Tere, mina olen Neeme raud, tänane keskintervjuu Ameerikast ja ta edu valemitest on Kärt Ulman iga, kellest läinud nädalal sai New Yorgis ilmuva Eesti ajalehe Vaba Eesti sõna peatoimetaja. Me istume New Yorgi Eesti maja kolmandal korrusel Vaba Eesti sõna toimetuse toas. Sügishooaeg ei ole siin eesti majas veel alanud, maja on vaikne, tühi pime. Kuidas anud? Siin tunned selles Ameerika eestlase aastakümnete pikkuses südames? See maja ise ja see õhkkond, et siin on väga palju sellist, noh nagu mineviku taaka, mis ei tee seda päris päris kodueestlaste jaoks selliseks nagu teretulnud kohaks või siin ei ole ukse peale kirjutatud suurelt Welcome ja hinges, et tule ja uksed on sinule lahti, kuigi minu meelest selline see koht peaks olema, aga sinna on veel pikk tee ja täpselt samamoodi olid minul alguses mingid negatiivsed kogemused ja mitu aastat ei käinud siin majas juba mitu aastat ja osalenud absoluutselt eestlaste elus. Aga siis, kui mul sündis kolmas laps ja siis, kui ta hakkas inimese kombel käima ja, ja suuremaks saama, siis ma järsku jagasin ära, et tema juured on ju eesti juured, eks ju, ja tänu temale. Ma tulin siia eesti kooli õpetajaks hakkasin õpetama neid pisikesi-pisikesi pudinaid samasuguseid nagu tema, väga paljud on sellistest pool eestlaste puhul ameeriklaste peredest pärit. Kui mul ei olnud veel Ameerikas sündinud last, siis ma vaatasin neid eestlase ja mõtlesin, et no mis laev on nüüd seda eesti keelt üleval hoida, eks ju. Tegelikult on see väga, väga, väga, väga, väga suur töö. Sellepärast, et esiteks inglise keel on niivõrd prevaleeriv, ta tuleb sulle igalt poolt peale ja ma tean näiteks siin Ameerikas perekondi, kus mõlemad vanemad on eestlased, ema on eestlane, isane eestlannad räägivad kodus eesti keelt ja laps räägib inglise keelt. Nii et selles mõttes tegelikult see eestluse alalhoidmine siin see on, see on väga-väga suur töö. Ja sina oled sellesse töösse siis pea ees sukeldunud? Kõigepealt Eesti kool, seejärel kandideerisid Eesti Maja juhatusse Eesti haridusseltsi juhatusse kui täpsem olla. See on organisatsioon millele Eesti maja kuulub. Ja üheks eesmärgiks ongi sul just nimelt seda maja siin Manhattani keskel 34. tänaval muutma hakata. Sellisel vanal eksiili keskusel, kus vanad vihased mehed põrisevad ja omaette ja kommunisti kiruvad, sellisel kohal ei ole esiteks enam mõtet ja mina olen mõelnud selle asja üle ja olen alati rõhutanud seda, et meid, eestlasi on nii pagana vähe, et me peame lihtsalt säilitama oma seda eestlaste kokku hoidma ja noh, see ongi meie missioon ja näiteks siin Eesti maja, nagu sa ütlesid, see on 34. tänaval see tähendab seda, et see on New Yorgi südames Manhattani kesklinnas, siin on terve suur neljakorruseline maja, mis kuulub ainult eestlastele ja kui ma seda ära ei kasuta, kui me seda tööle ei pane, kui me ei tekitasin huvi näiteks Eesti firmades Eesti valitsuses, ma väga loodan, et Eesti valitsus mingil ajal astub sisse ja tõesti ulatab oma toetava käes ja aidata, kas seda maja üleval pidada? Mina isiklikult näen, et siin võiks olla mingisugune kultuurikeskus, siia võiks ju joosta kokku kõik need niidid, mis eestlasi välismaal ühendavat, et kuhu tõesti eestlane tuleb. Ta saab abi igal igal ajal igal hetkel kas või seda, et eesti keeles mõtteid vahetada, saab oma probleemidest rääkida, nii et noh, see oleks nagu selle maja tulevik minu arust. Ma olen selliseid jutte 10-ni Yorgis elatud aasta jooksul tegelikult päris palju kuulnud, et Eesti majast oleks midagi kardinaalselt muuta. Mitmed noored Eestist tulnud eestlased on juhatusse kandideerinud ja püüdnud midagi teha, aga nad on mõne aja pärast lahkunud, öeldes, et et see tundub kõik nagu peaga vastu seina jooksmine. Ameerika eestlastele tähendab see maja niivõrd palju ja nad ei soovi muudatusi. Tegelikult siin ei ole mitte midagi uut, sellepärast et näiteks praegused 50 aastased inimesed ma just olen nendega rääkinud, nemad räägivad, kui nemad olid noored, siis, siis olid nemad, need nagu revolutsionäär, käärid või keda keda needsamad vanad eestlased