Tänases keskeprogrammis räägib bioloog Georg aher oma lemmikloomadest. Mul ei ole nagu sihukest ühte lemmikut, et vot tema on minu suur suur lemmik, et tema on üle kõige neid lemmikuid, tegelikult on kogunenud elu jooksul päris palju. Ja, ja nende hulgas on igasuguseid, on selliseid, kellel on nahke, selliseid, kellel soomused seljas ja kellel on, on karvad seljas ja ja kui alustada kellestki, siis võib-olla kõige parem oleks alustada ahvidest. Eks igal inimesel on teatud sümpaatia ahvide suhtes, aga mõnedel on ka sihuke kindel eitav suhtumine nendesse. Võib-olla sellepärast, et nad on meiega nii sarnased ja võib-olla me näeme ja tunneme neist tihtipeale iseenesest ära. Loomaaias, ahvipuuri ja salat elus palju inimesi, nad kõik uudistavad ja kõik tahavad neid vaadata. Oi kui naljakas see on ja aga tegelikult looduses ahve näha ja neid vaadelda on, on siiski hoopis teine ja seal tuleb see nende loomus nagu kõige paremini esile. Mul on üks lemmikutest kaputsiinov, tilluke, sihuke kassi suurune põhiselt musta värvi, ilusa siukse haard sabaga, valge näoga ja siis on tal pealae peal nagu mungamüts. Ja nad elavad noh, mitte väga suurtes gruppides toimetavad seal puu võra, latvades võivad tulla ka allapoole, vahel tulevad ka päris maapinnale. Ja nad on äärmiselt nutikad. Nad on, on kohe nii nutikad, lausa hirm tuleb peale, et kuidas niisugune pisitillukene ahvikene suudab nii paljusid asju tegelikult noh, ma ei julge öelda, et läbimata, ütleb aga aga teatud asju suudate välja mõelda küll. Ma kohtusin temaga Costa Ricas Vaikse ookeani rannikul, nende pisikest ahvide kari ilmus järsku ei kusagilt ilmusid sinna metsa alla ja hakkasid seal ümberringi siis toimetama, neid oli kusagil mingi 20 tükki ei jõudnud lugeda liiklust kogu aeg sinna-tänna ja kuna ma tahtsin neid pildistada ka, siis ma kartsin kogu aeg, et nad jälle lähevad ära, kuigi tegelikult me saime olla päris kaua koos. Ja, ja siis ma jälgisin neid kaameraga ja ilma kaamerata. Ja, ja see oli tegelikult päris selline mõnus kohtumine kus see tilluke kassi suur läheb suure kookospähkli juurde ja veeretab teda ja ta ei tohiks nagu sellega mitte midagi peale hakata ja siis ühtäkki kusagilt ta tassib kohale peaaegu kilose kivi ja kukub sellega siis seda kookospähklit pasardama ja vasardab teda ikka kohe päris hinges, nii et kuni lõpuks koor puruks läheb ja siis tulevad ka teised ja nad söövad seda kookospähklit seal siis innukalt pidi ju läbi mõtlema, kust ta selle kivi leiab ja katki saab ju, milline see kivi peab olema ja see, kuidas ta, see tassi, see oli ju täiesti omaette niisugune, vaatame kuna selles piirkonnas ikka inimesi natukene liikus, siis näiteks ühel momendil nad tegid tühjaks minu silma all ühe ameerika naisterahva käekotti, see naisterahvas pani selle käekotti hetkeks mahalangenud puutüve peale ja läks hetkeks koti juurest ära ja selle tühise hetke jooksul need väiksed kaputsiin ahvid ümbritsesid tiheda rõngana seljakotid ja, ja siis sealt pilluti kõik see kraam praktiliselt poole minuti jooksul välja. Sa ei jõua nagu reageerida, ma nägin seda kusagilt 10 meetri kaugele ei olnud midagi teha, sest sel ajal, kui ma kohale jõudsin, sinna koti juurde oli juba kott laiali lammutatud ja see vaene naisterahvas tuli ja hakkas siis nukralt, et neid asju kokku koguma. Nii et need väiksed ahviks ääretult kiired, nutikad ja tegutsesid väga organiseeritud, sihuke röövlibande. Kui ma tegin sealt neist selliseid portreepilte, siis