltskonda majutanud hotellihorisont töötajatest oli leidnud hoone keldrist näitleja voodilinaga kaetud keha. Tegemist oli aga mulaas nukuga, mida kasutati filmi ühes lõpuepisoodis, kus Nick kuulini kehastatud Semjon Semjonovit Corbolkov pidi alla kukkuma helikopteriga üles tõstetud autost. Muide Leonid kaid äi naine, näitlejanna Niina Grebeskova, kes mängis filmis juurini koolini kehastatava tegelaskuju abikaasat, on öelnud, et pärast seda arvati, et nad on abielus ka tegelikus elus ning et Leonid kai tai näol on tegemist vaid näitlejanna armukesega. Grebeskova on tunnistanud, et kord aastas poes tema juurde üks naisterahvas ja ütles. Kuidas te küll võisite tuntud näitleja Nick kuulini maha jätta. Mingisuguse režissöör, kaid, tai? Ja see oli muidugi juurini kuulin ja tema kuulus laul jänestest. 1000 971. aastal valmis Leon hiilgaid Aili film 12 tooli Ilfi ja Petrovi samanimelise romaani põhjal, milles sai režissööri enda üks lemmikfilme. Kõige raskemaks osutus peaosatäitja ostab Benderi leidmine rollile prooviti kokku kahtekümmend, kahte kandidaati, nende seas isegi Vladimir Võssotski kuni jäädi pidama täiesti tundmatu Artšill kommija šviili peale. Isa Fjodori rolli mõeldud Mihhail puugokil mõtles aga kolm nädalat enne kui andis oma nõusoleku sellele osatäitmisele kuna pidi enne seda pidama läbirääkimisi oma sügavalt uskliku emaga. Soovimata solvata tolle veendumusi ja tõekspidamisi, laulab Valeri solvata Tochin ja kõlab tango filmist 12 tooli. 1973. aastal esilinastus Leon hiilgaid ajaloolisi vasturääkivusi täis komöödia. Ivan Vassiljevitsh vahetab elukutset, mis põhineb Mihhail Bulgakovi näidendile. Seebile tõi režissöörile ega tema elu kõige suurema honorari 18000 rubla. Ühest selle filmilauludest, mis kõlas valeerisolotuhhini esituses sai 1900 seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel kõikide restoranide orkestrite üks põhinumbreid. Studia. Jaa. Jaa. Töötavad. Kaasa ja. Muide, silmi van Vassiljevitsh vahetab elukutset ühes stseenis, kus tsaar Ivan Groznõi näitleja Juri Jakovlevi kehastuses satub ajamasina kaudu 1900 seitsmekümnendatel tahate ühte Moskva korrusmaja korterisse satub ta kuulama kogemata sisselülitatud kassettmaki pealt Vene romanssi, mille laulis selle filmi jaoks spetsiaalselt linti Vladimir Võssotski. 1975. aastal valmis Leoliitkaid ail Mihhaili Sostšenko loomingu ainetel. Komöödiafilm ei või olla. Mis sisaldab kolme Nõukogude provintsielust, pajatavad novellialapealkirjadega kuritöö ja karistus, lõbus lesk ja juhtum pulmas. Filmis heidetakse nalja selliste inimeste igipõliste pahede üle nagu inimlik lollus, joomarlus, ahnus ja kergemeelne suhtumine ellu. Ja laulab jäätisest vinni. Leonid ka ei tohi, abikaasa Niina kribeškova on meenutanud. Temaga koos elada ei olnud lihtne. Ta oli raske inimene mitte selline nagu teised. Ja seda tema erilisust tuli armastada ja austada tihti selle nimel ka kannatada. Ta ei teinud kunagi mingeid skandaale, vaid lihtsalt sulgus endasse. Vaitis, mina aga pidin mõistatama, mis on juhtunud. Kui ma kedagi kritiseerisid, tõusis ta püsti