Tere hilisõhtust. Tänase keskprogrammi külaline on Eesti jalgpallikoondise peatreener Jelle Huus. Neisis tere tulemast, aitäh. Räägi oma kodust vanematest, lapsepõlvest. Olen pärit keskHollandist, tulin ilmale 1970. aastal Hilversumis, aga seal elasin ainult kaks aastat. Seejärel kolis meie perekond õige väiksesse külla. Mul oli ilus lapsepõlv, sai ülevoolavalt jalgpalli mängitud, nii et õnnelik poisipõlv, õnnelik perekond. Kas sina leidsid jalgpalli või hoopis jalgpall, leidis sinu. Olin jalgpallileidmiseks valmis. Mu isa on olnud üle 35 aasta jalgpallikohtunik. Jalgpalli mängis ka mu vanem vend, nõnda oli ka perekonna suhtumine ääretult positiivne. Elasin oma esimesest klubist umbes 800 meetri kaugusel ja elu kulges laias laastus selliselt ärkamine, hommikusöök, kool, jalgpall, kodu ja pärast sööki taas jalgpall. Nii et jalgpallipisik imbus mulle kiirelt verre. Sa oled lihtsalt kasvanud jalgpalli sees. Nii see on. Alustasin väikeses klubis, minust sai klubi liige juba viieaastaselt. Kui olin 17, siirdusin piirkonna suurimasse klubisse, mis kuulus Hollandi parimasse asjaarmastajate liigasse. Mängisin seal seitse-kaheksa aastat. Ma ei jõudnud ikkagi elukutseliste tasandile, mängisin asjaarmastajate tipptasemel. Et jalgpall oli mul veres, alustasin õpinguid Hollandi spordiakadeemias. Programm oli nelja aastane, tuli valida, millises suunas edasi minna. Pärast spordiakadeemia lõpetamist läksin vabatahtlikuna armeeteenistusse. Olin õnnelikus olukorras, sain tegutseda spordiinstruktorina. Ajateenistus lõppes, kirjutasin alla kolmeaastasele üle ajalepingule. See oli väga huvitav aeg. Kaasa näiteks sõjaväelaste maailmameistrivõistlustel. Mängisin Itaalia sõjaväelaste koondisse kuulunud Alessandro del Piero vastu suurepärane kogemus. Armees teenides sain tööpakkumise Hollandi jalgpalliliidult. Esialgu töötasin poole hiljem täiskohaga kokku viis aastat. Ja oli väga põnev pakkumine Eestist. Kes oli kutsuja? Arno Paypers. Aivar Pohlak. Esimene Eesti-teemaline kontakt oli Arnuga. Mõistsin kohe, et see on tõsine väljakutse. Töötasime tollal koos Arnold 14 15 aastaste koondistega. Ta tuli ja küsis, kuidas oleks uue väljakutse ka Eestis. Kui palju sa ülepea Eestist ja Eesti jalgpallist teadsid, kui olid otsustanud väljakutse vastu võtta? Mingil määral teadsin balti riikide kui endiste nõukogude liiduvabariikide ajalugu, aga ma ei teadnud kuigi palju nende riikide arengus ei teadnud sedagi, kuidas nad jalgpalli maailmameistrivõistluste ja Euroopa meistrivõistluste valiktsüklites on esinenud. Oli Eestisse tuleks sulle mingil moel kultuurišokk. Hollandis on meil siinsest elust mingil määral vale või täpsemalt öeldes mitte päris selge pilt. Mul tuli Hollandis selgitada, milline on Eesti, millised on Eesti inimesed. Selgitasin, et see on kaunis maa, et Tallinnas on kaunis vanalinn. Et sellises keskkonnas on hea elada ja töötada. Ütlesid, et Hollandis oli Eestist mõneti vale pilt, see vajab vast selgitamist. Tegelikult polnud see negatiivne pilt, Eesti on ju kaunis kiirelt arenev maa. Kuvand Eestist polnud lihtsalt objektiivne. Räägime Eesti spordi ja jalgpalliinimeste mentaliteedist ja mõtteviisist. Kuidas kommenteerid? Väga positiivses tonaalsuses. Miks ma olen siin töötanud viis aastat, sest Eesti jalgpallurid ja manulised püüavad riigi ning jalgpalli heaks anda oma parima. Eestlased on õppimisvõimelised ka siis, kui asjad ei lähe kõige paremini. Mõtleme ühiselt, kuidas edasi minna. Ja see on tõepoolest positiivne, selles on meie tugevus. Kas eesti inimestes, meie mõtteviisis oli sinu jaoks ka midagi raskesti aktsepteeritavat? Tuleb endale aru anda, need on eestlased, need hollandlased, need prantslased, kui tulen siia tööle või elama, pean endale selgeks tegema, et olen külal, mina olen seda tänaseni. Sa pead respekteerima inimesi kultuuririiki. Minu jaoks pole see probleem. Millest ma siin puudust tunnen. Keskkonnast, kus ma üles kasvasin. Aga ma olen Eestis leidnud uue sotsiaalse keskkonna, mida ma