praktiliselt iga pildi peal on neil isesugune ilme, et nad kogu aeg muudavad seda näoilmet ja siis selle näoilmega teistele grupi liikmetele, tõenäoliselt teadvustavad midagi. Mul on paar pilti, kus nad nagu said pahaseks ja siis, kui ta demonstreeris oma kihvu, siis need kihvad olid päris aukartust äratavad. Ma arvan, et kui näiteks näppu oleks liiga lähedale pannud ja need kihvad näpp oleks löönud, et sealt tuleb päris palju verd välja tulnud, et see väga lähedane suhtlemine tõenäoliselt ei oleks väga meeldiv olnud. Aga üks ahkeda ma looduses näinud ei ole, sest ta on suhteliselt haruldane ja elab väga sellises segases piirkonnas, kus praegu möllab ebola, jagus ka, on sõjategevust üpris palju Lääne-Aafrikas. Kuid ma olen teda loomaaias vaadelnud ja olen tema kohta päris palju lugenud ja ja tema on minu jaoks päris põnevaks liigiks viimastel aastatel muutunud. See on siis Campbelli pärdik, temal on hämmastavalt mitmekesine keel. Tal on kuus fraasi, mida ta siis kombineerib omavahel ja kui ta nad erineval viisil siis need fraasid nagu kokku paneb, siis need fraasid omandavad uue tähenduse, tekivad uued laused, nii et põhimõtteliselt tema keeles on üle 30 lause. Ma olen teda loomaaias näinud ja, ja seal päris pikalt jälginud. Need hääled on suhteliselt vaiksed, aga, aga siis kui näiteks noh, ta ärritub, siis teeb korraks hakk ja hakkhäälitsusi siukseid kummalisi, mis kõlavad päris hästi. Häälitsemine, häälitsuste kombineerimine selles grupis toimub pidevalt ja, ja see on väga omapärane vaadata, eriti kui näiteks juhtunud sel ajal, kui need siis loomaaias ostetakse sisse söötmise juures tekib kohe terve sihuke väike diskussioon. Noh, ega ei saa aru, mida nad ütlevad, aga on näha, et nad väga tõsiselt muljetavad nende toitude ülemis neile siis parajasti toodud on vist üks keerulisemaid loomakeel üldse, mida tuntakse, et ja see oli tõesti, mis pani nende suhtes siukest väikest aukartust tundma ja ja nende vastu enam enam huvi tundma. Nad on üle maailma laiali loomaaedades, kuhugi jälle satun, et, et siis ma kindlasti lähen neid vaatama, sest mul on märkused. Kui kusagil olemas, aga loomaaed lähedal, siis ma ei jäta seda loomaaeda kunagi külastamata. Ja kui ahvidega jätkata, siis muidugi noh, üks minu vaieldamatud lemmikuid on gorilla just tasandiku gorilla. Tema on selline massiivne, suuresti laia algnel õlgade laius seal kusagil eriti suurte lisaloomadel. Tal on sihuke võimas kukal välja kujunenud tänu nendele põhimõtteliselt telemälumis, lihastele, sihukesele, koljuharjale ka, kuhu külge need lihased kõik kinnituvad. Ja teda ma ei ole ka looduses näinud, teda ma olen ka loomaaedades näinud erinevates loomaaedades, neid on päris palju. Üle euroop. Neid on kõige parem vaadata, kui rahvast seal puuri juures väga palju ei ole, et nad on natukene sellised, julgeksin öelda isegi häbelikud, et nad ei nagu ei taha rahva hulgas nagu ennast väljendada, et nad istuvad ja panevad silmadki vahel kinni ja ilmselt see pilk, kui on nende jaoks tõsiselt häiriv kellelegi otsevaade ja nad püüavad seda vältida ja aga siis, kui rahvast palju ei ole, sa lihtsalt istud ja vaatad neid, siis nad hakkavad nagu ise ka sinu vastu huvi tundma jälgivad sinu tegevust ja see, see ei ole niimoodi nagu meie vaatame, vaatame otsa. Ta jälgib sind nagu silmanurgast vaikselt, nagu kööritab ja ja püüab siis aru saada, et kes sa selline oled ja ja nad on sellised kuidagi äärmised, stoilised, äärmiselt rahulikud. Lapsepõlvest