peletasid majast eemale, umbes et ei käi korralikult riides, et ei ole piisavalt eestlased. Ja te ei ole sobilikud siin majas oma asju ajama, noh, umbes et ärge tulge siia, sellele on kadunud kogu vahepealne põlvkond, sellepärast et nad on tõesti, nad ei harjunud siin enam käima, nad ei käi siin. Aga põhimõtteliselt see, et siin neid muutusi läbi viia. Olgem ausad, ega ka kõige konservatiivsemad inimesed saavad aru, et maailm ei seisa paigal. Ja siis võtsid sa ette veelgi julgema sammu astuda. Ma arvan, et väliseesti ajakirjanduse kõige konservatiivsema häälekandja etteotsa Vaba Eesti sõna. Ma arvan, et sa jagad mu seisukohta, on väga konservatiivne, lähte. Seda ta suhteliselt on olnud küll, aga noh, nii nagu kõik asjad, siis ma arvan, et see leht peaks muutuma, samas ei saa seda lehte muuta üleöö ja kindlasti ei ole mõtet siin mingisuguseid radikaalseid muutusi läbi viia, sellepärast et noh, tähtis on see, et see lehte ei ole eestlaste leht, vaid see leht on siiski Ameerika väliseestlaste leht, Ameerika eestlaste leht ja kui nemad tahavad olla konservatiivsed ja porisõda, siis tegelikult peab neil olema see väljund, eks ju. Nii et selles mõttes see leht peab ka seda välja kannatama, aga samas muidugi ma arvan, et need asjad on muutunud ja, ja ja Ma arvan, et ka sellet muutub, sest et kui mulle tehti see ettepanek, siis see oli liiga suur väljakutse, et seda mitte vastu võtta, sellepärast et olgem tõesti ausalt, see on olnud selline konservatiivsuse pesa ja nüüd järsku pakutakse seda ametikohta kodueestlasele, eksju, kodueestlasele naisterahvale, noorema põlve esindajale. See ei ole tegelikult tavapära, kui sa võtad selle töökoha vastu, eks ju, üks võimalus on see, et umbes, et kuni need kõik need vanad väliseestlased, kes seda lehte tellivad, kuni nad kõik surnud on siis hääbukuse leht, aga minu meelest on see see, kuna niikuinii on asjad muutunud ja välja viia, Eesti maja peab muutuma ja maailm muutub iga hetk meie ümber, eks ju, siis minu jaoks oleks selline väljakutse, et äkki keerata sasi tagurpidi tuua siia näiteks reklaami sisse Eesti firmade näiteks ma väga kujutan ette, et Eesti firmad, kellel on mingisugused huvid Ameerikas või huvid, ütleme, väliseestlaste keskel, miks nad ei või meie lehes kuulutada. Et me leiaksime mingid teemasid, mis huvitaksid just seda keskmist, nii-öelda kadunud põlvkonda, kes on see noorem väliseestlaste põlvkond, kes on sündinud ameeriklast, kes on tegelikult ameeriklased, aga nendel on väga tugevalt seesse eestlus, millega nad tegelikult ei oska midagi peale hakata, eksju nad olid skaudid ja gaidid ja nüüd on nad lihtsalt pereemad ja pereisade nad on, saavad oma business karjääri. Aga tegelikult kuskil seal pinna all on veel see selline eestlus, millega nad ei oska, sest protestimajja nagu ei taha tulla ja ja samas samas kuidagi mingi paine on, et vot seda tuleks ära kasutada ja mina kujutan, et selle, selle lehe, seda enam kui saab kuskilt ütleme, raha ja toetajaid juurde, selle lehe võiks täiesti uuele elule tuua. Aga läheme siit Eesti majast ehk jutuga nüüd välja. Jätame need eesti teemad, jõudu sulle lehe toimetamisel ja Eesti Maja juhtkonnas ja selle muutmisel. Aga kui palju ütleb näiteks New York klasele tavalisele njortlasele, kellega sa räägid? Et oled Eestist see nimi Estonia, Eesti. No tead, minu tutvusringkonnas kindlasti paljudele juba ütleb, sellepärast et ma propageerinud seda igal igal võimalikul ja võimatul juhul ja näiteks minul väga headelt vastavatel sinops, täidis on, on eesti saun ja ma olen sinna vedanud oma ameeriklasest sõpru ja on väga palju ameeriklasi, keda on ümberpööratud sellesse saunausku ja, ja ütleme sellisesse loodusliku toitumise uskuja eemale kogu sellest sünteetilisest tehnitsistlikust maailmas, tähendab, mis on Ameerikas prevaleeriv, eks ju. Et selles mõttes mulle õudselt meeldib see eestlaste nagu talupojamõistus, et mõnes mõttes meil on ette heidetud, et me oleme väga aeglased, aga mina arvan, et see on mõnes mõttes väga hea, sellepärast et me ei lähe Uhtsa Ahtsa igasuguse