ja läks vaikides välja. Kui ma siis ükskord küsisin, et miks ta vastas? Ma ei taha näha sind sellisena. Talle ei meeldinud üldse mingisugunegi keelepeks. Nimekiri peaks jätkama koera võtmisega kaasnes meil kodus terve epopöa. Me valisime teda tervelt viis aastat. Lina tahtis suurt koera, mina väikest tütart. No aga tõukoera. Ja siis üks päev kinkis Oksana klassikaaslane meile foksterjeri. Esimesed kolm ööd magas kutsikas Lenja põlvedel. Pärast läksin maga turule, ostsin karbi, tegin sellesse augu põhja, panin rätiku ja tegin koerakesele maja. Leniale meeldis temaga jalutada ja iga kord vaata seda meie maja kõrval asuva kino pakkuva sisse ja rõõmustas, kas tead, mängitakse kolme minu filmiks, aga võtetest on möödunud juba üle 20 aasta, ostis siis endale pileti, läks kinno oma finime vaatama. Pärast aga ütles mulle, inimesed naeravad siiamaani ühtede ja samade kohtade peal. Oma viimases, 1993. aastal antud intervjuus tunnistas Leonid kai tai, kelle lavastajakontolt me leiame kokku 23 filmi. Et edukast režissöörist on temast aastaga saavad vaene pensionär. Venemaa elas sellel ajal üle oma mitte just kõige paremaid aegu, Nõukogude Liit oli lagunenud ning kogu maal valitses korralageduse kaos. Kõigil oli iseendaga nii palju tegemist, et kellelgi polnud aega mõelda kinogomöödiatele. Leonigaid äi suri 19-l novembril 1993. aastal ootamatult oma kodus. Alles me temaga rääkisime meie suvilast ja kõik minut hiljem teda enam ei olnud, on meenutanud tema abikaasa Niina kribeškova. Ma ei saanud alguses arugi, et olen jäänud üksi. Me elasime koos täpselt 40 aastat. Ma ei saa öelda, et oleksin teda armastanud. Kuid ma hindasin teda tohutult. Mõistsin tema unikaalsust. Aga armastada. Mulle ei meeldi see sõna, ta ei mahuta endas kõike, võib armastada boršisuppi või kohvi või langevat lund. Aga minul oli kõik teistmoodi. Kui tal oli halb, siis tundsin ka mina end halvasti. Näiteks siis, kui inimesed ilma huumorimeeleta, solvasid teda oma igasuguste idiootlike retsensioonidega. Pärast tema surma tahtsin endal veenid läbi lõigata, lihtsalt ka surra. Mulle tundus, et heidan pikali ja ei tõuse, kena. Aitas tütar. Paljud näitlejad olid abiks ja toeks. Aga pärast toimus minus nagu mingi ümberlülitumine. Ma tunnetasin kuidagi, et ta on olemas, ainult Ta on läinud filmivõtetele kuhugi väga kaugele ja tuleb millalgi varsti tagasi ja mina ootan teda. Vaenl näen teda unes, ta tuleb minu juurde ja küsib. Kas sa mulle pahane polegi? Minaga vastan, aga pole ju põhjust. Leo eel ka ei tohi lahkumisest müüa keskelt möödunud juba palju aastaid kuid tema filme näidatakse televisiooni vahendusel ikka ja jälle. Ja peale on kasvanud juba uus põlvkond inimesi, kes naerab hingest teravmeelse situatsioonikoomika üle ning meenutab tänutundega südames meest, kes on kinkinud maailmale need aegumatud kinoklassikasse tüüblid. Meie saadet jääb lõpetama Niina protskaja lauluga filmist. Ivan Vassiljevitsh vahetab elukutset. Sarja nostalgiasaadete koostaja on Jaak Jõekallas ja stuudios olid Triin Ella, Jaak Jõekallas ja helioperaator Vivika Ludvig.