lugesid korilladest midagi, siis enamasti seal räägiti kui agressiivsed, suured karjuvad ja mis iganes on ja noh, eks me kõik oleme Kinkongi filme näinud erinevatest aegadest ja särandas tehtud ikka selline eletum, monstrum, kes siis muud ei tee, kui püüab inimesi süüa ja, ja neid vaja on väga agressiivne. Tegelikkuses kui lugeda nende kohta, siis selgub, et nad on väga rahumeelsed inimest, isegi mitte kartvat tegelased, neil ei ole nagu inimese suhtes mingisuguseid siukseid hirmusid eriti olnud. Aga viimastel aegadel nende käsi käib nii halvasti, et need hirmud ilmselt kujunevad tasapisi väljanil. Neil on siuksed toredad peresuhted, et selles ühes rühmas on siis üks vanem karja juht isanda vaestele ikka selline hallide karvadega, neid kutsutakse hõbe selgadeks. Ja, ja siis on seal mõned nooremad isased emased tavaliselt kõnnivad karja juurest minema, lähed mõne teise karja juurde, ühinevad nende teiste isaste kava, teiste karjade, kes seal ümberringi luusivad. Ja siis isane tema nagu oma pilgu ja häälitsustega hoiab seda karja koos ja jälgib siis ka teised. Võõrad sinna juurde ei tule. Tegelikult nende elurütm on ääretult rahulik ja selline aeglane. Kell kuus hommikul, kui päike tõuseb, ärkavad üles, söövad, siis veidikene laisk, saad söömisele kulub, neil teeb päris palju aega. Sest nad söövad puude lehti. Ja need puude lehed sisaldab nii vähe toitaineid ja neid peab ahmima ikka väga suurtes kogustes, et kõht täis saada ja ja muidugi vahepeal istub mõni sitikas või mingi putuka gene, siis nad söövad neid ka hea meelega ja aga siukest süsteemset loomse toidu otsimist nendel nagu ette ei tule, et põhiliselt nad ikkagi eelistad taim. Ja siis päeva jooksul tehakse väike paus, kui väga kuumaks läheb, istutakse varjus ja, ja aetakse siukseid pere asju, puhastatakse üksteise karvu, tukastatakse veidikene pärastlõunal, kui jahedamaks läheb, siis jälle süüakse ja päikeseloojangu eel siis tehakse kähku kusagil viie minuti jooksul pesad valmis ja sinna siis heidetakse ööseks magama. 10 aastat tagasi esmakordselt täheldati, et gorillad on kasutamas ka tööriistu, emane gorilla läks vette ja, ja see vesi ulatas talle rinnuni ja siis ta pöördus veest tagasi, läks, murdis endale ühe kuivanud oksa ja hakkas sellega siis vee sügavust mõõtma. Nii et, et ta sai liikuda sellistes kohtades, kus vee sügavus teda enam ei ei ehmatanud. Ja lisaks nad kepiga otsijad vee põhjas siis siukseid pehmeid taimi ja püüavad neid siis sealt välja urgitseda sellega, et sellised kaks tööriista kasutamise viisi on nüüd leitud viimase kümnekonna aasta jooksul ja see oli omal ajal teadusmaailmas päris suur sensatsioon, kui need esimesed pildid siis ajakirjandusse jõudsid. Gorillad on paraku jäänud sellistele kriteeriumidele, kus ümberringi inimesed kipuvad sõdima. Nad on küll kaitse all, kõik on rahvusvahelises punases raamatus, noh, neid on erinevaid liike. Tegelikult on peale tasandiku gorillad, on olemas ka mägigorillad, veel tasandiku gorillad on jäänud jah, sinna jalgu ja põgenikelaagrite aladele ja see muidugi, et elu paremaks ei muuda. Neis põgenikelaagrites on ka probleeme, näiteks toiduga ja siis inimesed kipud küttima ja gorilla liha Aafrikas on väga hinnatud. Kuigi ametlikult Ta ei tohi siis neid kütitakse nii looduskaitsealadel kui väljaspool looduskaitsealasid ja koljusid õlitatud turistidele müüa. Õnneks meile ei tohi neid tuua. Aga noh, on maid, kuhu neid tohib piier seal suur business ja, ja