muutusega kaasa ja see tähendab, et me oleme, sest nad ennast kõikidest nendest tehnoloogilistest uperpallidest, mis Tõnuga muidugi Nõukogude liidule, aga väga paljus ka selles mõttes, et me ei hüppa kohe sellele vankrile, vaid vaid eestlane mõtleb ja siis alles teeb oma otsuse ja tänu sellele eestlane on väga, väga sellise loodusliku ellusuhtumisega siiamaani, kuigi noh, Eestis kipub see asi nagu minema nagu teises suunas vahest aga aga näiteks meie toitumistavad on 10 korda tervislikumalt kui ameeriklastel ja kogu meie elustiil selline, et me ei kiirusta võib-olla nii palju ja me oskame nautida asjadest, mis on meile oluline ja me väärtustame oma perekonda ja ja kõik sellised asjad, mis ameeriklastel on nagu, nagu taasavastamine või nende jaoks see on see ringiga tagasi tulemine. Nende jaoks on see suur uudis ja nende jaoks on selline nagu uus maaelu omaneks, kui nad saavad nendest asjadest teada, aga tegelikult on see, kust, kust me kõik pärineme, eks ju, lihtsalt ameeriklased on sellest hästi kaugele läinud. Nii et selles mõttes ma tegelikult propageerinud seda eestlust ja eestlane olemist kogu aeg oma sõprade ringis ja iga päev ja kõige sellega, mida ma teen. Aga sina ja New York, kuidas anud siin nende miljonite inimeste keskele tunned? Mina näiteks ütlen päris ausalt, et New Yorgist tehtud mingis mõttes müüt, vaata, ma alati loen läbi kõik raamatud, mis on kirjutatud New Yorgist ja ma vaatan kõiki filme, sest ma tegelikult tõesti armastan New York ja see on minu linn. Jumal, see on sellel, sellel linnal on täiesti eriline koht, minu südames jääb selleks igavesti, ma vahest käin mööda tänavaid ja ma tunnen, et ma olen õnnelik, ma tõesti käin ja tunnen, et ma olen õnnelik ja see autod tuututavad ja, ja on, on kõik see tosse bensiini vinge, palju inimesega, samas need energiad, kui moodustavad sellise kummalise energia, mis tõstab sind üles, tähendab, sul on nagu hea olla selle sees New Yorgist loodud müüt, et, et siin ei ole võimalik elada ja siin ei ole võimalik rahulikult elada ja siin kõik jooksevad kohvi, papist kohvitopsikud käes ja ja naised ei suuda kontsi kanda, sest et nad peavad jooksukingadega jooksma töö ja kodu vahet ja ja kõigil, kellel on lapsed, kõik kolivad New Yorgist minema, sellepärast et siin on võimatu lapsi kasvatada. Minu meelest on need müüdid kõik jama ja mina olen need kõik ümber ümber lükanud ja näiteks mina olen endale täiesti loonud siin täiesti rahuliku Meeldiva väga sellise väikse linnaliku illusiooniga pesa, kui nii võib öelda, et noh, jah, ma olen õnnelik, et ma elan seal pargi keskel, eks ju, ülalinnas, kus, kus ei ole nii palju liiklus, aga see kõik on võimalik, näiteks siin on võimalik elada, elada rahulikult, siin on võimalik elada niimoodi, et sa käid, et iga päev pargis, eks ju, siin on võimalik elada niimoodi, et sa, et sa sööd looduslikku toitu, eks ju. Et sa ei võta osa on igasugustes hullustest, mida sulle igal sammul pakutakse ja sa ei lähe kaasa igasuguse kampaaniaga, mida sul on ka igal sammul pakutakse, eks ju. Nii et sul tegelikult on võimalus selleks. Selleks on vaja muidugi suurt raha. New York on kallis. Nojah, see on teine küsimus ja, ja raha ei ole meil kunagi kõigil küllalt, nii et selles mõttes, kui mul oleks hästi palju raha, siis võib-olla ma elaksin ka hoopis teistmoodi. Ameerikasse tulid sa tegelikult interneti abil oma tulevase abikaasaga, kohtusid läbi interneti, hakkasite vestlema, saite tuttavaks. Ja edasi. Tulin ma siiani Yorki alguses tegelikult meie elanud New Yorgis, Me elasime New Jerseys eeslinnas Zagrebis ja sealt ma sain aru, et ma iial-iial-iial ei suuda elada saborbis, sellepärast et ma ei suuda minna autoga sõita, näiteks prügiämbrit välja viima või, või autoga panka sõita või, või mitmeid mitmeid kordi oli niimoodi, et kui me mehega hommikul läksime rongi peale et sõita New Yorki, sellepärast et me otsustasime, et me ei sõida autoga rongijaama, vaid me läheme jalutades rongijaama ja siis sõidame sealt rongiga New Yorki, siis õhtul hilja peatus meie kõrval politsei ja