respekteerin. Nii et šoki, midagi väga negatiivset pole olnud. Ma tulin Eestisse, ma pean siin tegema head tööd ja see töö on jalgpall. Tegelikult pole sa ju külaline, jälle oled üks meie seast. Natuke ma ennast niiviisi isegi tunne kui oled elanud siin viis aastat, tunned tõepoolest, et oled üks meie hulgast, ütleme nii. Olen uhkelt, töötan siin, see on vahva. Lendav Hollandlane Eestis. Zombi siinkohal üks jälle uusi lemmikmuusikuid, Van Morrison. Lugu on Braun Aid peal. Holland on suur jalgpalliriik, meie teeme alles esimesi sellesuunalisi samme. Klouni human huntidest Prozes. Ta on tagasi viiele Eestis töötatud aastale, on see väga positiivne tagasipilk? See, kuidas siinne jalgpall on arenenud, kuidas fännid on arenenud, kuidas meedia naernud ja nõnda edasi. Kuidas mängupilt on muutunud? Aastatepikkune protsess mainisid, et Holland on suur jalgpalliriik aga Hollandis pole saanud suur jalgpalliriik ühe või kahe päevaga. See on arenguprotsess ja mul on hea meel, et saan olla selles protsessis osaline. Ja samas kui võrrelda Eestit või Hollandit mängijate arvult näiteks Inglismaa või Prantsusmaa või Brasiiliaga. Samas on võimalik õige arengu, filosoofia ja kõva tööga nii mõndagi ära teha. Eesti jalgpallil on tublisti kasvuruumi Tallinnas, Valgas, Rakveres, kus iganes. Ja see on meie kõigi ühine asi. Kas Eestis on sinu arvates olemas pädev jalgpalli arengukava? Kindlasti oleme teinud tugevalt tööd üldfilosoofilisel suunal, samuti treenerikoolituse programmiga. Meil on p ja litsentsid saavad olema ka profilisensid. Protsess on käimas Floras, Levadias, aga ka Tammekas. Areng läheb igal juhul positiivses suunas. Kuivõrd on sinu valikuid mõjutanud olukord perekonnas, sinu haige laps? Mu kolme ja poole aastane tütar Mila on nii füüsilise kui vaimupuudega. Peale selle kannatab ta epilepsiahoogude all. Nii et ta polegi haige. Tal on puue. Olime tema arengut silmas pidades sunnitud langetama otsuse, naasta Hollandisse. Lähtusime tema heaolust, taastusravi ja teraapia võimalustest. Leidsime suurepärase ravikeskuse. Ta oli seal kaks-kolm korda nädalas, saab olema neli, viis korda nädalas koos teiste puuetega lastega. Ta saab seal oma teraapiad ja omal tasemel saab ta küllalt kenasti hakkama. Nii et otsus naasta Hollandisse lähtus mu tütre arengu huvidest. Nõnda pidin tõepoolest pingeliselt mõtlema, kas võtan peatreeneri koha vastu. See on ju väga vastutusrikas koht, see tähendab, et pean vähemalt 50 protsenti ajast pühendama eesti koondisele jätma selleks ajaks oma pere üksi. Selline variant, et oleks kerge ka sellisel juhul, kui sul on terve laps, rääkimata meie pere olukorrast. Mõtlesin pingeliselt, arutasin asja Eesti jalgpalli Liiduga ja leidsin lõpuks positiivse lahenduse. Mõistagi arutasid seda põhjalikult ka abikaasaga. Jah, loomulikult perekond on minu jaoks number üks, on tore teha lahedaid asju, aga perekond on ikkagi kõige olulisem. Ja nii see peabki olema. Nii et perekond on olnud sinu jaoks alati väga oluline. Kui mu perekonnale ei lähe hästi, kuidas saab minul sellisel juhul hästi minna, kui oled pidevalt mures oma kodu, naise ja lapse pärast pole su mõte ja ajuvabad, et teha head tööd, et anda endast parim tõestada midagi nii enesele kui meeskonnale kui riigile, mille heaks sa töötad? Jah, perekond on minu jaoks selgelt number üks. Samas on Eesti koondise peatreeneri koht sinu kui treeneri jaoks väga suur väljakutse. Sparvudest. Peatreeneri kohale asumist Eestis neli aastat olin osa suurest tiimist, olin teine treener, juhendasin kuni 21 aastaste koondist. Kandsin hoolt treenerite koolituse eest, aga kõik see oli midagi muud kui töö A-koondisega. Loomulikult oli see suur väljakutse ja on seda tänaseni. On suurepärane tulla taas ja taas Eestisse, kohtuda taas ja taas meeskonna ning manulistega mõelda, kuidas jõuda selles kaunis mängus paremate tulemusteni. Oled vaid mõni aasta vanem koondise kogenumatel Martin Reimist ja Mart poomist on see tekitanud ka probleeme. See pole olnud minu jaoks