kõik see nende arvukust vähendab ja ja ega vist praegusel hetkel see ei ole kellelegi päris täpset ülevaadet, et palju, et tegelikult alles on jäänud. Pimedus kiires kääne. Loom, kes mulle väga meeldib, on kuningpüüton teda oma looduses ei ole leidnud, sest tema on väga peidulise eluviisiga ja läheb päeval barju aga looma eeldades olema teda päris palju näinud ja, ja ma tean, et teda peetakse päris palju kodus. Kui kõik teavad püütunitest seda, et nad on suured, näiteks võrkpüüton seal üheksa meetrit ja ja tiigerpüüton ka seal nelja-viie meetri pikkune või isegi pihke võib vahetevahel olla, siis kuningpüüton on päris tillukene, täiskasvanud isased võivad olla isegi alla meetri seal kusagil 90 sentimeetrit pikad või siis meeter 20 on selline vahemik, emased, natuke suured, meeter viiekümnesed, ta on väga rahulik, neid peetakse tegelikult üle maailma väga paljude raadiumides ja neid siis paljundatakse, seal ta värvuselt on selline pruunikas ja tal on nagu suured kaunid laigud kere peal, väga ilus on ta ka väga atraktiivne, kusjuures keskelt on ta jäme, sabast läheb järsku peenikeseks ja kael ja pea on ka suhteliselt väikesed. Ja nime on ta saanud selle järgi, et vanasti siis aafrika erinevate piirkondade suguharude pealikud või kuningad, nemad kandsite ta kaela, teda ümber kaela, sellest tuli seal sisse kuningpüüton nimeks. Ja tema siis on selline, et ta püüab siis päevavalguses teiste silma alla mitte sattuda, tuleb välja öösiti, päeval on ta maa all erinevate surgudes peidus. Jahti peab siis tavaliselt öösiti ja kui ta siis päevasel ajal satub välja, siis ta keerab enda niimoodi nagu palliks, täitsa ümmargune pall. Pea peidab koos kaelaga sinna keskele ja teda on väga raske siis sealt pallist lahti saada. Ma olen mitmeid kordi proovinud teda lahti arutanud, vägisi, siis ta aina rohkem tõmbab ennast palliks. Ega ta ei taha lasta ennast lahti arutada. Ja ma kusagilt mingist vene keelsest artiklist kunagi lugesin ka, et et Aafrika lapsed pidid siis ka temaga mängima, et kui neid on nagu lemmikloomaks võetud, et siis kasutatakse palli asemel. Ma kaldun arvama, et see lugu ei saa väga. Võib-olla sellepärast, et kui teda näiteks jalaga ikka togida, siis ma arvan, et ta vaeseke sureb lihtsalt ära, ükski loom ei kannata sellist togivist välja. Aga võib-olla jah, et keegi viskas ühest püütoni teisele, teine püüdis kinni, midagi siukest võis vette tulla. Teine madu, kellest ma räägiksin ja kes on nüüd, ma arvan, paljudel inimestel tuttav ja kes mulle kohe väga meeldib seal nastik, nastik on meie kodumaine madu pikkuselt on enam-vähem kuningpüüton iga samas klassis ainult et ta on oluliselt peenem, sihvakas ja muidugi, mille järgi meid ära tunnevad. Need kaks kollast laiku nastikuid on selles mõttes hea vaadelda, et ega nad ei ole väga pelglikud ega kohe minema ei tõtta, vaid jäävad ühe koha peale ja siis võib neid rahulikult jälgida, mida nad parajasti teevad. Möödunud suvel, kui oli Saaremaal lapselapsega, siis siis oli tore võimalus jälgida, kuidas üks nastik kala püüdis. Ja, ja see on tegelikult asi, mida väga sageli nagu ei, ei trehvanud nägema. Tegin pilti sellest plastikust ja aga näiteks teine niisugune huvitav kohtumine olid, kui lapse liivakasti roomas üks nastik ja, ja noh, ei tahtnud nagu teda sinna elama jätta. Ostsin ta kinni, panin kilekotitiime ta jõe äärde tagasi, kust ta ilmselt tulnud oli. Ja, ja siis ta otsustas meid, peleti teda ja, ja see peletamine kujunes