seda juhtus mitu korda küsis, et kas teil on kõik okei, et miks te kõnnite. Eestis oled sa tegelenud ka niivõrd paljude erinevate asjadega, nii et sellist hirmu millegi täiesti uue sul ei paista olevat. Ma olen hariduselt Sisearhitekt, olen ma töötasin võib-olla ainult paar aastat, siis ma kuidagi sattusin televisiooni, siis ma jäin sinna pidama, siis ma vahepeal jah, olen teinud, filmitöös kaasa löönud, nii et need on ka kuidagi sellised, et üks asi lihtsalt viib teiseni või üks inimene tuleb mingil hetkel, kui sa oled just sellisel teelahkmel ja ütleb, et et vot nüüd on selline asi ja siis sa lähed selle asjaga kaasa, et need on kuidagi lihtsalt nagu ise tulnud. Ja ei, hirmu mul uuest tõepoolest enam ei ole. Et vastupidi, mina arvan seda, et sa pead pead olema vot selle sõnaga hirm, ma tulen selle juurde pärast tagasi veel. Aga ma tahan öelda seda, et, et sa pead olema kogu aeg liikumises, sellepärast et minu meelest, et inimesed teevad minu meelest selle vea, et nad tahavad saavutada mingit stabiilsust ja stabiilsus tähendab seda, et vot nüüd on mul kõik olemas ja nüüd ma panen nagu selle enda jaoks. Ja nüüd ma istun selle sees, aga sellest hetkest, kui sa, kui sa selles stabiilsuses mõnuled, sellest hetkest hakkab see, nagu hakkab see tagasikäiguprotsess või allakäiguprotsess asi hakkab iseennast sööma, sellepärast et sa ei saa olla, sa pead olema kogu aeg liikumises ja isegi kui sul on ebamugav, siis tegelikult sa tead, et see asi viib sind edasi, sest nii kui sa seisad, siis tegelikult hakkad sa vaikselt surema ja selles mõttes minu jaoks on alati see, et et vaata, enne kui sa ütlesid, et sa oled hästi aktiivne inimene, kuidas sa kõike jõuad siis ma võin sulle öelda saladus, et ma olen tegelikult jube laisk, kohutavalt laisk. Tegelikult mulle meeldiks lesida ja lugeda ja šokolaadi süüa hommikust õhtuni, aga kuna ma seda lihtsalt teha ja, ja ma tean, et see ainult liikumine viib edasi, vastasel juhul ma tõesti maandun, siis, siis ma lihtsalt võtan vastu iga väljakutse, mis mulle esitatakse, sellepärast et ma arvan, et vot ongi, et liikumises on jõud, liikumine viib asju edasi. On ka selline arusaam, et see pidev liikumine tekitab teatud pealiskaudsuse millegisse, jõua süveneda, et kui niimoodi rahulikult aeglaselt elada ja mõne asjaga väga süvitsi tegeleda, et siis jõuab tegelike tulemusteni. Et need, kes on sellised liikujad, rabelejad, Nad teevad nagu kõik, aga teiega midagi. Ja selles on kindlasti sul õigus, aga need on võib-olla teist tüüpi inimesed, tähendab et ma ei ole lihtsalt sündinud selliseks. Ma olin juba lapsena selle selline, et mind huvitasid kohutavalt paljud asjad ja ma kadestasin siiamaani kadestan neid inimesi, kes, kes on sündinud mingi visiooniga, nad teavad, et see on nende visioon ja nad lähevad selles edasi, eks ju, ja nad saavutavad ja, ja nad jõuavad ja see on nende nende tore ja lai tee, mis viib neid sinna, kuhu nad minna tahavad, aga minu jaoks on alati olnud see, et mind on huvitanud nii palju erinevad asjad, nii palju erinevaid asju ja väga raske on nende vahel valida. Ja siis kuidagi lähebki ühelt asjalt teisele ja proovid seda proovid teist ja nii et jah, kindlasti on siin teatud pealiskaudsus. Aga ma tahtsin rääkida sellest sõnast hirm, et, et see on ka selline asi, et ühiskond minu meelest kultiveerib meis hirmu, tähendab, meile süstitakse juba varasest peale selliseid põhimõtteid, et noh, et kui sa ei tee seda õigel ajal, siis siis nii ja nii ja naa ja näiteks, kui sa ei lähe mulle tundub lihtsalt võib-olla ma eksin, aga näiteks, et noortele eriti, et kui sa ei lõpeta keskkool ja kui sa ei lähe pärast ülikooli, siis sinust ei saa mitte midagi ja, ja sa pead seda tegema ja meil on kogu aeg taga mingisugune hirm, et me peame midagi tegema, sest me kaotame kas kaaskodanike usalduse või armastuse või lugupidamise või me teeme midagi vastu nagu seda voolu ja meist ei saa midagi, võime kukkumiselt rattalt alla ja mina arvan, et see kõik on jama. Mina arvan see, et kui sinul on oma tee ja sa tead, mida sa tahad, sa