probleem. Loomulikult mõtlesin sellele, aga hirmu pole ma kunagi tundnud. Lihtsalt see oli väljakutse. Kui sa painadenud mõtetega ala, ma olen noor, kuidas meeskond reageerib, kas manulised aktsepteerivad, pole see kindlasti kõige parem stardipositsioon. Mõistagi on igaühel teatud kahtlusi. See on normaalne. Kui sul on kahtlusi, tähendab, sa mõtled ja soovid ennast edasi arendada. Oleks ju nõme, kui ma väidaks, et olen kõiketeadja. Ma õpin, ma arenen, meeskond areneb, manulised arenevad. Nii et teatud kahtlused ei tähenda nõrkust, see on positiivne. Igaühel meist on kasvuruumi. Meie esindusmeeskond mängib viimasel ajal senisest ründavamad jalgpalli ja tundub, et meeskond oli selleks ja mõneks muuks muudatuseks valmis. Tänan komplimendi eest, et meeskond viljeleb ründavamad jalgpalli. Ja ma näen siin ühtaegu mängijate kui individuaalsust, isiksuste arengut. Mängijad peavad olema järgmiseks sammuks valmis. Jah, kui me ütleme, tahame mängida nagu brasiillased, sakslased, itaallased või hollandlased, on see vale mõtteviis. Sa pead endale aru andma, kuidas meeskonna mängustiil on ajalooliselt välja kujunenud. Millised on meeskonna kui terviku ja iga üksiku mängija võimalused. Ja alles siis saad sa astuda järgmised sammud. Vahel töötab, vahel mitte. See on jalgpall. Sa võid teha ühel päeval suurepärase mängu ja järgmisel päeval null neli lüüa saada. Me peame arvestama, kes me oleme, et meie meeskonnas on palju noori mängijaid. Samas oleme hetkel kogemuse ja nooruse osas heas balansis. Me peame arvestama, et pakume nii tippesitusi kui kaugeltki mitte nii häid mänge. Ent tasapisi hakkab Eesti koondis ja üksikud jalgpallurid näitama, et me ei pea kartma ühtki vastast. Et oleme võimelised pakkuma head tehnilist jalgpalli, oleme võimelised hästi kaitsma. Sa pead pidevalt uusi otsuseid tegema, pead alati arvestama, kes on vastane. Pead arvestama, kuidas mängida endast tugevama vastasega, kuidas võrdsega ja kuidas mängida näiteks Luksemburgi vastu. Samas pole Luxemburgi kaugelt kerge võita. Üks asi on paber, teine elu paberil pidanuks Läti meist tugevam olema. Nad pääsesid ju Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Ometi tõestasime vastupidist. Nii et kui me vaatame tagasi oma arengule ja naaseme su väite juurde, et meeskond mängib ründavamalt siis selle taga on mängijate areng ning mängijate areng mõjub, tab meeskonna arengut ja vastupidi. Eesti meeskond näitas maailmameistrivõistluste valikgrupis head mängu. Millised hetked olid jälle Huusi kui peatreeneri jaoks kõige sümpaatsemad? See tundub võib-olla tüütuna, aga treeneri jaoks parim on näha, kuidas meeskond samm-sammult edasi läheb. Mängisime väga hea matši Lätiga vastase väljakul. Väärisime võitu, okei, lõpuks oli tulemuslik. Samas tegime Krasnodari siis Venemaa vastu kehva esituse ja kaotasime null, neli. 2005. aastal hakkasid asjad arenema tasapisi paremuse suunas. Kodumängus Slovakkiaga kaotasime üks, kaks, näitasime 60 minuti jooksul tõeliselt head jalgpalli. Kodumäng Lätiga oli meeskondlikus vaatepunktist väga hea. Teine poolajaid Portugali vastu oli hea, polnud mingit hirmu. Ja kindlasti kodumäng Venemaaga on, mida meenutada. See annab enesekindlust järgmise sammu astumiseks. Aga lõppude lõpuks õpid nii headest kui halbadest mängudest. Kui palju tuntakse jälle uusi Hollandi jalgpalliringkondades? Ma ei tea ega tunne selle üle ka muret, kas mind Hollandis tuntakse või mitte. Kui ma hakkaksin selle üle muret tundma, võiksin öelda, et olen valel alal, teen valetööd. Me peame mõtlema siinse jalgpalli edenemisele, mitte sellele, mil määral mind teatakse Eestis või väljaspool Eestit. Kas jälle Huusile on tehtud ka konkreetseid pakkumisi mujalt kui Eestist? Vahel on midagi küsitud, inimesed on olnud huvitatud, aga mul jookseb Eestis leping. Olen siin õnnelik. Uusi väljakutseid ka pärast kahekümnendat novembrit, kui leping lõpeb. Ja lõpetuseks veel üks jälle uusi muusikaeelistus. Matjus bänd, lugu on sümboolne. Haidiidit, ma tegin selle ära.