selliseks, kus, kus ta otsustas seal kotis järsku haisema hakata. Ja see oli tõeline kannatuste rada selle kotikesega siis sinna jõe äärde minek selle pärast, et noh, see hais oli niivõrd hirmus sõna otseses mõttes tuli auto aknad pärani lahti teha ja ja siis pea peaaegu aknast välja panna, sest noh, see oli tõesti sihuke, kuid mädanenud raipe hais, mida sa vaenlastik meile välja ajas. Tegelikult on ta terve etenduste jaoks. Kui ta ikka tunneb ennast ahistatuna, siis esimene asi, mis ta teeb, ta keerab end niimoodi puntrasse ka peaaegu nagu palliks sõlme hakkab siis demonstreerima kõhu poolti, kõhupooles, need soomused on musta-valgekirjud ja kui need kiiresti liigutada, siis tekib sihuke silmi häiriv muster. Kui see ei aita, siis ta järsku sureb ära tee silma all niimoodi, et klõpsti on ta valmis, jäik ja, ja vot siis, kui ta, see surmahetk on kätte saabunud nakkab see hais tulema ja pärast seda siis, kui te vaikselt olete kannatanud ja kõik see haisud ja värgid välja vaatate, mis edasi saab siis järsku täieli Nive madu ärkab ellu, ei ole ta surnud Voldega midagi, keerab kenasti kõhu peale, roomab rahulikult kuhugi peidupaika või oma teed. See on jah, tõeline etendus. Mul on lemmikud ka konnade hulgas ja neid on ka päris palju. Ja üks on see, kellega me saime väga suurteks sõpradeks Tallinna loomaaias, kui ma seal töötasin seal aafrika härgkonn vanastega aafrika Hiikkonnas kutsuti teda, ta on niisugune suur roheline ja isased on palju suuremad. Tavaliselt meie kärnkonnadel on emased nagu suured isased on pisikesed seal. Aga see on suur, ta on kusagil üks 30 sentimeetrit pikk olla 27, kaks kaheksa sentimeetrit ja mis kõige kummalisem tema juures, kui ta istub, või noh, on selles tüüpis konnaasendis, tema pikkus ja laius on enam-vähem ühesuurused tõesti valgub niimoodi ühtlaselt laiali, kool läheb tal siis natukene pikemaks, suured punnis silmad seal koonu juures ja päratu suur suu, ta liigub suhteliselt aegamööda pead on ka sellised, et noh, ei saagi aru, kas ta nüüd maast kerkis lahti või ei kerkinud. See ei ole väga, väga muljetavaldav see hüppamine. Ja, ja miks ta siis lemmik oli, sellepärast et tema põhjustas minul ühe siukse suure segaduse, ma olin niisugune algaja terraariumi tegelane ja ja saime nad kuidagi paljunema, isane peaaegu kägistades viljastas selle emase munarakud ära ja siis võtsime ta sealt emase juurest ära ja emane kullast juurde mõneks ajaks isase panime eemale, vaatasime kullerit ja siis juhtus midagi siukest. Hämmastavad, millest varuosa kullasid, hakkas väga intensiivselt kasvama ja õige pea olid nad kusagil 10 sentimeetrit pikad suured paksud ja teised olid nagu nirud, seal. Sihuksed meie rohukonnakulles moodi, mitte midagi ütlevad, jäi, sööda, anna süüa, kui palju tahes, nemad ei kasva. Ja ühel heal päeval vaatad, kuidas need suured siis hakkavad neid pisikesi taga ajama ja nahka pistma. Ja, ja ma ei saanud üldse aru, et mis, mis jant see on, et kas peab nüüd need kullased eraldi panev suured, eraldi väikesed eraldi ja alles vist mõni aasta, hiljemalt kirjeldused kusagilt leidsin üles, et tegelikult see ongi nende elu. Ongi nii, et sul on kaks võimalust sündida, kas sa sünnid ellujääjaks, sünnid nende ellu jääte toiduks? Need pisikesed ongi siis selleks siia maailma ilmunud, et suured saaksid kõhu täis süüa, hästi kiiresti kasvada, sest nende häda on see, et kohas, kus nemad siis elavad seal Aafrikas vannides siis sealse vesi, milles nad paljunevad, veelombid