võid igal ajal teha kannapöördeid ja sa võid igal ajal näiteks alustada uut karjääri või sa võid igal ajal õppida mingisuguseid uusi asju ja sa ei pea kunagi minema selle selle hirmuga kaasa, sellepärast et Sa pead olema vaba hirm, hirm ahistab ja mina ei, mina ei ole selline aeglane, rahulikke süveneja ja mina ei, mina ei avastanud oma teed 10 aastaselt juba, et see on minu elu kutsumus ja ja ma siiamaani otsin seda, et mis, mis võiks olla see päris minu nišš mille jaoks mind on seatud ja kutsutud ja pandud siia ilma, nii et noh, inimesed on lihtsalt erinevad. Sa ütlesid, et New York on sinu linn, kus Ameerikasse tulid ja alustasid tegelikult päris uut elu. Tundsid sa oled, sa jõudsid mingil määral uude koju. Tead, see on raske küsimus, sellepärast et vaata, kui ma siia kolisin, siis ma tulin tõesti niimoodi, et ma tulin kahe kohvriga ja, ja, ja paki suure paki eestikeelsete raamatutega, mis tulid postis järgi ja ma jätsin kogu oma eelneva elu maha kõik, kõik see, mis mul oli ja mul oli hea töökoht ja mul olid sõbrad ja mul oli sotsiaalne elu ja selle ma lihtsalt kõik jätsin maha ja panin kinni ja panin oma kohvrid kokku ja tulin. Kas see, mis siin ees ootus kaalus kõik selle, mis ta üles, ma arvan küll, jah, ma arvan seda, et see oli, see oli uus ja huvitav, ma arvan seda, et see oli, see oli muutus, see oli ka armastus New Yorgi vastu, aga naljakas oli see, et kui ma tulin tegelikult esimest korda New Yorki, siis ma tulin külla. Ja siis ma tundsin selle linna ära, tähendab et ma tundsin mõned kohad, mida ma näiteks olin unenägudes näinud, ma tundsin, et kohad ära. Ma käisin mööda linna ringi ja mul olid mõne koha peal täpselt appi, seda ma olen oma unedes näinud. Ma mäletan täpselt tsentri paagi juures seal seal mõned sissekäigud olid need, mida ma olin, mida ma täpselt teadsin, noh, mida ma järgmise käänaku taga näen, eks ma olin neid kõiki kuskil näinud filmides, raamatutes, võib-olla filmides, raamatus, unenägudes, unenägudes, kindlasti, ma olen vähemalt ma paari-kolme unenägu, mäletan, kus ma lendasin New Yorgi kohal niimoodi madalalt, ma arvan kindlasti seda, et siin selle, selle miljonilinna keskel on see tohutu suur park, eks ju. Kuhu sa lähed ja sa kõnnid nagu maal, eks, ja sa võid sinna piknikule minna, sa võid sinna pikali visata, eks ju. See, see park on niimoodi disainitud, et seal võib olla tohutu palju inimesi ja igaüks tunneb, et ainult temal on privaatplats, sellepärast et seal need teed lähevad erinevatel tasapindadel ja seal on seal on, ütleme selliseid kohti, kus, kus sa tõesti tunned, et vot ainult ainult sina oled hetkel pargis, kuigi seal võib olla tuhandeid inimesi veel, eks ju. Ja see, et on suudetud säilitada selline tohutu maa-ala selles linnas, samas, kus üks ruutmeeter maksab, ma ei tea, kui palju, tuhandeid dollareid, eks ju. Et keegi ei ole sellele suutnud hambaid taha saada, eks ju, ja see, see, selline ruum on jäetud inimeste jaoks hingamiseks, see on, see on juba ise tohutu suur võlusele linna juures. Ja teine asi on muidugi see, et need Need, kõik need erinevad inimesed, kes siin on, need erinevad saatused, kuidas keegi New Yorki satub ja millal ta siit läheb ja kuhu ta läheb. Ja, ja New Yorgis on nii palju selliseid pisikesi võlusid, mida sa alles siis jagad, kui sa siin elad ja kõik need lõhnad ja kõik need sellised hääled ja. Sinu maailma nägemuses, nagu sa seda kirjeldad, segunevad kuidagi huvitavalt maalähedus, tervislik toitumine ja teiselt poolt selline üüber Urbaansus. Tead, see ongi kummaline, aga ma ei saa, sest ise ka päris hästi aru, aga mõelnud seda, et, et tegelikult New Yorgis elamine on tegelikult nagu metsas elamine, ainult mets on kivist. Et see on nagu tegelikult suurlinna elu ja metsaelu, need on tegelikult hästi lähedased, et sinna vahepeale jäävad kõik need väikelinnad ja et need saburbid ja Surbija tähendab, kus on, kus on täiesti teistsugune elustiil, aga New York on tegelikult või ütleme, New York või suurlinn on tegelikult mets. Sest kui sa vaatad näiteks, et kui sa oled New Yorklane, eks