kipuvad siis lihtsalt ära kaduma väga kiiresti. Ja, ja tegelikult see isaste roll on seal väga oluline suurte jalgadega ja, ja suure jõuga, nemad hooldavad neid väikseid tiike, kus kohas need lapsukesed tal elavad ja, ja püüavad siis erinevaid väikseid lombiks omavahel ühendada, et oleks piisavalt vett, et need kulles, et saaksid siis küllalt ruttu suureks kasvada ja sealt siis enne vee lõplikku kuivamist jalad alla endal kasvatada ja minema kõndida. Et see oli minu jaoks üllatused. Üheks osavendadest-õdedest on ainult selleks maailma loodud, et nad ära söödaks ja teised vennad kasvada saaksid. Aga sellest hoolimata see konn kuidagi oli väga sümpaatne. Ta tahtis just hästi suure paksu põhjaga teraariumite, siis hommikul lähed ja vaata, nüüd on ta jälle ära kadunud ja siis selle kohta nendest maa sisse kaevanud. Ja tema eluviis ongi selline suure osa oma elust veedata siis maa sisse kaevunud, paneb endale veel siukse nagu kotiga ümber ja ja seal ta siis on, et võib aastast 10 kuud kuiva perioodi niimoodi üle elada, et kaks kuud aktiivne ja 10 kuud magab. Ja samal ajal seal lumes oli meid teine väga huvitav konn ka. Tema on ka kärnkonn, kellel nimeks on, aga tema on maailmas kõige enam levinud con praegusel hetkel neid on terve maailm täis. Need on eksporditud kõikvõimalikesse kohtadesse. Ja nüüd on temast tulnud selline nuhtlus nii Austraalias kui Kagu-Aasias kui Kariibi mere saartel, sest kusagil ei hakanud tegema tegelikult seda, mida need eksportijad plaanisid, ehk hävitama neid kahjureid, kes siis neid erinevaid aiavilju või põllumajandussaadusi püüdsid hävitada. Vaid ta hakkas sööma kohalikku Haunat väga suure intensiivsusega. Ja lisaks on ta ääretult viljakas ja tal on veel üks eelis teiste konnadega võrreldes. Ta talub väga hästi, riim ehk sellist jätkus magevesi ja merevesi kokku puutunud, et ta ei ole nii soolane merevesi, aga põhimõtteliselt ta ikkagi on üpris soolane. Ja see annab talle tegelikult tohutud eelised. Ja näiteks austraallased on selle, aga ka praegusel hetkel väga hädas, seal ta levib tohutu kiirusega, ta vist kusagil neljakümnendatel aastatel Austraaliasse toodi ja praeguseks hetkeks on ta ikka selle idaranniku ikka täiesti nagu enda alla võtnud, et on levinud peaaegu keskAustraaliasse välja. Mina olen temaga kohtunud, Kesk-Ameerikasse kohtumine oli väga üllatav. Öösel tahtsin jälle pilte tegema minna ja kuna seal öeldi, et peab tingimata saapad jalga panema väljaminekuks, siis hakkasin oma suuri saapaid otsima ja vaatasid, üks saabas on nii raske, palju raskem kui teine. Ja siis igaks juhuks kallutasin seda saabast, sealt potsatas siis aga mulle jalgade ja, ja siis me politseis või teineteist, tema vaatas mind ja mina vaatasin teda ja meil ei olnud nagu midagi kommunikeerida, teineteisel, et natuke aega põrnitsesime. Ja siis ta hüppas ja oli siis paari hüppega sealt ära hüpanud ja, ja ma ei hakanud teda ka torkima, sellepärast et agad on väga mürgised. Noh, näiteks kui koer, kes tahab asju tassida ühest kohast teise, ta ei peagi seda konna sööma, vaid kui ta lihtsalt võtab ta lõugade vahele ja toob ütleme, kusagil nelja 50 meetri kauguselt ära, siis võib juhtuda juba veerand tunni pärast surnud need toksiinid, mida siis aga eritab, on, on eriti tugevad ja mürginäärmed väga suured. Ta suudab sest mürginäärmest väga täpselt selle mürgi kusagil pooleteise kahe meetri kaugusele pritsida, noh, teda nii väga lähedalt ei ole, aga mõistlik vaatama minna, et kui