ju, käid mööda linnatänavaid, siis sa näed tegelikult esimesest pilgust, kes on turist, sellepärast et ta ei oska nagu liigelda. Kas sa oled pannud tähele, kuidas siin inimesed, kes on Yorklased, kui sujuvalt nad lähevad üksteisest läbi mööda, kuidas nad kunagi ei põrku kellelegagi kui tegelikult, kui viisakad nad on, kuidas okei, sinna juurde käib seks kiusmikskismiks kiusmiseline sisine, susin, eks ju. Aga tegelikult need tohutud inimvood, aga noh, nagu nagu sa metsas käiksid, eks ju, ettevaatlikult niimoodi puude vahelise kohutavalt kiiresti suudaksid liikuda. Moody sa tegelikult New Yorgis liigud nagu inimeste vahel ja siis, kui sa hakkad tähele panema või kui sul on vaest aega ja vaatad näiteks tänaval, siis sa näed mõnda, kes põrkub kõigile vastu või seisab keset vool või on valel pool teed, sa saad aru, et see inimene on turist, ta ei oska nagu selle vooluga kaasa minna, eks ju, mis, mis New Yorgis tegelikult nagu on olemas. Aga ma arvan küll jah, et see, see ülim, ülim Murbanistlikus jaa, jaa, jaa. Et ütleme, need, need üldse ei vastandu teineteisele, et nad on, nagu see see metsaelu tänapäevases kontekstis ütleme 21. sajandil ongi nagu see linnaelu suurlinna. Paljude jaoks on New York niivõrd kirev, siin on niivõrd palju valikuid, et kohati tunned, nagu oleksid pidevas segaduses, mida teha, mida võtta, mida osta, kuhu minna. Ja, aga ma olengi sellele juba käega löönud, tähendab, see on üks asi, millest on mind New York Ki New Yorgis elaminek terveks ravinud on sellest noh, igasugusest ostu- ja tarbimishimust, tähendab, see puudub, on täiesti. Ma tulin ka siia siis alguses mul pea käis ka niimoodi 360 kraadi ja suu ammuli ja ma ei suutnud kõiki neid poodide vaateaknad ja kõiki ära vahtida, kas sa saad aru, et sa iial ei jõua seda kõike ära tarbida, sul ei ole kunagi seda vaja ja see kõik ei ole üldse seal ei ole üldse mingit mõtet, tähendab, et see selline ostuhullus või ütleme, ostmine või kõikide see pakutavate asjade üliküllus, see lihtsalt näitab sulle kätte, et tegelikult sa pead teadma, mida sina tahad ja minema võtma need paar asja sellest sellest ja olema selle juures õnnelik. Ja näiteks kas või see, et sa ei pea toituma nendest kõikidest eksootilistest roogadest kogu aeg, eks, et sa proovid hommikuks vietnami toitu ja, ja lõunal korea toitu ja õhtul sa sööd jaapani toitu, et sa sööd seda, mis sulle maitseb ja võib-olla sulle maitsevad kartul hakklihakaste ja näiteks tomateid, siis sa sööd seda, eks, et sai see küllus minu meelest näitab sulle kätte selle, et sul tegelikult seda vaja ei ole. Kas New York vastandub ülejäänud Ameerikale? Kindlasti ta vastandub, armastan New Yorki, aga ma ei suudaks elada kusagil muus Ameerikas, tähendab, selline keskklassi Ameerika ei ole, ei ole minule selline meeldiv keskkond, kus ma tahaksin elada sulle vastu, aga paljud asjad üldse kogu nende elustiil. Kõigepealt muidugi see kohutav autostumine. Et üks inimene autos ja need tohutud ummikud seal kiirteede peale, kuidas nad sõidavad autoga absoluutselt iga iga pisikest asja tegema ja tähendab autota. Et sa oled näljase paljas ja sa seisad ühe koha peal ja sa näed, ütleme seal 100 meetri kaugusel on supermargid pääse. Vahepeal on kiirtee ja sa suretki sinna nälga ja janusse, sest ta üle sealt ei saa, eks ju. See ei ole ju normaalne ja sellepärast mulle meeldib New York'i New Yorgis inimesed käivad. New Yorgis on inimlik mõõde, vot see mulle meeldib. Eestis on mitmed mu sõbrad kurtnud, et nad ka praktiliselt enam jala ei käi, sest seal on autostumine võtnud sellise mõõtme, et tõesti see 100 meetrit tuleb. Tead selle kohta ütles minu mees, kes, kes on palju ilmas elanud juba aastate järgi siis temani vanade kõlama jääda, aga no ütleme, selles mõttes ma tahtsin lihtsalt rõhutada, et tal on mingit mingit nagu elatud aastad ja kogemuse võimalust teha üldistusi. Tema ütles, et kui tema noor oli, siis olid Ameerika tüdrukutel ilusad pringid peput aga seda enam ei ole, sellepärast et nüüd on kõigil suured tagumikud, sellepärast et juba noored tüdrukud ainult istuvad autodes ja sõidavad autodega ja, ja noh tulemus on näha, nagu öeldakse, see, mis Ameerikast algab, see jõuab varsti ka mujale, kui Ameerika köhatab, saab Euroopa nohu ja täpselt, see on väga õige ja, ja ma ei saa sellest aru, miks me peame kõiki neid lollusi meeleheitlikult üle võtma, sellepärast noh, siin Ameerikas on palju häid asju, ma ei, ma ei ütle üldse seda. Aga noh, me kõik kõik niuksed lollused, me võtame ka piinliku täpsusega üle ja see, sellest ma tõesti aru ei saa, et miks me peame seda tegema, mis on kõige suurem lollus, mida sa oled kohanud. No minu jaoks kõige suurem lollus on see, et kuidas nad oma toiduon ära rikkunud ja kuidas nad seda söövad, kuidas seal täis mingisuguseid säilitusaineid ja, ja ta ei ole üldse toidumoodi, sellepärast ta elab mingisugust oma elu, mingit oma, oma sellist sünteetilist elu ja ma kujutan ette, et ta elab meie meie kehades ja veel meie. Kui me kunagi surnud oleme, siis toit ikka veel säilib sama värskena nagu kunagi. Me tarbisime. Ja muidugi ma ei saa aru sellest ameeriklaste sellisest religioossest, usust, arstiteadusesse ja teadusesse, tähendab et minu meelest inimmõistusele on antud selline omadus kahelda kõiges ja minu meelest tuleks kahelda kõiges ja ja kõige kõige ilusam ja kõige vajalikum küsimus maailmas on, miks seda küsimust ei küsita mitte kunagi Ameerikas eriti tähendab et nad ei küsi, miks nad kuuletuvad ja alluvad ja, ja nad isegi ei tule selle peale, et nad ei pead täitma kõike seda, mis nende doktor nendele ette kirjutab ja nad ei pea täitma kõike seda, mida neile ravimifirmad ette kirjutavad ja sööma kõiki neid kilode kaupa neid rohte sisse. Nad võiksid küsida, et miks ma pean võtma näiteks neljarohtu, millest kaks tõstavad minu tuju ja kaks langetavad minu tuju või teevad mind rahulikumaks, eks ju, et äkki ma saavutaksin selle tasakaaluga kuidagi lihtsamalt, aga nad ei küsi selliseid küsimusi, massi, reklaami ohvrid ja kindlasti. Aga tuleme nende laiade mõtete juurest nüüd tagasi siia Vaba Eesti sõna toimetusse, sinu töökohta, kui sa siit aknast välja vaatad, näed pilvelõhkujaid, kus kümned kabinetid, kus inimesed teevad suuri karjääre, teenivad palju raha. Kas sa vahel ei leia, et tegelikult võiks ju ka, et Ameerikasse tullaksegi karjääri tegema? Et kõik meist ei pea mingit hirmsat karjääri tegema ja mina olen oma elus karjääri teinud ja igasuguseid erinevaid elusid elanud ja ma arvan, et mulle ei sobised, praegusel hetkel tõesti on primaarne see, et, et mul on pere ja lapsed ja suured lapsed kodus Eestis ja kogu selle kooshoidmine on minu arust palju-palju olulisem ja need pereväärtused on palju olulisemad kui, kui siin minna mingit Määri teha, eks ju. Ja ja tähendab, see, mida mina teha tahaks, see ei ole üldse seotud nagu sellega, et ma peaksin kuhugi minema mingist kellast kellani tööle. Ja tõepoolest, ütleme mingile teisele tööle, et ma saaksin sealt rohkem raha ja ja aga noh, see ei ole minu jaoks nagu oluline või see ei ole minu jaoks primaarne minu arust väga paljud inimesed teevad karjääri ka sellepärast, et et siis neil on nagu positsioon nagu tõestavad ennast nagu õigustavad ennast, et vastasel juhul mida siis teised mõtlevad nagu mina olen selles faasis nagu üle, et mis teised mõtlevad, mina mõtlen selle järgi, mida mina tahan hetkel teha. Ameerika elustiil on ju see, et sai puhkas, ainult töötad, töötad, töötad näiteks minu mees oli samasugune, tema oli harjunud ainult tööd tegema ja mina õpetasin ta puhkama. Ma õpetasin niimoodi aega maha võtma minema Eestisse näiteks kolmeks nädalaks, mida tema ei olnud elus teinud, et ta võtab kolm nädalat järjest tööl puhkust, see tekitab kohutava neuroosise, tekitab välistada sellise õõva, tähendab et, et mida mõtlevad sinust kaastöötajad ja, ja kõik see, kogu see süsteem, kui sa lähed kolmeks nädalaks minema ja siis nad käivad kolmeks nädalaks läheb minema, siis ta saab aru, et maailm ei kukkunudki kokku ja tegelikult elus on palju palju muid asju kui see, et sa pead kellast kellani tööl käima ekse. Ja ma räägin sulle naljaka