keegi tahab näiteks temast portreefotod teha ja ja see aga ei ole tema kavatsustes väga kindel, seda võib pritsida selle läikiva objektiivi või näo pihta, päris siukse, tugeva mürgi jõuab. Tegemist on ikkagi veetud mürgise elusolendiga. Ja, ja tegelikult on mul üks konn veel, kes mulle hinge läinud. See on meil Eestis elav juttselg-kärnkonn ehk kõre. Ma olen teda niimoodi käinud lihtsalt kuulamas tema laulu ja mõtisklenud natukene tema tuleviku üle, et see on väga mõnus, kui te lähete suvisel ööl, kui nad laulma hakkavad, lähete mereranda seal, kus neid veel alles jäänud on ja te istute seal vaikselt ja kui siis nad laulma hakkavad, siis seal tegelikult unustamatu elamus. Kuskil murdlainetes Mer jõgedes üksnes parv püsiku puude, mis pehme ja mahekaalus jõgede ootus Roo. Koduselt rannalt süvavee survest on põksuma. Päikesel ratas, jää hüvastijäägi. Oi mis silitas sina. Kalad, kes mulle väga meeldib ja keda ma jälle loomaaedades olen vaadanud, sest loodus ei ole kunagi õnnestunud siukest elukat näha. See on kala nimega àra Paima nime ilmselt on paljud kuulnud ja ilmselt ka loomaaedades näinud, seda on ikka väga paljudes Euroopa loomaaedades suurtes akvaariumites olemas, noh, ta nõuab hiiglaslikku akvaariumit, see kala võib kasvada seal kusagil kahe kahe poole meetri pikkuseks, räägitakse isegi kolme meetri pikkustest, arvab Paimadestetav, suurim magevee kala ja ma hakkasin tema vastu nagu huvi tundma, vaid hakkas mulle meeldima, kui esimest korda nägin vana kra vööri, kus oli joonistatud tema kolju. Seda pilti nägin seal mingit teksti all ei olnud, ma ei teadnud, mis see on ja ma vaatasin, et keegi on väga ilusti krokodilli kolju ära prepareerinud. Ta nägi välja pead lai sihukse laia koonuga ja kuidagi ta meenutas mulle seda krokodilli esimest korda. Ma kuulsin seda nime àra Paima, ma ei saanud aru, kes ta selline on ja kust ta pärit on. Hakkasin uurima ja tegelikult elab siis Lõuna-Ameerika suurtes jõgedes ja seal suurtes jõgedes ta siis mudases vees ringi ujub, teeb teisi kalu, aga ta võib võtta ka näiteks kalda peale tulnud või vee sujuvama nimetaja kinni. Samamoodi linde võib ta napsata, kui need vees näiteks jalgupidi seisavad ja, ja sealt kalu püüavad säärapaima On siukse kummalise väljanägemisega, et ta pea, noh, ma rääkisin tema koljust, niisugune lai ja madal ja pea nagu on ka oluliselt madalamal tema ülejäänud keha suhtes, tal oleks nagu taga sihuke suur küür. Ja siis tuleb sellised paksud suured soomused, mis natuke meenutad, võib-olla isegi roomajate soomuseid. Ja tema siis jah, oma suurusega vajub ja tema selline massiivne liikumine akvaariumidest, kui teda vaadata, siis see liikumine on täiesti fantastiline soomused, kuidagi hakkavad helkima seal ja omandavad kõikvõimalikke kummalisi värvus variante ja ja muidugi, kui tema kohta lugeda, siis me saame teada ka seda, et see kolmemeetrine kalake nagu kahe poolemeetrine galakene hingab õhku, tal on eriline niisugune labürintelund, mille abil ta siis hingab ja selleks ta siis iga 10 15 minuti tagant tuleb veepinnale, ahmib suu kaudu õhku ja siis saab seal labürint elundi kaudu sealt veest selle hapniku kätte, mida ta siis kasutab selles mõttes kalade hulgas suhteliselt erandlik, sest kalade hulgas ei ole väga palju, kes suudavad õhuhapnikku kasutada enamasti nad kasutades hapnikku, mis on vees lahustunud. Aga tema siis jah, on on kuidagi läinud selle õhu hingamise peale välja. Minu üheks lemmikuks on ka küürvaal ja tema sai minu lemmikuks kusagil 1900 ütleme 80.