asja, oli see, et kui me käisime esimest korda temaga Pariisis see oli veel ka siis, kui mina elasin Eestis ja tema elas Ameerikas. Ja kõigepealt ma pidin teda veenma kaua ja kaua, et ta selle nädalalõpureisi ette võtaks, sest see tundus temale nii meeletu aja ja raha raiskamine lihtsalt võtta aega, sõita kuhugi lihtsalt selleks, et seal seal mingi aeg koos olla. Aga siis, kui me lõpuks sinna kohale läksime, siis ta oli kohutavalt õnnelik ja talle kohutavalt meeldis. Aga ta ei saanud aru, mida teevad kõik need inimesed seal seal tähendab Luksemburg pargis lihtsalt istuvad ja on. Et tema ei saanud aru sellepärast, et nad, Ta ei kuula raadiot. Nad ei mängi mingisuguseid mänge, nad isegi vestlevad, lihtsalt istuvad seal pinkidel, nad lihtsalt on nad lihtsalt hetkes ja tema jaoks. Tol ajal oli see kontsert täiesti vastuvõtmatu ja nüüd hakkab sellest aru saama aina rohkem ja rohkem ja rohkem see, et sa tõesti pead elama hetkes, see, mis sul on, ainult ainult ju see, kus sa praegu oled ja kui sa seda ei naudi, eks ju, kui sa kõikuma eluigasugused, mõtted ja naudingud ja soovid ja kõik, lükkad muidu tulevikku, nii nagu ameeriklased teevad, eks ju. Bot, kui mul on see Kuuekohaline sissetulek, siis ma teen seda, kui ma saan selle uuema ja siis ma teen seda, Otkumad, lõpetan kolledzi, siis ma teen seda ja see tähendab seda, et sa kunagi tegelikult elama ei hakka mitte kunagi. Sa ainult istud ja ootad kogu aeg ja siis kui tuleviku kohale jõuab, siis on see jälle see, et sa jälle lükkad asjad tulevikku, nii et tegelikult sinu jaoks nagu elu jääb siis elamata. Selle saate pealkiri on Ameerika edu valem. Millised on Ameerika edu valem? Mina arvan seda, et Ameerikas kindlasti on võimalik väga palju raha teenida ja siin on võimalik see, et kui sul on mõistust ja ettevõtlikkus, sa saad, sa saad kiiresti väga rikkaks saada, aga siin tuleb kui selline selline nagu oht. Et kui sa õigel ajal ei lõpeta või õigel ajal ei lähe, ütleme selle rahaga kuhugi mujale, siis sa jääd sellesse rattasse ja siis on väga raske sellest rattast nagu välja pääseda, sest küsimus on ju selles, et, et Ameerikasse saad küll suurt raha, aga see eriti New York, ta neelab kõik selle raha, sa maksad siin nii palju rohkem üürideks maksab nii palju toidule peale transpordi peale saad aru see raha, mis tegelikult Eesti mõistes paneb inimestel suu lahti ja õhku ahmima. See raha siin ei ole ju mitte midagi, sellepärast et olgem ausad, New Yorgi ja Ameerika elukallidus, New York on Ameerikas 200 protsenti teistest Ameerika linnadest, eks ju, see tähendab kõik asjad on kaks korda kallimalt, vähemalt ma arvan, et see protsent on tänapäevaks suurem. See on väga paljusid asju, mis on siin väga hästi ja ma näen väga paljusid asju, mis on siin halvasti ja ma kujutan ette, et et kui me paneksime Eestist ja Ameerikast mingisuguse sellise noh, kahest äärmusest mingisuguse ühiskonna kokku, siis võib-olla me saaksime mingi täiusliku ühiskonna, aga noh, see on ju igal pool, on plussid ja miinused. Aga ma kindlasti ma ei põe mingit ameerika vaimustust, et ma nüüd tahaksin meeleheitlikud nui neljaks, töötada kuskil mingisuguses väikeses Ameerika baaris ja ajada pappi kokku ja siis ma ütlen, et see ei ole, see ei ole päris minu elustiil, et ma olen tegelikult hingelt ikkagi ma olen eurooplane ja võib-olla tegelikult ma hingelt on üldse mingi mingi ürgne eestlane, ma tean, et inimeste jaoks on siin vastuolu, aga minu minu jaoks ei ole siin vastuolu, minu jaoks on see kuidagi täiesti loogiline ja mulle sobib selline elustiil ja ma naudin seda elustiili. Ja, ja ma üritan leida praegu valemit, kuidas ma saaksin kombineerida oma Ameerika elu ja oma Eesti elu kuidagi sujuvalt niimoodi kokku. Noh, ma tean, et see sisaldab lendamistele, ookeani, et mis tänapäeval ei ole ka eriti meeldiv protseduur enam, ma ei ole päris veel leidnud seda valemit, kuidas saaks seda sujuvalt nagu kombineerida, aga mulle sobib selline lusti. Minu tänane vestluskaaslane oli New Yorgis elav Kärt Ulman. Mina olen Neeme raud, Heats'e jälle kuulmiseni.