-te aastate alguses. Ma isegi ei mäleta, mis teed pidi jõudis, meile hakkas meil käima National Geographic. Tol ajal oli hirmus haruldus ja ühe Geographicu vahel. Imede ime oli plaat, heliplaat, plaadi pealeid, vaalalaulud ja see küürvaal laulis sellel plaadil oma 15 minutit. See oli minu jaoks tõeline sensatsioon, sest ma ei olnud tol hetkel noor poiss, nagu ma olin, ei olnud mul nagu mingit ettekujutust, ei vaaladestega, vala lauludest ega ega millestki sellisest. Ja siis ma kuulasin seda plaati ja hilisemas elus hakkas nende imetajate vastu rohkem huvi tundma. Ja, ja tegelikult see vaal on väga põnev, mitmes mõttes põnev, noh, see, et ta laulab, laulab ilusasti ja laulud on tegelikult tänase päevani ikkagi suhteliselt müstilised. Ega me päris täpselt ei tea, millest ta laulab ja kellele ta laulab, et võib-olla isased vahetavad omavahel informatsiooni, võib olla tellitavad emasid, võib-olla on see rühmasisene mingi kommunikatsioon või päris täpselt ei tea, mida nad räägivad, aga need laulud on nii, et neid antakse edasi põlvest põlve, isegi terve rühm laulab samamoodi need küürvaala parves, praegu peaks maailma meredes olema kusagil kümmekond ringi ujumas erinevates piirkondades. Ühel rühmal ühel parvel on siis sarnane laul või isegi täpselt sama laul isegi siis, kui nad on üksteisest kaugel eemal, nad üheaegselt muudavad seda laul. Kuidas nad seda teevad ja miks nad seda teevad, seda ma päris täpselt ei tea. Ja muidugi see, kuidas selle laulu siis nad laulavad, et see ei ole, lihtsalt tõstab pea välja, veest v laulab, lihtsalt ujub ringi ja laulab, vaid nad võtad erilise lauluasendile, pea tõstetakse, asetatakse umbes 45 kraadise nurga all nurga all, tema siis siis laulab ja need laulud kostuvad väga kaugele. Tegelikult esmakordselt kuulsid neid laule Ameerika mereväelased juba kusagil viiekümnendatel aastatel, küll aga ei osanud kellelegi külge laule pookida, neid lindistati nad jäidž kuuga arhiividesse, nii et teadlased said neist lauludest aimdust alles paarkümmend aastat hiljem. Ja lisaks selle lauluoskusele laulude esitamisel ja laulude abil kommunikeerumisele on neil teine huvitav ehitusviis veel. Nad püüavad väga omapärasel kombel endale saak, noh, põhitoidus on neil grill ehk peenikesed, pisikesed vähikesed. Aga lisaks sellele grillile armastavad nad süüa ka parvekalu, heeringat või sordiini või, või Scumbriat. No mis parajasti juhtub seal parvest mööda ujuma. Ja siis selleks, et seda parve kinni pidada ja siis nad kasutavad nagu kahte taktikat, üks on see, et nad vee all hakkavad mullitama, tekitad mullides toru, mille sisse need kalaparved jäävad. Ja siis ampsavad Ühe suure lõuatäie neid kalu suhu ja siis tuleb keegi teine vaalselt parvest ja, ja jälle ampsab oma suutäie, nii, nii see käib kogu aeg ja, ja teine asi, kui kalad pinnale tõusevad ta siis pinnal, tekitatakse mereveest puhudes vahuring, vahuring on kaladel nagu tõkena ja niimoodi siis jällegi seal need vaalad käivad jampsuvatelt ringi seest neid kalakeses küürvaal ainuke suur vaal, kes meil Eestimaa rannikul maabunud 1850 piis, kui mu mälu mind ei peta, tuli siia põhjarannikule ühe saare juurde üksküürvaal ja jäisin kuivale ja, ja ta tiriti kaldale Jõelähtme vallas ja siis hiljem satust Leningradi zooloogiamuuseumis. Ja nüüd alles mõned aastad tagasi küürvaala Rügeni saare juures Saksamaal. Kuulsite keskeprogrammi oma lemmikloomadest, rääkis bioloog Georg aher.